pühapäev, oktoober 17, 2010

Kopli turu ja Kajaka poe RUSUV lõpp










the end of the neighborhood marketplace. The building planned there is actually nice and should have entertainment, diners, a hotel, a supermarket, shops, bowling and perhaps a library. Suits me - the market was ok but the kiosk system around it and the shop were smelly and disgusting and full of trash.

laupäev, september 25, 2010

Disainiöö

käisin Disainiööl õigemini pärastlõunal vaatasin moeshowd Kudum ja vilt. ilus oli. Modellid olid veel ilusamad. issake kui kade ma olen. tunnen end vana põlvkonna koleda kaltsakana. aga asjad ise - ma olen seda kõike juba teinud! 5 aastat tagasi...
ent mina ei oska nii hästi endale tähelepanu tõmmata ja seepärast tundub, nagu jääksin oma ideedega hiljaks.
ma ei anna alla. mõtlen jälle midagi uut välja, millega inspireerida teisi. te ei teagi kuivõrd te olete mu vesivõsud.
teine moeshow oli liiga kallis. jäi minemata. aga seeeest nägin kodubussis disainisaavutusi reaaleluliselt toimimas. kaldtee tõstetakse bussipärandast lahti, bussikülg vajub kreeni, vurr-vurr-vurr sõidab individuaalmobiil bussi. pidurdussüsteem teeb klõps. nina ees juhtimispult. Pärast maha samamoodi. navigeerib koju, kannab kotte ja teeb muusikat ka veel.
Mis te kondate seal Rotermannis. Parem hoidke silmad lahti ja püüdke märgata seda igapäevainnovaatikat, mis harilikult kahe silma vahele jääb. kõik on olemas meie ümber.

teisipäev, august 10, 2010

Muuseumipäevik: Kondase Keskuse näitusi

6 näitust 5 krooni eest. Ja-jah, see on tõsi! Vist ainus koht ilmas, kus kunstniku töö ja vaev laotatakse su silme ette alla kroonise lõivu eest. Kas sellepärast, et nad pole "päris" kunstnikud? Aga Peeter Laurits? Tema fotod ülakorrusel?
Muidugi ei pea see, kui PÄRIS kunstnik /fotograaf end naivistliku kunsti keskuses esitleb, tähendama tema seekordsete tööde kategoriseerumist selle "mängult-päriselt" kunsti liivakasti. See koht on lihtsalt nii põnev ja vaimukas. Igaüks tahaks seal näitust teha. Mängiks kasvõi ullikest, peaasi, et saaks ühe ruumikese. Raha küll ei teeni, aga tunne jääb sisse. Umbes nagu mõnest tõeliselt erilisest kuumast vannist. Jõe kaldal ja tünnis.
Ma ei hakka Lauritsast naivismi idusid otsima. Kuid ta seikleb oma näitusega Trikcsters´ Office maailmades, mida ainult tema oskab näha. Kõik oleneb sellest, kelle silmadega vaadata. Nagu lapsemäng: kõrvalseisja ei näe käbis koletist ja puulehes langevarju. Laurits on vaadanud vanu riidekaltse ja nahatükke kui avastamata planeetide maastikku või äsjaloodud maailma algeid. Liivakastimaailm, algus. Ma ei tea, kas igaüks suudab mängu sisse elada. Võibolla see risk toobki pisut naivismi ka nendesse fotodesse. Ta ei tea ju, kas vaataja oskab vaadata tema silmadega, mõelda tema mõtteid, või jääb see talle segaseks lapsemänguks.
Või eelistab ilusaid värvilisi pildikesi, mida saab vaid ühtmoodi mõista. Kuid ka naivist võib maalida maailmu, kus seosed ja nägemused ei ole üks-ühele mõistetavad. vaadake või Svetlana Družkova maale.
Need ongi natuke teisiti tehtud. Piltidel on nii nähtavat kui nähtamatut, mõtet kaadri taga. Mängumaailm. Tema maailmades on ka lugu.... teistmoodi lugu. Sümbolid südame seest, visuaalne väljendus tema enda tunnetest millegi suhtes. Armastab-ei armasta. Keerleb, kulgeb. On. Linn on õun. Küladest, inimestest...mille poolest on see päris kunstnike seiklemistest fantaasiavaesem? Kui kunst on eelkõige idee, miks siis lähtuvalt teostusest on üks naivist ja teine päris? Kas me tegelikult teeks vahet, kes on mingi foto üles võtnud või mingi pildi maalinud kui me ei teaks tausta? Kui keegi mängib lapsemängu nimme ja keegi teine teismoodi ei oskagi, aga tulemus on sama, kas me siis teeme vahet? Suured kunstnikud (Picasso kuulsat lauset te ju teate?) püüavad jäljendada lapselikku vahetust ja spontaansust, naivistides teebki aga kunsti see laps kes unistas ilusate piltide jagamisest maailmaga, oma tunnete ja sisemaailma, kujutelmade ja fantaasiate jagamisest kogu maailmaga, kes tahtis lihtsalt end väljendada joonistades, mitte hoolides tehnikast ja "natuuri" eeskujust. Miks on primitivism ja laste joonistused kunstnikke niivõrd tõmmanud? Kas nad, laenamata kellegi mängusilmi, unustaks muidu mängimise?
José Borgese puulõikeid nägin läbi akna regilaulupesas käies.  Ta ei pea end ise kunstnikuks, ta lihtsalt hakkas piltide tegemisega elatist teenima ja sai sellega kuulsaks. Kui irooniline. Enamik kunstnikke saab kuulsaks sellega, kui vähesed nende suurt kunsti mõistavad. Et see on midagi nii erakordset, niivõrd sügavalt nende sisemaailmast pärit et vaid valitud saavad pihta ja elavad mängu sisse.
Puulõige on puulõige. Aga naljakas, et kui täiesti suvaline tüüp töötab päris kunsti vahenditega, siis ma ei teagi mis ma siin öelda tahan, aga.... vahendid alluvad mõttele. Neist ei imeta välja võimatut, utiliseeritakse ainult põhiomadusi. Et jätab jälje. et on konkreetne ja selgepiiriline. Et kõik näevad, mis pildil on. Puulõige on ka nii vana tehnika. Selle kasutajad läbi aegade, ega siis enamik neist kunstnikud ei ole. Pigem on kunstnikud võtnud selle praktilise vahendi enda mängukanniks ja püüdnud siis "taset näidata". Normaalne inimene ei hakka ju jamama. See on, milleks ta on mõeldud. Lugu ei peitu tehnika kasutamises ja kaadritaguses ängis. Lugu on pildis näha. SEE mäng on lihtne.
Enne olid seal ruumis aga ikoonlikud kollaažid, portreed, mis tehtud erinevatest pisividinatest. Mul on ka kastitäis igasugu mõttetuid nublakaid ja otstarbetuid detaile. Päris lahe idee neist portreed teha. See on see mäng, et sul on ette antud nägu, tee talle kostüüm. Nagu laste sodiraamatutes. Pildimäng, kokkupanek, lego. Aga see on üks suurt kannatlikkust nõudev mäng, et tast näitus kokku saaks. Ma ei tea, kas enamikul kunstnikel säärast kannatlikkust jaguks.
Siin on väljas veel veidike keraamikat. Üks riskantne mäng on see keraamika. Savi tundub ju nii hästi alistuvat, aga siis tuleb see põletamine ja kõik võib lörri minna. Sada asja võib saviga juhtuda. Täielik hasartmäng...
Ja siis on päkapikud ja varspiste. see on jagatud mäng, jagatud mõte. Et see pilt peab olema meie käterätil. Moskva telefon. Anna edasi, aga pilt muutub natuke. Laiendame sõnumit, või jätame midagi ütlemata.   Näis, kui kaua mäng saab jätkuda, nii et sõnum on veel peaaegu sama. Päris kaua. Sajandi jagu vähemalt. Kuigi toolid on üksteisest kaugemal kui tavaliselt.
Mängumaja. Igas toas oma maailm. Vaataja on nukumeister. Või hoopis nukk? 

laupäev, juuni 12, 2010

väga tagantjärgi Muuseumiööst

Silme eest võttis kirjuks. Ent mitte Muuseumiöö programm. Pigem Kaljo Põllu näitus Kunstihoones, mida õnnestus tol päeval veel enne ametlikku avamist kaeda. Heldene aeg, nii vähe ma Põllust siis üldse teadsin. Olin tüüpiline kunstiimbetsill kelle arvates Põllu looming = kivijoonislik graafika. Aga see mees muudkui seikles erinevate tehnikate ja vahendite keskel, pisut isegi hullumeelse õhinaga. Ettearvamatu ja vibreeriv... nagu tema optilisi silmapetteid esilekutsuvad maalidki. Kõigepealt vaata punkte ja siis maali. No mitte midagi ei näe ju. Siin pole aega süveneda igasse üksikusse pilti, sest kella 22-ks peab ju võimalikult palju muuseume nägema. Tundus, et äkki oli neid kirjususte kirjususi näitusel liiga palju... aga võibolla ka mitte. Millal õieti siis jälle Kaljo Põllu loomingut nii ammendavalt näidata saab.
NUKU Muuseumist jäi mul vist pool nägemata, sest pikk järjekord, pidev teatrirahvapoolne korralduste jagamine, peanuppude lugemine, segadus giidiga ja giidita ekskursioonide sisselaskmisega, kitsad koridorid ja konkreetsete publikulimiitide puudumine ajasid nii segadusse, et mida sa seal vaatad või oled. Trügisin kuidagi tähtsamatest saalidest läbi ja püüdsin mitte häirida nuppude vajutamisest pöördesse aetud vene põngerjaid, kes olid saabunud muuseumi ilmse missiooniga kõrgtehnoloogilisi lahendusi saboteerida, niikaua, kuni punane alarmnupp permanentselt vilkuma hakkab.
Nukud on nukud. Enamik seisis paigal. Mis neil seal ikka ilma näitlejata teha. Nukud on siiski vaid mängides huvitavad, mitte vitriini sees.
Rootsi Mihkli kirik üllatas tõeliselt mahuka väljapanekuga nn. kirikumuuseumiga. Väga vanad ja iidvanad asjad. Kellad, ei-tea-kuidas päästetud saarekirikuist. Kogukondade elu ümber kirikute. Täitsa huvitav. Seina peal rootsipärane rüiu ja laastukangas. Peale minu vaimustuvad nondest vist vaid napakad.
Linnamuuseumis on ikka tore käia. Tondid ja nõiad on sealsest showprogrammist veel puudu. Kitarrimuusika ja viiul hiinapäraselt aga kompenseeris seda üpris hästi. Eesti kitarriõpetajal on päris põnevaid õpilasi. Huvitav, kui palju teiste eestlaste higi mulle sealt lämmist ruumist külge kleepus?
Rohkem muuseume ei jõudnud ega tahtnud.
Hiljaaegu vaatasin ära ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi muuseumitoakese. See tekitas mõtteid. Oma ajalugu. isiklik ajalugu. Väikemuuseumide sulgemine ja liitmine ühelt poolt. Igaühe tahe end jäädvustada teisalt. Mis jääb peale ? Vaadates väljapanekut, tekkis tunne, et kui palju siis ühe muuseumi loomiseks vaja ongi? ruum. vanu dokumente. mõned infotahvlid, mille tellimiseks toetust saab küsida. vitriine, stende. Need annab kombineerida. Väga vanad asjad nõuavad hoidmiseks muidugi eritingimusi. ent neid saab hoida mujal ja infotahvlitele vaid reprod trükkida. "Ehtsad asjad" on reliikviad, mida igaüks ei peagi nägema.
Igaühel muidugi ei ole mõtet muuseumi luua. Aga kui palju on meie elus tegelikult asju, mis teisigi piisavalt kõnetaks, millel oleks ajalooline väärtus! kas tassida kõik kokku suurde keskmuuseumi, kus neid vaadatakse sekundeid? Või tuua nad esile isikliku väärtustamisviisi kaudu.
Minul on üks kast. selline "tähtsate asjade ja momentide kast". Kas teil ka on? Seal on festivalipasse ja pardakaarte reisidelt ja salakirju ja võtmeid ja muuseumipileteid ja flaiereid ja e-maile ja kutseid ja tunnistusi ja kive ja muid materiaalseid memosid, millest igaühega kaasneb seik mu elust. Praegu pole suuremat kasti veel vaja, päris suvaline pudi-padi sinna ei satu. See on minu muuseum. see pole teistele eksponeerimiseks.
Võibolla aga siiski korraldan kunagi ka oma kodus Muuseumiöö ja näitan kasti sisu. Kellelegi. Ei tea.

esmaspäev, mai 24, 2010

võlg

teate ma ju käisin muuseumiööl ka ikka. küll ma miski aeg räägin.
I went to Museum Night on the 15th and owe you a story. soon to come

pühapäev, mai 23, 2010

Mõtle, täna on maailmapäev

arutlen ma järjekordse käänaku peal, kus mehed kaameratega (mikrofonideta) oma kusagil tagapool löntsivaid emandaid ootavad. 5km. Isver. Nii ruttu? Tõstan veel tempot ja põiklen massi sees nagu mingi capoeira-artist. Kahjuks ei näe massis jooksjates Maailmapäeva puhul ühtki hotentotti ega punanahka.
Näituste mäest tuhinal alla, oh sa püha tuli, kas teised ei taipa et nii saab peaaegu 200 inimesest korraga mööda? Jätan vahele igasugu joogid ja maasikad, sellise pisikese sutsaka peale neid küll tarvis ei lähe. Ja olengi kohal! Hurraa, nüüd saab Vabakal mitu-mitu kontserti ära kuulata! Kahjuks liigagi palju enne Svjata Vatrat. Tuleb linnale vahepeal veel üks tiir ümber visata.
Anname andeks, et Svjata Vatra esitatavad lood on peamiselt vanad-tuntud. Aga seda küll andeks ei anna, kui Ruslan kiiremas korras Kallele viinereid ei osta, poiss on nagu pilbas. Kuid veel rohkem kahju onmitte-enam-bändi-liige Silverist. Juba kaks võimsat trummarit, ei olnudki sa, linalakk, nii asendamatu. Kui ma nüüd tahaks halvasti öelda (mida ma ei taha) siis ülbitseksin, et ongi parem sound ilma selle ilueedita. Aga tegelt ...tegelt oleks ikka koos kausipillidega veelgi parem.
Mõtle, kui kogu publik oleks olnud värsked ja uued huvilised, oleks Ruslan saanud luisata et näe, jäeti meid Maijooksul meestehoidu maha, hakkas igav ja otsustasime bändi teha. Ja mahajäetud meeste tunded läinud nii tuliseks, et osad neist moondusid grusiinideks ja ütlesid Ruslanile gruusia keeles "Ma armastan sind!"
Vahepeal on lavale järsku veel üks trummar tekkinud ja isegi leebe näoga DJ P. Julm ei paista selle üle imestavat. Bänd muudkui laieneb. mõnes mõttes meenutab see kõik mingit inglise pubi natuke, kus paar bloke´i on otsustanud peo käima lükata koos jämmides. Ainult et Svjata Vatra fännid pole nahksetes miniseelikutes "ujumisrõngaga" ja meigivaabaga kaetud sinikraede roppsuuga kodukanad, vaid kontingent mürsikutest kõrsikuteni ehk eelkooliealistest pensionärideni, muud elupõletajad, noored sädeinimesed ja kuuma (loe:leigena) säilinud hingega keskealine keskklass sinna vahele.
see Julm on küll veidi imelik kuju. Õõtsutab end seal laua taga, teeb mingeid imelikke puusanõkse ja naeratab kogu aeg. Millegipärast meenutab ta mulle Mr Beani multikaversioonis. Ma arvan et joonistan temastki ühe paraadportreekese just selles võtmes.
...
Fair Trade kohvi ma ei ostnud. Nike´i tosse ka mitte. kas ei ole Fair Trade ja ökokaubandus ja mahetooted samamoodi üks bränd, mis end ostjale pähe määrib?
Nike on muidugi verine tsaar. aga äkki ostangi endale siiski tossud, kui kupong 250 eeku soodust annab. Need arengumaade vaesed kannatajad kannavad nii kohapeal kui fotodel kõik Nike´e või Reebokeid. Teevad sama firma tehastes ehk 20 tundi päevas tööd et neid osta. võibolla mitte vabatahtlikult. aga me kõik sõltume millestki, niipea, kui meil on mingid tahtmised. sõltume neist, kes suures inimmeres kotti valvavad, kui me ise rajal ei-tea-kuhu-ja-misjaoks lidume. mõnest meist sõltuvad väiksed pudinad, kes hoiavad vööst või pükstest kinni ja tuletavad ka siis elu olulisemat poolt meelde, kui me ise esineme ja mängime mingit muud rolli. maailm tuletab meelde, et peale päikesepaiste on muutlikkugi ilma, kui öösel müristama ja vihma kallama hakkab. ja et jooksjatel ja muusikutel läks ilmaga väga õnneks, aga nad mitte ei mõelnudki loodust mõttes tänada, et ta nende vastu lahke oli. Maailmapäeval peaks mõtlema maailmast endast. Inimesed, olgu nad vaesed või rikkad, targad või rumalad, mõistvad või jõhkrad, andjad või riisujad on kõik ühtviisi selle rohelise muna asukad. üürilised. keegi pole peremees. keegi pole ori. inimkond pole kannatajad. maakera piire testida pole meie asi. otsustada, et mõni meie kaasüüriline elab siin ilmas valesti, pole meie asi. meie suhted üksteisega on meie omavaheline asi. meie asi on kultuur, inimeseks olemine, igasugu asjade tegemine, mis meie häid külgi näitab. oma võimete testimine. on nii tobe üritada maailma parandada. maailm on nii suur et hakkab teisest otsast ikka rebenema. tehke oma asja nende jaoks, kes teie lähedal. muidu lähete ükspäev hulluks. justkui need staaride ahistajad....mõned võivad maailmaparandamisega ka hulluks minna. tunnevad mingit tohutut missiooni... muidugi on fair trade hea, palju väärtusi loonud, aga pikas plaanis on see üks järjekordne Inimeste Projekt. teeme ja tunneme rõõmu, ohh, lahe. aga maailma mõõtmetes on see üks esinemine, üks pooletunnine välikontsert. inimene muretseb igasugu asjade pärast, aga maailm kestab, inimekultuuri nähtused justkui sildid pakitakse treilerisse ja varsti pole platsil enam jälgegi äsja toimunust. Vabaduse platsi eksperimentaalgaleriis valitseb tühjus, minu näitust ei mäleta ka enam keegi.  mis kurat me muretseme nii palju. elaks hetkes. kuulaks muusikat. inimkonna elu ei ole ju suures plaanis halvemaks läinud.

neljapäev, aprill 22, 2010

Animateek kolib kesklinna, jee! Jõuan ehk näituse ülespaneku kõrval parasjagu läbi lipasata

ANIMATEEK 14




*26. aprillil kell 18.00* toimub animaürituste sari Animateek juba kolmandat

korda sel aastal.



Esmakordselt leiab Animateek aset kinos "Sõprus" ning külaliseks

maailmakuulus nukuanimaator Barry Purves.

Inglise päritolu reøissöör presenteerib sel korral oma kuut tuntumat

nukufilmi.



Barry Purves alustas oma karjääri teatris, olles nii lavamanager kui ka

näitleja. Tänu teatrile on ta loonud väga omanäolist ja peenetundelist

nukuanimatsiooni, mis pildiliselt on tihedalt läbi põimunud just teatri,

ooperi ja opereti elementidest ning traditsioonist. Alates 1986 aastast on

Purves animeerinud kokku ligikaudu 70 reklaamklippi, filmi ja muusikavideot.



Lisaks on ta kirjutanud artikleid, teinud dokumentaalfilme ning andnud

hulgaliselt meistriklasse animatsiooni vallas.

Barry Purvesi kuus filmi on võitnud üle 60 suurema filmiauhinna maailmas,

lisaks on ta olnud nii OSCARI kui ka BAFTA nominant.

Barry Purvesi filmidest tulevad Eestis esmakordselt linastumisele "Next",

mis räägib William Shakespearist, kes seisab laval üksi. "Etendus", mis on

arukordselt õrn ja ilus aasiapärane nukuanimatsioon mehest, kes meenutab oma

minevikku ja noorust. Lisaks veel "Rigoletto", nukufilm, mis jutustab

liiderlikkusest ajaloolises Itaalias, film nimega "Achilleus" selgitab

sõbrasuhteid Trooja sõja aegses maailmas. Üks tema populaarsemaid

nukuanimatsioone "Gilbert &Sullivan" on samuti lugu inimsuhetest ning Barry

Purvesi üks uusimaid filme "Hamiltoni madrats" on lugu tuhnik Hamiltonist ja

tema agendist Feldwikist, kes on tõuk ning nende elust dekadenlikus

meelalahutusäris.



Animaürituste sarja Animateek korraldab PÖFF-i animafilmide festival

Animated Dreams, koostöös EKA animatsiooni osakonna ja Kumu auditooriumiga,

alates 2008. aasta kevadest. Sarja eesmärgiks on tuua kunstiline animatsioon

laiema publiku ette ka festivalivälisel ajal ning kutsuda igale üritusele ka

mõni tuntud välismaine animareøissöör oma filme esitlema või tutvustada

kohalike animategijate loomingut.



Filmiõhtu kavas on:

"Next, DVD, 1989, 5 min

"Etendus", DVD, 1992, 11 min

"Rigoletto", DVD, 1993, 30 min

"Achilleus", DVD, 1995, 11 min

"Gilbert & Sullivan", DVD, 1998, 16 min

"Hamilton Mattress", DVD, 2001, 30 min



Rohkem infot: http://www.barrypurves.com



*Sissepääs tasuta!*

pühapäev, aprill 18, 2010

Kuidas vältida stressi (keset loovprotsessi)

Anti Kidroni raamatust Otsinguilt avastustele (mis muidu tundub keskenduvat "nõukogude töölise ja inseneri" saavutusvõime arendamise...eee...lootusele...mingil määral...kunagi utoopilises tulevikus).

Tasakaalustamine: suurt keskendumist nõudev töö - vähe tähelepanu koormav töö, loominguline ülesanne - rutiinne tegevus (nt nõudepesemine?); loogiline mõtlemine - intuitiivne tunnetus; pingutus - lõõgastus; iseseisev - rühmatöö.
Stressi tõrjumine ja ennetamine:
vältida aja ebaratsionaalset kavandamist. Üliolulised ülesanded - loomingulises tippvormis (päevaaeg, hingeseisund, stiimulid); tähtsad ülesanded - kohe ja mitte perfektsionismi taga ajades; vähetähtsad ülesanded - võimalikult väikese vaeva ja ajakuluga; varuülesanded - aja ülejäägi korral.
Tööülesannete vahel lülitu ümber täiesti teistsugusele tegevusele.
Ära alluta kogu oma elu tööle ning luba endale rollipuhkust
suhtle meeldivate ja inspireerivate inimestega ning viibi inspireerivas ja stiimuliterohkes keskkonnas
Omanda ja kasuta mingit lõõgastustehnikat.
Sea oma töölaua kohale pilt, mida vaadates rahuned, lõõgastud, korrastad mõtteid, distantseerid end hetkeks probleemist.
Loomeprotsessist hoida kellad ja tähtajad kõige intensiivsema töö ajal kaugel.
Ela võimalikult varjundirikkas meeleliste aistingute maailmas ning kasuta kõiki meeli.
Meenuta asju, sündmusi, lõhnu, värve jne, millest oled saanud meeldiva elamuse.
Kasuta ära vasturääkivusi, vaata igasugu kriitikat kui võimaluse pakkumist, alternatiivi, lisaväärtust, plaan B-d, patja.


Ja siis veel tegurid mis halvavad loomingulise koostöö:
Teise isiku katkestamine
Huvipuudust väljendav, pilkav, morn, sünge ilme
Rituaalsest tunnustamisest loobumine
Haiglane vigade otsimine seal, kus neid ilmselgelt pole
Isikupäraste lahendusviiside allutamine standarditele
ise kõigi rollide kandmine ja paremini sobivate teostajate ignoreerimine

neljapäev, aprill 08, 2010

anagramm-pilt

 pidime tegema antireklaami mingile kaubamärgile. antireklaam tähendab seda, et otseselt ei halvustata märki - brändi ent reklaam ei kutsu ka üles tolle brändi tarbimisele. Mina tegin sellise. kas arvate ära, mis roõivabrändiga on tegu?

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee