mitte päris kõige parem. ma tean kuda parem tuleb. siis vahetan välja
My felted thingies on a freaky fashion show
Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn
siuts siuts
reede, Mai 22, 2009
Muuseumipäevik: what´s next?
Meremuuseumis avati näitus uppunud laevadest. Allveearheoloogia ja mereajalugu on üks põnev asi, nii et lähen kindlasti seda lähimal ajal vaatama. Kumu uued näitused mind eriti ei tõmba, need, mis seal juunis-juulis tulemas on, tunduvad aga huvitavamad. Muuseumidest on täiesti käimata Filmimuuseumis ja veel paaris veidras kohas.
Igatahes, uppunud laevad. Kes tahab kaasa tulla?
Next museum diary will be of the new exhibition in the Sea Museum, that shows us the history of all the ships at the bottom of the Baltic Sea.
Igatahes, uppunud laevad. Kes tahab kaasa tulla?
Next museum diary will be of the new exhibition in the Sea Museum, that shows us the history of all the ships at the bottom of the Baltic Sea.
teisipäev, Mai 19, 2009
Ei midagi kriminaalset. Lihtsalt igasugu ulle liigub.
Armas aeg, kas tänane Krimi tegi mingit organiseeritud antipropagandat Kopli ja terve Põhja Tallinna vastu? Kopli tänav, Kolde puiestee, Stroomi rand, Paljassaare, Randla ja Uus-Maleva, kogu Kopli poolsaar servast servani sai läbi võetud. Siiski, ehk on see isegi hea. Ei midagi eriti karmi ja mitte ühtki tõeliselt ohtlikku tüüpi kaadrisse ei jäänud ka nii laiahaardelise kaamerareidi tulemusena, veel enam, kogu Põhja Tallinna läbikammimise tulemusel õnnestus kokku korjata ainult käputäis lugusid mingitest ulludest, samas kui Kesklinnas piisaks sama arvu tõeliste kuritegude kaardistamiseks käia tiir ümber mõne ööklubiga hoone. Aga napakaid siin ikka leidub... kord on mingi lendurist operaator natuke ülekäte läinud (peamine süütegu siiski oma lobaga televaatajale tõsise peavalu põhjustamine), siis käib üks õnnetu naine oma vana kodu hoovis ringi (mina poleks seda näidanud, tulekahjud ja nende ohvrid pole minu jaoks avalik nali, see on üks kuradi tõsine teema). Järgmiseks võetakse ette seltskond, kes on kaotanud koera ja püüavad nüüd tõenäoliselt ka oma autot uputada, veeredes pimesi mööda Stroomi rannaliiva. Randla tänavalt tuleb ehk saate kõige kriminaalsem lõik, sest keegi on peksa saanud. Aga pole kindel, et ta peksa üldse just siinkandis sai, siit on ta ainult varju otsinud ja redusse tulnud ning midagi kriminaalset lõpuks looga ei kaasnegi. Paljassaares otsib mingi ull endale võõras autos sooja kohta, aga omaksed tassivad ta kenasti koju. Ja mis seal ühes loos oligi... ühel tüübil ei läinud jalad kõveraks ja ta ei suutnud autosse istuda.
See pole ju Krimi, see on komöödia. Ja eks neid natuke opakaid tüüpe tule endalgi siin ette, üks ogaram kui teine ja jutt siuke et raami ära ja pane seinale. Tegelikult on nad sõbralikud puha, ainult jube tüütud. Ma kardan ainult neid kel on mõistus selge ja vaade õelalt terav, aga noh, päris selge mõistusega inimesi on meie linnas üldse vähe järgi jäänud.
See pole ju Krimi, see on komöödia. Ja eks neid natuke opakaid tüüpe tule endalgi siin ette, üks ogaram kui teine ja jutt siuke et raami ära ja pane seinale. Tegelikult on nad sõbralikud puha, ainult jube tüütud. Ma kardan ainult neid kel on mõistus selge ja vaade õelalt terav, aga noh, päris selge mõistusega inimesi on meie linnas üldse vähe järgi jäänud.
esmaspäev, Mai 18, 2009
pühapäev, Mai 17, 2009
Laupäev, 16. mai. Saturday, may 16th - TrammarT and Museum night. Well, museum EVENING and Eurovision night, to be exact.
Linn on tuttavaid nägusid täis. Siin juba tuleb vastu Trammivana, sääl sõbrad trammeldajad. Kastellaanimajas puha omad inimesed ja käib jube sobi - juba enne Muuseumiöö ametlikku algust on meil mammiga kleepsud buklettides, kuhu viis taolist kogudes on võimalik saada kingitus.
The whole town is full of familiar faces. The master of trams here, the folks from ThinkTram, and in Castellan´s house we are already pulled into a vile sceme of cheating when we get Museum Night stickers 3 hourse before the official start of it. If we collect 5 of those, we get a present from the last place we visit.
Ka päris tuntud nägusid käib mööda linna, ning imelik, ma ju olen ka nendega isiklikult ja otse varem kohtunud. Urmas Paeti näiteks, kes Rotermanni Soolalao ees vastu jalutab, kunagi Mardikojas; ja Maarjamäe lossis vabadussõja teemalist klippi jälgivat Marko Raati Tabamata Ime konverentsil Vildes.
Even some rather famous faces are going around this night, and by a coincidence those famous faces too are the ones I have personally met before. Like the foreign minister Urmas Paet, who once visited our Mardikoda (teepee event) when he was still a minister of culture; he passes by at the Museum of Architecture. Marko Raat, a filmmaker, is watching clips of the War of Independence by our side at the History Museum.
Kuidagi kujuneb kogu päev ja Trammarti üritused ja muuseumikülastused sellisteks, et minu tähelepanu keskendubki nägudele. Seda üldsegi mitte Eesti Näo projekti tõttu, vaid näod lihtsalt jäävad silma.
Somehow the whole day, Trammart event and the Museum Night turn out to be a meditationd about faces for me. It is not just because it is a subject I have dealt with during the whole year at school, although that probably has a part in it.
Kes on ilusaim eestlane? Mis teeb meid ilusaks? Linna mööda saalides, trammile ja sealt maha hüpates, muuseumidesse ja trammidepoosse põigates, inimesi jälgides hakkab mind kummitama mingi ühesolemise ja jätkuvuse tajumine. Justkui hoiaksin kinni mingist ajalõngast, jookseks mööda seda nagu mööda relsse. Inimesed tulevad peale, inimesed lähevad maha, mida rohkem sõita, seda rohkem tuleb peale tuttavaid nägusid, kuni kõik on omad.
Who is the most beautiful estonian? What makes us consider someone handsome or pretty? Watching the masses of people, going to different museums, hopping on and off [strictly TrammarT] trams and taking part in different events, seeing peoples reactions and the faces around me getting more familiar, I sense a unity, continuity. I am holding a thread of Time, running on it like on rails. People hop on, people hop off, the more time you spend riding the line the more likely you are to meet someone whome you can already recognize.
Ma tajun kui kiiresti saab kellegi nägu mulle tuttavaks. Piisab kahestkolmest peatusevahest ja ma juba tean, kes meiega sõitu Kadriorust alustasid. Miks muutuvad tuttavad näod meie jaoks justkui ilusamaks? Või kas.just....aga...meis tekib ikka mingi elevus, kui kasvõi muidu päris võõrast inimest juba neljandat korda päeva jooksul kohata. Juba vaat et ütleks tere, kuigi ei ole isegi tuttavad. "Oled ikka siin," ütlevad need näod mulle vaikides. Võibolla sellepärast, et sõidame samu relsse mööda. Meil on sama tee, meie lugu kulgeb praegu sarnaselt. Kasvõi trammis kõrvuti või kellegi taga istudes ja tema juttu kuulates tulevad Teised meile kuidagi lähemale. Ja miski peab need inimesed rääkima panema, panema reageerima, panema sind ennast sõna kaasa ütlema, muidu jääkski me kõik vaikivateks võõrasteks, kel pole tarvis üksteisele näkku vaadata ja naeratada. Just sellepärast ongi vaja selliseid üritusi nagu TrammarT ja Muuseumiöö, mil inimestel on Sama Tee.
I sense how fast a face gets familiar to me. It takes about three stops to know who started the ride with me. Does familiarity make facs prettier for us? We smile when we greet someone we know, and it refects back. a Small Joy of Not being COMPLETELY among masses strangers. We have the same road, we are holding the same string of time at that particular moment. We exchange some words, and we are not strangers any more. that is why such events as TrammarT or Museum Night are essential. We make take the same tram on an ordinary day, but we rarely feel we have the Same Road.
Ma polnud elus kunagi enne käinud Maarjamäe lossis...või olen? Jube tuttav torn... Äkki ma lihtsalt ei mäleta, millal ma seal käisin. Selle koha nägu on mulle igatahes tuttav. Viietuhande inimese Tee on neid täna siia toonud. Need, kellega koos närveldades ja torisedes muuseumibussi sai oodatud Pritsumaja ees, ilmselt ootavad siiani. Aga Ülejäänud on kohal. Maarjamäe lossi näitus Iseolemise Tahe eksponeerib võimsalt just meie ühist Teed ja Nägusid, keda sel teel võis kohata. Kas need on kõik ilusad näod, ma ei tea. Aga juba näituse alguses, nähes seina kultuuritegelaste portreedega, kellest paljusid ka meie kooli lapsed joonistanud ja tikkinud, kes on seeläbi meile tuttavamaks ja omaseks saanud (nagu Liiv, Koidula, Kreek, Under, Aavik, Tormis, Härma, Ernesaks, Matiisen, Visnapuu, Valgre, Pinna jt), mõtlen: "Ilusad eestlased."
I thought I had never been to the Estonian History Museum main building on Maarjamäe, but the tower looked awful familiar. Perhaps I just forgot having been here. About 5000 people have had the Same Road today. 5000!!! The museum guides shake their heads, they cannot believe it. The ones that waited for the very very late museum bus with us are probably still waiting in front of the old fire station. We got here on our own, and I am glad we did. The exhibition Will to be independent shows us our Shared Path, the Faces we have met on that road and some that got off at some unknown stop. Are all the faces on that road beautiful, I dunno. the exhibition starts with a lot of faces we are already acquainted with through our school project.
Kui ma peaksin valima kauneima eestlase, üleüldiselt, nii meeste kui naiste hulgast, kes see võiks olla? Millal me teda kohtasime? Minu tähelepanu keskendubki nüüd väljapanekus leiduvatele nägudele. Hulljulged vabadussõja koolipoisid neis veel säilinud kelmikuse ja krutskitega. Talumehed, väejuhid, riigipead, Kas mõnel ekraanil, näiteks Narva alla marssivate salkade seas on ka mu vanavanaisa nägu, keda isegi mammi ise pole näinud? Oli ta ilus mees? Oli ta tavaline eesti talumehenässakas? Miks meil temast fotot ega isegi joonistust ei ole... Või kas mõni mees fotol võiks olla vanaisa vend, kes Luki all surma sai... Kujutan ette, et ta ongi üks neist meestest ekraanil. Ainult nii saab mu tee temaga kuidagi ristuda.
If I had to choose the handsomest estonian, among all of them, men and women, who could it be? When did we meet him /her? Is it a sportsman, a head of state, a lieutenant of the War of Independence, an actor, a composer, a poet? I kind of like all of them.
Ka Eesti kaart paistab nagu nägu. Sellele näole kord valgub punane laik nagu veri, ja siis pestakse see nägu justtkui peale pikka, roppu, porist teekonda koju jõudes jälle puhtaks. Küll on kummaline vaadata, kuidas see pesuvesi voolab muudkui edasi ja peseb punast maha niikaugel kui Tsarskoje Selo. Eesti Vabadussõjal on pisut hoogu läinud hasartmängija nägu.
Kes on kõige ilusam Vabadussõja väejuht? Kuperjanov on mulle alati meeldinud oma julgete kasakavuntsidega. See-eest Papakiireliku välimusega Jaan Tõnisson pole küll minu tüüp. Kellegi Tipa tüüp kellel Tõnisson alias chef Postimehes töötamise ajal aga lauakella on kinkinud, tundus ta küll olevat, Eks ilu on vaataja silmades.
Even the map of Estonia starts looking like a face. That face gets covered in blood, all flooded with red, and then the blood and the dirt is washed off, dripping down the face, flooding even the shirt and the trousers, the person washing that face gets carried away like a traveller after a long journey through dirt and mud. The red is driven out and the face of Estonia gets clean.
The handsomest military leader? I think Julius Kuperjanov was quite a handsome guy, as well as Johann Laidoner. The statesman Tõnisson was nothing much even though someone named Tipa seemed to have liked him.
Mis veel teeb inimese ilusaks? Naiskodukaitse matroon Mari Raamot ei ole näo poolest küll mingi Petit minois aga tal on lihtsalt imetabased pikad läikivad juuksed. Selliseid juukseid pole ma küll ühelgi eestlasel näinud, tänapäeva missid selle vastu ei saaks! Ilmselt ei lasknud too Mari juuste ligi neid hirmsaid ja kahjulikke vahendeid, mis praegu Kastellaanimajas väljas on.
Gori karikatuuridel on muidugi kõik inimesed koledad. See-eest juba tol kaugel ajal retušeeriti reklaame ilustavad mehed-naised haldjalikult veatuteks superolenditeks. Ei midagi uut siin päikese all... tänapäeva reklaamid on selle kõrval vähemalt elulised, mitte nii unelmalikud. Aga ilu oli vajalik, sest nii seda elu tajuti.
What else makes a person beautiful? Some of them had GREAT hair at old days. On caricatures everyone is grotesque. In commercials they are all still retouched, it is nothing new. The world around had to be pretty, or it was ugly. It had to be perfect inside out or it was shown as grotesque. We have always needed to see both the pretty and the ugly faces I guess. There had to be both for the people themselves to feel that it is a beautiful time, they are beautiful, they are decent, they have a fine road ahead.
Nii...Päts saaks mult 6 p/10 ja Jaan Kukk...7. Ühe tahvli päris allservas paiknev valge habemega talujuss saab hoobilt 9 p/10. Ta on üks lühike, tokerjas, jalanartsudes tolkam, ent tema iseteadlik hoiak ja kuraasikas silmavaade teeb temast nii Uhke ja Hää, et see tundub lihtsalt vastupandamatu. Ilusad "vabariigiaegsed" inimesed... linnapreilid ja koolmeistrid, sportlased, kirjanikud, kunstnikud, nad on kõik ilusad, vabad inimesed.
There is some farmer at the very bottom of the wall with a white beard, shaggy clothes and raggedy footwear, but the look in his eyes is so bold and self-aware it makes him irresistable. Free people, beautiful people.
Nõukogude aeg tegi eestlase koledamaks mitte seetõttu, et huulepulka või juuksevõiet poest saada polnud. Eestlane läks oma vallutaja nägu? Ei, pigem...tema nägu lihtsalt kadus. Eestlane kattis näo maskiga, varjas seda, ta oli omadele võõras ega vaadanud otsa. Ta Keeras oma tunded lukku ja tema nägu ei näidanud enam midagi, ei tundud kedagi ära. Tee oli endiselt ühine, kuigi ükski ei tahtnud seda tegelikult käia. Sõidad ja sõidad ja sõidad ja ei tea, kas saad kunagi maha minna. Aga nüüd pole sel teel keegi oma, isegi kui sa istud ta kõrval või taga. Näod, ilmetud. Mitte inetud, aga mittemidagiütlevad. Kurvad, allaandnud, võidetud, retušeerimata isegi lootuse ja rõõmu poolt. Pealemaalitud plakatnaeratused, elutud nukud. See ON inetu. Niisugune nägu ei saa ilus olla.
The soviet time made us ugly not because there was no lipstick available. We closed up. We turned into stone. We turned off our positive emotions and we did not want to Know or Recognize the faces around us. We still had the same road, but it wasnt the road we wanted to walk. We just had to ride and ride in circles never knowing if we can ever get off at some stop. Or if there will even be stops for people to get on and off. No one becomes familiar on such a road, you don´t want to smile to anybody, your face remains expressionless, or gets painted over with a puppet-like mask. Ugly faceless people who dont look at each other.
Ja siis on veel need, kellest on alles ilus naeratav nägu fotol, ent tegelikult on inimene selle näo taga kadunud. Mis nägu olid nad sel hetkel tegelikult, kui neile järele tuldi? Me ei saa vist kunagi teada. Nendest nägudest pole fotosid. Võib ainult ette kujutada: kahvatu, kaoses, abitu. On fotosid vangilaagritesse viiduist. Elegantset, uhket, kena Laidoneri ei tunne äragi, see pole enam sama mees, see pole too ilus eestlane.
Then there are faces that remain pretty and smiling on their last photos, but the people themselves disappeared, and we will never know what was the last expression they wore. Was it fright, suprise, confusion, terror, helplessness? There are still some photos of people that didnt disappear right away, people that were taken to prison camps, like the handsome Johann Laidoner. You can´t even recognize him, it is not the same person. there is nohing beautiful about him! It has all disappeared from him, no pride, self-awareness nor courage.
Eestlane hakkas ka teistest üha koledamaid pilte joonistama, groteskseid karikatuure, jubedaid, moondunud lõustu. On selge vahe ilusa oma ja võika võõra vahel, visuaalne vahe, see vahe paistab just nägudest.
The estonians started even drawing uglier faces. The caricatures became much more grotesque than Goris´. Ugly, distorted strangers, faces of monsters, a clear difference between THEM and people you WANT sitting beside you in a tram. The kind of character you usually pull away from when they get on....
Põgeniku nägu. Ka see on ilus. Tõsine, mõtlik, kaugussevaatav, melanhoolne, pisut murelik, pisut vähem iseenda moodi, aga siiski....see nägu sai hommikul üles tõusta ja end peeglist vaadata, tuttavatele inimestele otsa vaadata, vähemalt oli ta endiselt olemas. Kodu-Eesti nägu muutus veel ilusamaks, pisut teistsuguseks, osa detaile läks kaduma. Nagu laps, kes ei mäleta täpselt, milline vana-vanaema välja nägi, mäletades teda siledama, suurema, värvilisema ja rõõsamana. Ei mäleta kõiki kortse, miimikat, näoilmeid, kõik on pisut multifilmilikum ja lihtsam. Aga väliseestlane tahtis jääda iseenda nägu, sest talle tundus, et teisiti poleks Ilus... Tahtis olla Ilus Eestlane, mitte lihtsalt Ise.
The face of a refugee. Beautiful, cause it is serious, thoughtful, a bit worried, less like himself, but not defeated. In foreign land the face of Estonia became less clear, like a great-grandmother you met as a little child but have almost forgotten. It became a bit simplified, brighter, but with less shades, less detailed, smoother, but without some important characteristics, vivid, but with fewer expressions. A bit cartoon-like. A foreign estonian wanted to preserve his face, cause he felt it wouldnt be as pretty if he lost it. He wanted to be a Beautiful Estonian, not just There, Somehow, Someone.
Jõuan 1980. aastatesse, oma aega. Siit tulevad juba näod, kellega minu tee on päris paralleelselt kulgenud, kellega koguni mingi maa ühes kõndinud või elus kasvõi paar peatust kõrvuti sõitnud. Mina olin laps, ja minu ümber olid lapsenäod. Eestlapsed, laululapsed, looduslapsed, maalapsed, lihtsad avali näod, avali ja lootusrikkad näod nagu lastel, olgu see vana või noor inimene, kes sulle 1980. aastate Laulva Revolutsiooni piltidelt vastu vaatab. Nagu vabariigiaegsed piltreportaažid tervetest rõõskadest beebidest sanatooriumides ja lasteaedades, istumas päikeseprillidega kiirgusaparaadi ees. Positiivsed näod, kangelaslikud, edasipüüdlikud, endasseuskuvad ilusad näod. Tõnis Mägi 16 p/10. Punkarid 8 p/10. Heinz Valk, Alo Mattisen mõlemad 10/10. Isegi need näod, mis omal ajal vastikud olid, on praegu omamoodi nummid, sest nad läksid juba üle-üleeelmises peatuses maha. Nende tee ei lähe enam koos meiega edasi ja mis sest ikka (näiteks Jevgeni Kogan. Ega ta kole mees ei ole ju? Ajalugu teeb asju mõnikord ilusamaks ikka ka).
I reach the 1980.ies. My own time. The path I have walked myself, and the faces that I have already walked side by side with. People, with whome I have rode even if a few stops. I was a child, and these are faces like those of children. A country child, a child of nature, a bit naive, a bit dazed, but looking forward, looking up again. Pretty faces, cause they are not scared to face you. Even the faces you used to hate during that time look sort of cute now, cause they got off a few good stops ago already and their route doesnt run in the same direction as ours.
Ja karikatuurid ei ole enam grotesksed, nad muutuvad nunnumaks, neid joonistavad Pärn ja Valter.
The comics aren´t as grotesque, they become cuter. They are drawn by a lighter hand.
Nägudel on tagakülg. Keegi pole täiuslik, kõigil on vigu. alati võib nägu ringi pöörates sealt midagi muud välja lugeda. Eestlastel on kombeks teineteist pahupidi pöörata, vaadata mitte lihtsalt näkku ja silma, vaid ikka mingeid maske ja fassaade maha kiskuda, et mis seal taga on... et miks ta mind vaatab niimoodi või miks ma teda täna juba 6. korda kohtan. No ja siis? Juhtub. Vahel lihtsalt sõidame paar peatust koos, kannata ära, ja kui nägu ei meeldi siis ära vaata. Trammiga sõitsid ekskursioonile ja puhkpilliorkestrit kuulama nii Kopli kalkarid kui firmajuhid, kunstnikud kui koorilauljatest tolkamid. Foto peal ei paista ükski lõust eriti kole.
The faces have a backside. No one is perfect, you may turn around and see a different side of someone. Even riding a few stops together we dont still feel quite comfortable. Is anyone wearing a mask? We suspect others of being ugly inside.
Nägudest peegeldub kogu tõde ja tegelikkus. Nägudest peegeldub see, millised me oleme. Täna oleme muuseumirahvas, trammirahvas, tallinlased, tõeline kultuurirahvas, kõik see mees nagu üks voolav mass liikumas mööda argipäevas kõige vaiksemaid kohti. Vaatamas terasemalt kui muidu, kuulamas lugusid, milleta seni nagu hakkama saadud aga.... aga vot, nüüd enam ei saa.
Milline on meie nägu täna? Huvitatud, ammulisuine, teadmishimuline, tähelepanelik, kaasaelav, vaimustunud, entusiastlik, vastuvõtlik.
Faces reflect reality and the truth, they reflect what we are. Today we are museum folks, tram folks, moving together around town, having the same path and the same goals, looking closer than usual, paying more attention when we listen. We are empathic, attentive, enthusiastic, receiving, thirsty for new things, going around with our mouths open and taking in everything we meet on the road.
Contrast maaliti iseäralikke, iseloomuga pilte. Kuidas mind joonistataks? Võibolla nagu Shivat: vehin kätega, seletan midagi, sõidan kuskil trammikatusel ja hüüan "Kukeleegu!" Tassin poolt elamist, fotoaparaati ja kolme märkmikku kaasas, pistan pastakaid kogemata võõrasse taskusse. Puhta hull. The poet we had as a model at art class on friday was painted with bright, warm colors. How would I be drawn? Like a complete whacko I guess, riding on the roof of a tram, carrying a lot of stuff and yelling "WHERE THE DAMN IS MY 3RD NOTEBOOK???"
"See Sandra on ikka üks kuradi ilus tüdruk", ütleb kreeklasest sõber mulle Facebookis. Siirad ja avali näod jäävad ka teistele silma. Oleks me iga päev sellised, et meist kellestki ei saaks joonistada kurja ja groteskset karikatuuri.
"Sandra [our Eurovision Song Contest participant] is one damn gorgeous girl", said my greek friend on Facebook. Bright, sincere face appeal to everyone. I wish we were like that every day so that no one could ever draw grotesque caricatures of us.
Muuseumid, kuhu jõudsime: Meremuuseum, Energiakeskus, Maarjamäe Loss, Rotermanni Soolaladu, Eduard Vilde Muuseum. Pluss Kopli trammidepoo. 
"selle trammi me võtame!"
mängib pasunakoor
Trammipargi puhkpilliorkester
Kaks kopli iludust: tamm ja troll
Kaks kopli iludust: tamm ja troll
Two beauties from Kopli: the old oak tree and a local prince
"selle trammi me võtame!"
"This tram, we will take it!"
Trammist kostab mürts ja tuut
Trammist kostab mürts ja tuut
Kuskil laulab ka Marju Kuut...
Juhuslikku publikut
accidental audience
Ei jää midagi üle, kogu Kopli rahvas hakkab kultuurseks.
Ei jää midagi üle, kogu Kopli rahvas hakkab kultuurseks.
EVERYONE becomes cultural. There is no helping it.
Tuleb meelde lapsepõlv...
Remembering the childhood trip to the capital, seeing the trams for the first time....
Minu vanad ja trammivana
My folks and the tram boss
mängib pasunakoor
aktsioonis
taking initiative (Trammart guide asks locals questions about what they remember of the history of trams, their neighborhood etc)
Värvikaid kohalikke tüüpe
Extravagant local youth
Locomotive?
Sail ahoy! Purjekas Meremuuseumi katuselt nähtuna
Just you wait, give it an hour, maybe two, and you´ll see white sails on that horizon, Jack Sparrow.
Just you wait, give it an hour, maybe two, and you´ll see white sails on that horizon, Jack Sparrow.
Rikkad ratturid
bicycle fanatics heading on from the planetarium.
Ja tuligi: TrammarT tramm Meremuuseumi katuselt nähtuna! [ootasin 10 minutit...]
TrammarT tram from the top of the roof of the Sea Museum
Ride a tram today!!!
Sitsime pritsimaja ees, bussi ei tule, tramm tuli.
Museum buses let people down, but the trams were always passing by on schedule.
Museum buses let people down, but the trams were always passing by on schedule.
Post Scriptum I
Trammis ja selle möödumisi jälgides meenusid ja jäidki kummitama kaks Contra osalusel sündinud laulukest, mida võis kuulda Tallinna Laulu lõppkontserdil. Mõlemas neis oli juttu "rahulikust trammisõidust Tallinnas". Lisaks läks Erkki Meistri väljahõigatud hüüdlause "Tallinn, me pealinn, ilus ja hea linn" vähemalt laupäevase õhtu puhul täkkesse. Kõik inimesed olid nii kultuursed, keegi ei keeranud mingit jama kokku ega kiusanud kedagi teist, kõik arvestasid üksteisega...ja käisid muuseumides. Peaaegu nagu Viinis.
Riding the tram and watching it pass by I was haunted by two songs that I heard the previous night on a concert called Song of Tallinn (the top 10 songs of a competition by the same name). They both had a line in them about "peacefully riding the tram in Tallinn". The chorus of one talked about Tallinn "the capital, a beautiful and good city" and at least that night it seemed to hold true. I did not see any bickering or any of the usual vandalism, everyone was quite cultural and well-behaved, no one picked a fight. At least under my eyes, and they reach quite a few places. In addition people all went to museums. It reminded me of Vienna.
Post Scriptum II
Trammis oli väga halb heli....müra mattis ka kõvasti mikrofoni karjumise enda alla.
The sound in the tram kills even very loud microphones. There is just too much noise and it was quite impossible to hear anything clearly, when the guides were introducing the program.
Post Scriptum III
Järgmine kord võiks programmis
olla miskit IGAS trammis
kuigi Kesklinn pole kummist
tuua tondid ära slummist
igas peatuses võiks käia
tee pealt korjaks iga äia
kedagi ei jätaks kambast
kõlar Vabadusesambast
üle linna kuulutaks
sõitke lõppu liinil kaks.
Post Scriptum X
Mis siis, kui poleks selliseid asju nagu lõpppeatus? Võibolla Kopli ja muud taolised kandid on seotud lõpppeatuse fenomeniga? Aga kui oleks üks ring, mis läheks edasi ja edasi, siis ei saaks ükski peatus olla see Lõpp, kuhu keegi ei julge sõita....
laupäev, Mai 16, 2009
Trammart
Tuletan veel kord meelde, et Trammart paneb vedrud vinguma alates kella 15. aga osad üritused on juba enne, nt Kalma sauna ümbruses ja Teoteatris ja Tallinna Ülikooli peahoones.
Ja seda tuletan ka meelde et kui te tõesti mulle külla tulete (Maleva peatusest, sest Sitsist lõigata te ju ei oska läbi Niidi) siis tooge kassile kala. Palun.
Event-happening Trammart today in Tallinn from 3pm. Something exiting in every tram stop and many establishments around the area.
Ja seda tuletan ka meelde et kui te tõesti mulle külla tulete (Maleva peatusest, sest Sitsist lõigata te ju ei oska läbi Niidi) siis tooge kassile kala. Palun.
Event-happening Trammart today in Tallinn from 3pm. Something exiting in every tram stop and many establishments around the area.
reede, Mai 15, 2009
Kontramodell ehk Contra modelliks. paremad palad.
Contra autoportree
realistlik ja tõsine
Mister Minimal
voogav romantism ja dramaatika
kui siit pilvepiirilt...
ilmekas ja iselaadne
Contra lemmik
laulud nüüd lähevad
Läti disko laulupeo kavva!
fovism /ekspressionism
Rocca Al Mare uus vanapagan
mõttetulvas
ühiskondlik nägemus
folkloristlik
Mõned täna valminud (ja osad ka pooleli, vist, ma ei tea) tööd elava modelliga. Ühed tööd on söega, neist enamikule eelnes kavand või visand; ja teised on guaššiga ilma ette joonistamata.
neljapäev, Mai 14, 2009
Trammid sõidavad laupäeval!!!! Tulge mulle ka külla
Tulge Stromkale, miljööväärtusliku Lõime tänava (ots ulatub trammiteeni Sitsi ja Maleva vahel) kunstipoodi vene akvarelle ostma (kui nt kontrollid trammi kinni peavad saate kohe seal maha hüpata siis lähete üle Kopli tn ja natuke edasi ja siis üle Sõle. Või lähte Malevas maja ja Sõlet mööda üks bussipeatusevahe edasi), ja minge kaugemale, Kopli turule, Pelguranna raamatukokku, Kopli kalmistuparki (värava juures on infotahvel ka ja keskel on ...misiganes. PURSKkaev ta ei ole. Kukkuv kaev.
Minge mujale ka. Vaadake jääaja kivikülvi Kunstikoolist edasi ja korjake lilli, ostke Eesti riigilipp (pood on otse üle tee kivikülvist, seal saab lasta enda peale igast värki tikkida ka); värvige Liinidel telliskive lillaks ja roheliseks, tehke tee peal mõni vana villa korda (HAA!), pöörake Paljassaarde, pildistage Katariina kailt perfektset panoraami; luusige trepikodades, piiluge osalevate asutuste ustest sisse. Minge Kopli Kunstikooli õppima. Käige Paavli kaltsukas (Angerja peatusest jalutad Sõle suunas ja siis pärast Disainklaasi keerad punase uksega trepikotta ja lähed ostad elektrisinist Saksa DV lõnga ja hiina laterna ja 5 kroonised seemisnahksed tennised). Jalutage Patarei poole ja vaadake üle mere. Ostke odavputkast vene komme ja läti jäätist. Hoiduge viimasel ajal ringi müttavate ebaseaduslike paintballimängijate eest (mets on värviplärakaid täis, täielik laga!) Mis veel trammiga ligipääsetav...Trammidepoos saate käia! Seal on vana tring-tring (st hobutramm)Võibolla saate Balti Manufaktuuri territooriumile sisse (noh, see Sitsi tehas). Või äkki keegi arhitektionu viib juba legaalselt trammist.... Siis Voltast jalutage Kalamaja pargi poole ja pöörake vasakule ja te näete kus tegelt on see stuudio kus filmiti Tantsud Tähtedega. Ja vaadake kuidas pargi rekonstrueerimine edeneb (ma ükspäev tulin Väike Patareist Majatohtrist ja arvasin et lõikaks pargist aga seal jäi sada kilo pinnast talla alla, nii et Sherlock Holmes poleks ka pärast aru saand kus ma käisin). Salme kultuurikeskusesse minge ja pange end mõnda ringi kirja. Noh nüüd on juba Kalamaja. Ja kui tramm Kadrioru poole läheb, siis kindlasti minge Eduard Vilde Muuseumisse sest seal on täiega tore hängida. Maitea, äkki ma ka mingi hetk olen seal ja vildin triibumunasid jälle teiega. Selliseid, mida saab pärast katkski lõiku ja siis voolavad värvid välja.
Ühesõnaga, TRAMMART. Laupäeval. Avastage linna. Hommikust õhtani.
10:00- 23:00 Kalma Saun
Näitus "Pildista kultuuri"
16:00-22:00 TRAMMART-eritrammid liinil 1
Väljasõit kaks korda tunnis nii Kadriorust kui Koplist
16:00-16:30 Kadrioru Park
Trammipargi Puhkpilliorkestri Kevadkontsert
16:00 Metodisti Kirik
Helsinki Ülikooli Sümfooniaorkestri kontsert
17:00-24:00 Energiakeskus
Näitused kolmel korrusel heli ja hääle, optika, energia teemadel
Planetaariumis kosmose, tähtede ja planeetide vaatamine
17:00 Salme Kultuurikeskus
Teatrietendus "Sisalik"
18:00-18:30 Kopli trammide lõpp-peatus
Trammipargi Puhkpilliorkestri Kevadkontsert18:00-19:00 Apollo Raamatumaja
Jüri Kuuskemaa räägib teemal "Mida Apollost himustan, mida levitan, mida taunin"
18:00-24:00 Arhitektuuri Muuseum
Kava tutvustatakse trammis
19:00-24:00 KUMU
Kava tutvustatakse trammis
19:00-24:00 Meremuuseum
Kava tutvustatakse trammis
19:00-22:00 Cafe Peterson
Esineb pianist.
16.mail Cafe Petersonis müüdavatele maalidele allahindlus -10%
19:00 Kalma Sauna Õuel
Vabaõhukontsert esineb ansambel Robirohi
20:00-23:00 Kopli Helliena Baar
Esineb Natasha Reintal
22:00- 01:01 Kopli Tatjana Baar
Esineb viiuldaja ja balalaika
09:00- 24:00 Sitsimäe kelder
Avatud tavapärasest kauem, kui on rahvast.
Ja palun ärge seinu sodige ja koeri kividega loopige
teisipäev, Mai 12, 2009
Ilusaid maju Põhja-Tallinnast ja selle servadest.
Renoveerimine muudkui jätkub. Uued inimesed, paremad naabrid, täielik taassünd. Teistmoodi elustiil kui enne, teistmoodi põhimõtted. Polegi vaja sõita Tromsösse, nukumaju jätkub juba endagi linnas.
Renovations are taking place one after another, constantly. Slowly the whole part of town gets reborn. A new lifestyle and new neighbors....enough doll houses to compete with Tromso or some other picturesque norwegian town-village.
Vanaema tänav ehk Köie nurk. Sinna sai ikka pööratud vanasti ja krohvi õlalt pühitud.
The street where granny used to live before.
Pelgulinn
Salme ja Noole ja nende teiste tänavate kandis on kohe eriti silmatorkavalt ilusasti korda tehtud maju.
Next to the old Kalamaja cemetary park there are some houses you could just stare for hours on end.
Kolde majad
homes from 1920ies
Seewald. Art Nouveau style madhouse. It burned in 1998 I think... it still hasn´t been renovated.
Erika tänava vanad tsaariaegsed kasarmud on ühed mu lemmikmajad, millest kunagi EKA ajal ka video sai tehtud. Mulle meeldib nende sügav telliskivipunane tekstuur (üks neist on küll vahepeal eriti jäledat värvi krohviga üle lakutud). Neil majadel on ka hästi vahvad sammastega sissepääsud ja kui te veel mõnda paradnasse sisse pääseks... Rõdud on ka eriti maalilised. No tõesti nagu üks maaliliselt pudenev kalliskivi.
I like these crumbling jewels next to the tram tracks on Erika street. They are from 1914 and they have such hot red brick walls and entrances with pillars, not to mention the very elaborate balconies.
esmaspäev, Mai 11, 2009
Loodusklass: tähelepanu, pisiasjade paljusus. Outdoor learning class: spotlight on detail, structure and surfaces.
Siin ainult fotod, sest jutt lõhuks seda.
Just photos here, the story comes later, because I don´t want to break the rhytm.
pühapäev, Mai 10, 2009
Koplis võib surma saada!!!! You can just about get KILLED in Kopli!!!!
Niipea, kui NEID jälle lähenemas näen, tõmban instinktiivselt selja kühmu ning pea õlgade vahele. Nad tormavad peale nagu marutuul, käes teravad toikad, ning löövad need napp sentimeeter sinu varvastest eemal maasse, endal peas maniakaalselt ekstaatiline ilme. Harilikult kannavad nad kulunud dresse ja liiguvad hulgakesi, kuigi inimtühjemal tänaval võib mõnda neist kohata ka üksi rutakalt ja pausita edasi tõttamas. Nad vaatavad pidevalt kella ning neil on kaasas veepudel.
As soon as I see THEM approaching, I pull my head between my shoulders and try to make myself invisible. They come at you like a whirlwind with sharp sticks in their hands and strike them into the ground just an inch away from your innocent toes, wearing a manic-happy expression that doesnt seem to notice the world around them. They usually wear old sweatsuits and move around in small gangs, although on less crowded streets you can also meet them one at a time, walking hastily and without stopping for scenery. They are constantly checking the clock and they usually carry a plain bottle of water around.
Kui sa taolise kambaga kohtudes ka terveks jääd, siis oled peagi vastamisi järgmise ohuga. See vihiseb sinust mööda täiesti ootamatult. Ta või pöörata isegi ümber nurga! Kui neid on korraga palju, satud sa hetkega justkui marutuulte keskele ning sul pole mitte kusagile varjuda.
Kolmas oht läheneb selja tagant, andes mõnikord oma lähenemisest märku läbilõikava heliga. Tõsine kokkupõrge on alati üsna tõenäoline ning sinust möödudes võib ta rebida kaasa sinu pluusi kiude. Oled õnnega koos, kui pääsed sinikatest õla kohal.
Even if you manage to stay intact coming across such a group, you´ll soon be facing another threat. It passes you unexpectedly. It can even turn around a corner!!! If there is more than one you feel surrounded by a a violent storm and you have no where to hide.
The third danger approaches from behind you and likes to warn you (or make your heart stop) with a deafening sound. I can tear away fibers in your jacket and you are lucky to escape without bruises.
Mis see siis tähendab? Kas ma ei pidanud teile mitte tõestama et Kopli on linnaosa nagu iga teinegi, seejuures suhteliselt OHUTU paik? Jaa, seda ma ju üritangi teile praegu selgeks teha, et suurim oht siin on kepikõndijatest pensionärid, rulluisutajad ja jalgratturid, keda on täis kõik pärastlõunaselt uimased tänavasopid, rääkimata tervisesportijate paradiisist - Stroomi rannast, kus nende kontsentratsioon ületab protsentuaalselt keskerakonna võetud pauside hulka tüüpilisel Riigikogu eelnõu-arutelul. Tavaline jalutaja on Koplis TÕSISELT OHUS, sest lisaks juba mainitud rattakrattidele vurab sulle nii eest kui tagant selga lapsevankritega emasid-isasid, ühelt poolt saad vastu pead jalg-, teiselt poolt korvpalliga [katkesta lugemine! kohe tuleb frisbee!] ning kui sa veel rulatajatega kokku juhtud, ei tea sa enam, kuhu suunas sa, vaene hing, peaksid liduma.
What the heck? Was I not suppose to reverse the image of Kopli as a dangerous place? Was I not supposed to prove it is a part of town like any other (well, it most certainly isn´t though, cause it is the most special part of town)? Well....if you haven´t realized it yet, that IS what I am trying to prove with this story. I am trying to make you see that the biggest threat you´ll face coming here are nordic walkers, mostly retired old ladies, rollerskaters, cyclists, runners, who, in an ordinary afternoon fill all streets, not to mention the exercising paradise - the beach area. An ordinary WALKER is always in danger, cause in addition to those health freaks I already mentioned, you have to skip from footballs, basketballs and frisbees flying over your head and block the Spring-Happy dogs ebing walked on the railroad tracks by their owners, who just have to share their joy over getting to chase pigeons and cats by drooling all over every random stranger. What annoyance.
Iga kübekese aja tagant ehmatab sind möödapääsu sooviva tervisejooksja range köhatus ning kui sa siis lootuses veidike rahu saada ja oma nahka säästa kõrvaltänavasse pöörad, blokeerib su tee pallikujuliste mutikeste hord, kes on "guljaanjele" tulnud, ja no sellisel juhul pole enam muud teed kui otse kraavi või mõnda kuusehekki astuda.....mutikesed nalja ei mõista. Parem lugu ei ole ei pargis ega metsas ning isegi, kui arvad, et vähemalt mööda liinidest mööduva raudtee liipreid saad segamatult JALUTADA, siis lendab sulle peale kari kevadest ogaraid penisid, kes sulle nagu igale teisele pahaaimamatule penitatilapile tahavad rõõmusõnumit teatada et Nadsaidperemehegaõue Janeilon Ilgeltmõnnaolla Janadtahakssuotsekohetäisilastada.
Even if you are smart enough to avoid all the threats on wheels, like bunches of moms with baby carriages, you are still in the way of some runner who gives you a startling "KHMM!" from behind ...or a speed-walker, I have seen those. Aven when you turn into THE most tiniest, far-away, quiet little street, you are face to face with a group of "babulyas" (russian for granny or old, round, coat-wearing woman) who are enjoying a "gulyanye" (russian for a very slow walk up and down, up and down, up and down the street or around, around, around the house). And.... that´s it for you. There is no escape from "babulyas". They cover the whole street.
Oeh. Ma teen pea iga päev siin ümbruskonnas õhtul ühe jalutuskäigu. Kuidas ma küll seni olen suutnud raskete füüsiliste kokkupõrgeteta pääseda, vot ei oskagi öelda. Äkki arvatakse et Redfox kannab marutaudi?
Igatahes, ainus võimalus vältida erinevat tüüpi tervisesportlastega kokku põrkamist on võtta oma tagalaks Stromkal olev vabaõhu-jõusaal igasugu kummaliste keerumasinatega. Kuigi...koju pean ikka JALUTAMA.
I take a walk almost every evening in this region and if you asked me how on earth I have managed to avoid greater physical conflict...I honestly can´t say. All I know it is a bloody miracle, and it is getting worse, cause some people have taken up trick bicycling ... there is no end to what we have to suffer here. The only way to deal with it is to join in and go to that open air gym with the weird turntables and walking machines. Ahh, the island of refuge! But I would still have to WALK home somehow.
As soon as I see THEM approaching, I pull my head between my shoulders and try to make myself invisible. They come at you like a whirlwind with sharp sticks in their hands and strike them into the ground just an inch away from your innocent toes, wearing a manic-happy expression that doesnt seem to notice the world around them. They usually wear old sweatsuits and move around in small gangs, although on less crowded streets you can also meet them one at a time, walking hastily and without stopping for scenery. They are constantly checking the clock and they usually carry a plain bottle of water around.
Kui sa taolise kambaga kohtudes ka terveks jääd, siis oled peagi vastamisi järgmise ohuga. See vihiseb sinust mööda täiesti ootamatult. Ta või pöörata isegi ümber nurga! Kui neid on korraga palju, satud sa hetkega justkui marutuulte keskele ning sul pole mitte kusagile varjuda.
Kolmas oht läheneb selja tagant, andes mõnikord oma lähenemisest märku läbilõikava heliga. Tõsine kokkupõrge on alati üsna tõenäoline ning sinust möödudes võib ta rebida kaasa sinu pluusi kiude. Oled õnnega koos, kui pääsed sinikatest õla kohal.
Even if you manage to stay intact coming across such a group, you´ll soon be facing another threat. It passes you unexpectedly. It can even turn around a corner!!! If there is more than one you feel surrounded by a a violent storm and you have no where to hide.
The third danger approaches from behind you and likes to warn you (or make your heart stop) with a deafening sound. I can tear away fibers in your jacket and you are lucky to escape without bruises.
Mis see siis tähendab? Kas ma ei pidanud teile mitte tõestama et Kopli on linnaosa nagu iga teinegi, seejuures suhteliselt OHUTU paik? Jaa, seda ma ju üritangi teile praegu selgeks teha, et suurim oht siin on kepikõndijatest pensionärid, rulluisutajad ja jalgratturid, keda on täis kõik pärastlõunaselt uimased tänavasopid, rääkimata tervisesportijate paradiisist - Stroomi rannast, kus nende kontsentratsioon ületab protsentuaalselt keskerakonna võetud pauside hulka tüüpilisel Riigikogu eelnõu-arutelul. Tavaline jalutaja on Koplis TÕSISELT OHUS, sest lisaks juba mainitud rattakrattidele vurab sulle nii eest kui tagant selga lapsevankritega emasid-isasid, ühelt poolt saad vastu pead jalg-, teiselt poolt korvpalliga [katkesta lugemine! kohe tuleb frisbee!] ning kui sa veel rulatajatega kokku juhtud, ei tea sa enam, kuhu suunas sa, vaene hing, peaksid liduma.
What the heck? Was I not suppose to reverse the image of Kopli as a dangerous place? Was I not supposed to prove it is a part of town like any other (well, it most certainly isn´t though, cause it is the most special part of town)? Well....if you haven´t realized it yet, that IS what I am trying to prove with this story. I am trying to make you see that the biggest threat you´ll face coming here are nordic walkers, mostly retired old ladies, rollerskaters, cyclists, runners, who, in an ordinary afternoon fill all streets, not to mention the exercising paradise - the beach area. An ordinary WALKER is always in danger, cause in addition to those health freaks I already mentioned, you have to skip from footballs, basketballs and frisbees flying over your head and block the Spring-Happy dogs ebing walked on the railroad tracks by their owners, who just have to share their joy over getting to chase pigeons and cats by drooling all over every random stranger. What annoyance.
Iga kübekese aja tagant ehmatab sind möödapääsu sooviva tervisejooksja range köhatus ning kui sa siis lootuses veidike rahu saada ja oma nahka säästa kõrvaltänavasse pöörad, blokeerib su tee pallikujuliste mutikeste hord, kes on "guljaanjele" tulnud, ja no sellisel juhul pole enam muud teed kui otse kraavi või mõnda kuusehekki astuda.....mutikesed nalja ei mõista. Parem lugu ei ole ei pargis ega metsas ning isegi, kui arvad, et vähemalt mööda liinidest mööduva raudtee liipreid saad segamatult JALUTADA, siis lendab sulle peale kari kevadest ogaraid penisid, kes sulle nagu igale teisele pahaaimamatule penitatilapile tahavad rõõmusõnumit teatada et Nadsaidperemehegaõue Janeilon Ilgeltmõnnaolla Janadtahakssuotsekohetäisilastada.
Even if you are smart enough to avoid all the threats on wheels, like bunches of moms with baby carriages, you are still in the way of some runner who gives you a startling "KHMM!" from behind ...or a speed-walker, I have seen those. Aven when you turn into THE most tiniest, far-away, quiet little street, you are face to face with a group of "babulyas" (russian for granny or old, round, coat-wearing woman) who are enjoying a "gulyanye" (russian for a very slow walk up and down, up and down, up and down the street or around, around, around the house). And.... that´s it for you. There is no escape from "babulyas". They cover the whole street.
Oeh. Ma teen pea iga päev siin ümbruskonnas õhtul ühe jalutuskäigu. Kuidas ma küll seni olen suutnud raskete füüsiliste kokkupõrgeteta pääseda, vot ei oskagi öelda. Äkki arvatakse et Redfox kannab marutaudi?
Igatahes, ainus võimalus vältida erinevat tüüpi tervisesportlastega kokku põrkamist on võtta oma tagalaks Stromkal olev vabaõhu-jõusaal igasugu kummaliste keerumasinatega. Kuigi...koju pean ikka JALUTAMA.
I take a walk almost every evening in this region and if you asked me how on earth I have managed to avoid greater physical conflict...I honestly can´t say. All I know it is a bloody miracle, and it is getting worse, cause some people have taken up trick bicycling ... there is no end to what we have to suffer here. The only way to deal with it is to join in and go to that open air gym with the weird turntables and walking machines. Ahh, the island of refuge! But I would still have to WALK home somehow.
neljapäev, Mai 07, 2009
Näitused Eesti Rahvusraamatukogus
Veimevaka Jälgedes
Vaadates Tallinna Ülikooli tudengite rahvuslikel ainetel tootearendusi, meenub vägisi Käsitööalbum ning vanema põlvkonna moekunstnike poole sajandi tagused mängud kinda-ja vöömustrite ning tikandite ja pitsidega. Jüri Kuuskemaa kodust pärit kaunid tekid, tanud ja muud tekstiilesemed oleks võimaldanud enamat pinnapealsest esemete ilustamisest. Enamik töid võiks pigem kuuluda Käsitööalbumi algusaegadesse, kuigi on ka erandeid - muhu kirjadega moodsad kotid või Ruhnu tanust inspireeritud, tätokaid meenutavad kuldsed tikandid ( autoriks Kristi Ling). Sellegipoolest väga tore näitus, ilmselt poleks ma muidu ilmaski Kuuskemaa tekstiilikogu näha saanud.
Haruldustekogu näitusesaalis on aga väljas mitmesugused väljaanded, joonistused, postkaardid ja teosed eesti rahvariietest. Oi, August Pulsti maalingud tikanditest! Niiiiiiiiii nunnu! Natuke koolipoisilik, püüdlik....meesterahva asi, ega see tikand vist päris tema teema pole. Aga mulle meeldivad tema joonised siiski niiväga, et märkmikus on Pulsti kõrval kolm südant joonistatud.
Näituse teine kahtlemata muljetavaldav eksponaat on pompöössete mõõtmetega nahkne köide pealkirjaga Description ethnographique des peuples de la Russie. Saint Petersbourg, 1862. ehk siis Venemaa rahvaste etnograafiline lugu. Selle teose koostajate hulgas on muuhulgas Karl Ernst von Baer.
Paljude varaste rahvariidejooniste loojad pole olnud just kuigi detailsed. Samas on neis joonistustes väga palju elu ja karakterit. Erinevatel aegadel on vaatenurk etnograafilisele rõivale ikka väga palju muutunud. Kord on ta joonistajale vaid miski, mis katab kellegi Võõra keha, Teistmoodi INIMEST. Rõivas ise on väheoluline. Teisele on ta märk OMA juurtest (EW aegsed joonised esmestest kogutud rõivastest ERM-is jne). Ajakirjad, alates Maretist, Taluperenaisest, Nõukogude naise ja Käsitööalbumini on rahvarõivast teinud efektse moejoonise. Tegelikult ei eksponeeri miski rahvarõiva kogu sära nii hästi kui professionaalse stiilisilma julged moekavandid. Tänapäeva rahvariidejoonistus...on miskipärast muutunud eelkõige õpetlikuks näidiseks, käsitöömeistrile mõeldud selgeks, konkreetseks ja emotsioonituks illustratsiooniks.
Omaette nähtus on postkaardid inimestest rahvarõivastes. Ka need on eri aegadel olnud väga eriilmelised. Vabariigiaegsed koketeerivad ja läilad kunstlavastused (nt fotograaf Parikase ateljeest) ning selle kõrval omaaegsete kunstnike maalitud lihtsad ja kaunid komplektid on tunduvalt elavamad kui nüüdisaegsemad fotolavastused rahvarõivastatud Tavaliste Tüüpidega. Kuid nende kõigiga lähevad räigesse vastuollu tsaariaegsed postkaardilavastused, kus eestile omased värvid on üle kirjutatud kriiskavate mürkroheliste ja karmiinpunaste ning roosimustrite ja kullasäraga, mida ehedalt eesti rahvarõivalt ilmaski ei leia. Ju siis tuli eesti kultuur vene arusaamade jaoks just sellisesse kastmesse valada.
Olen märkmikku hulgaliselt nimesid üles kirjutanud, aga egas te kõike ka pea hõbekandikul minu käest käde soama. Minge ise uatama.
Redfoxi terane tähelepanek on ka, et näituselt puuduvad muuhulgas margid, millel samuti läbi aegade rahvariideid kujutatud on. Aga nojah, ega Rahvusraamatukogu pole ka mingi filateeliaklubi.
Alumisel korrusel, enne punast piiksu (ehk kaardilugejat) on fuajees ja peanäitusesaalis eesti ilusaimad illustratsioonid mitmesugustele lasteraamatutele. Vaat mida tähendab "joonistada trükikvaliteedis" !!! Puhas, filigraanne, peaaegu ebareaalselt täiuslik, täielik kõrgpilotaaž. Illustratsioonikunst on küll miski, mis aiva paremaks läheb. Ma ei teagi, kuhu neil veel on tõusta - läbi Rahvusraamatukogu katuse ja läbi valgusaastate ringiga tagasi Vana-Egiptusesse?
Ja kuigi mõni näitus lõpeb juba lähipäevil ära (Veimevakk), siis tulevad seal majas kindlasti uued ja huvitavad väljapanekud. Kui te ka lugeda ei oska, minge pilta vaatama.
Vaadates Tallinna Ülikooli tudengite rahvuslikel ainetel tootearendusi, meenub vägisi Käsitööalbum ning vanema põlvkonna moekunstnike poole sajandi tagused mängud kinda-ja vöömustrite ning tikandite ja pitsidega. Jüri Kuuskemaa kodust pärit kaunid tekid, tanud ja muud tekstiilesemed oleks võimaldanud enamat pinnapealsest esemete ilustamisest. Enamik töid võiks pigem kuuluda Käsitööalbumi algusaegadesse, kuigi on ka erandeid - muhu kirjadega moodsad kotid või Ruhnu tanust inspireeritud, tätokaid meenutavad kuldsed tikandid ( autoriks Kristi Ling). Sellegipoolest väga tore näitus, ilmselt poleks ma muidu ilmaski Kuuskemaa tekstiilikogu näha saanud.
Haruldustekogu näitusesaalis on aga väljas mitmesugused väljaanded, joonistused, postkaardid ja teosed eesti rahvariietest. Oi, August Pulsti maalingud tikanditest! Niiiiiiiiii nunnu! Natuke koolipoisilik, püüdlik....meesterahva asi, ega see tikand vist päris tema teema pole. Aga mulle meeldivad tema joonised siiski niiväga, et märkmikus on Pulsti kõrval kolm südant joonistatud.
Näituse teine kahtlemata muljetavaldav eksponaat on pompöössete mõõtmetega nahkne köide pealkirjaga Description ethnographique des peuples de la Russie. Saint Petersbourg, 1862. ehk siis Venemaa rahvaste etnograafiline lugu. Selle teose koostajate hulgas on muuhulgas Karl Ernst von Baer.
Paljude varaste rahvariidejooniste loojad pole olnud just kuigi detailsed. Samas on neis joonistustes väga palju elu ja karakterit. Erinevatel aegadel on vaatenurk etnograafilisele rõivale ikka väga palju muutunud. Kord on ta joonistajale vaid miski, mis katab kellegi Võõra keha, Teistmoodi INIMEST. Rõivas ise on väheoluline. Teisele on ta märk OMA juurtest (EW aegsed joonised esmestest kogutud rõivastest ERM-is jne). Ajakirjad, alates Maretist, Taluperenaisest, Nõukogude naise ja Käsitööalbumini on rahvarõivast teinud efektse moejoonise. Tegelikult ei eksponeeri miski rahvarõiva kogu sära nii hästi kui professionaalse stiilisilma julged moekavandid. Tänapäeva rahvariidejoonistus...on miskipärast muutunud eelkõige õpetlikuks näidiseks, käsitöömeistrile mõeldud selgeks, konkreetseks ja emotsioonituks illustratsiooniks.
Omaette nähtus on postkaardid inimestest rahvarõivastes. Ka need on eri aegadel olnud väga eriilmelised. Vabariigiaegsed koketeerivad ja läilad kunstlavastused (nt fotograaf Parikase ateljeest) ning selle kõrval omaaegsete kunstnike maalitud lihtsad ja kaunid komplektid on tunduvalt elavamad kui nüüdisaegsemad fotolavastused rahvarõivastatud Tavaliste Tüüpidega. Kuid nende kõigiga lähevad räigesse vastuollu tsaariaegsed postkaardilavastused, kus eestile omased värvid on üle kirjutatud kriiskavate mürkroheliste ja karmiinpunaste ning roosimustrite ja kullasäraga, mida ehedalt eesti rahvarõivalt ilmaski ei leia. Ju siis tuli eesti kultuur vene arusaamade jaoks just sellisesse kastmesse valada.
Olen märkmikku hulgaliselt nimesid üles kirjutanud, aga egas te kõike ka pea hõbekandikul minu käest käde soama. Minge ise uatama.
Redfoxi terane tähelepanek on ka, et näituselt puuduvad muuhulgas margid, millel samuti läbi aegade rahvariideid kujutatud on. Aga nojah, ega Rahvusraamatukogu pole ka mingi filateeliaklubi.
Alumisel korrusel, enne punast piiksu (ehk kaardilugejat) on fuajees ja peanäitusesaalis eesti ilusaimad illustratsioonid mitmesugustele lasteraamatutele. Vaat mida tähendab "joonistada trükikvaliteedis" !!! Puhas, filigraanne, peaaegu ebareaalselt täiuslik, täielik kõrgpilotaaž. Illustratsioonikunst on küll miski, mis aiva paremaks läheb. Ma ei teagi, kuhu neil veel on tõusta - läbi Rahvusraamatukogu katuse ja läbi valgusaastate ringiga tagasi Vana-Egiptusesse?
Ja kuigi mõni näitus lõpeb juba lähipäevil ära (Veimevakk), siis tulevad seal majas kindlasti uued ja huvitavad väljapanekud. Kui te ka lugeda ei oska, minge pilta vaatama.
Juustus....ei, juustes on vägi. Kastellaanimaja galerii näitus.
Jummel, jummel, mis nüüd saab. Minu juukseid kiidetakse (igasugu pugejate poolt) kogu aeg. Kas nad kukuvad nüüd peast ära? Aga vähemalt päris kiilakaks ei tohiks ma jääda, sest kohvi ma ju enam ei joo. Kas ma aga muretsen liiga palju, nagu punaste juuste ja habemega inimesed pidavat...ei, oota, habet mul ju pole. Phhf. Loomulikke lokke tahaks küll väga saada, ei tea, kas praegu veel funkab, kui siidsalliga juukseid kuivatada?
Oh lord, oh lord. What am I going to do? Everyone always praises my hair (some people are just sucking up though). Will I lose it then? I know I won´t be completely bald, because I don´t drink coffee any more. I guess I just worry too much, like people with red hair and beard are said to...no wait, I don´t have a BEARD. I do wish my mom had dried my hair with silk when I was a child though, because natural curls are something I have always dreamed of having.
Rahvakunsti ja kultuurantropoloogia tudengi Kätlin Leokini magistritöö lõppresultaat võib nii köita, kergeusklikumat pisut ehk pügada kui ka hirmu nahka ajada. Seda mitte ainult kummaliste rahvalike uskumuste loeteluga juuste kohta, vaid ka mõningate näituse jaoks kogutud aparaatide ja seadmetega. Keskmisse ruumi sisenemine ainult tugevate närvidega inimesele! Elektrilokiaparaat näeb välja kui mõni Burtoni-filmide piinariist, robustsete metalltorude seest ripuvad välja raudsete klemmidega juhtmepuntrad, sünge musta armatuuri näidikud ja punased nupud määravad sinu juuste saatuse läbi 8-astmelise pingeskaala. Ja tal on rattad all...kui sa põgened, siis ta saab su oma kolme tugeva jalaga kätte. Nii et tõmba suvekübar sügavamalt juustele, haara enesekaitseks pihku kuumad käärid ja kössita sügavale salonginurka juuksuripreilna kitli varju.
The master student of folk art and cultural anthropology, Kätlin Leokin, has put together an exhibition about hair. It may lure us, intimidate us, fool us or scare the living hell out of a weaker few. Not only does it contain some of the bizarrest folk beliefs about hair, but also some quite extraordinary ecquipment and tools. Entering the central room of the gallery is only recommended to people with nerves of iron. There is a machine in there that looks like some torturing device from a Burton film. Made of steel, it has four rough pipes coming out of a black box, with a bunch of wires equipped with metal poles coming out of each one. The gloomy black gauges determine your fate through an 8-stage scale. Pull the summer hat deeper onto your new do, grab a pair of scissors and hide in the comforting shade of the hairdressing assistant.
Näitusel on ka ohutumaid ja vähemekstreemse väljanägemisega esemeid, nagu teraskammid, elektrilised juukselõikurid (mis siiski meenutavad pisut Langoljeere) ning palju fotosid omaaegsetest (st. 1920. -30. aastate) stiilietalonidest teatrilavadelt ning kultuurimaastikult.
Näituse ametlik avamine on reedel ja mingil hetkel saavad teatavaks ka loengute ajad, mis juuste-teemat pisut põhjalikumalt avavad.
There are also some less dangerous [looking] tools on the exhibition. Steel combs and electric shaving tools.
Kastellaanimajaga "tutvuda" ei ole mul muuseumipäevikute pidamiseks erilist vajadust. Peaksin kõike niigi une pealt teadma. Mul on igast sealsest ruumist võimalik silme ette manada nii detailitruu pilt, et suudaksin vajadusel sellest majast mälu järgi kasvõi maketi ehitada. Ent seal majas on lihtsalt nii hubane aura, et isegi sajandat korda ruumidest läbi jalutades ei tunne ma tüdimust. Soovitan kõigil, kel mõnel laupäeval Kumu kõrgetest saalidest pea ringi käima hakanud, seada sammud aadressile Roheline Aas 3 (kui näete proua Evelin Ilvest kantselei poole väntamas, mis sääl taga asub, haakige sappa); ning astuge staarkirjaniku härra Vilde trenditeadlikku ajastusse.
It is not necessary for me to see this museum itself again to keep museum diaries. I should and I am obliged to know every detail of it so well that I could build a model of the house in my sleep. But it doesnt hurt to give it a quick walk-through and feel the pleasent aura of this place. I advise everyone who gets dizzy from the high ceilings of the modern art museum Kumu head towards Roheline aas 3and step into the trendy era of star writer Eduard Vilde.
Oh lord, oh lord. What am I going to do? Everyone always praises my hair (some people are just sucking up though). Will I lose it then? I know I won´t be completely bald, because I don´t drink coffee any more. I guess I just worry too much, like people with red hair and beard are said to...no wait, I don´t have a BEARD. I do wish my mom had dried my hair with silk when I was a child though, because natural curls are something I have always dreamed of having.
Rahvakunsti ja kultuurantropoloogia tudengi Kätlin Leokini magistritöö lõppresultaat võib nii köita, kergeusklikumat pisut ehk pügada kui ka hirmu nahka ajada. Seda mitte ainult kummaliste rahvalike uskumuste loeteluga juuste kohta, vaid ka mõningate näituse jaoks kogutud aparaatide ja seadmetega. Keskmisse ruumi sisenemine ainult tugevate närvidega inimesele! Elektrilokiaparaat näeb välja kui mõni Burtoni-filmide piinariist, robustsete metalltorude seest ripuvad välja raudsete klemmidega juhtmepuntrad, sünge musta armatuuri näidikud ja punased nupud määravad sinu juuste saatuse läbi 8-astmelise pingeskaala. Ja tal on rattad all...kui sa põgened, siis ta saab su oma kolme tugeva jalaga kätte. Nii et tõmba suvekübar sügavamalt juustele, haara enesekaitseks pihku kuumad käärid ja kössita sügavale salonginurka juuksuripreilna kitli varju.
The master student of folk art and cultural anthropology, Kätlin Leokin, has put together an exhibition about hair. It may lure us, intimidate us, fool us or scare the living hell out of a weaker few. Not only does it contain some of the bizarrest folk beliefs about hair, but also some quite extraordinary ecquipment and tools. Entering the central room of the gallery is only recommended to people with nerves of iron. There is a machine in there that looks like some torturing device from a Burton film. Made of steel, it has four rough pipes coming out of a black box, with a bunch of wires equipped with metal poles coming out of each one. The gloomy black gauges determine your fate through an 8-stage scale. Pull the summer hat deeper onto your new do, grab a pair of scissors and hide in the comforting shade of the hairdressing assistant.
Näitusel on ka ohutumaid ja vähemekstreemse väljanägemisega esemeid, nagu teraskammid, elektrilised juukselõikurid (mis siiski meenutavad pisut Langoljeere) ning palju fotosid omaaegsetest (st. 1920. -30. aastate) stiilietalonidest teatrilavadelt ning kultuurimaastikult.
Näituse ametlik avamine on reedel ja mingil hetkel saavad teatavaks ka loengute ajad, mis juuste-teemat pisut põhjalikumalt avavad.
There are also some less dangerous [looking] tools on the exhibition. Steel combs and electric shaving tools.
Kastellaanimajaga "tutvuda" ei ole mul muuseumipäevikute pidamiseks erilist vajadust. Peaksin kõike niigi une pealt teadma. Mul on igast sealsest ruumist võimalik silme ette manada nii detailitruu pilt, et suudaksin vajadusel sellest majast mälu järgi kasvõi maketi ehitada. Ent seal majas on lihtsalt nii hubane aura, et isegi sajandat korda ruumidest läbi jalutades ei tunne ma tüdimust. Soovitan kõigil, kel mõnel laupäeval Kumu kõrgetest saalidest pea ringi käima hakanud, seada sammud aadressile Roheline Aas 3 (kui näete proua Evelin Ilvest kantselei poole väntamas, mis sääl taga asub, haakige sappa); ning astuge staarkirjaniku härra Vilde trenditeadlikku ajastusse.
It is not necessary for me to see this museum itself again to keep museum diaries. I should and I am obliged to know every detail of it so well that I could build a model of the house in my sleep. But it doesnt hurt to give it a quick walk-through and feel the pleasent aura of this place. I advise everyone who gets dizzy from the high ceilings of the modern art museum Kumu head towards Roheline aas 3and step into the trendy era of star writer Eduard Vilde.
esmaspäev, Mai 04, 2009
Muuseumipäevik: Tallinna Linnamuuseum (Vene tn 18 või on see 17) Sajandivahetuse härrasmees
Rahvusraamatukogu oli laupäeval kinni, nii et kuna ma juba linna olin tulnud, läksin kaema Tallinna Linnamuuseumi näitust meestemoest. Õpetaja lasti tasuta sisse!!! (või oli see endise töötaja soodustus?)
The National Library was closed on saturday, so instead I headed to the City Museum to see the exhibition of mens´ fashion in the beginning of the 20th century. As a teacher (or perhaps as an ex-employee?) I got in for free.
Näitus oli pisike, ent muhe. Oli selline tunne, et olengi astunud kellegi garderoobi. Kui kõik asjad poleks vitriinis, siis oleks veel toredam. Mingi nurgake võiks veel olla, kus lipsusidumist harjutada, ja võrdluseks meestega võiks olla ka midagi naisterahvaste kohta, kes omal ajal meesterõivaid kandsid, nt. Marlene Dietrich... Pisut rohkem särtsu oleks tarvis ja kübeke viitamist ja seoseid. Oot, missugune neist on siis nüüd vuntsi- ja milline sokihoidja? Ja miks juuksevõie on, ent mitte juuksevõrku? Võibolla mingid asjad, mida filmidest oleme harjunud nägema, tegelikult garderoobi ei kuulunudki. Aga võibolla et peaksite teada andma Linnamuuseumile, kui teil midagi säält näituselt puuduvat siiski olemas on... ja näiteks selle annetama neile.
It was a rather small exhibition, but did manage to impress in a way. It felt like stepping into someones closet. If all the stuff wasn´t presented inside the glass stands it would feel even cozier. The male-centered presentation lacked some references to ladies who have worn mens clothes (a la Marlene Dietrich) and some connections with the general influence of male fashion to womens one. Like, how women took over the trousers and the jackets... The exhibition has some spice (photo series of a man getting dressed in festive theater suit) but it wouldnt hurt if it had more.Perhaps movies and books have injected incorrect knowledge in us about things we THINK should belong into an old-time male wardrobe. But if you still happen to have inherited such an item from your great-grandpa you should donate it to the City Museum so they can add to their presentation.
Linnamuuseumisse pole eriti sattunud, kuid kahtlemata on see praegu üks "kõigi mugavustega muuseum", heliefektid sadamast ja töökodadest ja vankrikolinad ja muu taoline, maketid, elusuurused värvilised figuurid, noh, täitsa euro värk kohe. ...Liiga euro. Just see osa, mis puudutab keskaega ja renessanssi ja barokki. Kuidagi pime on ainult, nojah, keskaeg... Ülemisel korral on nõuka aeg..... ja küüditamine. Vot too nurk ja ülemine korrus üldse vaadake ära. Seal on palju haruldast. Ja see tundub alumisest korrast rohkem EESTI muuseumikultuurina. Sellisena mis pole tehtud standardmalli järgi.
I haven´t really been to the City Museum (Vene st 17 or 18, I never remember the correct address) but seeing it now it feels like a standardised European museum with the visitor tracks through themed rooms with sound and light effects and life-size painted figurines and stuff. A bit too ... somehow...I don´t know. Like I had seen it all in any random museum in some foreign country. but the upper floor has a feel of our very own museum tradition and our own story. I really recommend you to visit the room where they present the soviet era. They have some rather rare things up there.
Minge vaadake see meestenäitus ära, meie kooli raamatukogupäälik soovitab. Saate teada mis värvi sokid käivad ruuduliste vesti juurde ja kui pika kuue peaks tõmbama selga viies daami autosõidule läbi Baierimaa.
Go see the mens fashion too. You´ll learn what kind of socks to wear to a checkered vest and how long should your coat be when taking a lady for a drive through lower Bavaria.
Muide, Linnamuuseumist saab Raevaipade puslet osta. Teate, neid Saalomoni teemalisi. Lahe selline pikk pusle.
There is also a cool puzzle you can buy from the city museum.
The National Library was closed on saturday, so instead I headed to the City Museum to see the exhibition of mens´ fashion in the beginning of the 20th century. As a teacher (or perhaps as an ex-employee?) I got in for free.
Näitus oli pisike, ent muhe. Oli selline tunne, et olengi astunud kellegi garderoobi. Kui kõik asjad poleks vitriinis, siis oleks veel toredam. Mingi nurgake võiks veel olla, kus lipsusidumist harjutada, ja võrdluseks meestega võiks olla ka midagi naisterahvaste kohta, kes omal ajal meesterõivaid kandsid, nt. Marlene Dietrich... Pisut rohkem särtsu oleks tarvis ja kübeke viitamist ja seoseid. Oot, missugune neist on siis nüüd vuntsi- ja milline sokihoidja? Ja miks juuksevõie on, ent mitte juuksevõrku? Võibolla mingid asjad, mida filmidest oleme harjunud nägema, tegelikult garderoobi ei kuulunudki. Aga võibolla et peaksite teada andma Linnamuuseumile, kui teil midagi säält näituselt puuduvat siiski olemas on... ja näiteks selle annetama neile.
It was a rather small exhibition, but did manage to impress in a way. It felt like stepping into someones closet. If all the stuff wasn´t presented inside the glass stands it would feel even cozier. The male-centered presentation lacked some references to ladies who have worn mens clothes (a la Marlene Dietrich) and some connections with the general influence of male fashion to womens one. Like, how women took over the trousers and the jackets... The exhibition has some spice (photo series of a man getting dressed in festive theater suit) but it wouldnt hurt if it had more.Perhaps movies and books have injected incorrect knowledge in us about things we THINK should belong into an old-time male wardrobe. But if you still happen to have inherited such an item from your great-grandpa you should donate it to the City Museum so they can add to their presentation.
Linnamuuseumisse pole eriti sattunud, kuid kahtlemata on see praegu üks "kõigi mugavustega muuseum", heliefektid sadamast ja töökodadest ja vankrikolinad ja muu taoline, maketid, elusuurused värvilised figuurid, noh, täitsa euro värk kohe. ...Liiga euro. Just see osa, mis puudutab keskaega ja renessanssi ja barokki. Kuidagi pime on ainult, nojah, keskaeg... Ülemisel korral on nõuka aeg..... ja küüditamine. Vot too nurk ja ülemine korrus üldse vaadake ära. Seal on palju haruldast. Ja see tundub alumisest korrast rohkem EESTI muuseumikultuurina. Sellisena mis pole tehtud standardmalli järgi.
I haven´t really been to the City Museum (Vene st 17 or 18, I never remember the correct address) but seeing it now it feels like a standardised European museum with the visitor tracks through themed rooms with sound and light effects and life-size painted figurines and stuff. A bit too ... somehow...I don´t know. Like I had seen it all in any random museum in some foreign country. but the upper floor has a feel of our very own museum tradition and our own story. I really recommend you to visit the room where they present the soviet era. They have some rather rare things up there.
Minge vaadake see meestenäitus ära, meie kooli raamatukogupäälik soovitab. Saate teada mis värvi sokid käivad ruuduliste vesti juurde ja kui pika kuue peaks tõmbama selga viies daami autosõidule läbi Baierimaa.
Go see the mens fashion too. You´ll learn what kind of socks to wear to a checkered vest and how long should your coat be when taking a lady for a drive through lower Bavaria.
Muide, Linnamuuseumist saab Raevaipade puslet osta. Teate, neid Saalomoni teemalisi. Lahe selline pikk pusle.
There is also a cool puzzle you can buy from the city museum.
pühapäev, Mai 03, 2009
näide nende mõtteviisist, kes kommivad anonüümselt selmet välja astuda
punasele rebasele
02.05.2009 17:50
Mart Juur on tark ja šikk
härrasmees, kes oskab maruhead nalja teha, punane rebane on metsaloom, kes jahib
kanu...aga IQ on pisike, kui sääse kakijunn
Samalt IP-aadressilt on siin
varem kommenteerinud ka vissis vanamoor(17:45 02.05) ja siberlasele(17:48
02.05).
(Postimees, kommentaar Mart Juure...emmm....ma ei tea kuidas taolisi jupikesi kutsutakse. Nupp või midagi taolist.)
Ma usun, et on üsna suur vahe Homo Sapiensi ja taoliste argpükside vahel, kes peavad vajalikuks kasutada roppe sõnu neile tundmatu inimese intelligentsitaseme kohta.
Minu Eesti tegelik tulemus.
Mõttetalgud möödas, hakatakse nüüd siis nö. asju arutama ja...mõtlema. Tagantjärgi. Umbes sadakond või enam blogijat tipib mitmeleheküljelisi põhjendusi, miks nad ei pidanud vajalikuks antud üritusel osaleda ja oma mõtteid jagada (kuid just seda blogi PEAVAD kõik tingimata lugema), poliitikud diskuteerivad telekas natuke (kasutades rohkem ekraaniaega isiklikel ja parteilistel eesmärkidel) ja ajakirjanikud ei saa, ütleme ausalt, üldse asjale pihta ning lahmivad huupi, kuidas juhtub. Ei ole veel kellegi suust asjalikke küsimusi kuulnud. Minu Eestil ei ole tulemust? Kõik on mõttetu? Kõik, kes osalesid, on idioodid?
Mõttepaus.
The discussions are over, now people are starting to THINK. After they wasted one chance... About a hundred or so bloggers are typing ten-page excuses why they COULDNT or would never participate in collective discussions. But everyone, for some reason MUST read that particular blog post? Politicians are debating over civic society on TV (but are in its cover using the screen time to popularize their platforms for EU or local elections). The journalists, I must say, are the most clueless ones in this case. They just stare at the participant, then at the non-goer, then at their notes and they dont even bloody know what questions they should ask. No background work at all.
Miks peaks mind NÜÜD huvitama mõne skeptiku ja virtuaalfilosoofi "asjalik" analüüs üritusest, mida nad ise ei kogenudki? Miks peaks kedagi nüüd huvitama mingite blogijate mõtted, mida nad ei pidanud vajalikuks jagama tulla? Neile ehk piisab virtuaalruumist, oleksitest, ootamisest, lootmisest, et äkki keegi OLULINE loeb nende mõtteid, ÄKKI leidub KUSKIL mõni mõttekaaslane, ÄKKI midagi juhtub, kui nad oma mõtte välja ütlevad. Mulle sellest enam ei piisanud. Mulle polnud küllalt, et EHK. Mul oli ammu TÄITSA SIIBER, et kõik, mis sa teha saad on hinnata artiklite KOMMENTAARE plusside ja miinustega nagu pubekad kuskil labases "reidis".
Somehow there are a lot of people who did not bother to join in debates but expect everyone to hear out their opinion. They would rather settle for the virtual space, the comments, the blogs, mistaking the anonymous co-naggers for grateful soulmates, while all of them really come to express their thoughts on the net to ease their bitterness and reach an illusion they somehow matter.
Mis on eesti inimese üks pidevaid muresid?...See, et kedagi nagunii ei KOTI tema probleemid ja mured. Kedagi nagunii ei huvita tema mõtted ja hirmud. Keegi ei saa aru tema unistustest ja vajadustest. Keegi ei kuula tema arvamust. Keegi ei hooli TAVALISE INIMESE lootustest ja väljaütlemistest. Seepärast võib samahästi blogida, olgu postitusel kasvõi üks lugeja. Tavaline eestlane on leidnud sellest lohutust. Ta käib anonüümselt portaalis kommenteerimas ja laseb auru välja, sel ei peagi olema tulemust. Talle piisab kommentaariumi näilisusest, et KUSKIL on mõttekaaslased. Tegelikult neid teisi huvitab kõige vähem, mida SINA mõtled. Nemadki lasevad vaid auru välja ja kergendavad enda olemist.
The thing that troubles most people in this country is that whatever they say or do, no one cares, no one listens, they are on their own. So why did they not come out and find the people that might and would care?
Aga kui sa tahad leida PÄRIS mõttekaaslasi, siis pead natuke ikka pingutama. See pole Eestis lihtne. Kõik need, kes praegu paaniliselt sädistavad, et ühe mõttetu üritusega on jälle maha saadud, mõelge järele. Minu Eesti algatusel oli vähemalt üks üldkehtiv ja 100 % õnnestunud tulemus. Pole tähtis kui palju inimesi osales millises mõttekojas, õiged inimesed leidsid endale õiged mõttekaaslased. Just seda on Eestis igapäevaelus kõige raskem teha - leida reaalselt tee nende juurde, keda huvitavad samad asjad, mis sindki. Saage aru, see pole mingi skandaaliblogi, millele on oluline vaid klikkide arv. Iga mõttekoja, iga grupi kokkusaamine iseenesest on sisuline saavutus, see on sündmus, see kokkusaamise fakt ise ongi kõige olulisem. Sest igaüks nende gruppide liikmetest teab nüüd, et kui on probleem ja mure, siis on keegi, keda KOTIB. Loodetavasti see ongi tulemus...et OMASID saab jälle üles otsida, kui reaalselt on vaja midagi ÄRA TEHA.
To find a way to those who think like you, thats the hardest part of starting something. To get together with the right people, that is really something. That is a milestone. That is what the collective debates achieved - they brought people together in groups that have similar minds and goals. You can go on from there and actually make things happen, if you know you are not on your own, and that there IS someone, someone real, who gives a shit, not someone virtual, who might be just barking at the wind. One of US.
Tegelikult oleme me kõik omad... aga suur osa meist käitub nagu oleks võõrad. Nagu oleks ühed TEISED ja teised oleks.... mingid muud TEISED. Igast ettevõtmisest leitakse võimalus kujundada konflikt mingite osapoolte vahel. Et need kes KÄISID, on nüüd [piip!] ja MEIE, kes me teame paremini, vaatame kõrvalt ja analüüsime NEID nagu teadlased katseloomi. Mis teised? Mis "meie", mis "nemad"? Selle mõtteviisiga on sama lugu nagu Kopliga. Mõttetrammis tekkis küsimus et "aga ma ikkagi kardan Koplisse tulla, sest mul käiakse järel ja minuga võib juhtuda seda teist ning kolmandat". Kui sa tuled nagu võõras, käitud nagu võõras, käitud nagu TEINE, käitud sedasi et "ma kardan, sest NEED SIIN ei ole OMAD, siis ehk võibki juhtuda. Ei pruugi. Sest koplilased on tegelikult enamasti täitsa normaalsed inimesed. Tead, me oleme ka OMAD inimesed. See on MEIE linn. Milleks luua ise lõhet enda ja teiste vahele?
Actually, it is all US, but some act like strangers. Why are people here so desperately trying to split the nation into US and THEM? Those who WENT, and those who DIDNT. It is the same thing as peoples opinion about a dangerous neighborhood. If you come like a stranger, act like a stranger, if you have a whole attitude of being AFRAID and not trusting anyone, having negative expectations towards the part of town, then you probably will be seen as just that. A stranger, who doesnt want to be there, a suspicious person. You have to go everywhere like it is your right and you have nothing to be afraid of, cause it is also YOUR town, you are the SAME as the rest, and you feel comfortable being there. Then no one and nothing is a threat to you.
Mõttepaus.
The discussions are over, now people are starting to THINK. After they wasted one chance... About a hundred or so bloggers are typing ten-page excuses why they COULDNT or would never participate in collective discussions. But everyone, for some reason MUST read that particular blog post? Politicians are debating over civic society on TV (but are in its cover using the screen time to popularize their platforms for EU or local elections). The journalists, I must say, are the most clueless ones in this case. They just stare at the participant, then at the non-goer, then at their notes and they dont even bloody know what questions they should ask. No background work at all.
Miks peaks mind NÜÜD huvitama mõne skeptiku ja virtuaalfilosoofi "asjalik" analüüs üritusest, mida nad ise ei kogenudki? Miks peaks kedagi nüüd huvitama mingite blogijate mõtted, mida nad ei pidanud vajalikuks jagama tulla? Neile ehk piisab virtuaalruumist, oleksitest, ootamisest, lootmisest, et äkki keegi OLULINE loeb nende mõtteid, ÄKKI leidub KUSKIL mõni mõttekaaslane, ÄKKI midagi juhtub, kui nad oma mõtte välja ütlevad. Mulle sellest enam ei piisanud. Mulle polnud küllalt, et EHK. Mul oli ammu TÄITSA SIIBER, et kõik, mis sa teha saad on hinnata artiklite KOMMENTAARE plusside ja miinustega nagu pubekad kuskil labases "reidis".
Somehow there are a lot of people who did not bother to join in debates but expect everyone to hear out their opinion. They would rather settle for the virtual space, the comments, the blogs, mistaking the anonymous co-naggers for grateful soulmates, while all of them really come to express their thoughts on the net to ease their bitterness and reach an illusion they somehow matter.
Mis on eesti inimese üks pidevaid muresid?...See, et kedagi nagunii ei KOTI tema probleemid ja mured. Kedagi nagunii ei huvita tema mõtted ja hirmud. Keegi ei saa aru tema unistustest ja vajadustest. Keegi ei kuula tema arvamust. Keegi ei hooli TAVALISE INIMESE lootustest ja väljaütlemistest. Seepärast võib samahästi blogida, olgu postitusel kasvõi üks lugeja. Tavaline eestlane on leidnud sellest lohutust. Ta käib anonüümselt portaalis kommenteerimas ja laseb auru välja, sel ei peagi olema tulemust. Talle piisab kommentaariumi näilisusest, et KUSKIL on mõttekaaslased. Tegelikult neid teisi huvitab kõige vähem, mida SINA mõtled. Nemadki lasevad vaid auru välja ja kergendavad enda olemist.
The thing that troubles most people in this country is that whatever they say or do, no one cares, no one listens, they are on their own. So why did they not come out and find the people that might and would care?
Aga kui sa tahad leida PÄRIS mõttekaaslasi, siis pead natuke ikka pingutama. See pole Eestis lihtne. Kõik need, kes praegu paaniliselt sädistavad, et ühe mõttetu üritusega on jälle maha saadud, mõelge järele. Minu Eesti algatusel oli vähemalt üks üldkehtiv ja 100 % õnnestunud tulemus. Pole tähtis kui palju inimesi osales millises mõttekojas, õiged inimesed leidsid endale õiged mõttekaaslased. Just seda on Eestis igapäevaelus kõige raskem teha - leida reaalselt tee nende juurde, keda huvitavad samad asjad, mis sindki. Saage aru, see pole mingi skandaaliblogi, millele on oluline vaid klikkide arv. Iga mõttekoja, iga grupi kokkusaamine iseenesest on sisuline saavutus, see on sündmus, see kokkusaamise fakt ise ongi kõige olulisem. Sest igaüks nende gruppide liikmetest teab nüüd, et kui on probleem ja mure, siis on keegi, keda KOTIB. Loodetavasti see ongi tulemus...et OMASID saab jälle üles otsida, kui reaalselt on vaja midagi ÄRA TEHA.
To find a way to those who think like you, thats the hardest part of starting something. To get together with the right people, that is really something. That is a milestone. That is what the collective debates achieved - they brought people together in groups that have similar minds and goals. You can go on from there and actually make things happen, if you know you are not on your own, and that there IS someone, someone real, who gives a shit, not someone virtual, who might be just barking at the wind. One of US.
Tegelikult oleme me kõik omad... aga suur osa meist käitub nagu oleks võõrad. Nagu oleks ühed TEISED ja teised oleks.... mingid muud TEISED. Igast ettevõtmisest leitakse võimalus kujundada konflikt mingite osapoolte vahel. Et need kes KÄISID, on nüüd [piip!] ja MEIE, kes me teame paremini, vaatame kõrvalt ja analüüsime NEID nagu teadlased katseloomi. Mis teised? Mis "meie", mis "nemad"? Selle mõtteviisiga on sama lugu nagu Kopliga. Mõttetrammis tekkis küsimus et "aga ma ikkagi kardan Koplisse tulla, sest mul käiakse järel ja minuga võib juhtuda seda teist ning kolmandat". Kui sa tuled nagu võõras, käitud nagu võõras, käitud nagu TEINE, käitud sedasi et "ma kardan, sest NEED SIIN ei ole OMAD, siis ehk võibki juhtuda. Ei pruugi. Sest koplilased on tegelikult enamasti täitsa normaalsed inimesed. Tead, me oleme ka OMAD inimesed. See on MEIE linn. Milleks luua ise lõhet enda ja teiste vahele?
Actually, it is all US, but some act like strangers. Why are people here so desperately trying to split the nation into US and THEM? Those who WENT, and those who DIDNT. It is the same thing as peoples opinion about a dangerous neighborhood. If you come like a stranger, act like a stranger, if you have a whole attitude of being AFRAID and not trusting anyone, having negative expectations towards the part of town, then you probably will be seen as just that. A stranger, who doesnt want to be there, a suspicious person. You have to go everywhere like it is your right and you have nothing to be afraid of, cause it is also YOUR town, you are the SAME as the rest, and you feel comfortable being there. Then no one and nothing is a threat to you.
laupäev, Mai 02, 2009
Trammijärgseid mõtteid tagatoast. Post-trammatic thoughts from backstage.
Jätkuks Mõttetrammile.
Nii mitmedki hääd mõtted jäid tegelikult kusagile traatidesse kinni või jooksid rööbastelt maha enne sihtpunkti jõudmist ning jäid seetõttu välja ütlemata.
A great many thoughts that deserved to be heard actually ran off the tracks before reaching their destination or got stuck in the wires.
Mõtteid oli lihtsalt ülekülluses ja nende omavahelises konkurentsis jäid mõned peale ning vaiksemad ootasid tagasihoidlikult oma võimalust ja läksid siis seda leidmata mõnes peatuses hoomamatult maha.
There was just an oversaturation of Thoughts and while the more competitive ones were shining in the spotlight, the more quiet and modest Thoughts were patiently waiting for their moment on the back seat and got off at some stop without finding it.
Muuhulgas oli nende seas mõte sellest, et ühistranspordis võiks lugeda oma luuletusi eesti noored luuletajad (otse või lindilt). Mul olid ju endalgi kotti pistetud luuletused Kopli ja trammi temaatikaga, ma unustasin nad hoopis ära. Või siis Mõte, et trammide lõpp-peatustes võiks olla raamatuautomaat, kust pikemaks sõiduks väike taskuraamat kaasa lunastada.
Among others there was a Thought of how young poets could read their poems in public transport. Live or through a recording. Or a thought that there could be a book-o-mat in the tram stops so if you have a longer ride ahead you can get a pocket-book to read on the way.
Võibolla sõidab mõni Mõte siiamaani trammiga mööda linna. Veetis ehk isegi öö depoos ja alustas sõitu varavalges ning me leiaks ta üles, kui juhtuks õige trammi peale astuma. Otsige mahajäänud mõtteid!
Perhaps a Thought or a few are still riding the streetcars at this very moment. They spend the night at the depot, took off on the earliest tram in the morning and you might find them if you happen to get on the right vehicle. Make sure to go and pick the Thought up if you come across one.
Tegelikult meeldib paljudele inimestele trammis või bussis omi mõtteid mõelda, ja osad Mõtted võivad väga head olla, aga millegipärast ei jagata neid mitte kellegagi. Aga kui eesti inimese lõug tõesti krampi jääb hetkel, mil oleks võimalik huvitava mõttega lagedale tulla, ehk oleks siis abi sellisest puutetundlikust tahvlist, kuhu jäetud sõnum mingi aja pärast ära kustub... paned kirja ja väljud, loeb see, keda huvitab. Kui keegi hakkaks trammis kõva häälega midagi seletama, viskab korralik kaaskodanik ta tõenäoliselt välja või hakkab sõimama, sest arvab, et tegu on mingi hullu kevadise kärbse või religioosse fanaatikuga. Ent kui sama inimene kirjutab midagi kuskile tahvlile, siis muutuvad tõenäoliselt üsna paljud uudishimulikuks, et mida ta küll kirjutas ja miks...
A lot of people like to dwell in their own mind while going somewhere using public transport. Some of their ideas could be brilliant, every day. But they do not like sharing or discussing, a god forbid that an estonian would start explaining a good idea to strangers out of the blue. We all know the common reaction: you´d either be kicked out or yelled at, mistaken for a religious fanatic or a crazy person. But what if there was a touch-sensitive board you could write stuff on that would disappear after some while... I bet a lot of people would become unbearably curious seeing someone write something on a board that they can´t see unless they come up close. You leave a message and get off, and there are only as many witnesses to your message as there are passengers in the vehicle that particular moment. City randomness.
Koplis ja Pelgurannas ei tapeta parajasti, muide, mitte kedagi, inimesed elavad oma igapäevast, väga tavalist elu ja käivad Stromkal vabaõhujõusaalis end trimmimas või seisavad Parim Enne Möödas kaupa müüvate putkade sabades või jalutavad suukorvita bullterjereid laste mänguplatsidel. Keegi peaks siinse kandi rahvale ühe mõnusa suraka andma trammijuhtmetest, muidu saavad neist päris fossiilid.
In this neighborhood people are not killing anyone at this moment, just living their ordinary lives, buying spoiled goods from kiosks, walking bullterriers on childrens playgrounds and working out in open air gyms on the beach. I they dont get an electric shock from the tram wires they might turn into fossils.
Nii mitmedki hääd mõtted jäid tegelikult kusagile traatidesse kinni või jooksid rööbastelt maha enne sihtpunkti jõudmist ning jäid seetõttu välja ütlemata.
A great many thoughts that deserved to be heard actually ran off the tracks before reaching their destination or got stuck in the wires.
Mõtteid oli lihtsalt ülekülluses ja nende omavahelises konkurentsis jäid mõned peale ning vaiksemad ootasid tagasihoidlikult oma võimalust ja läksid siis seda leidmata mõnes peatuses hoomamatult maha.
There was just an oversaturation of Thoughts and while the more competitive ones were shining in the spotlight, the more quiet and modest Thoughts were patiently waiting for their moment on the back seat and got off at some stop without finding it.
Muuhulgas oli nende seas mõte sellest, et ühistranspordis võiks lugeda oma luuletusi eesti noored luuletajad (otse või lindilt). Mul olid ju endalgi kotti pistetud luuletused Kopli ja trammi temaatikaga, ma unustasin nad hoopis ära. Või siis Mõte, et trammide lõpp-peatustes võiks olla raamatuautomaat, kust pikemaks sõiduks väike taskuraamat kaasa lunastada.
Among others there was a Thought of how young poets could read their poems in public transport. Live or through a recording. Or a thought that there could be a book-o-mat in the tram stops so if you have a longer ride ahead you can get a pocket-book to read on the way.
Võibolla sõidab mõni Mõte siiamaani trammiga mööda linna. Veetis ehk isegi öö depoos ja alustas sõitu varavalges ning me leiaks ta üles, kui juhtuks õige trammi peale astuma. Otsige mahajäänud mõtteid!
Perhaps a Thought or a few are still riding the streetcars at this very moment. They spend the night at the depot, took off on the earliest tram in the morning and you might find them if you happen to get on the right vehicle. Make sure to go and pick the Thought up if you come across one.
Tegelikult meeldib paljudele inimestele trammis või bussis omi mõtteid mõelda, ja osad Mõtted võivad väga head olla, aga millegipärast ei jagata neid mitte kellegagi. Aga kui eesti inimese lõug tõesti krampi jääb hetkel, mil oleks võimalik huvitava mõttega lagedale tulla, ehk oleks siis abi sellisest puutetundlikust tahvlist, kuhu jäetud sõnum mingi aja pärast ära kustub... paned kirja ja väljud, loeb see, keda huvitab. Kui keegi hakkaks trammis kõva häälega midagi seletama, viskab korralik kaaskodanik ta tõenäoliselt välja või hakkab sõimama, sest arvab, et tegu on mingi hullu kevadise kärbse või religioosse fanaatikuga. Ent kui sama inimene kirjutab midagi kuskile tahvlile, siis muutuvad tõenäoliselt üsna paljud uudishimulikuks, et mida ta küll kirjutas ja miks...
A lot of people like to dwell in their own mind while going somewhere using public transport. Some of their ideas could be brilliant, every day. But they do not like sharing or discussing, a god forbid that an estonian would start explaining a good idea to strangers out of the blue. We all know the common reaction: you´d either be kicked out or yelled at, mistaken for a religious fanatic or a crazy person. But what if there was a touch-sensitive board you could write stuff on that would disappear after some while... I bet a lot of people would become unbearably curious seeing someone write something on a board that they can´t see unless they come up close. You leave a message and get off, and there are only as many witnesses to your message as there are passengers in the vehicle that particular moment. City randomness.
Koplis ja Pelgurannas ei tapeta parajasti, muide, mitte kedagi, inimesed elavad oma igapäevast, väga tavalist elu ja käivad Stromkal vabaõhujõusaalis end trimmimas või seisavad Parim Enne Möödas kaupa müüvate putkade sabades või jalutavad suukorvita bullterjereid laste mänguplatsidel. Keegi peaks siinse kandi rahvale ühe mõnusa suraka andma trammijuhtmetest, muidu saavad neist päris fossiilid.
In this neighborhood people are not killing anyone at this moment, just living their ordinary lives, buying spoiled goods from kiosks, walking bullterriers on childrens playgrounds and working out in open air gyms on the beach. I they dont get an electric shock from the tram wires they might turn into fossils.
reede, Mai 01, 2009
Teeme Ära 2009: Mõttetramm. ThinkTram, a vehicle full on street philosophers.
Nüüd on see siis juhtunud. Mina, kes ma terve elu olen suutnud elada igavat skandaalideta elu, suutsin endale hankida ühe selletüübilise hüüdnime, mida tavaliselt kohtab portaalis Elu24 või Reporteri uudiste seltskonnarubriigis. Tõsi, esialgu kutsub mind niiviisi küll vaid oma perekond. Kas ma peaks teile ütlema...?....Trammi-Tuuli. Ja-jah, vaat nii.
It has happened. Me, the non-scandalous bohemian me has acquired a nickname comaprable to those given to reality TV jerks in gossip portals. Well, it is not quite as bad though and so far only my family is calling me that. But, if this seriously sticks with me I won´t go along. Streetcar-T, they called me. Yeah, no way, right?
Mul on väga hea meel, et liitusin Minu Eesti mõttetalgute raames just Mõttetrammi seltskonnaga, ja sugugi mitte suure avaliku tähelepanu pärast, mis sellele projektile osaks langes (tegelikult need ajakirjanikud ja kaamerad olid tüütud ja segasid mõttetööd ja üldse... aga ma ei taha ju tegelikult viriseda, tegelikult tore ju).
I am glad I joined namely this group for discussion panels called My Estonia ( it is a project based on Open Space, a certain method for holding conference-type events). We had journalists and TV cameras all over us, which was, I must say, not pleasent, because it distracted the flow of ideas a lot. But I do not wish to complain too much.
Mulle meeldis, et ometi kord sai minu vaene Kopli kant ka positiivset tähelepanu. Mulle meeldis jagada oma kogemust ja lugusid Linnast ja Elust ja Tegelikkusest niimoodi, nagu seda tavaliselt ei eksponeerita. Isegi Koplile antakse võimalus!!! Jah, tegelikult pidime rääkima kogu linnast ja veel palju rohkem Eesti mainest ja kõigest kõrgelennulisest... Aga Kopli VAJAS tähelepanu, sest igasugu kontvõõrad, krimiuudised ja juhuslike äraeksijate ehmatavad kogemused ei saagi jätta muud kui kõverpeeglipilti sellest paigast, millest siin aastaid ELANUD inimestel on rääkida hoopis teistsugused lood.
I liked being part of a group that talked about things close to me. The region where I live in this town usually just gets the negative attention through news and separate single experiences of people who just VISIT and don´t LIVE here. I am not just a paranoid alien, I know this place.
Aga mis siis üleüldse toimus ja mida see Mõttetramm endast kujutas? Ilmselt olete juba pea kõikidest teleuudistest klippe näinud, võibolla Vabariigi Kodanike saadet vaadanud ja ehk kuulanud ka Vikerraadiot, nii et selle grupi nimi on teile tuttava kõlaga. Me alustasime sõitu Vana-Lõuna tänava trammidepoo juurest ja mingid fotograafid ning kaameramehed sumisesid juba siis mööda trammi (ärge jääge kogu aeg ette, issand jumal! Katariine Rosalie!) Esmalt libisesime mööda Tondist. Esimeses arutelupaneelis püstitati teemad nagu "Kuidas panna tramm käima ümber Vanalinna / üle kogu Eesti?, Kuidas vähendada ühistranspordi heitgaase, kuidas muuta hoiakuid teatud linnaosade suhtes Tallinnas jne. Ise püstitasin sellise teema nagu "Kuidas panna linn ja sealhulgas ühistransport paremini lõhnama?" (tobe teema iseenesest, selle kallal on igasugu ärapanijail ja lõuapoolikutel võimalik niiiiii palju lõõpida. aga ma pole kunagi eriti arukas olnud).
What did we do in general? We drove along the town in a sctreetcar and discussed different subjects concerning life in the city, public transportation, the reputation of Estonia and ..well, stuff. Like how we can change the image of certain parts of town that have a bad reputation in peoples eyes, or how we can have streetcar line around Old Town or even all over the country. Or the subject I came up with, how to make the town smell better. I know, my subject is quite ridiculous, or at least it gives a great opportunity to all the mockers to make fun of me. Well, I have never been too smart.
Kuid just Koplis, mere kaldal vaatega Liinidele, Paljassaarele ja merele läks diskussioon eriti tuliseks ning tekkis tohutul hulgal seoseid ja mõtteid. ...Praegu on kell kolmveerand üheksa ja oleks paras aeg minna Marati ööklubisse lõpupeole, aga ma tahaks parem blogi lõpuni kirjutada. ... Meiega liitunud tallinna-soomlased või soometallinlased (või talsinklased? ) olidtõeliselt toredad vestluskaaslased ning, ausalt, mulle tundus, et neile läheb Tallinna linnaruum ja avastamata pärlid rohkem korda kui enamikule tallinlastele. Koos läheneva Trammart üritusega (toimub muuseumipäeval 16. mail Kopli-Kadriorg trammiliinil ja selle äärde jäävates asutustes) on selliste inimeste osalusel tõesti lootust, et Kopli kuvand nii tallinlase kui turisti jaoks muutub positiivsemaks ning trammidest, kus inimesed argipäeviti istuvad, kui võimalik, igaüks eraldi pingivahes ja väldivad silmsidet niikaua kui iganes suudavad, saab tõesti linnaruumi kultuuriliselt ja sotsiaalselt liitev element...
The discussion got especially lively at the very peak of Kopli peninsula, with a view to the sea and the ghetto houses and a tiny wooden russian church. The finnish-estonian participants among us were great people (we had a very international group) and seemed to care for the cityscape and the community a lot more than most of us born and raised in this town. There really is hope that a streetcar will be not just a means of transportation with people sitting on separate seats whenever possible and looking away from each other, but an element culturally connecting people and places.
Trammis tekkis mõnus mõtlemise rütm, kohati kippus isegi sõna "tramm" asemel tulema meelde hoopis "trumm", mõttetrumm, rütmi andmine, võnked, takt... Tramm tõesti toetas mõttetööd kui sellist. Selle nimi võiks olla....trammeldamine. Trammifilosoofia ehk trammeldamine.
The streetcar gave the discussion and the intense mindwork a good rhytm, I even started thinking about the tram [streetcar] like a drum, creating the pace, the rhytm, the heartbeat.
Oleks tore, kui Mõttetramm muutuks tegelikult üheks püsiatraktsiooniks Tallinnas, näiteks võiks igal laupäeval võiks kasvõi korra Koplist Kadriorgu sõita sarnane eritramm, kuhu koguneks selline Mõtlejate klubi, kes parajasti päevakajalisi probleeme läbi trammeldaks.
I wish this was not just a one-time event, but instead we should have ThinkTram go from one end of town to the other at least once every Saturday. It should be called Tramming. The Club of Streetcar Philosophy, the Trammers. Something like that.
Teemasid ja tulemusi saate ilmselt peagi Minu Eesti leheküljelt lugeda.
Soon you´ll be able to read the results of our discussions and general thoughts and all the ideas of all the discussions all over the country on www.minueesti.ee web page.
Andke andeks, üks moment, mis on "trammimonument?"
Küll puudub silt, kuid selge pilt: peal on tramm ja all tsement.
A monument for the streetcars of Tallinn.
Trammis regularis ehk Tavaline Tallinna Tramm. Mulle meeldis, et meid sõidutas just igasuguste kirjadeta tramm, tavaline, normaalne tramm. Mitte see, kelle nimi on Pauliine... aga me oleks võinud oma trammile lisaks Mõttetrammile ka tavalise nime panna. Näiteks Manivald. Saage tuttavaks, Manivald Mõte, amet: mõttetramm.
Trammitulnukas tunneldab trammi.
Maria: joonista mulle liblikas ja mesilane.
Osaleja hüüdnimega "Ma Võin Kõike Kleepida Mis Te Valmis Teete!"
Kaamerajänes.
tal vist jäid vanad trammitondid ka pildi taustale.
Ei, Katrin ei joonista Johansonile eeslikõrvu. Ta kirjutab Minu Eesti postrile teemasid.
Talgujuht
Jälle see torumees...
Kuidas trammi tapeetida.
Tpaм и мoнумэнт
Talgulised
Kojavanem
Hmm... jaa...nooo? ahsoo. ohoo. jajah. ahnii. oijaa. halloo? heihei.
Lähme sõidame, ainult hoia kinni...
Tere tulemast, kenad kaasveerejad tramm mõtleb liinil Tallinn-Lõpmatus.
Welcome, dear participants, Streetcar is thinking on the route Tallinn-Infinity.
Valgusgrafiti trammis
Ootavad Mõtet.
siin raadio armeenia, kas tohib paar [sada neli] lauset...
ei laula karaoket, esitab küsimust
Teemasid
Silence! mind recording in progress.
Tallinna tipus
Ko-Kopli tramm, Ko-Kopli tramm, Ko-ko, Ko-ko... Kokko? Kokku? Saame Kokku, Kopli trammis. Nojah.
Ütle meri, mu meri...kuidas saaks teha silla eesti linnuriigini.
Tulevane Kopli Lauluväljak.
ooh, I am not an alien. I am a very quiet finnish man
ah, mamps lööb mu maha, ma avaldasin suure saladuse....et Paljassaarelt saab [biip! biip! biip! top secret!] aga nendele inimestele võib. oh, ma vist käisin närvidele neile juba, ma rääkisin üldse liiga palju.
Kopli Konverentsid.com.
Veel tuli peale! Või õigemini teel. Sest veetramme meil veel pole. Või maal pole...ei, nüüd ma ajan juba täitsa segast juttu.
Et, mida?
Järgmine sumiseja. Ei jõudnud neid kokku lugedagi, kes seda mõtlevat elektrisõiduriista kogu aeg jälitasid.
Diskuteerige nüüd kaamerasse nii et seda nägu. Aga see, muide, toimis, ja andis paar päeva konstruktiivseimat ideed.
Trammivana!
Nonii, jänesed. Oh heck, do they actually want to check our tickets?
Kopli trammidepoos ekskursioonil.
See depoohoone on ehitatud 1914. aastal. Näe kui hea õpilane ma olen! (tegelt ma teadsin seda Robert Nermani raamatust juba enne...)
Ajakirjanik uurib Trammarti kohta
Ja Kalamaja pargis (lähim trammipeatus Volta) õn tsillad lõpuks õitsemas. Aga praegu seda renoveeritakse ja te ei saa seal kolada
It has happened. Me, the non-scandalous bohemian me has acquired a nickname comaprable to those given to reality TV jerks in gossip portals. Well, it is not quite as bad though and so far only my family is calling me that. But, if this seriously sticks with me I won´t go along. Streetcar-T, they called me. Yeah, no way, right?
Mul on väga hea meel, et liitusin Minu Eesti mõttetalgute raames just Mõttetrammi seltskonnaga, ja sugugi mitte suure avaliku tähelepanu pärast, mis sellele projektile osaks langes (tegelikult need ajakirjanikud ja kaamerad olid tüütud ja segasid mõttetööd ja üldse... aga ma ei taha ju tegelikult viriseda, tegelikult tore ju).
I am glad I joined namely this group for discussion panels called My Estonia ( it is a project based on Open Space, a certain method for holding conference-type events). We had journalists and TV cameras all over us, which was, I must say, not pleasent, because it distracted the flow of ideas a lot. But I do not wish to complain too much.
Mulle meeldis, et ometi kord sai minu vaene Kopli kant ka positiivset tähelepanu. Mulle meeldis jagada oma kogemust ja lugusid Linnast ja Elust ja Tegelikkusest niimoodi, nagu seda tavaliselt ei eksponeerita. Isegi Koplile antakse võimalus!!! Jah, tegelikult pidime rääkima kogu linnast ja veel palju rohkem Eesti mainest ja kõigest kõrgelennulisest... Aga Kopli VAJAS tähelepanu, sest igasugu kontvõõrad, krimiuudised ja juhuslike äraeksijate ehmatavad kogemused ei saagi jätta muud kui kõverpeeglipilti sellest paigast, millest siin aastaid ELANUD inimestel on rääkida hoopis teistsugused lood.
I liked being part of a group that talked about things close to me. The region where I live in this town usually just gets the negative attention through news and separate single experiences of people who just VISIT and don´t LIVE here. I am not just a paranoid alien, I know this place.
Aga mis siis üleüldse toimus ja mida see Mõttetramm endast kujutas? Ilmselt olete juba pea kõikidest teleuudistest klippe näinud, võibolla Vabariigi Kodanike saadet vaadanud ja ehk kuulanud ka Vikerraadiot, nii et selle grupi nimi on teile tuttava kõlaga. Me alustasime sõitu Vana-Lõuna tänava trammidepoo juurest ja mingid fotograafid ning kaameramehed sumisesid juba siis mööda trammi (ärge jääge kogu aeg ette, issand jumal! Katariine Rosalie!) Esmalt libisesime mööda Tondist. Esimeses arutelupaneelis püstitati teemad nagu "Kuidas panna tramm käima ümber Vanalinna / üle kogu Eesti?, Kuidas vähendada ühistranspordi heitgaase, kuidas muuta hoiakuid teatud linnaosade suhtes Tallinnas jne. Ise püstitasin sellise teema nagu "Kuidas panna linn ja sealhulgas ühistransport paremini lõhnama?" (tobe teema iseenesest, selle kallal on igasugu ärapanijail ja lõuapoolikutel võimalik niiiiii palju lõõpida. aga ma pole kunagi eriti arukas olnud).
What did we do in general? We drove along the town in a sctreetcar and discussed different subjects concerning life in the city, public transportation, the reputation of Estonia and ..well, stuff. Like how we can change the image of certain parts of town that have a bad reputation in peoples eyes, or how we can have streetcar line around Old Town or even all over the country. Or the subject I came up with, how to make the town smell better. I know, my subject is quite ridiculous, or at least it gives a great opportunity to all the mockers to make fun of me. Well, I have never been too smart.
Kuid just Koplis, mere kaldal vaatega Liinidele, Paljassaarele ja merele läks diskussioon eriti tuliseks ning tekkis tohutul hulgal seoseid ja mõtteid. ...Praegu on kell kolmveerand üheksa ja oleks paras aeg minna Marati ööklubisse lõpupeole, aga ma tahaks parem blogi lõpuni kirjutada. ... Meiega liitunud tallinna-soomlased või soometallinlased (või talsinklased? ) olidtõeliselt toredad vestluskaaslased ning, ausalt, mulle tundus, et neile läheb Tallinna linnaruum ja avastamata pärlid rohkem korda kui enamikule tallinlastele. Koos läheneva Trammart üritusega (toimub muuseumipäeval 16. mail Kopli-Kadriorg trammiliinil ja selle äärde jäävates asutustes) on selliste inimeste osalusel tõesti lootust, et Kopli kuvand nii tallinlase kui turisti jaoks muutub positiivsemaks ning trammidest, kus inimesed argipäeviti istuvad, kui võimalik, igaüks eraldi pingivahes ja väldivad silmsidet niikaua kui iganes suudavad, saab tõesti linnaruumi kultuuriliselt ja sotsiaalselt liitev element...
The discussion got especially lively at the very peak of Kopli peninsula, with a view to the sea and the ghetto houses and a tiny wooden russian church. The finnish-estonian participants among us were great people (we had a very international group) and seemed to care for the cityscape and the community a lot more than most of us born and raised in this town. There really is hope that a streetcar will be not just a means of transportation with people sitting on separate seats whenever possible and looking away from each other, but an element culturally connecting people and places.
Trammis tekkis mõnus mõtlemise rütm, kohati kippus isegi sõna "tramm" asemel tulema meelde hoopis "trumm", mõttetrumm, rütmi andmine, võnked, takt... Tramm tõesti toetas mõttetööd kui sellist. Selle nimi võiks olla....trammeldamine. Trammifilosoofia ehk trammeldamine.
The streetcar gave the discussion and the intense mindwork a good rhytm, I even started thinking about the tram [streetcar] like a drum, creating the pace, the rhytm, the heartbeat.
Oleks tore, kui Mõttetramm muutuks tegelikult üheks püsiatraktsiooniks Tallinnas, näiteks võiks igal laupäeval võiks kasvõi korra Koplist Kadriorgu sõita sarnane eritramm, kuhu koguneks selline Mõtlejate klubi, kes parajasti päevakajalisi probleeme läbi trammeldaks.
I wish this was not just a one-time event, but instead we should have ThinkTram go from one end of town to the other at least once every Saturday. It should be called Tramming. The Club of Streetcar Philosophy, the Trammers. Something like that.
Teemasid ja tulemusi saate ilmselt peagi Minu Eesti leheküljelt lugeda.
Soon you´ll be able to read the results of our discussions and general thoughts and all the ideas of all the discussions all over the country on www.minueesti.ee web page.
Andke andeks, üks moment, mis on "trammimonument?"
Küll puudub silt, kuid selge pilt: peal on tramm ja all tsement.
A monument for the streetcars of Tallinn.
Trammis regularis ehk Tavaline Tallinna Tramm. Mulle meeldis, et meid sõidutas just igasuguste kirjadeta tramm, tavaline, normaalne tramm. Mitte see, kelle nimi on Pauliine... aga me oleks võinud oma trammile lisaks Mõttetrammile ka tavalise nime panna. Näiteks Manivald. Saage tuttavaks, Manivald Mõte, amet: mõttetramm.
The tram without any logos or signs, that you almost don´t see any more on a regular day.
Trammitulnukas tunneldab trammi.
Tram alien in neon.
Maria: joonista mulle liblikas ja mesilane.
Bees and butterflys? Uh...what exactly is our subject of discussion?
Osaleja hüüdnimega "Ma Võin Kõike Kleepida Mis Te Valmis Teete!"
The participant I can just call... Icanglueanything.
Kaamerajänes.
The cameraman buzzing in the tram. Got the windows all foggy. Buzz buzz.
tal vist jäid vanad trammitondid ka pildi taustale.
I guess he recorded something paranormal on the picture as well
Ei, Katrin ei joonista Johansonile eeslikõrvu. Ta kirjutab Minu Eesti postrile teemasid.
And our topic today is...
Talgujuht
Maria, well, we just met a girl named Maria. Whose job was to keep the event on tracks. Literally.
Jälle see torumees...
I hope he is being objective too, not just using one.
Kuidas trammi tapeetida.
How to apply wallpaper in a streetcar
Tpaм и мoнумэнт
Talgulised
some participants
Kojavanem
The Great Leader...well, no, just the ...no, actually The Great Leader, yes.
Hmm... jaa...nooo? ahsoo. ohoo. jajah. ahnii. oijaa. halloo? heihei.
Lähme sõidame, ainult hoia kinni...
Lets go!!!
Tere tulemast, kenad kaasveerejad tramm mõtleb liinil Tallinn-Lõpmatus.
Welcome, dear participants, Streetcar is thinking on the route Tallinn-Infinity.
Valgusgrafiti trammis
The grafiti drawn with light!
Ootavad Mõtet.
Waiting for the Great Idea.
siin raadio armeenia, kas tohib paar [sada neli] lauset...
just when he was getting to the good part the journalists came buzzing again.
ei laula karaoket, esitab küsimust
he is asking a question, you dummies. what did you think?
Teemasid
some subjects to be discussed.
Silence! mind recording in progress.
Tallinna tipus
Ko-Kopli tramm, Ko-Kopli tramm, Ko-ko, Ko-ko... Kokko? Kokku? Saame Kokku, Kopli trammis. Nojah.
To tram, to tram, to tram....or not to tram? To tram! No question!
Ütle meri, mu meri...kuidas saaks teha silla eesti linnuriigini.
Build a bridge over the water. To this part of the world and people you dont know yet.
Tulevane Kopli Lauluväljak.
The soon to be song festival ground for Kopli. At least in our heads.
Kui siit Kopli Liinilt alla vaatan....
The visionaire
Kui siit Kopli Liinilt alla vaatan....
The visionaire
ooh, I am not an alien. I am a very quiet finnish man
ah, mamps lööb mu maha, ma avaldasin suure saladuse....et Paljassaarelt saab [biip! biip! biip! top secret!] aga nendele inimestele võib. oh, ma vist käisin närvidele neile juba, ma rääkisin üldse liiga palju.
I talked to much, Blabble, blabble, blabble. I Blabbled out a secret too. But if I say it here the whole world will know.
Kunsttramm või trammikunst, Trammart või ...Trammart?
Kunsttramm või trammikunst, Trammart või ...Trammart?
16. of may this streetcar will connect everything on the route from Kopli to Kadriorg. Pubs, museums, establishments.... hopefully not casinos though.
Kopli Konverentsid.com.
The great Kopli Parliament. This part of town actually deserves its very own... it is very different from the rest of the town. Lifestyle and stuff. 
ega tramm ei oota. Kui õigel ajal peale ei lähe, siis jooksed järgi.... ja karjud oma ideesid ruuporisse
The streetcar wont wait. It has a strict timetable.
ega tramm ei oota. Kui õigel ajal peale ei lähe, siis jooksed järgi.... ja karjud oma ideesid ruuporisse
The streetcar wont wait. It has a strict timetable.
Veel tuli peale! Või õigemini teel. Sest veetramme meil veel pole. Või maal pole...ei, nüüd ma ajan juba täitsa segast juttu.
Some people joined us on the way.
Et, mida?
What?
Järgmine sumiseja. Ei jõudnud neid kokku lugedagi, kes seda mõtlevat elektrisõiduriista kogu aeg jälitasid.
Ugh, I hate TV cameras. they look so agressive. But they are useful. Just like nuclear power stations.
Diskuteerige nüüd kaamerasse nii et seda nägu. Aga see, muide, toimis, ja andis paar päeva konstruktiivseimat ideed.
Discuss for the camera like your life depends on it! But actually it produced some of the best ideas during this panel.
Trammivana!
The man who lives for the streetcars.
Nonii, jänesed. Oh heck, do they actually want to check our tickets?
Kopli trammidepoos ekskursioonil.
In the depot getting smarter about streetcars and how they are taken care of.
See depoohoone on ehitatud 1914. aastal. Näe kui hea õpilane ma olen! (tegelt ma teadsin seda Robert Nermani raamatust juba enne...)
The old depot was buildt in 1914. See, I am a smart student!
Kihutab kihutab me vagun sinine
the light blue wagon, like in a song.
Kultuurikatla hoovi kutsuti meid ka külla
Ajakirjanik uurib Trammarti kohta
A journalist checking facts about the upcoming Trammart streetcar event
Kultuurikatel oli suppi keet. Nende arutelul oli, peaks ütlema, hästi struktureeritud kokkuvõttepaneel.
Siit asusin kodu poole teele. Jala.
A quick visit to the location of another discussion group as a general spy. They had a pretty well structured closure.
Ja Kalamaja pargis (lähim trammipeatus Volta) õn tsillad lõpuks õitsemas. Aga praegu seda renoveeritakse ja te ei saa seal kolada
In the Kalamaja memorial park (closest tram stop Volta) there is renovation going on so you can´t go pick the flowers right now.
Telli:
Postitused (Atom)
Personality test ( the color test)
 |
Redfox took the free ColorQuiz.com personality test! ""Feels that nothing can upset her or phase her and..." Click here to read the rest of the results. |
![Blogtree](<a href="http://blog.tr.ee"><img src="http://blog.tr.ee/logod/6.png" border="0" alt="blog.tr.ee" /></a>)
