Nüüd öelge: AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!!!
Et, sedasi, et ma pidavat julge olema, et postitan otsekoheseid arvamusi ja panen pildid juurde.
So, I was said to be brave to post straight-forward opinions and add pictures too.
Tegelikult ei ole julge.
Actually I am not.
Ma teen seda just sellepärast, et muidu ma kardaksin.
I do it because otherwise I MIGHT be afraid.
Saate aru.
Get it?
Ei saa te midagi.
You don´t.
Asi on selles, et ma olen lapsest saati iga asja peale kõva häält teinud. Mitte ainult siis, kui mind telliskiviga visati, vaid ka siis, kui oli oht kasvõi õige natuke peaaegu maha kukkuda.
The thing is, I have been a big yeller ever since childhood. Not just when getting bricks thrown at me. Even when I MIGHT have fallen down.
Või kui ma arvasin, et majas on kummitus.
Or when I thought there was a ghost in the house.
Siis jooksin läbi pool Viljandi linna ulgudes nagu mingi tuletõrjesireen.
I ran through half of a small town howling like a fire alarm.
Või kui vanemad läksid sünnipäevale, siis olin juba kella 12 paiku öösi naabri juures töinamas, et nüüd on nad seal Lasnamäel maha notitud....ja see tähendab, et ega siis võileivatorti ka ei tooda....
Or when my parents went to a birthday party, I was already weeping in the neighbours apartement by midnight that now they have been knocked dead and that means...I am alone...and no cake either.
Mis ma öelda tahan? Keegi peab ju alati häält tõstma. Nii on lõpuks palju kindlam olla.
What am I trying to say? well, someone has to make some noise in every case. It is a lot safer feeling afterwards.
Jessus, mis kell on juba. Ma leidsin Myspace´ist Ro:Toro ja jäin kuulama. Ma luban, et ma lähen peaaegu juba magama siiski.
Jeez, what time it is. I found a familiar band from Myspace and just had to listen to it. I promise to almost go to sleep now.
So, I was said to be brave to post straight-forward opinions and add pictures too.
Tegelikult ei ole julge.
Actually I am not.
Ma teen seda just sellepärast, et muidu ma kardaksin.
I do it because otherwise I MIGHT be afraid.
Saate aru.
Get it?
Ei saa te midagi.
You don´t.
Asi on selles, et ma olen lapsest saati iga asja peale kõva häält teinud. Mitte ainult siis, kui mind telliskiviga visati, vaid ka siis, kui oli oht kasvõi õige natuke peaaegu maha kukkuda.
The thing is, I have been a big yeller ever since childhood. Not just when getting bricks thrown at me. Even when I MIGHT have fallen down.
Või kui ma arvasin, et majas on kummitus.
Or when I thought there was a ghost in the house.
Siis jooksin läbi pool Viljandi linna ulgudes nagu mingi tuletõrjesireen.
I ran through half of a small town howling like a fire alarm.
Või kui vanemad läksid sünnipäevale, siis olin juba kella 12 paiku öösi naabri juures töinamas, et nüüd on nad seal Lasnamäel maha notitud....ja see tähendab, et ega siis võileivatorti ka ei tooda....
Or when my parents went to a birthday party, I was already weeping in the neighbours apartement by midnight that now they have been knocked dead and that means...I am alone...and no cake either.
Mis ma öelda tahan? Keegi peab ju alati häält tõstma. Nii on lõpuks palju kindlam olla.
What am I trying to say? well, someone has to make some noise in every case. It is a lot safer feeling afterwards.
Jessus, mis kell on juba. Ma leidsin Myspace´ist Ro:Toro ja jäin kuulama. Ma luban, et ma lähen peaaegu juba magama siiski.
Jeez, what time it is. I found a familiar band from Myspace and just had to listen to it. I promise to almost go to sleep now.
Kommentaarid