harva satub multki retsepte

prantsuse siidipirukas. tundub ilus. teen vanaonu sünniaastapäevaks emale, see oli ta lemmikvanaonu
Siidipiruka retsept inglise keeles /in english, the french silk pie that is healthy

vaja on sügavat panni.

PÕHI:
30 šokolaadivahvlit (arvan, et need õhukesed mida müüakse nt Selveris sobiks?)
2 spl purustatud datleid
2 spl vett
1 spl canola õli (mis see veel on)


PEALE:
1 spl kanget kohvi
1 spl vett
1 ja pool teelusikat želatiini
1 suur muna
pool klaasi väherasvast /rasvata piima
8 kuhjaga supilusikat pruuni suhkrut
1/3 klaasi kakaopulbrit (magustamata)
60 g poolmõru šokolaadi purustatuna
1 ja pool teelusikat vanilliekstrakti
2 munavalget (juba asendasin munapulbri nagu i.k. retsepti lõpus soovitati)

VALMISTAMINE:
põhja ained tuleb purustada-segada, mitte lasta liiga palju sulada. siis vooderdada panni põhi sellega servani (mitte ainult põhja!!!)
küpsetad mingi 250 kraadi juures 10 minutit täitsa krõbedaks ja lased maha jahtuda.

sega kohv, vesi, želatiin ja jäta paisuma.
vahusta väikses kausis muna, lisa piim, vahusta, lisa 3 spl pruuni suhkrut ja kakao, vahusta edasi kuni segu on ühtlane. siis tuleb seda soojendada ja edasi vahustada (võib vast veevanni kohal) 5-7 minutit. Ei tohi tükki lasta. siis tuleb sisse segada želatiin. See käib nii nagu ikka, niristades. Veel sooja segusse lisatakse šokolaad ja vanilliessents. Siis jäetakse segu 30 minutiks jahtuma toatemperatuurile.
Nüüd tehakse seda et... munavalgetest ja tartarkastmest tehakse kõva vaht. Kõigepealt vahustatakse, kuni muutub tipuliseks, siis lisatakse ülejäänud pruun suhkur (seda peab sul 5 spl järgi olema). Siis vahustatakse edasi, kuni segu on ühtlane ja omandab kena läike (vist).
Siis sellest vahust neljandik klopitakse šokolaadisegusse, ja siis segatakse šokolaadisegu omakorda vahu sisse ja segatakse ära. Siis laotad selle kõik koogipõhjale ja lased külmas seista kolm tundi. Onju. Ja ühes tükis koogis (1/8) on 172 kalorit aint seega vähem kui suuremat sorti võileivas.

no ei tundu väga keeruline ja mulle meeldivad sellised pehmed lahjad koogid. mingit kuradi saia moodi kooki maisööju.

Lõime tänavast saab ajalugu. My street will be history....

Õigemini küll kõnnitee. Küll me oleme oodanud, et nad neid auke hakkaks lappima. Lõime tänava rahvas on oodanud täpselt 56 aastat oma uut kõnniteed, vähemalt minu maja juures küll. Need plaadid on ikka kunst omaette ja augud on 25 cm sügavad. Seepärast pildistasin kõige hullema lõigu üles ja kopeerisin kriidiga osa sellest mälestuseks. Tegelikult võiks selle lõigu või vähemalt paar plaati kusagil säilitada tulevastele põlvedele kui "stalinistliku arhitektuuri juurde kuuluv igavesest ajast igavesti kestma mõeldud, kuid kapitalistide eksituse tõttu kuluma hakanud lõik kõnniteest Lõime tänaval (nüüdne UFOde maandumisrada)"

Actually, just the pavement next to my house will disappear. We have waited to get those holes fixed FOREVER! Well, 56 years, to be exact. That is when this part was buildt. The holes can be as much as 25 cm deep and the pavement is a piece of art in itself. But impossible to walk on nevertheless. They should archive it somewhere as part of "old Tallinn". It would be a reminder of what once was when, say, they build a UFO landing track here in, say, 2345.

lahendage puslesid!!!

Solve my puzzles! Now I have a new way of sharing them, I use my own photos and embed a script, so clicking on the puzzle opens it ON the background of the blog (wont link you outside)

Redfoxi lühiuudised. brief news

1. hakkasin Apollo raamatupoe püsikliendiks. Naerdi, kui eelistusi ette lugesin, et siis peab kõik ära märkima. Ostsin tuliuue raamatu Pitsilised pinnad. väga huvitavad, minu jaoks puhta uued mustrid. Skeeme ei ole, aga saan hakkama.

I became a steady in Apollo Book House. They said they can´t mark "preferences" for me cause they´ll have to mark "all". I bought a lace knitting book that has a lot of new stuff. Although there are no patterns, just tutorials, I can manage those knits well enough.

2. Lõime tänavat mõõdetakse!!!! Meie maja juures on kaks autot "teede ja tänavate planeerimine"! Hurraa, lõpp teeaukudele! (tegelikult võiks korraldada 60 aasta vanuse kõnnitee matused. Ma tahan ka enne ta ära "kopeerida" (kriidiga) et jäädvustada mingi mälestus.

They are going to renovate my street!!!! The pavement, that is more than 65 years old, will be history. I went and took pictures out of every plate and copied some cracks and holes with a crayon. There is going to be a separate post for that though. There is going to be a Lõime street funeral soon, I will let you know when.

3. Ma lihtsalt pean näitama oma korrastatud riiulit:

I just HAVE to show you my organized bookshelf:

Ülemisel lasteraamatud, üks allpool käsitöö, selle all suured käsitöö, rahvakultuur, maailmakultuur, selle all muinasjutud, legendid, etnograafia, kõige all kunst ja erinevad lemmikud

Up: childrens´ books, then crafts, world culture and ethnographic culture, fairy tales and folklore, art.

Maril on kodus AARDED!!! My collegue has treasures at home.

Mingi vanatädi tikitud padi

Tolle räti sai Mari päev enne seda, kui me Muhku läksime

This towel was given to Mary a day before I went to the Muhu island (where she lives; we had the Chair of Fine Arts´ discussions there about next years´ plans)


See on mingi lambavilla (või oli ta naaritsa?) kaltsuvaip

Rag carpet made with mink

Drell

a hand-woven fabric

kirjatriipudega kate
another hand-woven blanket

Ka naharibadega vaip

some rags made out of leather leftovers and fur

Seelikutriibupadi

skirt pattern pillow

Kirjatekk

patterned bed cover

Põimitud põrandavaip

handwoven rag with "flame" motifs (usually typical to northern Estonia though)

Ristpistes pilt (arvan, et võis üks meeterxmeeter olla)

Cross stitched picture (approx. 1x1 meters)

narmastehnikas padjad, mille tegi Mari vanaema laste kaasabil (igaüks kinnitas vähemalt ühe oma narma)

ryiju pillows made by Marys´granny with the help from all the grandchildren, each of them attaching at least one thread.

Padja ühe nurga alusmaterjaliks oli väga huvitav mustriline kangas. Vot ei tea, kas käsitsi kootud või ei.

In one of the pillow corners beneath the ryi I discovered a rather nice piece of fabric, but I am not sure if that is handwoven or not.

Mari narmas on too kirju.

The colorful thread that stands out is Marys´.

Lapiline läänemaa tekk

Patched blanket, typical to western Estonia, although usually more colorful.

huvitav vooditekk, unustasin küsida, kas see oli kunagi seelik.

Interesting bed cover, I forgot to ask, if it may have been a folk costume skirt once

Pits oli ka ääres

Had a crochet lace too

ära jama, Jaamakal on kodukas

http://www.jaamaturg.ee/est/index.php

Laulupeojutt tervikuna. (a story of all the Song Festivals I have been to, in english by, say, St. Johns day evening)

Esimene. 1980. Emme ja issi küll veel ei tea, et ma nendega kaasa tulin. Suured onud ja tädid karjuvad ja hüüavad seal kuskil väljaspool. Mina loksun väga vaikselt kaasa. Emme hõikab issile „Elagu ....! [mingi koor]". Issi on koorijuht, aga tema ei lõhna pärast tammelehtede järele. Ta räägib küll kellegagi, kes lõhnab niiviisi. Selle onu nimi on Ants Üle Ojaa.
Teine. 1985. Tere! Kas teie lähte ka lonk- käiku? Mina oskan laulda longisõit! Issi ütleb, et tema kool ei laula seda. Mina käin ainult pool lonki, ma olen kolm. Kolme ja .... Poole kolmene. Ma hoian issi kätust kinni, siis ma ei lähe ära kaduma. Kas sul on ka tori riided? A mis sul on? Emme ütleb et mul on tori riided. ...A palju maad veel on laulu väljakuni? Issivõtab mind varsti selga, a tal on palav. Tal on see pikk mantel, ja siis tal on siuke müts, mis on hästi kõva ja. Kas sa oled suhkluvatti kunagi söönd, emme ostis eile, me käisime tantsupidu vaatamas, ja siis päike oli nii suur, et üks tädi kukkus alla ja ta viidi voodiga minema, a ma ei jõudnud sabas seista. A nä see on issi koor! Seal üks tädi on hästi paks ja ku me käisime Antsuga seal looskris, siis ta jäi aknaauku kinni ja üks munk, see on sekiilakas, pidi lükkama, kuni tuli teiselt poolt välja. A sa karju mulle, ma tahan et mulle ka karjutakse. Siis ma lehvitan ja. Näe, ma olen see väike punase peaga.
Me pärast sõime jäätist üleval ja siis üks onu, tema nimi oli Gustav, joonistas pildi, a mind tai joonistand, ta joonistas nägu. Issi sai selle omale, a ma oleks tahtnud kassi või nii. A issi ütles, et Gustav alati joonistab ühte ja sama. A ma oskan kassi joonistada, kelle on hiired ära söönud. Kas sul on soome vildikad, mul on ja ma käin ühes tornis, seal mejoonistame suitsu pääsukest!
Kolmas. 1988. See pole see täitsa suur laulupidu. See on veel suurem. See onnii suur, et terve Tallinna linn ei mahuks ära. Me hakkasime kell 7 minema ja kella kümneks olime seal. Ja inimesi oli umbes, ma arvan, kuigi ma ei lugenud, kuskil 4 miljonit. Mammi ütleb praegu, et ei saand nii palju olla. Siis mingi sada kümme tuhat küll. See on siuke laulupidu, et sõnu ei ole, kõik teavad peast kõike ja kõik laulud on täna kirjutatud! Ma tean absaluutselt kõiki asju peast, ma oma sünnipäeval laulsin Kärdi ja Triinu ja Annikaga linti, kui me torti sõime. Ma tean seda „Mu isamaa armas, kus sündinud ma!" ja siis seda „Kaunistagem eesti kojad!" Aga mõnda laulu ma üldse ei tea, need on hästi pikad, seal on üks lokkis juustega mees ja ta kirjutas hästi palju laule, ja siis on Heinz Valk, kes on umbes midagi nagu kõigi eestlaste kuningas või nii. Hästi palju on teksa jakke, ma tahaks kaomale teksasi. Ükskord me võidame niikuinii! Mis me võidame? Mulle ka meeldiks, kui eesti oleks vaba. Ma soovin terve tee ja terve öö, et eesti oleks vaba. Kohe hullult soovisin, sest nad laulsid nii kõvasti ja kõik rääkisid et iga inimene peab seda soovima. Ma kohe öö otsa pärast soovisin oma toas. Siis ma sõidaks papsiga Soome ja käiks kilekotiga poes.
See on kõige ilusam laulupidu, sest saab peaaegu hommikul koju minna, ja saab marsaga sõita, aga me päris koju ei saa sellega, ainult Balti Jaama. Kell on nii palju. Ma ei jõua üldse käia enam. See laul oli kift - see „PANE TÄHELE!" tatataratam tatam tatam; ja siis mulle meeldis see kus olid Saaremaad ja kõik asjad sees ja igast muud asjad, ja üks laulis täiestkõrist! Teised laulsid normaalselt. Hästi palju laule oli, aga midagi ei näinud, kõik muudkui liputasid. See on eesti lipp. Sest see, millel on lained nagu peal või nii ei ole tegelt eesti lipp, see on mingine....
Maiteagi. Aga Muinsuskatse ringi kunstiõpetaja ütles, et tal oli siuke lipp mis oli mingi kaheksakend aastat tagasi Laulupeol ja vahepeal oli kartuli keldris petooni sees a maitea miks, äkki et muidu ei saa uuesti laulupeole minna sellega.
Neljas. 1990. See aasta ma käin T särgiga. Mamps otsis Halliste seeliku riiet, aga ei old. Me käisime Harju tänaval kangapoes ja Viru tänaval ja Kaubamajas ja Pärnu maanteel Estonia vastas ja kuskil ei olnud. Lõpuks me saime mingit punast, mis oli kardina riie, sellel olid augud sees. Selle me saime Lomonossovi tänavast. Mamps tegi ise kõlapaela serva, maitea, mis see on. Mingi laulupeoga seotud asi vist. Paps on kooriga nagu alati. Eriti eiviitsi talle lehvitada. Koor läheb laiali varsti, aga ta on siis teises kooris, selle nimi on RAM. See on hästi kuulus. Seal on mingi nagu sada meest. Kõnnime Narva mnt. servas ja lehvitame. Päev on pikk ja palav. Miks tavaline laulupidu öösel ei või olla? Vana [nii kutsusin vanaema] sai peaaegu päikse piste, ta sidus lõpuks põlle pähe!
Viies. 1993. Rahvariided said just valmis, aga ma lähen kooli koori särgiga. Meid sunniti seda tellima. See on helelilla ja kole. Ja väike... aga meile karjutakse hästi palju, õpetaja Maris on tuttav nägu paljudele, ja meiega koos on need tantsijad. See Svetlana on jube krõhva... Mamps tahtis mind ka seal 46. koolis balletti panna, aga ma ei tahtnud. Proovid olid jube pikad, ja siis Aarne Saluveer tahtis, et esimene hääl nii kõvasti EI laulaks, aga mis mõttega me siia tulime üldse. Ma vahetasin pannkoogitalongid kõik ananassi omade vastu. Ma võtan kaks rõngast üles laulukaare alla, aga mul läheb neist hääl ära natuke sest see on siuke vänge, ja Leivalõhnaline hakkab kähisema... Supp on üldse vastik. Siin tuleb iga kord maha tulles Laululava tagant läbi minna ja siis uuesti teisest servast lavale. Kogu aeg karjutakse kõlaritesse, et kes kuhu peab minema, aga ikka ei saa aru. Niiiiiiii palju lapsi on. Kara Bass Bara Bass, oled suur ja hea, paremat isandat nukuriik ei tea! Vat nii. Reipad ja nurgelised laulud meil.
Siis tuleb Koit. Rahvas laseb korrata. Teise korduse ajal seisavad kõik püsti, siis juba sajab ladinal, terve Lauluväljak on aint vihmavarjud ja keebid ja need, kes serva all seisavad, dirigendid ka, neil ei ole ja nad saavad täitsa märjaks. Ja siis me laulame Koitu neljandat korda, nii et ise ei kuule peaaegu midagi.
Nii kift, ma tahan järgmine aasta ka laulupeole.
Kuues. 1994. Meil on nüüd vorm vaba, õigemini, kuna kõigil ei ole ühte moodi rahvariideid, siis igaüks paneb need, mis on. Minul on siis Halliste omad, see tutt mulle ei meeldi, ta pigistab ja karvad käivad mööda nägu. Aga mulle meeldib, et vöö on hästi ümber ja sõlg on lahe. Need helmed saime mingist lõpumüügist, üks mingi kunstitehas pandi kinni ja kõik müüdi maha. Aga nad teevad edasi asju, ainult et omaette. Triinul on mingid Hargla riided,vanaema kudus talle rätiku. Natuke vastik on selle seelikuga marssida, samm on lühem kui teistel. Pastlad ma sain viimasel hetkel. Nendega pole nii valus käia, kui ma arvasin. Seitse kilti pole üldse pikk maa. Paps otsis mu enne Vabakal üles ja pläras maad ja ilmad kokku, ei tea, mis ta tahtis. Jääb oma koorist maha veel.
Need lastekooride laulud on nats igavad, kõik ootavad jälle „Koitu". Aga seekord lauldakse seda ainult kaks korda. Ilmselt liiga vanad ködid.
Seitsmes. 1999. Mul on nägu jäätisega kokku määritud. Või vanaema vorstivõileiva vahelt läheb ka käiku. Ikka ei aita. Mis see päiksekreem veel on? Kuidas need päevad siin küll ära kannatada, rääkimata muusika nautimisest? Ootan õhtut ja lipsan regulaarselt puude vilusse. Homme hakkavad EKA sisseastumiseksamid. Laulan end tühjaks sellest viimaks läbi saanud sindrima koolist ja kõigest, minu pingisektoris ei laula eriti keegi kaasa.... Rohkem otsitakse, kus on telekaamerad, et pildile jääda. Aga hoopis meie jääme pildile, vana ja mammiga. Ajakirjas Eesti Naine kommenteeritakse, et „mõni leidlik proua sobitab stiilse tikitud kampsuni rahvariideseeliku juurde". Tegelt vanal lihtsalt täiskomplekti ei ole ja seelik oli ka mammi oma. Hästi huvitav laulupidu, õhtul on eriti ilus. Täitsa teistmoodi.... Rahvas mängib kuulekalt tulukestega. Need kuradi peldikud ainult on samasugused.... Sinna vist tegelt ei lasta, putkad on kohale tiritud. Need on veel sada korda hullemad. Siin käib mingi eesti toidu poliitika, suhkruvatt on täiega *out.*
Kaheksas. Noortekas 2002. aastal. Vaatan telekast, kohati. Kohati ei viitsi. Kuu aja pärast on Folk. Keda see noorte laulupidu huvitab. Just sai Bretagne´st tagasi tuldud. Peas jooksevad Monet aia horisontaalõunapuude ja Bayeux vaiba 70 meetri kujutised. Lähen ära maasikaid rohima.
Üheksas. 2004. Minna või ei...Lõpuks rongkäiku vaatama ikka lähme koos. Ma siis lähen konstertidele üksinda. Mingi imelik paraad on, Savipätsud ja igasugu poolpaljad ameerika tšikid ja mingid norra törtsud, kel on peldikupump perse küljes. Masendavalt nõme. Lahe on see, et kõik Järvid on kohal. Isegi üks pudin... kipub ka dirigeerima. See on pisut suurem pudin kui mina oma esimesel laulupeol. Kes mind dirigeerib? Mis mina nüüd edasi teen?Ikka õppida? Ma olen ju kõik see aeg õppinud. Ohh, ei taha isegi kaasa laulda. Hapuks on läinud kõik see värk. Jestas, kui vanaks on jäänud Ants! Ta on nagu Bilbo Baggins. Aarne Saluveer ei muutu justkui üldse jälle. Hirvo Surva paneb poisid niimoodi huilgama, et Michael Jacksoni fännidki peaks häbi tundma.
Kümme. 2007. Mingid hullud on nad või? Kas neil külm ei ole? Tantsijad harjutavad nagu segased, samas kui normaalne inimene ei lähe sellise tuule ja vihmaga prügikastigi välja viima. Üks tants on kursaõe Karmeni tehtud. Päris ilus tants. Laulupidu on kuidagi masendav. Selline sünge, melanhoolne, tõsine. Range näoga Rüütli-proua istub ja naudib sirgjoonelist kultuuri.
Talle vist meeldib depressioon.... Ma ei saa aru, kuidas lapsed nii raskemeelset muusikat üldse laulda tahavad. MEIE pidu seal 1993. aastal oli ikka superlõbus. Päikest oli rohkem.... Kõiges. Iseendas, muusikas, dirigentides. Aga siiski... Mäks on tagasi. Selles mõttes, et on jälle üks laul nagu Koit. Las jääda ükski mets. Ammu pole ühelgi laulupeol esimestkorda mõnda väga head lugu kuulnud. Mõnda väga-väga-väga head, et lähed kojuja soovid öö otsa, et „Las jääda ükski mets...."

Ernesaks (selle näo järgi, mis Gustav ükskord nõlva peal sirgeldas) .... Jannsen....Koidula....Mägi.... Oit.... Valgre..... Naissoo.... Tüür.... Pärt.... Ojakäär.....Kreek .... Hermann .... Haava....Siimer... Terve aasta oleme koolis (minu järjekordses koolis) neid portreesid tikkinud ja see vaip saab paras ühendkoor. Siin on nii palju laulupeoväliseid isikuid, et päris laulupeo-vaip temast ei saa. Aga juubelilaulupeost see mõte tärkas. EestiNägu. Rocca Al Mare Kooli suur üheshingamine ja - tegemine, rõõm ja piin. Laulupidu ongi Eesti nägu, ja Eesti on laulupidude nägu, pudinast laps kasvab laulude nägu ja laulud peegeldavad igal laulupeoaastal meie endi ilmeid. Meie vaiba näod ei ole tõsised ega murelikud. Sest asjast saab veel asja, pange tähele. Üks mis kindel: see, kui sulle tee äärest lehvitatakse, on HÄSTI LÕBUS, ja see paneb huilgama ja naerma ja teistega võistlema, et kellele rohkem hüütakse. OMA kooli koorile järgi liduda on alati lõbus olnudja karjuda iga kümne meetri tagant ELAGU xxxxx KOOR!. Paps ei marsi sel aastal, ta ajab Soomes pappi kokku ja käib kilekotiga poes. Eelmisel Laulupeol oli ta ka seal.... Ma ka ei marsi, kuigi eelmisel sügisel oli selline tunne, et õudselt tahaks jälle lauljana laulupeole. Ei julenud ennast pakkuda ühtegi koori. Noh, aega maa ja ilm. Laulupidusid tuleb veelja veel ja veel. Ja veel. Ja veel. Ikka samad näod. Ainult õige pisut teistsugused... Gustavit ei ole ja Haraldit ei ole, ja paljusid teisi, Gustav istub ääre peal.... Paljusid koore ka pole enam olemas ja on jälle uued. Kui kord kokku saadakse, laulukaare all, pole enam tähtis, kui pikk või lühike on kellegi käidud tee, et siia jõuda.

Vaip Eesti Nägu - fotod Rocca Al Mare koolist. Photos of the great patchwork tapestry Estonian Faces in Rocca Al Mare School.

Selline ta on. Õpilaste, õpetajate ja mõtlejate aasta töö ja minu nadalajagu õmbluspäevi verivillidega näppude otsas. This is what it looks like, now. A whole year of hard work and some days of me sewing until my hands drop.

Kõik näod on käsitsi tekile õmmeldud. All the patches are hand-sewn onto the carpet. 61 tükki. 61 pieces.

Skeemi selgitus:

1. Arne Oit (tikkisid Maria Kolk ja Moona Liisa Mänd)
2. Mart Siimer (minu tehtud)
3. Sulev Luik
4. Cyrillus Kreek
5. Gustav Suits (Ann Laksberg)
6. Otto Von Kotzebue (Diana Aus tikkis)
7. Karl August Hermann
8. Lennart Meri
9. Lydia Koidula (Laura Johanna Tuisk tikkis, mina lõpetasin parukat veidike)
10. Friedrich Reinhold Kreutzwald
11. Lydia Auster
12. Gustav Ernesaks (tikkis Anete Nahapetjan)
13. August Kitzberg
14. Lydia Koidula (Kaia Soosaar tikkis)
15. Miina Härma
16. Tõnis Mägi
17. Erkki-Sven Tüür (tikkis Aneta Varts)
18. Olav Ehala
19. Juhan Liiv
20. August Pulst (minu teostus Emily Iini kavandi põhjal)
21. Arne Oit (Getrin Reesar tikkis)
22. Voldemar Panso
23. Jaak Johanson
24. tuvastamata
25. Urmas Sisask mullastatud kangal (tikkis
26. Friedrich Reinhold Kreutzwald (tikkis Margareth Meri)
27. Lennart Meri (teda tegime palju, sest tähtis mees ja samal päeval avati bareljeef, kui see tund oli)
28. Gustav Ernesaks (minu tehtud, kõige esimene lapp)
29. Arvo Pärt (Charlotte Pärt)
30. Rein Rannap (Silvia Saks tikkis)
31. Olav Ehala
32. Maarja-Liis Ilus (Kadri Marie Kirikal)
33. Karl August Hermann
34. Alo Mattiisen
35. Juhan Aavik (tikkis Maria Eldermann)
36. Alo Mattiisen (mina ainult panin juuksed pähe, muidu tikkis vist Ulrike-Brett Uukkivi)
37. Anne Vabarna
38. Valter Ojakäär
39. Otto Wilhelm Masing (tikkis Kristin Kuusk)
40. Raimond Valgre (tikkis Triin Koris)
41. Lydia Koidula (tikkis Maria Tabri)
42. Lennart Meri
43. Veljo Tormis (tikkis Martin Savtšik)
44. Urmas Alender (tegi Elisabeth Palm)
45. Arne Oit
46. Kristjan Raud
47. Eri Klas
48. Mart Siimer (tikkis Hanna-Maria Hanson)
49. Anna Haava
50. Sulev Luik
51. Valter Ojakäär (Laura Luik)
52. Toomas Hendrik Ilves (Eliisa Johanna Känd)
53. Johann Voldemar Jannsen (Kadri Marie Kirikal)
54. Jaan Tõnisson
55. IFF
56. Lents
57. IFF
58. August Pulst (tikkis Emily Iin, oli ka Sakala lehes)
59. Raimond Valgre (minu õmmeldud)
60. Tõnis Mägi (tikkis Maibel Napa)
61. Uno Naissoo (tikkis Sandra Kartau)

Minu laulupeolugu Postimehe veebis

Loe siit.

Tekstiilikunstnike liit...textile artists union

Tekstiilikunstnike Liidu koduleht uueneb ja varsti võite ka minu kohta sealt põhjalikuma ülevaate saada! Kõik on avalik, minu kontaktid ja puha!!!! Link tollele lehele on ka siin blogi linkide hulgas, nii et pääsete laanesluusija kaudu sellele alati ligi.
Textile Artists´ Unions´ home page is undergoing some changes and soon you´ll be able to find more thorough introduction about everyone in the list of members, including me. See if you can find me there. The link to the page is in my link list also, so you´ll be able to find it any time through this blog.

Museum diary. Estonian museum for design and applied arts. Muuseumipäevik, EDjTKM, Ede Kurreli näitus.

Olen vanaema kummuti sahtlis ühes pisikeses papist karbis. Mängult lõhnab lavendli ja saepuru ja linaõli järele.
I am in a grannys´ cupboard, in a tiny cardboard box and pretend to smell like lavendar, linen oil and veneer.
Vanad tagatoad, sametist karbikesed, pühkelapid, salaja imetlejad, nostalgia, aegadetagune ilumeel, vanad ehted toovad meelde midagi taolist, ning kaasa aitab näituse kujundus. Mulle meeldib vanades kummutisahtlites tuhnida, seepärast tunnen end ka sellel näitusel hästi.
Old back rooms and velvet boxes, wiping rags, nostalgia, secretly admiring your old treasures, aesthetics and culture that had a standard of dignity and elegance. I love going through old cupboard drawers so I quite enjoy this old-timey exhibition.
Ede Kurreli mikromaailm on omapärane. Pisikesed värvikillud ja filigraanne täpsus. Kõik on nii tilluke-tilluke, nagu haldjate maal. Mingisugune veider muinasjutulik tunne on nendes ehetes, ja ma vist hakkan mõistma, miks muinasjuttudes-legendides on just ehetel tihtipeale võluvägi.
Ede Kurrel´s world is original and fairy tale - like. Tiny dots of color, precision, detail. It is like some land of fairies with its tiny flowers and patterns. It feels a little mystical and magical and alive. I sort of start to understand why jewels have a magcial power in so many legends and tales.
Ehetel on võlu, mis võib olla peidus, aga mis on igavene. Nad kestavad ja neile saab toetuda, neid saab ikka ja jälle kummutist välja võtta ilma, et nad laiali pudeneks. Nad kannavad mälestusi ja mõtteid ja kõike, mida üks inimene on läbi elanud. Nad on isiklikud ja samas iseseisvad, neis on sama palju väärikust kui isekust. Ehe võimendab millegi mõjusa - nt. vääriskivi - omadusi, värvi, sära, läiget, kihte. Võimendatus annabki ehtele maagia. Miski leitakse, tuntakse ära, tõstetakse esile ja igavikustatakse.
The jewels have a magic that may be hidden, but never disappears. They last and you can depend on them, you can take them out from the drawer and unwrap from the silk paper and admire them, and find comfort in memories stored in them. They are personal, but independent, they have as much selfishness as dignity. The jewlry design is multiplying the effect of something that already stands out. The artist finds a precious stone, recognizes its magic, makes it double, and thats where the magic comes from.
Näitust saadab nõuka-aegne video, kus vaheldub staatiline telelavastuslik vestlus kunstnikuga ja napakas moedem, mis peaks tema ehteid demonstreerima, kuid tolles virvarris ei tule ehted üldse esile. See on nagu ketšupiga kõrgmood.
The exhibition is accompanied by a film where static conversation is interrupted by models dancing to demonstrate the jewelry, but the jewels dont stand out that way at all. Like haute couture with ketchup.
Ede Kurrel keskendus Ühele Kivile, selle ilule. Ta oli võimeline pühendama kogu ülejäänud disaini tollele kivile.
Aga ehted on tehtud konkreetsele inimesele. Mis saab siis, kui nemad kaotavad omaniku, või omanik kaotab ehte?
Jewelry is made for a specific individual though. What happens when it gets lost or loses its owner?
Ede Kurrel mainib filmis ka maakivide, looduslike graniit- ja muude kivide tõmmet. Miks me küll armastame neid raskeid kive korjata? Miks me ei saa näiteks rannas vastu panna tõmbele pista see või too ilus kivi tasku?
In the film the artist also talks about the charm of natural granit stones and the regular stone everywhere around us. Why are almost all the people drawn to picking up pretty stones? What power is it inside them?
Ma soovitan pärast seda näitust natuke ka oma vanaema kummutisahtlites sobrada.
Go see Ede Kurrels´ art and then go through your own or your grannys´ drawers and see what kind of aesthetics was admired 20, 35, 50 and 80 years ago. It is all still there....

Diary of a used-to-be museum. Graduation exhibition of Estonian Academy of arts.

Void, silence, eerie expectation. We are totally alone in this building and the guard is standing outside under a tree, smoking. Brown walls, pockets with booklets and posters on them, that I grab along to write on something. Very brown walls.
The first room has television sets with videos of performances by Open Academy (the non-official faculties where people study whatever they want for a certain fee). There is also a film by a student of Folk Art and cultural anthropology about the craftsmen of the island Hiiumaa and their view of life and heritage. A strange island with wizard-like craftsmen like the ones in Tales of Earthsea. The stuff they make is sort of similar and has a mystical aura of furthest shores and dangerous stormy nights.
The second room also has a student of Folk art and Cultural Anthropology who has created a set of folklore- inspired clothing, very simple, clear and stylish. The way they are standing there on mannequins feels like it is a fashion show with invisible models. Ghosts.... The great chandeliers hum a silent tune and light is dripping in through windows that are covered with white posters. there is no Time as such. We are inside a black-and-white cartoon and walk like ghosts ourselves.
I notice that a lot of young artists on this exhibition are taking a step from their field to a completely different one. A graphic artist is making flower beds based on the pattern inspired from Versailles. He has planted a bed of nettles. A photographer paints watercolor. A glass artist is using tools of textile artists, replacing some parts of the weaving looms with details made out of glass and "weaving" a glass fabric. Another glass artist is sewing glass cubes over and attaching parts of them with red thread (of fate?)

We feel so lost....while a working museum is a space that has a strict logic and a pre-determined path, an ex-museum is a confusing, chaotic and irrational space that plays tricks to your mind. We find it hard to find our way and we don´t know where it is we came from or where we´ve been already. A space that seems to change, a house that lives. On that note, what makes the house seem more alive is how many scsents are used to accompany works on this exhibition. Scsents from India, scsent of raw leather...
It would be pretty scary if I had come here on my own. There are other spirits now besides us stepping out of the walls. There are also some works of art that seem alive, like huge bird-costumes from a dance performance I GO. Those birds seem to follow you to the other room, to peck on ceramical butterflies that a ceramic artist has trapped inside glass boxes. Collected souls, collected lives. The empty, forgotten museum is collecting its own items, this house doesn´t want to be empty.
There are more ghosts looking at the stuff now. A mother with a baby carriage. None of the visitors seem real in such a place, cause why would someone bring a baby carriage up along a molded staircase with dark brown soviet style walls?
There is a red dor in the basement. It is not a work of art, but it draws me more than the graduation project of a student of scsenography exhibited next to it. Where does this door lead to? Absolutely nowhere. The staircase is a concentrated, compressed preserve of all the colors, scsents and sounds that exist in this forgotten space. Everything ends up being sucked down here and mixing with the scsent of a starting renovation.
Then we somehow end up back in the lobby and there is a souvenir stand like in a very regular, ordinary museum, although it is not surrounded by the glitter and the noise. A no mans´ land. I buy a book of modern comics by young estonian designers (100EEK).
I spent 3 hours on this exhibition and the sun is low and dark orange when I step outside. It was worth while and I am thoroughly haunted by all that I saw.

[Endise] muuseumi päevik. EKA Lõputööde näitus TASE Rüütelkonna Hoones.

Tühjus. Valvur seisab hoopis õues puu all. Oleme suures majas täiesti omaette. Märkmik on taas koju ununenud. Haaran seinataskutest lendlehti ja plakateid, et millelegi kirjutada. Pruunid seinad.

Esimene ruum. Telekad. Mööda... Teine ruum. Rahvakunst ja kultuurantropoloogia. Rahvuslikud kostüümid. Astra Mõistlik on loonud kuued-kleidid, mis tantsivad nelja massiivse lühtri all oma hall-puna-valget rahvuslikku kadrilli. Selles on midagi ivonikkololikku, kostüümide iseolemises seal ruumis aimub kummituslikku moedemonstratsiooni. Modellid on lahkunud või saabumata.

Meie isegi oleme majas kui kummitused. Seintel on varjud ja sosinad, lühtrid vaikivad laes sõnakalt. Aknad on kinni plaasterdatud läbikumavate plakatitega. Aeg on öö ja päeva vahel. Oleme tegelased mustvalges multikas. Keeg kerib meid läbi saalide. Tühi muuseum.

Teine rahvakunsti- ja kultuurantropoloogia tudeng on uurinud Hiiumaa käsitööliste igapäevategemisi ja oskusi. Kummaline saar, meri, Hiiumaa, maa meres, mõtted...meri toob mõtteid kaldale, meistrid korjavad üles. See meenutab mulle Ursula K. Le Guini Meremaa lugude saarestikku ja sealseid erinevate saarte käsitöötraditsioone. Meremaalikud meistrid, salapärased. Saevad välja puust Pegasusi ja ehitavad Piisa torne, nikerdavad luudelfiine ja koovad salapäraselt sujuvaid kangaid. See uurija on Hiiumaalt leidnud reaalse Meremaa, Gonti ja Lorbanery.

Samas ruumis on Avatud Akadeemia videosalvestised. Keegi maalib end ja siis endale toa.

Keegi lõigub end, lõigub end, lõigub end. (Margus Tiitsma. Merine. Verine. WC. Vee Tsee. Teater? Performance, Tuletab meelde üht teatud Eduard Vilde Tabamata Ime uustõlgendust.

Väga paljud noored kunstnikud astuvad üle oma valdkonna piiride ja rakendavad oma erialaseid leide sootuks tavatus materjalis ning võtmes. Näiteks graafik Jaanus Samma loob Versailles´ parteraia mustri põhjal oma disaini ning rajab selle järgi nõgesepeenra. Ehtsa. Aga kontrast ei ole nii torkav kui võiks. Fotograaf Margot Kask teeb akvarellmaali. Klaasikunstnik Maarja Priks kasutab tekstiilikunsti töövahendeid (klaasist piidega soad ja klaasikiududest kangas). See on vist mu lemmiktöö. Piret Ellamaa nõelub punase niidiga klaaskuubikuid. Kirke Kang-JEEKIM! JEEKIM!-APPI!-ro [kuidas ma ehmatasin! Uhh, kuidas ma ehmatasin!] Topib end võõrastesse kodudesse. Jaapani horror. Guul. Jalad sussihunniku all. Õnneks ainult mannekeeni omad.

Eksleme mööda ruumide rägastikku. Muuseum on selge ja konkreetne ja piiratud ruum. Endine muuseum.... siin on hüperreaalsus. Muutuv ruum. Raske on orienteeruda. Sattun klassiruumi ( stsenograafia lõputöö).

Aeg-ajalt lükkavad ja tõmbavad meid lõhnad - vana maja lõhnad, Krõõda India-teemalise lõputöö lõhnad, igasugu seletamatused. Vahepeal ilmub seinte seest välja veel kummitusi. Ühes ruumis on suured linnukujud tantsuetendusest I-GO. Kui teise tuppa minna, tunduvad need linnud liigutavat. Nad seisavad su selja taga ja võibolla, et järgnevad sulle, nokkima keraamikatudengi klaaskasti kogutud maalitud liblikaid. Kogutud hinged, kogutud elud, kogutud lõhnad, endine muuseum, mis on ise hakanud koguma ja seintest välja nõristama uusi tahtmisi ja algeid. Kunsti hõng äratab maja ellu. Eriti ergastavalt peaks mõjuma vänge ja tõmmu, tummine ja kirbe pargitud naha hõng, näiteks Kristel Kõutsi kortsutatud kleit justkui aegade hämarusest.

Vaikus. Vaikuses sõnad, paberil. Magistritööde mappide ruum. Veel veidi Hiiumaa võlurite käsitööd. Võlurite moodi habetunud ajatud hipid ja unistajad, kes teevad ainult seda, mida on vaja ja võimalik.

WC. Vee Tsee. Kas osa ekspositsioonist? ei, lihtsalt WC. No käime ikka siin ka ära. Kraanikausi peal on tärpentiinipudel.

Näitus jätkub, ütleb sünge pruun sein. Möödume veel mõnedest kummitustest. Kuidas saab ema lapsevankriga üldse teisele korrusele mööda hallitavat treppi?

Kirjutan. Komistan. Keldris on punane uks. See pole lõputöö, aga lõputöö ei ole nii huvitav. Punasest uksest ei saa kuskile minna. Lähme tagasi üles ja siis enam ei tea, kuhu edasi. Trepikäiku jõuavad kõik lõhnad, helid ja hõljuvad mõtted ning kummituste naer ja lühtrite vaikimine.

Justkui lõbustuspargi atraktsioon oli see... jõuame tagasi vestibüüli ja siin on justkui kõik sama kui praeguses muuseumis. Ka endises muuseumis on raamatulett. Võtan koti, mille peal on "S". Oleks ju "T" ka olnud, ei osanud vaadata. Võtan veel kaasaegsete koomiksite raamatu. Nüüd on kõik. Kui paljud siin õues jalutavatest turistidest teavad, et siin kunagi muuseum oli? Pakun, et mitte ükski. Baltisaksa baronessid lehvitavad aknast ja sehkendavad teleripistikutega.

Veetsime Rüütelkonna hoones kokku kolm tundi. Väärt elamus.

(english translation coming shortly after I get back from Svjata Vatra concert! )

Oli. Was. Päikseline päev Rotermannis.

A sunny day in the warmest corner of the town.

Tahavaatepeegel II. Cultural experience rewinded.

Alustan viimasest. See läheb muuseumipäeviku lahtrisse, kuigi ma näitusi eriti põhjalikult ei vaadanud. Kohaks ETDM. Õppige selgeks, et too lühend tähendab Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi. Põhjuseks pakutrüki töötuba, ja ma olin ühtaegu õppija ning juhendaja.

Päris trükipakkudega tegin seda tööd ise esmakordselt, samas olen trükkimiseks kasutanud mitmesuguseid muid reljeefseid objekte. Ruum oli täis viimaseid päevi eksponeeritava näituse Lilleflirt objekte, millest kõige pakutrükiks inspireerivamad 1970. aastatest pikad, kitsad, värvikirevad kangad vanema põlve tekstiilikunstnikelt. Samas lillelisi trükipakke oli vähe. Küll aga oli üks Kondaslik maasikas, mis mulle kohe neljandike viimase kooliülesande meelde tuletas (me tegime tsitaati "Massikasööjatest", kus Kondase loodud laudkond tuli asendada kas oma klassikaaslaste või fantaasiategelastega).

Pigem ootasin kui kartsin töötoa korraldaja kirjeldet olukorda eelmisest päevast, mil mitukümmend inimest korraga oli ümber laudade askeldanud. Mida kiirem on õpetajal, seda paremini toimib inimeste omavaheline suhtlemine, teadmisi jagatakse mitmes suunas ja seega need kordistuvad.... lahendused on leidlikumad ja mõte töötab täistiirudel. Aga vaikne toimetamine on kah tore. Siiski, kasutust leidis mu õpetajanärv ja soome keele oskus, kui üks soome perekond suutis tormilise kiirusega iga viimase kui trükipaku ära mäkerdada ja nad vajasid käbedat selgitustööd.

Trükkisime paberist ning kangast kotte, loodan, et nendes mitte ainult rannasusse vedama ei hakata, vaid käiakse uhkelt ka poes-turul. Ise lõin ühe rõngasristist ja neerumotiividest kombineeritud mandalaga koti muuseumi garderoobimoori jaoks ning ühe linnu ja lilledega koti enesele (vt ülal)

Kõrvalruumis vastavatud Ede Kurreli ehtenäitusest värviste pakkude ja veekausiga mööda sebides jäi mulje, et nood teosed on eksponeeritud nagu kroonijuveelid Buckinghami palees. Klaasi all, sametil, lakooniliselt ja jõuliselt tumedal taustal lebavad liblikad.... suursugususe kontrast kõrvaloleva hipiliku lillemaailmaga. Tundsin, nagu oleks minu peal rakendatud kunstiteraapiat, mis seisneb vaheldumise efektis, justkui need, kus paned vaheldumisi jalad sooja ja külma vette või kombineerid kiire spurdi ja põhjaliku aeglase venitusharjutuse.

Pipart ja taeva pisaraid

Nuta, viiul! Ja vihmaplagin tiheneb... Mängib tšello, ning tuulehoog pääseb rõdult naela otsast lahti ja tormab üle platsi. Kitarri kiiremini tinistades võtavad vihmavalingud ka hoo üles ja jäävad siis alles vakka, kui lugu läbi saab. Pole ime, et mustlasmuusika ( olgu või külmast kahvatu põhjaeurooplase esituses) inimeste emotsioonid maksimumtugevusele keerab. Taevas nuttis täiega. Matvere mängid Djangot (mitte tangot!!!) ja rahvas kössitas keskväljakul kanistrite otsas. Olime nii kanged sellid, et tšillipipraga teed läks vaid paar lonksu, ja sedagi vaid põhjusel, et mul pole kombeks head kraami maha jahtuda lasta. Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm ON! ...Siis kui meelde tuleb, et on. Sest mustlasmuusika paneb ju kõik ebamugavused unustama ja soojendab iga eestlase sisemist erakut ja Nipernaadit nagu tšillipipar. Oh kui ma saaksin kord mustlasena maailmas ringi veel rännata. Rända, rända, aga vaata et nad mõnes väikses eesti linnas su tengelpunga pihta ei pane.

Kultuurielamus ....labürindis?

4. juunil oli kooli projektipäev, mille koos puutööõpetaja ja 10 klassiga pidin veetma Ukraina kreeka-katoliku kirikus-kultuurikeskuses Vanalinnas, Laboratooriumi tänaval. Ilmselt paljud teist teavad Müstilist Pilu. Te võibolla olete mööda jalutanud ustest, aga see Müstiline Pilu peab te sammu kinni. Ja te küll mõtlete mis Müstiline Pilu see võiks olla, aga ei uurdle pikalt ning marsite tõenäoliselt edasi. Siis jõuab ajusoppi kohale tagasihoidlik fakt et Müstilise Pilu kõrvale on midagi kirjutatud. Te loete selle läbi ja saate teada, et Müstiline Pilu on kirjakast, kuhu iga kiusatu või kiusatuist teadlikolija ning muretkandja võib poetada kirjakese, mille kirikurahvas teadmiseks võtab ning kirjas esitet süütu kannataja eest palub.

Nõndaviisi. Klassi oli kohal umbes pool, külma ilma oli täie eest ja vihma tuli mitte ainult oa varrest. Moodsad seadmed lasid meid kirikusse sisse, rekonstrueeritud iidsed mehhanismid avasid salakäigud keldrisse. Keldris olid munad....ei, mitte drakoni ega tulnukate ega jäledate roheliste sisalike, lihtsalt värvitud munakoored sümbolite ja märkidega, millest igaühel rangelt kinnipeetav tähendus ning eesmärk. Neid ma teile ei näita, ehkki pilte tegin, iseenda jaoks. Kui näha tahte, peate ise minema. Helistage ette (kontaktandmed leiate kultuurikeskuse kodulehelt) ja paluge, et teile räägiks Nestor või Anatoli.... Ja kui võimalik, mõelge enne mõnele olendile, asjale, nähtusele, kellele midagi pühendada, keda meeles pidada või kellel näiteks kalligraafiatoas luuletus sehkendada.

Liikusime ruumist ruumi...või kas liikusime? Igalt poolt sai igale poole, trepid ja käänud ja rõdud ja ukseavad ja orvad olid nii müstilise paigutusega, et pigem tundus, nagu oleksid kõik asjad meie ees liikunud sinna kuhu vaja, jäädes aga tõepoolest hoopis paigale. Või liikusid siin trepid ja uksed nagu tolles laste seas populaarses võlurikoolis....? Kas see ongi "immanentsus"?

Ühed vahvad kangasteljed pidasid mind kinni ja pidasin maha pisukse diskussiooni töömehega nende kõrval teemal "Miski ei saa vanade tööriistade vastu sest uued ei kõlba ju vanakuradi lehma vanaema saba allagi." Siis järgnesin teistele paberikotta või see sai mu kätte... tont teab. Laboratooriumi tänav, ja koht ise kui veider Empaatia Ja Tähendusloomise Laboratoorium tasub ära vaadata, kui teil just ka pole "nii mõnus sellise ilmaga pigem magada" või mõtlete et "me ju ei teadnud et seal on midagi huvitavat ja ise ei viitsi avastama tulla" (10B)

Urvaste Ullus

See läks nüüd küll sutike liiale. Nii ütleb pea egäüits kes kas viibis Raekoja platsil 2. juunil kell 19 või sirvis sama etteaste, pealkirjaga Eesti Hüsteerium, trükiversiooni.

Noh, iseenesest, miks mitte. Jaapani turistil, kes tunneb end koerakostüümis üksi keset lava haledameelselt soiguva mehepoja tegemisi jälgides tuttavlikult ja koduselt kui Tokyo nurgataguses karaokebaaris, tundus igatahes olevat, mida kodustele mikodele oma Nikonist näidata. Lugu ise oli parajalt jabur, et see lõpuni ära kannatada, ja parajalt igav, et seda mitte ümber jutustama hakata.

Mul on needus!!!! I have a Curse!!!!

Mul pidi hing kinni jääma, kui töö juures Rahva raamatu lehel nägin, et neil ON. Üks on. Ma palusin neid südamest, et nad seda päeva jooksul ära ei müüks ning õhtul läksin ja VÕTSIN ta omale.
Ohh, milline õndsus. Musumäel mängis orkester ja mina võtsin oma hinnalise kandamiga marsisammu sisse, ja paraadlesin Raekoja platsi, kus veel see rõõm mulle kirsina raamatu peal sülle sadas, et kuulsin oma lemmiklõõtsutajat - Juhan Uppinit - mängimas meremeeste laulu, mis The Curse of Lono looga kummaliselt hästi klappis (seal lähevad mehed orkaani eel merele purjus kapteniga, kes peaaegu üle parda lendab).
I have the Curse of Lono, the only one that was sent here after 3 years´ time gap. I am sky high. The shop made an exception for me, after i begged them not to sell the book to anyone before I can go to the shop myself. They did not know why I wanted it this much, but they were happy a true fan had a chance to claim it. As I left the shop there was a marching band playing (NO, REALLY! THERE WAS!!!) and I matched my pace cause I felt like having a personal parade. And then when it rains it pours (and it did rain, actually, but someone just gave me a rain coat out of the blue), and I got another happy surprise when my favorite accordeon player was performing on the Town Hall square.
Lihtsate asjadega koos on mul alati kummalised kokkusattumused ja topeltjuhused. Ma aimasin paar päeva tagasi, et varsti ta TULEB.
I had a hunch a couple of days ago that it will BE THERE. And why is it, that there are weird, gonzo coincidences involved with every simple matter I come across, that turn one singular event into a sharade of stories?
P.S. Raamat on sama suur kui mu kass! Ja te teate juba, et mul on Tallinna suurim kass, eksju?
P.S: the book is as big as my cat, and I have like one of the hugest cats in town.

Visioon: Kopli kultuurikeskus. A vision of a much needed house of culture for Kopli.

Mul on selline nägemus juba pikemat aega, et Kopli vajab oma kultuurikeskust. Täiesti erinevat kõikidest teistest, ja mitte "tkultuuritehast", vaid just kultuurikeskust. Kultuurimaja. Kultuurikompleksi, kuidasiganes seda nimetada. Koplil on väga eriline positsioon, ta vajab ka täiesti teistmoodi kultuuriasutust.

Mis seal võiks olla?
I have long had this little bubble of thought in my head with images floating about of what it would be like if the Kopli district in Tallinn had its own cultural center or house or a complex. It should be totally different from any house of culture you might know.

Asukoht: vana klaasitehas[e territoorium]
Location: the [territory of the] old glass blowing factory.

What should be there?
Võibolla harjutussaale tantsijatele ja võimlejatele, suuri ja peeglitega, mis ei kuulu konkreetsele klubile vaid mida saab kasutada (ja teatud tegelejatele on eelisõigused).
Large gyms with mirrors for dancers and athletes.
Kinosaal, sest praegu pole Koplis kino, selle asemel on kasiino. Seal võiks olla üks kus saab õppefilme vaadata (nt koolidele sotsiaalsete küsimustega seotud filmid, töötuksjäänutele õppefilmid, integratsioonimula jne). Või hoopis kino- ja filminduskeskus, mis seotud linnakultuuri dokumenteerimisega ja linna kultuurisündmuste videoandmebaas (Viinis on näiteks selline, see kuulub Viini linnavalitsusele ja nad koguvad nii videokunsti kui dokumentaalvideosid linnaruumis toimuvatest sündmustest). Meil võiks ta toimida nii, et inimesed, kes juhtuvad salvestama mõnd lahedat sündmust, saavad ka ise tuua videokasseti või muu salvestise ja siis vastavad inimesed võtavad selle vastu, dokumenteerivad, mis sündmus lindile on salvestatud ja mis ajast, kes filmis ja kes tõi. Ning kui on vaja infot, mis on tehtud ja toimunud, siis on seda võimalik internetiandmebaasist otsida, et kus miski video asub ja kui pikk ja põhjalik ta on. Koplis võiks paikneda linnakultuuri, meie oma subkultuure ja sotsiaalseid nähtusi uuriv keskus, millega see kinokompleks seotud on. Seal võiks ka kommertsfilme ning kunstfilme näidata aga valida sellised, mis on seotud linlasega ja linnakultuuri kujutamisega. Ja veel võiks olemas olla videoruum, montaažiseadmed (traditsioonilised ka, lisaks arvutiprogrammid ja 3D võimalused).
A cinema, because there is no cinema in this part of town, and why should they all be in ugly multiplexes in the center? It should be a cinema and a complex of film and video studios and archives that deal with and show films (documentaries, but also art films and commercial films) connected to the city space, city culture, social issues and subcultures. There should also be a video archive documenting the cultural events that have taken place in the city space. Vienna has one, they have artistic videos as well as videos of different events and happenings in the city space. When I visited the City Goverment cultural department in Vienna in 2006 they said they have about 15 000 hours of videos. You should be able to find recordings of festivals, art happenings, exhibition openings, open air concerts from the recent years, whatever, through an internet database catalogueing those videos. There should be an editing room or even a film studio for experimental film and video.
Foto....fotogaleriisid võiks hästi mitu olla ja ekraanid slaidiprogrammidele...ma ei tea, mille jaoks täpselt, aga.....nt kogu linna koolid võivad presenteerida oma kooli õpilastöid slaididena ja näitustena. Põhiliselt siiski sotsiaalse keskkonna dokumentatsioon, elunähtuste pildistamine ja sellega seotud kunst.
Photo galleries.... social photography and exhibitions about the specific aspects of city life. Social art.
Loenguruumid. Loengud linnakeskkonnast, renoveerimisest jne. Või üks suur auditoorium, kus toimuks avatud loengud kogu linnarahvale mitmes keeles. See tooks inimesi Koplisse ja kaasaks Kopli enda elanikkonda. Kumus on need populaarsed, sellised loengud, aga sarnane asi võiks toimuda ju ka trammitee teises otsas. (Juba sellepärast, et mida nuga ma ise alati linna teise otsa peaksin sõitma, et midagi huvitavat kuulda, ja kell sada öösel koju jõudma? Saaks kodu lähedal aega veeta, oleks palju otstarbekam, hoiaks kokku aega ja rööpaid.)
Auditorium for large open lectures and smaller classes.... why do I always need to take a tram to the other end of town to Kumu to hear interesting lectures???? Why does no one want to bring anything closer to MY home? Those lectures and documentaries in the Kumu auditorium end so late and I get home at 700 Lightyears Something.
Fotopood ja fotostuudio. Avatud stuudio noortele fotograafidele.
A photography shop and studio for youth.
Noortekeskus ja noortelehe toimetus! Nt. leht, milles on noorte korraldatud kultuurisündmuste kajastused ja neile pühendatud üritused, täielik noortelt noortele kultuurileht. Sest kes neist Sirpi loeb....?
Youth activity center and an office for a magazine monitoring the youth culture, happenings and cultural events organized by youth or for them.

Sealsamas uhkete ja asjalike kultuuripesade kõrval peaks olema supiköök ja kodutute varjupaik. Otse peasissepääsu kõrval. Et terve linn tegelikult ka näeks. Et oleks otse sündmuskohal. Need nähtused on meie avalikus ruumis kõrvuti, Balti Jaama peatuse parmud ja jõhkardid paistavad Stenbocki maja akendesse. Miks me peaks siis sellised asutused kuskile nurga taha paigutama? Me peame seda iga päev tundma ja nägema ja mitte eitama.
And right next to all the cool and great things there should also be the soup kitchen for those less fortunate in the district and the whole city, and a shelter. We shouldnt hide those things behind a corner, they should be right next to us, cause there is no space or gap between their existance in time. They are right Now and Here. By the way, the worst place with the most lifes´ outcasts, bums, drunks, junkies and homeless people here in Tallinn is the main railway station that the government has a clear view on from their windows in Stenbocks´ house 450 meters away through air...

Edasi, veel ideid.
Avatud maalistuudiod vabakutselistele kunstnikele, noortele kunstnikele, võibolla mingi kunsti vabahariduskeskus, "astu sisse ja osale"- tüüpi. Tudengid juhendaks ja saaks selle eest pisut raha, tuleks mingi süsteem tekitada, nagu praktikabaas või nii.
More ideas.
Open studios for painters and other artists. Open classes for city folks arranged by students. They get work and people get a change of everyday rhytm.
Skulptuuristuudio. Siuke suur garaaž või angaar. Kui linn või keegi asutus mingi suure töö tellib, siis linnarahvas saaks selle valmimist vaatamas käia.
A place where sculptures that are meant for public space are made under the eyes of all the people in the city who want to follow the process.
Kopli arhiiv-muuseum. Sest Kopli eluolu ja kultuur on nii kaua kestnud, et see paik vääriks omaette muuseumi kasvõi Linnamuuseumi allüksusena. Ja arhiiv, kuhu koguda fotosid ehitistest, planeeringud, dokumendid jmt. Kõik, mis Kopli poolsaare ajalooga seotud, võiks asuda ühes kohas.
A museum for the district and an archive of documents, city plans, photos of architectural objects etc.
Mingi selline sensatsioonile ülesehitatud atraktsioon võiks ka olla. Kurioosumite tuba. Kurjategijate vahakujud või midagi taolist.
Some kind of sensation-based attraction, like a Chamber of Crime or something.
Infokeskus muidugi. Mida Koplis vaadata, kuhu minna ja kuidas sinna saab.
Information center about the district. It could be a sculptural space inside the space made of used tram wagons. all piled up and interwining.
Teraapiatoad. Erinevate alternatiivteraapiate keskus. Ja tasuta arstikeskus eluheidikutele, et oleks konkreetne koht kuhu just nemad viia, sest nende hädad on tihti jõledad ja vastikud ja spetsiifilised ja samas inimestele ei meeldi näha neid "päris haiglates" aga nad vajavad tihti abi.
Alternative therapies center and a medical center for the disadvantaged like they have abroad.
Arvutiõppekeskus kõigile elust, noh, pisut mahajäänutele.
Computer class.
Mingi taaskasutuskeskus, kus mitte ainult pole asjad, vaid toimub pidev õpetamine ja re-use disain. Igaüks saab tulla oma tugitooliga ja selle seal ümber teha, kui ta kodus ei oska.
Re-use and re-design center where you dont merely bring stuff to sell, but you can come and remake your old stuff.
Noh, kui ikka rohkem kultuuri poole pealt ka rääkida, siis amfiteater. selline vabaõhulava. Nii [kunsti]performance´ite kui muidu etenduste jaoks.
A theater. Open air stage for both art performances and improvisational theater.
ökotoidu restoran ja suur pood. Öko- hüpermarket. Kopli toitumisharjumised ausalt öeldes on kõige nõrgem koht siinsest linnakultuurist (putkakaubandus süvendab sellist tõelise soga söömist. See pole enam rämps ka, see on vahel hullem kui asjad, mida kodutud prügikastist välja kougivad.) Mõned venkud on näost nagu kuumaastik sellise sodi söömisest.
Eco-restaurant or large buffet of different environmental-friendly, healthy, national snacks (estonian, slavic, fenno-ugric traditions of food. And perhaps finnish!) Thats the weakest point of the district - very, very bad eating habits. They have a lot of little kiosks that sell stuff that is worse than something you might pick up from a dumpster. Thats not even junk food, it is complete rubbish. Thats why some russian people in this region have faces that look like the hills of Mars. They have so much shit and poison in their body from eating junk. There should also be a huge shop of eco-food.
Kõik atraktsioonid- stuudiod võiks olla invasõbralikud ning vaimse puudega inimeste sõbralikud, seal peaks olema spetsialistid, kes aitavad ka taolisel inimesel saada sama kogemuse külg külje kõrval teistega. Ei mingit eraldamist, täielik koostegutsemine.
All the activities should be made available for the handicapped and there should be specialists helping those people.

Rahvuskultuuride selts võiks ka sinna kolida praegu Maisi tänaval vist. Slaavi köök ja eriti soome-ugri köök. Siuksed restod ja kohvikud, pigem tegelikult bistrood, snäkibaarid sobiks paremini (ja mingid söögikohad ju olema peavad, kultuuriinimesed on pidevalt näljased). Sellised tervisliku rahvusliku kiirtoidu kohad saaksid kindlasti populaarseks, aga need tuleks vormistada Kopli elanikule harjumuspärasesse vormi, kujundada kunstiliseks putkaks. Kogu sisekujundus oleks kui sürrealistlik skulptuur Koplile iseloomulikest visuaalsetest märkidest, selline deformeeritud teistmoodi ja unenäoline ruum.
All the interior design and different spaces should look like a´post-post-modern version of all the things visually familiar from Kopli. The kiosks, the signs, the tram rails, the cheesy bars, but in a cool, sculptural, psychedelic form.

Kontserdisaal võimalusega break-tantsu battle´eid pidada (muudetav lava). See oleks suunitlusega just festivalipaigana toimimisele, nt. tantsu- ja koorilahingute korraldamisele, moderntants, showtants ja iluvõimlemisshowd ühes kohas [nb! iluvõimlemine on slaavi kultuuris väga popp asi] ning seda saaks vajadusel muuta ka peopaigaks / ööklubiks, kus pidada festivali järelpidu. Kui Linnahall korda tehakse, saab sinna üks üüratu saal, aga Koplis peaks just olema normaalsete mõõtmetega saalike, mis on noorteüritustele paras.
A concert hall. Not such a huge one, but a good one, with no multi-puprose other than having an adjustable stage for different type of concerts and dance events. It would be used as a festival location, a place for competitions and dance shows, but it could also be turned into a night club. It would be big enough for a whole town event, but small enough for cultural events organized by and for the youth.

Kõik need ideed ei pea olema selles keskuses korraga töös. Ruumid võiks olla muudetava otstarbega, et kui elu vajadused muutuvad, tuleb mingi teine otstarve. Keskus peaks reageerima Kopliga.
All of these things dont have to be in the house of culture all at once. the rooms could be used for different purposes and adjustable to the needs of the environment, the cultural situation and the needs of the district and the city and the organizers.
Ohh, nii palju asju võiks olla. Muidugi oleneb, mis asjad juba Kultuurikatla ümbersünniga seoses ära tekivad, aga veel palju-palju asju on kindlasti sellised, mis ka mitmesse kultuurikatlasse ei mahu, aga millele oleks Tallinnas väljundit ja vajadust.... ja mis võiks vabalt asuda Koplis.

I have so many more ideas what could be there. So, so many.