Kumb on reaalsem reaalsus? Which film reality is more real?
Sky Crawlers. Jaapani animafilm igavesti noortest lenduritest.
A japanese animation about forever--young pilots.
Lennuk sõidab üle pea ja maandub, maapind tuleb järjest lähemale ja vaatajal käib pea ringi, ning tekib see "ameerika mägede tunne"...teate küll.
The plane landing, going over your head, the track coming closer, and you feel like you are on a rollercoaster.
Kui imelik. Milleks üldse mängufilme teha - kõik see ettevalmistus, võtteplatsid, tehnika, näitlejad, võtted, abid ja kullahinnaga kostüümiparaad... teatud mõttes ei oleks vajagi. Võibolla.
How odd. Why make motion pictures at all? All the preparation, the sets, the actors, the equipment, the post-production... in a sense there is no need. Perhaps.
Siis ehk, kui kõik animafilmid oleksid nii ehedad nagu see, mida ma täna nägin.
Maybe if all the animations were as real as this one.
Veider, et filmid, mis on põhimõtteliselt laua ja arvuti taga valmis tehtud välja üldse minemata, tekitavad sellise tunde, et kõik on päriselt. Võimalik, et see on helitausta "süü" - mitte niivõrd tegelaste hääled, kui igasugu ehedad taustahelid, trepinaginad, mürinad, kõminad, raginad, isegi tuule vingumine, vihmasabin, ajalehekrabin....
How odd. How odd, that films made basically behind a desk, at a computer, without going outside at all, can have such a realistic sense. It may be the "fault" of all those mystical and "tangible" background sounds. Going up a staircase. Folding a newspaper. Crack! Breaking a match. Not so much the voices of the characters, but the sounds as such.
Tegelikult just häälte kaudu tuleb ka animafilmidesse väga palju reaalsust. See on hästi kummaline ja müstiline, see, et kõik reaalne on "pildi taga". Hakkad mõtlema, et mis seal on, kes seal on, mida nad mõtlevad, mismoodi nad tahavad vaatajad mõjutada.
Through these voices, the animated films contain a dose of reality. The part of the film, that is not just an image created by a hand who draws the picture. You start to think who is making those sounds, what they are thinking, how are they trying to influence us, here, on this side of the screen. Who is behind that picture? It feels like a message from outer space...
Isegi, kui filmid tulevikus ka ainult arvutis valmis tehakse, ehtsaid hääli ainult arvutiga küll teha ei saa. Vähemasti mina ei usu, et saab. Kaadritagune reaalsus jääb alles. Ja see teeb animatsiooni nii põnevaks kunstiks, et isegi popkorn unustatakse söömata.
Even if all movies in the future would be made in or even by computers, there is no way in hell those sounds could be generated by machines. The reality behind the image will stay real, and that is what makes animation such an exiting art form.
Muidugi mitte ainult heli.... ka see, kui piiramatu on animatsioonis filmitegija mänguruum. Saab kujutada selliseid asju ja näidata selliseid kaadreid, mis mängufilmis [tõenäoliselt] võimalikud ei oleks. Sest mängufilmid ise võtavad animatsioonitehnikad appi. Muidu ei tule midagi välja. Muidu ei ole nagu päris.
Not just the sounds, ut also the limitless possibilities to SHOW something to us - there are no impossible things, animation can show us anything and everything. And even if the motion pictures show us something equal, they probably do it with the help of animation techniques. They just cant deal without it these days. They wouldnt look real enough without the help of animation.
Kas ilma animatsioonita oleks tänapäeval üldse meile tuntud reaalsust? Seda on meie ümber nii palju ja see on nii loomulik osa elust. Aga kui see nüüd eemaldada, siis hakkaks meile tuttav reaalsus tunduma nagu.... nagu ilma hääleta uudised või midagi. Animatsioon on reaalsuse kaadritagune hääl.
Animation is in our lives today...like the voice behind the screen. it hs become a part of everything and we hardly notice it, sometimes. But if you remove it, the reality feels broken. Like a news program without sound.
A japanese animation about forever--young pilots.
Lennuk sõidab üle pea ja maandub, maapind tuleb järjest lähemale ja vaatajal käib pea ringi, ning tekib see "ameerika mägede tunne"...teate küll.
The plane landing, going over your head, the track coming closer, and you feel like you are on a rollercoaster.
Kui imelik. Milleks üldse mängufilme teha - kõik see ettevalmistus, võtteplatsid, tehnika, näitlejad, võtted, abid ja kullahinnaga kostüümiparaad... teatud mõttes ei oleks vajagi. Võibolla.
How odd. Why make motion pictures at all? All the preparation, the sets, the actors, the equipment, the post-production... in a sense there is no need. Perhaps.
Siis ehk, kui kõik animafilmid oleksid nii ehedad nagu see, mida ma täna nägin.
Maybe if all the animations were as real as this one.
Veider, et filmid, mis on põhimõtteliselt laua ja arvuti taga valmis tehtud välja üldse minemata, tekitavad sellise tunde, et kõik on päriselt. Võimalik, et see on helitausta "süü" - mitte niivõrd tegelaste hääled, kui igasugu ehedad taustahelid, trepinaginad, mürinad, kõminad, raginad, isegi tuule vingumine, vihmasabin, ajalehekrabin....
How odd. How odd, that films made basically behind a desk, at a computer, without going outside at all, can have such a realistic sense. It may be the "fault" of all those mystical and "tangible" background sounds. Going up a staircase. Folding a newspaper. Crack! Breaking a match. Not so much the voices of the characters, but the sounds as such.
Tegelikult just häälte kaudu tuleb ka animafilmidesse väga palju reaalsust. See on hästi kummaline ja müstiline, see, et kõik reaalne on "pildi taga". Hakkad mõtlema, et mis seal on, kes seal on, mida nad mõtlevad, mismoodi nad tahavad vaatajad mõjutada.
Through these voices, the animated films contain a dose of reality. The part of the film, that is not just an image created by a hand who draws the picture. You start to think who is making those sounds, what they are thinking, how are they trying to influence us, here, on this side of the screen. Who is behind that picture? It feels like a message from outer space...
Isegi, kui filmid tulevikus ka ainult arvutis valmis tehakse, ehtsaid hääli ainult arvutiga küll teha ei saa. Vähemasti mina ei usu, et saab. Kaadritagune reaalsus jääb alles. Ja see teeb animatsiooni nii põnevaks kunstiks, et isegi popkorn unustatakse söömata.
Even if all movies in the future would be made in or even by computers, there is no way in hell those sounds could be generated by machines. The reality behind the image will stay real, and that is what makes animation such an exiting art form.
Muidugi mitte ainult heli.... ka see, kui piiramatu on animatsioonis filmitegija mänguruum. Saab kujutada selliseid asju ja näidata selliseid kaadreid, mis mängufilmis [tõenäoliselt] võimalikud ei oleks. Sest mängufilmid ise võtavad animatsioonitehnikad appi. Muidu ei tule midagi välja. Muidu ei ole nagu päris.
Not just the sounds, ut also the limitless possibilities to SHOW something to us - there are no impossible things, animation can show us anything and everything. And even if the motion pictures show us something equal, they probably do it with the help of animation techniques. They just cant deal without it these days. They wouldnt look real enough without the help of animation.
Kas ilma animatsioonita oleks tänapäeval üldse meile tuntud reaalsust? Seda on meie ümber nii palju ja see on nii loomulik osa elust. Aga kui see nüüd eemaldada, siis hakkaks meile tuttav reaalsus tunduma nagu.... nagu ilma hääleta uudised või midagi. Animatsioon on reaalsuse kaadritagune hääl.
Animation is in our lives today...like the voice behind the screen. it hs become a part of everything and we hardly notice it, sometimes. But if you remove it, the reality feels broken. Like a news program without sound.
Kommentaarid