pühapäev, oktoober 17, 2010

Kopli turu ja Kajaka poe RUSUV lõpp










the end of the neighborhood marketplace. The building planned there is actually nice and should have entertainment, diners, a hotel, a supermarket, shops, bowling and perhaps a library. Suits me - the market was ok but the kiosk system around it and the shop were smelly and disgusting and full of trash.

laupäev, september 25, 2010

Disainiöö

käisin Disainiööl õigemini pärastlõunal vaatasin moeshowd Kudum ja vilt. ilus oli. Modellid olid veel ilusamad. issake kui kade ma olen. tunnen end vana põlvkonna koleda kaltsakana. aga asjad ise - ma olen seda kõike juba teinud! 5 aastat tagasi...
ent mina ei oska nii hästi endale tähelepanu tõmmata ja seepärast tundub, nagu jääksin oma ideedega hiljaks.
ma ei anna alla. mõtlen jälle midagi uut välja, millega inspireerida teisi. te ei teagi kuivõrd te olete mu vesivõsud.
teine moeshow oli liiga kallis. jäi minemata. aga seeeest nägin kodubussis disainisaavutusi reaaleluliselt toimimas. kaldtee tõstetakse bussipärandast lahti, bussikülg vajub kreeni, vurr-vurr-vurr sõidab individuaalmobiil bussi. pidurdussüsteem teeb klõps. nina ees juhtimispult. Pärast maha samamoodi. navigeerib koju, kannab kotte ja teeb muusikat ka veel.
Mis te kondate seal Rotermannis. Parem hoidke silmad lahti ja püüdke märgata seda igapäevainnovaatikat, mis harilikult kahe silma vahele jääb. kõik on olemas meie ümber.

teisipäev, august 10, 2010

Muuseumipäevik: Kondase Keskuse näitusi

6 näitust 5 krooni eest. Ja-jah, see on tõsi! Vist ainus koht ilmas, kus kunstniku töö ja vaev laotatakse su silme ette alla kroonise lõivu eest. Kas sellepärast, et nad pole "päris" kunstnikud? Aga Peeter Laurits? Tema fotod ülakorrusel?
Muidugi ei pea see, kui PÄRIS kunstnik /fotograaf end naivistliku kunsti keskuses esitleb, tähendama tema seekordsete tööde kategoriseerumist selle "mängult-päriselt" kunsti liivakasti. See koht on lihtsalt nii põnev ja vaimukas. Igaüks tahaks seal näitust teha. Mängiks kasvõi ullikest, peaasi, et saaks ühe ruumikese. Raha küll ei teeni, aga tunne jääb sisse. Umbes nagu mõnest tõeliselt erilisest kuumast vannist. Jõe kaldal ja tünnis.
Ma ei hakka Lauritsast naivismi idusid otsima. Kuid ta seikleb oma näitusega Trikcsters´ Office maailmades, mida ainult tema oskab näha. Kõik oleneb sellest, kelle silmadega vaadata. Nagu lapsemäng: kõrvalseisja ei näe käbis koletist ja puulehes langevarju. Laurits on vaadanud vanu riidekaltse ja nahatükke kui avastamata planeetide maastikku või äsjaloodud maailma algeid. Liivakastimaailm, algus. Ma ei tea, kas igaüks suudab mängu sisse elada. Võibolla see risk toobki pisut naivismi ka nendesse fotodesse. Ta ei tea ju, kas vaataja oskab vaadata tema silmadega, mõelda tema mõtteid, või jääb see talle segaseks lapsemänguks.
Või eelistab ilusaid värvilisi pildikesi, mida saab vaid ühtmoodi mõista. Kuid ka naivist võib maalida maailmu, kus seosed ja nägemused ei ole üks-ühele mõistetavad. vaadake või Svetlana Družkova maale.
Need ongi natuke teisiti tehtud. Piltidel on nii nähtavat kui nähtamatut, mõtet kaadri taga. Mängumaailm. Tema maailmades on ka lugu.... teistmoodi lugu. Sümbolid südame seest, visuaalne väljendus tema enda tunnetest millegi suhtes. Armastab-ei armasta. Keerleb, kulgeb. On. Linn on õun. Küladest, inimestest...mille poolest on see päris kunstnike seiklemistest fantaasiavaesem? Kui kunst on eelkõige idee, miks siis lähtuvalt teostusest on üks naivist ja teine päris? Kas me tegelikult teeks vahet, kes on mingi foto üles võtnud või mingi pildi maalinud kui me ei teaks tausta? Kui keegi mängib lapsemängu nimme ja keegi teine teismoodi ei oskagi, aga tulemus on sama, kas me siis teeme vahet? Suured kunstnikud (Picasso kuulsat lauset te ju teate?) püüavad jäljendada lapselikku vahetust ja spontaansust, naivistides teebki aga kunsti see laps kes unistas ilusate piltide jagamisest maailmaga, oma tunnete ja sisemaailma, kujutelmade ja fantaasiate jagamisest kogu maailmaga, kes tahtis lihtsalt end väljendada joonistades, mitte hoolides tehnikast ja "natuuri" eeskujust. Miks on primitivism ja laste joonistused kunstnikke niivõrd tõmmanud? Kas nad, laenamata kellegi mängusilmi, unustaks muidu mängimise?
José Borgese puulõikeid nägin läbi akna regilaulupesas käies.  Ta ei pea end ise kunstnikuks, ta lihtsalt hakkas piltide tegemisega elatist teenima ja sai sellega kuulsaks. Kui irooniline. Enamik kunstnikke saab kuulsaks sellega, kui vähesed nende suurt kunsti mõistavad. Et see on midagi nii erakordset, niivõrd sügavalt nende sisemaailmast pärit et vaid valitud saavad pihta ja elavad mängu sisse.
Puulõige on puulõige. Aga naljakas, et kui täiesti suvaline tüüp töötab päris kunsti vahenditega, siis ma ei teagi mis ma siin öelda tahan, aga.... vahendid alluvad mõttele. Neist ei imeta välja võimatut, utiliseeritakse ainult põhiomadusi. Et jätab jälje. et on konkreetne ja selgepiiriline. Et kõik näevad, mis pildil on. Puulõige on ka nii vana tehnika. Selle kasutajad läbi aegade, ega siis enamik neist kunstnikud ei ole. Pigem on kunstnikud võtnud selle praktilise vahendi enda mängukanniks ja püüdnud siis "taset näidata". Normaalne inimene ei hakka ju jamama. See on, milleks ta on mõeldud. Lugu ei peitu tehnika kasutamises ja kaadritaguses ängis. Lugu on pildis näha. SEE mäng on lihtne.
Enne olid seal ruumis aga ikoonlikud kollaažid, portreed, mis tehtud erinevatest pisividinatest. Mul on ka kastitäis igasugu mõttetuid nublakaid ja otstarbetuid detaile. Päris lahe idee neist portreed teha. See on see mäng, et sul on ette antud nägu, tee talle kostüüm. Nagu laste sodiraamatutes. Pildimäng, kokkupanek, lego. Aga see on üks suurt kannatlikkust nõudev mäng, et tast näitus kokku saaks. Ma ei tea, kas enamikul kunstnikel säärast kannatlikkust jaguks.
Siin on väljas veel veidike keraamikat. Üks riskantne mäng on see keraamika. Savi tundub ju nii hästi alistuvat, aga siis tuleb see põletamine ja kõik võib lörri minna. Sada asja võib saviga juhtuda. Täielik hasartmäng...
Ja siis on päkapikud ja varspiste. see on jagatud mäng, jagatud mõte. Et see pilt peab olema meie käterätil. Moskva telefon. Anna edasi, aga pilt muutub natuke. Laiendame sõnumit, või jätame midagi ütlemata.   Näis, kui kaua mäng saab jätkuda, nii et sõnum on veel peaaegu sama. Päris kaua. Sajandi jagu vähemalt. Kuigi toolid on üksteisest kaugemal kui tavaliselt.
Mängumaja. Igas toas oma maailm. Vaataja on nukumeister. Või hoopis nukk? 

laupäev, juuni 12, 2010

väga tagantjärgi Muuseumiööst

Silme eest võttis kirjuks. Ent mitte Muuseumiöö programm. Pigem Kaljo Põllu näitus Kunstihoones, mida õnnestus tol päeval veel enne ametlikku avamist kaeda. Heldene aeg, nii vähe ma Põllust siis üldse teadsin. Olin tüüpiline kunstiimbetsill kelle arvates Põllu looming = kivijoonislik graafika. Aga see mees muudkui seikles erinevate tehnikate ja vahendite keskel, pisut isegi hullumeelse õhinaga. Ettearvamatu ja vibreeriv... nagu tema optilisi silmapetteid esilekutsuvad maalidki. Kõigepealt vaata punkte ja siis maali. No mitte midagi ei näe ju. Siin pole aega süveneda igasse üksikusse pilti, sest kella 22-ks peab ju võimalikult palju muuseume nägema. Tundus, et äkki oli neid kirjususte kirjususi näitusel liiga palju... aga võibolla ka mitte. Millal õieti siis jälle Kaljo Põllu loomingut nii ammendavalt näidata saab.
NUKU Muuseumist jäi mul vist pool nägemata, sest pikk järjekord, pidev teatrirahvapoolne korralduste jagamine, peanuppude lugemine, segadus giidiga ja giidita ekskursioonide sisselaskmisega, kitsad koridorid ja konkreetsete publikulimiitide puudumine ajasid nii segadusse, et mida sa seal vaatad või oled. Trügisin kuidagi tähtsamatest saalidest läbi ja püüdsin mitte häirida nuppude vajutamisest pöördesse aetud vene põngerjaid, kes olid saabunud muuseumi ilmse missiooniga kõrgtehnoloogilisi lahendusi saboteerida, niikaua, kuni punane alarmnupp permanentselt vilkuma hakkab.
Nukud on nukud. Enamik seisis paigal. Mis neil seal ikka ilma näitlejata teha. Nukud on siiski vaid mängides huvitavad, mitte vitriini sees.
Rootsi Mihkli kirik üllatas tõeliselt mahuka väljapanekuga nn. kirikumuuseumiga. Väga vanad ja iidvanad asjad. Kellad, ei-tea-kuidas päästetud saarekirikuist. Kogukondade elu ümber kirikute. Täitsa huvitav. Seina peal rootsipärane rüiu ja laastukangas. Peale minu vaimustuvad nondest vist vaid napakad.
Linnamuuseumis on ikka tore käia. Tondid ja nõiad on sealsest showprogrammist veel puudu. Kitarrimuusika ja viiul hiinapäraselt aga kompenseeris seda üpris hästi. Eesti kitarriõpetajal on päris põnevaid õpilasi. Huvitav, kui palju teiste eestlaste higi mulle sealt lämmist ruumist külge kleepus?
Rohkem muuseume ei jõudnud ega tahtnud.
Hiljaaegu vaatasin ära ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi muuseumitoakese. See tekitas mõtteid. Oma ajalugu. isiklik ajalugu. Väikemuuseumide sulgemine ja liitmine ühelt poolt. Igaühe tahe end jäädvustada teisalt. Mis jääb peale ? Vaadates väljapanekut, tekkis tunne, et kui palju siis ühe muuseumi loomiseks vaja ongi? ruum. vanu dokumente. mõned infotahvlid, mille tellimiseks toetust saab küsida. vitriine, stende. Need annab kombineerida. Väga vanad asjad nõuavad hoidmiseks muidugi eritingimusi. ent neid saab hoida mujal ja infotahvlitele vaid reprod trükkida. "Ehtsad asjad" on reliikviad, mida igaüks ei peagi nägema.
Igaühel muidugi ei ole mõtet muuseumi luua. Aga kui palju on meie elus tegelikult asju, mis teisigi piisavalt kõnetaks, millel oleks ajalooline väärtus! kas tassida kõik kokku suurde keskmuuseumi, kus neid vaadatakse sekundeid? Või tuua nad esile isikliku väärtustamisviisi kaudu.
Minul on üks kast. selline "tähtsate asjade ja momentide kast". Kas teil ka on? Seal on festivalipasse ja pardakaarte reisidelt ja salakirju ja võtmeid ja muuseumipileteid ja flaiereid ja e-maile ja kutseid ja tunnistusi ja kive ja muid materiaalseid memosid, millest igaühega kaasneb seik mu elust. Praegu pole suuremat kasti veel vaja, päris suvaline pudi-padi sinna ei satu. See on minu muuseum. see pole teistele eksponeerimiseks.
Võibolla aga siiski korraldan kunagi ka oma kodus Muuseumiöö ja näitan kasti sisu. Kellelegi. Ei tea.

esmaspäev, mai 24, 2010

võlg

teate ma ju käisin muuseumiööl ka ikka. küll ma miski aeg räägin.
I went to Museum Night on the 15th and owe you a story. soon to come

pühapäev, mai 23, 2010

Mõtle, täna on maailmapäev

arutlen ma järjekordse käänaku peal, kus mehed kaameratega (mikrofonideta) oma kusagil tagapool löntsivaid emandaid ootavad. 5km. Isver. Nii ruttu? Tõstan veel tempot ja põiklen massi sees nagu mingi capoeira-artist. Kahjuks ei näe massis jooksjates Maailmapäeva puhul ühtki hotentotti ega punanahka.
Näituste mäest tuhinal alla, oh sa püha tuli, kas teised ei taipa et nii saab peaaegu 200 inimesest korraga mööda? Jätan vahele igasugu joogid ja maasikad, sellise pisikese sutsaka peale neid küll tarvis ei lähe. Ja olengi kohal! Hurraa, nüüd saab Vabakal mitu-mitu kontserti ära kuulata! Kahjuks liigagi palju enne Svjata Vatrat. Tuleb linnale vahepeal veel üks tiir ümber visata.
Anname andeks, et Svjata Vatra esitatavad lood on peamiselt vanad-tuntud. Aga seda küll andeks ei anna, kui Ruslan kiiremas korras Kallele viinereid ei osta, poiss on nagu pilbas. Kuid veel rohkem kahju onmitte-enam-bändi-liige Silverist. Juba kaks võimsat trummarit, ei olnudki sa, linalakk, nii asendamatu. Kui ma nüüd tahaks halvasti öelda (mida ma ei taha) siis ülbitseksin, et ongi parem sound ilma selle ilueedita. Aga tegelt ...tegelt oleks ikka koos kausipillidega veelgi parem.
Mõtle, kui kogu publik oleks olnud värsked ja uued huvilised, oleks Ruslan saanud luisata et näe, jäeti meid Maijooksul meestehoidu maha, hakkas igav ja otsustasime bändi teha. Ja mahajäetud meeste tunded läinud nii tuliseks, et osad neist moondusid grusiinideks ja ütlesid Ruslanile gruusia keeles "Ma armastan sind!"
Vahepeal on lavale järsku veel üks trummar tekkinud ja isegi leebe näoga DJ P. Julm ei paista selle üle imestavat. Bänd muudkui laieneb. mõnes mõttes meenutab see kõik mingit inglise pubi natuke, kus paar bloke´i on otsustanud peo käima lükata koos jämmides. Ainult et Svjata Vatra fännid pole nahksetes miniseelikutes "ujumisrõngaga" ja meigivaabaga kaetud sinikraede roppsuuga kodukanad, vaid kontingent mürsikutest kõrsikuteni ehk eelkooliealistest pensionärideni, muud elupõletajad, noored sädeinimesed ja kuuma (loe:leigena) säilinud hingega keskealine keskklass sinna vahele.
see Julm on küll veidi imelik kuju. Õõtsutab end seal laua taga, teeb mingeid imelikke puusanõkse ja naeratab kogu aeg. Millegipärast meenutab ta mulle Mr Beani multikaversioonis. Ma arvan et joonistan temastki ühe paraadportreekese just selles võtmes.
...
Fair Trade kohvi ma ei ostnud. Nike´i tosse ka mitte. kas ei ole Fair Trade ja ökokaubandus ja mahetooted samamoodi üks bränd, mis end ostjale pähe määrib?
Nike on muidugi verine tsaar. aga äkki ostangi endale siiski tossud, kui kupong 250 eeku soodust annab. Need arengumaade vaesed kannatajad kannavad nii kohapeal kui fotodel kõik Nike´e või Reebokeid. Teevad sama firma tehastes ehk 20 tundi päevas tööd et neid osta. võibolla mitte vabatahtlikult. aga me kõik sõltume millestki, niipea, kui meil on mingid tahtmised. sõltume neist, kes suures inimmeres kotti valvavad, kui me ise rajal ei-tea-kuhu-ja-misjaoks lidume. mõnest meist sõltuvad väiksed pudinad, kes hoiavad vööst või pükstest kinni ja tuletavad ka siis elu olulisemat poolt meelde, kui me ise esineme ja mängime mingit muud rolli. maailm tuletab meelde, et peale päikesepaiste on muutlikkugi ilma, kui öösel müristama ja vihma kallama hakkab. ja et jooksjatel ja muusikutel läks ilmaga väga õnneks, aga nad mitte ei mõelnudki loodust mõttes tänada, et ta nende vastu lahke oli. Maailmapäeval peaks mõtlema maailmast endast. Inimesed, olgu nad vaesed või rikkad, targad või rumalad, mõistvad või jõhkrad, andjad või riisujad on kõik ühtviisi selle rohelise muna asukad. üürilised. keegi pole peremees. keegi pole ori. inimkond pole kannatajad. maakera piire testida pole meie asi. otsustada, et mõni meie kaasüüriline elab siin ilmas valesti, pole meie asi. meie suhted üksteisega on meie omavaheline asi. meie asi on kultuur, inimeseks olemine, igasugu asjade tegemine, mis meie häid külgi näitab. oma võimete testimine. on nii tobe üritada maailma parandada. maailm on nii suur et hakkab teisest otsast ikka rebenema. tehke oma asja nende jaoks, kes teie lähedal. muidu lähete ükspäev hulluks. justkui need staaride ahistajad....mõned võivad maailmaparandamisega ka hulluks minna. tunnevad mingit tohutut missiooni... muidugi on fair trade hea, palju väärtusi loonud, aga pikas plaanis on see üks järjekordne Inimeste Projekt. teeme ja tunneme rõõmu, ohh, lahe. aga maailma mõõtmetes on see üks esinemine, üks pooletunnine välikontsert. inimene muretseb igasugu asjade pärast, aga maailm kestab, inimekultuuri nähtused justkui sildid pakitakse treilerisse ja varsti pole platsil enam jälgegi äsja toimunust. Vabaduse platsi eksperimentaalgaleriis valitseb tühjus, minu näitust ei mäleta ka enam keegi.  mis kurat me muretseme nii palju. elaks hetkes. kuulaks muusikat. inimkonna elu ei ole ju suures plaanis halvemaks läinud.

neljapäev, aprill 22, 2010

Animateek kolib kesklinna, jee! Jõuan ehk näituse ülespaneku kõrval parasjagu läbi lipasata

ANIMATEEK 14




*26. aprillil kell 18.00* toimub animaürituste sari Animateek juba kolmandat

korda sel aastal.



Esmakordselt leiab Animateek aset kinos "Sõprus" ning külaliseks

maailmakuulus nukuanimaator Barry Purves.

Inglise päritolu reøissöör presenteerib sel korral oma kuut tuntumat

nukufilmi.



Barry Purves alustas oma karjääri teatris, olles nii lavamanager kui ka

näitleja. Tänu teatrile on ta loonud väga omanäolist ja peenetundelist

nukuanimatsiooni, mis pildiliselt on tihedalt läbi põimunud just teatri,

ooperi ja opereti elementidest ning traditsioonist. Alates 1986 aastast on

Purves animeerinud kokku ligikaudu 70 reklaamklippi, filmi ja muusikavideot.



Lisaks on ta kirjutanud artikleid, teinud dokumentaalfilme ning andnud

hulgaliselt meistriklasse animatsiooni vallas.

Barry Purvesi kuus filmi on võitnud üle 60 suurema filmiauhinna maailmas,

lisaks on ta olnud nii OSCARI kui ka BAFTA nominant.

Barry Purvesi filmidest tulevad Eestis esmakordselt linastumisele "Next",

mis räägib William Shakespearist, kes seisab laval üksi. "Etendus", mis on

arukordselt õrn ja ilus aasiapärane nukuanimatsioon mehest, kes meenutab oma

minevikku ja noorust. Lisaks veel "Rigoletto", nukufilm, mis jutustab

liiderlikkusest ajaloolises Itaalias, film nimega "Achilleus" selgitab

sõbrasuhteid Trooja sõja aegses maailmas. Üks tema populaarsemaid

nukuanimatsioone "Gilbert &Sullivan" on samuti lugu inimsuhetest ning Barry

Purvesi üks uusimaid filme "Hamiltoni madrats" on lugu tuhnik Hamiltonist ja

tema agendist Feldwikist, kes on tõuk ning nende elust dekadenlikus

meelalahutusäris.



Animaürituste sarja Animateek korraldab PÖFF-i animafilmide festival

Animated Dreams, koostöös EKA animatsiooni osakonna ja Kumu auditooriumiga,

alates 2008. aasta kevadest. Sarja eesmärgiks on tuua kunstiline animatsioon

laiema publiku ette ka festivalivälisel ajal ning kutsuda igale üritusele ka

mõni tuntud välismaine animareøissöör oma filme esitlema või tutvustada

kohalike animategijate loomingut.



Filmiõhtu kavas on:

"Next, DVD, 1989, 5 min

"Etendus", DVD, 1992, 11 min

"Rigoletto", DVD, 1993, 30 min

"Achilleus", DVD, 1995, 11 min

"Gilbert & Sullivan", DVD, 1998, 16 min

"Hamilton Mattress", DVD, 2001, 30 min



Rohkem infot: http://www.barrypurves.com



*Sissepääs tasuta!*

pühapäev, aprill 18, 2010

Kuidas vältida stressi (keset loovprotsessi)

Anti Kidroni raamatust Otsinguilt avastustele (mis muidu tundub keskenduvat "nõukogude töölise ja inseneri" saavutusvõime arendamise...eee...lootusele...mingil määral...kunagi utoopilises tulevikus).

Tasakaalustamine: suurt keskendumist nõudev töö - vähe tähelepanu koormav töö, loominguline ülesanne - rutiinne tegevus (nt nõudepesemine?); loogiline mõtlemine - intuitiivne tunnetus; pingutus - lõõgastus; iseseisev - rühmatöö.
Stressi tõrjumine ja ennetamine:
vältida aja ebaratsionaalset kavandamist. Üliolulised ülesanded - loomingulises tippvormis (päevaaeg, hingeseisund, stiimulid); tähtsad ülesanded - kohe ja mitte perfektsionismi taga ajades; vähetähtsad ülesanded - võimalikult väikese vaeva ja ajakuluga; varuülesanded - aja ülejäägi korral.
Tööülesannete vahel lülitu ümber täiesti teistsugusele tegevusele.
Ära alluta kogu oma elu tööle ning luba endale rollipuhkust
suhtle meeldivate ja inspireerivate inimestega ning viibi inspireerivas ja stiimuliterohkes keskkonnas
Omanda ja kasuta mingit lõõgastustehnikat.
Sea oma töölaua kohale pilt, mida vaadates rahuned, lõõgastud, korrastad mõtteid, distantseerid end hetkeks probleemist.
Loomeprotsessist hoida kellad ja tähtajad kõige intensiivsema töö ajal kaugel.
Ela võimalikult varjundirikkas meeleliste aistingute maailmas ning kasuta kõiki meeli.
Meenuta asju, sündmusi, lõhnu, värve jne, millest oled saanud meeldiva elamuse.
Kasuta ära vasturääkivusi, vaata igasugu kriitikat kui võimaluse pakkumist, alternatiivi, lisaväärtust, plaan B-d, patja.


Ja siis veel tegurid mis halvavad loomingulise koostöö:
Teise isiku katkestamine
Huvipuudust väljendav, pilkav, morn, sünge ilme
Rituaalsest tunnustamisest loobumine
Haiglane vigade otsimine seal, kus neid ilmselgelt pole
Isikupäraste lahendusviiside allutamine standarditele
ise kõigi rollide kandmine ja paremini sobivate teostajate ignoreerimine

neljapäev, aprill 08, 2010

anagramm-pilt

 pidime tegema antireklaami mingile kaubamärgile. antireklaam tähendab seda, et otseselt ei halvustata märki - brändi ent reklaam ei kutsu ka üles tolle brändi tarbimisele. Mina tegin sellise. kas arvate ära, mis roõivabrändiga on tegu?

reede, aprill 02, 2010

teisipäev, märts 30, 2010

üks idee meediakasvatusalaseks kunstitunniks:

Tunnikonspekt




Soome- Eesti vahetusprojekt: Nukitsamees ja Rölli.

6. klass.

Rölli on tore ja lahke ja sõbralik metsakoll, kellele meeldib võrkkiiges tukkuda ja filosofeerida, raamatuid lugeda ja igasugu veidraid ideid õhku paisata. Nukitsamees on pisut valesse keskkonda sattunud laps, kelle sooja hinge tajumiseks tuleb näha läbi „paha poisi“ välimusest ja kasvatamatusest, kuid kes suudab samuti hinnata harmooniat, peresoojust ja sõprust. Rölli on valitud aastal 2008 soomlaste lemmik- fantaasiakarakteriks. Nukitsamees on eesti lastekirjanduse sümbol, temanimelisi preemiaid saavad parimad lastekirjanikud ning 1981. aastal valminud film on valitud läbi aegade paremuselt 6. eesti filmiks.

Soome lapsed vaatavad filmi Nukitsamehest ja kuulavad tutvustust raamatukarakterist. Nad näevad erinevaid illustratsioone, millel kujutatud Nukitsameest ja paharette ning nõida.

Eesti lapsed vaatavad filmi Rölli – hirmuisia kertomuksia ja/või Rölli ja metsänhenki ja /või lõike Yle TV lastesaate Rölli- minutitest.



Mõlemad grupid koostavad nn. „character map´i“ Filmide tegelastest ja nende omavahelistest suhetest. A3 lehele tuleb ka joonistada Rölli ja Nukitsamehe karakterid ja tuua välja nende kostüümid ja atribuutika ning käitumismaneer. Mille poolest on karakterid sarnased, mille poolest erinevad? Kuidas näitlejad oma osi kehastama sobivad? Mille poolest mängib lapsnäitleja täiskasvanust erinevalt, kuigi rollid on sarnased? Kes oleks veel võinud neid rolle mängida?

Kui Nukitsamees poleks metsast lahkunud, kas ta oleks saanud pigem kollide või Rölli sarnaseks? Mida Rölli Nukitsamehele õpetaks, kui oleks tema onu? Mida Nukitsamees oma elust Röllile räägiks? Lisaks tuleb kujundada mõlemale tegelasele tänapäeva linnaeluks 3 sobivat kostüümi: tänava-, kooli- ja trennirõivad. Kuidas muutub kujutluspilt karakterist vastavalt erinevatele rõivastele?

Kirjutage üles laule nukitsamehest / Rölli laul (Tässa tulee hirmuinen Rölli) ja tehke sellest esitus. Kas muusikaline osa filmides on sarnane ja mille poolest?

Looge rollimänge: Nukitsamees kunstitunnis. Rölli teatris jne.



Ideaalis toimuks ka kokkusaamine soome-eesti klasside vahel ning Rölli ja Nukitsamehe teemaline karneval koos ettekannete, laulude ja rollimängudega. Esitletakse kõige lemmikumaid kujutisi tegelastest ning taasesitatakse stseene filmidest.

reede, märts 26, 2010

Loovustõkked

Loovustõkked




1. passiivsus, huvipuudus, mõttelaiskus, vaimne loidus, ennastsäästev hoiak, eneseaktivatsiooni puudumine, mõttetöö vältimine

2. madal motivatsioon, tarbijamentaliteet, tunnetuse madal väärtustamine

3. negatiivne hoiak probleemi suhtes – selle lahendamise võimalikkuses kahtlemine, takistusena nägemine, loovuse mahasurumine teistes või indiviidis grupi poolt, ülemuse poolt, hirm kriitika ees, edasilükkamine, lahendamise kasulikkuse alahindamine, enese distantseerimine

4. madal keskendumisvõime, laialivalguvus, pealiskaudsus

5. konservatiivsus, traditsioonidesse klammerdumine, olemasoleva säilitamise taotlus

6. mõtteinerts, tavalähenemise blokeeriv toime, alternatiivides mõtlemise harjumuse puudumine

7. autoriteedilummus

8. ametialane piiratus, professionaalne kretinism

9. konformsus, mugandumine, valitseva suhtumise ülemvõim

10. oma vaimsete võimete väär hindamine

11. ülikriitilisus, ennatlik ja ebavajalik enese alavääristamine (mis nüüd mina, kõik teised saaks paremini hakkama, ajan kohe nässu, kui käed külge panen, satun KINDLASTI naerualuseks, mul pole veel KUNAGI miski õnnestunud, ma olen liiga rumal, mul läheb liiga kaua aega, minu lahendused pole piisavalt löövad, mul pole selleks annet, ma olen ajast maas jne)

12. Liigne enesekindlus

13. ebaõnnestumise hirm, turvaliste teede eelistamine

14. perfektsionism, ülipüüdlikkus, soov olla eksimatu, liigne tõsimeelsus

15. vähene kujutlusvõime, fantaasia alahindamine

16. hirm ebamäärasuse ees, tundmatute olukordade vältimine

17. tugev tasakaalutarve, harmooniataoltus, kahemõtteliste olukordade vältimine

18. hirm läbikukkumise ees

19. hirm mittemõistmise ja naeruvääristamise es

20. enese lakkamatu võrdlemine teistega

21. emotsionaalne kärsitus

22. Keskkonna mõjutuste tõrjumine, enese isoleerimine teiste mõjudest.

esmaspäev, märts 22, 2010

Kuidas masu-ajal Lätis ellu jääda ehk Animateek 13 ja Vladimirs Leščiovs.

How to survive in Latvia during the economic breakdown a.k.a. Animateek 13 and Vladimirs Leščiovs.

1. Lõpeta reklaamide vorpimine ja hakka animafilme tegema
quit making commercials and start making animations
2. hangi leiba, soola ja teed.
buy bread, salt and some tea. You´ll survive.
3. ära allu ärimeeste survele
don´t surrender to the pressure from businessmen
4. saada oma filme üle maailma lihtkirjana
send your films to festivals as an ordinary letter
5. lüpsa lehma
milk the cow
6. roni mööda majaseina
climb up (occasionally down) the wall of your 16-storey apartment building
7. maali õlivärvidega otse kaameraobjektiivile kaaderhaaval eriti jaburaid animatsioone
paint extremely silly animations directly on your camera lens with oil colors
8. sel ajal kui ootad tootjalt oma uue filmi kassetti tee järgmine valmis...
while you are waiting for your newest films´copies to arrive from the factory put together a storyboard for the next one
9. ole igavesti noor ja valmis alati otsast alustama.
BE FOREVER YOUNG AND READY TO START ANEW AT ANY POINT OF YOUR LIFE!
10. ära puuri jäässe purjus peaga auke.
do not drill holes in the ice when you are drunk
11. ole õnnelik, tehes mida sa teed.
be happy doing what you do
12. söö mett.
eat, honey. I mean - eat honey.
13. õpi lendama.
learn to fly
14. räägi buda mungaga
talk to a buddihst monk
15. ja kuula tegelt ka, mis ta sulle ütleb.
and actually listen to what he has to say to you
16. ära räägi väga palju.
don´t talk too much in general
17. lase eestlasel end üles kiita.
let an estonian fan praise your talents
18. mõtle.
think.
19. pane tiitritesse mitu änksat shrifti.
use a few kinky fonts in the end credits
20. huvitav kas elul on ka lõputiitrid?
I wonder, if life has end credits?
21. ja kas kassnaine ei peaks ise piima järele ronima?
and shouldn´t the cat woman go get the milk on her own?
22. ning altpoolt vaadates oleks šoti mehe **** ju ometigi näha, kui ta tõesti mööda kuud kõnnib.
and a scottish mans´ **** should be visible after all if he really DOES walk on the moon.
23. jäta meelde, et pudelikujulises lehmas on alati piima ja
remember that a bottle-shaped cow always has milk and
24. et lehmad on naljakad.
that cows are FUNNY.
25. kanna triibulist pidžaamat.
wear striped pajamas.


Ma arvan, et need on ivad, mida see tagasihoidlik lõunanaaber, kellel osa juustest läbi kolju alla kitsehabemeks oli vajunud, püüdis veidi segaselt meieni tuua. Üle pika aja midagi lihtsat, armsat, lühikest, vaikset ja värvilist.
I guess those were the messages this subtle southern neighbour was trying to deliver to us. Something simple, sweet, short, quiet and colorful after a long period of too much of everything.

laupäev, märts 20, 2010

Vajan sponsorit

Muuseumipileti-sponsorit. Olen valmis selle nimelt viltima voodoo nuku Edgar Savisaarest või maalima teie lae siniseks.
In desperate need of a sponsor, ready to felt for it.... please... I´ll help renovate your living room. Or make a felted voodoo puppet of anyone you hate....
Tahan Nukukunsti muuseumi
I want to visit the theater puppets museum in Tallinn....

reede, märts 12, 2010

Vaadake teisest blogist pilte. Look at some pictures in my other, new blog

 Praegu olen rohkem ametis Balti Jaama pildistamisega. jälgige Balti Jaama Elu.
I am busy taking pictures of the towns´ main railway station. Check out the life at the station.

Neerud. Kidney motif


Mosaiikvilt kinnastest ülejäänud tükkidest.
A felt-leftover combo. My special technique.

pühapäev, veebruar 28, 2010

Rahvuslik ilu. National beauty.

WHAT IS CONSIDERED BEAUTIFUL IN YOUR COUNTRY?


We are working on a special project called "Beauty Around the World" and would love to hear from our viewers in around the globe. We want to know what is considered BEAUTIFUL in your country. Is beauty defined by large or small body sizes, or tight or loose-fitted clothing? Do you live in a country where women are covered? What are the cultural or religious influences behind beauty in your country? Is getting plastic surgery considered beautiful where you live? Do women have unique traditions that make them more beautiful? What are your special beauty secrets or tricks? We would love to hear how beauty is different in your country compared to beauty in the United States. 
[leheküljelt  http://www.oprah.com/ownshow/plug_form.html?plug_id=3579942 ]

Oprah üleskutse. Ja ma ei tea kas ma suudan vastata.Oprahs´ call. and I dont know if I can find any answer at all in the context of my own country
I don´t think we know. I don´t think we do think about it. All we have is some kind of illusions and reactions and comments in concrete situations. But we haven´t really ever put in words what an estonian thinks is beautyful, have we now?
There are visions, stereotypes and models that are sort of meant to illustrate "the imagined estonian perfection", but those don´t exist in real life. Like the dolls in national costumes or people in fancy costumes dancing on the "penguins ball" or the presidents´ reception celebrating the birthday of the republic. Which is, by the way, today.
When I google "national beauty" in estonian (rahvuslik ilu) I only get news about clothes, architecture, enivornment, home decoration, nature, art and jewelry. Not people. When I serach "criterias for beauty" (ilu kriteeriumid) it is even worse. The first post then talks not about crietrias for beauty, but  for success. I guess thats what overshadows our thoughts of other things. We know how to talk about beautyful THINGS, but not about beauty as such?
OK, what if I tranferred the conceptions and understanding of beauty from architectural field to humans in my country? Estonians bow to spacious dwellings surrounded by nature, but squeeze cramped offices inbetween architectural heritage in our cities. We dream of country houses, but we abandon the countryside. Can I say the same about our attitude towards ourselves? the lush, natural, fell-good-beauty thats comes from inner satisfaction and self-confidence is forcefully abaondoned for the sake of appearance and stereotypical margins of "what I need to be like so they´ll accept me."
Hmm.... I dont think we are all like that, but some are. And if it comes out we have never just sat down about thought about the things in ourselves we consider beautyful, then based on what are we searching for better looks, better shape, better appearance? We used to, at least Miss Estonia WAS a very popular and fashionable event in the beginning of the 1990ies. Then its popularity dropped rapidly. Wealth, success and image drew us more.
The exhibition of nationalities in Kumu exhibits a work called "estonian race", which presents young soldiers´ heads. I can´t see any beauty in them - I can´t read anonymous faces without background and personalities.
But you certainly cannot rely on me when it comes to wording crietrias for beauty. I love exceptionality, originality; I am an artist, I sometimes even prefer the grotesque to the stereotypically beautyful. I consider the ordinary and bland faces ugly and I am drawn to defects rather than symmetry.
they say peoples´ basic perception of beauty is common around the world. Symmetrical faces, big eyes, high cheekbones, broad forehead, small ears etc. The estonians get puffed up when someone says again that estonian women are the most beautyful in the world. How clever of the ones who say it. they must know we don´t really take time to analyze what it actually means. maybe it is not even said about the estonian girls but the russians living here.
                  Is beauty defined by small or large body sizes or tight or loose-fitting clothes?
Well, the body size is such a relative matter and depends on the age, position and location a lot. No one complains about a country granny being a little plump, but when the bit younger wife of a businessman in a bigger city has a swimming hoop around her waist or is a bit apple-shaped, everyone starts pointing fingers at her. Young girls compete with each other about how slim their jeans can be, their legs are like sticks. They get scolded of course. Bu mothers-secretaries-housewives who spend hours in gyms, beauty salons and live on ceasar salad and orange juice. Well, thats women. In general, women need to be fit - hourglass shaped, tall, sportive. But men don´t have to be. They can be the poet-type, nerdy, frail, not-suitable-for-the-army-service stick figures, they can be beer-bellied politicians and over-exercised Goliaths. I dont think the word "beautyful" or even "handsome" is ever used in this country about men. We do have the "sexy-unsexy" categories though... thats a completely different matter. The men receiving the title aren´t even "beautyful". Lord knows. The women on the other hand need to be loud, proud and provocativein some way to receive that title.
I don´t want my granny to look like Joan Rivers. I am not asking my dad to straighten up and become taller and more muscular. he´s going to be a tiny, whiny old guy some day who needs a ladder to get into the bus. I have never considered myself beautyful, and I have been all possible sizes.... So can size actually be a criteria for beauty? Is a smaller apple prettier? Or is a mouse more beautyful than a cow? Big or petite, it is not about that [or taht alone].
 But I do think I look chic in my self-made, fitted clothes that emhpasize my personality. It´s like with Jane Eyre, with bland looks you need a certain aura to compensate. that aura is affected by many things, buts most of all our actual well-being. The most universal and independent criteria for beauty is to look healthy, energetic, happy and fit (not in the sense of being very muscular, but being a functional human being, having strenght and energy to live and take action. The thing people fear most IS death. Weary, unenergetic, static, emotionless, sick, terribly upset or mad, yelling and shouting, agressive people are demons from the Netherworld. Negativity in the pose, looks or state of mind pushes people away, no matter how stunning the appearance may be. Sicknesses are repulsing, even if a person is close to us and we may feel sorry and stay with them and be afraid, all the actual beauty still  disappears from them. Whether you´re thick or thin, a muslim or a buddhist, feeling good and being healthy gives you a shine. It is like the sparkle of life in people. You either glow or you are gray, gloomy and put people at an unease and make them stay away from the breath of Death and demons. I have had the demons of sickness in me, and I know exactly how ugly I was. I was so ugly I counldn´t look at my own reflection on the shop windows. Well, I can´t buy more attractiveness for myself, and I couldn´t ever have someone CUT me into a pretty person (cutting means hurting, breaking, scratching the entity, it is no cure, it is an attack against oneself, it is having someone take away your balance and wholesomeness). But people arent turning their looks away any more. They are not avoiding speaking to me.
Looking healthy is the key. A healthy person (in the body and mind) is also energetic and active, that keeps us fit (and most likely slim too!) Feeling good shows on our face. We smile more. Smiling makes people prettier. Well not everybody but...in most cases. A person who is not afraid to smile and doesnt need a reason to smile other than feeling good inside can approach others with ease. The closer you go to someone the more likely they are to notice the things that make you attractive. Good health shows others that you make the right choices in life. You are a role model.
Stay away from ugliness, the things of death and demons. Cherish yourself, take care and keep up a positive mentality. I think that´s where beauty lies.

esmaspäev, veebruar 22, 2010

Muuseumipäevik: rahvustemaatika, reaalsuse ilu ja vaateaken. Museum diary: national pride and the beauty of reality on a display window.

Kas olete kunagi mõelnud, mis tunne oleks olla mõnest teisest rahvusest? Suudate te ette kujutada, et armsaimad värvid oleksid sini-must-valge asemel näiteks kollane, must ja roheline? Või siis punane ja lilla.... Kas kujutate oma lapsi ette skandeerimas, et nad pühendavad oma elu Türgi õitsengule või kas suudate end ette kujutada kedagi sedavõrd rahvuslikul pinnal vihkamas, et ründate otseselt tema isiklikku elumaja ja võibolla kipute kellegi elu kallale?

Have you even wondered what it would be like being from another nationality than your current self?
Can you imagine your instantly recognizing different flag colors, different symbols and slogans? Would you agree to shout slogans to the prosperity of China or Turkey or dedicate your life to Iran or Burma? Can you imagine hating someone as much as to attack their house or maybe even kill them?

Arvan, et äärmuslik rahvuslus on tegelikult enamikule osale inimestest üpris raskestimõistetav, sellesse ei taha ega suuda üks harilik eesti inimene sisse elada. Seega on üsna raske vaadata ka Kumu näitust Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel. Teisalt on meil muidugi olemas kogemus ühe teise rahvuse türanniale allutatusest. Aga ikkagi, me ise ju pole sellised olnud? Või...

I think extreme nationalism is actuallydifficult to even imagine to most normal people, we can´t connect to it. For that reason it is pretty unexplicable to look at the exhibition on nationalities in Kumu (Between ideology and identity). We do have an experience on surrendering to another nations´ chauvinism but not what it feels like to have that kind of worldview.

Praeguses maailmas kõlab palju hääli, mis räägivad, et rahvusi kui selliseid pole kaasajal üldse vaja ning pooldada tuleks täielikku ühtesulamist või rahva määratlemist sootuks teistel alustel. Aga ikkagi püsib ka riikide rahvuslik iseloom ning ka paljukultuurilistes ühiskondades domineerib rahvuslikel traditsioonidel rajanev kultuuriruum ja arusaamad. See kaoks ainult siis, kui kõik inimesed korraga järsku loobuksid neidsamu arusaamu järgmisele põlvkonnale edasi andmast.

In the world of today many people are saying there is no place for nationalities as such and everyone should support complete globalization and integration or defining the concept of nationality from a totally different ground. But still, the national base of states and countries stays and even in multicultural societies  the dominant culture is based on national understanding and history. It would only disappear if suddenly evey single person would decide not to pass those principles on to the next generation.

Ja isegi fakt et rahvuslikus mõttelaadis võib peituda marurahvuslikkuse tekke oht, ei pane ometi inimesi oma rahvust salgama. Ja kui me ei saaks aru vajadusest rahvustunde järele, ei suudaks me ilmselt seletada ka äärmusi - nii kodumaatust kui über-patriotismi. Võibolla on asi pigem nii, et marurahvuslased on inimesed, kes ei oska piiritleda, milles tõeliselt seisneb rahvustunne, ning muutuvad seeläbi ise masinlikuks stereotüübiks. Nad ei leia oma rahvustundele loomupärast vormi ning see vormub vastuseisuks sellele, "Mida Ma Kindlalt Tean, Et Ma Ise Pole." Aga seda, kes nad ON, ei suuda nad sõnastada. Ilma vastase kujundita pole selliseid inimesi üldse olemas ning omaenda rahvuse jaoks on nad rahvuse antitees. 

even the fact that the threat of extremism may lie inside the national worldview probably won´t turn people away from their nation. If we did not understand the need for a nationality we would also not understand the extremes - patriotism, the lack of a national identity, hatred, chauvinism... Maybe the nationalists are people who can´t identify themselves at all, they don´t really know what their nationality is about. They turn themselves into stereotypes. They can´t find a natural shape and form to their national identity and it becomes just an opposition to What I Firmly Know I Am Not. But who they ARE, they can´t express. Without the image of the Other these extremists don´t exist as individuals. They are the antithesis of a nation to their own people.
Varuge aega. Näitusel on palju videosid, millest mõni üle 20 minuti pikk. Paar 10-minutilist ja mõned lühemad ja siis mõni lõputu. Kõiki tasub vaadata (välja arvatud eesti omi). Kvaliteet on küll selline, nagu amatöörfilmtegijast kunstnike puhul eeldada võibki, aga mõte on sees. Pean küll ütlema, et ma ei saanud videoist ega teistest teostest vastust, miks ekstremism, marurahvuslus, natsionalism mingis konkreetses kohas tekib. Isegi kui mulle näidatakse põhjust ja tagajärge, kirjeldatakse sotsiaalset olukorda, tutustatakse riigis kehtivaid seadusi või räägitakse ajaloost, ikkagi ei vasta see küsimusele, miks need tunded niimoodi väljenduvad, kui inimesed vähegi suudavad oma käitumise eest vastutada. Ja miks ei võeta neid mittesuutjaid vastutusele kui kurjategijaid? Kuidas on võimalik ametlikul tasandil aktsepteerimine ja kinnimätsimine mõrvade või veel hullema suhtes? Kas riik ja rahvus kui sellised tervikuna on suutelised kaotama mõtlemisvõime?
Take time. The exhibition has a lot of videos, some over 20 minutes long, some 10-minute clips and a few shorts and a few endless. All worth watching, except for the estonian pieces. I must say I did not get an answer to the question why extremism, jingoism, nationalism are born in some specific spot. Even if you show me a cause and the consequence, the reason and the result, I still don´t get it. Where does the model come from to express those feelings of uncertainty, fear of losing You Own Self and trying to identify as someone through violence, why are those feelings expressed in such an unnatural way? Is a nation capable of losing the ability to think?
Kes teab, kas ühelgi rahval on sellele vastuseid. Aga igal pool on siiski neid, kes vastuseid otsivad, ja see on hea. Et on salaja puu otsast luuravaid kunstnikke, kes lihtsalt jälgivad ja püüavad esile tuua nähtuste erinevaid aspekte, ise seisukohta võtmata.
I wonder if anyone has answers to that. but there are still those [artists] that are seeking for the truth, sitting in the tree observing that mad world, even if they can´t get to the bottom of things. It would be far worse to think we know how things are without bothering to check if it holds true
Viini saiakesed nägid kaugelt välja nagu hambaproteesid. Ärge laske ennast hirmutada.
I thought the very last pictures in the exhibition hall were dentures but they were danish pastries.
Allpool, 4. korrusel olid eesti skulptuuri ühe suurnime, Anton Starkopfi teosed. Skulptuuridel pole rahvust. Modellil oli ehk. Teoses võib aga eestlanna muutuda A La Jaapanlannaks. Ja mõnest rahvuskangelasest on saanud Täitsa Savi (keraamiline pea). Kui 5. korrusel lahatakse rahvustemaatikat, siis Starkopf kaardistab inimest kui keha, mis liigub, hingab, tunneb, kannatab, armastab... Me elame oma kehas, paneme selle tööle, nii elab rahvus omas riigis ja liigutab selle hammasrattaid. Mõni rahvus võib väänduda ja moonduda sarnaselt savikujuga. Mõnel juhul valatakse see vankumatusse pronksi.
Starkopfil oli kahtlemata väga tugev rahvustunne, kindel missioon ja sisemine vastutus võtta oma õlgadele kunstihariduse juhtimine. Kuid kunstis huvitas teda rohkem materjali kui inimeste päritolu. Mitte iga objekt ei omanda vormi, vaid kunstnik vabastab vormi üleliigsest asjasusest. Puhastab .... sellest, mis see pole. Kuid erinevalt rahvuslikest konfliktidest ei ole kunstis olemuslikult vajaliku ja üleliigse vahel vastuolu. Üleliigseta ei oleks kunstniku tööd ja vabaneva vormita jälle poleks tööl mõtet. On oluline eristada, aga väärtustada mõlemat. Inimühiskonnas ei ole üleliigset... on, nagu üksteisest eristudes ei lükka me mitte materjali kõrvale, vaid loome sarnasest puust mitu skulptuuri.
Satrkopfi teostes väljenduv emotsioon on pea füüsiliselt tajutav, ta on teinud lihtsaks sellesse sisseelamise. Imelik, et vahel on kergem samastuda elutu objekti kui endast erineva mõttelaadiga inimesega....

Ahsoo jah. Tasuta päeval oli Kumu täis vene keelt kõnelevaid külastajaid. Tekkis küsimus, et kas põhjamaa rahvas eestlased on peljanud täistuisanud teid ja seekord koju jäänud? Kuid vene hinge sisseelamisvõime teiste tunnetesse tundus mulle kõrvaltvaatajana siiski pealiskaudne ja kohati vältiv...

Nojah. Näitused on lahti kevade-varasuveni, aega maa ja ilm. Varem justkui suudeti neid tihedamini vaheldada...

Mikkeli muuseumis olid ju Kadunud aegade aarded ka päris kaua üleval, aga olen kindel, et paljudel teist jäi see ikkagi nägemata. Praegu on muuseum päris ärakadunud aegadest jõudnud 19. sajandisse, mil maailma vaadati sellisena, nagu ta oli... kui me üldse seda näha suudame? Kui kõik ainult näib, kas realismi saab üldse realismiks kutsuda?
Tolle näituse puhul on kõige olulisem ette kujutada nende maalide igapäevaelu nende omanike koduseintel (kõik olid pärit erakogudest). Kuidas see maal endale saadi, kui teadlikult seda otsiti, kui kaua selle hankimine aega võttis? Mida koguja selles hindab? Miks just need pildid? Miks just sellised vaated? Püüdsin ette kujutada et olen rikas kunstikoguja, kes osaleb oksjonil...teate, SEE on küll võimatu.  Mina, rikas koguja? Tule taevas appi. Pigem kujutlen end türklasena...
Ühel maalidest oli keegi daam nö. mandoliinimängijana. huvitav, mida kunstnik palus tal kujutleda. "Vaata unistavalt lakke / akna poole, nagu mõtleksid oma kõige meeldivamale kohtumisele!" See naine küll püüab, aga tema ilme jääb ikka kramplikuks. Mõni lihtsalt ei suuda end teise rolli panna. Isegi teeselda mitte.

Kuhu sa täistuisanud linnas ikka rohkem vantsid. Käisime veel Linnagaleriis kahe arhitekti Fjuki ja Vahtre pisut absurdseid fotokollaaže vaatamas. Kujutage ette, kui Lasnamäe paneelika akendest vaataks välja kellegi hiiglaslikud sääred! Või mis oleks, kui Lühike Jalg oleks majakatuste servani mullaga täidetud... Linnaruum kui keha, mis on seotud teiste kehadega. Linn  kui organism oma funktsioonide ja tundeseisunditega. Pesulõksud.
Misasja, ütlete. Mina ka. Mõnikord jäävad puhast taju häirima kõrvalised pisidetailid. Teose sõnumit varjutavad näiteks tuletõrjealarmid seinal, luugiservad, ülemäärased varjud ja kübemed. Mõni teos vajab täielikult puhastatud tajumisruumi. Näiteks EESTI rahvusluse teemalisel näitusel. Kuid kas see on üldse võimalik? alati asub teos mingis ruumis, alati see ruum kuidagi mõjutab seda. Galerii, muuseum, neil on oma aura, need muudavad teost. Kui ei eksisteeriks mitte kui midagi peale teose siis ehk tajuksime seda puhtalt. aga siis oleks ikka meie ise ja meie tunded.... absurd. sama ehk segab meil teiste inimeste tunnete tõlkimist, neisse sisse elamist. Ja mõista kellegi teise rahvustunde sisu on ilmselgelt võimatu...

Teate, Tallinnas on üks muuseum juures. Teatrinukkude muuseum Nukuteatri juures. Masinad ja kassid nurruvad vaateaknal. Nukurahvas.... nad jäävad rahvuse ja skulptuuri vahele kuskile. Nukkudel justkui olekski oma riik, justkui Buratinos. Neil on identiteet. Neil on ajalugu ja missioon. Aga nuku kaudu saab teinekord kujutleda kellegi teise mõttemaailma kergemini kui teise inimese kaudu. Miks on see ainult mängult nii lihtne?

neljapäev, veebruar 18, 2010

esmaspäev, veebruar 15, 2010

Ma ei kirjuta palju, sest ma teen rohkem tööd. I dont write that much cause I am working more.

Möödunud on viltimisrohke jõuluvaheaeg, praktika Pelgulinna koolis ja üks tööpäev kunstiõpetaja asendajana, üks seisab ees. Homme seisab ees lepingu sõlmimine 52 idee projekti teostamiseks (kas aprillis või juba varem).
What´s behind: a feltmaking midwinter time, school practice in my old highschool, a day as a substitute art teacher and one more day to go. Full day. Tomorrow I am going to sign a conract to perform a sort of happening or an art project in connection with the Cultural capital 2011 programme.
Ja ma tegin vahepeal superhäid leibu ja leivataignast knöödleid ja kalapirukaid.
And I made super-delicious breads and bread-knödels and fish pie out of sourbread dough.
Muuseas, muuseumipäevik ei saanud läbi ainult seepärast, et nüüd musueumiaasta lugemisaasta vastu vahetus.
The museum diary will go on even on the now "Year of reading".
Plaanis on Kumu rahvuste näitus ära vaadata ja kui võimalik, siis korraks Tartusse põigata. Vahepeal õnnestus aga Lastemuuseumis Mini-Piparkoogimaanial käia ja eks sealtki läheb muuseumiteemasse linnuke kirja.
I am planning to see the nation-themed exhibition in Kumu and take a trip to Tartu. Meanwhile I skipped into Childrens´ museum and saw the gingerbread exhibition compiled of works from kindergartens and primary schools.

reede, jaanuar 08, 2010

Vaimustav talv. Fascinating winter.



Popkunst Kumus. Estonian pop art in Kumu

POPkunst Forever!
27. november 2009 – 11. aprill 2010
Kumu kunstimuuseum, Suur saal
The new art museum of Tallinn

Rõõmus. Värviline. Ülbe. Ninakas. Kaval. Lootusrikas. Püüdlik. Uhke. Õrn, armas õrn. Õrn-uhke-armas. Tõeline. Isiklik. Siiras. Irooniline. Lennukas. Kaasahaarav. Avangardistlik. Narratiivne. Igatsev. Mõtlik. Julm. Nooruslik. Impulsiivne. Puhas. Ergas. Vaimustunud. Imestav. Unenäoline. Närviline. Kahtlustav. Urbanistlik. Unistav. Jõuline. Resoluutne. Dünaamiline. Teraapiline. Särav. Multifilmilik. Soe. Elav, hingestatud. Eristuv. Suveräänne. Saladuslik. Salajane. Etteaimav. Riskantne. Provokatiivne. Esteetiline. Õilistav. Ikoonlik. Värskendav. Korrastatud.
Joyful. Colorful. Arrogant. Impertinent. Sly. Hopeful. Diligent. Proud. Tender. Sweet, tender, sweet. Genuine. Personal. Sincere. Ironic. Vivid. Enthralling. Avant-garde. Narrative. Longing. Thoughtful. Cruel. Youthful. Impulsive. Clear. bright. Thrilled. Amazed. Dreamlike. Nervous. Suspicious. Urban. Dreamy. Powerful. Decisive. Dynamic. Therapic. Glowing. Cartoonish. Warm. Alive, animated. Different. Autonomous. Mysterious. Foreseeing. Risky. Provocative. Aesthetic. Gloryfying. Iconic. Refreshing. Organized.
Popkunst võib küll olla kitšilik, peaaegu naivistlik oma vormilt, ent see oli üks kummist vorm, kuhu sai valada kaugelt enam tundeid, mõtteid, nägemusi ja ideid, kui ta pealtnäha võimaldas. Aga teate, eesti popkunstil võib ju olla sügavam sisu, ta võib esitada aateid, mille eest OMAL AJAL võis suurtesse pahandustesse sattuda, aga see ei loe mulle praegu. Ma avastan, et sedalaadi pilte on MÕNUS vaadata. Teeb seest soojaks ja paneb surisema. Paitab. Võibolla see ongi viis muuta muuseum nautimise ja chillimise kohaks, nagu unistas näiteks Soomes Helsingi Disainimuuseumi noor kuraator (ma ei ole vist Helsingi-muljeid ka teiega jaganud, ega?)
Pop art may be kitchy, almost naivistic by look, but it is a form that can contain far more throughts and ideas than you might assume. Estonian pop art may have a deeper content than pop in the rest of the world, it may present ideals that might have gotten the artist into big trouble in its time. This doesn´t count any more. The value of these works today is in the fact that they feel nice to look at and be amongst. They make me warm and sizzling inside. I enjoy them. Perhaps a museum of today IS a feel-good place like the young curator of the Design Museum in Helsingi dreamed. (I havent shared my experience from the trip to Helsingi, but I shall mention it here and there)
Kunstimuuseum võiks olla emotsioonide "spa". Igas saalis leiduv kunst mõjutab meid kuidagi mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Normandia maalijad, millest ema terve trammisõidutee muudkui jauras, ei vaimustanud mind sugugi nii palju kui ehe eesti POP. Normandia saali füüsiline tundmus oli väsitav, pidurdav, takerdav, uimane, samas kui POP tuletas meelde kunagise Kadrioru Lõbustuspargi (MITTE Tivoli!!!) seda karusselli, kus istuti väikestes kosmoserakettides. Justkui võtaks paigalt, aga ei võta ka. Selline tunne, et Kosmosesse lennata on tõesti, TÕESTI võimalik. START! Aga jääd siiski maa peale.
The art museum could be an emotional "spa". The art that can be found in each of the halls has not just a mental, but a physical influence to us. The painters of Normandy my mom was so desperate to see did not leave me in awe at all, and the physical state they left me in was weary, unconcentrated, stalling, tangling. But the pop art reminded me of a merry-go-round from the once nearby tivoli that had spaceships as seats - you sort of took off from the ground, but not quite.
Kunst sünnib läbi vaataja, sel hetkel, kui keegi temast osa saab. Kunst ei ole teos ise, vaid selle suhe tolle teose kogejaga, emotsioonid ja mõtted, mida Vaataja ja Teose vahel tekkinud Side õhku paiskab. See mõjutab kogejat ennast aga ka teisi tema ümber. Tekib teatav Kogemusruum, mingisugune ühtsus.... vaatajad saalis on nagu nupud lauamängus. Me oleme ümbermaailmareisil. Kogemus konkreetses saalis oli seda huvitavam, et tol päeval oli muuseum prii sissepääsuga ning seetõttu oli külastajate hulgas inimesi, kes muidu ehk harvem muuseumi satuvad. Mutikesed ja lastega emmed, suured pered ja lastekodulapsed, seiklejad ratastel (ehk need, kes jalgade peal ei liigu) ja igasugu muud karvased ja sulelised.
Art is born through the viewer, at the moment someone receives an impulse from it. Art is not just a picture or a sculpture itself, it is a relationship between the receiver and the trigger, the emotions and thoughts surrounding the work of art floating around in the air of the gallery. It is a space of experience, an entity. The visitors in the hall are like buttons in a game, taking part of the trip around the world. We influence each others´ ways of receiving and paying attention. It is the more interesting the more different folks we meet. On that day there were lots of very different people in the museum, cause it was a free admission day. There were families, elders, students; bohemians and businessmen, secretaries and teachers, bluecollars and the unemployed... each with their own background and understanding and whatever they came to look for.
"Lugupeetud külastajad, kuna garderoobinumbrid on otsa lõppenud, palume teil olla kannatlikud ja oodata oma järjekorda. Üleriietega näitusesaalidesse sisenemine pole soovitav." kuulutab valjuhääldi. Ja järjekord on pikk... Küll on õnn, et meie seisime ukse taga juba enne avamist, muidu poleks kuidagi jõudnud üsna lühikese aja jooksul kõike vaadata (31. detsembril oli Kumu avatud kella 15-ni).
the museum ran out of the wardrobe numbers so by the time we were already finished with 3 of the halls, there was a huge line of people waiting for their turn to enter. They weren´t aloowed in their overcoats... 
Muuseum kui spa...külastajate suurest hulgast võib näha, et inimesed VAJAVAD seda kohta. Siia ei joosta ainult tasuta sissepääsu tõttu. Siia tullakse KOOS või OMAETTE olemiseks. Siia tullakse mõtteid korrastama või stiimuleid saama. Mäletama või unustama. Oma suhtumist teistele näitama ja ise teiste mõtetest aimu saama. Enda lugusid koguma ja elamusi tagataskusse korjama. Ei võida see, kel surres rohkem asju on, vaid hoopis see, kes on oma sisemaailma toitnud täisväärtuslikumate emotsioonidega. Muuseumisse ei tulda ISE mitte ebamugavust tundma, vaid ikkagi otsima rahuldust, naudingut. Kui otsitakse ärritusi siis pole ta mitte spa, vaid ...ma ei tea. Sadomaso salong.
Museum as a spa. The large amount of visitors proved that people really need this place. They dont just come here BECAUSE of the free admission. It is more like a bonus. They come here to get away or to spend time together. they come here to get stimulants or to cool off their head. To forget or to remember. To express an attitude or to observe reactions. To collect little stories and experiences. To get a satisfaction, to get nourished.
 Saatetekstid

HARRO! Soome popkunsti klassik
Finnish pop art
02.10.2009–28.03.2010 (IV korrus)

Kui eesti POP on täis tuttavaid kujundeid ja seob meid enda külge nagu soe kahhelahi, siis soome pop-sead jäävad pisut kaugeks ja võõraks. Noh, jah, ta on valinud sea oma kaasaegseid, kaaskodanikke ja nende elustiili sümboliseerima. Aga miks siga....? Võibolla oleks mulle tolle väljapaneku sõnum paremini kohale jõudnud, kui pildiallkirjad oleksid olnud esitatud ka originaal ehk soome keeles. Muidu ei jõua nali lihtsalt kohale. Aga noh, ilmselt olen ma üks väheseid, kes kohalviibivast seltskonnast võimeline soomekeelsest verbaalsest huumorist peaaegu "pärismaalasele" võrdselt aru saama. Olen sellest omal ajal lihtsalt nii läbi imbunud...
Estonian pop art is full of familiar images and meanings, binding us to itself like a warm chimney. Finnish pop art  exhibition on the other hand feels like the art of aliens. It has a different approach and background, a cultural context around it. I wonder if I had understood Harro´s works better if the works of art had had their names in the original language. Finnish verbal humor only works in finnish, and I am definately able to understand it, being soaked with finnish culture from early childhood on, through and through.
Kujundlik ja otsekohene iroonia oma rahvuse suunal on muidugi riskantne mistahes ajas ja ruumis. Kui arvestada soomalste eneseuhkust ja patriotismi, võis Harro omal ajal neile ikka tõelise antirahvuslasena mõjuda. Aga tagantjärgi tundub vastupidi.... läbi kriitika paistab hoolivus. Vahel pannakse spas ka igasugu ebameeldivaid asju su selja peale, raskeid kive ja kaane ja mingit jubedat vetikalöga. See teeb head, lõppkokkuvõttes. Seda tehes pole kellelgi tõeliselt kurja tagamõtet. Igal juhul see silub ja ravib sinu või su rahvuse haigeid kohti. Mõnikord me ei avalda ise, kust meil valutab....aga terviklik mõjutamine võib leevendada ka spetsiifilise, salajase vaevuse. See on loll kunstnik, kes ei kritiseeri, loll ja isekas.
direct and visual irony against your own nation is of course dangerous in any space and time. Considering the patriotism and pride of the finns Harro might have pissed them off with his pig- characters and flag-wrecking in his time. But through his criticism I see empathy and concern. Sometimes you go to a spa and get stones and leeches put on your back, and the unpleasent things like seaweed paste and thick black mud heal your aching parts. You might not even say where it hurts but a general influence of some environment or activity touches all the right spots. An artist that doesnt try to cure the society with criticism is a dumb and selfish artist.
Helsingi Disainimuuseumis oli suureks plussiks võimalus nn. "tegevussahtlites" igasugu materjale oma käega katsuda, füüsiliselt kogeda, katsetada mitte eraldi ruumis ja ajal, vaid samaaegselt väljapaneku vaatamisega. See füüsiline kontakt on eesti muuseumis veel puudu. Ent eesti inimene elab ka sissepoole ja pelkvaimsed stiimulid puudutavad meid sama sügavalt kui Breulli kirjas haikud pimedat zen-munka.
in the design museum of helsinki the "activity boxes" - drawers full of materials and experiments - were a great plus. The touch is a lacking or modest sense in estonian museum experience. The physical contact is really important. true, there are workshops. but those drawers were a great way to make the direct touch a permanent way to connect. Although, I think the introverted estonian is equally strongly touched by purely spiritual stimulants as a blind zen monk is touched by haikus written in breulle letters.
Selleks, et muuseum oleks nagu spa, peab muuseumisse olema mõnus tulla. See peab olema inimese lähedal. Sellepärast on eriti lühinägelik, nõme ja juhm mõte ja ähvardus väikemuuseumite sulgemiseks. Väike ei tähenda "vähem", mis puudutab emotsioonide saamist. Väike, see tähendab kontsentreeritud, see on üks nõelakene spetsiifilises punktis meie kehast selles suures ajaloo ainevahetust korrastavas nõelravisüsteemis, meie muuseumide võrgustikus. Väike tähendab lähemat suhtlust ja isiklikku aega. Väikemuuseum on värav konkreetsesse paika kaugemalt tulijale, tema vastuvõturuum Kohalikku Kultuuri; või siis on ta aken mõne konkreetse isiku ellu. Väikemuuseum on kogukondlik päevaraamat, asutus, mis aitab inimestel mäletada, sest meie endi mälu on ju lünklik ning meil on järjest vähem aega seda korrastada. Väikses muuseumis ei ole vaja garderoobinumbrit oodata. Muuseumitädid on seal ise otseselt setud kohaliku ajalooga. Väikses muuseumis on oma konkreetne aeg ja ruum, mis isoleerib häirivad mõtted, sunnib peatuma ja süvenema.
To have the museum feel like a spa coming here has to be comfortable. It has to be close to the individual. In that sense, the thought of closing the small museums like they want to do in this country, or turning all of them into one huge state museum is so lame. Small means concentrated, closer contact, a more centered look on something, a personal realitionship. It is a social diary that helps people remember. It has a space and time that eliminates the disturbing factors.
Mul on selline mõte, et väikestesse, kaugematesse ja maakonnamuuseumitesse võiks suurematest linnadest käia spetsiaalsed bussid. Näiteks 5 erinevat bussi ja sihtkohta ühel päeval nädalas, mis viiksid sind otse muuseumi ukse ette, nii et sa ei peaks üksipäini seiklema ja võõras kohas mingit aadressi otsima. Kui on eribussid, mis viivad turiste pansionaatidesse ja hüpermarketitesse, ons´ muuseumibuss tõesti palju tahetud?
What if there was a museum bus taking city folks to more distant small museums on certain days of the week? Sometimes it is so complicated getting somewhere on your own and locating all the correct addresses. If there are buses taking drunken tourists vodka-shopping, why cant there be something far more sensible like a museum bus?
Selle asemel tahab Eesti riik vist, et muuseum oleks kontentratsioonilaager. Ajame aga kõik ühte vagunisse, toome ühte kohta, kogema ühte asja, ja siis teeme kokkuvõtte, mida Terve Eesti Rahvas Muuseumist (kui institutsioonitüübist, mitte konkreetsest kohast) mõtleb ja arvab. Koondaks õige Värska ja Haapsalu sanatooriumid ka kokku, viiks üle Tartusse ja sisendaks kõigile, et Emajõe vesi on sama hea kui allikad ja muda.
Instead, Estonian government probably wants to turn the whole museum system into a concentration camp without any diversity or originality. ... I can be on the wrong tracks of course. but you have to work hard to persuade me in the opposite.


Nii, rahune, vaata pilte, ära küta ennast üles. Vaatan, ja veidi aja pärast olengi väliselt sama tüün kui baltisakslane Kadrioru lossi näitusel "Seisuse pale" eksponeeritud teostel. Kodurahu ja harmooniliste suhete nimel...

Pärast muuseumideskäike oli aeg realiseerida ema vindumajäänud kinkekaart - VEEL enesepoputamist. Suundusime Kehrwiederi Saiakäigu keldriruumi, vanemad said koogi-ja kohviportsu, mina nosisin oma võileibu. Sacher-tort? Tänan, ei. Pange mulle parem juba kaane kaela peale. Kehrwieder on aga ise justkui muuseum oma erinevate toolide, eriilmeliste nõude ... ja linna ekstravagantseimate klientidega. Müüjatega, kes müümise vahepeal end tugitoolis pleedi all kerra tõmbavad ja ristsõnu lahendavad. Mugav koht, kus saab end vabalt tunda ja mis ei püüa end sulle pähe määrida. Kohvikud, sellised EHTSAD kohvikud, on tihtipeale sama ajatud nagu muuseumid. Ja muuseum võib olla sama mugav kui kohvik, nii et muuseumi enda kohvik on näitusesaali kõrval ilmetu, külm, võõras ja ebasõbralik.
After going to museums it was about time to cash in the benefits of a gift card my mom had received from the phone company I think. The cafeteria was in the Old Town. My folks had coffee and cake, I had brought sandwitches along. The gift card was for just two people anyway. The cafeteria itself felt like a museum with chairs from god-knows-where and completely unique, single sets of cups and plates collected from here and there. A whole collection of different stuff. A true cafeteria is also a museum of the aura, the athmosphere that can´t be found in modern trend-places especially planned and designed to look like ...whatever, a true cafe is alive, shaped by time and customers and stories and scsents. It is as timeless as a museum and the museum on the other hand can be as comfortable and cozy as a cafeteria, so that the museum cafe itself feels like a dismal, cold, anonymous place.
Minge, jooge tassitäis kuuma kunsti.
Go drink a cup of hot art.

kolmapäev, jaanuar 06, 2010

Tibu tibu ära näita - või muidu! In fact this is something I shouldn´t show you at all.




Kui sa mõtled idee varastada, käänan sul kaela kahekorra. Vot.


I shall twist the neck of any hypothetical thief.

teisipäev, jaanuar 05, 2010

kaerahelbepuder Pelguranna moodi

Mind viimasel ajal vihastab välja inimeste loll mõte kaerahelbed KEEVASSE VETTE panna putru tegema hakates. Kas keegi siukest putru tõesti süüa tahab? Pole ime et teie lapsed vihkavad teid.
Kuula nüüd. Kõigepealt sa kuumutad kaerahelbed (soovitavalt täistera) poti põhjas väikse võikilluga, kogu aeg puulabidaga segades. Siis lisad sa 1 tl suhkrut ja 1/2 tl soola, soovi korral mingeid seemneid nt. seesamiseemneid ja kuumutad kuivalt õige tirts. Siis tõstad poti otseselt tulelt kõrvale, valad kaerahelvestele nii palju TÄISPIIMA et nad on üleni kaetud ja sentimeeter peale. See kulub kõik ära. Segad korralikult läbi ja lased podiseda. Poole podina pealt võib lisada nt riivitud porgandit, siis tuleb veel parem puder. Kuivatatud ploome võid ka panna, neid oleks parem lisada keetmise alguses. Kui puder on peaaegu valmis, keera tuli kinni, lisa vajadusel veel soola ja /või suhkrut ja pane potile müts pähe ning lase 10 - 15 minutit lihtsalt omas kuumuses haududa. Ja siis on sul kaerahelbepuder, mida isegi teismeline sööb.
Lately I have gotten fed up of suggestions to "add oatmeal into boiling water" when starting to make porridge. Who makes porridge like that? No wonder your kids all hate you. Now listen. First you heat some butter in the bottom of a pot or pan. Then you take full grain oatmeal and fry them a bit in the butter, stirring with a wooden spade. Then add 1 ts of sugar and 1/2 ts of salt and heat a bit more. You can add some sort of seeds in this phase if you like, like sesame or sunflower seeds. Then you remove the pot from direct fire and add as much full milk that it covers the oatmeal by a centimeter. Stir and then let the porridge simmer on its own. Half way through the cooking you could add some grated carrots or apple or other fruits or vegetables. Black dried plums are better to add at the beginning of the cooking. When the porridge is nearly done, turn off the heat, taste, season some more if necessary, cover with a pot warmer and let it stand for 10 -15 minutes until it is fully cooked. Now there´s a porridge even a teenager would eat.

esmaspäev, jaanuar 04, 2010

Lume sees. Snow´N.



See on Stromkal, rannapargis. Ei mul pole veel saapad päris servani lund täis. Natuke veel mahub.
Stroomi beach park. You think we like 3 feet of snow in our boots, eh? ....yes, actually. .....We are a bit....extra...ordinary....











Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee