SDC Autoriõhtu "Kuidas portreteerida inimest " - meelte tsirkus. Authors night "How to portray a human being" - Circus of the mind.
Toimumiskoht - Rocca Al Mare Kool. Korraldajad - 12. klassid.
Location: a school. Exec. Producers - class 12
MEELETU töö, mis need noored ära tegid! Mul polnud aimugi, mida see SDC endast kujutab, arvasin, et mingi Drama Club ja et tegu tuleb etüüdide või miski taolisega. Hoo! Kool oli muudetud tõeliseks sündmuspaigaks. Nagu ühelt väljapandud fotopannooltki lugeda võis, inimese tegelik väärtus peegeldub selles, kui palju tähelepanu ta pöörab detailidele. Ja detailidele olid ka selle ürituse korraldajad tähelepanu pööranud. jestas, nag on isegi Nukufilmi rekvisiidid ära kaaperdanud!!! Kõik oli kaunistatud värviliste kangastega, küünaldega ja peeni punaseid viire heitvate valgus....noh, valgussiilidega, parema sõna puudusel. Fuajees ja treppide kõrval ning saali juures olid väljas kunstinäitused-projektid, mis kõik portreteerisid inimest ühel või teisel moel. Eriti avaldas mulle muljet gobeläänmees, töö, mis võiks vabalt ETL aastanäitusel esindatud olla. Maskid kogu klassi õpilastest olid ka väga vinged (meenutas ainult pisut Vabariigi Kodanike saadet). Kohvik ja kempski olid ürituse vaimus ära dekoreeritud, saali laest külgedeni veetud kangad markeerisid tsirkusetelki. kahel alumise korra klassis olid omamoodi installatsioonid ja üks audikas oli ajutiselt Indrek Pertelsonile pühendatud ning etenduste vaheajal nägi seal judopoiste demonstratsioonesinemist.
mis see SDC siis oli? Meile näidati filme. Väikseid filmijupikesi peamiselt oma klassivendadest-õdedest. Veel nägime täitsa esmaklassilisi tantsunumbreid, mille loojate südameasjaks olid olnud inimtunded ja inimestevahelised suhted. ja kõige lõppu lasti musa, palju musa, pikalt musa, lasti kohe tulla nagu torust, muudkui tuli ja tuli seda didgeridoo heli meenutavat elektroonilist jorinat, nii et sabakuues uksehoidja läks poistele õlale koputama nagu Ristumises peateega: pidu läbi, andke miljonid tagasi. Konferansjee võttis selle suhtumise üle ja teatas ka publikule üsna otseselt: tõuske nüüd püsti ja hakake astuma. Nojah, hea küll, juba lähen, rahu ainult rahu. Tuli aeg tänamiseks...oot oot, ma kuulsin enda nime? A mis ma tegin üldse, ah? Maitiagi. Ainult lubasin klassi kasutada.....sellest oligi saanud omamoodi staap.
Mulje õhtust? rabavalt jõuline kontseptsioon, äärmiselt loominguline, visuaalselt efektne esitus, professionaalidele kandadele astuv kunstilise väljapaneku tase, veidi kesisem filmipool ja natuke ette valmistumata konferansjee. Mõningaid miinusi ju kukuks...aga kõigesse oli pandud nii palju hinge, iga mõte endas läbi valutatud ja südamest tulnud, et gild annaks neile noortele vastuhäälteta meistripaberid.
Minu enda hajameelsus aga maksis mulle kätte, sest võrreldes kogu ülejäänud publikuga olin riides väga argiselt ja vähepidulikult. tundsin ennast nagu valge vares, mõneti ka lihtsalt seetõttu, et seltskondlikud koosviibimised pole üleüldiselt minu keskkond. Naljakas, et ma tõesti ei tulnud selle pealegi kohe, et peaks pidulikult riidesse panema. huvitav, kuidas teistel inimestel see mõtlemine nii loomulikuna tundub... oleks meelde tulnud, poleks aga tõenäoliselt ikka "korralikke" riideid selga pannud, oelks hoopis midagi pöörast ja ekstravagantset leiutanud.
Kuidas portreteerida inimest, kes kannab ainult iseenda maski? äkki võiks joonistada liivale.
Muide Stroomi rand teispool lahte oma valgustatud teedega paistab säältpoolt tõeliselt uhke.
Location: a school. Exec. Producers - class 12
MEELETU töö, mis need noored ära tegid! Mul polnud aimugi, mida see SDC endast kujutab, arvasin, et mingi Drama Club ja et tegu tuleb etüüdide või miski taolisega. Hoo! Kool oli muudetud tõeliseks sündmuspaigaks. Nagu ühelt väljapandud fotopannooltki lugeda võis, inimese tegelik väärtus peegeldub selles, kui palju tähelepanu ta pöörab detailidele. Ja detailidele olid ka selle ürituse korraldajad tähelepanu pööranud. jestas, nag on isegi Nukufilmi rekvisiidid ära kaaperdanud!!! Kõik oli kaunistatud värviliste kangastega, küünaldega ja peeni punaseid viire heitvate valgus....noh, valgussiilidega, parema sõna puudusel. Fuajees ja treppide kõrval ning saali juures olid väljas kunstinäitused-projektid, mis kõik portreteerisid inimest ühel või teisel moel. Eriti avaldas mulle muljet gobeläänmees, töö, mis võiks vabalt ETL aastanäitusel esindatud olla. Maskid kogu klassi õpilastest olid ka väga vinged (meenutas ainult pisut Vabariigi Kodanike saadet). Kohvik ja kempski olid ürituse vaimus ära dekoreeritud, saali laest külgedeni veetud kangad markeerisid tsirkusetelki. kahel alumise korra klassis olid omamoodi installatsioonid ja üks audikas oli ajutiselt Indrek Pertelsonile pühendatud ning etenduste vaheajal nägi seal judopoiste demonstratsioonesinemist.
mis see SDC siis oli? Meile näidati filme. Väikseid filmijupikesi peamiselt oma klassivendadest-õdedest. Veel nägime täitsa esmaklassilisi tantsunumbreid, mille loojate südameasjaks olid olnud inimtunded ja inimestevahelised suhted. ja kõige lõppu lasti musa, palju musa, pikalt musa, lasti kohe tulla nagu torust, muudkui tuli ja tuli seda didgeridoo heli meenutavat elektroonilist jorinat, nii et sabakuues uksehoidja läks poistele õlale koputama nagu Ristumises peateega: pidu läbi, andke miljonid tagasi. Konferansjee võttis selle suhtumise üle ja teatas ka publikule üsna otseselt: tõuske nüüd püsti ja hakake astuma. Nojah, hea küll, juba lähen, rahu ainult rahu. Tuli aeg tänamiseks...oot oot, ma kuulsin enda nime? A mis ma tegin üldse, ah? Maitiagi. Ainult lubasin klassi kasutada.....sellest oligi saanud omamoodi staap.
Mulje õhtust? rabavalt jõuline kontseptsioon, äärmiselt loominguline, visuaalselt efektne esitus, professionaalidele kandadele astuv kunstilise väljapaneku tase, veidi kesisem filmipool ja natuke ette valmistumata konferansjee. Mõningaid miinusi ju kukuks...aga kõigesse oli pandud nii palju hinge, iga mõte endas läbi valutatud ja südamest tulnud, et gild annaks neile noortele vastuhäälteta meistripaberid.
Minu enda hajameelsus aga maksis mulle kätte, sest võrreldes kogu ülejäänud publikuga olin riides väga argiselt ja vähepidulikult. tundsin ennast nagu valge vares, mõneti ka lihtsalt seetõttu, et seltskondlikud koosviibimised pole üleüldiselt minu keskkond. Naljakas, et ma tõesti ei tulnud selle pealegi kohe, et peaks pidulikult riidesse panema. huvitav, kuidas teistel inimestel see mõtlemine nii loomulikuna tundub... oleks meelde tulnud, poleks aga tõenäoliselt ikka "korralikke" riideid selga pannud, oelks hoopis midagi pöörast ja ekstravagantset leiutanud.
Kuidas portreteerida inimest, kes kannab ainult iseenda maski? äkki võiks joonistada liivale.
Muide Stroomi rand teispool lahte oma valgustatud teedega paistab säältpoolt tõeliselt uhke.
Kommentaarid