Kuu läks pimedaks. Ehk Hakkavad Vist Luulud Peal Käima.

29. 10 kl. 18 esinesid noorluuletajad SIIM KERA, ÜLLE KÜTSEN ja ....üks tüdruk (info kodulehel pole täpne, seal on mingit djuudi nimetet). Kitarril saatis neid MARTIN KÖÖBI. Väga pime oli küll. Kaks punast küünalt ainult tüdrukute ees, ainult. Ja ümisevad vihmavarjud ülal galeriis. Mis seal ikka.

Oh ma olen nii [poos]
õu ma olen nii [teine]
lihtsalt sure maha kui lahe
on mu pakutud värsieine
Isver ma lihtsalt ei või
hääl täis ennast ja ülbusest kähe
ma olen kui koorevõi
määrin lihtsalt end kõigile pähe
...
Järgmine
Järgmine
teeme näo
järgmine
päris hea see
järgmine
või ehk
ülejärgmine
Loodame et
järgmine
äkki nad ei märkagi
järgmine kord
mõelge vaid
muusad ehk ei ärkagi
mis siis muud kui
järgmine
järgmine
järgmine
võta muudkui järgmine
pooleks au ehk jagame
või siis ülejärgmine
saab ka häbi endale
ei tea kas
järgmine
kui ta s*** leiame
rabab neid ja siis veel see
järgmine
järgmine
ikka jälle
näod on vait
kui ka saabub
järgmine
kardan nii et maha lait
kava saab. Ehk kärbime?
Ei sa võta järgmine
Mina võtan veel ja veel
Selles mängus peamine
on et vait ei jääks su keel.
Kahtlused ei piina meid
ebaloomulik meil kõhk
paiskub ruumi
Järgmine
kitsaks juba jäänud õhk.
Aga ikka
pole küll
järgmine
järgmine
istub teeseld uhkus üll
hakkaks otsast....jõuame?

Animateek nr. 11. The dead artist.

Kes oli Ryan Larkin? (Ta on elus, mingil määral, aga mitte eriti. Mitte kunstnikuna, vähemalt.)
Mis saab kunstnikust kes loobub loomisest? Kas ta tõesti VALIB selle vabatahtlikult? Mul on raske ette kujutada, et keegi loobub omaenda olemusest. Või siiski....
Who was Ryan Larkin? (yes, was, although he is alive, not very much...not as an artist anyway.) What becomes of an artist who refuses to Create at some point? Can any artist actually CHOOSE that path? No, he can´t. He´s been lead aside by something not under his control.
See, kuidas Chris Landreth kujutab Larkini psühholoogilist seisundit otsekui anatoomikumis läbilahatud ja ära prepareeritud viimases lagunemisjärgus mumifitseeritud jäänukit, meenutab mulle omaenda joonistusi....minust endast....viimasel ajal. Aga sellest me ei räägi.
The way Chris Landreth depicts the psychological state of Larkin (in "Ryan", an Oscar-winning short animation), in a state of the final deterioration like a used corpse in some medical university reminds me a lot of the way I draw the image of my current self lately. But we will not go there...
Animateek valib järjest raskemaid autoreid ja filme. Ma olen andnud neile sõrme ja nüüd laotakse see mõtete koorem mulle selga. Ei ole võimalik keelduda. Olen kaasosanik.
Milline kurbus ja samas lootus paistab aga reaalse Ryan Larkini silmist Laurence Green´i dokumentaalis! Kõik meie minad on meie sees veel olemas, ükskõik kui palju ka aega ei mööduks. Kui jääbki pikk paus vahele, ei ole see, mis meil öelda on, siis enam väärt kui me ta kiiremini välja ütleme. Vahel tasub oodata... Kõik kihid ja ladestumised, iga sõna kaal ja vägi muutub ajas.
The event, Animateek in the new art museum chooses more complex and heavy authors every time. And once you go there, you can´t refuse what they are offering you. You´re part of it now. But you need to see the hopeless hope in Ryans´ eyes in Laurence Greens´ documentary. All the existing selves in us, the time that has passed and that still flows towards the end of the Cone... the layers and the thickness of those layers all right in a single second in our consciousness. A word or a deed, a creation seems to have more weight in the light of all the layers... The power it has becomes more evident with time.
Me lugesime EKA magistrikursuse raames filosoofia seminariks Bergsoni. Ta rääkis inimelust kui koonusest, kus ajapikku terve meie elukogemus järjest enam kokku surutakse. Ta rääkis ühtsusest [inimeses?], liikumise ja peatuste, fikseerimise momentidest. Chris ja Laurence mõlemad tegelesid selle fikseerimisega. Ryan, jäädvustatuna Chrisi filmis (ja filmitegemine on omaette liikumine, ta ei hõlma ainult koonuse tippu, vaid mingit vahemaad. Aga Ryan seisis iseendas paigal.... Ja Laurence´i filmalgas mingist punktist veel enne Chrisi liikumahakkamist, sõites üle kogu protsessist ja venides nagu kumm tänasesse päeva, mahutades endasse nii palju kõigist kolmest mehest, palju mingites hetkedes fikseeritud hingeseisundeid ja kujuteldavaid tegelikkusi. Aga Ryan seisis ikka iseendas paigal, ta oli ja on oma elu koonuse keskel ja ei tahagi vaadata oma hinge kuristikku (millest rääkis Michél Tapie), Ta ei tahagi leida, mida ta veel ei tea. Ta on immanentselt keskel, vooludest kõrvale jäetuna, ei kasva ega kahane, ei keerle mööda spiraali kusagile. Ta on peateelt maha astunud, kusagil kõrvaltänaval käsi pikkes. Anna penn või kõnni edasi, ära õienda. See on tema valik. Aga sellele on valus mõelda. Ent me ei saa midagi teha. See, mida tunneb kunstnik ja mida tunneme meie ei ole üks ja sama. Me ei saagi kunstniku hinge mõista, sest pole meie asi kellegi teise kuristikku vaadata. Huvitav, kui kaua see penn kukub?
Vaatan neid siidimaalina kirkaid ja käegakatsutavaid teoseid mis on pärit koonuse minu jaoks palju hõredamatest kihtidest. See maailm on nii tühi, võrreldes Paljususega, mis valitseb Ryan Larkini üle, keda näeb Chrisi ja Laurence´i filmis. Ma eelistan seda praegust Ryanit. Ja kunstnik ei lakka minu meelest kunagi olemast Kunstnik, kuni keegi maailmas, nagu Chris ja Laurence, veel näevad temas seda, kui nad suhtuvad kellessegi kui Kunstnikku - pole vahet, kas ta PRAEGUSES HETKES loob või ei loo. Kurat, Joala ei laula juba 25 aastat ühtegi nooti.
Mis puutub Chrisi filmi Ryan, Oscari võitnud ja puha, siis tundub nõnda, et mida kallima tehnoloogia abil miski on toodetud, seda odavama mulje ta jätab. Arvuti-anima on ja jääb võrreldes traditsioonilisega puiseks. Joonistuste abil loodu annab justkui edasi füüsilise kontakti Kunstnikuga, tema käe surve jätab jälgi, kuhu voolavad värvid... aga need on vaid minu isiklikud maavillased mõtted.
Tänan, minu poolt on kõik.

Manuel J. Smithi enesekehtestamise postulaadid

Ma tean et ei kirjuta üldse! Ei ole aega, sunnik! Aga kui õnnestub ühendada meeldiv kasulikuga, siis.... jagan õpingutest nopitud häid terasid.

Enesekehtestamise postulaadid Manuel J. Smithi põhjal.
I õigus otsustada oma käitumise, mõtete ja tunnete üle vastutades nende tekkimise ja tagajärgede eest. See tähendab, et inimene on sõltumatu oma mõtlemises ja käitumises, kuid see sõltumatus eeldab teadlikkust oma vastutusest ja sellest kinnipidamist. Samas peab olema valmis ka konfliktiks ning selle võimalikeks negatiivseteks tagajärgedeks. Kui inimene kardab konflikte, mis mõtlemise-tegutsemise käigus tekivad, pole ta enam sõltumatu. Inimene peab andma ka oma tunnetele nimetuse ja nende olemust ausalt tunnistama, mitte eitama; samuti on inimesel õigus väljendada oma füüsilist olekut ja enesetunnet. Kuid teise inimese tundeid ja mõtteid ei ole meil samas õigust lahterdada, arvustada ega hinnata.
II Inimesel on õigus mitte esitada põhjendusi oma käitumise kohta ( sellest saan hästi aru, nt mina ei pea kellegile põhjendama miks ma ei tarvita alkoholi ega suitseta)
III Inimesel on õigus otsustada, mille eest ta vastutab. Nt ta pole vastutav teiste inimeste probleemide lahendamise eest [samas, õpetaja peab koolis ju aitama lahendada õpilaste probleeme, nii et ma ei tea...). Ent inimezel pole samas õigust kedagi ümber teha vastu tolle tahtmist ning tema mõtteid suunata ja moondada, mõjutada tema käitumist endale meelepärases suunas. See pole enesekehtestamine, vaid järeleandmine oma inimlikele nõrkustele - võimuihale ja egotismile.
IV Inimesel on õigus oma meelt muuta. Ka sügavad veendumused võivad muutuda, selle eest ei tohi ei ennast ega teisi hukka mõista. Teisalt ei ole mõtet muuta oma seisukohti üheainsa piiritletud protsessi sees (nt tund). See pole konstruktiivne, see hoopis seiskab kogu protsessi ja paneb selle taasalustamisele pulka ette. Kui teed mingis protsessis muudatusi, tuleb seda aga väga selgelt delkareerida.
V Inimesel on õigus vigu teha ja nende eest vastutada. Vea kordamine ühe korra on andestatav, ent kolm korda korrata tähendab olla kas teadlik manipulaator, lihtsalt üks vana jäärapea või juba ehtne psühhopaat (Toivo Niibergi sõnastuses).
VI Inimesel on õgius öelda "Ma ei tea!" või "Ma ei oska!" Õpetaja on protsessi juht [mitte entsüklopeedia]. Vahel tuleb lasta kellegi teisel endast targem olla.
VII See postulaat meeldib mulle kohe eriti: inimesel on õigus olla sõltumatu teiste inimeste heatahtlikkusest. Kui ma ikka abi ei soovi, siis ei tohi seda peale suruda ja olla liigagar kellegi olemist ja tegutsemist korraldades.
VIII Inimesel on õigus otsuste tegemisel ebaloogiline olla, kuna maailmale / loodusele on omane entroopia ehk tasakaalustamatus. Elu ei ole loogiline nähtus. Ta üllatab. Täielik tasakaal oleks alaline suremise seisund, mil kõik on omavahel balansis.
IX inimesel on õigus öelda "Ma ei saa aru". No sellest saavad kõik aru, eksju?
X Inimesel on õigus öelda "Ma ei hooli sellest, see ei ole minu probleem, see ei lähe mulle korda."

...
think about it.

Friends

jagan head teadet

*Armsad sõbrad!** **Alljärgnevaga ootame teid vaatama Hea Villa näitust Eesti Käsitöö Maja galeriis, Pikk 22, Tallinnas. **Avamine toimub 25.augustil kell 17.00, näitus jääb avatuks kuni 7.septembrini. *Galerii on avatud E-L 10.00-18.30 P 10.00-17.00
Hea Villa näitus sai ellu kutsud, et uurida, kas meie lambakasvatajad väärtustavad villa kui väärtuslikku toorainet ja palju kasvatatakse Eestis lambaid, kelle vill on sobilik tekstiilitöödeks.Näitusel on kokku saanud grupp käsitöösõpru, kel kõigil oma lambakari. Osalevad kuue talu perenaised, kelle karjasisene aretuspüüdlus on järjest parema villa suunas.Näitus erineb tavapärasest, kuna peaesinejaks on seekord materjal – lihtsalt vill kogu oma ilus. Väljapanekul saab näha ja katsuda villa erinevates töötluse etappides: pesemata villast käsitsikedratud lõngani.Asjassepühendamatu ei pruugi ette kujutada, kui erineva väljanägemise- ja omadustega see tuttav materjal olla võib. Samas iga käsitööline teab, et kvaliteetse käsitöö esmaseks nõudeks on õige materjali valik, olgu see siis vaibaks sobilik tugev ja vastupidav lõng või salli kudumiseks vajalik pehme peenvill.
Näitusel osalevad: Ülle Saar Vana-Olevi talust Märjamaal, Julika Roos Jaani talust Pärnumaal, Kadri Roosi Esna mõisast Järvamaal, Merike Palm Uue-Taatsi talust Läänemaal, Lilian Freiberg Ala-Mähkli talust Võrumaal ja Olivia Till Hallimäe talust Valgamaal, Liilia Tali Rõõmu talust Valgamaalt.* *Näituse idee algatas ja eri kandi villarahvast aitas kokku viia Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg MTÜ Vildiarenduskeskusest.
*Näituse avamine 25.08.2009, kell 17.00 Eesti Käsitöö Majas, Pikk 22. Ootame lahkelt villailu nautima ja värsket koduleiba ning kitsejuustu pruukima.*
*27. augustil, kell 12.00-18.00 toimub näitusesaalis villatöötlemise presentatsioon. Jaani talu perenaine, Julika Roos, tutvustab Loueti firma villatöötlemise töövahendeid: kraase, vokke, haspleid ja villakamme. Tulge tutvuma!*
Näituse kuraator Liisa KallamMTÜ Vildiarenduskeskuse-mail: lisakala@hot.ee <mailto:lisakala@hot.ee>tel. 56 636 178

täiesti määrustevastane tatraleib

nii....
hakkasin justkui retsepti järgi kiirrukkileiba tegema. hõõrusin pärmi lahti. asendasin suhkru linnasesiirupiga. pidi panema siis nisujahu. siis viimasel hetkel mõtlesin et panen hoopis tatrajahu. see paisus vuhh nii et ei saand edasi teha. siis võtsin peotäie rukkijuuretist (mul on kakuna) ja vedeldasin ära. rukkijuuretist nägi retsept ette küll aga teises faasis. no ma lasin seista sel...mitte hapneda. tegelt ei tohtinud taignategu pausiga veel segada aga... kui juba siis. segasin juuretise sinna hulka ja jätsin kerkima. mitte tunniks nagu retseptis, sest unustasin no tegemist oli. siis tulin hakkasin sõtkuma, tuli meelde et enne tuleb teised ained sisse segada. jätsin sõtkumise ja segasin kõik kokku. nüüd panin täisteranisujahu ka. pidi sõtkuma pikkamööda, ma panin täie auruga. täitsa suva. nagunii ma ei tea mis ma teen ja jahu teeb mis tahab. täitsa metsik jahu. pole iial kohand sellist. pidi jätma õliga kaetult seisma 30 minutiks aga ta oli ju täitsa jahupudi! siis ma sõtkusin koos õliga teda veel.... noh...ja siis ta kerkis.... ja kerkis....kaugelt üle kahe tunni..... ja siis ma surasin ta ahju ja unustasin jälle ära, pidi olema ainult 25 minutit, aga no ma ju panin tatart ja rukist ja.... siis võtsin välja kui paps hüüdis et kuule leib läks lõunal ju ahju või. põhi kumises. lõikasime. määrustevastaselt, kuumalt. oli täitsa leib mis leib. aga selline karaski maitsega ja jube hea.
täitsa hullumaja. ja kui ma teinekord teen rukkileivaga kõik nagu peab ei pruugi midagi välja tulla.
eelmisel õhtul siiski olin ka oma järjekordsed hapuleivad ära küpsetanud, pihlakaga, panin seekord ka köömneid sisse (kohe hapnemise alguses!!! ) ja nisuteri, aga nisuterad jäid IKKA kõvavõitu KUIGI ma nad kergelt läbi keetsin enne. Hmmm.... teraleib on ikka müsteerium mulle. Väga hea leib tuli. Sõtkusin ikka ka korralikult ja tuli just siuke ehedalt poorne ja pehme.

Rukkinid /ruffins

Redfoxi lühiuudised. Short news.

* ma ei oska viljakohvi valmistada! ma ostsin paki orgaanilist kohvi Selverist, ei makst palju, mingi 50 krooni. Aga mul ei tule välja selline nagu Kohvicum Folgil pakkus. Kes õpetaks?
Who would teach me how to make a good grain coffee out of that organic barley coffee I bought? It just doesnt turn out the same way that super-delicious grain coffee I tasted at the Festival.... that one had a taste like the summer sun and surprise hugs.
* ma pole [hetkel] enam õpetaja. Kommentaarid võibolla kunagi hiljem. I am not a teacher as of recent. No comments for now.
* ma soovin et mul oleks suurem köök ja selle teised kasutajad vahel ka minuga arvestaks. Ma ei saa niimoodi leiba teha, kui pidevalt trügitakse ja kõik asjad lükatakse ümber!
I wish I had a wider kitchen (namely wider, it is 1 m large and 6 meters long)

Hehee. lots and lots of chocolate.

http://www.cacaoweb.net/

Rowan bread. pihlakaleib.

Nämma!!! - Yum! Väikse tüki proovisin see on tõesti hea kooslus.
ei kirjelda tegu, tegin seekord nö ühekordsetes vormides, mida poolmulgina muidugi kavatsen vähemalt 7 korda kasutada :-)))))
I wont give a description of the making this time, I just did it. I used so called throw-away casts, but I am going to use them at least 7 times of course, LOL.

Retsept /Recipe:

u. 900 g täistera Öko rukkijahu / 900 grams whole grain rye flour
u. 600 ml kuuma vett / 600 milliliters hot water
2,5 spl kadakamarjamett / 2 table spoons honey with juniper berries
1 spl linnasesiirupit / 1 table spoon dark malt syrup

1 tass nisukliisid (Öko) / a cup of wheat bran(fine, light ones)

2 spl linaseemneid / 2 table spoons of flax seeds
1 tl meresoola / 1 tea spoon sea salt
kaks peotäit kuivatatud pihlakamarju / two handfuls of dried rowan berries
2 spl toiduõli / 2 table spoons sunflower oil (at the very end !!!)
kalja /root beer.

Lasin seekord kaua ja aeglaselt hapneda, kloppisin vähem. Jahu puistasin vette kolmapäeva õhtul, neljapäeva hommikul lisasin teisest poolest poole. Reede õhtul kastsin taigna, lisasin maitseained ja lisandid ja lasin 3 ja pool tundi kerkida. Siis sõtkusin veel läbi, lisasin õli, panin vormidesse kerkima, silusin, puistasin jahu (ohtralt) ja tegin kerkimisaugud sisse. Kerkisid hommikuni, tegin veel auke ja panin ahju. Küpsesid 2 tundi. Määrisin kaljaga 3 korda. poole pealt panin teise panni kaitseks alla, hiljem fooliumi kooriku kaitseks leibade kohale ka. välja võttes niisutasin märja käega koorikut ja mässisin küpsetuspaberisse ning rätikusse.

let it go sour slowly and for long. I started on wednesday evening , mixing flour into hot water. Then I mixed a little and left it there for the next day and night. on thursday I added half of the remaining flour and gave the dough a good beating. I kept a paper on the bowl this time to prevent it from dirtying the towel also laid on top. I kept warmers on the sides of the bowl, more against any wind than to keep it warm. On friday night I added the spices, mixed the dough and spread a thick layer of flour on it. I let it rise in the bowl under the towel (just towel) for 3 and a half hours. Then I tread the dough for another time,devided into molds and let rise for the entire night. I had no intention getting up at 3 am or anything. In the morning I baked the bread for 2 hours, I brushed it with very dark root beer so it got a great tan. Half way through the baking I put another plate under the molds to keep the breads from burning and near the end I put aluminum foil above them to protect the crust. And of course there was a bowl of water at the bottom. I took them out and out of the mold about 35 minutes into cooling, and moistured with a wet hand. Then I left the breads inside the grease-proof paper and a towel, both separately, and now it is ready for tasting. MMmm!!!! Rowans give a really good taste to it!!!

Tekstuur / texture is great this time. Moist, but even and airy like it should be.

...retsept. Recipe.

Ma arvan et selle võin avaldada küll. Piisavalt harjutatud.
Minu rukkileib:
vähemalt kolme leivateo järgne vinge hapu juuretis, u. 150 g
700 g täistera-rukkijahu
300 g Veskimati rukkijahu VÕI soomlaste Rainbow-ökojahu (see on lihtsalt natuke kergem kui eesti jahu ja aitab paremini kerkida)
50 g köömneid
2 spl linaseemneid
tass nisukliisid
50 g riivitud kuivatatud porgandit (pane kuivama leiva hapnema panemisega ühel ajal, et ta päris krõbuskiks ei lähe, vaid jääks siuke värske)
2 spl toiduõli
2 spl linnasesiirupit
2 tl soola
korianditerasid pinnaleraputamiseks
100 ml täispiima leiva määrimiseks
2 spl mett lisanditeta
pool liitrit vett

leivateo ettevalmistus: pane kasutatavad anumad aknale sooja, tõsta välja vajaminev kogus juuretist et see "ärkaks", ülejäänut pole mõtet heast peast üles ajada. Otsi kokku kõik vajaminevad maitseained, mõõda välja ja jaga kahte ossa, jäta soojenema.

Teen ka täisterarukkist magushapu leiva meetodil. Pane vesi keema ja otsi suur nõu, kuhu see valada. jahuta vesi u. 85 kraadini kalla korraga sisse tassike vähem kui pool omavahel segatud jahudest. sega ja hõõru ühtlaseks pudruks. Lase täiesti maha jahtuda.

Lisa juuretis, klopi tainasse nüüd puuslusikaga õhku. mõne aja pärast hakkab see väga aktiivset elu elama. rahusta teda segades ja aegajalt uuesti kloppides, ära mässi midagi ümber, sest kui sa oma toimetusi teed, võib tainas üritada põgeneda ja kõik ära määrida. õhtul raputa tainale jahu ja ümbritse soojalt. Võid panna peale küpsetuspaberi ja sellele puhta rätiku.

järgmine hommik lisa poolest jahust pool ja anna tainale veel peksa. Ta peaks minema veidi paksemaks, ent püsima ühtlaselt õhuline.

poolest päevast meki hapusust. Liiga hapuks pole mõtet tainast lasta, pead pärast mõttetult palju suhkrut lisama. Kui on su jaoks hapuküllalt sega juurde sool, köömnedmesi ja kõik ülejäänd jahu juurde, selle järel siirup. Viimasena lisa õli. Jäta paar peotäit jahu pealeraputamiseks kuskile tassi. Sõtku tainast, ei pea käega aga kui tahad ehedat leivateo tunnet...see on raske. Pigem sega ikka puulusikaga tugevalt. Nüüd võid taigna kaheks jaotada ja ühele osale kuivatet porgandid juurde segada. Lase taignal kuskil 2 tundi kerkida samas anumas. Siis sõtku teda veel, kui tahad tugevamat leiba (seisab kah kauem) ning pane vormi kerkima. võid panna vaheldumisi porgandiga ja progandita taigent oma soovi järgi. Vormi võid määrida küpsetusmargariini või päevalilleõliga ja raputada kliisid sisse, need tulevad hästi maha kooriku pealt hiljem. Tee pind kenasti siledaks. Raputa jahu peale ja tee kerkimisaugud sisse, jäta 4 tunniks jummalast rahule ja sooja kohta räti alla. ära liiga kapitaalselt kinni kata.

Kui leib on kenasti kerkind, soojenda ahi pisut ette, mina panen gaasiahju 4 peale. Tee leivase peene pulgaga veel auke. vajuta pinnale koriandriterakesi või erinevaid seemuskeid mida soovid ja määri täispiima-väikse vee seguga. ahju põhja pane veevann.

pista leib ahju ja ära ava ahjuust enne kui oled veendunud et leib rohkem ei kerki. siis või teda keerata aga ära pinda pintselda kui pole just pragusid. umbes tunni möödudes kui soovid võid panna vormi kohale hõbepaberi siis seemuskid ei kõrbe ära. aga tee sellele augud sisse... pintseldada võid siis juba ka sama piima ja veega

leib küpseb mul u. kahe tunni ja 10 minutiga. siis võtan välja, [teen pilti], katan rätikuga, lasen pisut jahtuda ja tõstan vormist välja, siis käin käega-veega kooriku üle, enne pühin kliid maha, ja lasen räti sees kandikul täitsa maha jahtuda. Siuke leib seisab kuu aega värske. Külmkapis läheb veidi tihkeks aga röstides jälle pehmeks ( aga pannil või ahjus mitte röstris).
Porgand teeb osa leiba hästi tumedaks. Nii et saab teha kas tumeda leiva (isegi kui püülijahust teed, ikka läheb tumedaks) või kirju leiva. Hernejahuga saab rohekat kurkumiga kollast ja peedimahlaga roosat tooni, ja kakaoga sellist punakaspruuni.