Tali.

Kohaliku portree saiaga.
Portrait of a local bisquit with white bread.

Paistab tsivilisatsioon....
I can see....LAND!!!!

Sini-Must-Valge

Tri-color.

Jäämehe jälg

Bigfoot has been here.

Härra orav.

Mista Squirrel.

Irritating:

Talv. Kasuta Citrosepti.
- kas teid ei häiri see tilbendis trollides-bussides? Nagu talv iseenesest oleks mingi viirus, mida tuleb ravida! Kas aastaaegade vaheldumine on muutunud järsku ohuks rahvatervisele?

We have commercials hanging in buses with a picture of some multivitamins or whatever and text: "Winter. Use ::::!" As if winter in itself was a virus or a disease! It´s so ridiculous, it really annoys me! Winter is not a sickness, it is a season. Have people suddenly forgotten we have different seasons?

Kahe nädala läbilõige, tagasivaates. An overview of the fortnight, in rewind.

Neljapäev, 26. veebruar. Kunsti valikaines oli kohal palju rohkem õpilasi ja tööisu oli ka kasvanud. Tundub, et gümnasistidega pole muret, nad saavad aru ja suudavad ka tööle keskenduda.

Thursday, febrary 26th. The art course for high school students is starting to work out, there were a few more present this morning and their concentration and desire to work hard had grown. But it has only been two days...

Hommikul haarasin veel kodunt kaasa suvalisi esemeid (irw), näiteks saapa, Edwardi, jänese (noh, kaua see kasski teda kodus räsib....see on mängujänes, mitte päris, loomulikult) ja veel mõned asjad. Ma olen nagu koormaeesel kogu aeg, võtan bussis ikka kolm istet enda alla.

This morning I grabbed a few random things for graphic drawing from my room, like an old boot, Edward and a rabbit (a toy one, that couldn´t wait to escape from my cats´violent attacks) and a few other things, plus about 10 more books. I am like a carrying elephant, laying myself all over a whole three seats at the bus.

Kolmapäev, õhtu. Palun-palun-palun ärge tulge mulle kallale, ärge tulge mulle kallale, ärge tulge... trammis ainult mina üks + kõige rohkem narkareid, mis ma kunagi olen näinud. Õnneks ei tehtud must välja. Galerii eluheidikuist ja koletistest, linnaserva elustik, kaltsakad boheemlased, deja vu, palju metsikum loomaaed, kui mõnes dokfilmis ja / või kommuunis.

Wednesday night. Please don´t attack me. Please don´t attack me. Please don´t... Just me in the tram and a few dozen junkies. To my luck they didn´t pay attention to me. Some raggedy beggars and a few bohemian wild animals, a zoo that you can´t even meet in a documentary and / or a commune.

Film. Ma polnud seda varem näinud. Jonestown. Mitte see film, mida ma vaatama tulin. Juriidilistel põhjustel tuli näidata ühte vanemat head filmi, kui väljakuulutatud "Kolm miili Molkomist". Õnneks. Sest tolle plaanisolnu põhjalikuma kirjelduse lugemine pani mind päev enne pisut kahtlema, kas see on ikka mulle seeditav kraam. Jonestown oli huvitav film. Seda tutvustas pusage DJ. Juuksepusaga. Kui ei käi, siis ei saa teada.

Movie. Documentary. Ha´dn´t seen before. Jonestown. Not the movie I had come to see, though. The directors of "Three miles from Molkom", the doc originally planned to be shown, couldn´t come to Tallinn, and the movie is not allowed to be shown without them by the future distributor. I am sort of glad, because the synopsis made me kind of doubt if it is a movie I could really watch without turning my face away. You don´t go, then you don´t know.

Illusioonid. Keegi räägib Tallinnast, ta ei näe, et Kopli. Keegi räägib Venemaast ja kommunismist, ta ei näe, et masendavam, kui ta enda reaalsus. Ta ei tea, et kujutelm, utoopia, võltstegelikkus, fassaad, loosung. Aga ta teeb täpselt sama asja... Ta võtab idee üle ja viib välja katastroofini, aga hukka mõistetakse ainult üks inimene, mitte Idee. Miks see Idee ise ei tee enesetappu? Miks sel ülepea lasti ellu jääda ja seda isegi toideti? Miks teda poputatakse ja lastakse tal inimesi ümber sõrme keerata? Miks talle lastakse raamatuid trükkida ja mundreid õmmelda, miks see Idee kuskil maailmanurgas ikka veel vindub? Miks keegi ei saa aru, et Idee peab surema, mitte inimesed? Kommunism või sektiutoopia, sure maha juba ükskord - võta mürki. Jäta me hinged rahule.

Illusions. Kopli region is not the same as Tallinn. The difference is two tram stops, but set back 25 years and 180 degrees in social structure.
Russia and communism are not an ideal, but a utopia. People take an idea and think the reality is that idea perfected. But the reality takes an idea and turns it upside down. Why didn´t the Idea die in the first place? Those two things are so much alike. The religious commune and... THAT place. The USSR. One takes a rather similar principle and drives it into a disaster. Why did the Idea not commit suicide? Why was it being fed and kept alive in the first place? How come that person picked up a similar principle? Is it stuck on that one persons´personal history, their life path and background? That Idea should just die, die out, take poison, and not take the people with it. JUST DIE! And, yet, the world still doesnt understand the greater evil was criminal. They still linger on to the illusion that the idea of communism was in principle good and it is just that it was misused. WAKE UP!!! It was the same thing, except without Kool-Aid!!!
and without gospel...

Kolmapäeva pärastlõuna. Mingi ökopood. Mehu või misiganes, noh see, smuuti, nagu millegipärast moodsal ajal öeldakse, maksis 40 krooni. Oh halastust. Kohvikujutud. Istumine. Rahulikult istumine ja aja surnuks löömine. See, mis mulle elus kõige rohkem närvidele käib. Isegi ostutšekki ei saanud, kuhu midagi sodida. Vardaid pold ka kaasas.... Lasin jalga, häbematult, läksin KUMU audikasse kinno - nagu olime plaaninud. Kui on kord plaani võetud, siis ma ei jäta midagi lihtsalt ära. Alati on kasulikum käia ja näha, kui kuskil kohvikus istuda. Ega te ei pea nõustuma. Ma ei tea, kelle jutt lõppkokkuvõttes targem oleks... Aga vot siuke pood on Tallinnas. Kui ei käi, siis ei saa teada.
Afternoon, wednesday. Eco-shop- cafeteria. Smoothie, 40 EEK. Goodness sakes! Coffee-talk..sitting...and talking....quietly....peacefully...nothing can be more nerve-wrecking for a person like me. No sketch paper, no knitting needles, nothing to DO but talk and stare. And I should cancel what we´d planned all week ahead? Heck no. I split and went to the movies. I got richer, despite not seeing the film we had all come out to see. I at least saw SOMETHING. You don´t go, you won´t know.

Kolmapäevased tunnid olid pühendatud inimese joonistamisele...ja vaidlemisele....ja õpilastepoolsetele ähvardustele mind väljamõeldud süüdistustega kohtusse kaevata. On ikka tragikoomilised kujud. Üsna lahja seitsmenda klassi kohta võrreldes sellega, millised MEIE omal ajal olime. Ei mingeid põlevaid paberlennukeid, golfipalle, tooli ekskremendiga kokkumäärimist ega põrandaharjaga aknast togimist. Isegi ümisemist mitte!!!! Neil lastel pole kujutlusvõimet. Ei, ega ma ainult sellepärast vastikuks õpetajaks ka ei hakka, et elu põnevam oleks. Las olla, nagu nad on. Võiksid rohkem tööd teha. Sest see mis tulema HAKKAB, kui keegi VIITSIB, paistab päris hea. Aga nad häbenevad. Ei julge HAKATA. Ja ohh! see figuurijoonistus! Rahuldaval määral oigamist ja hädaldamist. Nii ma tean, et just seda peabki tegema. Muidu oigavad järgmine aasta ka. Ja hullemini.
Lessons on wednesday were dedicated to drawing the human being. The fast sketches got them shivering, yelling, moaning and threatening to sue me with false accusations. WEAK! There is no imagination in that! In my time...well, they couldnt imagine all the things we did. Burning paper planes, golf balls, pee-soaked chairs and constant humming. I don´t mean to deliberately annoy them though just to make life more exiting, but...they could channel the energy into drawing. The little bits I saw here and there on the corner of a paper were promising. But there were too few. they are SO shy!!! But the more this tasks makes them whine and moan now, the less they´ll be troubled by it on the years to come.

Teisipäev. Ei viitsind mina enam neid pingviine jõllitada. Tagasiteel magasin terve tee. Oli väike orienteerumine Tartus Vabariigi aastapäeval ja Anu Raua tehtud Eesti Rahva Muuseumi juubelivaiba esitlus. Sai jälle 500 krooni raamatute alla magama pandud. Suudad sa säästa, kui Elumõnu maksab 100 krooni vähem kui pealinnas! Kas näljutada vaimu või keha, see on küsimus. Teel Tartusse sai räägitud igasugu teemadel. Mida Tartu poole, seda tõsisematel ja akadeemilisematel. Pidama jäime küüditamise juures, aga olime rääkinud linnakeskkonna kujundamisest, rahvusvaheliste näituste korraldamisest ja suu soojenduseks rebastest ja hiirtest. Anu Rahvamajas küpsetavad Lonnid ülihead maaleiba. Kui ei käi, siis ei saa teada...

Tuesday. Having slept all the way back I had no desire to watch the presidents reception and the concert for the 91st birthday of the Republic. A trip to Tartu, the academic capital. Presentation of the tapestry made by Anu Raud for the 90ieth anniversary of Estonian National Museum. Spent another 500 on books. I´ll starve some day! But I also starve without the books - mentally. On the way to the University City Tartu we talked a lot about different subjects in the bus. We started with mice and foxes and reached deportations, ethics... slipped by urban design and the hardships of arranging trips to international exhibitions during the Soviet era.

Esmaspäev. Aktus koolis. Omapärane isamaalise luulekava... mitte nii omapärane ja üsna ebameeldib mängu-tulirelvaga publiku suunas sihtimine. Riigilipu puudumine laval... samad laulud ja samad mittekokkukõlamised. Väga palju nihelemist ja minu hilinemised iga asjaga ja igale poole.
Monday, at school. Celebrating the Anniversary of the Republic with different events like quizzes, movies, concerts and games. A poetic performance, not so poetic experience of having a fake automatic gun pointed at you. What a flop! Pheef. I hope no one filmed that moment.

Laupäev. Lumelinn. vaata pilte.
Saturday. Opening of the Snow World. Pictures in a previous post.

Reede. Kontsert Linnahallis. Majandusraskused, arvasin et enam spotile ei kutsuta. Noh, Dimat seekord jälitada ei saanudki, küll aga mingit slaavi bluusivenda, kes ei kõlanud üldse halvasti. Kui ei käi, siis ei saa teada...
I thought they wouldn´t need me for spotlight gigs in the concert hall any more, but they called on tuesday. Friday night, russian blues. No hardcore synthesizer crap nor anything. Actual music. It was difficult to understand what instrument went solo at what time. We had to catch all those moments...

Ja siis oli eelmisel nädalal koolitus koolikiusamise teemal. Kohati oli isegi huvitav.
And we had lectures on the subject of school bullying last week. It was quite interesting...

Asjad on üksteise otsa kuhjunud, väga erinevad asjad ühe nädala sees. Tagasi vaadateski ei anna pausi teha. Olen sunnitud kihte lahti kaevama nagu juubelikontserdi alguses (seda nägin, jah, rohkem ma ei näinud).
Stuff, piled up on top of each other like a stilllife. Different events during just one week. Hard to digest it all...Life is like a stew that people keep adding something raw and fresh constantly and it is never done. I have to excavate the layers of events like in the beginning of the 91st anniversary concert.

Lumela. Snow World.

Kaks kiiret visandit. Just two quick sketches.

No comments.

Sama raamat ühes poes ja teises.

the same book in two shops not 100 meters away from each other.

It is a book on one small-island-womans´ life, her crafts and her knowledge in the all-positive key. Joy de vivre ? I think that´s how they say. It has a rather salty price. But I already know it is hopeless, even in the state of economic depression. I give myself a week at the most of resistance and then I am facing the problem of where to keep it again.

I brought home the crafts books I kept at school, the trouble is, the spots on the shelves where they were kept have all been filled by new books in the meantime. What in the world am I going to do. I really want a personal library...

Kellele me oleme tegelikult võlgu. Of those we are indepted to.

14. veebruar, Estonia Kontserdisaal. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu 80. aastapäeva tähistamine.

Valentines´day 2009. 80th anniversary of Estonians Crafts and Folk Art Union.

"Kui lubati vanaemasi kaasa võtta, siis see vist eriti pidulik üritus pole?" mõtlesin mina, ja loobusin vahetusjalanõusid otsimast.

Grannies and knitting allowed, so it can´t be that festive of an event? I thought and gave up searching for the hopelessly lost black shoes at home.

Rahvast igasugust, igaüks on Isetehtud, kõigil on hülge viga küljes, kellelgi pole poeriided selga mahtunud. Nagu näitus...

It is like an exhibition of Self-Made...people and clothes and things. Everyone is crafted and crafty and just don´t buy it.

Saal kihab. Kõigil on Rutt sabas (kes on Rutt? Mainäind teda kuskil...)

Everyone is in a Rush (hmm, what type of a vehicle is that I wonder...or is it a costume?)

Üleval, ma üritasin skeemi joonistada keda ma tundsin ja keda nad tundsid aga mul läks kõik sassi. Kadil on veel õnged väljas, et võibolla tuleb Idee.

I tried making a sketch of who I knew there but I f***ed up.

Kui ma enne just rääkisin identiteedist, siis seal saalis ma pidin sellele uuesti mõtlema. Käsitööinimeste identiteet on nii kuradi tugev et see on peaaegu sürreaalne. See on selline ideaalvariant nagu mingi Stepfordi naised.... Aga see on täitsa päriselt, ilma naljata. Nad ongi sellised.

I just posted about identity and sitting there in that concert hall I was forced to think about that subject again. The identity, the self consciousness of the crafts people is so strong it is almost surreal, like the ideal world...Stepford wives... Truman show... But it IS real, no joke. That´s the way they actually are. It is odd. There is no sign of doubt in them, no wavering, no shame.

Eesti Oma Mõte. See on see, mille kohta välismaalane ütleks, et ta ei saa aru, mis asju me ajame. Mis muinasrõivaste moeshow, mis värk?

Ja siis see kollektsioon, mille taustaks oli Ro:Toro lugu Hiidlase Vene Kamaaruška -

Austraalia ega USA supermodellid sellise liikumisjoonisega juba hakkama ei saaks.

That kind of a fashion show-dance performance would scorch the brains of Australian and American Supermodel-wannabes.
Täiesti oma moodi asi, või kas oma, aga teist moodi. Ja kolmandat-neljandat-kaheksakümnendat.

Original, different, something that flows to its own beat.
Rõivad on erinevad, identiteedid on erinevad aga labajalasaba on kõigil ühine.
Different folk costumes from different places all over the land, but the same music to dance to. the same steps. The same password.
Nägin ka sellise kollektsiooni ära, mille esitlusele Mindeluilmaskimuidueikutsutaks.
I also saw at least one collection to the presentation of which I would Neverevergetinvitedto.
2 itaallast või mingisugust eesreas arutasid aga vaid modellide kehamõõte.
And I saw two italian guys discussing the proportions of the models while everyone was engaged in taking notes of the use of national patterns in modern collections.
Ma vaatan seda, mis On Ümberringi ja tekib mingi Ahhaa!-tundmus.... mitte midagi pole laenatud ega panti antud, kõik on oma ja olemas ja seda ei pea panka panema, et ta intressi koguks.

What is that feeling, looking at all that is there? There is something in common for all of them...something I cant quite put in words. Oh - you know what? There is nothing borrowed, leased on lended. Nothing bought with credit cards, everything belongs to whoever you see using it and it collects interest without being managed by a bank.
Muusika oma, riided omad, tantsud omad ja tantsijad omad, saal oma, millegi eest ei olda võlgu, millegi pärast ei tunta hirmu, et sellest kohe-kohe ilma jäädaks. Keegi pole kriisis. Kuigi see näeb veider välja, ma ei tea, kas ma olen nii suures vaimustuses nagu võiks... aga mulle meeldib see fakt, et aetakse oma asja ja keegi ei kirtsuta nina ega pane kätt ette.

None of these people seem to be in any crisis, there is nothing that would make someone feel they´re about to lose it. Our own songs, our own dances, our own dancers, our own fashion, our own beat. That IS our identity. Although it is so odd... I dont identitfy myself thrugh the same things that are shown or how they are shown, but I identify myself through the fact that We Are Doing Our Own Thing And No One Is Stopping Us From Doing So.
Järsku hakkas kannel sürri panema (moekunstnike ühenduse kollektsioonide ajal). kas poleks lahe, kui mustrid kleidil muutuks vastavalt muusikale?
The folk instruments suddenly went crazy, because the fashion went wild. Hey, wouldnt it be great if the pattern would change according to what music is playing?
eestlased ei räägi? noh, asjad räägivad ju enda eest. mis seals´ikke pikalt möliseda. Onju, Mikko?Kel silmad pääs ja kõrvad pää küljes see jagab isegi matsu.

So, why are estonians quiet even when a foreigner has to turn his or her body language to maximum to get some kind of reaction from them? Well, you have eyes and ears dont you? Can´t we let things we do speak for themselves?

Ma võin tõlkida, mis seal toimus, kui väga vaja on....aga ma pean siis mesilaste signaaltantsu ära õppima.

I can translate what was going on...but I have to learn the signal language of bees first.

ma pole pilte-videosi leidnud aga kui komistan mõne otsa siis...

I have yet to stumble upon photos and videos of the event but...there will be.

Who do you see?

Tahtsin võtta päevakese mahajahtumiseks, et ma midagi väga ebasündsat ei ütleks, aga: neljapäev, 12. veebruar. Tuleb M1 pahvatab välja midagi galeriis inglise keeles kõne pidamisest, sellest, et ma peaks memo kirjutama Eesti nägu (selle MEIE Eeesti nägu) tutvustuseks. Noh, siis kirjutan ja päev jõuab poole peale, siis saan teada et pean ise minema ka rääkima kell neli (suhtekorraldaja asemel). Noh ja et ma jõuaks kella neljaks pean käsitööringist JÄLLE varem lahkuma (ma ei taha mõelda, mis kirju ma jälle hakkan saama...). Õnneks Ivi, tubli inimene, vähemasti mestis lastega kuni kella kukkumiseni.
I meant to take a day off for cooling down before....OK, Thurdsay, February 12. Collegue comes and bursts out something about writing a memo in english for a meeting about the exhibition and óur students´ part in it at 4 o´clock. So I write a memo, have my lessons, during about noon it turns out I also need to go make that little speech myself, cause the one who was supposed to can´t make it. And to make it, I have to leave the extra crafts class for the little ones half an hour early...again. Which means, most likely, letters from their parents - again - asking me to explain why I neglect my duties. Hey, I had a mighty good replacement there dontcha know?
Noh, M2 vedas mu siis autoga sellise paigaltvõtuga kesklinna et mul läks silme eest mustaks ( ma pold muidugi söönd ka midagi niet) ja mina vehkisin galeriisse, et no napikas tuleb. Aga oh ei...pool tundi ootasin niisama. Arvasin M1 jutu järgi et tuleb mingi dokfilmi või uudiste jaoks kaamerasse deklameerida ja kordasid palehigis inglisekeelset resümeed. Tuli välja et rääkida tuli hoopis saksa-armeenia ja Londoni-armeenia ja USA-armeenia kunstnikele, kes olid Linnagaleriis oma identiteetide teemalist näitust avamas.
So, another collegue gives me a lift (taking off so rapidly my guts fall apart) and I rush to the gallery thinking that I can barely make it on time. I had thought I was meant to speak for some documentary or newscast, but in reality it was a group of artists with armenian roots from various places like Berlin, London and USA. They had just then opened their own exhibition in another gallery close by dealing with identities and geography and the changeability of identities....
Noh, umbes kell 16.46 jõudsid nad Kunstihoone galeriisse kohale. Algas näituse tutvustamine.... EK nimetas ka meie töid, ent pikemalt räägiti muidugi tudengite projektist. Mõnel mehel läks oma pool tundi kokku ja seetõttu lõppes aeg otsa enne, kui mina üldse midagi öelda jõudsin. Kaks lauset jõudsin öelda, siis nähvati mulle "Liiga palju!" Ei noh... miks siis mõni mees vatras nii kaua, oleks võind ju teistele mingi limiidi ette anda? Ega ma ei kurda....
At about 16.45 they arrived at the gallery and the artist and teacher behind the art university side of the project began to introduce the pieces along with the authors who were present. Some of them talked for more than half an hour so when, by the previously settled agreement, it was my turn to talk about the schools´ independently born project by the same name, I barely got to say two sentences when I was interrupted by a chilly "TOO MUCH, TOO MUCH!" and felt a rather unfriendly glance on my back - like I was the one having wasted all that time!!! It is not like I am angry, I´m just saying...jeez!
Linnagaleriisse suundudes vestlesin põgusalt ühe armeenlasega ka, mainides, et minu vanaisa oli samuti armeenlane ja et ma sain sellest alles mõni aasta tagasi teada. Kunstnik oli tõsiselt üllatunud, kommenteerides, et mis kummaline geenikombinatsioon siis mulle küll selle punase paruka andis. Rääkisime, muide, vene keeles. See on mul NAGU TÄIEGA roostes, nagu ütleks mõni üheksandik kusagilt Õismäe tagumisest nurgast. Linnagaleriis jõudsin natuke nätiust piiluda, siis hakkasid keegi Mikko (oh, ma olen teda näinud telekas!) ja need armeenlased rääkima üsna ebaselgest lähtepunktist alustades ja ilma asja mõtet tutvustamata rääkima kui kaua nad kuskil riigis - linnas on elanud ja mida nad arvavad eestlastest. Jutt läkski rohkem selle peale, et miks eestlased on ikka nii imelikud, rassistlikud, tuimad, emotsioonitud, ei taha suhelda, ei reageeri mitte millelegi ja kuidas, põrgu päralt nad kõik asjad ilma suhtlemata ja kokku leppimata ikka nii sujuvalt aetud saavad. No teate...ma pole näinud rassisti. Mu sõbrad pole näinud rassisti. Mu vanemad pole näinud rassisti. kus kurat nad siis on siin Eestis??? Misasja te jahvatate, kulla inimesed. Teil on paranoia. ...
Heading to the other gallery (no one told me what was gonna happen after that and if we were returning to our previous spot), I happened to get on terms with this armenian guy and just mentioned my grandpa, apparently, was also armenian and I found out about it just a few years ago. He was utterly surprised and wondered how on earth did that gene combination give me that hellish red hair? In the other gallery I took a quick glance on the pieces ( a wool HORIZON and taylor suits, space ship and some video installations). Then a guy named Mikko....(forgot the last name, but I have seen him on tele) and the armenians started talking about the places wehre they have lived and how they felt there, what their identity is, and what they think about estonians...well, then the discussion smoothly shifted on estonian character and how racist and unemotional and cool they are in a bad way. My god, I havent seen a racist in my life. My friends haven´t and neither have my parents. So where the heck are they? I suppose some people meet with racism and some just don´t. Why is that, I wonder?
...see on jälle see armeenia geenidest tulenev ülereageerimine. Pool päeva külmkapis (st käsitööklassi avatud akna all radikuliidiga riskides) istuda ei olnud ilmselt piisav... täna oli muide viimane kord (seniks) olla KÄSITÖÖõpetaja. Järgmisest perioodist hakkan Tiiuisokiks....Jürimäematiks ei taha. Tiiuesnariks ka mitte. Tiinasaidlaks võibolla. Kristipalmiks tahaks, aga ei küündi (need olid siis mu kunstiõpetajad Pelgu koolis, kes veel ei tea).
...I am sorry, very sorry, dont take me wrong - it is that armenian blood boiling up (how convenient it has been to say THAT for the past 3 years, before that I had no excuse at all!!!).
By the way, today was my (for now) final lesson as a CRAFTS teacher. From now on I´ll be the same as my art teachers at highschool were to me. Or I wish I could be.... well, there were some I hope to be more alike than the others. It must be easy, really to be more like those who influenced me more and who I liked more than being like those who I didn´t like. But what if it turns out the opposite, what if I am inlfuenced more srongly by those I didn´t like?
Igatahes, see identiteedi küsimus...eestlane või rassist, segavereline või väljamaalane, see polegi väga tähtis. Hoopis kummalisem on see, kui nt keegi EK ei tea /mäleta su Kunstnikuidentiteedist midagi ja peab sind Väikselt Jultunud Käsitööõpsiks, kuigi sa tegelikult oled Viltija ja E.T.L.-Liige ja EKA-Vilistlane ja Kunagineõpilane ja Punapea ja... ja varsti Kunstiõpetaja. Ja mõnele Seetuulik. Ja mõnele Redfox. Ja vahetab neid identiteete sujuvalt nii, kuidas on mugavam...ja selle kõige juures püüab olla veel Eestlane JA otsida armeenia juuri, ja Eisaaaru kuidas Mõninaine võib leppida oma Migrandi staatusega USAs ja Tahabollaaameeriklane ning peab amreenia päritolu koormaks ja kohustuseks. Nad räägivad identiteetide paljususest ja vabadusest valida, mille kaudu ja kellega end samastada, aga tegelikult on neil kuradi vähe ju neid identiteete. Või ma lihtsalt äkki ei tunne neid...sest ma ei öelnud head aaega, kui ma Linnagaleriist välja hiilisin. (sinna ilmusid mingit tüübid molbertitega ja sellest aktsioonist ei olnud mind teavitatud. Tont teab...)
The question of a persons´ identity. Estonian or a racist. Mixed blood or foreigner. Unimportant, it is. it is weirder to carry some identity become of a profession, when that´s not ALL you are or have been or intend to be. I am not just some Arrogant Li´l Craft Teacher Butting Into Someone Elses´ Affairs. I am a Feltmaker, I am an Ex-Student, I am a Redhead Too, I am Redfox, who switches identities smoothly according to what is more convenient to use. At that Redfox also tries to be an Estoniand AND search for the armenian roots, and Cantunderstandatall a woman who thinks national heritage and roots is a burden rather than a gift, an obligation rather than something to be supported by... They talk about the multiplicity of identities and the indifference towards belonging to a certain group or place, but in truth they dont have that many identities. Or perhaps I just don´t know them well enough and havent learned about the other ones besides Timid Foreigners Who Think Estonians Are Strange. I inpolitely sneaked out of the gallery because some folks with tripods came in with an obvious intention to start painting something or, god forbid, someone... No thank you to being thrown into action as an accidental intruder.
Aga näitusesse süveneda paraku ei jõudnud sest niipea kui diskussioon (st väljamaalaste kõned ja repliik "kas keegi tahab midagi küsida?" ning eestlaste tavapärane õõvastav vaikus) oli möödas, tuli Galeriimutike ja lülitas kõik telekad välja.
I had no time to look at the installations, cause the Gallery mama came and switched off all the teles as soon as the discussion (you know, people talking, then the usual "Does anyone have any questions?" and an awkward silence from the side of estonians, discomfort and changing the subject to "Now, for something completely different!") had ended. Damn! Dont take your part so seriously, so what if it is past six.
Ja selle pärast siis tormasin mina keel vesti peal Koolist minema, kus Targad Lapsed küsivad, kas sini-must-valgeks värvitud kangariba peal hüppamine on lipu rüvetamine, küsivad, kuidas identifitseerida Õiget ja Valet, kui miski asi pole Päris, aga paneb sind tolle "päris" asja peale mõtlema... Kui ma pole PÄRIS õpetaja, nagu ma aeg-ajalt kipun mõtlema, aga ma siiski õpetan, kas see on ikka tõsi? Protsess on ju päriselt.... ja nagu ei saa olla AJUTISELT eestlane, ei saa ilmselt olla ka ajutiselt õpetaja või kunstnik. See on, noh, kui mingid geenid on juba segunenud, kui su vereringe ei ole enam kinnine (vt näitus Eesti nägu, objekt 7), siis see jääbki nii. Ja kunagi öeldakse ikka "Tere, õpetaja!" (ma arvan, ei tea veel, kas ka loodan, pole veel nii nakatunud); isegi, kui sa enam kakskümmend aastat enam ei õpeta....
So for THIS did I hurry off from school where Smart Kids ask questions about a self-dyed blue-black-and-white piece of rag, and if jumping on that of bruning it would be the same as mocking the national flag, if that flag is the first thing that comes to mind when we look at this piece of cloth; is there a greater wrong and a minor one or are they equal, what is real and what is not. Grade 4! If I still sometimes tend to think of myself as Not A Real Teacher, but I am still TEACHING, is what I am thinking about myself really accurate? Like a person cannot be temporarily estonian, they also cannot be temporarily an artist of a teacher. Once the genes have mixed, once the blood circulation is not a closed one any more ( see the exhibition "Eesti nägu" piece 7), then there is no changing the fact that it happened. Even if the circumstances change, even if those identities get pushed on the background, the "Call of blood" is so strong that those identities don´t disappear. And they won´t be forgotten by other people.... hmm, maybe I did wrong to certain individuals before by saying they didn´t remember the REAL me?
ohh keerulised lood. Geograafia ja immigratsiooniga ei seoks Mina inimese identiteeti kohe üldse. Võib olla midagi, mda ma Siin ja "Meis" (või "Neis" - kas Teised Eestlased on Meie või Nemad, ma arvan, et mulle ikkagi nemad kuigi olen Ise-Ka) aktsepteerin, ja midagi, mida ei aktsepteeri kohe üldse. See on, teate, nagu näeks tänaval jalutades inimestest ainult seda osa, mis on triibuline või täpiline. Triibuline sall ja seelik. Täpiline müts, jakk ja kott ja kingad jalutavad ringi. Näed seda, mille kaudu iseennast identifitseerid...No problem. Muu pole ju Tähtis... Pole tähtis, Misnägusaoled või Kellenatöötad. Identiteet on su enda teha. Ja sellepärast ei loe, kui keegi ütleb Saoledrassist või Saeimeeldimulle ...või Saoledkõigestmingiõpetaja.
It is so complicated. Geography, immigration, I wouldnt connect an identity to that very much at all. Perhaps some parts of Here and Us (or Them, I tend to think of other estonians as "Them" although Iamone) are acceptable to a certain individual, and some parts get looked at with glasses that sort of "erase" certain traits. Like only seeing the parts of people that are striped or swirly when walking on the street. Seeing just the part that matters to oneself, the part that the person identifies himself thrugh. No problem. Because the rest is unimportant. It doesnt matter Whatyoulooklike or Whatisyourprofession. You compile your identity. It doesnt matter when someone says You´rearacist or Idon´tlikeyou or Youarejustsometeacher.
Maväga vabandan. Ikka ma jahun liiga palju ja pritsin tuld ja tõrva. Nii mugav on seda endas avastatud armeenia DNAd süüdistada oma temperamendis, aga...tegelikult olen ma lihtsalt Jultunud ja Muleitulemõttessegiollataktitundeline.

I am very, very sorry. I make up my mind to be polite and see what happens? Spitting out smoke and gunpowder. Oh how lovely it would be to blame everything on that armenian DNA, but I cannot. I am just Redfox, the Arrogant, the UNthoughtful, the Ineverevenimaginedbeingtactful.... Yup, I am well aware of what a rotten person I am sometimes.

Muuseumipäevik I. Museum diary I.

Miks mitte raskel ajal toetada muuseume ja käia paljudes kohtades, kuhu ma muidu vähe satun. Tänane käik oli Mikkeli muuseumi, kus praegu on väljas "Kadunud aegade aarded" - erakogudest ja Eesti muuseumidest pärit Vana-Kreeka, Egiptuse, Vana-Ida (enam ei öeldagi Lähis-Ida?) ja Kolumbuse-eelse Ameerika kultuuride [peamiselt savi-]esemed. Kõigepealt, ilusasti kujundatud näitus. On ka näituse ruumile endale tähelepanu pööratud. Igati euroopa malli järgi ja moodne. See tähendab, noh, antud juhul antiikne...
...Kadedus kohati närib. Kadedus nende inimeste peale, kes elasid sellist elu, kes kogesid nähtusi ja kasutasid asju, mida meid praegu ümbritsevas maailmas ei ole. Inimesed, kelle jaoks kõik need asjad olid täiesti igapäevased, ja kes ise tegid midagi meie jaoks uskumatult ilusat, ebatavalist ja väärtuslikku nagu rutiinset tööd. Kasvõi vaadake neid jooni egiptuse maalingutel. Täpsed, tabavad, teravad, kõhklematud, nagu Picasso, anatoomilised ebatäpsused kaasa arvatud. See meister ei loonud ju teadlikult suurt kunsti, ta illustreeris tahvlile jäädvustatud informatsiooni mustrite ja figuuridega. Joonistas nii, nagu praegu ajalehenurka koomikseid tehakse, kaks korda mõtlemata. Ei midagi erilist. Või nagu eriilmelised pisiplastikad... Osiris, vanemapoolne, teravate põsenukkidega nägu, pisut küüniline ilme ja jäik naeratus, või teine Osiris , kes paistab noor, tõsine ja idealistlik. Teised figuurid - torssis, uimane, range, leebe, lõbus.
Käisin ülakorruselt ka läbi, püsikollektsioonist. Saime mampsiga muide tasuta sisse, sest regulaarne piletimüüja oli kuskil teises majas ja asendaja ei teadnud vist arvuti salasõna. Üleval süvenes veelgi see tunne, et kui sa näed asju, mida sinu enda keskkonnas pole, tajud oskusi, mida sa ei valda, kujutad ette teistssugust elustiili, mida praegu enam ei harrastata, siis tuleb peale kadedus ja soov kas ajas rännata või vähemalt vahel teeselda ja mängida rolli. Vähemalt proovida, mis tunne oleks istuda sellises krinoliinseelikus nagu portselannukul seljas on kanapee peal ja mekkida kuuma šokolaadi mustast portselantassist tikrite ja kibuvitsaõitega. Tahaks oma silmaga näha, kuidas hiina meister selle kuju vormi viimistles ja mismoodi ta need kõrvanibud nii elutruuks sai. Kuidas portselanimeister sellist pitsilist struktuuri ja muid tekstiilseid pindu oskas imiteerida. Tahaks näha, kuidas India ametnik sellise rullpitsati välja tõmbas ja tehingut sellega kinnitas, ja millised olid need taskud, kust ta selle välja tõmbas, ja kuhu ta samal ajal piilus ja kes vaatas üle õla. Kui kiire pidi olema inimesel, kelle kiilkäekiri on nii konarlik. Ja kas selle meistri sõrmed, kes assüüria hobusekujukesel nina selliseks lamedaks londiks vajutas, olid lapsepõlves ukse vahele jäänud....

...kui juba käia näitustel, siis käia veel. Kadi näitusel käisin, aga sellest reguleeritavast heidepoomist ei olnudki fotot. Ainult heie oli. Aga vaata, tore on ka sellisel ajal elada, kus mõeldakse välja reguleeritavaid sugasid rattakodaratest. Ja kui näitustelt saab kaasa võtta üsna kergeid trükitud infolehekesi, mitte kolmekiloseid kiilkirjaga tahvleid.

Why not support the museums at these economically downflowing times and visit some exhibitions? Today, the Mikkeli museum had just opened their new show Treasures of lost times exhibiting ceramics and other curious things from greek, Egyptian, Peruvian, Indian and other cultures. The exhibition was well presented and the room showed a lot of modern european example, the way I have seen so many times in Vienna, London or even Tromso.
I feel....jealous. Towards the people who lived in such times, surrounded by such things, things and surroundings we dont have any more, a lifestyle we can´t experience. You start wishing you really could time travel to see craftsmen making those things every day as a routine, like someone drawing comics for the corner of a newspaper in our world. Stuff we view as exquisite artwork was to them just a job that needed to be donee. Drawing swift, precise and clean lines like Picassos´ just to illustrate what was more important at the time, the text in hieroglyphs. Making figurines that show such elaborate expressions just to be carried around in someones´ pocket or be offered in a temple, passing by. I would like to see the officials´ sly expressions that used those circular seals, and who was peeking over their shoulder. And I want to know if the master who made the nose of that assurian horse so flat had left his index finger between a door in his childhood, and why is someones´ sphenographic handwriting on that plate so damn crooked. I also walked through the main collections just to refresh my memory. The envy grew. I wish I could try what it felt like, the time of sitting on a canapé in a crinoline skirt, sipping hot chocolate from that black porcelain cup with gooseberries and hibisc blossoms. I am envious of people who mastered skills that I don´t , people to whom things we consider special and look at in museums were so ordinary and normal.
But here, in this time, we also have something nice, as seen on different exhibitions. We have people making adjustable reed blades and getting patents for veneer armours and detachable slub beams. And we can take along fine, colorful and rather light printouts from exhibitions, instead of 5 pound plates in an undeshiphered writing.

Näituse avamine Kunstihoone Galeriis. Exhibition opening.

Tulebki välja, et umbes samal ajal, kui ma paiskasin välja oma portreelappide idee, alustas Eve Kask Eesti Kunstiakadeemias klaasi ja graafika tudengitega täpselt samanimelist projekti - Eesti Nägu. Eile oli ta juhuslikult sattunud meie kooli, näinud portreesid, ladunud nad auto peale ja poshli! otse Kunstihoonesse. See on ikka üks kreisi lugu küll, 6. - 9. klassi õpilased kõrvuti tudengitega ja signekivid-ehakomissarovid-reetvarblased käivad Vabaduse platsil vaatamas.
Mõned pildid avamiselt. KÕIK meilt kaasavõetud tööd on väljas (neil oli vaba sein enne seda).
It appears that at about the same time (september of last year) as I suggested the idea of embroidering portraits of famous estonians in craft classes, the graphic Eve Kask started a course in the Estonian Academy of Arts with the exact same name as ours - Eesti Nägu (Face of Estonia). It was yesterday that she saw our portraits, had them taken down and hung up in this gallery on Freedom Square, Tallinn. It is really crazy to have works from ordinary, regular crafts classes hanging in such a bid central place, with ex-ministers-of culture, leading art critics and photographers hanging around looking at them (among other works from the glass and graphics departments of EAoA. ) So, here are some photos from the opening today at 17. ALL that they brought along from the school were also exhibited, they didn´t just select what they thought were better.

Ma näen väsind välja sest mul tuleb kolmas tarkusehammas.

I look tired and in pain, you say? Yeah, cause my third wisdom tooth decided to show itself.

Et ta mul nüüd seljaga oli!!! Signe Kivi ja Mari Viik

The cursed luck ! She never faced my camera (but perhaps the portraits were too interesting? :-)) It is ex-minister of culture of Estonia Signe Kivi and our wood crafts teacher Mari Viik.

Eesti näod Kunstihoone galeriisse!!!

Marssis just sisse M. ja teatas, et meie õpilaste "eesti näod" viis ta eila öösi Kunstihoone galeriisse. Et ei tea, kui palju neist üles läheb, aga igal juhul oldi vaimustuses. Fantastiline. Mul on väga häppi meel, paremat ei oska sellelt projektilt tahtagi. Avamine homme kell 17!

The wood crafts teacher just marched in and said the portraits students have made are going to be presented on an exhibition in the Kunstihoone Galerii (main square!). That´s a wonderful news indeed. Opening tomorrow at 17.

Viltimis-sõpruskohtumine Rohuneemes. Photos of felting match in Rohuneeme village.

Lea Teeääre fotod. I do not own these photos.

Laua otsas hallis kostüümis Saima Loik, minu tädipoja naise vanaema, kellega viimastel aastatel kuidagi kahtlaselt palju kokkupuudet olnud.
Ex-fashion designer S. Loik at the end of the table in gray costume, my cousins´ wifes´ grandmother. I´ve had suspiciously much to do with this person these past few years.
Mis toimus? - Käsitööringi tädid tahtsid minu asju näha ja natuke viltimist õppida ning vedasid mu kuskile vanasse hobusetalli, õigemini sellest kohandatud korter-stuudiosse.
Some ladies from a crafts class wanted to see the stuff I make and took me to an...old stable. Or in fact an apartment-studio modified from the stable.


Võtsin muidugi pool elamist kaasa.
I really took advantage of the existance of a car and brought along most of the things I keep at home and havent sold yet.

a massage for redfox please?

aiaaaa. teate. ma venitasin selja ära. Niuke tunne on, nagu ribid oleks sisse pekst, iga kord hingates nagu keegi krutiks sees laevakruvi ja õhk jääb kusagile vahele puntrasse, k0psu ei jõua. Ja iga kord natuke liigutades ajab kohe südame pahaks. rääkimata "nõeltest" seljas ja sellest, et mul on vaja tahavaatepeeglit.
I sprained my back. badly. I feel yucky. Every time I move I feel suffocated, nauseous and as if I had gotten a good beating from some punk on this street.
Ja millega ma selle üldse ära teenisin? ma pole isegi narkareid klobinud viimasel ajal. No ei mõista, mis võis juhtuda.
I did absolutely nothing to cause or deserve this... I havent even had a one-on-one with junkies.