teisipäev, november 29, 2005

Ma pean leidma mõne konkreetse jorsi kes oleks teaduslikult defineerinud "kodukultuur"i muidu vist ei mängi välja.
I need to find a bloke who would´ve scientifically defined "home culture", or I think It won´t be legitime.

laupäev, november 26, 2005

26.11.2005.Olav Vahelaiu ( Käsitööalbumi koostaja Emmi Vahelaiu lesk) juures.
Lumi lausa niriseb krae vahele, kui seisan kohvikuakende kumast valgustatud tänavanurgal ning helistan uksekella Vene tänava majal number 1 .
-“Jah?”-
“Tuuli Reinsoo on siin.”- “Kas saite sisse? Pange tuli koridoris põlema.”

Ronides vanalinlikult roppjärskudest treppidest imestan, kuidas minu külaskäigu objekt, Olav Vahelaid küll poes käib… unustan korrused lugemata. Üleval on uks juba avatud ja mind tervitab hallipäine vanahärra toasussides. Korter ei paista sugugi suur. Siin siis möllaski kuni 1988. aastani suur ajakirjakoostamine…
-
“Jope võtaksite vahest siiski ehk ära?”
-
“Jah, otse loomulikult.” Ulatan ka kaasavõetud kommikarbi…pärast tuleb välja et komme vanahärra ei armasta. Tervise pärast ka.
-“Mis siis teile kõige rohkem huvi pakub?”
Ma pole sugugi vormis selle vestluse jaoks. Tunnen end kõigi inimestega võrreldes olevat puudulike sotsiaalsete oskustega ja ebaviisakas. Aga püüan vastata oma parimal moel.
_” Olen ise uurinud läbi ajakirjad, rääkinud inimestega, kes kuulusid kolleegiumidesse või tegid kaastööd… Kõik nad rõhutasid tagasiside rohkust, kuid ka seda et suurem osa kirju andis toimetus Emmi Vahelaiu kätte. Tagasiside huvitabki kõige rohkem, sest kui kõik ütlevad, et seda oli palju, siis oleks väga kasulik ka mõnda neist kirjadest näha. “
Olav Vahelaid võtab seinaäärsest tuhkjaspruunist “sekretärist” keskmise paksusega kiirköitja. “Mõned huvitavamad olen alles hoidnud küll. Kõigi 23 numbri järel saadetud kirju ei oleks olnud võimalik hoida. Suur osa sai minema visatud. ….Kirjutasin siia üles ka üht teist. Emmi tegi peale Käsitööalbumi ju ka Leningradi ja Moskva ajakirjadele kaastööd. Eks ikka lisaraha eesmärgil.”
Minu ette kuhjatakse tööproove, sülle ajakirju, kirjastamislepinguid, töövõtete jooniseid ( mida joonistas V. Pihlo ja mis on tõesti oskuslikud, selged ja piltlikud).
-“ma ei teagi, kuidas selles end läbi närida…. Siin on tõesti ju palju erinevat materjali?”
Võtan kirjade kausta.
-“Vene keelt te oskate?”
-“ Piisavalt.”
-“enamik kirju ongi vene keeles.”
Ent kõik pole venelastelt. Läti, Kirgiisia, Mari, Komi, isegi Karjala, ja ka otse Peipsi tagant ja Pihkvast, Moskvast, Kaliningradist, Leningradist… mõned on kindlasti agaratelt käsitöömutikestelt kuskil keskvenemaal, käekiri nagu vanainimesel ikka, mõned on ka ametlikul blanketil , trükimasinaga ( näiteks Mõskvalähedasest kunstikoolist, kus palutakse koostada õppematerjal nende koolile.)
Püüan vaadata kohapeal läbi niipalju kui võimalik, et mitte tervet kollektsiooni häbitult kaasa tassida. Kirjad…
-“Kas võiksin selle kausta kaasa võtta ja hiljem tagasi tuua? Tahaksin mõnest kirjast koopia teha, aga ei raatsi neid siit niimoodi välja kiskuda…”
- “jah, ikka võib.”
Vaatan kõigepealt venekeelseid, Venemaal välja antud ajakirju. Need pole käsitööajakirjad, neis on vaid käsitööle pühendatud rubriik. Paber on oluliselt halvem kui Käsitööalbumil. Peaaegu nagu tualettpaber.
Emmi Vahelaiu koostatud rubriigid on näiteks ajakirjas Selskaja Nov( mida antud välja alates 1966. aastast) 6. ja 7. numrbis 1987. aastal ning juttu on seal kottide ja korvide punumisest (nöörist.) Sama töövõtet ja tehnoloogiat on ta eksponeerinud ka ajakirjas Dlja Umelõh Ruk ( 1986), kus rubriigi pealkirjaks “ Iz Pritjev Ivõ.”
Siis asun vaatama tööproove, millest mõned kohe esmavaatlusel ära tunnen. Näiteks Kristel Hmelnitski (Leedjärve) tööpoovid pitsilistele valgetele kamspunitele albumist 14 ja Amarta Lüüsi ptisiproovid albumist 17…
-“ See on väga väike osa. Eks neid tööproove oli terve kapi täis. Kunstnikud ise tegid neid, aga järele enam ei tulnud. Anu Stranberg võttis omad kaasa.”
Läheb korraks välja, siis teeb lahti kommikarbi. See jääb lauale, undides mind pilku tõstma ja toas ringi vaatama. Voodil on imekena silmkoes kattetekk, mille peal veel erksatooniline põimevaip. Põrandal on räsitud, ent hämmastavalt hästi oma helebeeži värvi säilitanud rüiu. Riiulitel veel linikud, Emmi lahkus ju siit alles pisut enam kui aasta tagasi…Küll võib see vanamees olla üksildane, kui sõbrad parasjagu külas pole.
-“Kas teed või kohvi jooksite?”
-
“Kui ise ka joote.”
-
“aga siis kumba, teed või kohvi?”
Olen absorbeerunud nüüd kirjade lugemisse. “ Teed…”, vastan hajameelselt.
-
“ Kas hiina teed või rohuteed?”
-
“No kui nii siis rohuteed ikka!”
-
“Mul on piparmünti, melissi, kummelit ja saialille. Ma panen tavaliselt kõiki nelja segamini.”
-
“Proovime ära!”
Kirjastuslepingud…. Proovitrükid….siin omapärases kodukollektsioonis on näiteks 10. albumi kaane proovitrükk, kuhu kunstiline toimetaja J. Klõšeiko on (eesti keeles ning sinise ja punase värvipliiatsiga) kirjutanud: “Lp. Retušeerijad! Tundub, et selles õies [ vihjates figuuri tagant paistvale kellukaõiele esikaanel] on musta palju ja punast vähe (vt.orig. ). Originaalil on õis meeldivalt violetne. Teie J. Klõšeiko. 25. III 1975.“
“Punast tugevamaks !” ja “NB! Vt. originaal! ” on Klõšeiko kirjutanud veel mitmele kavandite proovitrükile (1975. aastal)
-
“kes siis tegi neid lõikelehti?”
-
“Ma ju ise tegin esimesed… umbes 10 või ligi 10 aastat. Tüütu ja rutiinne töö, aga kes neid siis ikka tegi…joonistasin neid vaibaskeeme, kampsunilõikeid - muidugi moekunstniku eeskujude põhjal.
-
“ Seda pole albumite peal isegi kirjas.”
-
“ Tõesti?” …. Mõtleb. “ Pärast mind joonistas lõikelehti Pihlo, siis Üksine. Oli ka fotograaf, kes tegi fotosid töövõtetest , ma ei mäleta ta nime…”
-
“Marje Üksine nimetas Boris Murdu.”
-
“ Just Boris Murd oligi.”
-
1951. aastal olime Peter – Leningradis. 1951, 52, 53, 54. Mis aastal see esimene album ilmuski?”
-
“1955. aastal.”
-
“Siis tulimegi Eestisse tagasi. Käsitööalbum ei olnud kohe alguses see põhitegevus. Alguses oli Emmi ikka Eesti Naise palgalisel tööl [märkus: tolleaegne nimi tegelikult Nõukogude Naine, aga olles omaaegse Eesti Naise järeltulija ja praeguse eelkäija, nimetavad inimesed ikka tavavestluses seda Eesti Naiseks.] Peale Käsitööalbumi tegi ta veel sellist mudilaste albumit” – võtab kapi tagant art –decolikult lauakeselt, albumivirnade vahelt paar ajakirja, -“ Dlja Malõšei”, “Mudilastele”.
-
“Mul on seda numbrit kaks, tahate ühte endale? Või pole teil sellega midagi teha?”
Neelatan. – “Ma ei oska õmmelda….muidu teeks sõbranna lapsele küll..,.”
-“ Ah soo. “
Ajakirja on, tagakaane siseküljelt vaadates, antud välja alates 1958. aastast, seda toimetanud on L. Visnap ja L. Märtman, ning kaastööd teinud ka Käsitöö albumist tuttavad selma Remme ja Lygia Habicht. Kummagi Olav vahelaiul olemasoleva numbri tiraaž on olnud 50 000 eksemplari.
Teetasse tuues räägib olav vahelaid edasi: “ Millalgi 1960ndate lõpul tuli ta siis Eesti Naisest [Nõukogude Naisest] ära. Eks see töö hakkas ka üle pea kasvama ja tervisele samuti mõjuma. “
-
“ see võis ikka päris pöörane elu olla, kunstnikud saalimas oma kavanditega, terve laud pabereid täis…?”
-
“ Eks oli muidugi… Mina tegin ikka muud tööd, käisin tööl, mind see kodune segadus ja töötegemine ei häirinud. Selleks ajaks, kui koju jõudsin, oli ikka suurem töö lõppenud ajakirja kallal. Ise joonistasin õhtuti neid lõikelehti. ”
Joon head teed, vaatan veel mõningaid tööproove, albume.
-
“Oleksin pidanud fotoaparaadi kaasa võtma. Aga mul on mälukaart täis…ega vist ei ole mõtet neid tööproove üle pildistada, albumis on need ju nagunii olemas.”
-
“ega teil pole neid mõtet jah topelt üles võtta.”
-
“ ma pole eriti jutukas inimene,” ütleb Olav Vahelaid.
Mõtlen: vahel on ainuüksi mõne inimesega kohtudes juba väga palju selge. Mis ta on alles hoidnud, mida ta hindab…
Vaadates lauakesel seisvaid ajakirjakuhjasid, ütleb Olav Vahelaid:
-“ Siin on mul ikka terviklik kogu olemas. Mõtlesin anda need Tarbekunstimuuseumi, aga pole sellega väga tegelenud…”
Räägin talle et Tarbekunstimuuseum olevat andud oma raamatukogu üle Rahvusraamatukokku.
-
“ ah soo. ma ei teadnudki.” Vaatab uuesti ajakirjakuhja, kenasti nööriga kokku seotut ja sildiga varustatut.
-
“ Võibolla soovib Kunstiakadeemia neid? Seal vist ei olegi…” soovitan. Vanamees naeratab nukralt. “ Ehk , ei tea, eks paistab.”
Luban kirjade mapi niipea, kui sellega põhjalikumalt tutvunud olen, ära tuua, ja asutan end läbi niriseva lume trammipeatusse rühkima.
-“ Lüliti on vasakul.”
Ongi. “ Head aega, nägemist!” astun alla mööda mõrvarlikult kitsaid astmeid. Äkki käib poeg tal poes, või naaber. Kuidas ta posti kätte saab?
-
“Nägemiseni.”Vanalinnas, sellesama maja lähedal saalivad turistid ja ostavad totaka näoga päkapikke ja kahe meetri pikkuseid mütse. Vene tänava majas aga on killuke eesti käsitöö kullafondist….paljude teadmata.

esmaspäev, november 21, 2005

Õngitsedes vanu saapaid. Fishing for old boots.

Info kogumine otse inimestelt, kes käsitöö- ja koduajakirju tegid, on nagu õngitsemine.
Gathering Information from people who were involved with house - and crafts magazines during Soviet time, is like fishing.
Teate ju, kuidas multikates tihti ei jää konksu otsa mitte kala, vaid vana saabas.
Y´know, how sometimes, especially in cartoons it´s not the fish you´ll get when you pull out the hook, but an old boot.
Mitte et ma võrdleks oma intervjueeritavaid vana saapaga.
not that I had a slightest intention of comparing my subjects to old boots.
Hoopis minu otsitava info iseloom on selline, et ma justkui püüangi vanu saapaid.
"Old Boot" is the general characteristics of the information I seek.
aga erinevalt multikatest on tegelikus elus isegi üheainukse vana saapa konksu otsa jäämise tõenäosus mikroskoopiline. Rääkimata paarist....
But unlike in cartoons, it is a very thin possibility to catch even a single old boot in real life, not to mention a pair.
Nii jääb mulle kord infoõnge otsa Kommunaari pata, teinekord tšehhi tennis ja vahel jälle Adibas.
So I sometimes get a boot and sometimes a sneaker, and sometimes Adibas.
neid on parima tahtmise juureski raske paariks sobitada.
Those are hard enough to match together as it is...
Aga mina pean terve sajajalgse ära rõivastama....
But I have to dress up a 100 - legged caterpillar....
Muud teadaanded: kass varastas jälle küpsist.
In other news: the cat stole another cookie.
Purustas selle tuhandeks tükiks ja kleepis oma tatiga laua külge.
In short. Lots of crumbs. Glued by means of snot to the table.

neljapäev, november 17, 2005

Ei tea kas on võimalik teha testamenti kassi nimele. I wander if a will can be made on behalf of a cat.

Siis ehk ta pärandab meile meie elamise tagasi kui kunagi sussid püsti viskab.
Then he´s likely to leave our place to us after he´s dropped dead.
Praegu pole siin kohta mis ei kuuluks nii - öelda kassile. Ta on lihtsalt igal pool.
Right now you can´t find a spot not belonging to the so called cat. He´s just absolutely everywhere.
Rääkimata karvadest...
Not to mention the hair....
Nime pole talle ikka suutnud leida. Ta ei reageeri lihtsalt absoluutselt millelegi.
Still haven´t managed to detect any name that would at least make him move his ears.
Mis muud uudist? Ajan oma sõpru hulluks jutuga Tim Burtoni uuest filmist. Mis siiski, 30. detsembril, hakkab kinus jooksma.
What else is new? I am driving my freinds crazy with talks of Tim Burton etc. The rotting bride is engaged to run in Estonian cinemas after all !

teisipäev, november 15, 2005

See post on uue ajastu "käsitöölise" auks.
This post is in honour of the craftsman of new era.
Tim Burtoni "Laibast Pruut" ehk Corpse Bride linastub Eestis Pimedate Ööde Filmifestivali raames.
Tim Burton´s Corpse Bride will be screened in Estonia during the Dark Nights Film Festival.
Ma arvan et see ongi ümbermõtestatud ja tänapäevane tähendus käsitööle.
I think it really truly is the new meaning of crafts.
Mitte niivõrd osavate näppude töö tähenduses kuivõrd väärtushinnangute seisukohalt. Mitte minna kergema vastupanu teed.
Not so much in sense of handicraft skills, as it is in sense of values and appriciation towards somthing that´s hard to get.
Ehkki Tim ei ole ju tegelikult see kes küürutas päev otsa nende poolemeetriste nukkude juures, seda tegid animaatorid. Aga siiski. Tal oleks nii lihtne käsutada inimesi tegema midagi hoopis muud.
Although Tim in fact is not the one who crouched on the set among foot - long figurettes, the animators did that. But even so. It would be so easy for him to command them do something quite opposite.
Selle asemel kasutas ta uusimat filmimise tehnoloogiat, digi -still kaamera või kuidas nad kutsuvad seda. raam - raamilt üles võetud nagu nukufilm ikka, aga enam ei pea filmilt arvutisse kopeerima, filmilõike edasi - tagasi mööda stuudioid saatma ja nässuläinud kaader on kergemini korvatav.
Instead they used latest filming technology - digital still -cameras or what was it, they still shoot it frame - by - frame like puppet films in general, but now they won´t need to copy the shots from film to computer which formerly took up ages, and a non - good shot can be replaced and redone mush more easily.
Ka olid neil nukud teisiti ehitatud, mehaaniliste liigestega, ja ka nende näod olid liigutatavad mingi sisemise automaatse süsteemi abil.
Also the puppets were built differently, with mechanical limbs and their face movements were achieved thanks to an in - built system.
Kiviajal sai ainult mõelda savinukule hinge sisse. Nukufilm loob illusiooni et need ongi elustunud. Tim Burton ja tema meeskond suudavad aga jutustada selliseid lugusid et nukud justkui jäävadki elama.... see tähendab, kui pooled neist poleks nagunii surnute riigist.
In stone age people imagined a soul into a clay figurine. Stop - motion animation creates an illusion they are alive, but only on screen. Tim & Co can tell such imaginative tales the puppets might stay and live among us....that is if half of them weren´t from the land of dead.

laupäev, november 12, 2005

Käsitöö on nii mõnusalt konstruktiivne. võibolla seda peaks koolides sellepärast rohkem olema, et harjutada konstruktiivset mõtteviisi. praegune aeg aga on destruktiivne.
Crafts are so pleasently constructive. Maybe craft lessons could deminish the destructiveness in youth and society if they were increased in school programs....

teisipäev, november 08, 2005

Vanaema Vastuhakk kolmas jagu. Granny´s resistance Part 3

On veel üks asi, millega tuleb arvestada, kui rääkida käsitöötegemise valudest Nõukogude ajal. There is one more thing we must consider when discussing the difficulties of home crafts in the Soviet Estonia.
Suhtlus väliseestlastega.
Connections with the estonians abroad.
Minu vanaemal oli selleks sidemeks Kanada. Seal elas ta vend oma perega.
My granny had a brother living in Canada.
1975. aastal käis ta neil külas. tagasi tulles oli tal omaaegsete jaoks enneolematuid asju.
In 1975 she visited them, bringing outrageous things home .
Käsitöökomplektid mitme kümne eri lõngatooni, VÄRVILISTE mustrite ja uhkete välismaiste piltidega, mitte nagu meie mustrid tol ajal, kui trükikvaliteet sõi ära suurema osa värvidest ja mustvalged pildidki olid vaevuloetavad.
Crafts kits with tens of colours of yarns, patterns in vivid coulours not like ours were at that time, half gray if not barely black - and white.
Kahjuks olid need kõik prantsuse keeles, sest tol ajal toodeti Kanadas selliseid käsitöökomplekte peamiselt Quebeq´is.
Sadly they were in french, because at that time the place where most craft kits were produced was Quebeq.
Aga skeem oli ikka skeem, polnud vahet, mis keeles. Vanaema tegi mõned aastaaegu kujutavad pildid ja paar narmasvaipa kohe valmis. Osad lõngad muidugi võeti tollis ära, nii et paar lapikest tuli ise kuidagi juurde nokerdada.
But a working pattern needs no translation, thus grans finished some wall hangings and pictures pretty soon. some of the fancy yarns of course were taken away at the customs, so she had to invent something when she ran out.
Hiljem saadeti selliseid komplekte talle postiga ka. aga enne kui neid Eestis müüma hakati, läks veel 20 aastat.
later they were sent to her by mail. But another 20 years passed before those kits were sold in Estonia.
Kitš oli ju küll, kuid professionaalselt esitatud ja teostatud.
It was a kitchy design, yes, but professionally presented and made.
naljakas on see et kui vanaema vaiba valmis sai, riputas ta selle kõrvale üles ka tolle ilusa värvilise mustri.
funny thing is that when Grans finsihed the wallhanging, she hung the nice coulourful pattern next to the real thing on the wall.

laupäev, november 05, 2005

Tiiger, Tiiger !

leidsin siukse eluka ja kuna teda kiusati lasin oma kottu varju.
found this creature and since youth gangs were teasing him I brought him home.
isane.
male.
kastreeritud.
you know.
ilmselt old nii tubane et kui teised kassid vihmaga lähvad varju auto alla, siis tema jõllitab taevasse et mis pagan see siis on nüüd.
so homey that when other street cats search a shelter when it rains, this guy looks up at the sky as if trying to ask " Wtf??? WTF is that?"
tundub et ise siia tulnud, ei ole ju põhjust miks tervet ja toredat looma välja visata? aga mine tea...
seems to have come here by himself.
kui keegi tahab tiigrit omaks tunnistada siis andke märku kommiga


Vanaema vastuhakk jätkub....Granny´s resistance continues....

.....1970ndatel. on the 1970- es. Niisiis, ilmub meil tol ajal mitugi ajakirja, aga jõulumustreid netu.
So, several magazines are published, no christmas patterns.

äärmisel juhul mõne papist lumehelvekse lõige.
in best case a pattern for a cardboard Snegurotška.
aga mu vana on selline, ettal on vaja mingit stiimulit. muidu ta lihtsalt ISTUKS. diivani peal. hoomikusöögist magamaminekuni. hea muster tikkida on stiimul.

But my grans is like that , she needs to be stimulated by something to get up
and be active. and a good pattern to embroider is a stimulant fot her.

Kuid Kalamajas elas palju vahvaid tädimusketäre, eks seda sja nii ei jätnud, vaid hankisid teatud tutvusi otsisid, vaatasid, kust nad said, ja lükkasid Soome ajakirju ukse alt sisse.
But in Kalamaja there were these pattern - rangers who searched every corner and got to know " the right people" and sometimes the result was a foreign ( actually finnish) home and garden or crafts magazine.
Niisiis kogunes kuskile terve hord tädikesi, kes mustreid sellest ühest ajakirjast maha joonistades krabistasid nii valjult kalkadega, et hiired põranda all toppisid vatti kõrva, ja vares vaga linnuke lendas ümber terve maja et vaadata kas ta onupoeg Jaak kusagil sisse ei põle.
So there they were, an army of grannies, making such noise with the copying paper the mosue underneath the floor stuffed cotton in his ears and a crow flew all around the house to see if his nephew Jack was somhow in threat of burning in.
ja palju mustreid saadi ka juba kord maha joonistatute pealt..... mistõttu nii mõnigi päkapikk ja ingel on oluliselt transformeerunud. Kõigepealt kaob neil nine, siis kõrvad, siis osa habemekarvu....
many patterns were copied from already once copied pitures. so the elfes and angels became sort of ... zombi.
aga enamik kõlbas sügiseseks diivaniidülliks küll.
but most of them were valid enough for a late autumn entertainment on the couch.
vabandan sügavalt kui kedagi häirib varajane jõulu - teema, ma ise neid üldse ei fänna tegelt.
I appologize for an early christmas subject, it´s not meant as propaganda, because I am resolutely anti - holiday person. especially this holiday.
Ent ma arvan et ligi 200 jõulumustriga liniku tikkimine sõpradele - sugulastele ja endale oli 1977. aastal vanaema poolt ikka tõsine vastuhakk.
But embroidering nearly 200 christmas pattern in 1977 was a seriously rebellious deed from Grans at that time.
Inglid aastast 1982
Angels of 1982


neljapäev, november 03, 2005

Niimoodi.
So.
"Vanaema vastuhakk".
" Grandma´s resistance."
Minu vanaema, Selma Reinsoo, kes on pärit Saaremaalt Kihelkonna kihelkonnast Liiva külast kohe Viidumäe kõrval, teeb hästi palju käsitööd.
My Granny, Selma Reinsoo, born in Kihelkonna County, Saaremaa, in Liiva village next to national protection area of Viidumäe where wild orchids grow.
Peamiselt ta tikib.
Mainly she embroiders.
Ühed asjad, mis ta on teinud, on sellised seina - ja käterätid - linased, joonega tikitud ja kujutavad tavaliselt mingeid päkapikke, linde, lapsi, ja igasugu muid pudulojuseid.
Some things she has done are linen towels embroidered with line, depicting dwarfs and elves and children and trees and birds and all creatures wise and wonderful.
nagu näiteks see seal kõrval, mis kujutab päkapikke köögis askeldamas ja mis "vanal heal eesti ajal" naelutati tavaliselt pliidi kohale ( vähemalt pea igas Saaremaa ja ka Hiiumaa kodus.)
Like the one on the left, which in "the good ol´times " was nailed upon the stove in almost every home in Saaremaa ( Ösel) and Hiiumaa (Dagö).
Sellepärast ongi see "vastuhakk" et need olid ikka väga, väga, väga eestiaegsed ja "kodanlikud" asjad. Inglismaalt saadud mustrite põhjal tehtud.
That´s why it IS resistance - they are very very estonian things, but she used them in the Soviet time.
Või siis too, mis paremale jääb, ja mis, kui päris aus olla, rippus vanaema Kalamaja -kodus koridori kemmergus.
Or the one on the right, which, to be honest, my granny decided to decorate her toilet with in her previous home in Kalamaja, Tallinn.
Mina ei tea, mis irooniahoog tal peale tuli, et selle sinna riputas. ühiskemmerg veel pealegi. " Värske Vesi" on sinna kirjutatud muide.
I have no idea what kind of twist of irony she had to put it there, it says " Fresh Water" btw.
Ning veel üks tore pildike Värskest veest.
And one more lovely picture of Fresh Water.
Jajah.
yup.
Jõulasjadest praegu ei jõua.
christmas stuff... is delayed.
Ja, netikratid, paluks neid pilte mitte kasutada, eelkõige seeõttu, et muidu saate võibolla peksa. ´kei?
And do try NOT to use the pictures for your own purpose mainly because you might get hurt. `key?
THIS IS AUTHORIZED MATERIAL.
Ma mõtlen veel seda et.... kui mina oleks elanud aastal 1959 ja lugenud et papagoid on nõukogudevastased, siis ma oleks tikkinud, tikkinud ja tikkinud vähemalt 57 papagoipilti ja riputanud need kõik maja välisseinale. Üks papagoi on ehk kitš, aga palju papagoisid on juba ....noh, kas naivistlik meistritöö või siis külahullu tunnus. Ausalt siis ei saaks ju aru kas ma maja papagoidega kattes mõtlen solvata võimu või olen lihtsalt peast soe.



kolmapäev, november 02, 2005

Kuidas nad ütlesidki seal Käsitööalbumis nr. II 1959. aastast...?
Kodanlikud koerad, kassid ja papagoid.
ahaa: vot, tsitaat:
"Selle väikekodanliku iganenud halva maitse avalduste hulka kuuluvad ka arvukad tikkimismustrid mis kujutavad ristpistes kasse koeri, papagoisid, sirelikimpe ja roose. "
ja seejärel: " Neid ei tohi olla! Astume otsustavasse võitlusse!" tohhoo pele. Ja "igasugune sotsialismieelne kodukujundus on MEILE võõras." Meile? Kellele?
Justkui see tüüptekst, kus tavaliselt on mingid muud sõnad, nagu natsionalist, kulak ja käsilane, on siis järsku kuskilt leitud, et ka papagoi võib olla nõukogudevastane. copy - paste, ja asendame sõnad hetkel vajaminevatega. huvitav aeg oli see, tõepoolest.

ma mõtlesin selle põhjal ideaalse pealkirja mõnele võimalikule artiklile.
"Vanaema vastuhakk."
Mille all plaanin kirjutada, kuidas jõulutikandite mustreid ENSVs levitati. Minu vana sai neid Heidi Tamme tädi Taimi käest, kes elas Kalamajas kunagi. Kõik ümbruskonna tanted käisid neid kopeerimas salaja saadetud Soome ajakirjadest. Tammetädi vihtus ju kogu aeg kahe riigi vahet ja tema sumadanis nii tihti ei sobratud.
Üldse, 1958. ja 1959. aasta KA retoorika, nagu ka Kunst ja Kodu´s , on "peab", "nii tehakse", " Tehke nii, mitte mingil juhul naa" , tulgu, olgu jne. Ilmselt vist mingi tagantjärgi toimetamine kuskil punases toimetuses, ei usu mina, et Helene Kuma ja teised siukest plära oleks pannud. Või oli? Kuidas suhtusid kunstnikud, kas nad tundsid esteetilist üleolekut ühiskonnast? Aga täitsa võimatu kontrollida. ent kui keegi sellele ei mõtle, siis ... kui ma sellest ei mõtle, siis jääb meie ajalukku tõik, nagu me 50 aastat olekski lihtsalt pingil istunud ja oodanud. ja kui me juhuslikult midagi tegime, siis see tuleb nüüd unustada.olgu ta räim tomatis või mitte, aga ikkagi on see vaimne pärand. neelake alla see pill. Ka selle on oma väärtus. kasvõi nüüd lugeda ja imestada... oli ikka räim tomatis küll...
Sirelid... sellest võib aru saada. Sirelid olid talude ümber aias. Aga papagoid? Mis pagana värk oli nõukogude võimul nende papagoidega? Vot mina aru ei saa. Kas nad kahtlustasid mingid salaliitu sierraleoonlastega?
veel üks asi: " on kujutatud RISTPISTES kasse." hehee.
Ma ei tõlgi seda juttu, nagunii mingi muu rahvas ei jaga matsu, millest ma räägin.

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee