kolmapäev, aprill 29, 2009

Animateek nr. 8. Run Wrake.

Unustasin eile sellest kirjutada. Run Wrake on nagu Monty Pythoni klipp Luarvik Luarviku muusikale.
Küülik.
Run Wrake introduced his animations in KUMU on the 28th of april. Interesting. Like I had falled asleep face down and having colorful flashbacks mixed with Monty Python, indian mythology and The Happy Merrygoround soviet cartoons while slowly suffocating in my crow feathered pillow.
The Rabbit
The images mostly looked like cut-outs, or were cut-outs, from different magazines and comics and postcards and...stuff... They were all looped and paced to music. Run Wrake has even made videos for U2 and...some other bands... See, waiting one day when you have no notes can be fatal! I can´t remember my thoughts of him any more.
Why is there always silence when an estonian animation event reaches question round? what is the point of having the animators over if no one wants to ask any questions? It is like the damn staring contest!
I wonder how he comes up with his visual punch lines, like, does he have to hold back the flow of ideas or does he sit at his desk thinking hard and drawing stuff out through his ears until his brains starts to bleed?
His animation style was a bit too fast for me though, it made my eyes hurt. But those distorted and looped random images one growing out of the other and transforming fluently from a piece of meat into a robot-like TV presenter on top of a rotten a vertebrae if very much how I would draw animation.
I make no sense, but then again, neither does this.

laupäev, aprill 25, 2009

Muuseumipäevikud. Kumu näitused. EXHIBITION DIARY. NOW ENGLISH TRANSLATION.

KES SURI? Miks nii palju lilli? Jah, õigus: see on ju FloroMAANIA. Ent ehk oleks siiski piisanud ka vähemast. Näiteks ainult ükskikutest VEIDRIKEST. Ehk oleks näituse koostaja moto pidanud olema Etskaemidakõikeonkunagitehtud. Oleks, oleks, oleks, oleks tädil rattad...sõidaks ta ajas tagasi päris ehtsasse kurioosumide kabinetti või kuidas neid kutsuti.
WHO THE HECK DIED? Why so many flowers? Oh, thats right: it is an exhibition called "Flower mania". But just maybe they could have settled for a little less... Perhaps the starting point should have been Just Imagine That Something Like This Has Once Been Created. Just the Curious Cases of flowers in art. Yeah, well, if the aunt had wheels she´d race Richard Hammond on a Bentley.
Kindlasti on lilleteemalise näituse kõige huvitavam osa see, mis erineb valdavast. Karl August Senffi [õpilaste] botaaniliste joonistuste puhul erinevalt väsitavast hulgast lillemaalidest on tunne, et siin pole lihtsalt TEHTUD LILLEMAALI, vaid on joonistatud taime hinge, ning puudu on vaid veretilk, mis õied ellu ärataks. Sealsamas, botaaniliste lahangute ja säsipaberil akvarellide vahel veedan friigitikandeid uurides terve kolmveerandtunni! Ei, ma ei tee nalja. '
I am not kidding when I say I spent three quarters of an hour exploring botanical drawings and super-fine 17th -18th century embroidery in one tiny corner of the exhibition hall. That was the most amazing and interesting part of the whole lot for me. I feel as if the plants drawn aren´t just a "flower-themed picture" but instead someone has drawn the soul of the flower, so that if a maiden was embroidering next to a drawing like this and happened to poke her finger then a drop of blood would be able to bring these plants to life.
Ma vaatasin neid rahataskuid ja kiudpeene traatvõrgu ning aukliku spoonikribu sisse torgitud varafeministlikke seisukohavõtte terve kolmveerandtunni (koos ülesmärkimise ja - joonistamisega). Ilus pole niivõrd töö ise, vaid ilus ja kummaline on fakt, see iseäralik OLEMASOLU, JUHTUMISE fakt, et maailmas ikka on leidunud hulle ka varem ja enesepiinamine läbi [tarbe]kunsti polegi midagi uut. Säh sulle nüüd minitekstiilid, Hop galerii väljapanek on ju SELLE mini kõrval nagu Maria Theresa slepiga pulmakleit võrrelduna Mary Quantiga. Ning kui vaadata paberptsist lilli, siis mõtlen, et kas selle tegija läks hulluks enne või pärast kääride paberisse löömist....
What is beautiful about these drawings is not the picture itself but the fact of existance of such things. The embroideries too... the noble ladies competing with each other with masochistic pleasure, trying to make their stitches near invisible, half a millimeter wide. The bitter sweet self torture of embroidery in that hermetic, stuck world of 18th century women dressed in lace and corsettes. But inside their heads there was a flower garden of unimaginable dimensions, you can see that dream garden from the eyes of the ladies on portraits at the other side of the room.
Homme helistan Andres Toltsile...või ehk esmaspäeval. Ei hakka inimest mingi kaktuse pärast puhkepäeval närvi ajama. Ma tahan nimelt teada, kas Floromaania näitusel oleva maali suurejooneline ja ülbe kaktus on veel elus ja kui pikaks ta praegu võiks olla kasvanud...

Venekeelse ekskursiooni ringi sagides näitusesaalis vaatan silma mõisaprouadele, kel lilled rohkem südames kui pildi peal... Kammitsetud ja korsetitatud ajastu naiste vikerkaarevärvilised unenäoaiad paistavad kusagilt sealt eemalolevate pilkude tagant. Nende mõisamajade kahhelahjudele oli pintseldatud tulevane põhjaeesti lilltikand ja nende tütred läksid tikkides hulluks... Ilus elu ja palju lilli matustel.
There is future flower-themed embroidery on the ceramic plates from mansions where the daughters went crazy while embroidering. A wonderful life and many, many flowers on their funerals.

Viiralt paneb nutma ja naerma.
Misasi on see Eesti Komitee, mille kingitusena Eedi pildid nii põhjaliku väljapanekuna Kumusse jõudsid, seda ma paraku ei tea. Ent keda see ka huvitab, kui juba esimene pilt paneb juuksekarvad püsti tõusma ja ajab sipelgad selga. "Deporteeritud", oli selle nimi, sünge, valus, kriipiv, silmad, mis vaatavad vaatajat, nii et veri väljas. Olen juba ära vaadatud, läbi vaadatud, lahatud, moonutatud, söövitatud, pressitud. Ja kolmanda pildi juures, kui soe ilm poleks mind nii kuivaks pigistanud, ja kui ma poleks selline kalestunud purikas, võiksid pisarad ka voolata. Pisut segi paiskab see küüditamisaegne kolmiksilmavaade mind igal juhul. Ja kui järgmises orvas ei järgneks targa, hea, kena, armsa kuraatori hoolitseval käel seinale nurruma ja lohutama seatud magavaid kasse, siis vajaks pooled inimesed näituse esimeste meetrite järel suhkruvett.
Eduard Viiralt is one of the most famous artists in estonian history. The exhibition in Kumu right now is a present from Estonian Committee. The very first picture that greets you at the exhibition hall makes your hair stand up with eyes so desperate and touching that your heart will bleed dry. I am all etched, carved and scarred and already at my limit after reaching just the 3rd picture. 1945. The time of deportations and arrests and knocks on the door in the middle of the night. One suitcase in exhcnage for your whole life... that all is showing in the eyes of the lady on the three prints of "Anxiety". The dear, dear curator has looked after me and put sleeping cats in the next set of pictures to calm me down. Purr-etty! Viiralt was a genius at drawing animals, they look so alive and...uh, meaty.
Ma mõtlen, kas Viiralt suutis midagi ka lihtsalt vaadata ilma TAHTMATA seda JOONISTADA? Tal pidi küll käsi kogu aeg krampis olema. Ma arvan, et vaatamine ja joonistamine olid tema jaoks omavahel eraldamatud ja mida ta nägi, seda ta ka joonistas, kohe ja kogu aeg.
Paljud neist piltidest said 8. klassile kümneid kordi ette näidatud räbalduma kippuvast Viiralti raamatust. Otsides groteski üleüldiselt jätsime aga ühe asja tähele panemata, mis näituse kaudu lausa vastu karjub. Enamik eurooplasi on groteskselt kujutatud, kuid teist etnilist mustrit kandvatest modellidest mitte ükski. Kas Viiralt püüdis teadlikult MITTE OLLA RASSIST või olid need inimesed juba ise piisavalt huvitavad ja kaasmaalased ning muuilma mittemurjanid lihtsalt nii igavad et neid tuli väänata ja moonutada? Kahju, et kõige huvitavam kraam - mitmesugused otse Viiralti ajust paberillipikutele voolanud, kõige tooremad mõttealged, visandid ja sirgeldised pole näinud tavalist trükipaberit. Neid oleks olnud tore groteski teemas õpilastele ette sööta.
I doubt an artist like him could just watch something WITHOUT grabbing a pencil and drawing. I bet he couldnt just sit and watch, you know, like look at an animal eating or the sunset or people sitting ata cafe talking; he had to draw EVERYTHING he saw. I notice something else too: he tried hard not to be a racist schwine. All the arabs and africans are nornal portraits while Viiralt is a guy who was drawn to grotesque and deforming the face. But only white people, europeans, his compatriots, parisians (where he studied and lived for a while) are grotesque. None from any other ethnicity or race... Perhaps they stand out well enough without having to make them more... interesting... especially the elderly berberian gentlemen on camels, who have an aura of wisdom and nobility to them.
Lõpp on lõpp...Viiralti viimane dateeritud töö toob mõttele, et kunagi ei tea ju, milline on VIIMANE. Viimane päev, viimane töö, viimane tõmmis. Kui teaks, kirjutaks ise juurde, et see on viimane. Ei kirjutaks, et "ninale rohkem valget" või "kõrvad eest tumedamad" nagu sebra pildil. Igasugu huvitavad asjad jätaks tegemata, kui teaks, et viimane. Või ehk, kui oleks Viiralt, siis lööks käega, et viimane, lihtsalt vaataks niikaua kui veel paistab, joonistaks, niikaua kuni pliiatsisöe ots teistpoolt pliiatsit välja kukub ja pluusi mansetid tuleb jälle viia mõnda immigrantide peetavasse pesumajja Rue de Kusiganes.
The end is the end.... we never know which picture will be that VERY LAST ONE. Which print will be the last one pressed into fine italian paper. If the zebra was his last, he wouldnt have made notes on the try-out print like "more white on the nose" or "darker ears". But I doubt he also would have written "This is my very last piece of work, if it ends up at an auction in 100 years or so ask a fucking big price for it!"...No way. He would have kept working still tillthe heart of the pencil falls out.
Ja võibolla kui teaks, et VIIMANE, teeks viimaseks veel ühe autoportree. Kiilakas oli ta nagunii, Arrakut ja Jüri Kassi seega järgida poleks mõtet. Ka autoprotreede näitus on kohati groteskne... Arraku pildirida meenutab mulle minu linikupesemise aktsiooni. Ainult Arrak ei keera ennast pärast happevabasse paberisse rulli ega topi kusagile kummutisse.
Marko Mäetamme skemaatiline kujyteldav vestlus on nagu Facebook´i LivingSocial vidinad ja ajaviitjad ainult et ilma I Like It funktsioonita sõprade jaoks (noh, see, et saad pöidla püsti tõsta jne). Kohati tundub, et kõik autoportreed läbi aegade on ühe režissööri lavastet. Kõik vaatavad mind sarnase nurga alt. Noh, mind ongi ju üks... igal klaasil peegeldub ka vaataja enda autoportree. Kes vaatab ennast, kes pilti. Hämarad lood...
Perhaps, if the artists knew which piece of work was going to be their last they would make it a self-portrait to save their person to the history. The self-portraits of artists are on the 4th floor of Kumu. They are all a little similar. Like the artists had been directed by the same person. They all look at me from the same angle. The viewers self portrait is reflecting on the glass. When does an artist paint a self-portrait? When he runs out of ideas? When he can´t afford to pay to real models? Or when he wants to play Truth or Dare with himself? or perhaps when he has forgotten who he really is? I don´t know.

Päev nagu unenägu ja üks lõputa lugu, neli ja pool tundi mitmesugust kunsti, luulet ja linnulaulu. Vahel harva on sel moel Tallinnas peaaegu sama mõnus kui Viljandis.

a day like a dream, like an endless journey through art, poetry and birds going crazy with spring.

Muuseumipäevik. Kadunud aegade aarded II ehk Kaevame Veel. Additional Treasures of Lost times. Redfox´s museum diaries.

Mulgi mustrid. Jumala kindlalt. See on selle hooaja teema. Väga kuum trend paistab olevat ka loomanaha-tähniliste retuuside tagasitulek, ning värvlita balloonseelikust ma parem ei räägigi. Mida arvata aga nudismi ilmingutest...? Eks see on vist maitse asi. Muidugi ärataks oda, kilp ja teravatipuline kiiver ehk praeguses tänavapildis rohkem imestust kui alastikultuur Vana-Kreeka stiilis. Materjalid tunduvad olevat vabalt langevad, peaaegu lenduvad, värvitoone on nendel joonistel raske ära arvata. Oluline aksessuaar on inglitiivad Victorias´ secreti stiilis - mõned elegantselt õrnad, teised disainlikult konkreetsed. Klassikaline plisseer on endiselt tegija. Maskuliinse elemendina pakutakse lisandiks amputeeritud jäsemeid ja ebasoovitavate isikut täielikult eemaldatud pead.
Ethnographic embroidery. Most definiately the hot topic of the season. A very trendy option seems to be animal-print leggings and stretch pants, not to mention a finely pleated balloon skirt. But what should I think of nudistic tendencies? I guess it is up to each individual. I bet that a spade, a shield and a sharp-pointed helmet would draw a lot more attention in street fashion though than nudism or wearing bedlinen around your left shoulder. The materials seem to be light and falling freely. Angel wings are an important accessory, some elegantly tender and some concrete like art deco.
Kui jätta kõrvale mitmesugused assotsiatsioonid uueaegsete teatraalsete moefoto-lavastustega, olid näitusele Kadunud Aegade Aarded täiendust toonud antiik-Kreeka vaasimaalide kontuurjoonised ka omaette teostena toredad vaadata. Herr Tischbein, huvitav, kuidas sa oma tudengeid juhendasid, kui nad palehigis punasefiguurilist maalilise -laadilist keraamikat kopeerisid... "Rohkem volte, veel rohkem volte, volte, volte! Siit on ometigi mõned jooned puudu, mein Gott, tee see *piip!* ometi pikemaks! Kas need on siis tiivad? Kuhu jääb udusulekesekeste giht? Ishtuge, herr tudeng, teie töö on nõrgk, vägga nõrgk!" Ja tudengid kopeerivad, töötavad, joonestavad, graveerivad, ainult 25 vaasiga ühel pool, 400 veel üles joonestada... Mein got, sellest tööst saaks juba omaette eepose. Oh sa vana Goethe, pidid sa tolle Söör Hämiltoni selle meister Tischbeiniga tuttavaks tegema. No mis siis, kui pool Euroopat tundis südamevalu vaasikollektsioonist tehtud luksusliku väljaande kättesaamatuse pärast. Kui ei saa endale lubada, olgu ilma. Aga ei, vaesed üliõpilased pidid graveerima iga viimase kui tärnikese ja kriipsukese ja seda teades ei paku joonistelt avastet mulgirätiotsa-sarnased sõõri-, risti ja päikesemotiivid kah suuremat rõõmu.
The additions to the exhibition Treasures of lost times in Mikkeli Museum, fine figurative drawings from ancient greek vases dont just make me find weird assotiations with modern fashion photography in some extravagant magazine but also make me feel sorry for mister Tischbeins students who were once forced to copy a collection of 400 or more items like that. I wonder what the professor was saying to them while they were drawing these things? "More pleats, MORE pleats! Pleats, pleats, pleats! Gosh darn, make the willy longer and the wings stronger! You stuuupid student, where are ze hornz? Ze Hornz? MORE pleats! MEIN GOTT!"
Why, oh why did Johan Wolfgang Goethe introduce mister Tischbein to Sir William Hamilton, the discoverer and ownder of those vases.... students nerves could have been saved. But then we wouldnt be able to see such fine drawings...

Zoom in minitekstiilid kuni 12.05. Miniature textiles in Hop Gallery till 12.05.09.

Seina peal olid viltvigurid
viltvigurid
siltsigurid
siltsigurid ja
tükktupsud
tükktupsud
ja villanupsud
tekklipp tikkis ilukanda
ilukanda
ja peale panda
piltvaibad olid karramaiku
karramaiku
nii keskipaiku
mõnes torus oli seemuskeid
(mõni näe vaat ei tee mustreid)
kobe käpp punus murumütsi
ja nobenäpp kudus puruüksi
avalill oli pant vaasi
ja toho tont vahel kantklaasi
siit nurgast ja sealt nurgast
HOP galeriisse kokku.

esmaspäev, aprill 13, 2009

Eesti Nägu osa II. Portraits of famous estonians, made by school children


Lents lipu kütkes
a tied up president

Mitte-igav Liiv
a mad poet Juhan Liiv

Nina krimpsutav postipapa Jannsen
The founder of the first newspaper, Johann Voldemar Jannsen

Liiv vanast pääst
The same poet as before, except at a different age

Papa Valter Irvitab
A music expert Valter Ojakäär

Puškini moodi Sulev
An actor who was viciosly murdered who was a master at reading poems and sang beautifully. His name was Sulev Luik (swan). This version of him reminds me of the russian poet Pushkin




Tüüne Meri, Gandhi moodi Meri, Moka-Meri, terane Meri
4 times president, always THE president, Lennart Meri.

Juhan Aavik [???] Ma ei tea, muusikaõpetajad valisid sellise tegelase. Ei tea, ei tunne, aga ära me tegime.
Some kind of composer picked for embroidering by the music teacher, that I personally do not know anything about

Seda....aaaa....et...... kes kurat see oli?
And who the heck was this, exactly? The sign on it got lost so I haven´t got the slightest clue.
See kool VÕIKS olla kunstikool. Sest nad lihtsalt ei saa aru kui h'ästi neil välja tuleb. Eriti mõnel sellisel, kes polegi kunagi varem portreed teinud.
They just don´t SEE how good they are. It SHOULD be an art specialized school. It is often the first time to draw a portrait for some of them.

pühapäev, aprill 12, 2009

Minu pühademunad ukraina mustriga. Easter eggs with quick-apply ukrainian pattern.



mustrikiled
patterned stickers (first cover the object, then place in hot water and it will shrink around it and become a smooth pattern surface)



Turul müüakse mingeid kilesid, millega saab erinevaid ruumilisi esemeid katta. Tegime sellise triki, et katsime sellega mõne muna. Kuna mulle nii ukraina kui vene puumaalingu-vidinad väga meeldivad, siis need munad tunduvad mulle isiklikult küll elulahedad. Üleval on peedi ja sibulaga värvitud munad. Me hapendame lõnga ära peedivees. Loodan et õnnestub. sedasi pidi looduslik värv ilma keetmata peale jääma, ja vanasti olevat alati lõnga hapendatud keetmise asemel.
There are these strange plastic things you can use to cover different objects with a pattern, eggs among other things. So we tried it. It looks like the painted wooden things I like so much. But you can also see the traditional eggs colored with onion peels, and this time also beet root - we are trying to ferment-dye a yarn in beetroot-onion water. At old times fermenting was apparently a common way to dye yarn instead of heating and boiling it, which is very harmful to the fiber, if you think about it.

teisipäev, aprill 07, 2009

ma vihastasin ühe inimese põhjalikult välja

kas meelega või kogemata, ma ei tea isegi. võibolla ma olengi nii õel, aga võibolla ka mitte, mul pole aimugi.
I guess I have thoroughly angered someone. I am not sure if I am doing this on purpose or not. I have no idea, what I am really thinking!!!
ma tean et ta on hea inimene ja värk ja särk, ja vastutulelik isegi siukse tõpra jaoks nagu ma. Aga ikkagi. ma lihtsalt olen siuke julm ja kalk.
I know he is a good person and stuff. I probably owe him one or too. he has always tried to understand and be considerate. and yet thats the kind of cruel and cold robot I am.
Mul on aimdus et minust saab umbes taoline inimene nagu filmis Kauge tähe hääl, kes hõljub kusagil justkui vaakumis ja kelle kõnedele keegi ei vasta.
I will become like the heroine of Voice from a farway star, floating in vacuum and no one answers my calls.
see ei tekita mingeid emotsioone. keegi teine ju sellest midagi ei kaotaks. Või?
It doesnt raise emotions. cause such a situation wouldnt harm anyone else around me. Or?

pühapäev, aprill 05, 2009

short animations....

the shorter, the better. the more concentrated the concept, the bigger applause. The less over-produced, the more feedback. And the more minimalistic, the funnier.... Each one very, very different. And each one kind of worth remembering. My favorite of the bunch was one called Lost Utopia. That is, visually. It felt like a music video inside a human body... Until the ending cleared it was some sort of biblical reference. Then it became really lame. Birthday, the shortest one, was very cute. The last one, After School Midnight ( what a random and non-matching sequence of words) was quite amusing, apart from fake laughter on the background like in the american sit-coms.
Anyway... I need to go dry my boots... Mr Rain got me.
http://www.kino.ee/index.php?page=1150

laupäev, aprill 04, 2009

Kumb on reaalsem reaalsus? Which film reality is more real?

Sky Crawlers. Jaapani animafilm igavesti noortest lenduritest.
A japanese animation about forever--young pilots.
Lennuk sõidab üle pea ja maandub, maapind tuleb järjest lähemale ja vaatajal käib pea ringi, ning tekib see "ameerika mägede tunne"...teate küll.
The plane landing, going over your head, the track coming closer, and you feel like you are on a rollercoaster.
Kui imelik. Milleks üldse mängufilme teha - kõik see ettevalmistus, võtteplatsid, tehnika, näitlejad, võtted, abid ja kullahinnaga kostüümiparaad... teatud mõttes ei oleks vajagi. Võibolla.
How odd. Why make motion pictures at all? All the preparation, the sets, the actors, the equipment, the post-production... in a sense there is no need. Perhaps.
Siis ehk, kui kõik animafilmid oleksid nii ehedad nagu see, mida ma täna nägin.
Maybe if all the animations were as real as this one.
Veider, et filmid, mis on põhimõtteliselt laua ja arvuti taga valmis tehtud välja üldse minemata, tekitavad sellise tunde, et kõik on päriselt. Võimalik, et see on helitausta "süü" - mitte niivõrd tegelaste hääled, kui igasugu ehedad taustahelid, trepinaginad, mürinad, kõminad, raginad, isegi tuule vingumine, vihmasabin, ajalehekrabin....
How odd. How odd, that films made basically behind a desk, at a computer, without going outside at all, can have such a realistic sense. It may be the "fault" of all those mystical and "tangible" background sounds. Going up a staircase. Folding a newspaper. Crack! Breaking a match. Not so much the voices of the characters, but the sounds as such.
Tegelikult just häälte kaudu tuleb ka animafilmidesse väga palju reaalsust. See on hästi kummaline ja müstiline, see, et kõik reaalne on "pildi taga". Hakkad mõtlema, et mis seal on, kes seal on, mida nad mõtlevad, mismoodi nad tahavad vaatajad mõjutada.
Through these voices, the animated films contain a dose of reality. The part of the film, that is not just an image created by a hand who draws the picture. You start to think who is making those sounds, what they are thinking, how are they trying to influence us, here, on this side of the screen. Who is behind that picture? It feels like a message from outer space...
Isegi, kui filmid tulevikus ka ainult arvutis valmis tehakse, ehtsaid hääli ainult arvutiga küll teha ei saa. Vähemasti mina ei usu, et saab. Kaadritagune reaalsus jääb alles. Ja see teeb animatsiooni nii põnevaks kunstiks, et isegi popkorn unustatakse söömata.
Even if all movies in the future would be made in or even by computers, there is no way in hell those sounds could be generated by machines. The reality behind the image will stay real, and that is what makes animation such an exiting art form.
Muidugi mitte ainult heli.... ka see, kui piiramatu on animatsioonis filmitegija mänguruum. Saab kujutada selliseid asju ja näidata selliseid kaadreid, mis mängufilmis [tõenäoliselt] võimalikud ei oleks. Sest mängufilmid ise võtavad animatsioonitehnikad appi. Muidu ei tule midagi välja. Muidu ei ole nagu päris.
Not just the sounds, ut also the limitless possibilities to SHOW something to us - there are no impossible things, animation can show us anything and everything. And even if the motion pictures show us something equal, they probably do it with the help of animation techniques. They just cant deal without it these days. They wouldnt look real enough without the help of animation.
Kas ilma animatsioonita oleks tänapäeval üldse meile tuntud reaalsust? Seda on meie ümber nii palju ja see on nii loomulik osa elust. Aga kui see nüüd eemaldada, siis hakkaks meile tuttav reaalsus tunduma nagu.... nagu ilma hääleta uudised või midagi. Animatsioon on reaalsuse kaadritagune hääl.
Animation is in our lives today...like the voice behind the screen. it hs become a part of everything and we hardly notice it, sometimes. But if you remove it, the reality feels broken. Like a news program without sound.

reede, aprill 03, 2009

Viis meest paadis. A riverboat band.



Ehk siis... [elektri-]kasakas, [säästusoenguga] mulk, [kõrge] viiking, hiina salaluure ohvister ja [mürtsu-]seto. Lihtsalt suvaline rollijaotus, see ei pea tähendama mingit vihjet. Tuli lihtsalt siuke mõte et paneks mehed paati ja erinevad kostüümid selga. Natuke tahab veel lihvimist ja võibolla tööl skännin korralikult sisse praegu ainult tegin fotokaga pildi.

neljapäev, aprill 02, 2009

Lühiuudised. short news.

1. Mõtlen et kas panna end kirja ka nendele Teeme ära! mõttetalgutele (ainult seetõttu et a) sõber Mikk üks algatajaid-eestvedajaid; b) saaks sõita päev läbi trammiga mis on täis kedagi muud peale narkarite ja vanamuttide; c)..... , ei kolmandat põhjust pole leidnud veel. Ma olen skeptiline. Kas ei saa neist ideedest järjekordne prügi. Eestlast peksa piitsaga mõtlema, aga pärast ta läheb ikka nosib omaette nurgas leivakannikat ja ei koti muhvigi teda kas ja kes ideid teostab[tõstab käe püsti: jah, tunnistan ise ka ausalt! v.a. leivakannikas on kõik tõsi]. Rüütel tegi mingi algatuse kunagi, Ilves on juba vist sada tükki teind jne. kõik nagu kaheksajala kombitsad lahtiste otstena seniaani lehvimas.
2. Naljapäeva nali oli see et ei tehtud nalja vaid istuti vaikselt ja rahulikult tunnis ja isegi MAALITI värvidega ja ei mängitud peaaegu üldse lolli, ja ma nagu tõsiselt ei tea, mida sellest arvata. Ma ei oska regaeerida siuksele asjale.... Peaks vist kiitused panema?
3. Miks need animafilmid, või üldse, Sõpruse kinu piletid õhtapoole nii RÄIGELT kallid on (110 EEKu?) mäh. Ma mõtlen, Jaapani animafilmide festivali programm, seal on ca 4 -5 asja mida tahaks näha, 3 mida põhimõtteliselt oleks aega vaadata ja lubada saaks endale ehk 2. TRAGÖÖDIA JA KURBMÄNG!
4. mis ongi hea põhjus võtta ette järgmine muuseumikülastus taas siuksesse kohta, kuhu ma harva satun (elus üks kord - Teatri- ja Muusikamuuseum.....Tegelikult läheks arvesse ehk ka meie kooli toodud TjMM rändnäituse vaatamine...? siis ei pea mulligi kulutama.
5. ja nii ongi, et minu lubadust TOETADA eesti kultuuri igasugu külastamistega on väga raske täita põhjusel, et lihtsalt asi KUKUB VÄLJA sedamoodi, et kõik üritused mida ma saan ja tahan näha, on tasuta (või lastehommikud, LOL)

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee