Kontserdil: Madingma ehk Vennad Timmermansid Vanalinna Muusikamajas 16.02.2018. NB! Lisatud toortõlge nagu sai siin blogis ennemuiste tehtud

NB! Rough english translation added after every paragraph
Kontserdijärgne hommik. Unustasin ära, et me oleme
tegelikult avalikus kohas, mitte oma elutoas.. Oleksime nagu
mõne vanaonu sünnipäeva pidanud ilma, et ta ise
oleks kohal olnud.  Söödi jäätist ja mängiti pilli... või äkki oli Stefani
vanaisa meiega, see, kelle (lamineeritud) pilti ta kontserdil näitas
nagu sündinud pedagoog...
It feels like we are not in a public place but celebrating some 
granduncles´ birthday in his living room... we all forgot everyone
 around us. Or perhaps  the grandpa from the laminated pictures was there 
Natuke imelik on kirjutada sündmusest, mis on nii palju enamat kui kontsert. See on rohkem nagu taaskohtumine oma "teise perekonna", selle folgi-perekonnaga, kelle kõrval nüüd juba mitukümmend aastat kulgetud. Aga ma kirjutan sellepärast, et tahan seda hetke mäletada. Te võite küsida, et mis mõttega ma üldse kontsertidest kirjutan, sest neid saab kogeda ainult kohal olles, aga mul on juba mõned varasemad sündmused peas segi läinud, eks pensioniiga ka ju läheneb... kusagilt kaugustest... ja ma ei taha rohkem midagi diliitida.

It is a  bit weird to write about something that is so much more than a concert. It is a meetup with your "other family" rather, that festival family you have walked along with for 20 or so years. Why do I even write about concerts at all, when words do not express what music does? Well, because I want to remember. Me. I do. Some past events have already become mixed up in my head - old age approaching, I guess - and I don´t want to delete any more important memories. 

Ma olen tegelikult juba üsna palju neist kirjutanud. Neist oma folgi-vendadest... Isegi Viljandi Folgi 25. aastapäeva puhul välja antud raamatus, ja siinsamas blogis möödend suvest (keri allapoole, seal on video, kus nad vabalaval... Rohelisel? Vaba? Mingil laval mängivad ühesõnaga). Mitmes loos kohe.

I have actually written about them quite a few times already. In the 25th anniversary book of Viljandi Folk Music Festival, even (unintentionally). In this blog. Everywhere. 

Ma polnud kunagi varem Vanalinna Muusikamajas käinud! Uskumatu, jah? Mõtlesin veel trammist maha astudes, et näedsa nüüd, peaaegu ühe mu töökoha ehk Paksu Margareeta kõrval ja mina pole ometi  suutnud paar sammu tornist edasi astuda. Ja nüüd, mil Paks Margareeta on kaheks aastaks suletud ja seda võimalust enam ei ole, siis otsustan minna. Aga kes peale Stefani ja Diederiku mind veel sinna meelitaks... Olgu, olgu, tegelikult oli see kontsert osa niisugusest uuest sündmusest nagu Reval Folk - mul on roheline tempel ikka veel käe peal. Uurige infot Facebookis ja portaalides, neil tuleb veel erinevaid kontserte.

I have never been to Vanalinna Muusikamaja before, even though one of my workplaces - Fat Margaret tower - is so close by. Now, suddenly, when FM will be closed for renovation, I decide to drop in! It takes a special push to overcome that lazyness... like, these brothers. Or new phenomena like Reval Folk. I still have a green stamp on my hand. Find out on Facebook and portals, they will have more events. 

Uhh, ma ei taha kirjeldada tuimalt seda kohtumist. Saal oli rahvast pungil, valitses soe ja kodune meeleolu, lapsed sagisid üles-alla saali ja mängutoa vahet, mõnel käel rukkileivaviilu sisse pistetud pääsuke. Sellist rahvuslikku meisterdamist peaks äkki ka Lennusadamas proovima? Ei tea ainult, mis kohvik Maru kokad sellise toiduraiskamise peale ütleks...

There is no way to just dryly report about this concert. The room was filled with warmth and cozyness. Children running up and down with swallows sticked into a slice of rye bread. Should I try this kind of crafts in Seaplane Harbour? What would the cooks say to such food waste ?

Ma nüüd proovin ikka selle sissejuhatuse venitada sama pikaks nagu Jaak Johanson. Äkki peaks paluma, et ta teeks ka mu ekskursioonidele sissejuhatuse, siis ma pean ise rääkima ainult 5 minutit. Kust välja saab ja kus WC on, ma mõtlen. Kui ma ei pea seda ruttu juba alguses ütlema, sest Jaak Johansoni sissejuhatuse sissejuhatus on nii vali pasunatörts, et aknaaamidelt pudeneb  värv maha, ja kui ma kujutan ette päev otsa bussis istunud turiste, siis... njah.

Let´s see if I manage to make the intro as long as Jaak Johanson. If he did an "introduction" to my tours, I would only need to talk 5 minutes. The introduction to Jaak's introduction was a blurt of a horn which would probably not affect tourists kindly.


Ahh, ja siis tuli Ando ja istus kaks rida eespool täpselt minu ette, nagu umbes vähemalt 20 kontserdil läbi aastate, ja ma ei tea, mis värk sellega on, et ma istun alati samas veerus kus Ando. Tõesti, mis värk sellega on, ah? Ma ei mõelnud sellega muide üldse midagi paha, et Ando selg on nii lai (et varjas mõlemad vennad minu eest ära - trennis ma ei käi ja natuke võimlemist ongi kasulik. Eksju sa ei solvunud?

Then to my surprise Ando Kiviberg, the icon of VFMF arrived - I had thought he only went to the concert in Viljandi. Didn´t expect to see him in Tallinn. And naturally, like in countless concerts before he sat right in front of me (two rows ahead though). I always sit in the same, how to say , seat number some rows behind him. What´s with that? It is so mystical. 

Vahepeal Johanson ikka rääkis ja rääkis (ja rääkis ja rääkis) ja Stefan köhis ukse vahel et "Jaak...!" aga kuna nad on ka kõik üks pere, siis pole vahet, keda sa just parasjagu kuulad. Mõlemad vennad nägid väga dapper välja ning paistsid olevat sama elevust täis kui publik. Vähemalt enne kontserdi algust pendeldasid nad edasi-tagasi nagu vabad elektronid, ma ei tea mida nad otsisid küll.

All this time Jaak kept talking and talking and Stefan had to cough meaningfully at the door so finally, FINALLY they took their rightful spotlight, looking very dapper and chirpy and as exited as the audience. Before the concert they had looked quite restless, ticking between the lobby and Cafe. 

Muusikat ei saa kirjeldada. Saab kirjeldada vaid emotsioone, mida see tekitab. Ja me saime naerda, ja me saime uusi asju teada, ja me saime kaasa elada nii et põsed (suu kõrvuni naeratamisest) villis, sest nad ei jaga ju kunagi ainult muusikat, vaid iseennast, kogu oma olemust.... Ja kellele on lood tuttavad, kellele uued, see ei oma tähtsust, nad mõjuvad ikka samamoodi ja samas hoopis uutmoodi, sest me oleme ju kõik saanud vanemaks ja rumalamaks. Just rumalamaks, sest me ei tea, mis homme saab ja kui kaua ja millal ja ... kakskümmend aastat tagasi oli kõik hästi selge, kõik püsisid graafikus... Ma küll ei mäleta, kas ka Jaak, võimalik, kuid vähetõenäoline, miks ta peaks, ega aeg eest ära ei jookse...

There is no way to describe tht feeling a concert gives you in words. Feelings can only be felt. We got to hear old stories, and new stories and we got to laugh and cheer, they share much more than music, they give their soul and heart to the audience. We might all be getting older and more stupid - it was so easy back in the day, everything seemed to be right on time and in order, we never worried that what we planned might not happen. Everything was more linear and simple. Now we never know what tomorrow will be like. Aint it so? It is scary... but we can count on these meetings bringing us peace of mind momentarily. 

Stefan ei väsinud iga pisimagi jutupausi ajal kordamast, et elab nüüd Valencias. Seal on mäed ja laetalade ning rõduga maja merest 200 meetrit eemal. Ja seal on soe ja valge... ära kunagi räägi soojusest ja valgusest kellelegi, kes töötab pimedas ja tuuletõmbeses ruumis,  kusagil Soome lahe ääres, mille ümber neljandik aastast hõljub tihe mereudu... Aga mul on hea meel. See sobib tema natuuriga, ta keskmine vaimne temperatuur on tüki maad kõrgem kui meil. Või äkki muusikutel on kõigil paar kraadi kõrgem vaimne temperatuur... võibolla ka kunstnikel, sest ega ma pole ka mingi mereudu.

Stefan didn´t fail to mention at least 8 times that he now lives in Valencia, Spain. With mountains and a house with a balcony 200 m from the sea. A bit of advice, it is not good to mention sunlight and wamrth to someone working in a cold, damp, windy and dark place wrapped in sea fog around a quarter of the year. I think Spain fits Stefan, his "mental temperature" seems higher than most of us. Musicians and artists burn a bit hotter... me too, I guess, I am no sea fog. But I am also a rebel, who enjoys clashing with this cold world around me... the literal and metaphorical... I think I need a bit of cold to be able to sizzle more.

Ja Diederik... Diederik on napisõnaline, ta ei räägi palju. Ta ainult tegi nägusid ja pööritas silmi stukkdekoori suunas, sest kui mõned isikud on saanud aja jooksul üheks pereks, siis nad omandavad ka teineteise iseloomujooni, ja nüüd oli Diederiku kord köhatada, kuna Stefan muudkui rääkis ja rääkis ja rääkis... rääkis ka oma venna jutuvoorule vahele muidugi ja seetõttu oleks lõõtsa peaaegu relvana kasutatud.

The younger brother, well, he is a man of few words but a very expressive face with facial expressions a bib reminiscent of mr Bean  no offence. Half way through the concert we saw him roll his eyes more and more when Stefan talked and talked as much as Jaak Johanson - when people are like family, they take over each others´ habits, I guess. And S. interrupted his brothers´ "turn" as well, momentarily resulting in the diatonic accordion looming above his head as a weapon. 

Jah, on palju asju, mida ma neist veel ei tea. Aga see on hea. Sest kui nad räägivad, räägivad ja räägivad, siis mina jälle kuulan ja kuulan ja kuulan... Ma ei teadnud näiteks, et saan poole öö ajal sõnumi "Where are you?", kuna ma ei jäänud kontserdi lõpus Muusikamajja - järgmiseks päevaks, maakoera aasta vastuvõtmiseks Kalarannas oli vaja veel asju ette valmistada, pakkida, üle lugeda...

I feel like yes, there are a lot of things I don´t know about them yet. We officially met around 2 and a half years ago - 20 years on the festival but I was too much of a chicken to go and talk to people, thinking I will only bother them and running off before I was seen. i DID write to them and we were friends on Facebook, but FB is not REAL. But I have still always considered them family. And I sneaked off from the Muusikamaja as well after briefly saying hi - how should I have known I´d get a text message "Where are you!?" in the middle of the night? Am I considered family, too? Am I not a  bother? But I also had so many preparations to make for an event the next  day - I didn´t finish  packing and preparing until 2am. 

See-eest olin nagu raudpolt kohal Reval Cafeś, kuhu kontserdipublikut järgmiseks päevaks kutsuti. Ma ütlesin kõigile, et mul on jube tähtis kokkusaamine, sest tegelikult oleksin pidanud juba Kalarannas vaipu jurta seinale riputama ja poleks tohtinud istuda terve tunni või rohkem kusagil kohvikus. Ja tegelikult see oligi JUBE tähtis kokkusaamine. Ja see oli tore.

in compensation I was pinned down in the red armchair at Reval Cafe, where everyone had been invited to by the event organizer Kadri after the concert. I had to lie to MY event organizer that I had an extremely important meeting, because actually I should have already been at Kalarand setting things up for the evening. No, wait - it was not a lie. This WAS the most important meeting. And it was the BEST. It made up for all the lifes ' downsides I had lately experienced. 

Pidin veidike ootama, enne kui sain Stefanile üle anda oma kingituse - Eesti supertoidu kuivatatud pihlakate näol ja mulgi mehe kujutisega meepurgi - ta ütles kohe "Aaaaa!", kuna just säärane mulgi mees seisab ju teeristil, kust bussid Viljandi poole pööravad...
Stefan avastas, et tema lemmiktorupilli ....ma ei tea, mis see eesti keeles on. Inglise keeles reed - ma ajasin Stefani vist päev varem Facebookis segadusse, kuna ütlesin, et "reed" on pehme ja sellest ei saa tuulekella teha. Ühesõnaga see asjake seal toru sees oli katki (ise kirjutan kontsertidest, eks ole, tahan siin mingit tuusa muusikaguru mängida, aga ise ütlen "asjake"). Aga ma ei ole ju torupillimängija - ma olen kunstnik! Kas muusikud teevad vahet toimsel ja labasel kangal, ah? Kui ma seepeale oletasin, et ehk on torupill muteerumas eesti torupilliks, siis järgnesid oiged ja hala, et seda ei tohi mitte juhtuda. Ärge saage valesti aru, ta ei vihka eesti torupilli, lihtsalt... see tähendab, et... seda on raske seletada. Teate, ärgem proovigem muusikutest aru saada.

I had to wait a bit to give Stefan the estonian superfood - dried rowan berries, and the honey that carried the logo he instantly recognized - the symbol of Viljandi, a man in a black overcoat. When they took out the instruments to play a few tunes Stefan discovered the reed inside the pipe was broken. I apologize for seeming stupid - perhaps I could need a workshop as well, but I heard no difference at all. Well, I am an artist, not a bagpipe player! Can a musician tell a difference between fabric structures? When I joked that his bagpipes are most likely mutating into estonian torrupill, he moaned in horror. Never ever. he doesnt hate the torrupill, but.... it is hard to explain. 

Nad mängisid natuke pilli, aga ütlesid, et pole õiget tunnet sees, kuna muusikat mängitakse alati koos publikuga, andes ja võttes, ja kuna publikut oli vähe.... mingi rebasenähvits ja tuurimänedžer Kadri ja ...  mul läks selle kolmanda tütarlapse nimi meelest ära. Ja lapsed - ahjaa, ning üks smurf, ja smurfid ning Pipi Pikksukk tungisid ka repertuaari sisse. Ma oleks peaaegu läinud tänavale ja pistnud röökima, et tulge sisse, siin mängivad kaks väga toredat, kammimata belglast, aga vaata, laupäeva hommikul Sõpruse kino kõrval ja Kultuuriministeeriumi naabruses sedasi karjuda... Mind oleks sealt minema lohistatud, ma arvan. Kuid see pole mitte esimene nii privaatne kontsert.

The playlist got a bit funny with Pippi Langstrump and the smurfs theme thanks to the children present at the cafe. But where was everyone else? I was rather close to running outside to promote this private little performance to passersby, but on a saturday morning .... "Come here  thert are two wonderful uncombed flamish buskers playing." next to a nightclub... and the ministry of culture... I would have been dragged off and locked up, I think. But it was not the first very "private" concert I witnessed. 
Paksu Margareeta katusel 01.08.2018

Kohviku külastajad proovisid alguses nurga taha hiilida. aga siis nad hiilisid sealt jälle välja ja istusid  lähemale. Mul jooksis praegu mõte kokku, sest ma räägin siia vahele telefonis järgmise ürituse asjus muhu sõlgedest ja idudest ja universaalsetest mineviku, oleviku ja tuleviku sümbolitest. Kirjutada ka ei lasta....
The unsuspecting clients who entered later tried to sneak off behind the corner. Then they sneaked back and sat closer. 1:0 for the Timmermans´s.

Igatahes ma istusin seal kohvikus ja vestlesin ja kuulasin ja tutvusin uute nägudega ja mul on nii soe tunne sees ja ma tean, et nad lähevad koju tagasi, aga ma püüan mõelda, et see ei ole üldse nii kaugel... Ja kui mitte enne, siis ikka Folgi ajal, aga võibolla.... eks näis. Ja palju muud, mida ei saa sõnadesse eriti pannagi. Jaak Johanson jõudis kohale umbes kell pool ükskõik. Mina pidin lahkuma Kalaranda, kus mu telefon külma käes otsad andis ja ma ei saanud jälle vastata sõnumitele - "address?" Tõesti, mul ei vea tehnoloogiaga.

So I sat there and talked and listened and met new faces and I know they will be going home but I will try to think it is not that far away. And if not before, then during the Folk Festival, but... we´ll see. I had to leave about when Jaak Johanson arrived at half whatever´o´clock, to Kalarand, where my fully loaded phone battery died because of the cold, so I didn´t see another text message: "Address?" before I got home... 

Ma panin Instagrami mõned videod  üles - ma ei teagi, kas ma tohin panna. Äkki ei meeldi neile, et keegi video üles paneb? Aga ... kuidas teile siis muidu näidata... et millest te ilma jääte, kui te kontserdil ei ole? Onju? Need, kes olid, saavad ära jagada selle küpsise, mille Samuel andis Stefanile ja Stefan andis mulle ja mina panin kotti ja istusin jurtas peale ja tegelikult sõin pool ära, teine pool on tervem, võibolla te ei saa ka seda. Sry, ma ikka ei anna.

I put up some videos on Instagram - I am not sure if I am allowed. Maybe they feel uncomfortable with that. But I need to show what you missed if you weren´t there. Get it? The ones who were though can share amongst themselves the cookie that Samuel, the son of Kadri, gave Stefan and Stefan gave to me and I put into my bag for later, knowing I won´t get to eat lunch (told ya, Stefan! Breakfast is a must on event days!) and it got crushed and I ate half, and... actually, I am saving the less damaged half for now. Sorry, you won´t be having it after all. 

Tegelikult, ma võtan end pragast kokku ja laen nad alla ja panen ritta ja lisan siia ka. Assa! Nätaki.


Nagu lapsed, kes laupäeval kooli aetud, hommikul siis kohe
kuid kui pill on kord käes, siis nad ei oska ka teisiti...
ja kus kõik rahvas on, aga phhf, kui neid jälle palju oleks, 
mis ma siis seal veel teeks

Ja muidugi hakkas mul ja võibolla ka teil nüüd Pipi Pikksuka meloodia peas kummitama, eino aitäh - aitäh, Eino. Ma ei saa seda ilmselt veel pool kuud peast välja.

Naturally the Pipi melody will haunt me all week now - more so because Pipi is one of my nicknames. 

Mis siis, et te kõik oleks võinud ise kohale tulla, kontserdile poleks vist väga enam mahtunud, aga kohvikus oli ruumi küll. Ja neile, kes nimetatud vendasid üldse ei tea, lisan mõned lingid ka nende muusikaga. Vendade Timmermanside duo kannab nime Madingma, mis tähendab, oota, mis see tähendaski? Mul on meelest ära läinud. Varem on nad  mänginud tuntud Belgia ansamblis Fluxus. Eestiga on neid sidunud Viljandi folk ja etnolaagrid Rootsis ja meil ning loomulikult Ando ja nende "bromance" võib kõrvaltvaatajale tausta tundmata väga ebaeestlaslik tunduda, aga oma perekonnale, sellele enda valitud ja ilma pealt korjatud perekonnale ju näidataksegi rohkem välja...) Vaata Reval Folgi fotot Kuldsest Kolmikust

I will add links with their music to people unfamiliar with these brothers. I forgot what Madingma meant - oops! Hey, you should have freshened our memories! (don´t be mad that I forgot, Iam sorryyyy! I know I apologize for too many things, don´t take it to mean it is not important to me! It is very important!)

1994 oli esimene kord, kui Stefan ja sõbrad Viljandi Folgil üles astusid. Ma pole päris kindel, kui palju ja mida ma sellest mäletan - kindlasti olin ma seal, see oli vältimatu, kuna mind ju "pandi eest ära" igal suvel Viljandisse. Ma olin siis 13 aastat vana. Aga kui teadlikult mäletama hakkasin, kui ma neid tagasi OOTAMA hakkasin, siis tundsin, et neil on teistsugune energia kui muudel esinejatel... Nad kuulusid siia algusest peale. Ainult et siin on külm. Soe ongi ainult Folgi ajal Viljandis, haaa.'

1994 was the first time Stefan and friends were at Viljandi Folk. I am not sure how much of what I remember, being 13, lying that I am 12 to get a free pass... When I did start to remember, they had become something more than other performers already. They were the ones I kept missing most when they weren´t there. 

Ahjaa, Viljandi. Stefan näitas vanu fotosid Viljandist 1990ndatest aastatest ja muidugi ma teadsin punktipealt, kus pilt tehtud on. Roosi tn alumine ots, Oru tn ja Tartu tn vana nahavabriku juures. Tallinna fotodega ei läinud mul üldse sama hästi.
Oh, that´s right - Stefan showed old photos from Viljandi and Tallinn from the 1990ies. I got all the places in Viljandi right but didn´t recognize 2 of the places from Tallinn. I am a Viljandi girl after all...woah, the 1990ies were... really grunge. 

Jätke siis meelde Reval Folk ja sooje kontserdielamusi kõigile.

´ll be there." Millal iganes nad jälle tulevad, I´ll be there for sure. Kui ma pole veel muutunud liiga tüütuks... Turvalist kojujõudmist, Diederik ja Stefan!

I WILL be there, whenever they decide to drop by again. If I haven´t  become too stalkerish or annoying. our real families can be annoying sometimes... do the found families also get annoying? I hope not at least too much...

[Mul läks selle posituse kirjutamise peale  5 6 ja pool tundi. Koos videoga. Kauem, kui kestis kontsert... Ei, mul pole ajast kahju, never ever. ]

Took me 6 and a half hours of writing + 1 and a half of translating this post, but now I am good for the whole year. Thanks... and... I will try, you know... To find a way to visit. I´ll try.  I shouldn´t be cheap with time or money, right? 

KUULAKE /LISTEN:
Astridi valss Kloostri aidas 2016 (sama loo eest tänas keegi neid pärast sellereedest kontserti, kuigi nad seda seal ei mänginudki)
Veel Kloostri Aidast 2016 - need on hiljuti üles riputet, varemb es ollu. Jan en Alleman
Chabenatlike
Toomkiriku ees suvel 2017
Ants Johanson räägib Vikerraadios Madingma kontsertidest

P. S. I am SO not just "family - zoning" you, it's just the only way to express what yoy two have become through the years. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused