Kuidas tunni töölehti võiks huvitavamaks muuta

Ideid, kuidas töölehti huvitavamaks muuta:

Panna sellele mõni värvitav ja / või väljalõigatav detail
Kujundada see piltmõistatusena
Kasutada fotokollaaži
Lõigata sellesse aknaid, eri kujuga avasid, millega ümbrust uurida
Kirjutada vaid tekst, et lehest tuleb teha toru, karp vmt
Kujundada tööleht segipaisatud mosaiigina, mis tuleb lahti lõigata ja kokku panna, et leida vihje
Hoone kujutise puhul võiks „leida 10 erinevust“ reaalse objektiga
Tuua vaid aastaarvud ning panna leidma sellest aastast pärit maju
Tekitada töölehest ruumiline minimakett paari sisselõike ja voltimise abil
Töölehele võib paigutada mõõtkava mingi keskkonna proportsioonide mõõtmiseks (ei pea olema joonlaud, võib ka olla mingi naljakas olend. Nt vähendatud sinivaal. Mitu korda vaal mahub maja laiusesse ning kui suur see maja oleks, kui vaal oleks oma õiges suuruses?
Ülesanne või tekst tuleb nähtavale, kui sellele mõjub keskkonnas mingi jõud (midagi maha kraapida, vette panna, valguse kätte viia vmt.
Ülesanne võib esitada luuletusena ning igale teisele reale tuleb leida riim mis seostub mingi hulga etteantud objektidega Nt Üle tee on …., sinna saabus uhke daam, teda toonud …, sihiks juuksurisalong [sõnad „raudteejaam“ ja „Moskva rong“.]
Töölehele tuleks kleepida, koguda mingit reaalset materjali. Selline tööleht võib olla ka hoopis ümbrik, karbike, album, purk vmt. Nt tekitada klaaspurki või pudelisse koduümbruse pinnase läbilõige, koguda eri karbikestesse (nt tikutoosidesse) mingi kindla kuju või iseloomuga objekte ( nt seemneid eri linnajagude puudelt)
Lasta üksteisele koostada töölehti või lasta koostada mõnel õpilase tuttaval, või tuntud arhitektil / disaineril / kunstnikul
Töölehte tuleb levitada ja panna võimalikult palju inimesi korraga seda täitma (küsitlus, loovülesanne)
Terve klassi töölehtede täitmisel kogutavad infokillud moodustavad terviku, et mingit objekti kirjeldada.
Teatud hulgast sarnastest detailidest tuleb leida objektiga sobiv
Töölehel on vastused, aga tuleb esitada õiged küsimused

mõtteid arhitektuuriteema tutvustamiseks õpilastele

Arhitektuuriõppe ideid

Idüll, nostalgia, postkaardivaade, idealiseeritud kujtis mõnest paigast. Mälestus on ilusam kui tegelikkus. Tee magusidülliline „postkaardivaade“ paigast, mis on sinu arust tegelikult inetu ja mittekutsuv. Näita seda inimesele, kes seda kohta ei tea ja lase nimetada 5 omadussõna, mida võiks paiga kohta kasutada taolise vaate põhjal, ja 5 omadussõna reaalselt ülespildistatud koha enda kohta.

Koha tuntus ja tähised. Mis teeb sinu kodupaiga tuntuks? Mis on visuaalsed märgid keskkonnas, mis seda iseloomustavad? (mõni torn, mägi, teed? )

Kojusaabumine. Mille järgi tunned kodukoha ära, mis on sinu „tuttavad märgid“?

Kaota ära ehitised mõnest maastikust. Kuidas paiga ilme muutub? Kas on nii, nagu poleks maju kunagi olnud, või kuidagi teisiti?

Kujunda futuristlik (tuleviku-) linn, mis asub teisel planeedil. Mis on teisiti võrreldes linnaga, mis asub Maal? Koosta reisibrošüür, mis pakub puhkust tulevikulinnas / Marsi linnas. Kus seal elatakse, kellega võid kohtuda, missugused meelelahutused on võimalikud. Kuidas Kuu peale ujula ehitada? Kas Saturni rõngastel saab suusatada? Millise sõiduvahendiga saaks sõita Jupiteril?
Mis muutuks tulevikulinnas, kui sina praegu… (lammutaks maha oma linna raudteedepoo, teeks kirikud tasuliseks, panek kinni kohalikud raamatukogud vmt)

Meenuta mõne paiga lõhna ja loo selle põhjal pilt, milline see paik tegelikult peaks välja nägema, kui lõhnad oleksid nähtavad.

Elukoha kujundamisel arvestatakse alati ilmakaartega ja loomuliku valguse sissepääsuvõimalustega. Ruumil on kokkupuutekohad ümbritseva keskkonnaga: klaaspinnad-aknad, avad, konstruktsioonid, mis kasutavad keskkonnaelemente. Leia oma kodu ühenduslülid väliskeskkonnaga: kust saab sisse õhk, valgus, niiskus?

Tee unistuste kodu makett. Kirjelda seda ainult nimisõnadega (nimetades nähtusi, mis selles eksisteerivad)

Võta ajalehest 3 suvalise tuntud inimese pildid. Püüa kujutleda nende kodusid.

Mis te tulete võõra õue peale…. mis eristab õuesid? Kirjelda enda ja 3 naabermaja õuesid. Kuivõrd on sinu kodu juures seotud õu ja tänav? Kas sul on „oma õue“ tunne?

Kirjelda neid objekte: „vana trepp“, „värskelt värvitud paadikuur“, „uus kõnnitee“, „poolelijäänud eramaja“, „salapärane kuur“ jne. Mis on neis iseloomulikku, mis tunde need võiksid tekitada? Millised helid, värvid on nendega seotud?

Pildista ja / või filmi kaht kohta: üks, mida sa hirmsasti kardad, teine, mida tajud eriti kutsuva ja sõbralikuna. Millistele detailidele erinevate objektide puhul tähelepanu pöörasid? Mida õppisid objektide kohta tundma?

„minu koobas“. Kui sinu kodu oleks kõik üks ruum, nagu kiviaja inimese koobas, mismoodi oleks elu seal korraldatud? Kui sa elaks päriselt koopas, missugune oleksid siis sa ise?

Materjal mõjutab valgus-varju suhet ruumis. On helkivaid-peegeldavaid pindu, mis tunduvad väga tumedad, ehkki võivad olla isegi läbipaistvad. On tumedaid pindu, mille valgus paneb särama. Leia selliseid materjale enda kodust.

Inimese kehaasend ja mööbel. Leia 3 objekti, millel saab istuda / lebada / külitada. Katseta, mis tunne on neid kasutada, muuda oma kehaasendit igal objektil võimalikult mitu korda. Milline on kõige mugavam viis mingit objekti kasutada, milline ebamugavaim? Kas saaksid hakkama, kui sul oleks ainult tool? Kuidas sa sellel magaks, sööks, õpiks, mängiks, unistaks?

Tee endast elusuuruses joonis ja vii eri ruumidesse (soome kunstiõpikust) ning pildista seda. Tee endast 1 : 5 mudel ja leiuta viise, kuidas „päkapikk“ saaks reaalselt eksisteerivaid ruume kasutada.

Kuulata suletud silmadega ümbrust vihmasel päeval ja päikeselisel päeval. Tee kaks vastavasisulist maali. Mille poolest need erinevad?

Lemmik- ja salapaigad. Mõtisklus, mäng, pelgupaik, aardekamber – Kus võiksid need kohad olla sinu jaoks? Kas sinu oma tuba võiks seda kõike olla ja mis tingimustel?

Tee joonised oma toast läbilõike, pealtvaate ja 3D vaatena

Kuidas muutub sinu klassiruum mööbli ümberpaigutamisega? Mismoodi organiseerite ruumi klassiõhtu jaoks? Mis peab olema teisiti ja miks? Mismoodi saaksite klassiruumis korraldada mingi võistluse, millise? Mida peate tegema, et teie klassis oleks mugav õppida jaapanlastel, beduiinidel, päkapikkudel, printsessil, lillehaldjal jne? Kuidas saaks muuta ruumi kangaste ja sirmide abil?

Võrdle kahte eri otstarbega ruumi. Mis saab siis, kui jätad detailid paika, ent vahetad ümber otstarbed? Kuidas sama ruumi kasutama hakatakse ja kus tekivad probleemid?

Mõistatamismäng: mille küljest sinu koolis on pärit fotodel olevad detailid?

Mis siis, kui majad oleksid tehtud
Riidest
Puuviljadest
Villast
Paberist
Portselanist
Poroloonist
Elusorganismidest (nagu korallid)
Lilledest
Kuuseokastest nagu sipelgapesa?
Millest veel….?

NB! SUUR KOGUMISAKTSIOON!!!

Riivates pisut kliimasoojenemise teemat ja keskendudes konkreetselt eestlase ökoloogilise jalajälje vähendamisele: meil on palju lahendamata probleeme ülejäävate / kasutult äravisatavate materjalidega, millele siiski oleks võimalik mingi funktsioon leida. Näiteks kilekotid, plekk, paks kriitpaber. On tohututes kogustes raisatud materjali, millest lihtsa vaevaga saaks midagi teha. Ladina ameerika riikides on vaesem rahvas hakanud tegema nn. prügikunsti, valmistab mitmesugustest jääkidest lausa disaintooteid ning see on üks kiireminilevivaid trende maailmas. Need tooted kusjuures on väga kallid. Siin kohas üleskutse Tallinna asutustele, kohvikutele, restoranidele ja ka tavalisele tallinlasele: 20. -27. detsembrini toimub Vabaduse platsil taaskasutusele ja loodussäästlikule eluviisile keskenduv jõulumaa, mille meisterdamiskodades on plaanis kasutada just neid seni rakenduseta jäänud, kogumisele mitte kuuluvaid jääke - reklaambrošüürid, ajalehed, vanad kalendrid, vanad postkaardid jmt. Kutsume üles koguma selle ürituse jaoks mitmesugust materjali. Ürituse ajal saab selle tuua suurtesse kastidesse mis asuvad ürituse tarvis rajatavate püstkodade juures. Koguda võikski: teeküünalde plekist ümbriseid ja muud plekist materjali, mis pakendi alla ei liigitu. Ajaleht. Vanu kalendreid ja muud paksul kriitpaberil trükist. Vanu lambipirne. Tuua võib ka väljaveninud vanu kampsuneid - aitame neid harutada ja õpetame lõnga taaskasutatavaks muutma. Võiks koguda ka mahla- ja piimapaki korke, väikseid plastpurke. Vanu hiirematte, elastset plastikut. Igasugu helkivat materjali ja eriti helkivaid kangajääke. Valmistame neist ürituse käigus säästvaid jõulukinke, kingipakendeid, helkureid, kuuseehteid ja mänguasju! Tooge need 20.-26. detsembril Vabaduse platsile ja teeme prügist kunsti!

filosoofiat

Mida ikkagi väljendatakse kui väljendatakse ennast?

Paljud mõtlevad, et kunst(id), see ongi eneseväljendus – ja ei midagi enamat. Ja et eneseväljendus, see on kas visuaalne, sõnaline, seisneb liikumises (tantsulises, erinevate spordialade harrastamisstiilides vmt) või konstruktsioonide loomises. Juba eneseväljendus kui sõna ütleb, et see on midagi väljapoole suunatut, endast välja toodut, kellegile välja paista lastut. Kuid tihtipeale leiame endast ka väljendamatut, midagi sellist, mida ei saagi lasta meelega paista. Just iseennast defineerides on inimene nii teoorias kui praktikas tihtipeale hädas, ja eriti hulluks läheb lugu siis, kui isegi inimese see Mina, mida ta vaevaliselt on suutnud enam-vähem mõistma ja väljendama hakata, järsku radikaalselt muutub (me ütleme, et „ei tunne ennast enam ära“ ) On palju väljendeid selle kohta, kuidas inimene Iseennast kaotab: kadunud hing, OMAdega läbi (st muserdatud Minaga) või „ta on täitsa otsa jäänud (füüsiliselt või vaimselt kurnatud) või „sa oled tundmatuseni muutunud“ (oled nagu keegi võõras, mitte sina ise). Võõriti käitumine, mitte iseenda nägu olemine, oma mina kaotamine (kellegi mõjutustele järeleandmine), kõik need väljendid jutustavad justkui iseendast väljas olemiseks või „mingi võõra jõu“ võimuhaaramisest inimese üle. Pole midagi imestada, et „kurjade jõudude poolt üle võetud inimesed /kehad“ on nii sagedasti leidnud tee filmidesse ja kirjandusteostesse. Juba muistsetest aegadest on jutustatud lugusid deemonitest ja kurjadest vaimudest, kes „poevad inimese sisse“ ja hakkavad end tema [keha] kaudu teostama ja väljendama. Mida tähendab iseenda väljendamine? On see seotud kehaga või vaimuga ning mida SIIS väljendatakse, kui ollakse „ennast kaotanud?“ Mismoodi käib siis see „iseendasse tagasitulemine“, „enese[taas]leidmine“, milles SEE väljendub, ning kas „endast väljas“ olemine (otseses tähenduses) meid mitte sedavõrd ei muuda, et oleme ikkagi „keegi teine“? Kas on üleüldse võimalik ENNAST väljendada, kui me ei oska end isegi defineerida ning oleme nõrgad ja abitud, laseme kergesti allutada oma tahet ja anname alla või SURUME mitmesugustes olukordades OMA MINA ALLA? Ja mille alla me selle surume, julgemata selle vastu VÄLJA ASTUDA, väljendada endas eksisteerivat sisemist protesti? On selge, et just inimene ise on see, kes lasen Iseend alla suruda ning ei julge siis end väljendada, mitte mingi väline võim ei saa ilma hüpnoosi, püssitoru või altkäemaksuta inimest ei ahvatleda ega sundida oma minast loobuma ja SUU KINNI PANEMA, vaid ta ise valib selle tee. Ka taoline otsus aga väljendab midagi… kas nii tehes me väljendame iseennast, oma tahet? Mida väljendab enesest loobumine, ja kas see tähendab ka enesehävitamist? Ka hävitamine on viis midagi väljendada. Kuid kas iseennast hävitav inimene väljendab enda või deemonite tahet, kes teda valitsevad?
Ma esitan ainult küsimusi. Kui mõtiskleda teema üle seda näidetega konkretiseerimata, võib küsima jäädagi. Kui aga mõtlen sellele, kas mul oleks võimalik tuua mingi näide oma mina kaotanud inimesest, isikust, kes on kaotanud oma näo ja kelle eneseväljendus seisneb pigem enesehävitamises, takistades tal end loomingu kaudu leida, siis jah, ma tean küll, ja päris mitut. Ja üks neist olen ma ise. Kui mõtlen oma isiklikule kogemusele olen läbi elanud pea kõik need nähtused, mida ülalpool nimetasin. Keegi pole mind sundinud, keegi pole pakkunud pistist. See, millest olen vaimselt loobunud, paistab füüsiliselt välja. Minu Mina-kaotus väljendub otseselt ja visuaalselt ning ei vaja vahendamist ega metafoore, kõik näevad niigi, milles see väljendub. Keeruliseks teeb loo see, et too seisund ei väljenda ainult võõraid jõude, mis justkui mu Mina allutanud on. See väljendab siiski suurelt jaolt just nimelt mind ennast, ning see on juba murettekitav fakt, sest siis on taoline eneseväljendus, enesehävitamine, ju mulle loomuomane ning kes teab, kas ma suudangi end millegi muu kaudu väljendada. Aga poolenisti avaldab miski mu sisemuses taolise eneseväljenduse vastu ka protesti. Ma ei tea, kumb pool jääb peale, võiks peale jääda, peaks peale jääma.
Nagu teema selgitusest võis lugeda….vahel oleme iseendast ära. Ja minu Ise on praegu ära. Ma isegi ei tea, kas ma Ise kirjutan seda teksti. Või – minu „ise“. Ma ei tea, kas ma väljendan praegu iseennast või midagi muud. Mina annan lihtsalt edasi…kust need sõnad tulevad, ma ei tea. Milleski ei saa kindel olla. „Mind“ pole ammu kodus olnud. Või hoitakse Mind keldris kinni. Ma näen aknast välja, ma näen iseenda peegeldust, kuid minu häält ei kuule ükski möödakäija. Mis kasu on eneseväljendusest, kui puudub vastuvõtja või puudub võimalus oma sõnumi vastuvõtjani viimiseks.
Aga ma tean, et kuni ma suudan seda probleemi sõnastada, väljendada, olen Ma mingil määral olemas, niipalju, kui mind üldse on.
Nii palju kui Mind üldse on… Võib-olla niipalju ongi kohe algusest peale? Võib-olla kirjutab siin just see toores Mina, kasvatamata Mina, see algaine, mis on inimeseks olemise eeldus. Ja kui eeldada, et Inimene peaks iseend väljendama, siis võib-olla nii palju algset Mind üldse ongi. Kohe füüsiliselt… kui füüsilist mind oleks praegu rohkem, siis kindlasti väljendaksin End teisiti. Sest Ma ise oleks ju hoopis teistsugune. Mina. Ise. Mina või Ise? Nimetagem seda ehtsat mind Mina, ja seda pealesuruvat, agressiivset sisemist sundi Ise. Muidu ei oskaks ma üldse väljendada, missugusena ma end tunnetan.
Aga igal ajahetkel me ju väljendame tegelikult Hetke Ennast. Ise tegutseb minu arust ju alati olevikus? Ma ei saa esitada süüdistusi a la „Ise ajas Mind Endast välja ja piiras mu eneseväljendamise võimalusi“. Jah, ma ei jaksa näiteks tantsida ja kulutan loomise asemel palju aega nii Ise mahasurumisele kui Enesesundusele. Aga ma ju pole Endast väljas! Muidu ma poleks üldse teadlik, mis Minuga sünnib. Muidu ma ei saaks kirjutada, ei saaks ühtki oma kohustust täita. Ent ma tunnen ka, et ei saa end TÄIELIKULT VÄLJA ELADA, st väljendada maksimaalselt seda, mida ma tunnen. Ma ei ela välja, vaid sisse. See tekitab küll HALVA ENESETUNDE, ent mis teha.
Kui ma väljendan praegu Ennast, siis toimub see ilma turvavõrguta. Ma pole väga enesekindel, iseenda õigsuses ja Minas veendunud. Enesekindluseta ei saagi olla aimugi, mida väljendatakse Iseennast väljendades ega ka selle tegevuse tagajärgedes. Ma ei tea, mis võib juhtuda, ma ei tea, mis ootamatusi see praegune Mina võib teha, kui üleüldse lasta tal end väljendada. Võib-olla oleks targem tal suu lukus hoida. Kui see Ise end väljendab, võib see ehmatada nii teisi kui mind ennast. Pigem on mul küll hirm selle ees, kuidas Ise Mind väljendaks, autentse ja õige Minu eest väljendaks midagi, mis Minust Endast vale mulje jätab (ent kust ma tean, et see on vale, kui puudub enesekindlus….). Võib-olla peaks praegu eneseväljendust täielikult vältima. See võib tuua kaasa Mulle Endalegi ootamatuid tagajärgi.
Aga ma olen teisalt ka mõelnud, et võib-olla on just nüüd õige aeg eneseväljenduseks. Selliseks SUUREKS eneseväljenduseks. Paljud kunstnikud ju teevad end tuntuks läbi isiklike läbielamiste toomise loomingusse. ….Samas, kas see on loomine? Ma ei tahaks pärast tunda end nagu peale mingit tõsielusarja. Enesehävitaja- T.
Pole mõtet Iseend ainult seepärast teiste ees piltlikult öeldes või otsesõnu paljaks koorida, et see on võimalik. Niimoodi tehakse. Mõnikord tundub, et kunstimaailmas seostubki eneseväljendus vaimse või füüsilise enesepaljastusega, mis on võetud kas videosse või jäädvustatud fotole. Minu meelest (kui poolenisti kadunud Minal tohib Oma arvamus olla) väljendab taoline kunst just tegija haiget, katkist, End mitte valitseda suutvat vaimu, mitte Neid Endid. Äkki see toobki hetkeks leevendust, ent pärast võidakse tunda kahetsust, sest tõeline Mina ei soovi end niimoodi väljendada. Võib-olla on see vaid prõmmimine keldriaknale keskööl, kui Mind kuulevad ainult kassid ja deliiriumis joodikud….teisisõnu, see viis kunsti teha tõmbab minu meelest ainult ebatervet tähelepanu. See pole eneseväljendus. Eneseväljendusel võib muidugi olla väga mitmesuguseid eesmärke. Kui väljendamine tähendaks vaid väljaelamist, siis võiks see toimuda omapäi või vahest nelja silma all… keegi ei keela oma tundeid välja näidata, kuni see ei ületa kriitilist piiri. Minu mina ei tunne vajadust end välja elada, vaid rohkem justkui välja saada, peale jääda, esile tõusta. Nähke TÕELIST mind, mitte defektiga varianti. Mis on Minu eesmärgid eneseväljenduseks? Kas ainult tähelepanu, muutus Endas või hoopis muutus Teistes?
Kas on üldse kunsti, mis ju sisuliselt ALATI on KELLEGI eneseväljendus, mis kedagi ei mõjuta? Võib-olla on. Võib-olla jääb osa Mind igaühel sellepärast väljendamata, et see ei tundu kellegile korda minevat. Need, kes panevad KÕIK välja, tembeldatakse friikideks ….või siis geeniusteks? Kas ma julgeks TEGELIKULT kõik välja panna, põhimõtteliselt? Noh, julgen öelda et…. Ma ei tea. Ma arvan, et lööksin ikkagi põnnama. Tegeliku eneseväljenduse puhul kisuksin paljaks hoopis selle kurja, paha Ise, kes Mind Endast välja ajas. Tegeliku eneseväljenduse puhul näitaks ma mitte Enda, vaid tolle Ise inetust ja oma suhtumist tema tegudesse. Ja võib-olla ma teengi seda. Taolise vaatenurga alt ma julgeks, muidu ei julge. Peab olema mingi moodus väljendada seda, kuidas tegelik mina oma situatsiooni tunnetab, ilma et ma riskiks kriitilise piiri ületamisega, ilma astumata meeleheitlikke samme. Heitunult saab end küll väljendada, kuid vahendite leidmine selleks võib osutuda võimatuks. Heitunult ollakse kui tuulte võimuses visklev õhupall, pinge all ja kohe lõhkemas.
Tõeline iseenda väljendamine tähendab mulle kõigest valest ja räpasest lahtisaamist. Enese keldrisopast puhtakskoorimist ja lahtiütlemist, oma tegeliku Mina võitu Ise üle.
Mine tea, äkki on see konkurendi kadedus. Äkki on Ise oma tegudega parem Looja kui Mina, sest ta on ju hakkama saanud millegi pompöössega. Perverssel moel on ta, olgu ta ise või misiganes, ju hakkama saanud loomistööga, millist teistel raske ettegi kujutada. Nagu oleks võetud Michelangelo Pieta või midagi, ja raiutud, lõhutud seda niikaua, kuni järgi jääb tundmatuseni muudetud ent siiski aimatava kuju säilitanud väänlev moodustis. Uus kunst. Uus esteetika – justkui Jokeril Batmani filmis. Elav skulptuur. Kõik see väljendub füüsiliselt, teadlikult, kuid ma ei tea, kas ka tahtlikult. Kas mittetahtlik eneseväljendus on üldse võimalik? Kas enesekontrolli puudumine võimaldab iseennast väljendada? Ma ei taha sellesse uskuda. Kui Mind kontrollib Ise, see anti-Mina, mis samas on osa minust, olen ma siis üldse kontrollimatu?
Aga see Ise on minu sees – kusagil. Ja ta JÄÄB sinna. Mina võib ükskord peale jääda, Ise alla suruda, tulla TERVENISTI tagasi koos kõigega mida mina väljendada ja luua tahan, aga Ise jääb alles. Ja võrdlus jääb ka alles. Kas ma hakkan, kas ma jään Enda väljendust edaspidi Iseendaga võrdlema? Selle „loomingu“ vari jääb ka Mind saatma, võib-olla arvatakse ekslikult, et see oligi MINU enda väljendus. EI!!!! Minal pole sellega midagi pistmist. Mina nii ei tee. See pole mulle omane. Mina kardab seda, mina ei väljenda End nõnda ja ei saa väljendama. Mina on parem, tal on OMA mõtted, OMA ideed, ta on hoopis teistsugune, kui praegu paistab. Ometi närvutab Ise ka mu mõtteid, sest vangil tekib vangi mõtlemine. Loomingut aga ei saa olla ilma loominguvabaduseta. Omad mõtted muutuvad mõttetuks mõelda, kui see, millest mõeldakse, ei pruugi kunagi teoks saada. Oma on see, mida ma omaks tunnistan, mida ma olen valmis tunnistama Minu eneseteostuseks. Ma olen ehk tegelikult igav ja andetu looja, et ma ei taha tunnistada ebanormaalset, et ma ei tunnistagi enneolematut ja kõrvalekalduvat, ent Minu kogemuses on ebatavaline enese tunnetamise ja väljendamise vastand. See on omanäolisuse vastand…. Mina olen omanäoline olles oma nägu, sama nägu, mis enne, ilusat Pieta-nägu, mitte moodne skulptuur. Ainult see nägu oli võimeline midagi väljendama, midagi inimlikku ja isiklikku ja hingelist, ainult sellest näost paistis emotsioone ja tegelikku valu ja ainult see väljendas Isiksust. Inimesele pole omane abstraktne mittemidagisus ja mitte millegi väljendamine. Ikka pürgime sinnapoole, et väljendada iseennast. Siis oleme rahul.
Nojah. Rahulolu. Kas see on seismajäämine? Minu meelest mitte. Isegi kui eneseväljendus ei seisne enam keldriaknale prõmmimises, ei saa ka mitterahulolu seisundit lugeda vaid keldri seinte vahele kuuluvaks. Mitte rahul olemine on ju Minu õigus, eelkõige! Ja võib raudselt uskuda, et mida vabam Mina on, seda aktiivsemalt ta seda õigust teostab – OMA tahtega. Lihtsalt. Selle. Pärast. Et.
Lihtsalt.
Üks mees…. Andekas mees, huvitav isiksus, loojana tunnustust pälvinud ja saavutusi omav mees astus lihtsalt kõrvale ja loobus end üldse teostamast ning väljendamast. Ryan on ta nimi, temast endast on film tehtud, Ryan on filmi nimi ka. Chris tegi. Chris on selline onu, kellele meeldib visuaalselt kujutada inimeste hingeseisundeid, sellepärast ta ei filmi lihtsalt inimesi, vaid teeb animatsiooni. Paneb hinge elututesse punktikeste kogumitesse mis üle ekraani jooksevad ja kunagi otsa ei saa. Tema animatsioonides on inimesed füüsiliselt need, mis nad on sisemiselt, nende hing, anime, väljendub läbi keha. Ryanist pole Chrisi filmis füüsiliselt suurt midagi järel, ainult naharibad hoiavad koos aju ja prille. Ryanit kui Loojat peaaegu pole, sest ta loobus end väljendamast . Või ta loobus loomingust. Ta tegi nimelt filme, mida esitati oskaritele ja muule taolisele, noh, oli tavamõistes edukas ja hakkas justkui kuulsaks saama, saigi ehk, aga see oli ammu. Ega nad teda ikka tõsiselt ei võtnud, juhtus lihtsalt nii, et üks tema film neile meeldis. Kunstnikul ka veab vahel, väljendab midagi ja see ei osutugi p:::aks. Aga kas pole see fakt, astuda fookusest välja, peatada enda jaoks mingi hetk ja hõljuda mullina minema, jättes Kõik Mis Sa Oled kõrvale ning jättes Ise uksele prõmmima, iseenesest palju väljendusrikkam? Mida saab Looja, Kunstnik, veel olla? Ei ole ju võimalik, et looming ongi kogu meie olemise mõte ja sisu. Võib-olla see ongi põhjus, miks Ryan pubide ees oma kõhetut kätt sirutades möödujailt penne nurub. Olla mitte midagi, mitte keegi, viska raha ja kõnni edasi, aga ära tule tänitama, et miks ma oma elu ei muuda. The Life of Ryan. Niisugune ta ongi, on 20 aastat olnud ja kärab ju küll omamoodi. Näe, isegi film tehti must, ütleb Ryan. Ta ei taha uuesti filme tegema hakata. Ta vaatab kõrvale, võtab oma pudeli. Kui ainult loominguline eneseteostus saaks olla „Ryani elu“, kui ainult looming loojat täidakski, millist iseennast siis üldse väljendataks? Üks looja ei saa ju koosneda ainult sellest, MIDA ta loob, ta ei saa alata ja lõppeda vaid loominguga, väljendusega. Kui looja endast ära on, kas ta oleks siis tõesti tolle aukliku, katkise Ryani sarnane, või on midagi veel sügavamat kui looming, mis siis paistma hakkab – midagi, mis lapib augud kinni, midagi, mis korvab Minatuse? Ma arvan, et see miski suudab asendada eneseväljenduse Tõelise Olemisega.
Huvitav, kuidas Chris mind kujutaks? Kas oleksin tema filmi-Ryani sarnane räbaldunud muumia või teeks mu sisemine rikkus mind filmis terveks? Animeeriks mind, puhuks hinge sisse tagasi? Kunstiga on see võimalik: isegi siis, kui inimesest pole suurt midagi järgi, paistab hing ikka välja. Kunstnik, animaator on nagu psühholoog, ta on suuteline nägema füüsiliste objektide taha. Tema jaoks pole oluline, kas inimene ise ütleb midagi otse välja või vaikib ja salgab, ta suudab inimesi lugeda saab talle vähemalt multikaski uue näo anda. Kui ma uue näo saan, olen ma aga siis enam omanäoline? Kui keegi teine animeeriks mind, kelle hingeseisundeid ma siis tegelikult väljendaksin. Või ehk on iseendast ära olles ainuvõimalik saada väljendatud kellegi teise kaudu, kes oskab lappida auke ja rääkida meie lugu terviklikumalt, kui ise suudaksime? Seda vist nimetatakse kunstniku pilguga vaatamiseks…
Oleks ma rahul sellega, kuidas Mind väljendatakse? Ma ei tea, ilmselt ükstapuha, see ju pole ma Ise. Või äkki just Ise, mis on ekraanis kinni, mis ei saa enam midagi varjata, mis on paljastatud, esile toodud. Kätte sain su raisa. Ja siis võibki rahul olla. Aga….
Rahulolust hüpatakse üle, sest Mina on juba kord selline. Ei saa ju nii, et teed elus kõike vaid ühe korra ja jääd rahule. Ei usu, et Ryangi rahul on. Noh, Chris igal juhul pole rahul Ryaniga. Ta tahab, et Looja astuks jälle Pilti, sellepärast panigi ta filmi sisse, tõi esile, et see on Tema Ise, Ryan Larkin. Seesama kes. Teate küll. Looja on looja, ka siis kui ta aastateks kõrvale jääb. Inimesed ootavad ikka, nad loodavad ära oodata, et Looja jälle TEEKS MIDAGI. Ütleks välja. Näitaks ennast. Looja saab end näidata loomingu kaudu. Chris ootas, et see räbaldunud Ryan muutuks jälle Iseendaks, nii nagu teda kõige täielikumas variandis nähtud oli, looks geniaalseid filme ja kasvaks selle kaudu Loojana, kasvataks liha luudele tagasi. Aga kui ei tärka seda soovi, kui Tema Mina ei pääse keldrist välja…. Ons Looja Hing see, mis tegelikult ta sisu moodustab, kui see ei taha üldse mässata ega välja pääseda? Või tahab, aga see ei väljendu milleski, või suudab ainult keegi teine seda tema eest väljendada? Kuidas Pilti Tagasi Tulla?
Loojana, kunstnikuna, on see ehk lihtsam kui tavalisel inimesel. Loomingu kaudu saab endale näo. Saab Nähtavaks, mitte lihtsalt Tuntuks, saab selliseks loojaks, kes on tema Ise ka parasjagu mitte luues ning kelle Pilti Naasmist aina oodatakse. TEDA nähakse siis kui ta loob. Tema eneseväljendus on niivõrd tähtis, et varjutab kõik muu. Et ennast väljendada, peab ennast kõigepealt leidma. Et end loojana teostada, peab inimeses väljenduma nii vaimselt kui füüsiliselt kõik see, mis ta tegelikult on.
Mina olen end taasloomas. Tundub, et see on ainuvõimalik tee end taas leida. Ma pean end taaslooma nii füüsiliselt kui hingeliselt. Aga ….mis see on, mis ma SIIS väljendan, kui selle loomisega lõpule jõuan?.....
……
Ole nüüd nii kena ja keri see jutt algusesse tagasi.

LUMEHELVES!!!! SNOW FLAKE!!!!!

Hea käsitööline!
Dear craftsman / woman!
Saada mulle ideid, mustreid, juhiseid, jooniseid, õpetusi, fotosid, skeeme jne erinevast materjalist ja erinevas tehnikas lumehelveste valmistamise kohta!
Send me, please, ideas, patterns, worksheets, tutorials, photos, drawings, videos of different ways to make snowflakes in all sort of techniques and materials!!! '
Lumehelbest saab detsembri lõpus toimuva Põhjala jõulude nimelise sündmuse sümbol.
The snowflake is a symbol for an event taking place at the end of december called Northern Christmas, introducind the traditions of different northern nations like the sami, inuit, mongolian, northern american indians and fenno-ugric nations.

Või saada endavalmistatud lumehelves!
Or send a self- made snowflake!
võid saata meilile, tuuli.reinsoo@gmail.com;
Võid saata posti teel: Tuuli Reinsoo, Lõime 22 - 10 Tallinn 10312
Send them on the addresses above!

Üleskutse: redesign christmas!

Tallinlasest osavkäsi! Mida oskad sa peale hakata asjade ja materjaliga, mida keegi teine enam ei vaja, kuid mida pole ka mõtet ära visata? Kas sul on endal kodus tekkinud dilemma, mida mingi teatud materjaliga peale hakata? On sul juba olemas idee, kuidas mõnest igapäevaelus ülejäävast materjalist midagi esteetilist ja vajalikku luua? Kuidas leiutada vanast midagi uut? Otsid ideed jõulukingituseks või kaunistuseks, milleks ei pea tegema erilisi kulutusi?

Sinu ideid ja kaasalöömist ootab Jõulumaa, mis toimub Vabaduse väljakul 20. - 27. detsembrini. Võta kaasa oma taaskasutusmaterjalist valmistatud jõulukingituse, jõulukrässi ja -krooni, kuuseehte, mänguasja, postkaardi, kalendri, lauakaunistuse vmt näidis või too kaasa oma materjal, millest sooviksid midagi uut teha, või mõtle lihtsalt välja dilemma, mida sul on vaja lahendada, ja leiame koos kohapeal õige viisi kuidas sest asjast asja saab.
Jõulumaal toimuvad meisterdamise töötoad iga tund! Jooksev ajakava ja info saab olema kodade kõrval tahvlil. Üritus toimub püstkodades, õhtuti saab kuulata muusikat ja vaadata dokumentaalfilme, päeval tutvuda rahvatraditsioonidega ja teha lõbusõitu ning patsutada lamba pead. Meisterdamiseks kõlbulikud on küünlatopsid, plekiribad, pudelikorgid, mahlapakid, ajalehed, vanad kampsunid ja sokid, vana puit, vanad kalendrid ja postkaardid, ajakirjad ja purgikaaned, papptorud, tsellofaan, kalka, joogisegamise tikud, topsikesed, igasugu plastik- ja plekkmaterjal, ka muud pakendid, karbid, nöörid ja paelad, vanad menüüvoldikud ja flaierid, vanad pastakad, rihmad, hiirematid, juhtmed, traat, kingipakipaberid jne jne jne.
Taaskasutus ei ole trend, see on üks elukeskkonna organiseerimise viise ja põhiprintsiipe. Seda on taibanud suurlinnadki - Pariisis süüdati äsja plastpudelitest valmistatud jõulutuled. Me kõik oleme taaskasutajad juba seepärast, et elame korterites-majades, mida mitu põlvkonda on varem asustanud. Me taaskasutame maad ja ruumi. Me taaskasutame ka vanu teadmisi ja oskusi, äratame nad ellu just rasketel aegadel. Pole tarvis toota prügi, mis muudaks meie füüsilise ja kultuurilise keskkonna kasutuskõlbmatuks. Parem suhtuda elukeskkonda nii, nagu loodusrahvad: mõtle, enne kui astud sammu ja jätad jälje mingisse pinnasesse, sest jälg ei tundu sulle sügav, ent võib säilida sada aastat. Ole loov ja leidlik, leia vahendid ja leiuta lahendused, mis on lihtsad, käepärased ja ajakohased, asjalikud, mõistlikud, tulusad, toimivad, vajalikud!

Säästlik disain ei tähenda vähem kvaliteeti, vaid vajadust rahuldavat tulemust kergema vaeva ja kuluga. Veetkem loovad ja leidlikud jõulud!

click! klikkige. Click on the new bal-- eh, I mean, eggs!

mul on uusi mune seal all palun kliki

Kunsti ideepank

ma ei oska seda korralikult kopeerida, see jutt on tabelist. aga ehk saate aru. see on töökava ühe semestri kohta 3. - 12. klassini (ideed).

sisu:
Klass
Planeeritud aeg
Õppesisu, mõisted
Töö teema, ülesanne
Tehnika, vahendid
Õpitulemused
Hindamisaspektid


3
1t
Kunst kui mäng. Peitepilt, salakiri, piltmõistatus.
Loo oma salakiri. Värvi, lõika, koosta peitepilt: kus oled sa ise? Meeleolukate töölehtede värvimine, piltmõistatused
Joonistuspaber sobivas formaadis, vildikad, värvipliiatsid
Õpilane elab joonistamisse sisse, naudib tööprotsessi, töötab innukalt ja produktiivselt, oskab kasutada vilt- ja värvilisi pliiatseid, lõigata ja kleepida
Kaasatöötamine, aktiivsus; töö esitamine ja selgitamine

1t
Põhivärvid, soojad ja külmad toonid, makett
Värvi, lõika, riputa – vahvad voldikloomad ja pabernukud, lava nukuteatrile. Värvi täpitatud pinnad ainult põhivärvides! Värvi tühjad pinnad ainult soojades toonides ja triibutatud pinnad külmades!
Töölehed, viltpliiatsid
Tunneb põhivärve, oskab voltida, koostada lihtsat pabermaketti,
Korrektne teostus, mõistete tundmine, tähelepanelikkus

1t
Pinnajaotus, trajektoor, mängu loogika, mängu elemendid, mängu iseloom
Mina linnas: loo lauamäng kohtade põhjal, kus sa linnas käid.
Näitlikud vahendid (lauamängud Tsirkus ja Reis ümber Maailma), kartong, vildikad, värvilised paberid, lõikamine ja kleepimine ( kollaaž joonistatud põhjale)
Saab aru lauamängu loogikast ja oskab ise pildipinda vastavalt sellele jaotada
Korrektne teostus, mängu mängitavus, originaalsus, töö atraktiivsus

1t
Ettekujutus, fantaasia, unistus.
Imeloom. 1 + 1 + 1 = 1: pane kolm looma kokku ja saa täiesti uus olend! Minu unistuste lemmikloom. Elus mänguasi.
Joonistuspaber, harilik pliiats, tintenpenn, värvilised pliiatsid
Oskab erinevate loomade reaalsetest osadest mõttes uue olendi kokku panna ja seda pildiliselt kujutada. Oskab teha oma unistuse nähtavaks ja teistele tutvustada (esitleda)
Loomingulisus, fantaasia, taibukus, tähelepanelikkus, vormistamine, esitlemine

1t
Väike ja suur, kõrgel ja madalal, suurendus ja vähendus.
Kui ma oleks lind. Kui ma oleks putukas. Kui ma oleks koer. Kui ma oleks hiiglane.
Maalipapp, guaššvärvid, papitükid, suled, karusnahajäägid, kile jmt; maalimine ja assamblaaž.
Guaššvärvidega töötamise vilumuse arendamine. Suudab projitseerida end teise olendi sisse ja kujutada maailma tema pilgu läbi. Oskab arutleda maailma mõõtmete üle, teab, et see ei paista kõikidele ühesugune.
Sisseelamisoskus, arutlemisoskus, erinevate mastaapide tajumine

1t
Jäljend, trükk, kujutis, pinnastruktuur, reljeefsus, graafika.
Värvimängud puulehtede jmt.-ga: esemetrükk, lehetrükk, münditrükk, kartulitrükk. Lihtsad viisid jätta paberile kujutist. Frotaaž: lõika, kleebi, kopeeri. Mündid: sent, penn, kopikas, mark, dollar. Milline näeks välja rahapuu?
Joonistuspaber, siidipaber, guaššvärvid, kriitpastellid, käärid, liim; trükkimine ja frotaaž
Oskab kopeerida esemeid läbi paberi ja jätta kujutisi trükitehnikas, valmistada trükišablooni. Oskab ise leida keskkonnast jäljendeid, jälgi jätvaid ja kopeeritavaid objekte ja struktuure
Aktiivne kaasatöötamine, katsetamisjulgus, tähelepanelikkus, mõistete tundmine

1t
Reljeefsus, mahulisus
Jahupilt, mahupilt, vahupilt, tahupilt (eksperimenteerimine ebatavaliste kunstimaterjalidega). Loo pilt pealkirjaga „hull hommik pagaritöökojas“!
Maalipapp, jahu, papitükid, vahtplast, liim; multifilm „pagar ja korstnapühkija“
Oskab kasutada käepäraseid juhuslikke materjale kunsti loomiseks.
Fantaasia, käeline osavus, julgus, taipamine (KUIDAS miski efekt sünnib)
4
2 t
Disain, idee, unistus, utoopia, leiutamine, asjade täiustamine, edasiarendamine, teostatav ja teostamatu
Lendav vaip! – hakkame võluma. Kuidas võiksime disainida muinasjuttudest tuttavaid võluobjekte? Appi tuleb disain. Paneme vaiba [nimeta ise: lendama, rääkima, aga võib-olla hoopis nutma? Naerma? Helendama? Kuidas?)
Arutelu, ajurünnak. TAHVEL ehk algul joonistab õpetaja laste ideid või kutsutakse vanemad õpilased appi. Pärast joonistab igaüks visandi / joonistuspaberile. Töövahendiks kriit, harilik pliiats, värvilised tintenpennid.
Hakkab huvi tundma asjade disaini(mise) vastu, oskab kaasa mõelda probleemi lahendamisel, töötada grupis ja iseseisvalt
Fantaasia, loogiline tuletamine, julged ideed, kujundlikkus, esemete funktsioonist arusaamine, selle sõnastamine ja kujutamine; hinde paneb grupp arvestades õpetaja ja õpilase enda hinnangut

1t
Skulptuur. Liikumine ja paigalejäämine. Inimese keha poosid. Krokii.
Kivikujuks muutunud!!! > Inimesed tantsisid ja järsku nõiuti kivikujudeks!!! Neist on nüüd saanud skulptuurid. Kuidas te aga paneks kuju uuesti liikuma? Kes päästab nõidusest? (sissejuhatus järgmisse teemasse).
Traat, kalts, liim, teip, puuklots; puuklotsil seisev traatkarkassil kaltsunukk ( saab sättida sarnasesse asendisse kui ees seisvat modelli
Oskab poseerida ja vaadelda inimkeha poose ja liigutusi, tajub selle proportsioone
Proportsioonide tajumine, vaatlemisoskus; hinde paneb grupp arvestades õpetaja ja õpilase enda hinnangut

2t
Peategelane. Kompositsioon. Süžee.
Kangelane kunstis. Seikleja, päästja, võitleja, avastaja. Mida tähendab kangelane pildi kontekstis (lihtsalt peategelane, keskne figuur, teosele sisu andja). Muuda pilti nii et mõni teine tegelane oleks kangelane! Kui ma oleks kangelane….
Näitlikud vahendid: antiikkunsti näited, illustratsioonid, reprod. Töölehed. Maalipapp, guaššvärvid
Oskab teoses peategelase ära tunda, saab aru mõistete duaalsusest
Sisseelamine, mõistete tundmine, kujutamisoskus

2t

Autoportreed: Mina vanaemana, mina filmitähena, mina kodutuna, mina muusikuna, mina õpetajana, mina….?.
Fotokoopia, värviline tušš
Suudab kujutada iseennast mitte-realistlikult
Vaimukus, idee; hinde paneb grupp arvestades õpetaja ja õpilase enda hinnangut
5
1t

Igaüks teist saab erineva ilmega karbi. Vaata karbi kuju ja välimust. Kuubikus (karbis) on mingi loom. Ära ava karpi, aga kirjelda looma ! Mis siis, kui karp ise oleks täpselt selle looma kujuga? Lühiülesanne: peidus loom (a la elevant mao sees Saint – Exupery „Väikese printsi“ näite varal)
Tilgatrükk, tušš ja sulg.
Oskab kirjeldada detailselt eriilmelisi karpe, kujutleda nende funktsiooni; tajub elusolendite üldkuju ja vormi ning kujutab ette, millise kuju teatud materjal selle vormi ümber võtaks
Tähelepanelikkus, kontsentreerumine, põhjalikkus, fantaasia

3t
Õõnesvorm
Salalaegas: erinevad karbid läbi aegade. Varanduselaegas, toosid, kastid, ajakapsel, pliiatsikarp. Merekarp, pärlikarp. Kujunda ja valmista karp. Mida sa tahad sinna sisse panna? Kas teised tohivad seda näha? Kuidas karpi sulgeda?
Papier Maché, papp, paber, pärlid, foolium, krepppaber, samet vmt; visandipaber, kriit ja tahvel!!!
Oskab disainida eset ja seda materjalis teostada
Loogika, esteetiline kontseptsioon, funktsionaalsuse taju, teostamisoskus. ; hinde paneb grupp arvestades õpetaja ja õpilase enda hinnangut

2t
Mustvalge, värviline, element, ümberpööratud, heledus, tumedus, imitatsioon
Tulemaailm ja veemaailm.Viltune maailm. Tagurpidi maailm: pehme on kõva ja kõva on pehme, läbipaistmatu on läbipaistev jne. Tume on hele, hele on tume. Mustvalge ja värviline. Ümar on kandiline ja kandiline on ümar.
Erinevad (läikivad, matid, karvased, libedad, läbipaistvad, paksud jne ) materjalid, liim
Saab aru vastanduste põhimõttest, oskab leida uuenduslikke vaatenurki kujutamisel, mõistab, et kõik meie ümber ei pruugiks sugugi olla selline nagu me oleme harjunud
Teemast arusaamine ja kaasatöötamine, leidlikkus, isikupära, võimalikult paljude teema eri aspetkide esile toomine. ; hinde paneb grupp arvestades õpetaja ja õpilase enda hinnangut

1t
Muster, ornament, jada, jätkuvus.
Ornamendiriba kujundamine. Lõpmatus. Ornament kui teekonna sümbol, elu katkematus. Kordumine ja kordumatus üheskoos. Muster kui mäng.

Mustrijadade ja suuremate motiivide moodustamine reaalsetest esemetest (nt oad-herned, pudelikorgid) ja ülespildistamine (õppija koostab mustrijada ja õpetaja pildistab üles erinevad kombinatsioonid, tekib „kaleidoskoop-multikas“ muutuvate mustritega)
Tajub motiivide omavahelise paiknemise tuhandeid erinevaid võimalusi mustris, suudab mustri loomisele ebakonventsionaalselt läheneda, leiab erinevaid võimalusi jäädvustada mustreid enda ümber. Saab aru rütmist ja kordumisest, lõppematust ja piiratud pinnast
Kaasatöötamine, produktiivsus, mõistete tundmine, korrektne teostus, vaimukus.
6
4 t (üle nädala! Teised ül. tulevad vahele)
Makett, keskkond,
Mõõtkava, proportsioonid,
Geomeetria, vorm
Ehitis, kujutlus, ideaal
Inimene keskkonnas. Ruumisuhted
Maailma loomine. Kui ma oleks maailma valitseja…. Luuakse makett utoopilisest linnast / riigist / planeedist ( 3- 4 gruppi)
Paber, papp, plastik, foolium, papier maché, kile, spoon
[võib valmistada ka vineerist, kasutada traati ja kipsiribasid, plastiliini või voolimismassi
Õpib ette kujutama ruumisuhteid ja inimese või mõne teise intellektiga olendi füüsilisse keskkonda kuuluvaid objekte ja nähtusi, oskab ette kujutada terviklikku keskkonda ja selle üksikosi.
PÜSIVUS ja maketi lõpuni viimine, grupis töötamise oskus, säästlik materjalikasutus, planeerimise ja teostamise koordineerimine; Võimaluste avatuks jätmine: keskkond pole „valmis“, vaid arenev! hindamine toimub läbi tööde presenteerimise „hindamiskomisjonile“ (kunstiõpetajad + tuntud linnaplaneerija)

2t
Mood, välimus, isikupära. Muster, ornament, rahvuslikkus. Sümboolika. Rahvariided.
Kui elaksin selles maailmas, siis käiksin riides nii… Keskkonnakunst: postapokalüptilised rahvariided. Kujuta ette, et pärast maailma lõppu on inimkond mattunud prügisse ja pole materjale, millest riideid teha. Aga ikka on vaja teada, kes on kes ja mis maalt ta on pärit. Võrdle rahvariideid: norra, korea, mulgimaa, kreeka, vene. Mis nende rõivaste juures sinu arvates on iseloomulik just sellele rahvale? Joonista endale kostüüm nende rahvariiete eeskujul mis sulle kõige enam meeldivad. Tee oma rahvariided taaskasutusmaterjalist! Kas poleks parem oma praegusi rahvariideid hoolega hoida ning tagada kvaliteetsete kodumaiste materjalide tootmise jätkamine nagu vill, lina jne?

Värviline kile, ajalehepaber, second hand rõivad, käärid, niit ja nõel
Saab aru säästlikkuse ja keskkonnahoiu mõttest, väärtustab omanäolisust, traditsioone ja oma maa eluviise, materjalikasutuse põhimõtteid; samas õpib mõtlema innovaatiliselt ja tuleviku võtmes, leidma uusi lahendusi ja võimalusi näidata oma rahvuslikku identiteeti.
Ülekoolilise moeshow kollektsioon, žürii hinne, hinnang klassi enda poolt oma tööle tervikuna

1t
Šabloon, märk, kujundus, logo
Trükime T-särgi! Mis on kiirmood? Mis on massitootmine? T-särgi ajalugu (USA armeest globaalse sümbolini). Märgid T-särkidel: globaalselt ühtsed sõnumid. Kampaaniad ja liikumised. T-SÄRK KUI SEISUKOHAVÕTT.
T-särgi toorikud, trükivärv, värvirullid, trükipakud, poroloonmatid, kilekotte, valge paber, triikraud; trükkimine ja kinnitamine. Arutelu: T-särk unikaal-moeesemena-vs masstootmine, kiirmood vs. isetegemine
Mõtestab, mida ta seljas kannab, ja õpib väärtustama isetegemist. Oskab märgata märki särkidel ja vahet teha märkide sisulisel ning pinnapealsel sõnumil.
ARUSAAMINE, idee, teostus, esitlus, mõtestamine.
7
2t+ - 1 (mõne ülesandega võib osa õpilasi 1 tunniga hakkama saada, mõni vajab aga 3 tundi…)
Joon. Portree. Ilu, ebailu, inetus. Esteetiline norm. Harmoonia, sümmeetria, korrapära, korrapäratus. Trükitehnikad.
Kaunitar ja koletis. Näotu ja inimnäoline. Ilu ja inetus eri kultuurides ja ajastutel. Näojooned. Pehme nägu ja kivinägu. Tuim ja väljendusrikas nägu.
Kuivnõel, trükkimine või monotüüpia
Õpib väljendama pildiliselt erinevaid emotsioone, mõtisklema füüsilise ning sisemise ilu või inetuse üle, analüüsima inimese iseloomu läbi tema ilme
Arusaamine teemast, isikupärane lähenemine, empaatiline tunnetus

2t+ - 1

Rasked silmalaud: proovime meelega magama jääda (jaotatakse padjad). Kas õnnestub? Miks ei õnnestu? Une nägu. Kunst unenägudest: sürrealism, automaatne joonistamine, alateadvuslikud kujundid.
Pinnakraabe (tušš, vatmanpaber, värvikriit); vaha ja akvarell
Katsetab automaatset joonistamist, õpib kätt mõtte haardest vabaks laskma, püüab luua kunsti pool-alateadvuslikus seisundis. Õpib tundma sürrealistliku kunsti näiteid ja esindajaid. Kirjeldab oma tunnetuslikku kogemust (kust ilmusid kujutised? Milles seisnes sinu arvates sürrealistide kunst?)
Kirjeldamisoskus, ekspressiivsus, eksperimenteerimisjulgus, vahetu tegutsemine. Iseenda hinnang (hinnet ei panda)

2t+ - 1

Kuidas me kontrollime oma nägu, miimikat? Emotsioonide väljendamine. Sama nägu, erinev emotsioon. Grimassid. Grotesk ja karikatuur.
Tušš, sulg, pintsel, vesi, pritsimine, sulatamine
Õpib märkama inimese näol väljenduvaid emotsioone, neid pildis rõhutama, esile tõstma, minema kaugemale pelgalt dokumenteerivast näo kujutamisest.


2t+ - 1
Portree, ekspressiivsus, individuaalsus
Portreteeri oma klassikaaslasi. Portree kui pilt ja portree ülekantud tähenduses kui loomuse ilmnemine. Inimese sisemine ja välimine mina. Portreteerimine nägu kujutamata.

Visandipaber, kalka, vineer, leekpõleti, kraabitsad vmt; joonistuse viimine materjali (vineerile, kummile, linoollõige)
Õpib tundma „portree“ kaudseid tähendusi, tajuma seda kui inimese sisemise seisundi väljendumist; õpib süüvima teise inimese hinge


2t+ - 1

Ümberkehastumine, maskid. Väljenda nädala jooksul oma emotsioone erinevate enda valmistatud maskide abil!
Plastiliin, teip, plakativärv
Paneb oma emotsioonid konkreetsesse vormi, õpib tajuma iseennast mingite seisundite kogumina ning julgeb neid seisundeid visuaalselt väljendada nagu EHTNE KUNSTNIK!
Ekspressiivsus, sisseelamine, vaatlusoskus, jäljendamisoskus, karakteritundlikkus. Hinde paneb portreteeritav.

2t + - 1

Maalingud ja tattood. Tee mõnele oma klassikaaslasele just talle sobiv näomaaling. Mida see sümboliseerib? Fotolavastused ja album (virtuaalne) maalingutest. Millistes kultuurides ja miks tehakse näomaalinguid? Kust on tulnud meikimine ja kes tegi seda esimesena – mees või naine? „Ületuunitud“ inimesed. Täielik džungel!
Fotoaparaat, näomaalingu värvid.
Saab aimu teema antropoloogilistest lähtekohtadest, näo kui väljendusvahendi ja kunsti „tööpinna“ ja maalingu või tattoo kui kehakunsti rollist, tähendusest kultuuris
Kaasamõtlemine, arutlemisoskus, ekspressiivsus. Vastastikune hindamine (modelli töö ja maalingu teostaja osavus)
8
2t
Põhiplaan, ehitis, arhitektuur, konstruktsioon.
1. Väljasõit, loodusklass: silla rajamine. Milliseid materjale saate kasutada? Kui püsiv on teie loodud sild? Mis sellega juhtuda võib? Kuidas tundub seda ületada? Sild kui metafoor. Looge installatsioon lähtuvalt mõnest silla tähendusest (sild inimeste vahel, sildade põletamine, ületatud sillad e. selja taha jäetud takistused)
2. Mis on arhitektuur? Millel see tugineb – konstruktsioonid. Looduslikud ja inimese püstitatud konstruktsioonid. Painduv ja jäik. Hõre ja tihke. Habras ja sitke.
Arva ära, mis ehitis? (põhiplaani skeemi järgi). Proovi sedasama konstruktsiooni tekitada puutikkudest ja algritsakommidest!

Looduslikud materjalid, puit, oksad, taimed jne
hambatikud, grilltikud, lagrits; projektor ja slaidid


Omandab kogemuse konstruktsioonide loomisest. Oskab lahti mõtestada mõisteid nagu arhitektuur jmt. Oskab hinnata konstruktsioonide iseloomu, teab nende päritolu ja funktsiooni. Tunneb mõningate ajalooliste hoonetüüpide konstruktsioone ning suudab neid jäljendada
Arhitektuuriteadlikkus. Teemas orienteerumine, taiplikkus, kaasamõtlemine, leitud informatsiooni adekvaatsus.

3t

Kogu oma koduümbrus kokku. Kogu frotaažitehnika abil oma ümbrusest nii palju pinnasktruktuuride kujutisi kui suudad või leiuta päris oma viis materjalide iseloomu võimalikult kujundlikult jäädvustada. Missugused need on? Milliseid materjale on meie ümber? Kuidas üks materjal mõjutab teist?
Frotaaž, foto, reljeefne imitatsioon (nt plastiliiniga vmt)
Eksperiment: rooste, muld, okkad, sammal jne kangal. Kas suudame tekitada sinna nädalaga maja kujutise või jääb maja poolikuks?
Tunneb looduslikke ja tehismaterjale, teab, milliseid materjale kasutas arhailine ja kasutab tänapäevane arhitektuur, oskab kirjeldada, mis ühe või teise materjaliga aja jooksul toimuda võib jne.
Teemasse sisseelamine, materjalitunnetuse tekkimine. Hinnang iseenda avastatud teadmiste hulgale ja väärtusele.

2t
Kompositsioon, pildipinna pingestatus. Täidetud ja/või tühi pind.
Hulk ja üksik – mass ja indiviid. Kasuta vaid üksikkujundeid, kuid tööta pildi taust intensiivselt läbi. Kuidas väljendada mitte midagi väljendades? Saad võtta eeskujuks mõne lemmikmaterjali, süüvida selle struktuuri ja kanda see üle pildile.
Abstraktne pind
Süsi, paber / paks värv (valamine ja pritsimine suurel paberil). Oma autoritehnika leidmine!
Oskab luua sisemist pinget kujunditeta pinnas, muuta elutu ja tuima paberi elavaks ja käegakatsutavaks vaid läbi pinnalise kujutamise
Iseseisva töö oskus. Keskendumisvõime, ekspressiivsus, isikupärane lähenemine
9
2t
Reklaam. Meedia.
Tõde ja ebatõde. Võltsimine. Koguge reklaame, kus arvate, et on moonutatud inimese kujutist. Milline ta enne oli? Kas lubaksid enda pildiga nõnda teha?
Loo arvutis naljakujutis, milles kasutad enda ja oma pinginaabri parimaid külgi. Milline kujutis sellest tuleb? Kujunda pildi juurde sõnum, mis väljendab sinu suhtumist reklaamidesse.
Ajakirjad, ajalehed, internet, kollaaž, tekstitöötlus, arvutigraafika
Oskab ära tunda reklaamide põhielemente ja teab nende inimesi mõjutavaid võtteid, teab, mis on retušeerimine ning oskab reaalset ebareaalsest eristada. Oskab luua arvutis lehekülje kasutades valmiskujutisi, neid lõigates ja ümber paigutades, seda kirjaga täiendades
Kaasatöötamine, produktiivsus, eksperimenteerimistahe, leidlikkus.

3t
Mood. Universaalsus ja unikaalsus. Massikultuur, unikaaldisain, kommertsdisain.
Re-disain. Kujunda ümber vana riietusese, lähtudes emotsioonist, mis see sulle jätab (nostalgiline, futuristlik, ebasõbralik, etno, tehnitsistlik jne). Moefoto: kõik müügiks!!!! Tekita fotolavastus, mis näitaks second hand rõivaid või kostüüme luksuskaubana. Kuidas toimib hea moefoto? Vestlus eesti tipp-moedisaineriga.
Oluline: Vogue. Emadelt – isadelt laenatud rõivad, second hand rõivad.
Teab, mis müüb ja mis mitte…. Ei, teab, MIKS müüb, oskab eristada stiile, oskab näha aegumatut momenti erinevate ajastute rõivastes.
Iseseisva töö oskus. Õpilased koostavad rühmatöödena „moeajakirjad“ ja püüavad leida tellijaid. Hinde panevad aga grupid üksteisele!!!

2t – eeltöö ja teostus
Krokii. Üleforsseerimine. Kunstiline tsitaat.
Figuurivisandid: taaslavastage stseene ajaloolistest tuntud kunstiteostest ning looge neist oma versioon, tuues tegevuse tänapäeva konteksti antud märksõnade põhjal. Laokoon ja pojad – kinnisvarakrahh. Anubis, Osiris ja Isis Vana- Egiptuse seinamaalilt – tööbörsi järjekord. Püha õhtu söömaaeg – pärastlõuna supiköögis.
Pintslivisand, vaba tehnika + skänneeritud pildi arvutis töötlemine
Oskab oma teost arvutis ümber töödelda ( soovi korral liikuma panna). Õpib kiirvisandeid tegema. Tunneb tuntud stseene kunstiajaloost.
Iseseisva töö oskus. Hinde paneb ise.
10
2t
Ruum. Sisekujundus. Individuaalsus. Elustiil.
Sisekujunduslahendus mingile isiksusetüübile (kujuta ette foto põhjal, kes see võiks olla ja millises ruumis elada).
Fotod erinevatest inimtüüpidest, joonistuspaber, ajakirjad (väljalõiked), väljatrükid, visandipaber, materjalinäidised.
Õpib ette kujutama erinevate inimeste ruumikasutusviise, nende vajadusi ja elustiili, kujundama selle põhjal kujuteldava ruumi
2 x 2 võistlevad „bürood“ teevad sisekujunduse 2 tüübile. Õpilastele öeldakse et tegelased fotodel on kostümeeritud modellid, aga tegelikult on tegu reaalsete inimestega ja nemad hindavadki töid. Võidab see büroo, kelle lahendus on kõige lähemal sellele, kuidas inimene ise oma elamist näeb või on kujundanud.

2t
Tootedisain, sotsiaalne ruum
Tool klassiruumi, vabaõhukontserdile, kalamehele jne. loome tikkudest makette. Iste, tool, pink, millel ei ole võimalik tavapärasel viisil istuda. Käik kohalikku polikliinikusse: ootepingid. On need mugavad või ebamugavad? Kas sul oleks nt kipsis jalaga siin mõnus vastuvõttu oodata? Kui oleksid vana inimene, kel selg kühmus, kuidas end sellel istudes tunneksid?
Tikud, pulgad, liim, kartong, plastik, rihmad vmt; nahajäägid, puuklotsid, hein, kile, vanad pastakad, traat jne
Õpib sügavuti analüüsima erinevate inimeste vajaduste üle ühe toote juures ning selle toote mõju üle inimesele tema
[ebakonventsionaalse] kasutamise, vastupidavuse, ajakohasuse ja mõttekuse seisukohast.
Iseseisev mõtlemisoskus, praktiline analüüsivõime, konstruktiivsus, oskus pidada silmas sotsiaalset tellimust. Hindavad nooremate klasside õpilased: kas sel toolil saab teha muud kui istuda või on see üks igav tool?

2t

Elavad skulptuurid. Tänavakunstnikud. Mis oleks, kui peaksid elatist teenima tänavakunstnikuna?
Erinevad riided, grimm, enda valitud atribuutika. Töö paarides või 3-tes gruppides: kunstnik ja abilised, kes tegelevad varustuse ja fotografeerimisega jmt
Õpib ette kujutama elu tänavakunstnikuna
Häppening kooli üritusel, publiku reaktsioon
11
Valikteemad perioodi ulatuses
Elukeskkond, hoone kui autoriteos, arhitektuuriobjekt kui kordumatu kunstiteos

Veider vaatenurk. Kunstnikud kasutavad vahel kummalisi rakursse. Miks? Mis see teosele annab? Leia arhitektuuriteoseid, kus on väänatud perspektiivi / kasutatud veidra nurga all asetsevaid konstruktsioone (Le Corbusier, Hundertwasser) . Vaatenurk elukeskkonnale: suhtumine uuendajatesse (neisse kel on veider vaatenurk). Otsi artikleid kunstnike / arhitektide / disainerite kohta. Praktiline töö: ava enda poolt „veider vaatenurk“ Tallinna elukeskkonnale. Kas halvad asjad on nii halvad, kui öeldakse? Kas kõik uus on tingimata parem kui eelnenud? Kas vana on alati väärtuslik?
Internet, raamatud. Käik EKA raamatukokku. Iseseisev töö vabalt valitud vahenditega
Õpib analüüsima elukeskkonna häid ja halbu külgi ning mõistma arhitekti kui visionääri ja uuendaja rolli ühiskonnas
Teema interpreteerimise (tõlgendamise) oskus, põhjalikkus, analüütilisus, põhjendamisoskus. Hindamine üldisel kaitsmisel võrdluses teiste õppijate tulemustega.


Võrgustik, maatriks
Kollektiivne töö. Linnamaastik kui võrgustik. Sõlmpunktid, tõmbekoht. Mastaap. Linnade kaartide uurimine (igaüks toob mõne koha, kus ta on käinud, Eesti kui ka maailm). Üldistused ja erisused, mida on ühist, mida omanäolist? Mis tundub plaani järgi otsustades inimsõbralikem, ökoloogilisim, kultuurseim jne? Lõika kaart katki ja pane kokku selline linn, nagu sina tahaksid näha. Kaos ja kord linnas mis korrastab mis tekitab kaost? Kuidas disain / kunst saab aidata?
Linnakaartid, värvilised knopkad, markerid
Õpib tajuma linna kui tegevuste ja liikumistesotsiaalsete funktsioonide kogumit ning oskab tuua esile linna ruumikorralduse puudujääke ja tugevusi
Klass hindab iga klassikaaslase tööpanust lõpptulemuseni jõudmisel


stoppkaader
Peata film! Milliseid kompositsioone kasutatakse filmikunstis? Loo miniatuurmaale 3 oma lemmikfilmi lemmikkaadri(te)st. Miks see on sinu lemmik? Mis võtteid siin kasutatakse? Kuidas see film sündis?
Akvarell või pastell, väike formaat
Oskab filmi osadeks lammutada, sellele iseloomulikke kompositsioonivõtteid analüüsida
Iseseisva töö oskus, oma vaatenurk, idee selgus ja isikupärane teostus. Hindamine üldisel kaitsmisel võrdluses teiste õppijate tulemustega.


Sarnasus, kordumine
A la Andy! Kogu mingeid objekte piiramata hulgal ning loo neist ruumiinstallatsioon Andy Warholi eeskujul. Kes eesti kunstnikest on kasutanud sama objekti kordumisi?
Uurimistöö, materjali kogumine, ruumiinstallatsioon
Õpib looma ruumilist installatsiooni ja mängima pop-kunsti tsitaatidega
Iseseisva töö oskus, oma vaatenurk, idee selgus ja isikupärane teostus. Hindamine üldisel kaitsmisel võrdluses teiste õppijate tulemustega.



Kordumine ajas: korduvad motiivid mõnede eesti kunstnike loomingus. Otsi üles ka enda vanad tööd. Kas on midagi, mida oled teadvustamatult läbi aastate korranud? On sul oma lemmikmotiiv? Mille järgi sind / su loomingut võiks ära tunda? Kujunda selle põhjal enale „kunstnikumärk“, kunstnikurüü vmt.
Iseseisev uurimistöö, õpingumapp, vabad vahendid
Õpib omaenda töid analüüsima ja pöörama tähelepanu eri kunstnike isiklikule stiilile ja nende elutee kajastumisele loomingus, teostes kujutatu tähendusväljale
Iseseisva töö oskus, oma vaatenurk, idee selgus ja isikupärane teostus, arusaamine ja sisseelamine. Hindamine üldisel kaitsmisel võrdluses teiste õppijate tulemustega.


Illustratsioon
Loo illustratsioonid mõnele eesti rahvajutule / muinasjuttude kogule. Kujunda ka motiivid, mida saaks kasutada raamatut tutvustaval internetileheküljel.
Graafikatehnikad, akvarell, värvipliiatsid, pastellpliiatsid, tintenpenn, tušš vmt
Õpib viima kokku teksti ja pildi, kujundama pildilehekülgi terviklahendusena, leiab oma autoristiili
Isikupärane, vaimukas ja unikaalne illustratsioonide komplekt, mis sobib teksti ja ka kaasaegse raamatukujunduse tavadega. Hindamine üldisel kaitsmisel võrdluses teiste õppijate tulemustega.
12
Valikteemad (valida 2)
varia
Teistmoodi taju: kasuta mõne endale tuttava objekti tundmaõppimiseks muid meeli peale nägemise. Nuusuta, limpsi, proovi hambaga..Kuidas sa objekti tajud? Mida sa nende tajude põhjal eseme kohta otsustada võid? Kui oleksid loom, mida sa siis objektiga teeks? (sööks ära, mataks maha, hävitaks, viiks teise kohta, mataks maha, jätaks sinnapaika?) Püüa mulje paberile jäädvustada.
Võta üks igapäevaese ja püüa leiutada sellest midagi uut, kasutades loovaid võtteid. Kõigepealt ela materjali sisse: vaatle tunneta, katsu, mõtle. Mis toimub objektiga kui seda suurendada, vähendada, venitada, suruda kokku, kraapida midagi maha, viilutada, harutada üles, kuumutada, külmutada, vahustada, taguda kandiliseks, treida ümaraks, panna voolama, veerema, põrkama, pikendada, poolitada, paljundada, muuta veekindlaks, jäigemaks, elastsemaks, lahutada osadeks, panna hõljuma (kuidas?) jne. Milliseid leiutisi saaks reaalselt kasutada?
Jooginõu ja karikas. (vt tunnikonspekt)
Jäävad varjud (vt tunnikonspekt)
Vahendid vastavalt teemale
Õpib orienteeruma kunsti võimaluste paljususes ja ise endale ülesandeid püstitama ning iseseisvalt probleemile lahendust otsima. Vaatleb süvendatult maailma enda ümber.
Hindamine semestri lõpus individuaalselt vestlusel. Oluline on õppija enda võime sõnastada kokkuvõtlikult saavutatud tulemusi, kirjeldada protsessi ja teha järeldusi ning püstitada hüpoteetilisi jätkuprobleeme.

Piiramata (võib jätkata iseseisva projekti / klassi presentatsioonina läbi aasta)
Kunsti sotsiaal-kultuuriline efekt
Kunsti rahvusvahelisus
Kunsti manifestaalne iseloom
Kunstniku missioon
Kunst kui maailmaparandaja. Väga suured unistused. Maailma ulatuslikemad / sügavaimad / pikaajalisimad kunsti kaudu teostunud muutused. Kuidas kunsti kaudu maailma parandada?
?
Õpib, et suured muutused saavad alguse väikestest, suured unistused tekivad eimillestki. Elu tekkis tühjusest ja kõige suurem jõud inimühiskonnas on Mõte, millel ei ole nähtavat keha ja vormi.
Hindamise aluseks on positiivne algatus. Kedagi ei eelistata selle alusel kui kaugele suudetakse ideega praktikas minna. Oluline on oma algatuse kõikide tahkude nägemise võime ja sihikindlus ning presentatsioon.

Disainiteemaline essee

Kujuta! disain

Tasa!
Ära hakka edasist juttu kohe lugema.
Võta padi. Kollane. Nurgast pisut katki.
Pane see padi kohta, kus tuul ei tõmba ning istu sellele… istu nii, nagu sul endal mugavam. Näiteks põlvita.
Pigista silmad kinni. Ei, ära sule lihtsalt lauge, pigista ikka nii, et tähekesed silmade ees, õigemini silmade SEES ringi käivad. Mida sa näed? Kas ei paista, et peale tühjuse ja pimeduse avaneks su peas justkui eesriie ja sa tajud ähmaselt mingit värvide virr-varri, kujundeid ja salakirju, aga eelkõige liikumist? Kas ei teki peas nagu liikuv pilt?
Kujuta ette, et sina oledki Pimedus. Sa oled Disaineri Peas. Aga siis sa väljud sealt….kuhu sa nüüd suundud? Võib-olla kinno või teatrisse. Kuidas sa kujundad Elamusi, mida inimesed seal kogevad? Sa mähid nad endasse, jättes nähtavaks vaid liikumise laval või ekraanil. Sinuta ei tekiks teatrit ega kino. Aga sa pole mitte alati olnud osa etendusest. Kunagi, Shakespeare´i aegadel oli teatris täitsa valge….Kõik publiku reaktsioonid olid isikulised ja saalis jälgiti ka teineteist, mitte ainult näitlejaid laval. Elu etendus oli sama oluline kui näitemäng. Aga siis …. Hakkas saalis pimedaks minema. Kes tõi Pimeduse teatrisse? Kes disainis Teatri Kus Kustutatakse Tulesid?
Pimedusena oled sa ka pisut piiratud…. Sa saad saabuda siis, kui keegi vajutab lülitit... või kui tõmmatakse tekk üle pea või kardin alla või kui lastakse kusagilt torust väga paksu tossu lava peale, või kui oodatakse, kuni on Juba Nii Hilja Et Kuu Paistab. See, et pimedas paistab paremini ongi justkui hoomatud Juba Juhtuvast. Sellest et öösel näeb kuud ja tähti. Pimedust kasutatakse millegi esile toomiseks, nähtavakstegemiseks, mida muidu ei pandaks tähele.
Pimendamine võib vahel olla ka osa kunstist, näiteks näitusel, kus tavaline, nägijast vaataja saaks kogemuse vaegnägijate maailmast… Pimendamine, silmade sidumise akt võib olla ka osa mängust…. Arva ära, kus sa oled? Kujuta ette, mis on su ümber…. Pimedus aitab lülitada välja meid ümbritseva füüsilise, esemelise maailma, et luua-disainida oma peas midagi sootuks erinevat. Kujutluspildid tuleb tuua nähtavale pimedusest meie sees. Aga kui oleks täitsa pime…. Mingi valgus peab ikka olema. Kust tuleb sinu peas see valgus, mis tekitab kujutisi suletud laugude taga? Kas südamest? Ajust? Või on see Idee Ise?
Pimedus ja valgus. Must ja valge. Joon ja punkt valgel paberil, kiri, tugeva kontrasti abil jäädvustamine, nähtavakstegemine. Mustvalge ehk lõplik ja vaieldamatu. Juhised antakse mustvalgel, sebratriipudega. Kui kellegile öelda, et „Sulle on kõik vaid must või valge!“, siis see tähendab, et ühe asja suhtes on tal silmad suletud ja teise suhtes avatud. Aga disainis on mustal ja valgel, pimedusel ja valgusel eriline roll. Nad mähivad kõik muu enda konteksti, nad on baasmõisted, saadavad kõike justkui vaikiv teadmine. Nad „disainivad“ seda, kuidas me maailmast mõtleme, kuidas asju ja ajastuid endale ette kujutame. „Pime keskaeg“ on midagi sootuks erinevat kui lihtsalt „keskaeg“. Valgustusajastu kõlab teisiti kui 17. sajandi lõpp, aga mõni pimekana ei tea kummastki midagi. Must manner, see väljend ju loob väga selge visuaali. Valge inimene. Mustad jõulud ja valged jõulud, on selge, kumb eestlase jaoks „müüb“. Jumalat on läbi aegade seostatud valge ja kuradit musta värviga. Maaalune, maapealne, headus ja kurjus (mõisted kui sellised) on meie kujutlustes valge ja must. Millegi funktsiooni võib varjata, jätta meie pilgu ja eseme enda vahele justkui kihi pimedust, mis peidab osa detaile ja toob teised esile.
Kui kõik valguse ja pimedusega seotud väljendid ja kujutluspildid „mustvalgel“ paberile panna, saaksime maailmast väga veidra pildi. Õnneks sünnivad läbi valguse ka värvid. Valge- alge, kui mõelda, mis kujutluspildi tekitab sõna „algmaterjal“, kas pole see siis „midagi valget“? Valge on nähtamatu, veel olematu või „peaaegu olemasoleva“ sugulane. Valgusvihk konkretiseerib asju meie silma jaoks. Autotuled muudavad nähtavaks tee, spotlight – kahur jälitab laval lauljat või näitlejat. Taskulamp aitab meil kadunud (varjatut, meie jaoks nähtamatut, pimendatut) leida. Ja kuupaiste lohutab meid, kui meeleolu on must, sünge, valitseb „must masendus“. Valgus loob kogu meie elu ja tegevuse. Me saame ju tegutseda alates sellest, kui ärkame ja üles tõuseme – siis, kui valgeks läheb. Meil on ASJADE tegemiseks valgust vaja. Kõik, mis meid ümbritseb, on loodud tänu valgusele, alates elust endast kuni asjadeni. Käsikaudu pimedas kobades ei saa isegi huuli värvida, kindlasti kohe ka maja valmis ehitada. Isegi lambi lülitit on pimedas raske leida, ka siis kui me teame, kus see asub. Inimene pole loodud pimedas nägemiseks ega elamiseks. Alles siis, kui lamp juba põleb, oskame me oma tegevust suunata. Meil läheb siis „pirnike peas põlema“. Noh, mõnel ei lähe…mõni on täitsa TUME, pimedusega löödud (kujutad ette?). Kel puudub vaimuvalgus, sellel ei hakka hammasrattad peas tööle, et mõttelõnga kedrata. Kas see virrvarr, mis kinni pigistatud laugude all väreleb, ongi Mõtte Lõng?
Valgust saab disaini abil ka kinni püüda. Me näeme looduses asju, mis helendavad, ja paistavad seetõttu hästi silma, ning me teeme seda järgi. Kas Kuu on seestpoolt valgustatud ? Kas siis on ka tavalist juustu võimalik särama panna….? Jaanimardikatäpike roomab mööda tahvlit pimedas konverentsisaalis või inimese siseorganites, kui arst otsib seda, mida näitas tihke ja TUME laik röntgenis. Röntgenkiired valgustavad meid endid läbi, otsivad meie sise-ööst nii säravaid tähti kui püüavad avada MUSTI LAIKE, mida ei saa teisiti uurida. Kujuta ette, kui sa oleksid röntgen!!! See on üks superkangelaste universaalsemaid omadusi, omada pilku, mis on võimeline asjadest läbi nägema. Läbinägelikkus…. Me kõik tahaks ollagi Valgus. Valgusvihk suudab kõike. Ta suudab isegi surnuid ellu äratada. Äike ja elekter… energia, mis saab valgusena nähtavaks. Jumalate jõud, universaalne Disain kõige taga, disain kui süütav impulss ja ka disaini hävitav, kättemaksev, pingeid tekitav pool. Õhus on mõnikord sädemeid, vahel suisa äikest. Mõni mõte rabab meid jalust. Välgu- analoogia võib korraga peituda nii meid ohustavas kui meie suutlikkuses ohtu vältida – kui suudad välkkiirelt mõelda, ei taba sind miski nagu välk selgest taevast. Mõnikord „sähvatab“ just sellises ootamatus olukorras kõige parem idee. Kujutad sa ette, kuidas idee sähvatab? …. Tead, sa oled praegu Minu Filmi tegelane ja näed päriselt ka sellist maailma, mis need sõnad maalivad [huvitav, mismoodi sõna maalib…].
Me kardame jumalate välgunooli seniajani ja see mõjutab meie tegutsemist, isegi liikumist ruumis. Ootamatult pimedusest ilmunud auto tuledes jääme seisma otsekui välgulöögist tabatud. Pärast seda, kui välk on maasse löönud, läheb jalge all tuliseks. Välk on pimestavalt valge. Keravälk ongi algvorm, universaalne kujund ja süütav energia kombineeritult. [mina pole kunagi keravälku näinud, ma olen ainult kuulnud; mul on mingi ähmane kujutluspilt, milline ta välja näeb, aga ma ei oskaks seda ei kirjeldada, joonistada ega taasluua. Kas sina oled keravälku näinud?]
Oleks jumalad vaid teadnud, et välgu ideest sünnib kord elekter, mis paneb tööle ühe helendava ekraani, ja et inimesed istuvad selle ekraani ees ja unustavad Nemad sootuks, siis poleks nad meid vist välguga nii heldelt kostitanud.
Elekter hoiab meid, inimesi, ümbritsevat esemelist maailma töös. Asjad ei pea mitte lihtsalt olema, nagu vanasti, peaaegu kõike tahab inimene panna liikuma, pöörlema, tiksuma, pulseerima, helendama, soojust kiirgama jne. Nii paljud asjad on ilma elektrita täitsa mõttetud ja kasutud. Sellest ka nii suur hirm energia lõppemise ees… meie loodud maailma mõtestab energia, mis seda läbib. Nii nagu valgus lõi elu läbi fotosünteesi, ütleme me, et „elu käib“ ümberringi, see tähendab, kõik toimib, liigub, muutub, tiksub; me ise oleme täis energiat ja mõttesähvatusi, loome muudkui uusi asju ja paneme neid liikuma.
Mis siis, kui kõik asjad jääkski seisma? Mis siis, kui maailm peatuks? Kas seda saab laadida? Inimene on endale loonud kujutluspildi „maailma surmast“ iseenda eksistentsi lakkamise analoogia põhjal. TEGELIKULT me vist ikka pole võimelised millegi igikestvust ette kujutama, sest „maailm“ on meie jaoks „maaKERA“, ta on asjaline ja ajaline. Ent aeg ja asjad on tähtsad ainult inimese enda jaoks.
Aga ükskord võib maakera siiski surra. Siis, kui kogu teda koos hoidev energia on ammendunud…. Või mine sa tea. Äkki on olemas mingi „universumi pistik“ mille kaudu surnud planeete laadida saab. Tervest universumist ei saa ju energia ja valgus otsa lõppeda ( kuigi öeldakse, et väga-väga-väga paljude miljardite aastate pärast on alles vaid TUME aine ja ei midagi muud. Aga inimene ei saa ju aru….igasugune aine saab ju ainult olla MILLESKI. Iga aine peaks justkui olema mingis mahutis. Maa on atmosfääri SEES, ilmaruum kosmose sees, kosmos on kosmos… aga me tahame ikka, et kosmos oleks nagu purk, me ei suuda kujutleda ruumi ILMA välispinnata, seinteta. Kosmos oleks justkui klaaskera, millest Universum PAISTAB. Ja kui see purk saab tumedat ainet täis, peaks ta justkui veel ka kokku tõmbuma. Inimese mõtete vooluring läheb siin juba lühisesse. Saabub läbipõlemine ning siis kobame pimeduses.
Valgus ja pimedus pole ainsad, mis loovad kujutluspilte. Meid ümbritseb veel palju asju, mis on sarnaselt valgusele ja pimedusele nähtamatud, ent mingil moel või teiste materjalide ja objektide kaasabil ometi tajutavad, assotsiatsioone ja kujutluspilte tekitavad. Võtame näiteks õhu. Paljud asjad töötavad just tänu sellele, et nende sees, kihtide vahel, ümber jne on õhk. Mateeriat peab ümbritsema piisavalt ruumi, nii nagu meie mõtteidki. Muidu poleks tajutavad ei mõtted ega asjad. Me näeme oma füüsilist maailma mitte ainult tänu valguskiirtele, vaid ka tänu õhule, mida nad läbistavad, et objektidelt tagasi põrgata ja meie silma jõuda. Mida sa ette kujutad, kui keegi ütleb, et „Midagi on õhus?“ Kes kujutleb lennukit, kes mingit tunnet, pinget…. Elektrit? Õhus on alati pinget ja ta pingestab, paisutab, kergitab, kannab edasi, justkui tegutseks õhu sees nähtamatud olendid, kes füüsilisi objekte mõjutavad. Kas su kujutlusvõime suudab luua pildi sellisest olendist? Minu jaoks jääb ta pisut ebamääraseks ja vormituks. Tomp. Mitte objekt…. Paljudest ideedest ei saagi midagi konkreetseks, nad jäävad meie mõtteatmosfääri justnagu jääkainete tombud, igavesti abstraktsed, segavad mõtteid ja varjavad nagu pimeaine Tõelisi Lahendusi.
Kui keegi on õhku täis, siis on tema mulli, tema õhupalli tegelikult lihtne purustada. Ta ei suuda kaua pinget hoida, ta kulutab selles täispuhutud olekus oma energia ära ja siis lõpevad ressursid ning ta pole midagi tootnud. Toss väljas…. Muide, tossud – neil on ka talla vahel õhk. Muidu poleks nad nii vetruvad. Materjalid on kallid, aga kui disainer ei oska mitte midagi maksvat õhku õigesti kasutada, siis ei suuda ta oma ideesse ka hinge sisse puhuda. Mõtted on õhust võetud, nad algavad ei millestki (siis, kui vaimuvalguse lambike süttib). Huvitav, kui rikas on praegu aerodünaamiliste sporditossude leiutaja?
Õhu kaudu on võimalik mõjutada inimeste füüsilist olekut isegi ilma neid puudutamata ja asjade kaasabita, näiteks aroomiteraapias. Aroomiessents, eeterlik õli, on samuti teatud tüüpi kujuta disain. Seda pole meil eriti siiski vaja kujutleda, me teame, et ta tuleb pudelist. Ja enne seda näiteks roosilehtedest või muskuspuu koorest. Aga lõhna pidavat inimene suutma FÜÜSILISELT meenutada isegi siis, kui sarnast lõhna üldse läheduses pole ja väga pika aja järel. Me oleme suutelised materialiseerima oma meeltes ammuseid lõhnu. Kuidas see küll on seletatav, milline mateeria annab meie mälestusele, ühele kujutlusvõime väljendusele, nii reaalse olemise? Justkui oleks mingis mõttes, energiaimpulsis talletatud lõhna enda koostisosad.
Mis on meie kujutlus, meie mõtted? Pimedus, valgus, õhk, energia, mis nad tekitab? Kujutlusvõime sünnitab ideid ja esemeid, esemeline maailm annab omalt poolt impulsse vastu, aga mis on kujutluspilt ise ja missugusel viisil see meid tegutsema ning maailma tajuma paneb?
Me tahame alati nähtavale tuua nähtamatut. Alati ei saa, isegi kui me nad avalikult õhku paiskame. Mõtted on nähtamatud, kui tahame neid teistele näidata, siis aga saab Mõttest juba Ese, Pilt, Visand, Kirjeldus. Aga millal suudab mõni disainer päriselt avada oma mõttemaailma? Nojah, kahtlemata peab leiduma disainereid, kelle loodud objektid ongi päris täpselt see, mida nad on ette kujutanud. Aga kujutlust ennast pole võimalik jagada. Võib-olla ainult selgeltnägijaga, kes on võimeline tajuma meie ajulainete poolt saadetud teateid. Millal oleme kord võimelised jagama teiste inimestega oma autentseid, originaalseid mõtteid, mis ei ole veel asjastunud? Kuidas tõmmata teisi omaenda mõtete pimikusse?
Teisest küljest, meie asjastatud maailm ümberringi on kellegi teise loodud tegelikkus. Ainult loomisprotsessis ise osaledes suudame ka teiste loodu Tõelist Ideed näha, kujutleda nii, nagu on kujutlenud disainer, arhitekt jne. Aga kui suudame lõpuks ka võtta Eimillegi, nagu õhk pimedus ja valgus, luua sellest midagi ja siis enda loodu keskel viibida, võime öelda, et oleme omaenda kujutluspildi sees. Disainimine on nagu ilmsi une nägemine…kõik mida veel pole on sama hea kui juba olemas. Tuleb vaid pimedusse suunata valguskiir, et see ideedelt tagasi peegelduks.

Bayley ja Conrani raamatule Disain. Kuju saanud mõte. toetudes

Tunnikonspekte

Kunstitunni ülesanne algkoolile (3. klass)

Teema: Detektiivid.

Kas sa tead, kes on detektiiv ja mis ta teeb? Kas tead, kuidas käib sõrmejälgede võtmine? Proovime mängida detektiivi. Kooliarstil on kadunud kuuldetoru. Kes selle võttis? On ta meie seas?
Kuidas võetakse sõrmejälgi siledalt pinnalt (jahuga) ja karedalt (valuga). Võta savitüki sisse oma pinginaabri sõrmejäljed! Kui sõrm saab värviseks, milline jälg jääb paberile? Aga siis, kui vajutada kuiv sõrm vastu värvipinda? Milline jälg jääb savile? Reastame kõik oma sõrmejäljed suurele paberilehele. Mille poolest need on sarnased? Mille poolest need erinevad? Vaata sõrmejälgi luubiga! Mis paistab nüüd rohkem silma? Kas ta pole nagu labürint? Mida sõrmejälg sulle veel meenutab?
Tee oma sõrmejäljest suurendus A4 paberile, mis oleks nagu labürint. Kas su pinginaaber suudab selle labürindi läbida ?
[laps võib teha ka mingi muu objekti, mida sõrmejälg talle meenutab, nt. aaretekaardi, ülesküntud põllu, krossiraja vmt.]

Teema eesmärk on katsetada erinevaid viise jätta [sõrme] jälgi, jäljendeid ja siis neid uurida ning luua selle põhjal pilt, mis oleks ka ajaviitemäng.
Eesmärgid: märgata jälgede erinevaid nüansse
1. jälg, analoogia, koopia, suurendus
2. sarnasus ja erinevus, väga väikeste erinevuste märkamine
3. terav ja ähmane
Rakendada oma kogemust, luues sõrmejäljest analoogia põhjal uue kunstilise
kujundi.

Vahendid: erinevad paberipinnad (sile, krobeline, jõupaber); savi, näpuvärvid, jahu, pintslid, luup, joonlaud, rasvakriidid.
Tehnika: jäljend [trükk], kriidijoonistus

Kunstitunni ülesanne põhikoolile.

Teema: näod ja nimed

Sa õpid erinevates tundides palju asju, mis on seotud konkreetsete inimestega: teoreemid, mida on välja mõelnud matemaatikud, tähed, mida on avastanud astronoomid, kirjanikud ja teadlased, maadeuurijad ja väejuhid. Aga kas sa ka tead, millised nad kõik välja näevad? Kas oled näinud nende portreesid, fotosid?
Milline ajalooline isik on sulle eriti meelde jäänud? Püüa leida temast nii palju kirjeldusi ja pilte kui suudad. Kas temast on loodud maale? Skulptuure? Kas temast on fotosid? Joonistusi? Kas tead, milline see tegelane nägi välja sinuvanuselt? 25-aastaselt? Keskealisena?
Mida iseloomulikku on selle tegelase näos? Kuidas erinevad kunstnikud on teda kujutanud? Kas on midagi, mida tema näos on korduvalt esile tõstetud? Mida sina märkad? Kas ta sarnaneb mõne tänapäeva meediakangelase või mõne su tuttavaga?
Kujuta selle tegelase portreed nii, nagu sina teda näed. Pane pildile ka iseennast!

Teema: Mina ja ….
Tehnika: akrüülvärvid
Vahendid: papp, paber, pintslid, akrüülvärvid.
Eesmärgid: õppida tundma ajalooliste tegelaste välimust, väljendada oma suhtumist ja emotsioone nende vastu läbi kunstiteose.

Tunni käik: erinevate portreede vaatamine ja isikute äraarvamine, info kogumine, arutelu, praktiline töö (jätkutöö, hindamine koos teiste sama semestri töödega kõige lõpus).

Kunstitunni konspekt. Mimeetiline mudel.

Teema: juuksed.
Tunni eesmärgid: 1. Graafilise joone kasutamine. Joone tüübid.
2. Hariliku pliiatsi kasutamine joonistamiseks.
3. Tindi ja sulepea kasutamine joonistamiseks. Plekivaba joonistus.
4. Juuste struktuuri imiteerimine. Salkude ja juuksekarvade võimalikult
täpne kujutamine. Juuste struktuur ja suund. Joon ja pind.
Näitvahendid: kipspea, parukas, näitlikud joonised, joonistamise õpik ja töövihik.
Tehnika: pliiatsijoonistus, tindijoonistus täitesulepeaga.
Materjalid: paber A4, harilik pliiats (HB, 2B), täitesulepea, tint, kuivatuspaber, proovipaber, kriit.
Tunni käik: teema ja näitvahendite tutvustus. Näidisjooned. Harjutus tahvlil: eri tüüpi joonte joonistamine õpetaja eeskujul. Harjutus paberil: pliiatsijoon. Kõva ja pehme pliiats. Joonte tõmbamine täitesulepeaga. Tindiplekkide vältimine ja kuivatamine. Praktiline töö: juuste joonistamine inimese juustest tehtud paruka järgi. Tööde hindamine.

[Märkus: püüdsin natuke irooniliselt läheneda sellele „mudelile“. See tundus iseenesest nii jäik ja range, et kutsus üle forsseerima ja ette kujutama „perfektselt raamidesse mahtuvat“ ülesannet].

Kunstitunni konspekt.

Teema: soeng.
Eesmärgid: 1. Loovuse arendamine, fantaasiamäng.
2. Mitmekesise kujutamisoskuse arendamine
3. Tuššijoonistuse tehnika harjutamine
4. Värv: must-valge + üks värv
5. Kompositsioon: tsentraalkompositsioon, otsevaade, profiil. Juuksed ilma nägu
kujutamata.
Näitvahendid: ajakirjad, kataloogid, reklaampostrid; slaidiprogramm kunstiteostest ja illustratsioonidest, milles on olulisel kohal inimese soeng.
Tehnika: tuššijoonistus ja kollaaž
Materjal: Vatmanpaber A3 (x 2); 5 visandipaberit A5. Tušš, sulg, harilik pliiats, erinevad suleotsad, lõng, pits, krepppaber, paelad, pudi-padi, värviline paber, traat, ajakirjapildid, liim, käärid.
Tunni käik: Slaidiprogramm, teema tutvustus, ajakirjade-reklaamide vaatamine ja arutelu soengute teemal. Milliseid soenguid inimesed kannavad ja on kandnud? Milline soeng sobib kellegile – nt õpetajale? Muusikule? Presidendile? Millised on soengud läbi ajaloo või kuulsate kunstnike maalidel? Kuidas erineb 17. sajandi soeng 1920. aastate omast? Praktiline töö: kujutame erinevaid soenguid ilma et me kujutaks inimese nägu. Kasutame tušši ja sulge ning erinevaid joonetehnikaid (õpitud eelmises tunnis). Visanda pliiatsiga üks ajalooline soeng, üks staarisoeng, üks sportlase soeng, üks poliitiku soeng ja soeng, mis sobiks kõige paremini sinu pinginaabrile. Tuššiga teosta üks soeng otsevaates ja külje pealt. Tööde analüüs: millised meie joonistatud soengutest võiks tulevikus popiks saada? Andke punkte!

[Märkus: pidi olema formalistlik….kaldub aga vist hoopis postmodernismi].


Kunstitunni konspekt. Formalistlik mudel.

Teema: metsarada.
Eesmärgid: 1. tehnika – tutvumine kollaažitehnikaga. Kleepimine, rebimine.
2. värv – sügise ja looduse värvid, toon-toonis sobitamine, soojad toonid,
varjutoonid.
3. Vorm - metsaraja eheda struktuuri edasiandmine – kirjusus, krobelisus.
4. Kompositsioon – pildipinna kolmeks jagav joon, rada ja see, mis jääb raja serva
ning selle kõrvale.

Näitvahendid: polaroidfotod metsarajast (lapsed ise teevad õues).
Tehnika: pabertükkidest mosaiik, kollaaž looduslike materjalidega.
Materjalid: A2 kartong (nat. Tooni, mitte valge!); liim, käärid, värvilised paberid (taaskasutus, ajakirjad, ajalehed jne); okkad, käbid, lehepuru, sammal
Tunni käik: Teema tutvustus, õueminek, fotode tegemine metsarajast, loodusliku materjali korjamine. Praktiline töö oma foto põhjal: rebimine, kleepimine. Tööde analüüs, foto ja töö kõrvutamine. Hindamine.

Kunstitund 6. klassile


Tank, traktor ja trükipress.


Teeme kangatrükki!
1t
Eesmärgid: õppida tundma trükikanga loogikat ja pakutrüki põhimõtteid. Saada kogemus trükkimisest ilma vaevanõudva ettevalmistustööta, tunda lõbu värvide ja kujutistega eksperimenteerimisest.
Vahendid: puuklotsid, kumm, plastik, tekstiilivärvid, puuvillane kangas, teip, spaatlid, triikraud, ajalehed, kalts

Tunni käik

Vaata pilte nendest kummalistest trükikangastest. Milliseid masinaid sa nendelt leiad? Mis sa arvad, miks tollel ajal inimesed selliseid motiive kangale trükkisid? Milline kangastest sulle kõige rohkem meeldib, milline kõige vähem ja miks? Kuidas sa iseloomustaksid neid värve, mida kanga trükkimisel on kasutatud? Kuhu see kangas sinu arvates sobiks? Kas sa kannaksid sellest kangast trükitud mantlit või riputaks kardinaks akna ette?
mõtle mingi tehnoloogilise nähtuse või asja peale, mis on tänapäeva maailmale iseloomulik (mobiiltelefon, rüperaal, iPod, kõrvaklapid). Kas seda sobiks trükkida kangale meetrite viisi? Kellele selline kangas meeldida võiks?
Siin on puuklotse, plastikut ja tugevat kummi. Laual näed näidiseid kõige lihtsamatest vahenditest trükkimiseks. Vaata, millised on trükipakkudel olevad motiivid. Kas need on keerulised või lihtsad? Mis tüüpi pakud sulle rohkem meeldivad? Kuidas teha pakk trükkimise jaoks mugavamaks?
Visanda kavand motiivi trükkimiseks. See peaks olema võimalikult kindlapiiriline ja selge. Valmista enda kavandi põhjal trükipakk.
Kinnita kangas teibiga laua külge. Kata trükipakk rulli abil värviga. Vajuta kangale kujutisi. Väiksemate vahenditega trüki peale teist värvi mustreid. Pööra pakku mitut pidi, katseta ühe värvi teise peale trükkimist, tekita motiividest loogiline pind.
Kuivanud kangas tuleb kuuma triikrauaga üle triikida, et värv kinnituks.

Kas kujutis jäi täpselt selline, nagu oli trükipakk? Mida saadud mustripind meenutab?

ÜLESANNE: JÄÄVAD VARJUD

Situatsioon: õpilased sisenevad pimedasse ruumi. Ruumis on valge(d) ekraan(id) ja mitmesugused kohtvalgusallikad ( prožektorid, suunatud lambid jne). Kui õpilased ekraanidest mööduvad, on teistel võimalik jälgida neist langevaid varjukujusid. Varjud angevad ka põrandale, seintele, üksteisele. Klassis on ka tahvlid kirjadega: VALGUS JA VARI. VARJUKÜLJED. VARJUTAMINE. VARJU JÄTMA. VARJUTUS. VARIISIK. TERE TULEMAST VARJUTEATRISSE! VARJU MINEMA. VARJU ALL. VARJUD JÄÄVAD…. JÄTA VARI! VARJUSURM. INIMESE VARI. Õpilastel tekib neid lugedes juba omi seoseid ja mõni fraas võib tõmmata igaühel individuaalselt rohkem tähelepanu kui ülejäänud. Klassis on ka laud, kus leidub erinevaid pisiobjekte, mille kasutamisel saab tekitada varjumänge: kartongist kujundid, taskulambid, laterna magica, küünlad jne. Laual on kiri: „PROOVI MEID!“ (a la Alice Imedemaal). Õpilased võivad individuaalselt neid vahendeid järele proovida, kasutada kujundeid suurtel ekraanidel varjuetenduse loomiseks, suunata valgusi üksteisele, iseenda sõrmedele vmt ja jälgida tekkivaid varje ning reflektsioone.
Kui tuled põlema pannakse, järgneb arutelu. Missuguse tunde see kogemus jättis? Esialgu räägitakse emotsioonidest ja muljetest. Juhitakse tähelepanu mõistetele nagu „häppening“, „kordumatus“, „sündmus“, „kaduv kunst“. Õhku paisatakse küsimus: mis meile sellest sündmusest alles jäi? Võib vastata nii, et peamiselt jäi alles emotsioon, kogemus õpilaste endi sees ja mälus, aga ka klassis olevad objektid, mis peaksid ruumi hiljem sisenejale ütlema: „siin on toimunud mingi sündmus.“
Püütakse visualiseerida või muul moel (luuletuse, kirjelduse vormis) jäädvustada oma mälestus sündmusest. Õpetaja räägib õpilastele performance- ja häppeningikunstist ning miks nende jäädvustamise võimalused on sama piiratud ja küsitavad kui varjude püüdmine. Vaadatakse dokfilmi Joseph Beuysist, arutletakse tema performance-kunsti ajatuse üle. Seejärel sõnastab õpetaja teemad, mille üle võiks arutleda:

Kuidas mõista „varju“?
Mis jätavad varju? ( siin mõistetakse nii füüsilisi objekte kui sündmusi, kogemusi jne)
Mis jääb varjust alles?
Mida tähendab „kaduv kunst“?
Kuidas kaduvaid kunste jäädvustada? Kas seda üldse peaks tegema? Kuidas säilitada Varju?
kuidas on seotud kunst, keel, meie kultuurimälu ja meie visuaalne kogemus?

Arutlemiseks on avatud ka klassis olevatel tahvlitel kujutatud fraasid ja sõnad, mis õpilastes on emotsioone ja assotsiatsioone tekitanud. Õpilased võivad interpreteerida „varju“ mõistet ning esitada ideid varjude „kinnipüüdmiseks“.

Kolmandaks osaks ülesandest on iseseisev paari- või grupitöö, mille eesmärgiks on leida viis varjude jäädvustamiseks, mis ei oleks pelgalt video või foto kui kõige loogilisem ja kindlam lahendus. Iga paar või grupp peaks leidma vähemalt 2 lahendust. Õpilastel on nädal aega katsetamiseks, järgmises tunnis peavad nad mitte ainult esitama oma järeldusi ja lõppresultaati, vaid demonstreerima, kuidas ja millise Varju nad kinni püüavad (korraldama sellest protsessist miniperformance´i).

Kogu protsessist sünnib ühine album, kuhu kogutakse õpilaste mõtted, joonistused, katsetused ja resultaadid. Album jääb kooli raamatukokku kui „X Klassi Varjude Raamat“.

Kunstitunni ülesanne keskkoolileKiirteemad!!! Iga teema jaoks 10 minutit. Teema 1: Inimene on mõistatus. Tehnika: vabaTeema 2 Paranahtus Tehnika kollaateema 3 JAA!!!!tehnika loikamine ja kleepimineteema 4 EI!!!!tehnika loikamine kleepimine koostage valjapanek kooli koridori ja kuulutage valja naituse avamine!*kuidas te seda teete, millal )

4 tundi gümnaasiumile. JUUA! Aga millest? Valdkond: disainTeema: jooginõu, karikas, tass. Kursuse käigus õpitakse tundma jooginõude ajalugu erinevatel ajastutel ja kultuurides, tuvastatakse jooginõu iseloomulikud omadused ning arutletakse selle funktsioonide ning võimaluste üle. Käsitletakse joogianuma (tassi, karika) disainimisega seotud probleeme ja võimalusi, lahatakse selle tavapäraseid funktsioone ning ka jooginõu rituaalset kasutust. Lõpuks disainitakse enda jaoks ideaalne joogianum ja koostatakse visanditest, fotodest, kogutud ideedest ja materjalist portfoolio. I tundMahuti ja koguja, januse päästja. Kuidas sündis üks tass? Inimene pole mitte alati tarvitanud anumaid, kruuse, klaase, pudeleid. Loomad joovad otse veekogust, iidsete aegade kütid tegid samamoodi. Joodi sealt kuhu oli kogunenud puhast vett. Vett ei valatud sinna, vaid ta sadas, nõrgus, voolas. Miski peatas selle voolu, miski püüdis need tilgad kinni. Selleks oli maapinna lohk, nõgusus, suure puulehe õnarus, õõnsad taimeosad, varred ja õied, kivide õnarused. Mis peab ja mis ei pea vett? Järved on maailma suurimad tassid ja jõed suurimad veetorud.... Need on veemahutid, sinna mahub palju vett. Looduses on kõik juba olemas, enne kui inimene sellele mõtlema hakkab. Enne kui ta oskab ja TAHABKI midagi välja mõelda. Ka siis, kui tekkis vajadus rännates vett pikemat maad kaasas kanda, kasutati selleks loodusest pärit vahendeid - pudeli ja lähkri kujulised viljad, torbikud vmt.Aga miks siis ühel hetkel enam inimene ILMA hakkama ei saa ja PEAB mõne asja välja mõtlema? Millal tekkis vajadus ühe konkreetse, pihushoitava, individuaalselt kasutatava joogianuma järele? Ja kuidas see loodi? Kunagi ammu ohverdasid eestlased allikatele ja järvedele. Kust on tulnud ristimisvannid? Millised olid vanasti altarid? need olid täidetud veega - suured karikad. Karikas, see oli ennekõike rituaalne veemahuti. Nagu koopainimene sirutas lehetorbikut taeva poole, et sealt langevaid vihmapiiskasid koguda, nii on karikas tõstetud kõrgele jalale nagu oleks ta kellegi käest hoitud. Inimene pakkus karikast jumalatele jooki iseenda suu kaudu. Karikas käis ringi, seda tarvitati ühiselt nagu väikest järve või allikat. Eluvee allikas - see ei tähenda vaid vett või veini. Kuid kosutav vesi on elu tekke ja kestmajäämise tagaja. Sellepärast on niivõrd tähendusrikas ka jooginõu. Tunni käik: sissejuhatus teemasse (loengu vormis), arutelu küsimustega, visandid tahvlil, slaidid, näidised. Praktiline töö, tööde vaatamine üheskoos (ilma hindamiseta)Esimese tunni praktiline ülesanne: minna õue ja leida kohti kooli ümbruses, kuhu vesi koguneb ning neid mobiiltelefoniga pildistada. Kuhu koguneb vesi tubastes tingimustes? Ajurünnak (pool klassi ja pool klassi): kujutame ette, et oleme inseneribüroo. Meile on tehtud ülesandeks muuta vettpidamatu materjal vettpidavaks. Pool klassi pakub kõikvõimalikke lahendusi, teine pool kommenteerib nende lahenduste plusse ja miinuseid. II tund. ÄRGU see karikas teist mööda minguMillist materjali kasutas inimene ise jooginõu valmistamiseks kõigepealt? Ikka looduslikke - puit, loomasarv, luu. Siis savi. Vee ja tule mäng, savi põletamine. Mis siis, kui teha nõu materjalist, mis ei pea vett? Mis on materjali valimisel tähtis? Kuidas saaks mitte vett pidava materjali muuta vett pidavaks (paralleeli tõmbamine keelega - vettpidavus kui millegi tõelisuse sümbol, ja muud veega ning anumatega seotud väljendid nagu ära aurama, välja valama, tassima vmt)Karika ning tassi kuju ja funktsioonid ja võrdlus. Mis on peamised elemendid jooginõu juures (mahuti ja sang(ad)), selle funktsioonid (mahutada vedelikku vms, hoida värske, külma, kuumana, säilitada, mõõta, ????) Millised on jooginõu, tassi olulisimad omadused? (mugav kätte võtta, kuumakindlus jne). Kas tass peab kindlasti laua peal püsti püsima? Saksamaal joodi keskajal jalata karikast, mille põhi oli ümar. Mida see tähendas? (tuli ühe sõõmuga tühjendada). Karika rituaalne tähendus. Milliseid rituaalseid funktsioone joogianum täitis? Mida see sümboliseerib kunstis. Tunni käik: pildimaterjaliga tutvumine, arutelu, ülesvisandamine, praktiline töö - leida 5 maali keskajast kus karikas on keskne sümbol. Millises suhtes on ta pildi tegelastega? Mida ütleb sulle karika kujundus? Loo leitud maali eeskujul analoogne kompositsioon, kus aga kontekst annab karikale sootuks teistsuguse sümboolse tähenduse. Esitle seda mõnele klassikaaslasele (töö paarides). Kas ta saab aru, mis tähendust karikas sinu pildil kannab? III tund. Minevikust tänapäeva. Miks kadus karika algne rituaalne tähendus? Kuidas ta seda tänapäeval täidab (sport). Mis on omakorda üle võtnud karika (rituaalse seltskondliku joogianuma) funktsioonid või üldse saanud rituaalseks objektiks ( eri arvamused lubatud!!!!) võibolla kohvitass? Igahommikune kohv on midagi tänapäevale iseloomulikku. Mis siis teeb tassi teistsuguseks kui karikas? (jala puudumine). Mis meenutab veel aga nüüdki karikat? (veini ja šampuseklaasid). Indiaanlaste kalebass käib samuti käest kätte. Milliseid muid joogianumaid eksisteerib erinevates maades, kultuurides? Millise kujuga nad on ja millest tehtud? (Bombilla, piaal jne). Mõnel maal juuakse kausist (jalata karikas!) Kruus. see mõnus, pihku pigistatav, isiklik, NIMELINE. MINU karikas. Tassi kujundus - kas välisel kujundusel on funktsiooni? (suveniirtassid, sümbolid). Miks on tass nii popp suveniir?(mitte "lihtsalt niisama mingi suvaline vidin"). Oma tass....mummuline tass.... need on meile ju tähtsad? Tunni käik: slaidide ja pildimaterjali vaatamine, praktiline ülesanne: muuta arvutis joogianumate fotosid nõnda, et neile tekiks juurde mingi uus funktsioon. Grupitööna ajurünnak: 5 x 10 erinevat võimalust kruusi kasutamiseks. Vajaminevad vahendid: arvuti, projektor, pabertahvel, tahvel, tassinäidised, fotod, ajakirjaväljavõtted, paljundused, väljatrükid IV tund. Vaid üks tassike?Oma tassi/ mõne täiesti UUE jooginõu disainimine, makett (kiirelt kivistuvast voolimismassist); portfolio vormistamine ja tööde esitlemine.Kuidas alustada disaineritööd? Kas tähtsam on idee või vormistus? Kellele kuulub valmis disain? Mis kasu toob disaineri töö ühiskonnale? KELLE jaoks disainida? Kuidas vormistada kavand? Millal EI KUULU disain disainerile? Autorsus ja omand. Mis on prototüüp ja makett? Materjalid: visandipaber (A4), joonestuspaber A3, täidetav grafiitpliiats, tintenpenn.

Mõtteid kunstiõpetuse uute ainekavade kohta

Põhikool: väga lapsesõbralik lähenemine, tasa ja targu, samm-sammult, step-by-step järjest sügavamale kaevumine (kuid mitte keerulisemaks ajamine!!!). Rõhk on asjade mõistmisel ja toetumisel juba kogetule. Meeldivaks küljeks on avastuste, mängulisuse, innustamise, positiivsete kogemuste saamise-kogumise esiletoomine, laps peaks justkui korjama enda sisse häid kunstikogemusi. See on sissejuhatav, ust avav, õrnalt tagant tõukav ja julgustav õppekava. Korduvalt tuuakse esile sõna „visuaalsus“ ja „märkamine“, kõik algab nägemisest, huvi äratamisest. Ei oodata mingit põhjapanevat tulemust, oluline on panna õpilase mõtlemine tööle, avada uks Imedemaale.
Väga positiivne on ka õppekeskkonna mitmekesisuse tähtsus.

Gümnaasium: TEA MÕTLE LOO on mõnusad hüüdlaused, sest see jääb meelde nii õpetajale kui õpilasele. Minu arvates need märksõnad toimivad [teatava „nupuna“, millele vajutades oskad kohe ka mõelda kuidas edasi minna]. Lühike konkreetne selge – õppekavast on „risu“ välja roogitud ja tehtud arusaadavamaks, mis on tõesti oluline, mis peaks olema keskne. Samas, igasugu lööklaused vajavad tuge reaalsusest, me ei tea, kui hästi nad toimivad, kui pole neid järgi proovinud. Aga ma usun, et nad toimivad, kui olla järjekindel ja mitte oma arusaamisega puusse panna.
Ei tasuks väga peale suruda ideed moodsate tehnoloogiate kasutamisest (video jne) sest kõikide eesti koolide võimalused ei ole reaalsuses ühesugused ja hoolimata normide kehtestamisest ei pruugi kõik õpetajadki olla võimelised seda teostama, nt. vanemad õpetajad. . Kõigil peaksid olema võrdsed võimalused. Ei pea niivõrd rõhutama vahendeid kui sisu.
Arvestada kõiki õppimisstiile ja kasutada tunni raames eri õppemeetodeid on ehk raske, kuid vajalik, eriti, kui järjest enam kasutatakse eesti koolides mitmiktunde.
Hea on see, et protsessil on suurem kaal kui tulemusel, ent ka järelduste tegemine ja mõtestamine on oluline. Ning et õpilased mõistaks kunsti rolli ühiskonnas.
Tundub et kadunud on vana õppekava sõnastuse ja taotluste teatav elitaarsuse, kõrgkultuuri, hea ja halva kunsti vahet tegemise moment. Oluline on lähtumine reaalsest keskkonnast ja terviknägemus, see, et KOGU kunst on omavahel ja ühiskonnaga seotud võrgustik, läbipõimitus iseendas, sõlmpunktide võrk läbi aja, keskkonna ja inimteadvuse.
Mõneti eeldaks õppekava ehk juba täiskasvanu arusaamisvõimet? Samas on palju rõhutatud eksperimentaalsust ja omaenda kogemuste loomist, neile toetumist, igaühel on võimalik niimoodi oma arusaamine üles ehitada. See lähtub indiviidist.
Minu meelest on õppekava mitmekesine, võimalusterohke, on konkreetne ja selge, samas jätab õpetajale ruumi interpretatsiooniks ja õpilastele individuaalseks lähenemiseks kunstile kui elavale nähtusele, mitte kui peamiselt ajaloole. See on eluline.

Postitan paar kooli esseed. Loovusest.

Lapse Loovuse areng [läbi eesti ühiskonna prisma]. Tuuli Reinsoo.

Jean Piaget: Hariduse peamine eesmärk on kasvatada lastest inimesed, kes on võimelised tegema midagi uut, mitte lihtsalt kordama eelnevate põlvkondade saavutatut – inimesed, kes on loomingulised, leidlikud ja avastamishimulised.

Loovus on inimtunnetuse üks olulisimaid kaasasündinud näitajaid. Paljuski võib kogu inimindiviidi ja inimühiskonnagi arengut iseloomustada loovuse ja loomingulise mõtlemise arengu põhjal. Eks näita ju iga põlvkonna edasijõudmist võrreldes eelmisega just uuenduslikkus, tegutsemisviiside pretsedenditus, maailma tunnetamise viiside muutumine, mis sünnivad läbi loova lähenemise tuntud asjadele. Loovus on kihk testida pähe torkavaid mõtteid, vaheldusrikkuse otsimine, viis end teistele oluliseks muuta ja nähtavaks teha. Loominguline mõtlemine on osa mõtlemisoskusest, mis võimaldab ratsionaalselgi alal mõtetega „mängida“, erinevate oletuste vettpidavust katsetada, „kasvatada“ mõttekäike ja lihtsalt lasta mõttel voolata, et avastada uusi teadmisi ning püstitada hüpoteese; kriitiline mõtlemine testib nende paikapidavust. Mõtteid võib oma peas ette kujutada ning väljendatuna on nad jälgitavad. Mõtteid saab väljendada visuaalselt – kui tihti võib lapsi või ka mõningaid täiskasvanuid kuulda ütlemas: „Ma ei oska seda seletada, aga ma joonistan sulle!“ Loovus tuleb appi, kui probleemi selgituseks pole vajalikke mõisteid meie peas olemas. Lapsed oskavad pilte varem „lugeda“ kui sõnu. Enamus infot on visuaalne: ka sõnad ja numbrid peavad olema visuaalsed, et neid lugeda. Selleks, et mõelda sõnadeta, tuleb vaid tajuda õigesti visuaalseid stiimuleid. Loovus väljendub tihti just kunsti kaudu. Kunst on fundamentaalne inimtegevus, viis uurida, eksperimenteerida ja avastada maailma ning ühiskonda selle sees. Kunst võimaldab väljendada tundeid ja mõtteid, mis on liiga sügaval, et neist midagi teada. See on viis asju ümber korrastada ja avastada nende juures aspekte, mis varem jäid kõigile märkamatuks.

Loomingulisus toetub alateadvusele. Loominguline mõtlemine ehk hüpoteeside püstitamine, intuitsiooni ja inspiratsiooni kasutamine kuulub kõigi teiste mõtlemisviiside sisse. Loovus on abiks ka ruumilis-visuaalse intelligentsuse kujunemisel. See on seotud ka kriitilise mõtlemisega, sest igal uuel ajajärgul on vaja mitte lihtsalt uusi, vaid eelnenuist paremaid mõtteid. Loominguliste võimete arengu võtmeks on vastastikune tähenduste otsimine (see sünnib läbi suhtluse kellegagi).
Loominguline mõtlemine on divergentne, avatud, mitteformaalne ja paindlik. Loovus, loomingulise mõtlemise võime pole korrelatsioonis IQ-ga – laps võib alati faktiküsimustele õigesti vastata, kuid tal ei pruugi olla originaalseid mõtteid. Loomingulisus eeldab motiveeritust ja järjekindlust, harjutamist, püsivust, tagasilöökide aktsepteerimist ja ületamist, mis kokkuvõttes kasvatab tugeva isiksuse.
Ka oma eesmärkide konkretiseerimine nõuab loovat vaatenurka. On suur vahe selles, milline on kuskilt kuuldud, loetud ja milline lapse isiklik vaatenurk ning kui palju toimivaid alternatiive on ta võimeline esitama. Ainult omaenda ideedega saab inimene vabalt mängida.
Loovuse äratab ja suurendab seda tähelepanu teravdamine millegi suhtes, näiteks pildi vaatlemine, detailide esiletoomine ja seoste loomine nende vahel, äraarvamine, mis on pildi kinnikaetud osal. Inimlapsel on vaja millegi üle mõelda (näiteks jutu või luuletuse, mis tekitavad erinevaid kujutluspilte). Kui anda väikegi tõuge, oskab ta leiutada masinaid, aretada imeloomi, ehitada maailmu, leida uusi viise jõuda ühest kohast teise. Kavandamine, abstraktse, utoopilise mõistlikustamine ja põhjendamine rakendavad loova mõtlemise täisvõimsusel tööle. Laste mõtlemisel pole piire. Nad joonistavad suvalisi kõverikke, millest võib järsku välja kasvada saurus või mitmetasandiline tulevikulinn. Nad leiutavad oma piltidele nimesid, mille peale piiratud loomuga täiskasvanud iial ei tuleks. Mäng ja nali, mis kuuluvad enesestmõistetavana enamiku laste ellu, on loomingulise mõtlemise vorm. Nali avardab ka mälu. Nali, mäng ja mõistatused intrigeerivad ja nõuavad asjade seostamist teistsugusel viisil nii rääkijalt kui öeldu mõttest arusaamiseks. Lastel kukub eriti hästi välja kahe seostamatu asja seostamine: nt hobune ja klaver. Kujutlusvõime äratamiseks on vaja väga väikest stiimulit, tuleb äratada vaid tähelepanu.
Täiskasvanuil tasub õppust võtta laste loovusest. Nende endi loovus rakendub tihtipeale aga sootuks teistsugusel viisil. Me võime pidada tähtsaks loovuse arendamist uues põlvkonnas, ent peame ise olema eeskujuks, kuidas ja miks seda rakendada ning väärtustada. Juba Eesti ühiskonda analüüsides tuleb esile palju vasturääkivusi, mis ohustavad meie kui rahva loovust tervikuna ning takistavad laste loovusel tiibu täielikult välja sirutamast. Eestlase ideedest saavad vähesed lennukateks…. Ühiskondlik mõju, sotsiaalne keskkond ja suhtlemine on laste loovuse arengus määrava tähtsusega. Siin on suurim roll vanematel, ent ka kõigel muul, mis last vastavas ühiskonnas ja kultuuris ümbritseb ja kasvatab.
Vahetevahel ei pruugi motivatsioon loovuse rakendamiseks olla just kõige puhtam – inimene kasutab seda valetamiseks, varjamiseks, süsteemi aukudest läbilipsamiseks, võimaluste leidmiseks ühiskonna reegleid rikkudes enda tahtmist saavutada. Samas, muutuvas keskkonnas on raske panna vastu kiusatusele negatiivses tähenduses „loovalt“ toime tulla. Ei saa väita, nagu poleks taoline loovus konstruktiivne. Me näeme, et paljud inimesed nõnda just elavadki, rakendamata samas oma loovust valdkondades, kus see võiks toota positiivseid väärtusi, mis inimese toimetulekut ja mainet palju rohkem edendaks. Võib-olla on loovuse pahatahtliku väljenduse põhjuseks igapäevaelu sfääris püüe rikkuda rutiini ning murda traditsioone, olla mässaja? Ainult vähesed on puhtad mässajad, nemad on enamasti kultuuriinimesed. Tavainimesele on oluline elust läbi saamine ja igapäevane toimetulek, pigem probleemide vältimine kui provokatsioon loovuse kaudu, pigem „oma liini“ häirimatu kulgemise tagamine kui ühetaolisuse, monotoonse elurütmi vaheldusrikkamaks muutmine. Mingisugune uudishimu podiseb kindlasti igaühes, aga mulle tundub, et enamik inimesi ei viitsi sellele reageerida. Võib-olla see pole too kõrgema taseme, vaid pigem keskmise inimese keskmine loovuse tase. Väga vähe läheneb eesti inimene loovalt ISEENDALE, oma tunnete ja arusaamade, kahtluste ja mõttesulgude puntrale. Me lihtsalt mõtleme VÄHE. Kogu aeg ainult tegutseme… Eesti inimesele on loovust aga samas lihtne peale suruda veenmise abil, tehes talle selgeks, et kasvõi loovuse teesklemine ilma sellesse siiralt uskumata annab talle konkurendi ees mingi eelise ning võimaldab tal pälvida konkreetset tunnustust. Eestlane ei usu veel täiel rinnal loovuse jõusse või on see temas maha surutud. Kas võiksid tema lämmatajaks olla süütunne mineviku ees, pessimism, ajalooliselt sissejuurdunud tahtejõuetus autoriteetidele vastuhakkamises, iseenda emotsioonide eiramine, isekus ja individualism, kus teiste arvamust ja ideid kohusetundest küll küsitakse, ent tegelikkuses arvesse ei võeta? Või pärsib eesti loovaks ühiskonnaks saamist ja selle kaudu meie laste loovuse maast madalast lõkkele puhumist soov, et kõik oleks kontrollitav, etteaimatav, reeglipärane, mitte täis ootamatusi ja ebakindlust? Eestlaste irratsionaalsed hirmud, et iga uus päev võib osutuda mitte võimaluseks, vaid tema tasakaalu ja rütmi ohustavaks väljakutseks, sunnivad meid endas maha suruma soovi terve maailm enda tahtmise järgi ümber kujundada. Ja samas on too soov vist alateadlikult väga tugev….aga me rakendame teda vales kohas. Me hakkame ÜKSTEIST looma, ütleme ette, milline keegi peaks olema. Sellise pealetükkiva ja unifitseeriva tungi taga on ilmselt segaseks jäänud tähendus mõistete „individualism“ ja „individuaalsus“ taga. Neid mõisteid kiputakse samastama, kuid minu isekas soov öelda teisele, milline ta olema peaks, ei ole kuidagi seotud minu ega sinu ega tema individuaalsusega. Paraku just oma tahtmise saamise, oma mätta otsas istumisega meil individuaalsust samastataksegi, taipamata, et peaks kasutama hoopis teist sõna.
Teine faktor, mis eesti inimest aiva tagasi hoiab ning lämmatab temas soovi end isikupärasel ja uudsel moel väljendada on ühiskonnas levinud halvustav, ironiseeriv, mittetunnustav suhtumine, selle otsesed verbaalsed väljendused, isegi visuaalne mõnitamine ja lõõpimine, mille taga on kadedus ja kahetsus et „miks mina selle peale ei tulnud?“, selle asemel, et kellegi heast ideest siiralt vaimustuda ja selle teostumisele kaasa elada (vaadakem kasvõi nii eelnevat kui pärastist suhtumist Minu Eesti kampaania korraldajasse). Kuni me ei suuda väärtustada heatahtlikkust, ei suuda me ka tunnustada loovust piisaval määral. Eestlane kardab oma positsiooni kaotada, sattuda naerualuseks kui „näe, veel üks napakas!“, saada visatud samasse patta „lootusetute unistajatega“. Meil on „ärapanijate ühiskond“ Ilmselt on siin oma osa nõukogudeaegsel SITAL kasvatusel, kus seltsimehelikkus oli üks aegajalt võetavaid rolle, vennalikkus tähendas kontvõõraste omavoli koduõuel ja isiklikud saavutused olid teisejärgulised kollektiivsete eesmärkide kõrval. Võib-olla, et võtame taolisi siiraid ja naiivseid algatusi samas liiga tõsiselt, ootame neilt väga konkreetseid ja mõõdetavaid tagajärgi (plaani täitmist) ning läheme endast välja, kui tulemus on raskestihinnatav ja abstraktne. Soov mitte olla halvem kui teised suurendab küll püüdlikkust, eestlane võib isegi tahta olla parem kui teised. Ent mõnikord jääb see paremus tõestamata kartusest eksida, vigu teha, täpselt samuti naerualuseks saada kui olles visionäär. See tekitab tahtmise tulemus „läbi pressida“, jõuda selleni kasvõi läbi müüri. Ja kui seda ei suudeta, kui ei õnnestu iga hinna eest edukas olla, mõeldakse: „Mis mul viga on?“ selmet analüüsida „Mida ma saaks järgmine kord teisiti ja paremini teha?“

Probleemilahendus on omaette rakenduslik mõtlemistüüp, mis on seotud uurivate mõtlemisviiside - loomingulise ja kriitilise mõtlemisega. Koolis esitatavad probleemid on enamasti suletud probleemid, mis ei arenda uurivat loomu ja loovust. Elu aga on täis lahtiste otstega probleeme, millele pole ühest vastust. Noor inimene pageb vastuseid otsima välismaale, sest teda pole õpetatud kodus ja kodumaal ette juhtuvaid probleeme lahendama. Rakendades veidi rohkem loovust, on ka eestis võimalik juhtida protsesse ja nähtusi sellises suunas, et eneseteostuseks poleks vaja kusagile kaugele sõita (ja sinna jääda otsustada). Võimalused tuleks endale LUUA kohapeal, ent ilmselt pole seda lapsena õpitud.
Ka eesti ühiskonna tohutu ebavõrdsus on üks madala loovuse põhjuseid. Ühtedel pole vaja teha üldse mitte midagi peale paari paberi läbilugemise päevas, et tagada hea elu; neil pole tarvidust isegi mõelda, millegi pärast muretseda ega otsida alternatiive ja lisatuge pinnalpüsimiseks. Nagu ütles üks õpilane: „ Milleks mul on vaja õppida tööd tegema, kui Eestis saab raha ka mitte millegi eest? Aga kui tööd ei tehta, pole tarvidust ka loovuseks… sest milles seda rakendada? Ning kui tarvete rahuldamine ongi eesmärk omaette, on eneseväljendus seejuures teisejärguline.
Teised rabavad kolmel töökohal ja on õhtuks puruväsinud, nii et nende aju ei pane lisatööd tegema isegi mitte elektrišokk. Kuidas saab väsinud inimene loov olla? Ületöötanud ühiskonna kondid jäävadki kangeks ja sunnivad karkude järgi ringi vaatama, selmet lendav vaip leiutada ja tõusta kõrgusse, et üldplaanis oma väiksele probleemikesele adekvaatne hinnang anda. Me keskendume teisejärgulisele, ei tee endale ASJU SELGEKS, ei näe tervikpilti ning meie loovuse väljendused on suunatud huupi meie endi keskele, ei saa nähtavaks laias ilmas, tekitades pigem segadust, ärevust ja paanikat kui sundides inimesi probleeme selgemalt nägema ja tajuma nagu üle taeva lendavat komeeti. Siin on oma osa ka selles, mida meedia esile tõstab – vähetähtsusetu telestaari visatud juhuslik kild kipub omama suuremat loomingulist väärtust kui mõni arhitektuurimälestis, uudne ajalookäsitlus või laineid murdev teadustöö.
Meil on palju katkisi kodusid ja perekondi, üksikvanemaid ja hooletusse või tähelepanuta jäetud noori, kes selle asemel, et leida endale loovat rakendust „hängivad“ kusagil suvalises kaubakeskuses ja seostavad „saavutusi“ pigem „omandamise“ kui „ millegi [valmis]tegemisega“. Kas neil „jopedel“ ongi õieti oma mina, kui palju suudab nende kodune keskkond nende unistusi ja soove arvestada ja toetada? Laps võib ju koolis avastada, et on midagi, mida ta suudab teistest paremini, ent kui kodus seda ei märgata ega tunnustata (tihti poolsurnuks töötanud) vanemate poolt, siis võib lapsel enda arendamise vastu huvi kaduda. Loovust arendab kokkupuude mitmekesisusega, paljude erinevate inimgruppide ja isiksustega, suhtlemistasandite mitmekülgsus ja rikastavad jutuajamised endast erinevate, vanemate, noorematega…ent kui tihti pole meil rahulikuks omavaheliseks jutuajamiseks lihtsalt aega. Kust saab siis tulla see rikastav maailmakogemus, mida võiks loovalt väljendada ja enda valitud vormi valada? Loovuse arendamisel on kodul ja vanematel, kodus valitseval suhtlemisviisil ja huvialadel juhtiv roll. Kuid eesti kodud on jäänud vaeseks, ja ma ei mõtle majanduslikult. Meil on väheks jäänud loovaid koostegemisi, ajaveetmisvorme, mis arendaksid laste fantaasiat.
Me elame elektrooniliste vidinate maailmas, mis tõmbavad meie tähelepanu ära konstruktiivsematelt tegevustelt ja panevad mõtted liikuma kindlat liini pidi. Näilises võimaluste paljususes peitub tegelikult justkui Trumani telestuudio – ühel hetkel tuleb sein ikka ette. Tänapäeva inimene oleks palju loovam, kui tema ümber poleks nii palju kindlate funktsioonidega asju, või kui ta vähemasti peaks osa neist asendama millegi muu käepärasega. On kohutav katastroof, kui arvutisüsteemi satub mingi viirus ja andmed kustuvad. Me ei oska siis midagi peale hakata, oleme täitsa abitud. Kui mobla tühjaks saab, siis jõuame koju alles järgmisel päeval, kuna ei tea, mis kell on ja kas me jõuame viimase bussi peale. Käsitsi kirjutada omas käekirjas, mis oli seni üks isiksuse olulisimaid ja unikaalsemaid omadusi, me enam ei taha. Kui printer ei tööta, jääbki essee esitamata! Käsitsi kirjutada on ju ometi palju loovam?
Sarnaselt on „asjastunud“ laste mängumaailm. Selle asemel, et viibida õues, kus mänguvahendeid napilt ja tuleb toetuda oma fantaasiale, et mõelda välja end ja sõpru erutavaid ja kaasa tõmbavaid seiklusi, istub laps ilusate leludega täidetud toas, tundmata vajadustki mängude paljususes omaenda pea tööle panna. Öeldakse, et mänguasjade paljusus tuleb loovuse arengule pigem kahjuks kui kasuks. Lapse fantaasiale tuleb ruumi jätta ning palju olulisem kui asjadega mängimine on suhtlemine ja koostegutsemine vanemate, õdede-vendade, tuttavate laste ja sõprade, lasteaiakaaslastega jne. Aga paljud eesti lapsed ei käigi enam lasteaias…. Neid õpetatakse kodus.
Õnnelikud on need lapsed, kelle kodust on loodud unikaalne, perekonnale ainuomane paik kogu oma kujunduses, tegevustes ja funktsioonides, kelle vanemad võib-olla ka töötavad kodus…kui palju selliseid peresid leidub? Tihti ongi tegu kunstnike või kultuuriinimestega, hummide ehk humanitaarvaldkonna inimestega, kellele see on loomulik elustiil. Aga enamik lapsi kasvab „mingis korteris kuskil linnas või alevis“, millel on kõigi teistega sarnased pitskardinad akna ees, milles sarnane on nii väljanägemine kui elustiil. „Ja igas selles kuramuse kastis on inimene, kes tahab olla õnnelik“, öeldi filmis „Sügisball“. Kuidas saame nõuda noortelt loovust ja silmapaistvalt omanäolisi mõtteid, kui füüsiline keskkond peegeldab suures osas rutiini? Isegi taluühiskonnas elades võis kindlalt öelda, kus inimestes on rohkem loovust – Muhu triibuliste ustega majades tikiti palju värvikamaid sokke kui kuskil Tartumaa idanurgas, iseteadlikud ja kaugemal asuvad mulgid säilitasid kõige eestlaslikuma, kõige arhailisema ja omanäolisema ornamentika, samas kui põhjaeesti inimene lasi linnadel ja mõisatel endale palju hõlpsamini stiili dikteerida. Ka praegu mõjutab linn inimese loovust: maal on meil omad nurgad, omad rajad ja paigad, oma salateadmised, linnakeskkond kuulub justkui kõigile ja on anonüümne, nimeta. Siiski on ka linnas paiku või piirkondi, mille omapära mõjutab inimesi kes seal elavad: olen üsna kindel, et Kalamajas või Pelgulinnas kasvav laps mängib briketilõhnade, plankaiaga hoovide, põik- ja umbtänavate segadiku ja värvikireva „elustiku“ keskel palju loovamaid mänge kui mustamäelase oma. Isegi meie noortekeskused on paraku enamasti standardse kujundusega ja üldsegi mitte inspireerivalt mõjuvad kohad.
Mäletan, kui olin laps. Minu tegevusväljaks oli kogu linn, Kadriorust Nõmmeni. mitte ainult koduümbrus. Kaubakeskusi ei olnudki…. Olid väikesed poed, üks rohkem kokkuvarisemise äärel kui teine, täis markantseid müüjannasid, üks pöörasemalt mukitud kui teine. Inspiratsioon missugune. Ainuüks teel koolist koju (25 minutit Mulla tänavast Kalamajja) kogesin nii palju huvitavat, et istusin seda kõike üles joonistades oma laua taga iga päev 3 ja pool tundi. Poole aastast olin vanaema juures…kui palju tänapäeva linnanoortel veel elavad vanavanemad kusagil kaugemal, et pisut teistsugust keskkonda kogeda? Kui paljud isegi teavad ühes linnajaos elades teiste paikade nimesid või oskavad neid iseloomustada? Me ei tunne õieti oma jalgealustki, kodulinnast tervikuna rääkimata. Kust saab siis tulla see inspireeriv ja loovust tagant tõukav füüsilise keskkonna mitmekesisuse kogemus? Lapse ümber on tuvid, varblased ja siis veel auto alla jäänud tuvid ja siis kasside murtud tuvid ja lihtsalt niisama ära surnud tuvid. Loomad on loomaaias, koerad on ketis, lehmad on jogurtipaki peal ja lammas … see on võtmehoidja kujuline, eksju?
Minu kodus on ajast aega olnud palju ise tehtud asju, minu ema teeb pidevalt mingit käsitööd (isa on paraku küll soss-sepp, aga ega mul polnudki vaja eeskuju puutööks või tinutamiseks). Ei oskagi öelda, kas loovus on käelise tegevuse impulss või tekib ta tegevuse käigus, igatahes on käsitöö tegemisel olnud oluline mõju minu isikliku loova mõtlemise arendamisel. Tänapäeval on käsitöö populaarsus paljude noorte seas taas tõusuteel – poes on kõik väga kallis ja tuleb ise teha.
Meil levib ka tendents mõelda, et kõik vastused on ammu avastatud ja lõplikud. Kui öelda teadmisi ette (nt see on koer, see kass) ei teki lapse ajus nii palju seoseid kui lastes tal ise oletada, ära arvata. Kui seda teatud eas pärssida, on sel väga kahjulik mõju (enam ei ürita mõistatada või ise nimetada, vaid küsib „mis see on?“); õpib nii, et vastused on kellegi teise, mitte ta enda peas.

Meie rahvus, eestlaseks olemine, üldse mistahes rahvuse oma kultuur ja traditsioonid on tohutu tõukejõud kõigi inimeste, mitte ainult laste loovusele. Pärandkultuur on sisuliselt ammendamatu inspiratsiooniallikas mitte ainult esteetiliselt, vaid elamise viiside ja erinevate situatsioonidega toime tulemise mõttes. Esivanemate loovus ja leidlikkus kumab läbi nii lauludest ja mängudest, mitmesugustest tavadest kui ka suhtlemisest, õppimise ja õpetamise viisidest, laste kasvatamise ja kantseldamise viisidest raske töö ja kiire elu kõrvalt ning meeste kantseldamisest kõrtsis…. Minu vanaema on rääkinud, kuidas talle alati kodus õpetati: elus võib ette tulla ootamatuid olukordi, homne päev on ettearvamatu (see oligi ettearvamatu, eriti lapse jaoks, sest laps ju alles hakkab maailma kogema); nii valmistati lapsi ette igas elusituatsioonis toime tulema. Ja toimetulek ootamatute olukordadega ju nõuab vägagi loovat vaimu. Loovuseta oleks Siberisse saadetud eestlased jäänud päris abituks, emade (isad pandi laagrisse) taiplikkus ja leidlikkus on lapsena asumisel viibinute mälestusis üks tähtsamaid õppetunde, mille rolli nende endi ellusuhtumise ja hoiakute kujunemises nad ei väsi tähtsustamast.
On raske öelda, mis mõjutab seda, kuidas eesti kodudes aega veedetakse ning kui palju loovaid tegevusi üks perekond suudab välja mõelda (kui juhtub olema pere, kel on aega teineteise seltsis viibida). Kindlasti oleneb see mingil määral ühiskonna üldistest mõttemallidest, aga olulisemal määral perekonnatraditsioonidest, juba üle mitme põlvkonna ulatuvatest mõjudest. Mõnikord võib aga ka juhtuda nii, et inimene otsustab oma last nimme kasvatada teisiti kui tema oma vanemad. Näiteks õpetada lapsele kitarrimängu, sest et teda ennast ei lastud muusikaga tegeleda. Või ehk vastupidi – keelab igasuguse loova tegevuse kui mõttetu ja sunnib last hoopis füüsiliselt ponnistama ja trenni tegema. Öeldagu spordi kohta mida tahes positiivset, loovust saab seal küll rakendada ainult dopingu jälgi peites. Laps võib olla väga andekas ja loov näiteks teadusaladel, tal võib olla potentsiaali saada heaks kirjanikuks …või meisterlikuks murdvargaks. Kodus, kus on teised väärtused, seda ei märgataks ega tunnustataks, pigem manitsetaks teda valima endale mõistlikumat hobi. Õpi raha lugema ja teistest kiiremini jooksma, mida sa sellest kitarritinistamisest SAAD. See aga võib tekitada pingeid ja omavahelisi konflikte. Vastuolud, tülid, lahkarvamused, stress, seesmine protest, survestatus ei ole just nähtused, mis loovuse arengut konstruktiivselt mõjutaks. Negatiivne õhkkond sunnib igaüht oma nurka tõmbuma ning puudub väli positiivsete, loovate mõtete ja ideede tekkimiseks…või ehk luuletatakse pisut sahtlisse, aga frustratsiooni väljendamiseks pole vaja loovust vaid ainult „korgi eemaldamist“. Frustratsioon lihtsalt voolab välja, luuletamine kui loov tegevus aga nõuaks loovuse vargsi välja meelitamist, sõnade jahtimist mööda mälusoppe ja kujutelmi. Paljud lapsed lihtsalt ARMASTAVAD salme kirjutada, lapse jaoks on vaja rõõmsaid riime, nende keeleline loovus on positiivse iseloomuga. Teismelise äng pole enam mingi loovus.
Laste eneseväljendust ei tohiks piirata, et neil oleks julgust katsetada midagi uut. Aktsepteeriv suhtumine loovusesse tekitab kodus loomingulise õhkkonna. Sellises keskkonnas väärtustatakse isikupära, mitte konformismi, erinevust eelistatakse tavapärasusele. Kas mitteloominguline inimene oleks meeldiv isiksus: kahtlev iga uue asja suhtes, ettevaatlik, kivistunud harjumustega, järgib reegleid seadmata kahtluse alla nende otstarbekust, toetub igas ettevõetavas tegevuses teistele, mitte endale, on ebahuvitav ja tavapärane, väldib igasuguseid riske, ei andesta omaenda ega teiste vigu, väldib eksimist ja seeläbi ka tegemist, on tõsine, mõtleb enne iga asja tagajärgedele, pessimistlik, emotsioonitu? Samas kui eksperimenteeriv, loominguline inimene on avatud, uudishimulik, teeb oletusi, ei karda tegutseda, on iseseisev, omapärane, mänguline, otsib võimalusi, loob huvitavaid seoseid, teeb kõike rõõmuga ega karda eksida, suhtub positiivselt ootamatustesse ja on hea kujutlusvõimega. Kui lapsest soovitakse kasvatada loovat mõtlejat, siis peab ka lapsevanem ise olema just säärane loov eeskuju. Temas endas peab peegelduma kõik see, mida ta soovib oma lapses näha.
Loomingulist õhkkonda lõhub kritiseeriv, alandav suhtlemine (see on võimatu, sa ei oska, loll mõte, mõtle mis sa suust välja ajad); taolise pidurdava ja lapse püüdlusi naeruvääristava suhtelmisviisi tulemuseks on passiivus, tahtejõuetus ja õppimishuvi surmamine, mis loovusele hävitavalt mõjuvad. Selle asemel tuleks kasutada kommentaare nagu: kui tore mõte, kuidas sa selle peale tulid? Eks sa proovi ja vaata, mis välja tuleb! Kindlasti saad hakkama! Alati tuleb toetada pingutust, mitte tegematajätmist. Nagu ütles sotsiaalteadlane Torrance: kui sul mõtteid pole, samastuvad sinuga kõik, kui sul aga tekib uus mõte, oled üks vähestest ja sul on poole raskem toetust leida. Teistega koos on turvaline, aga loomingulisus nõuab julgust. Just lapsevanem, suure, kogenum ja tasakaalukam peab maandama lapse hirmud midagi ise järele proovida ja loovust rakendada.

Julgustav vanem annab aega, keskendub lapse mõttetegevusele, innustab mängima, ei kiirusta otsustamise ja hinnangutega, kasutab avatud küsimusi, rõhutab iseseisvust, oskab vigadest õppida, on optimistlik tulemuste suhtes, on valmis aitama, kuulab aktiivselt, peab last endaga võrdseks, mõtleb kaasa, tunneb huvi, riskib koos lapsega, aktsepteerib tema otsustusi, ei hoia last tegevuses tagasi; pärssiv vanem ei anna tagasisidet, on autoritaarne ja tähelepanematu, pessimistlik, kriitiline, hukkamõistev, naeruvääristab, ütleb vastuseid ette, enne kui laps ise selleni jõuab; tõrjub uudsust, ristküsitleb, on kannatamatu ja katkestab lapse mõttekäike, surub oma arvamust peale ega tunne sisulist huvi lapse kavatsuste ja ideede vastu.

Vanemad vaatavad tihtipeale oma lapse joonistusi ja ahhetavad, kui loov laps neil on. Tegelikkuses ei pruugi lapse joonistustes sugugi just loovus olla see, mis need huvitavaks ja erakordseks teeb, vaid joonistustes reflekteeruv tegelikkus. Vanemad ei tea ju, et need, mida nad peavad fantaasiakujudeks, on tegelikult nemad ise; et situatsioon pildil pole pärit põnevusfilmist, vaid näiteks üleeelmise nädala neljapäeva õhtust…. Raske on öelda, millal ja millest lapse loovust märgata saab. Ja, ohh, eestlast – ta samastab loovuse, mis on tegelikult omane igale lapsele, koheselt erilise andekusega, paneb ta kunstiringi või kunstikooli ja läinud see loomistahe pealesunnitud olukorras ongi. Loovaid algeid on kõige lihtsam lämmatada neid tagant sundides ja vaba tegutsemist ning isetegutsemist piirates. Et loovust toita, tuleb last tunnustada tema enda valitud ja leitud huvialade eest, mitte ainult nende eest, mis on tähtsad vanematele endile. Mida mitmekesisemate aladega laps tegeleb, seda loovamaks ta muutub, sest erinevad valdkonnad annavad erinevaid impulsse, tekitavad uusi seoseid ja loovad võimalusi, mitmekordistavad üksteise mõju. Teadushuvi toetab füüsise tundmist, hea füüsiline ja vaimne tervis soodustab vaimuerksust ja kunstidega tegelemist ja nii edasi.
Eriti vajavad loomingulist mõtlemist andekad lapsed. Loovus = idee ja selle teostus, loomisprotsess, loominguline isik ja – õhkkond. Loomingulisuse tulemuseks pole alati ainult kunstiteosed, vaid teooriad, filosoofiad, ideoloogiad; inimese taiplikkus ja võime teha järeldusi, sh intuitiivselt ehk vähese info põhjal on just loomingulisuse funktsioon. Albert Einstein ütles ju: kujutlusvõime on tähtsam kui teadmised, sest teadmised on piiratud.
Loominguline hoiak ja pühendumus paneb lapse uurima ja riskima, mõtlema keerukamalt ja kasutama kujutlusvõimet. L.M-il on 4 aspekti: voolavus, paindlikkus, originaalsus ja täiendamine. Voolavus on talletatud info kasutamise kergus, sujuvus. Paindlikkus on võime ületada mõttelõkse jmt (nt nuputamisülesanded). Originaalsus on ebatavaline lähenemisviis tavapärasele asjale, probleemile. Täiendamine on väga lihtsast algest keeruka ja kompleksse mõtte kujundi vmt tuletamine. Olemasolevat tehakse ümber, kombineeritakse, lahutatakse osadeks, moondatakse eemaldatakse midagi, reorganiseeritakse. Ideede testimine toimub läbi loova ja kriitilise mõtlemise koostöö: lahatakse läbi idee head ning halvad küljed ja selle huvitavaim moment. Analüüsitakse idee enda kõiki tahke, selle mõjusid, mis nõuab samuti kujutlusvõimet. Mõeldakse tagajärgedele (mis juhtuks kui…) ja eesmärkidele (mida me tegelikult tahame saavutada?) Kõik see aitabki just leida neid ideid, mis LOOKSID uue ja parema maailma, ühiskonna, millest inimene ei tahaks end „minema unistada“ või päriselt ära joosta.
Kas loovuses on ka omad ohud? Kindlasti. Elava fantaasiaga laps (mõni sangviinik või koleerik, kes on omapäi jäetud) võib näiteks internetist lugeda, et põrguleegid võivad külmuda ning püüda seda väikse tiku- ja-jääkatsega tõestada. Voila… Ta võib olla tundide kaupa kusagil kapis peidus, kui talle ainult naaaaa-tukene õudsat muinasjuttu räägitakse. Sellest pole midagi, see loovuse tahk jääbki enamasti lapsepõlve. Küll võib mõnikord leida kartlikke vanainimesi, kelles taoline fantaasia on taastärganud… vana inimese kujutlusvõime on sarnane lapse omaga. Lapsed võiksid seetõttu omada rohkem kokkupuudet vanavanematega, mängida unustatud ja uusi mänge, tunda sarnast rõõmu tegevusest, mis neid erutab. Ainult et laps ei väsi, kuid vanaema küll…Lapse loovus ja fantaasia ei väsi, kuid tema ise võib vanaema sülle magama jääda…
Loovust saame avastada ja taasavastada, aga ka unustada seda kasutada. Tegelikult ei tohiks kunagi lapsele ette heita, kui ta ei oska kasutada igaühes peituvaid loovuse algeid. Neil tuleb aidata ärgata, nagu meie intellekti kõigil muudelgi aspektidel. Laps pole mingi Vana-Hiina deemon, kes juba imikuna värssides kõneleb. Kes aga eitab loova alge peitumist lapses, eitab ka iseenda loomisvõimet.
Iga loominguline impulss ootab avaldumist, stiimuliks teiste inimestega suhtlemine ja nende mõtted. Inimlapsel on kalduvus pead murda ja küsimusi esitada. Raskestimõistetavad ideed ja probleemid panevad inimest juurdlema ja erinevaid vastusevariante tekitama. Loomingulise mõtlemise kaudu saamegi teada vastuseid küsimustele, millele valmis vastuseid veel ei ole või mis ei ole veel meie teadvusse jõudnud.
Ei ole midagi enesestmõistetavat, vaid igaühel on õigus näha asju teistest erinevalt. Kvaliteet tekib läbi kvantiteedi, mida rohkem ideid, seda kergem on nende hulgast leida head ideed. Mida iseseisvam on mõtteprotsess, seda vähem kardab laps eksida. Pole õiget ega vale vastust, vaid erinevad variandid probleemilahenduseks.
Eesti inimene hindab „hea hariduse SAANUD indiviide“. Kuid ta ei mõtle, et haridust tegelikult ei saada, vaid see kujundatakse, LUUAKSE enda jaoks. Me püüame standardiseerida hariduse omandamise mehhanisme, et MEIL oleks lihtsam (st ühiskonnal) hinnata tulemusi ja protsessi jälgida. Tegelikkuses võiks ideaaliks nimetada seda, kui iga indiviid saab just temale vajaliku hariduse temale omasel viisil, kui ta ise loob, paneb kokku, otsekui disainib selle, mis ta on, teab, oskab, mõtleb, kujutleb, unistab… ilma loovuseta ei teki originaalsust, ilma loovuseta ei suudeta eluga kohaneda ning mis minu arvates kõige olulisem: loovus on nauding omaette, mis tekitab positiivse tundetulva, avardab meie konnatiigina kitsast maailma, võimaldab pääseda rutiinist, see on teistmoodi olemisviis, oma võimalustes piiramatu. Kui inimene oma loomult ka on selline lihtne eesti jõmm, et tunneb end igalt poolt kammitsetu ja piiritletuna, siis on loovus see, mis ta vabastab.



Toetusin enamjaolt Jean Jacques Rousseau Emile, Robert Fisheri teostele Mõtlemismängud ja Õpetame lapsi mõtlema, Dorothy Einoni raamatule Loov laps, Silvia Kera Kasvada kaasinimeseks ja oma konspektidele.

Kuu läks pimedaks. Ehk Hakkavad Vist Luulud Peal Käima.

29. 10 kl. 18 esinesid noorluuletajad SIIM KERA, ÜLLE KÜTSEN ja ....üks tüdruk (info kodulehel pole täpne, seal on mingit djuudi nimetet). Kitarril saatis neid MARTIN KÖÖBI. Väga pime oli küll. Kaks punast küünalt ainult tüdrukute ees, ainult. Ja ümisevad vihmavarjud ülal galeriis. Mis seal ikka.

Oh ma olen nii [poos]
õu ma olen nii [teine]
lihtsalt sure maha kui lahe
on mu pakutud värsieine
Isver ma lihtsalt ei või
hääl täis ennast ja ülbusest kähe
ma olen kui koorevõi
määrin lihtsalt end kõigile pähe
...
Järgmine
Järgmine
teeme näo
järgmine
päris hea see
järgmine
või ehk
ülejärgmine
Loodame et
järgmine
äkki nad ei märkagi
järgmine kord
mõelge vaid
muusad ehk ei ärkagi
mis siis muud kui
järgmine
järgmine
järgmine
võta muudkui järgmine
pooleks au ehk jagame
või siis ülejärgmine
saab ka häbi endale
ei tea kas
järgmine
kui ta s*** leiame
rabab neid ja siis veel see
järgmine
järgmine
ikka jälle
näod on vait
kui ka saabub
järgmine
kardan nii et maha lait
kava saab. Ehk kärbime?
Ei sa võta järgmine
Mina võtan veel ja veel
Selles mängus peamine
on et vait ei jääks su keel.
Kahtlused ei piina meid
ebaloomulik meil kõhk
paiskub ruumi
Järgmine
kitsaks juba jäänud õhk.
Aga ikka
pole küll
järgmine
järgmine
istub teeseld uhkus üll
hakkaks otsast....jõuame?

Animateek nr. 11. The dead artist, Ryan Larkin.

Kes oli Ryan Larkin? (Ta on elus, mingil määral, aga mitte eriti. Mitte kunstnikuna, vähemalt.)
Mis saab kunstnikust kes loobub loomisest? Kas ta tõesti VALIB selle vabatahtlikult? Mul on raske ette kujutada, et keegi loobub omaenda olemusest. Või siiski....
Who was Ryan Larkin? (yes, was, although he is alive, not very much...not as an artist anyway.) What becomes of an artist who refuses to Create at some point? Can any artist actually CHOOSE that path? No, he can´t. He´s been lead aside by something not under his control.
See, kuidas Chris Landreth kujutab Larkini psühholoogilist seisundit otsekui anatoomikumis läbilahatud ja ära prepareeritud viimases lagunemisjärgus mumifitseeritud jäänukit, meenutab mulle omaenda joonistusi....minust endast....viimasel ajal. Aga sellest me ei räägi.
The way Chris Landreth depicts the psychological state of Larkin (in "Ryan", an Oscar-winning short animation), in a state of the final deterioration like a used corpse in some medical university reminds me a lot of the way I draw the image of my current self lately. But we will not go there...
Animateek valib järjest raskemaid autoreid ja filme. Ma olen andnud neile sõrme ja nüüd laotakse see mõtete koorem mulle selga. Ei ole võimalik keelduda. Olen kaasosanik.
Milline kurbus ja samas lootus paistab aga reaalse Ryan Larkini silmist Laurence Green´i dokumentaalis! Kõik meie minad on meie sees veel olemas, ükskõik kui palju ka aega ei mööduks. Kui jääbki pikk paus vahele, ei ole see, mis meil öelda on, siis enam väärt kui me ta kiiremini välja ütleme. Vahel tasub oodata... Kõik kihid ja ladestumised, iga sõna kaal ja vägi muutub ajas.
The event, Animateek in the new art museum chooses more complex and heavy authors every time. And once you go there, you can´t refuse what they are offering you. You´re part of it now. But you need to see the hopeless hope in Ryans´ eyes in Laurence Greens´ documentary. All the existing selves in us, the time that has passed and that still flows towards the end of the Cone... the layers and the thickness of those layers all right in a single second in our consciousness. A word or a deed, a creation seems to have more weight in the light of all the layers... The power it has becomes more evident with time.
Me lugesime EKA magistrikursuse raames filosoofia seminariks Bergsoni. Ta rääkis inimelust kui koonusest, kus ajapikku terve meie elukogemus järjest enam kokku surutakse. Ta rääkis ühtsusest [inimeses?], liikumise ja peatuste, fikseerimise momentidest. Chris ja Laurence mõlemad tegelesid selle fikseerimisega. Ryan, jäädvustatuna Chrisi filmis (ja filmitegemine on omaette liikumine, ta ei hõlma ainult koonuse tippu, vaid mingit vahemaad. Aga Ryan seisis iseendas paigal.... Ja Laurence´i filmalgas mingist punktist veel enne Chrisi liikumahakkamist, sõites üle kogu protsessist ja venides nagu kumm tänasesse päeva, mahutades endasse nii palju kõigist kolmest mehest, palju mingites hetkedes fikseeritud hingeseisundeid ja kujuteldavaid tegelikkusi. Aga Ryan seisis ikka iseendas paigal, ta oli ja on oma elu koonuse keskel ja ei tahagi vaadata oma hinge kuristikku (millest rääkis Michél Tapie), Ta ei tahagi leida, mida ta veel ei tea. Ta on immanentselt keskel, vooludest kõrvale jäetuna, ei kasva ega kahane, ei keerle mööda spiraali kusagile. Ta on peateelt maha astunud, kusagil kõrvaltänaval käsi pikkes. Anna penn või kõnni edasi, ära õienda. See on tema valik. Aga sellele on valus mõelda. Ent me ei saa midagi teha. See, mida tunneb kunstnik ja mida tunneme meie ei ole üks ja sama. Me ei saagi kunstniku hinge mõista, sest pole meie asi kellegi teise kuristikku vaadata. Huvitav, kui kaua see penn kukub?
Vaatan neid siidimaalina kirkaid ja käegakatsutavaid teoseid mis on pärit koonuse minu jaoks palju hõredamatest kihtidest. See maailm on nii tühi, võrreldes Paljususega, mis valitseb Ryan Larkini üle, keda näeb Chrisi ja Laurence´i filmis. Ma eelistan seda praegust Ryanit. Ja kunstnik ei lakka minu meelest kunagi olemast Kunstnik, kuni keegi maailmas, nagu Chris ja Laurence, veel näevad temas seda, kui nad suhtuvad kellessegi kui Kunstnikku - pole vahet, kas ta PRAEGUSES HETKES loob või ei loo. Kurat, Joala ei laula juba 25 aastat ühtegi nooti.
Mis puutub Chrisi filmi Ryan, Oscari võitnud ja puha, siis tundub nõnda, et mida kallima tehnoloogia abil miski on toodetud, seda odavama mulje ta jätab. Arvuti-anima on ja jääb võrreldes traditsioonilisega puiseks. Joonistuste abil loodu annab justkui edasi füüsilise kontakti Kunstnikuga, tema käe surve jätab jälgi, kuhu voolavad värvid... aga need on vaid minu isiklikud maavillased mõtted.
Tänan, minu poolt on kõik.

Manuel J. Smithi enesekehtestamise postulaadid

Ma tean et ei kirjuta üldse! Ei ole aega, sunnik! Aga kui õnnestub ühendada meeldiv kasulikuga, siis.... jagan õpingutest nopitud häid terasid.

Enesekehtestamise postulaadid Manuel J. Smithi põhjal.
I õigus otsustada oma käitumise, mõtete ja tunnete üle vastutades nende tekkimise ja tagajärgede eest. See tähendab, et inimene on sõltumatu oma mõtlemises ja käitumises, kuid see sõltumatus eeldab teadlikkust oma vastutusest ja sellest kinnipidamist. Samas peab olema valmis ka konfliktiks ning selle võimalikeks negatiivseteks tagajärgedeks. Kui inimene kardab konflikte, mis mõtlemise-tegutsemise käigus tekivad, pole ta enam sõltumatu. Inimene peab andma ka oma tunnetele nimetuse ja nende olemust ausalt tunnistama, mitte eitama; samuti on inimesel õigus väljendada oma füüsilist olekut ja enesetunnet. Kuid teise inimese tundeid ja mõtteid ei ole meil samas õigust lahterdada, arvustada ega hinnata.
II Inimesel on õigus mitte esitada põhjendusi oma käitumise kohta ( sellest saan hästi aru, nt mina ei pea kellegile põhjendama miks ma ei tarvita alkoholi ega suitseta)
III Inimesel on õigus otsustada, mille eest ta vastutab. Nt ta pole vastutav teiste inimeste probleemide lahendamise eest [samas, õpetaja peab koolis ju aitama lahendada õpilaste probleeme, nii et ma ei tea...). Ent inimezel pole samas õigust kedagi ümber teha vastu tolle tahtmist ning tema mõtteid suunata ja moondada, mõjutada tema käitumist endale meelepärases suunas. See pole enesekehtestamine, vaid järeleandmine oma inimlikele nõrkustele - võimuihale ja egotismile.
IV Inimesel on õigus oma meelt muuta. Ka sügavad veendumused võivad muutuda, selle eest ei tohi ei ennast ega teisi hukka mõista. Teisalt ei ole mõtet muuta oma seisukohti üheainsa piiritletud protsessi sees (nt tund). See pole konstruktiivne, see hoopis seiskab kogu protsessi ja paneb selle taasalustamisele pulka ette. Kui teed mingis protsessis muudatusi, tuleb seda aga väga selgelt delkareerida.
V Inimesel on õigus vigu teha ja nende eest vastutada. Vea kordamine ühe korra on andestatav, ent kolm korda korrata tähendab olla kas teadlik manipulaator, lihtsalt üks vana jäärapea või juba ehtne psühhopaat (Toivo Niibergi sõnastuses).
VI Inimesel on õgius öelda "Ma ei tea!" või "Ma ei oska!" Õpetaja on protsessi juht [mitte entsüklopeedia]. Vahel tuleb lasta kellegi teisel endast targem olla.
VII See postulaat meeldib mulle kohe eriti: inimesel on õigus olla sõltumatu teiste inimeste heatahtlikkusest. Kui ma ikka abi ei soovi, siis ei tohi seda peale suruda ja olla liigagar kellegi olemist ja tegutsemist korraldades.
VIII Inimesel on õigus otsuste tegemisel ebaloogiline olla, kuna maailmale / loodusele on omane entroopia ehk tasakaalustamatus. Elu ei ole loogiline nähtus. Ta üllatab. Täielik tasakaal oleks alaline suremise seisund, mil kõik on omavahel balansis.
IX inimesel on õigus öelda "Ma ei saa aru". No sellest saavad kõik aru, eksju?
X Inimesel on õigus öelda "Ma ei hooli sellest, see ei ole minu probleem, see ei lähe mulle korda."

...
think about it.

Friends

jagan head teadet

*Armsad sõbrad!** **Alljärgnevaga ootame teid vaatama Hea Villa näitust Eesti Käsitöö Maja galeriis, Pikk 22, Tallinnas. **Avamine toimub 25.augustil kell 17.00, näitus jääb avatuks kuni 7.septembrini. *Galerii on avatud E-L 10.00-18.30 P 10.00-17.00
Hea Villa näitus sai ellu kutsud, et uurida, kas meie lambakasvatajad väärtustavad villa kui väärtuslikku toorainet ja palju kasvatatakse Eestis lambaid, kelle vill on sobilik tekstiilitöödeks.Näitusel on kokku saanud grupp käsitöösõpru, kel kõigil oma lambakari. Osalevad kuue talu perenaised, kelle karjasisene aretuspüüdlus on järjest parema villa suunas.Näitus erineb tavapärasest, kuna peaesinejaks on seekord materjal – lihtsalt vill kogu oma ilus. Väljapanekul saab näha ja katsuda villa erinevates töötluse etappides: pesemata villast käsitsikedratud lõngani.Asjassepühendamatu ei pruugi ette kujutada, kui erineva väljanägemise- ja omadustega see tuttav materjal olla võib. Samas iga käsitööline teab, et kvaliteetse käsitöö esmaseks nõudeks on õige materjali valik, olgu see siis vaibaks sobilik tugev ja vastupidav lõng või salli kudumiseks vajalik pehme peenvill.
Näitusel osalevad: Ülle Saar Vana-Olevi talust Märjamaal, Julika Roos Jaani talust Pärnumaal, Kadri Roosi Esna mõisast Järvamaal, Merike Palm Uue-Taatsi talust Läänemaal, Lilian Freiberg Ala-Mähkli talust Võrumaal ja Olivia Till Hallimäe talust Valgamaal, Liilia Tali Rõõmu talust Valgamaalt.* *Näituse idee algatas ja eri kandi villarahvast aitas kokku viia Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg MTÜ Vildiarenduskeskusest.
*Näituse avamine 25.08.2009, kell 17.00 Eesti Käsitöö Majas, Pikk 22. Ootame lahkelt villailu nautima ja värsket koduleiba ning kitsejuustu pruukima.*
*27. augustil, kell 12.00-18.00 toimub näitusesaalis villatöötlemise presentatsioon. Jaani talu perenaine, Julika Roos, tutvustab Loueti firma villatöötlemise töövahendeid: kraase, vokke, haspleid ja villakamme. Tulge tutvuma!*
Näituse kuraator Liisa KallamMTÜ Vildiarenduskeskuse-mail: lisakala@hot.ee <mailto:lisakala@hot.ee>tel. 56 636 178

täiesti määrustevastane tatraleib

nii....
hakkasin justkui retsepti järgi kiirrukkileiba tegema. hõõrusin pärmi lahti. asendasin suhkru linnasesiirupiga. pidi panema siis nisujahu. siis viimasel hetkel mõtlesin et panen hoopis tatrajahu. see paisus vuhh nii et ei saand edasi teha. siis võtsin peotäie rukkijuuretist (mul on kakuna) ja vedeldasin ära. rukkijuuretist nägi retsept ette küll aga teises faasis. no ma lasin seista sel...mitte hapneda. tegelt ei tohtinud taignategu pausiga veel segada aga... kui juba siis. segasin juuretise sinna hulka ja jätsin kerkima. mitte tunniks nagu retseptis, sest unustasin no tegemist oli. siis tulin hakkasin sõtkuma, tuli meelde et enne tuleb teised ained sisse segada. jätsin sõtkumise ja segasin kõik kokku. nüüd panin täisteranisujahu ka. pidi sõtkuma pikkamööda, ma panin täie auruga. täitsa suva. nagunii ma ei tea mis ma teen ja jahu teeb mis tahab. täitsa metsik jahu. pole iial kohand sellist. pidi jätma õliga kaetult seisma 30 minutiks aga ta oli ju täitsa jahupudi! siis ma sõtkusin koos õliga teda veel.... noh...ja siis ta kerkis.... ja kerkis....kaugelt üle kahe tunni..... ja siis ma surasin ta ahju ja unustasin jälle ära, pidi olema ainult 25 minutit, aga no ma ju panin tatart ja rukist ja.... siis võtsin välja kui paps hüüdis et kuule leib läks lõunal ju ahju või. põhi kumises. lõikasime. määrustevastaselt, kuumalt. oli täitsa leib mis leib. aga selline karaski maitsega ja jube hea.
täitsa hullumaja. ja kui ma teinekord teen rukkileivaga kõik nagu peab ei pruugi midagi välja tulla.
eelmisel õhtul siiski olin ka oma järjekordsed hapuleivad ära küpsetanud, pihlakaga, panin seekord ka köömneid sisse (kohe hapnemise alguses!!! ) ja nisuteri, aga nisuterad jäid IKKA kõvavõitu KUIGI ma nad kergelt läbi keetsin enne. Hmmm.... teraleib on ikka müsteerium mulle. Väga hea leib tuli. Sõtkusin ikka ka korralikult ja tuli just siuke ehedalt poorne ja pehme.

Rukkinid /ruffins

Redfoxi lühiuudised. Short news.

* ma ei oska viljakohvi valmistada! ma ostsin paki orgaanilist kohvi Selverist, ei makst palju, mingi 50 krooni. Aga mul ei tule välja selline nagu Kohvicum Folgil pakkus. Kes õpetaks?
Who would teach me how to make a good grain coffee out of that organic barley coffee I bought? It just doesnt turn out the same way that super-delicious grain coffee I tasted at the Festival.... that one had a taste like the summer sun and surprise hugs.
* ma pole [hetkel] enam õpetaja. Kommentaarid võibolla kunagi hiljem. I am not a teacher as of recent. No comments for now.
* ma soovin et mul oleks suurem köök ja selle teised kasutajad vahel ka minuga arvestaks. Ma ei saa niimoodi leiba teha, kui pidevalt trügitakse ja kõik asjad lükatakse ümber!
I wish I had a wider kitchen (namely wider, it is 1 m large and 6 meters long)