teisipäev, märts 31, 2009

Fotosi?

mai leia kuskiltki fotosi No 99 kontsertidest. kas keegi oskab viidata?

pühapäev, märts 29, 2009

Chibi Dmitrist (Svjata Vatra)


See on nüüd suti parem kui kohapeal tehtud plätserdis uuest "perkussionistist".
A bit better attempt at drawing the new percussionist of Svjata Vatra.
Ta vehkis nii energiliselt trummi mängida et tundus, nagu ta käed käiks ringiratast või oleks kõik jäsemed nagu üks propeller. Ja kui nüüd hästi vaadata, siis on temal ka õige pisut moosisaia nägu...
He played so fiercefully his hands seemed to be swirling around like a propeller. And if you look closely, he seems to have that jam sandwitch face as well...

Igal linnul oma laul. A song to every bird. Tallinn Music Week, 28.03.




[monoetendus ühes vaatuses. Avaneb eesriie. Tegelane istub laua taga ja trükib sisse õhtuseid märkmeid. Kell näitab 01:24]
18 lehekülge. Ma ei loe valesti. Ma tegin Tallinn Music Week üritusel täna 18 lehekülge märkmeid (hää küll, paar lehte on pildid Svjata Vatra uuest trummarist.) Ma ei ole püstihull.
At 1:24 am I was sitting at my desk typing in the notes from Tallinn Music Week event in the theater NO99 that evening. All right, I admit it was not all text - some pages had chibi- drawings of Svjata Vatras´ new percussionist Dimka.
Tegelikult olen küll püsti hull. Nii hull nagu täitsa VILJANDIST kohe. Nagu Andres Noormets. Olin esimest korda teatris NO99 ja seega esimest korda ka nende džässiklubis. Veidike tundsin end ikkagi nagu...dokumentideta võõras linnas. Punane ruum, täis Normaalseid Erilisi inimesi, nii et kohe lihtsalt peab kusagilt mõni tantsiv kääbus välja hüppama....aga ei.
I felt a lot like an alien there. Such a strange place and a weird event. Something new to my cultural experience. I must be insane. So insane that I am almost from Viljandi. Like the actor Andres Noormets, who performed in the jazzclub of NO99 with his improvisational trio ASK (the other members being Mart Soo and Taavi Kerikmäe).
Tuli hoopis improvisatsioonitrio ASK. Nende kava väändus välja publiku märksõnarägastikust. Lennarti kilusiluett ja...ei, kaktus, lennuväli, hääletu, soo-viktor (ilmselt vihje Kolmnurgale? Nad olidki üleni nagu Priit Pärna tsenseerimata multikast, pooled väga VILJANDIST on, sest seal kasvatavad kõik ise porgandeid...), ocean (sellest tuli väga etteaimatav traktaat) ja mis seal´s veel oli... Päeval, kui ma lindistasin teksti oma Peko juurde suutsin ma vaevu naeru pidada, kuidas see mees saab teha siukest klounaadi ja jääda nii tõsiseks? Täiesti sürr...väidetavalt sünnib meile ühel päeval päris oma Elvis.
The trio based their improvisations on keywords shouted from the audience. The name of our ex presidents and national foods, silence and wis-shh! and a cactus (a regular one, not a christmas cactus). I wonder how this guy can be so dead-serious doing something as hilarious and surreal as this. I couldnt even record my Peko- text without starting to giggle at least 8 times! I swear, actors are so well trained when it comes to maintaining a poker face while doing something funny.
Helletuste (ei, oot...nad peavad Elletuse olema ju????) ajal oli mul alul kavas lihtsalt mobiilimänge mängida või kududa. Aga laval oli nii ilus kontrabass... Siis nad tulid ja kutsusid meid esimese asjana swingima. (tüübid, see pole nii suur vaev need kolm-neli inglisekeelset lauset kirja panna ja pähe õppida kui te ette teate, kes teid kuulama tulevad...). Päris tore oleks olnud kuulata seda kontrabassi-saksi-kidra triot, kui taustal poleks tüütult vahele seganud need lauljad, elektrikitarr ja trummid... või need olidki peamised? EHH??? Tore oli vaadata, kuidas mees mängis kontrabassi nagu moosisaia.
During a band called Elletuse (they were misspelled on the program sheet !!!) I had planned just to play card games on my mobile or sit through it. But the bass caught my eye cause it was really pretty. ... I said the bass. Not the player. Well, he was also rather pretty. I sort of felt I would rather listen to the guitar-saxophone -bass trio than the band together with singers and drums and electric guitar....or perhaps I would keep the latter... I don´t really like the singing in this bunch at all. The double bass player had a I-am-eating-a-jam-and-peanut-butter-sandwitch face. I wonder if it feels that good playing a double bass? Then I wanna play one too.
Järgmine oli mingi Drum bum bum või midagi taolist. Nüüd ma julgesin juba sinna punaste kardinate ruumi minna, sest trummipõrina taustal ehk ei julge tantsivad kääbused mulle kallale hüpata. See koosseis tundus esmamuljena selgrootu ja võõrapärane oma liiga otseste ja liiga muutmata laenudega. Aga see, mis nad ise juurde panid, oli täitsa oma ja algupärane ja tal olid kondid täitsa sees ( kuigi trummimehed ise olid vedelad ja liikuvad nagu hiigelsuured amööbid).
The next performers were called Drum-Bum-Bum-Something. I wasn´t that scared being in the red curtain room when there were drum sounds. Dwarfs are afraid of drums. I hope. At first the sound seemed too alien and like it was all quoteds and loans. But the stuff they added to the african singing in the beginning of each tune, was raw, original, vibrant and captivating. It had a bone structure.... although the drummers themselves were so flexible and dynamic they did not seem to have any at all.
Seda musa oli parem silmad kinni kuulata, sest see, mis ümberringi oli, segas tollele muusikale keskendumist. Ühe loo ajal kangastusid mulle suured kirevate tiibadega liblikad (võibolla minu kotile tikitud liblikas tõusis lihtsalt lendu?) Teise loo ajal nägin tormi kõrbes, äikesepilvi, vihma kallas ja kallas, kõik täitus veega, kõigepealt hakkas jõgi voolama, siis sai sellest sisemeri ja ookean, mille tase tõusis ja tõusis kuni ma nägin vett üle serva voolamas (mis serva? veider nägemus) ja siis hakkasid kasvama hüdrad ja korallid ja edasi juba tulnukalikud amööbitaolised trummitaimed ja muu veealune elustik. Paras pooletunnine sukeldumine...
The music they played called for closing your eyes and imagining your own scene to accompany it. The sight of a jazzclub and people and cameras did not suit the athmosphere created by the drums. During one tune I saw huge colorful butterflies flying around in the sunlight. Perhaps it was just that the embroidered butterfly on my bag came alive. During another tune I closed my eyes to see a storm in the desert. There were rain- and thunder clouds, and it started pouring rain. First there were little streams, seeking their way into the ground, twirling around each stone and lump. Then it became a river, that rose and rose until it was a sea and a new ocean, and it still rose, the water was up to my eyebrows and started pouring over the Edge...(what edge? it seemed like a giant glass aquarium). Then I saw the deep sea plants and life forms, and then they became alien life forms like giant alien amoebas. A rather weird half an hour dive into the beat.
Paabel ei mängi pille nagu need oleks moosisaiad. Pigem mängivad nad justkui muusikalist rägbit või... kohati meenutab nende biit rodeot mehaanilise härjaga. Mis diil on nende kontrabassimängijatega, sellel siin lööb ka moosisaia nägu ette! Kui see on nii hea tunne, siis ma tahan ka kontrabassi mängida!
The band Paabel doesn´t treat their instruments as if they were jam sandwitches. It is rather like they are playing musical rugby...or take part in a rodeo with a mechanical bull. Again, what is the deal with the double bass players? He too has a jam sandwitch face. Do they also take these instruments into bed with them?
Just siis kui paabeli paabel toob meelde Eesti Oma Kirja, hakkavad nad kangakudumise lugu mängima. Ja sõnad on neil ka kohati ära segatud nii, nagu peab. Peab ütlema, et kõik, kes tulevad Viljandist, on üsna sarnasel moel täitsa...VILJANDIST.
Everyone from Viljandi is totally ...from VILJANDI. You know. They are not like you and me. They have a few strings loose. That´s why Paabel looks and sounds the way they do.
Jaak Sooäärel on nohikuprillid. Tuule Kann on peaaegu mu nimekaim. Minu meelest labajala nime nad tõlgivad ilmaasjata inglise keelde (Jaak Sooäärel on nohikuprillid muide). Mina sõna "labajalg" ei tõlgikski. See on nagu üldtuntud sümbolite ja kohanimede ja nimetustega. Notre Dame või pizza või film noir. Jaak Sooäärel, muide, on nohikuprillid.
In the next duo performing the guy has Harold Lloyd glasses. The woman is almost my namestake.
Palju on duo muusikas sellist, mida välismaalasele iial selgeks ei tee. Nagu mis tunne on alt jõe äärest saunast suveöösel tulla, rätik peas, õhk on metsane ja pääsukesed pärast vihma... nüüd ma lähen liiga rahvusromantiliseks, aga vot seal on see sees. Eriti tuleb see esile seetõttu, et Jaak Sooäärel on nohikuprillid. Toredate sarvraamidega. Ja siis sa istud ümber lõkke ja istud mõlemal pool, ja vaatad endale läbi leekide otsa, ja siis Jaagul on nohikuprillid peas, lõkke ääres. Ja on suvi teatri džässiklubis, ja pääsukesed....
A lot about their music is impossible to convey to foreigners. Their music has the feeling of a sunday night in july, when you come alone from the sauna down by the river, when the sun has already set, the air is cool and smells from forest trees and the sparrows are flying around. That´s too much national romanticism to handle, but that´s the athmosphere they created. And YOU, and you and you can never know what it feels like. Unless you move here, perhaps. And then you sit by the fire, and you look through the flames to see yourself sitting by the fire, and the guy has nerd glasses.
Alles 12 minutit. Liisi Koikson ajas mind siiski rohkem haigutama, aga temal olid ka nohikuprillid puudu...
They don´t make me yawn quite the way Liisi Koikson did, but then again, she did not have nerd glasses either.

Kandledisku. Tuule Kann ei püüa laulda "teisiti", "lahedamalt", "profimalt", "džässilikult" või misiganes. Ta laulab nii nagu laul end laulaks. Ja Jaak Sooäärel on nohikuprillid.

SVJATA VATRA. Saage nüüd aru, väliseksperdid. See pole teie pärast, eksju. Siin on tähtsamgi tagamõte. See on EKSAM, ponimajete? Et teada KAS? Teie välismaalased ei tea üldse mis VÄRK ON, eriti kui asi puudutab Svjata Vatrat.
Svjata Vatra. A new feel, a new member. This is not just because some foreign experts are here. It is an exam....will the new sound be accepted? Will it sound natural? This is something the foreign guys aren´t aware of, but there are plenty of people who came to this Tallinn Music Week event JUST FOR THAT. I can see them around here and there.
Vaatan et tuli juba põleb, aga suitsu ei tule. Ah, nüüd tuleb Suits ikka ka.
There is the holy fire now, but I don´t see any smoke coming. Ahh, there is smoke now (Suits, the name of the bagpipe player = smoke).
Ma püüdsin Dimkat joonistada (chibivormis, justnagu enne kõiki ülejäänud sädemekesi), aga mul oli sellest möllust vaat et endal pilt eest ära ja Dimkal läksid kõrvad valesse kohta...see tähendab, minu pildi peal. Muidu tundusid nad tõsel õiges paigas olevat. Väga raske oli korralikku joonistust teha, sest terve ruum kõikus. Ohh seda Svjatat, Neil pole vaja mingit mehaanilist härga, nad on ise paras tormav pühvlikari.
I tried drawing the new percussionist in the dark, as he is the only member I haven´t drawn yet . But his ears ended up in the wrong spot. On my picture, of course. It was rather tricky trying to draw a decent picture when the whole stage and the room was shaking.
Fännide otsus? Noh seda on näha, kui järksu kõik viimase loo ajal tantsima tormavad. See tähendab ainult üht Svjatale ja nende uuele trummarile. PASSED!!! Uus tüüp on ametlikult omaks võetud ja kuidagi väga loomulikult ja sujuvalt koosseisu sulandunud. Ma paneks A +...arvestusliku hinde saaksite siis kui kolmas plaat tuleb sarnase vungiga. JEEEEEEEEE!!!!!!!
So what is the verdict of fans? Is it ok? Does it sound right? Well... PASSED, with honors. It sounds amazing and the new member has blended into the whole like cream into the coffee. The proof? Fans taking the stage with a storm and starting dancing, jumping, howling, kicking and screaming right in the middle of a performance. I can´t imagine what those foreign VIPs might think of such a crazy bunch. I hope it benefits Svjata Vatras image that they have such supporters.
Damned be anyone who´d give you any less than an A+.
Gjangsta. Ma ei jõudnud pikka nime üles kirjutada, vaadake ise kuskilt myspace´i lehelt või... Neil on kuidagi lühikesed käed, ilmselt suurest keelpillide mängimisest. Ja JÄLLE on kontrabassistil moosisaia nägu ees!!!! No mida elevanti? Aga järsku on kultuuriminiseeriumil mingi "kontrabassimängijate moosisaiaga toetamise riiklik programm" millest ma kuulnud pole? Lõppude lõpuks peavad nad ju pea kõige raskemat pillikasti vedama... Kui te selle aja peale (mil ma olen juba 6 korda moosisaia maininud) pole tati tilkudes läinud endale moosisaia tegema, on teil küll raudne enesevalitsus.
Gjangsta is four young gentlemen with strings...err, string instruments. There is that jam sandwitch face on the double bass player again. Perhaps it is some government program I don´t know about... The Jam Sandwitch Program For Double Bass Players. After all, their intruments are some of the largest to carry around and they need to boost their energy... If you haven´t given in to a desire to go and make a jam sandwitch by now that I have mentioned it a few dozen times, you have a monstrous self-control.
Ma vaatan Gjangstade nelikut läbi punase lambikupli. Oleks nii et kui ma selle palli kaasa võtan, siis nad jäävad kõik sinna sisse nagu väiksed gängsta-kääbikud, ja siis ma riputan nad oma toas lakke ja nad mängivad mulle hommikuni.... aga lambil pole põhja all ja seepärast selline trikk ei õnnestu. Oleks vast tore olnud minna läbi linna, kõik oleks küsind et kellele sa selle maakera annad....
I am looking at the foursome through a red bubble-shaped lamp shade. it would be nice if, taking that bubble down, they would get stuck inside it like tiny gjangsta-midgets and I could take them home and hang the bubble in my room and have them play for me till morning. But the lampshade was bottomless, so my trick failed. They got out.
Lasin peolt jalga nagu Tuhkatriinu, aga selle asemel et mineraalsest materjalist jalavarje loopida, haarasin telefoni ja materdasin suusõnaliselt läbi tolkami, kes mulle keset Svjata Vatra esinemist helistas.
I left the party when the clock striked 23.30 like Cinderella. And then I yelled at the imbecil who called me during a performance over my cell phone.
Ja nüüd ma püüan Paabli kilest välja saada ja vaatan mis nende sees on.
Right now I am taking the Paabel CD out of the plastic cover and getting ready to disect that music inside out.
Käige ikka muusikat kuulamas, saate öise bussiga sõita pärast.
Go to a concert too. You get to ride the night bus.
Tšau. [kukub põrandale. kostab vaikset norinat. Eesriie ]
Bye. [the end of the performance. falls on the floor. quiet snorring. Curtain down.]

laupäev, märts 28, 2009

Veits nalja. I bet you´ll LOL at this.

http://www.zshare.net/audio/5781031818b07721/

JUTT AUDIO FAILIL

Kuidas teha endale Peko küllusevaim ja koduhoidja, rikkusetooja, rahamuredes avitaja, andide jagaja, murede leevendaja, vana aja krediidikassa. kere vanast aknavõrgust polstriks vatikuue tükid ühe nutupadja sisu peotäis ketramiseks kõlbmatut villa, üks vana koitanud mantli krae. Peko kere katmiseks mullase kartulikoti ribasid, kaltsulõnga, vanast köiejupist harutatud linast niiti, vana kampsuni tükke, vana kalavõrgu nartse, linatakku, roostes plekki ja traadijuppe, põlenud unistustemajast lambikuplit, plekilisi hingi, üks vaevu tagasimakstud väikelaen, mõned kustunud lootused, veidi petlikku õnnetunnet, pooleldi põlenud jõuluküünlaid, mõni äraununenud elutõde, äralõigatud juuksepikendusi, mõned moest läinud logod, kamaluga muret ja vaeva, käsitsi rebitud kinnisvaralehekülgede ribasid (paberihunt läks ju võla katteks…), kirstunaelu, verd ja higi, tõrva ja pigi, lõngajuppe, naharibasid, kasukajääke, kingaviksi, murdunud nõelu, tahma, vana haisev huulepulk, üks lehekülg „Kapitali“, vana krediitkaart, kinnijooksnud kõvaketas, aabitsatõdesid, mahavisatud võimalusi, pastakast imetud ettekääne, hõbelusikas, viljapäid, leivakoorikuid, koeraelu, kerjakott. Peko õmble kokku oma käega, kasuta õmblustest kärisenud majanduse niidijuppe, iga piste juures ütle „Kriis, kriis, mine mööda, lootus sureb viimasena.“ Pane Peko toanurka ja sööda mee ning viinaga. Rikkus ja küllus hakkab tulema umbes kolme kuu pärast. Kui sa seda õpetust täpipealt ei järgi, tabab sind häda ja viletsus, sinu koer läheb teise pere juurde, sinu lapsed hakkavad ärimeesteks, sinu vanaemast saab ninja ja sinu kuldkaladest tapjahaid. Sinu majja kolivad härjapõlvlased, sinu toit läheb hallitama, sinu naabrid liituvad maffiaga ja sinu auto varastavad tulnukad.
Kuula faili: http://www.zshare.net/audio/5781031818b07721/

THE TEXT ON THE AUDIO FILE

how do you make a crisis – Peko? First, take some rusted wire net. Bend it into Pekos´ body and cover with pieces of old work clothes, poor quality wool, an old coat collar eaten by moth. Upholster the body carefully. Then cover it with: pieces of an old dirty potato sack, linen thread taken from a piece of old rope, used sewing thread from the unraveled seams of economy, cut-off hair extensions, rusted metal and wire, rags, linen tow, a lamp shade from a demolished dream house, pieces of an old sweater, leftovers of a fur coat, dirty wool, logos that no longer have appeal, some dead hopes, a few barely paid back loans, sweat, tears and blood, tar and wax, half burned christmas candles, rusted wires, some forgotten facts of life, sorrow and pain, old coffin nails, old stinking lipstick, a page from „capital“, some fresh corn heads, bread crusts, the ABC-s, a jammed hard drive, old credit cards, skin shreds, broken needles, a silver spoon, missed opportunities, shoepolish, hard life, made-up excuses, a beggars´ sack, hand- torn shreds of real estate adverts, anything else you want to add to the list. While sewing the prosperity spirit together, say „Pass, crisis, heal, economy, fall, pennies, flow back into my pocket, wealth!“ with each stitch. Follow this intruction exactly or be doomed. If you fail, your dog will leave you for another family, your children become yuppies, your granny becomes a ninja, your goldfish become killer sharks. Your food will spoil, midgets will move in with you, your neighbors will join the mafia, and your car will be stolen by aliens.

Listen to the recording: http://www.zshare.net/audio/5781031818b07721/

teisipäev, märts 24, 2009

Peko päikse käes. The estonian prosperity god... as re-imagined at a time of economic hardships.





See pole täitsa valmis nii et teda võib näidata küll.
It is not completely finished so I think I CAN show it.

Kas ta sunnik läheb valgeks või ei???? Will it get ANY whiter at ALL????

Niisugusena nagu ta pärast kursuse kolmandat tundi jäi
Like this piece was after the 3rd lesson of the course


aja vahtu
that foam came from my own mouth!!!

Jah, olen pettur pesin kaht korraga tegelt....
Cheater! I washed two in one bowl. But why does it have to be one at a time????
pärast teist loputust
after 3rd washing
Pärast vahuga pesu märjalt
after first washing
enne viimast loputust
after changing water 6 times (one before the last wash)

tulemus
result
Ma ikka püüan topelt-tõestada kas Tekstiilide hingehoiu kursusel räägitust on abi või ei.
I am double-checking if what I was told on the course holds any truth in it. I spent 15 hours washing one little goddamn piece of textile. GAHHH!
No on valgem küll. Aga mitte LUMIvalge.
It is whitER. But not BRIGHT white.

neljapäev, märts 19, 2009

Peko proov. Natuke areneb. Tryout Peko spirit...



Probably wont stay like this. Or...I dunno. perhaps I´ll just keep adding stuff to it.
So who is Peko. well, it is a southern estonian spirit for good fortune, a good life. It is kept

in a barn and you need to give it a share of everything you get from your fields and stuff. Basically just a sort of statue or doll. But according to Matthias Johann Eisen he is also a mythological character with a rather tricky and greedy mind.

Peko


Ta on juba kõvasti lisandusi saanud ja praeguseks sootuks kirjum ja uhkem, aga ega ma teile väga põhjalikku pilti ei näitagi. Võibolla. Sisse tulevad kinnisvaralehtede ribad.
fake god. though SHOULD make one. everyone should make one. it is against the economic crisis and you have to feed it vodka and honey

Tekstiilide hingehoid III. Pesupäev. The preservation of the Soul of textiles III. Laundry day.


Kursuslased
The students

Quit jabbering and start working NOW!




Mis toimus: pesin linikut [LOL]. Siin linik enne pesu. Kas ta päris valgeks lähebki... Tundus teine lihtsalt naturaalset beeži tooni olevat.
We washed a piece of textile. It was supposed to get all bright white, the teacher claimed. I doubted that. It looked like this little thing was originally not completely white in the first place.

Seda ongi raske puhtaks saada, kuna kahekordse lille alt on raske pesta.
It was hard to get clean, cause it is difficult to reach beneath that flower.





Ma ei teinud töö etappidest pilte. Ta oli nagunii pesuaine vahu sees. Aga siin on linik vahetult pärast pesu. Pesu koosnes siis vahuga pesemisest lameda kausi põhjas (36 kraadine vesi 0,2 ml Miniriskiga). Plekkidele tuleb vatitikuga kontsentreeritumat pesuainet tupsutada. Meie tegime pesu kiirkorras, tegelikult tuleks jätta ese vahuga tunniks ajaks seisma. Pesta tuleb mõlemast küljest, keerates eseme vee all kile abil ringi. Siis tuleb teda pesta naturaalse svammiga muljudes ja patsutades. Seejärel lisada sooja vett, siis veel patsutada ja lasta seista vaheldumisi u. 20 minutit. siis vesi ära valada. Järgneb loputamine. 6 korda vahetatakse pesuvannis jahedat vett. Viimases loputusvees võib ese omakorda tund aega seista. Enne vee äravalamist tuleb teda vee all vormida ja venitada. siis tehakse ta svammi ja käterätiga kuivaks ja antakse talle õige kuju ja vorm. Ja siis kuivatatakse jaheda õhuga föönist....
I made no photos of all the stages of this try-out work. It was covered in foam anyway. But on the above picture you can see the textile right after washing when it is still wet. We washed inside a flat bowl with 36 degree celsius water that had 0,2 ml of Minirisk washing liquid in it. First you had to cover the thing with foam, adding some extra concentrated washing liquid on the stain spots. Then you leave it for an hour and then you wash it with a natural sponge. You don´t rub you just press. You need to wash the textile from both sides. After washing it a bit with foam you add warm water and wash it another 20 minutes (gaaaawd...) and then you pour the water away. What is next is rinsing it 6 times in cool water. You have to leave it for another hour in the last rinsing water. then you stretch it under water and pour the water away. You dry the textile carfully with a sponge and a towel and shape it. Then you dry it with cool air from a hairdryer.
I know. Boring. Let´s switch to some poetry.



Siuke on linik peale pesu. Mingit väga olulist vahet kiir0pesuga ei tekkinud. Natuke läks puhtamaks.... Ma püüan seda pesu korrata aeglasemalt ja vaatan, mis siis saab.
I dont see no difference... but I will try and repeat the process and make it really slow, and see if it makes a difference. I do admit this textile is rather dirty, especially around the flowers. They are very hard to get clean...
As if you care.

pühapäev, märts 15, 2009

Triibud. Tikitud mitme rebuga munad. Embroidered easter eggs.




Sel aastal on munadel trendikas kanda rukkilillede ja viljapeadega kostüümi. Ka munarebu kannab tänavu rahvariideseelikut.
This year the trendiest easter eggs wear suits with colorful embroidery. The egg yolks also come in many different shades.

laupäev, märts 14, 2009

Muuseumipäevik II. Museum diary II. Ultima Memoria ja Eesti Ajaloo Muuseumi Suurgildi hoone. An exhibition about the vanishing cultural heritage.

Lugu hävinud ja hävimisohus kultuurimälestiste näitusest võiks vabalt ka kirjutamata jääda, sest paber, kuhu ma näitust vaadates märkmeid tegin, põles minu hooletussejäetud küünla leegis ära. Hea veel, et arvuti põlema ei läinud...see tähendab, laud...ma mõtlen, korter...noh... Misiganes. Igastahes - kui irooniline.
This story about an exhibition presenting the heritage buildings that have been destroyed or in danger of being destroyed might not have been written at all. The sheet of paper I wrote notes on while watching the exhibition half burned into dust cause I carelessly left it next to a candle. It is a good thing that the computer didn´t...I mean, the desk....apartment? Didn´t catch fire. Whatever YOU think is important. How ironic anyway.
Aga eks ma püüan siis need mõttevälgatused oma mälust välja kaevata, kuni katus...ma mõtlen, kuni pea veel jagab.
Õieti oli sel näitusel piltide peal näha väga, väga imetilluke osa kõikidest nendest ehitistest ja objektidest, mis Eestis väärt säilitamist, ent mida aeg tükkhaaval laiali kannab sama hirmuäratava kiirusega nagu paberituhka.

I guess I´ll try and excavate the thoughts I had, before the roof of my memory collapses.
As a matter of fact only a tiny part of all the buildings in this country that are slowly spread out piece by piece all over the timeline can be seen in this particular exhibition.
Kõige üldisem mõte, mis kuklas kripeldama hakkas, oli omamoodi kaja tekstiilide hingehoiu kursusel kõlama jäänud põhitõdedest. Täpselt sama teema: mistarvis midagi säilitatakse? Kelle jaoks? Mis otstarbel? Kurb tõdemus seisneb selles, et restaureerimine ainult selle jaoks, et hoone jälle üksinda seisma jääks kuskil asulatest kaugel, kus keegi ei käi ega tegutse, on umbes sama, kui viia üksikul saarel hädasolijale telekas, kust näeb, mis maailmas sünnib, selle asemel, et merehädaline tsivilisatsiooni tagasi toimetada.
The main question that started to haunt me was sort of an echo of a thought planted in my head on the textile preservation course. Why preserve something, for whom and for what purpose? Just renovating a building that has no function, that is´too far from any community in a place no one goes to is sort of the same as taking a TV set to Robinson so he can watch the news from the world, when we could take him back to civilization.
Kõige rohkem ei ohusta kultuurimälestiste saatust mitte tuul, vihm ja hooletud omanikud, vaid neid hooneid kunagi ümbritsenud keskkonna, neile mõtte ja sisu andnud ühiskondlike nähtuste ning nende loomulikuks funktsioneerimiseks vajalike tingimuste kadumine. Kellele on vaja vesiveskit, kui jõgi on kuivanud? Vesiveskit ei tee teemast enam ka restaureerimine. Ta jääb veeta veskiks.
What threatenes the cultural heritage buildings the most is not the wind, the rain and the careless owners, but their traditional environment and phenomenas, the conditions for their existance vanishing around them. Who needs a watermill, when there isnt even a river? You can´t make the mill into a watermill even though restauring it. It will still be a waterless mill.
Aga: kas hoone kordategemine iseenesest ei ole põhjust omaette, et selle ümber tekiks uusi nähtusi ja elu hakkaks keerlema, kas ühe kultuurimälestise ümbersünd ärataks ellu ka teda ümbritseva tühjaks voolanud keskkonna? Ilmselt taolisest mõttekäigust tekivad ka paljude mälestise väärtusega hoonete omanike kõrgelennulised plaanid ja unistused rajada vanadesse tehastesse fantastilised tõmbekeskused, hotellid, kultuuriasutused, atraktsioonid... Ja siis saavad rahad otsa isegi enne kui mõistus, kui seda viimast üldse kunagi peas on olnud...
But: isn´t renovating a building a reason enough in itself to bring life back to forgotten places, to resurrect the enviroment and arouse motivation to move back into the area? I guess that´s the kind of hope that gives birth to pompedious plans and outrageous development projects in the minds of many owners of heritage buildings. They all have similar dreams, they all dream big, but a mere few can bring [not more than 5 to 10 percent of ] their dreams into reality.
...aga alustaks lihtsamatest asjadest? Teeks korda teed, mis mälestiste juurde viivad. Teeks kunstiprojekte... ähh, ma ei saa siin ruumis mõelda, sest umbes 10 ekraanilt korraga kõlab teksti ja küsimusi erinevatele muinsuskaitse ja mälestistega seotud inimestele nii Eestist kui välismaalt. Ma ei taha ainult kuulata, kui juba rääkida, siis las need tegelased ollagi siin kohal! Kui juba küsimusi küsida, siis otse, mõttetalgud, mitte montaaž! ...OK, ma tean küll, et seda oleks raske korraldada. Lihtsalt kuidagi liiga lahtiseks jäävad kõik otsad siin. Kõigil nägudel ekraanil on justkui vastused olemas, aga miks meile siis üldse neid maaliliselt lössivajunud lobudike pilte näidatakse?
But what if they started from simpler things? Like, renovating the path that leads to the heritage object...Making art performances... Damn, I cannot think in this hall, cause about 10 TV screens have talking heads answering questions and speaking their mind about preservation and protection of the buildings. If there are so many answers already, why are you showing these pictures of idyllically crashed shacks to us? If you know what to do and it is all a question of putting some sense into the OWNERS, what do you want from us? I would love to participate in a direct discussion, but you are not here, are you.
Mõned head laused korjan neilt tahvlitelt (mis põhimõtteliselt tunduvad hüpersuurte kataloogilehekülgedena) üles küll. Näiteks selle: kas on alternatiivi museal [paberi põlenud koht] tal [jälle põlenud]... noh, see tähendab...kui ma nüüd teaks. Vaat niimoodi juhtub, kui üks asi hävineb, ei tea enam, kas tegu on aia või selle auguga, ja kes on süüdi, et asi niimoodi läks.

Allesolevaid osi hävimisohus mälestistest ei saa ju ka lihtsalt ajaloomuuseumisse kokku tassida, kuigi Suurgildi hoone näitusesaal on üsna külm, kõrge ja tühjavõitu. Ega ajalookildude korjamine ei olegi ju võidujooks selle nimel, kes saab kokku suurema kuhja. Küsimus on asjade väärtuses. Pigem avaldada muljet pronksiaegse tippdisainiga kui toppida muuseumid täis mõttetut butafooriat. Ja kui ühest mälestisest saaks ühel päeval meelelahutusasutus, mille välimus muinsuskaitseliselt korrektne, ent ainult sensatsioonile ja šokeerimisele üles ehitatud sisuga, siis hakkaks küll mõtlema, kas poleks olnud targem lasta tal pigem maaliliselt laguneda. Igal asjal on lõppude lõpuks ikkagi oma eluiga ja tõenäoliselt elavad potikillud ja odaotsad lõpuks ikkagi üle kogu meie loodud kultuurikeskkonna.
One cannot just drag the damaged and endangered buildings into a history museum, even if the museum hall IS a bit too big, cold and empty. Collecting pieces of history is not a race of who gets a bigger pile of STUFF. It is about the worth of things. It is a lot more reasonable to impress people with top design from bronze age than to fill the museums with pointless attractions. The same goes to the cultural heritage buildings. Give money to the owner to restaure it, and you might one day find an entertainment center inside that is buildt up on shocking sensations. And you start wondering if it hadn´t been wiser to let the building pictoresquely deteriorate.
Võibolla et.... võibolla aitavad siin kogujad. Need redelite ja kärudega ja tänapäeval selle asemel fotoaparaatide ja GPRS seadmetega (selliseid ma Anu Raua Kogujate vaibal küll ei näinud, aga neid saab veel 31. märtsini Lühikese Jala Galeriis vaiba pealt otsimas käia). Kogujad talletavad vähemalt selle, mis oli ja on ühe hoone sees. Pildistada, joonistada, kirjeldada, jutustada, mõõta, lokeerida, isegi ehk nuusutada... Just, eriti nuusutada.
Perhaps the collectors are of some help (the ones on Anu Raud´ s tapestry that you can see in Lühikese Jala Galerii till the 31st of march). Not with buckets and ladders though, more like Canons and GPRS. Photograph, sketch, describe, measure, locate, even smell. That´s right, smelling is most important.
Näiteks me võime ju teada, kuidas lihtne renessansiaegne mõisahoone välja nägi ja me võime selle isegi ajaloomuuseumi info põhjal rekonstrueerida, aga kas me teame, mille järgi ta lõhnas? Noh, võibolla hobuste, rasvaküünalde, kevadiste põldude ja parkimata naha järele. Käia ja kraapida seinalt samblikku ja lugda üle seinast kukkunud kive ning otsida oma algupärase värvi säilitanud sindlitükikesi. Mõelda, millal oli viimane kord, kui vana mõisahoone jäänused läbi võsa veel pisut paistsid ja kes seal viimati käis. Kui üks asi ükskord korda tehakse, siis tahab mõni napakas ikka teada, milline ta lagunenud peast välja nägi. Ja võibolla on see palju kõnekam seik ajaloost, kui mõne teise hoone täiesti pilvitu eksistents.
We may know that a renaissance era manor house looked not much different from a regular peasants´ home, we may be even able to reconstruct it based on drawings from the history museum, but do we know how it smelled? Like horses, spring fields, gun powder and raw skins I guess. It is important to see the buildings in whatever state they are at. Scrape some moss off the wall, count the tiles fallen from the roof and missing squares in the windows, try and remember when was the last time the bushes didn´t completely cover the view on it in the winter. Who was the last one to ever use it and who was the last one to take a picture. Even if it is restaured or reconstructed, some nutcase might want to know how it looked when it was still in a mess and no one knew the color the walls had once been. The fact a building has been abaondoned and almost destroyed tells a lot more about history than a building that has stayed in perfect shape for centuries.

Infot näituse Ultima Memoria kohta saate Eesti Ajaloomuuseumi koduleheküljelt, mis ütleb, et
Näitus on Eesti Ajaloomuuseumis avatud 10. jaanuarist
28. märtsini 2009
neljapäevast teisipäevani kell 11-18. Suletud
kolmapäeviti.2009. aasta
jooksul on näitust võimalik näha ka Narvas, Pärnus
ja Tartus.

The exhibition is open in the Great Guild Hall is open
till 28th of march 2009, there is still a chance to see it later in Narva, Pärnu
and Tartu this year.



Muide, ma avastasin, et olen oma nööbitud kodupüksid kinnitanud ehisnõelaga, millel on juhtumisi Suurgildi hoone lõvipealise ukselingi kujutis.
By the way, I have fastened my buttonless home pants with a pin that depicts the door handle of the History Museum....

reede, märts 13, 2009

Eesti [tek]stiilseimad preemiad. Most [m]annual artists´ prizes in Estonia.






Palju õnne, Anu, aasta tekstiilikunstnik 2008!!!Congratulations, Anu Raud, textile artist of the year 2008!!!
Pildil on veel näiteks Ene Pars, Monika Järg ja Liisa Tomasberg (pagan, ma ei mäleta kas kahe või ühe O-ga....ilmselt kahega, sest tema tööd ajavad inimestel ikka MÕLEMAD silmad suureks.)
Besides Anu Raud (gray hair) you can see some other textile artists here.

Kirill kaasikus....
Young textile artist of the year Kirill Safonov.
Alles see oli, kui ta esmakursuslasena Anu juures praktikal käis ja ma toonast gruppi paelu punuma õpetasin... Mida lahedat me tegimegi siis, üks vööülesanne oli ja...veel üht-teist. Kirillil on ikka mega silmatorkavad ja kriiskavalt läikivast materjalist teosed. Tema patjade peal olid ka näod (näitus aastapreemiate töödest on Hop Galeriis) ja seetõttu meenutasid need mulle Eesti Nägude projekti .... kuidagi sarnane teema juhtumisi.
It seems like just recently that he (the author of this kind of things) was a first year student doing the ethnographic apprenticeship in Heimtali museum, at Anu´s place, and I remember teaching their group how to twine ribbons and belts. There were faces on his pillows and fabrics (the exhibition with the works of prizewinners is in Hop Gallery, Tallinn) and thus they reminded me of our schools´ portrait project. It is just an accidental similarity in themes. Faces ARE an interesting subject though.

Staarfotograafid
...three generations of paparazzi... catching the main prizewinner on a shot.

Aasta Meister Meister ...Lylian Meister.
Nõelapadjakuninganna!!!
Pincushion Queen!!! (it is a reference, you know...) Or, the Master of the year, Lylian Meister. Special prize for an artwork with the most impressive duration. She embroidered one thousand and one pincushions in 3 years.
Mis puutub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu, siis siiamaani on meil vist küll kuhjaga vedanud. On kaks galeriid, Lühike Jalg ja Portaal, kus põhimõtteliselt asju küll müüakse, aga need on ka kohad tööde NÄITAMISEKS. Sest ega suuremaid asju ju kohe ära ei müüda. See on nagu kõige pikem näitus. Ja tekstiilikunstnikel on üldse rohkem kohti, kus sitsida. Katariina Gildid ja värgid... Lühikese Jala Galerii algatatud Aasta Tekstiili auhind sai küll sel aastal välja antud Kultuurikapitali toel, ent ometi, kui poleks galeriid, poleks ka auhinda. Ja iga kord, kui Galeriis jälle mingi avamine või kogunemine on, ajab mind pisut itsitama selline "gängi kokkutulek" pisut allpool tänavatasapinda, ja see peaaegu et "tekstiilikunstnike isikliku elutoa" tunne mis seal tekib.
What comes to the Estonian Textile Artists Union, then we are at great luck to have two splendid galleries to always be represented at. Although basically they sell applied arts, it is alos a place to show works. No one buys larger pieces in a very short time. It is like the longest lasting exhibition... And they were the ones who started handing out a prize called Textile of the year, for which they had to apply for funding this year, but it is nevertheless their prize. I can´t help but feel very amused at these "gang meetings" in the Gallery, below street level, peoples feet passing by, and textile artists treating the place like their personal living room. It sort of feels like being at a friends birthday every time.
Mul on tunne, et tänavused auhinnad läksid just nendele inimestele, kes ei tee lihtsalt kunsti selle järgi, milline idee parasjagu on pähe torganud, vaid neil on kõigil väga konkreetne oma nišš, oma liin ajada. Anu ja tema eriline lugupidamine rahvakunsti (ning maailma stiilseima pidurõiva mulgi kuue) vastu. Kirilli pop-funky-haute couture-trükikangad. Lylian tikib kuni PISTMA hakkab, või pistab kuni uni peale TIKUB. Ja tegelikult on Keret Altpere ( Aasta Tekstiil, Bretagne ja Saaremaa dokumentaalsete tekstiilijuppide põhjal loodud vaip) ka teinud väga sarnast asja oma needitud mustadele vaipadele. ikka seesamune mummukeste-täpikeste rütm, ainult natuke suuremas mõõtkavas.
I have a feeling the prizes this year went to all the people who don´t just realize any random idea that pops into their head, but have their own niche, their own THING, that they grow and nurture. Anus´ respect towards folk art and especially the worlds most stylish red carpet wear - mulgi coat. Kirill´s pop-funky printed fabric haute couture, the fusion of structures and images and patterns. Actually, the maker of the Textile of the Year - Keret Altpere - basically also does the same thing as her black rivet carpets, playing a game of spots, buttons, dots... in just a bigger scale.
On hea, kui on see OMA ASI. Mõned inimesed, keda ma õhtu jooksul kohtasin, otsivad seda OMA ikka veel. Ma tean omast käest, kui õnnetuks selle OMA ASJA puudumine inimese teeb, ja kui lootusetu see tundub. Mõnikord on vastus käeulatuses, aga sa ei näe seda, kui keegi ei tule appi ja näpuga ei näita. Tuleb pöörata pilk endasse ja anda endale võimalus.
It really is great to have YOUR OWN THING. Some people I met during the evening are still looking for that. The more hopeless it seems the harder it is to find it. Sometimes you just don´t see it... someone needs to point it out, or you might cast something really great aside and give up before you give yourself a chance.
Ja tuleb ringi käia lahtiste silmadega ja olla avatud kõigele mis ümberringi toimub. Ma võtan oma lubadust rohkem muuseumides ja näitustel käia ning üldse kultuuri tarbida päris tõsiselt, ja sellest ka elevandid ja küünlad mis mul eile silme ees ujusid. peaaegu igal õhtul on MIDAGI. Eile oli kahe tekstiiliürituse (näituse avamine ja auhinnad) vahel sissepõige Linnagaleriisse näitusele Himaalaja lapsed, mis pakub meile pilguheitu ühe Tiibeti kloostrikooli igapäevategemistesse ja meile harjumuspärasest tunduvalt erinevasse õppimisprotsessi. Sealses ühiskonnas tundub olevat väga oluline, et keegi ei jääks kõrvale - kui vanem vend saab maja ja keskmine karja, siis noorem läheb kloostrikooli. Igalühel on OMA ASI, ja seda osatakse ka hinnata. Lapsed tukuvad raamat pea all ja loevad kohe silmi avades poolelt realt edasi kus iganes eelmisel õhtul pooleli jäi. Nad mängivad ka oma mänge, jorisevad laulda ja osalevad kloostri tseremooniates. Nad on ühed õnnejunnid, et neil veel on luksus õppida OMAS keskkonnas, et veel on selliseid kohti ja koole, mis igas detailis nende oma kultuuri kannavad, mis pole kultuuriliselt steriilsed, kohad kus on OMA hõng.
One needs to walk around with his eyes open and be receptive towards every little bit of what is happening. I have kept the word I gave myself - to visit a lot more museums and exhibitions and to experience more culture in general this year. This week has really been busy, I don´t even have any strenght left to go to the school ball tonight (it is the schools´ 9th birthday). I have gone somewhere every night, be it animations or courses or openings... Yesterday I squeezed a visit to an exhibition called The Children of Himalaya in between the opening and the award ceremony. The exhibition presented us photos and videos about a monastery school in Tibet. Their daily routine and their method of studying is so different from what most of us is used to, but it is undoubtably very suitable for a society that they have there. It seems most essential for tibetans that everyone has their place, their THING. If the older son gets the house and the land, and the middle one gets the cattle, then the youngest goes to study in a monastery school. And they do know better than not to appreciate it. Getting up at 4 am and, having had the text book as a pillow, continuing to read from where you finished right before you dozed off, that is most admireable from a 6 year old boy. The children are children though, they play games and sing and take part in the ceremonies, eat together with everybody... and they have the luxury to study in an environment that is not culturally sterile and has its OWN feel and presence.
Pärast galerii üritust läksin veel Priit Pärna joonisfilme vaatama - Kas maakera on ümmargune?, Ja teeb trikke, Kolmnurk, Aeg maha!, Eine Murul ja Elu ilma Gabriella Ferrita. No minge metsa kui pikalt see kestis! Pool sellest ajast täitis vist too viimane film, üsna mõttetu seejuures. Oleks eelistanud Porgandite ööd, kui juba märgade saabastega kinos istuda. Kuidas Priit Pärn selle oma asja ikkagi leidis, ta ei osanud ju väidetavalt joonistadagi? Aga näe, on asi. Täiega on. Pole vaja muud kui ideed. Ei, mitte lihtsalt ideed... ma ei teagi mida. Mõttevabadust äkki? Sellist, mis läheb kasvõi läbi müüri, sellist, millele sa ise ka kätt ette ei pane. Ja hästi palju porgandeid on vaja. Ma arvan, et ma leidsin seekord kõigist filmidest kõik porgandid üles!!! Oli ka tolles viimases filmis helgeid momente, näiteks kana. Aga ärge vaadake seda filmi, sest see on ikka TÕESTI väga igav. Ega seda õnneks Eesti Filmi Päevadel rohkem ei näidata ka.
After the event in the gallery I went to see Priit Pärns´ animations in Tallinn Cinema House. Holy pants, how long it took, I thought it was going to be 6 short animations. The last one, Life without Gabriella Ferri, probably took up half of that time. Don´t see that one, really, cinematic snobs may think differently, but it is boring as hell. Not funny, not THAT dramatic, not quite this OR that. It had some highlights - like a chicken - but it was still boring. But then, it won´t be shown twice during this event anyway. I would have preferred The Night of Carrots, if I had to sit through SOMETHING with wet boots. Well, there were enough carrots in the rest of the animations shown there, too. I managed to find all the carrots and bunnies. Believe me, I did not miss one.
How did Pärn find HIS thing, if, as he has said repeatedly, he thought he couldnt even draw [well]? I guess it needs something better than knowledge. Ideas. Or more tahn that.... freedom of mind? Or an impulse, that makes you unstoppable, so that you can even walk through walls. You also need a lot, a LOT of carrots. they are good for the mind, you know?
Ma tahan veel lõpetuseks kiita 8. klassi, kes, rääkimata sellest, et mitte varem ära minna olid tunnis isegi kauem kui pidid ja tegid valmis ühe korraliku plakati. Ma tean, see ei ole teie OMA ASI, noh mingis mõttes teie kooli asi on teie asi ka. Aga te olite tõesti imetlusväärselt kannatlikud ja kohusetundlikud, ja sellest oli palju abi!
I want to thank the Aca....I mean, 8th grade. Just because. They could have gotten off sooner than they should have, but instead they stayd until they finished the work that was given, which took longer than the one lesson we had today. Really, I know it is not their OWN THING, although their schools´event is sort of their thing too - sort of. But it´s great to see them w0rking hard on something together. They have spirit.
JA NÜÜD TULEB VAHEAEG JA SIIS SAAB IGA PÄEV OMA ASJA AJADA.
I CAN NOW DO MY OWN THING FOR A WEEK CAUSE IT IS RECESS!!!!!!!

neljapäev, märts 12, 2009

Lühidalt

Täna: kooli sünnipäevakarneval, Eesti Tekstiilikunstnike Liidu preemiasaajate näituse avamine ning preemiate üleandmine, põgus läbijooks Linnagalerii näituselt Himaalaja lapsed ja 6 Priit Pärna joonisfilmi Kinomajas. Piiiiiiikkk päev. Kirjutan nendest rohkem, kui ma ekraani peal enam elevandikujulisi pilvi ja millimallikaid ei näe.

Tekstiilide hingehoid II. Preservation of the soul of textiles part II

Algus siin. The first oart of the story is here.
Kolmapäev, 11. märts. Pliiats. Harilik. Minul oli. Minul oli MEELES. Teistel oli pastakas. Muus osas mul millegagi hiilata polegi. Mul ei ole perekonna reliikviaid ega sellise legendiga asju, mis kellegile korda läheks. Vaesed asjad, neil polegi kedagi peale minu... nii, ja kohe hakkab neist asjadest veel rohkem kahju.
Wednesday, march 11. A pencil. I had one. I remembered. Others had a pen or a marker. In all other matters, unfortunately, I have nothing to boast about. I have no exquisite family treasures or Things that have an unusual legend. The poor things I have don´t mean much to anybody but me. I am all they have...
Ma saan aru küll, et peaksin iga linikut hoidma eraldi kangarulli peal ja mitte voltima, või tegelema päev läbi nende lahtivõtmise ja ümbervoltimisega. Ma saan aru, et pean toas hoidma sobivat temperatuuri, et pean pühendama umbes 100 tundi iga asja kordategemisele ja aukude parandamisele tugevduspistetega, et peaks panema õrnadele asjadele taha gaasiriide ja otsima mööda Eestit ja maailma parandamiseks sobivaid samast ajajärgust riidetükikesi. Ma saan aru, et pakkida tuleb happevabasse paberisse / karpi ja rullida kokku parem pool ülespidi. Oletame et ma teen seda.
I DO understand I should keep every textile rolled up on a cardboard roll, not fold them to avoid weakening the fabric from the folding lines. I can understand how dedicating 100 hours to repairing and cleaning each artefact makes their future preservation less troublesome and lenghtenes their life expectancy. I already know about the thin silk fabrics I should fasten the especially tender objects onto with careful support stitches. And I know I have to use acid-free paper and boxes to keep the artefacts in. Let´s suppose I do that.
But.
Aga: voodikastis on juba voodiriiete asemel raamatud. Riidekapis pole enam riideid, vaid lõngad ja vill. Riiul on täis igausgu materjale ja näidiseid, kapi otsas on isiklikud tööd ja pesukapis on kunstitarbed. Voodi taga on veel villa, paberid, virn seepi ja rull mullikilet. Et siis....kuhu ma panen need asjad ( ja ärge öelge et seinale, nendesse seintesse tuleb igasugu konksude jaoks augud puurida väga kõva drelliga...

I already have books inside my sofa instead of bed clothes. I have wool and yarn in my closet instead of clothes ( I only have 3 sets of changing clothes right now!!!) On top of the cupboard I have paintings, drawings and textiles from 1991 to present. Behind the bed I have more wool, a pile of soap and a roll of bubble wrap. Like....where do I put those things if not folded up in the cupboard? Please dont tell me I have to drill 100 holes into a brick wall as hard as diamond and place the textile rolls on hooks....?
ega ma kaeba. Lihtsalt tõesti on raske mõelda, kuidas hoida oma kollektsiooni esemeid nii, nagu ma tean, et nad väärivad.
I won´t complain. I will put as many things in order as I can, keep as many in the cupboard as it fits and keep the rest in their present state for now. Let´s see what I can manage in the future. perhaps I will take the weaving looms apart and make the weaving room into a home crafts museum....
Niikaua kuni ma mõtlen, jagan veel kübemeid oma konspektist. Niisiis parandamine ja hoidmine. Üks hea reegel, mis kursusel välja öeldi, oli see, et kõiki parandusi peab saama tagasi võtta, taastada olukord, milles ese oli enne seda, kui me teda parandama hakkasime.
Teiseks kõlasid mõned huvitavad nimetused: gaasriie (õhuke siidkangas, mida vene ajal ja tollaste põhimõtete järgi pritsiti liimiga, et seda tugikangana eseme taha kinnitada, tänapäeva konserveerimissuund seda ei luba (igasugune liim võib eset kahjustada, liimide keemia söövitab kiudu.) Siis euromarli - teatavat tüüpi marli, mida pidavat leiduma Eesti Tekstiili poes. Seda saab siis nt. puuvillkangaste parandamiseks kasutada. Filterpaber ja siidpaber, mida pidavat tellitama muuseumidesse firmast Maksing.
To give myself time to think about it, I´ll just post the notes from that last class. Repairing and preserving. A golden rule in repairing old things is that one should be able to sort of "take back" everything they do. All the stitches, patches, support fabric, nets etc should be removable if it is necessary. No glue, now sewing machine, nothing too permanent. Some interesting materials were named: gas fabric ( an especially thin silk, that was common material for scarves in the 1960ies, in russian school of conservation it is still sprayd with glue to fasten it more conveniently. Western tradition won´t allow it, because any kind of glue contains chemical components, that may damage the artefact. Filter paper or chemical-free wrapping paper. In Estonia the company that imports it is Maksing. Eurogauze fabric - a different type than what we are used to. Good for supporting cotton artefacts that have a threat to fall apart.
Eseme aukusid parandatakse võimalusel esemest endast saadud kangatükikeste / kiududega, võibolla õnnestub kusagilt leida sarnast ja samast ajajärgust, sama elueaga materjali ( sest nad käituvad siis ka edaspidi sarnaselt). Paikamisel kindlustatakse ka augu /paiga ümber jääv kulunud ja õhenenud materjal tugipistetega, et paiga serva omakorda auku ei tekiks. Kui esemel on nööpe või metalldetaile, tuleb need enne eseme enda pakkimist eraldi siidpaberiga üle mässida, sest rooste on üks hullemaid augutekitajaid. Nööpide alla saab panna paberi, mis eraldab need kangast. mahulisi esemeid nt pluuse, tanusid, tuleks ka pakkida mahuliselt, petada hoidukarpi polstreid. rulli keerates tahab ka toru, mille ümber keerata, enne paberit või riiet ümber, kui ese on juba selle peale keritud, tuleb toru keerata veel vanasse voodilinasse või panna linasesse kotti. Pakkimispaberied esemete ümber ei jäeta igavesti, vaid neid vahetatakse siis, kui nad on värvi muutnud ( nt kollaseks tõmbunud). Karpidesse võib poetada silikageeli pakikesi sest niiskust ei tohi ese hoidmisel saada.
If it is at all possible, one should repair the holes in the artefact with material taken from the extra edges or from the edges of the hole, or find material that is from the same time period. Then the material you use for repairing will change in time in a similar way to the artefact itself. You shouldnt just patch holes, but support the fabric around the hole with stitches, cause otherwise you´ll soon be facing new holes on the deges of the patch.
When you are dealing with repairing colorful embroideries, you choose a darker color that you can see, cause singular thread look lighter. If the colors are faded, you can see the true color of the yarn or thread from that tiny part that is inside the fabric or, if only one side has faced the light, then from the stitches on the back side. If the artefact has buttons, you should wrap the buttons in filter paper separately to avoid the rust from corroding holes into the textile. Three dimensional objects should also be packages three-dimensionally, adding paddings inside the box where you keep them. wrapping paper will not last permanently, it may change color, in which case you whould change it.
KUi eset ikkagi on vaja voltida, siis lõimepidi ehk eseme valmimise suunas. Suured asjad tuleblihtsalt ise rulli keerata. Kui voltida ese täitsa kokku, tuleb teda mõnikord voltida hoopis teistmoodi, et voldikohad ei hakkakss läbi kuluma. Me nägime loengul ka üht rätikut, mis teiste esemete raskuse all voldituna seistes oli murdekohtadest lagunenud. Nojah, mul muidugi on kohe süümekad, mina ju teisiti ei hoiagi oma asju. Ent ma võtan neid ka alatasa lahti ja pakin sahtlid ümber. Väga lootusetu ma ka pole.
If there is no way to roll the textiles on a stick or cardboard roll and you have to fold it, you should take it out and occasionally fold it in a completely different way. We did see a cloth in the class this time that had completely broken apart right at the folding lines. Well...like I dont feel guilty or worry enough already. But, but! I do take them out and fold them differently every now and then! I do!
Saame veel teada, et vanamoodsad puukirstud, mida peidmied pruutidele tegid, on ühed parimate tingimustega hoiukohad: jahe, õhutatud, valgus ei pääse sisse, kemikaalivaba ja kerge tolmust puhas hoida.
We also learned that the old fashioned wooden chests probably were the best places to keep textiles. First of all, they had air holes in them. They were all natural. They kept the light away, they were cool and they were easy to clean.
Mul oli seekord päris palju asju oma kummutist kaasas. Olin arvanud, et neil pole suurt midagi viga ning nad ei vajagi erilist korrastamist. Ent nagu kiuste tulid neid just seal klassis vaadates välja plekid, laigud, kulunud kohad ja augud, mida ma kodus pole märganudki. Masendav... võta nüüd kätte ja hakka lappima. Oleks aega siis teeks ( kas keegi on nõus minu eest kõik muud tööd ära tegema, ah?)
This time I too had a lot of stuff with me. It had appeared to me at home there was nothing much wrong with my pieces. But in the class....a hole there, a weakened spot of fabric there, rust, stains, darkened fibers, I just hadnt really paid attention carefully enough. Depressing... Now go and wash and patch and stitch´em, you Lazy Lizzie. If there was someone doing the rest of the work I need to do for me, I wouldnt mind dedicating myself to taking care of my collection. But unlike some, I have no one to leave any tasks to.
Ära korja siis nii palju, ütlevad nad mulle. Mul ju polegi palju, 15 aasta kohta. Peaks tegema koduse käsitöömuuseumi ja võtma mõned töötud asju hooldama. Ega keegi ise küll appi ei tule, tuleb lihtsalt peale hakata. Kui elu võimaldab.
Well, they say, don´t collect so much stuff. But if I don´t, what then? Into the garbage? For the whole 15 years I have randomly kept and collected a bit of this and that, it is not really that much. 4 to 5 hundred pieces perhaps. I´ll think about it first. And then maybe.... a home museum wouldnt be such a crazy idea, would it?

Kunstitarbed Venemaalt

teen reklaami vabast tahtest. Minu tänavanurgal (Lõime ja Sõle ristumiskohas ) nimelt pood kus müüakse kunstitarbeid, Vene omi, niisuguseid häid ja hinnatuid. Samal firmal on kodulehekülg, kust saab neidsamu (ja rohkem) kunstitarbeid tellida. Nt head akvarellid ja pastellid, akrüülvärvid, õlivärvid jmt. pintslitest rääkimata.

esmaspäev, märts 09, 2009

Chris Shepherd (Animateek nr 6)

Woah, ei tea, kas ma olen ainus friiik peale animatsioonitudengite, kes sellel üritusel käib? Ma siiski loodan, et mitte, ja saal on üsna täis ka. HÖHEH!
HEHÖH! I thought I was the only crazy animation fanatic going regularly to the even called Animateek, besides the HÖHEH HIHAA animations students from the Academy of Arts, but the theater is full, so there must be other HIHOHE people too.
Täna oli külaliseks Animateegis mees, keda mina nüüd kutsun HEHOHAH- mees. HÖHEH, HEHA! Teda kasvatas paranoiline telekas Liverpoolis ja ema. HÖHEH!
HIH the guest HÖH today is Chris Shepherd, author of some rather peculiar, somewhat cruel, but thoroughly funny and very elaborative films that mix animation techniques - both puppet and drawn animation - with live action. He was raised by a mother in TV - I mean, Liverpool, and a paranoid BBC....no, wait... who was paranoid, exactly? Damn these discontinuous notes in the dark. Chris is a brit, who, more than like a Seriously Serious- Serious Filmmaker seems like a guy who just goes through life trying to find things he enjoys and that make it worthwile doing a job with the result of the job itself as the prize.
HIH - nüüd saan ma palju paremini aru inglise inimese tegelikkusest ja sellest keskkonnast, mis neid ümbritseda - HEHOHII - võib. Vähemalt filmid Vaikus on kuldne ning Isa on surnud avasid minu jaoks -HIHEE - paljude seni arusaamatuks jäänud ühiskondlike nähtuste tagamaid (ma kogu aeg loen tuttavate inglaste repliike igasugu chavide ja muu hullumeelsuse kohta aga ei saa aru mida see SISULISELT tähendab). Oma lapsepõlvest, keskkonnast, kus ta üles HEHAA- kasvas ja inimeste käitumisest, ütles Chris, oligi tal alatine soov filme teha. Aga esialgu viis teda animatsiooni juurde töötus ja mingi õber keda telekas, ei, see teine, ....ema...pidas tõenäoliseks geiks kuid kes seda polnud. Oli animafilmi - HÖHEH- tegija hoopis.
I can now grasp the background of many remarks from my english friends over the internet a lot better. So that is what HEHÖH they meant? So that is who they MET? So that´s what you get? Why the reality is what it is, and what generates peoples behavior, what they are like and what their surroundings and types HEHÖH of people they meet does to them, when it is made picture clear, you don´t have to go to Wikipedia to find out and have an extra HIHAA coffee break in your day instead. HÖH Silence is golden and Dad´s dead are such nifty films, that you can´t separate real from unreal and surreal from wishful thinking and all of that from a real HÖHÄH life visualized flashback... Lifeless HEHA things just randomly give a reaction or start moving in the middle of the scene, it is not like they are " animated" really, it feels more like they dont HIIHOO have a reason to react before that moment. They are triggered by the natural course of events in the film.
Movies about real environment, his background and his childhood were something Chris said he really wanted to make movies about. I guess the english get that urge a lot - angsty social dramas in mining towns and ugly realy people with ugly intentions and twisted dreams....I am way too pessimistic about british films, aren´t I?
Chris Shepherd segab mängu- ja animafilmi, ja - HÖHEH- väga osavalt. Mingil hetkel lihtsalt on vaja vihikusse kritseldatud kriipsujukud elama ja liikuma panna. Mingil- HEHOHII HAHA - hetkel on vaja, et elutud asjad hakkaksid elavalt reageerima mõne pärisnäitleja tegevusele filmis, näiteks seina prõmmimisele. Mõnel HÖHEH hetkel on vaja, et tagasivaates (loe:flashback) muutuksid tegelaste kontuurid ebaselgeks ja näod ning kehad sulaks kokku keskkonna ja omaenda tegudega. Või et kunagi mõeldud mõtted visualiseeruks HIHEHOHAA mängult päris keskkonnas. HEH- HIHOO! Chrisi sõnul püüdis ta luua mitmekihilist pilti, mis oleks nagu Francis Baconi maal elavas esituses.
He mixes the techniques so fluently and cleverly that it seems like he did not even move a finger, just basically rolled the tape and said action, and everyone, the actors and the puppets and the drawings knew exactly what to do and when. Sometimes he needs the random objects on a TV set to react to a "crazy neighbors banging his head against the wall", and they do...souvenir dolls pull a hat over their eyes and other puppets grown and complain.
Ma näen ekraanil pidevalt kummitust või mingit varju.... ei tea kes see on...

HÖHEH!
Shepherdi omapärased naerupahvakud jutu vahel meenutasid mulle seda, kuidas naersid tema kõige julmemad tegelased.
The way Shepherds cruelest /funniest characters laugh is a lot like his "HEHÖH, HAHII, HEHAA, HIH and HEHÖHIHAHOO" in the middle of his talk.
Ta on, muide, teinud ühe sketši komöödiasarjale Big Train. Ma arvan, et teate seda küll...
He is also the author of that staring contest sketch series in Big Train. You know, the one where nothing happens.
Follow the links inside the black text to see and find out more.
Anyway, I think he´s a fun guy, I don´t know, why his animations seem to be rather dark, mostly.

laupäev, märts 07, 2009

Eesti Laul

mul kama tulemusest, aga Trafficul on jumala hea laul. nagu U2 kõige paremad lood. NAGU TÄIEGA, NAGU, ONJU EKSJU KAMOON.
I dont care about the result of Eesti Laul but Traffic has a song I could listen again and again. as good as the best songs of U2 or something like that.

Mee- ja ajameistrid Kinomajas. Masters of time....and makers of honey. In Cinema House, Tallinn.

Ta on nagu päkapikk. See, kes maja ära kaotas.
He is like a dwarf. The one that lost his house, for example.
Ta räägib kähedalt ja veidi toriseva tooniga, aga sõbralikult ja siiralt. Ja lapsed kuulavad. Üht-teist....On lastehommik Kinomajas, ja Heino Pars tutvustab oma multifilme päris pisikestele põngerjatele. Neid pole siin ülearu palju. Siiski on mul hea meel näha et ma pole ainuke häbematu Vale-Laps kes 25 - kroonise piletiga sisse hiilis. Minu ees istuvad veel mõned suured lapsed. Ja mõtle ongi Heino Pars, ja tekstiilikunstnikust kollegi Ene Parsi issi. Ta räägib natuke oma huvist mesilaste vastu ja küsib lastelt, kas mesi on magus või mõru. "MAGUS!" Meejutt tekitab saalis tiheda sumina. Kõik põnnid kordavad sõna "mesi...mesi......MESI....mesi".
he speaks with a rough, but friendly voice. He has eyes like a child. And children listen. It is childrens´ morning in Tallinn Cinema House, and Heino Pars is introducing his puppet films to, in my opinion an audience a tad bit too young. But it is a nifty trick to make a childrens morning and....get the PARENTS to watch puppet films they might not have interest to watch alone. I am rather relieved I am not the only Big Kid who took the opportunity to get in for half price and come on a childrens´ morning. Phhf, they did not think it weird, I am glad. And there he is, the real genius of estonian puppet film and the father of a textile artist collegue of mine, Ene Pars. The man talks about his interest in bees and the film Meemeistrite linn (honey makers town?). "Honey...honey...honey....." the children in the movie theatre repeat enchanted.
Pars on ikka tõsine geenius. Ta on nagu nukufilmide Sydney Pollack ja Peter Jackson ühes isikus. Meemeistrite linn on parem kui suur osa Hollywoodis toodetud põnevikke ja Välek Vibulane on nagu Sõrmuse Vennaskond... Ma mõtlen sellele, et miks mind juba lapsest peale nende filmide poole nii hirmsasti tõmbas. Võibolla sellepärast, et nad on nii elutruud ja käegakatsutavad, sõna otseses mõttes. Need möginad, mida kärjes sõtkutakse, jõgi, mida mööda sõidetakse, samblad ja heinad ja kõrred, kõik päris. Meemeistrite linn on ikka niivõrd mitmeplaaniline. Ja seal on oma staarnäitlejad ja statistid ja kõrvalosatäitjad, kõik nii õigel kohal. Kõik nii õigel hetkel, kõik nii omal kohal. Välek Vibulane - ma ei tea, kas ma väiksena seda raamatut lugesingi, mis selle aluseks on. Tõsiselt hea lugu ikka. Koopainimeste juurest järjest arenenuma ühiskonna suunas, ja siis jälle julmema. Ja tagasi koju... ei jääda Teistsuguste juurde, kuigi neil on Paremaid ja Rohkem igasugu asju.
He truly is brilliant though. Like the Sydney Pollack and Peter Jackson of puppet films combined in one person. His films are dramatic, exiting, adventurous, beautiful, he can create suspense when making a film of bees and make you go "Aww!" I kept trying to recollect why I was so drawn to those animations ever since I was a child. Perhaps it was because everything was so life-like, so real. The stuff that is progressed by the bees, well, it is something TANGIBLE. It flows and mixes and you can practically feel the TASTE of the fake honey (or was it real, perhaps?) It is so multidimensional too. The puppets - there are stars, and there are extras, and side actors and the comic relief characters. The story is so intact. Everything is RIGHT ON TIME and just where you would want it.
Kolmas film oli Väike Motoroller. Parsi esimene nukukas, koostöö Tuganoviga. Hästi nunnu film. Siin ja mujal vilksab tiitrites väga kuulsaid eesti nimesid. A. Pärt. Huvitav, mitmes iseseisev töö see tol vennal teha oli? Ja teistes filmides käib läbi Ülo Vinter. Kõik siiamaani nimetet mehed on saanud ka meil koolis portreteeritud, ja siin kuuluvad nad kokku. Vinteri "saundträkid" on väga tšillid.
His first puppet film, the Tiny Motor Bike, was very cute. A lot of famous estonian names go through the movie titles. Arvo Pärt for example! He made the score to that tiny motorbike film.
Hernes. 1988. Uhked ja ilusad nukud. See on tolle filmi kõige suurem võlu - ilusasti tehtud tegelased.

Seansu lõppedes on mul külm hakanud. Ma nimelt tahtsin jala minna Pelgurannast Kinomajja, aga jäin uksest välja tulemisega hiljaks ja jooksin naha märjaks. Väikestel animaniakkidel on võimalus nüüd onu Heino käest igasugu asju küsida. Väikes suur animaniakk küsib, kuidas nukud nii suure liigutamise peale katki ei lähe [jee, ma rääkisin Heino Parsiga, ma rääkisin Heino Parsiga...te ei saa aru, eksju. Te pole ka mingid nukufilmihullud]. Vanameister seletab, et nukud on mitmekordsest traadist...ja et peale multikate tegemise tal õieti polnudki muud karjäärivalikut, sest nii jooksva fantaasiaga inimene ei saa näiteks arstiks hakata. Mõned suured lapsed muudkui küsivad ja küsivad, ja mina luuran nende selja taga ja Saan Ka Teada.
By the end of the event I have started to feel cold, becuase for a specific reason (nice spring weather, need to work out some, get a ray of sun on my face) I wanted to walk to Old Town. I miscalculated the time it would take and barely made it by half-running, though. So I was kind of pouring sweat... After the films the audience can talk to the puppet master. I talked to him, I talked to him, yay!!!! One of the best thing he says is that he hadn´t really a different career choice cause a person with such a wild imagination was not allowed to become a doctor.
Järgmisel laupäeval näidatakse ka Parsi nukukaid. Operaator Kõpsi vist. See on internetis ka olemas.... aga minge ikka suurelt ekraanilt vaatama. Minge Parsi suurelt vaatama. Aga vaadake ka tema nukuvarianti Aja Meistrites, kui tulevad eesti filmi päevad Kinomajas.
Next saturday they´re going to show different films from him.
Nii lahe, et nii lihtne on Eestis kohata geeniust, ja eriti lahe, et nukufilme ikkagi SAAB mõnikord suurel ekraanil näha.
It is charmingly easy to meet a real life genius in this country. If you take time to find out and bother yourself with being there.
Esmaspäeval on siis Kumus Animateek.
On Monday there is the animation event in the new art museum arranged by Dark Nights Film Festival. I am not going to miss that one!!! (I was forced to miss two of those for stupid school staff meetings, bleh!)

neljapäev, märts 05, 2009

Tekstiilide hingehoid. Preservation of the soul of textiles.

Sellist pealkirja kannab kursus, mida Rahvaülikoolis loeb Ulve Kangro. Kas ma pean siia ka EL lipu postitama? Kursusel rõhutati nimelt, et me saame selles tasuta osaleda Euroopa Liidu toel.
Mul polnud kaasas oma kummutitäit pitse, ent mul oli kaasas see mis alati: valmidus ammutada uusi teadmisi ja need tuleviku (ja mineviku) jaoks kõrva taha panna (toruteibiga...jah, on küll valus, teatud mõttes).
Thats the name of a course I started to listen in an education center in Tallinn. The first thing we did was fill a survey to let the financer of the course - the great EU - know we are decent people etc etc etc... and we need to fill a feedback survaey at the end of the course. I did not have any stuff with me as we had been told, but I did have my thirst for knowledge. Attached with a duct tape behind my ear. What a pain...
Mis on tekstiili hing? Tema legend, tema lugu. Mõne jaoks on tähtis päritolu, mõnejaoks perekonna elukäik ja asjade saatus seoses inimeste endi elumuutustega. Mõne jaoks on tähtis lugu asjas eneses, mismoodi teda on kasutatud, mismoodi ta on kulunud, missuguseks muutunud, milline välja näeb kõigi oma plekkide ja rebendite ja parandustega. Mõne jaoks on oluline see, mida see ese räägib kultuurist, või mida ta räägib inimeste väärtushinnangutest; mõne jaoks on tähtis oskuste ja teadmiste lugu, mõne jaoks erinevate tehnikate tuhanded võimalused, mõne jaoks esemete valmistajate lemmikmotiivid ja mustrid. Hing on õigus olemasolule, vähemalt. Hinge hoidmine tähendabki seda, et me tagame eseme õiguse olemas olla sellisena, nagu on selle eseme seisukohalt kõige õigem. Võibolla alati küll mitte mõistlik. Aga hing polegi mõistusega seotud... või on? Esemetel võib olla hing aga mõistust pole... huvitav.
What is the soul of a textile artefact? For some, it is the background, where it is from; for some, it is the story of the family who has had it andhow peoples fate has changed the fate of the artefact. For some, the soul might lie in the thing itself, the way it looks, smells, in what way has it been used, what stains and defects and mendings it carries. For some the soul lies in what the artefact can tell us about the culture and peoples values in general. For some it is in the thousands of variations of one technique, or specific motifs and patterns an author or a maker has preferred, their creativity and individuality. An artefacts soul is its´ right to exist. To preserve the soul of a textile means enchancing its possibilities to exist, to be preserved in a form that is most suitable for the specific artefact. The state in which to preserve it may not always be the most sensible or beautyful-looking. But the soul is not meant to be sensible. Or is it? If a Thing can have a soul, can it not have a Mind?
Nojah, igatahes ma jagan teiega ka, mis ma teada sain. Paljud asjad, mida Ulve Kangro rääkis, olid mulle muidugi ammu teada ja iseenesestmõistetavad. Üldjoontes. Aga tegelikud teadmised peituvad pisiasjades. Eseme dokumentatsioon, tema kirjeldamine, tema loo jutustamine, põhjalik defektide otsimine ja eseme jäädvustamine (pildiline koopia või järgitegemine), selle ju tegin isegi 8. klassi tüdrukutega juba läbi. Ja kui UK ütleb, et vana ese on ka 2 aastat tagasi tehtu (sest kui seda juba praegu hoida saab temast kunagi eriti vana ese, mis kestab ja kestab), siis oli õige ka lasta tüdrukutel kopeerida hiljutisi esemeid, kuna vanemaid kõigil lihtsalt võtta ei olnud.
A lot of things we were told were already known and familiar to me. In the large scale. But true knowledge, of course, lies in details. The documentation of an artefact, describing it, telling its story, making a [picture] copy or a replica, finding out the defects and stains, I just did that with the girls in 8th grade! And the way the teacher said, "old" doesnt mean 100 years old, it can mean 2 years old... cause if we preserve and document things that are recent they can GET very VERY old. And thats also what I did with 8th grade, we started from whats around us NOW. It is going to BE hostory in the future.
Tehtud!. Aga see, et legend [kes, kus, millal, milleks tegi, mis tehnika, mis materjal, kuidas välja näeb, kus plekid, kust katki, mis mõõdud, kes kasutas, kuidas koguja kätte sattus] kirjutatakse alati hariliku pliiatsiga...ups? Seejuures meenusid vanaema kummutis olevad vihikulehele harilikuga kirjutatud lipikud. "Kindad Madisele 1995. a. Koeravill." või "Sokid Siimule, 3 paari, 1998". Ma ei tea, kas need vanaema lipikud ka alles on. Tundub, et ta oli sündinud legendikirjutaja. Tekstiilesemete kaardilugeja!!! Ja asjade kogumine on rallisõit!
The fact taht the legend [where, who, when made something, in what technique and material, to whom, what does it look like, how it came into the collectors´ possession etc] is supposed to be written with a pencil, not a pen....well oops. It slipped my mind. But that fact brought me a recollection of how granny always put notes in his drawers for stuff like "Mittens for Pops, 1996. Dog wool." or "Socks for S., 3 pairs, 1991". I wonder if the notes are preserved somewhere... I dont know what mom did with those drawers after granny died. Damn, if I could go back and collect them all. I am such a rat!
Asjadele eraldi riidetükile tikitud numbreid kinnitada ja legendid numbrite järgi kataloogida, see on liig. Ärge seda mult oodake. Kuigi....arvutis ma tegelikult tegin juba sellise nimekirja viidetega fotodele kõigist asjadest. Mustreid olen ma ka maha joonistanud niipalju kui suutsin. Aga hästi - edaspidi HOIAN PASTAKA TEKSTIILESEMETEST EEMALE. Isegi kui kõrval laua peal kirjutan... Eseme legend võib alata sealt kustmaalt see koguja kätte sattus, juhul kui tema ajalugu on tundmata. See on küll hea teada. Minu kogutud asjad ju on suures osas anonüümsed.
Eset tuleb pildistada algstaadiumis ehk korda tegemata kujul. Sellega on...ehk veidi nihu läinud. Kui ma asjade alleshoidmist ja kogumist alustasin, 8. klassis, siis mamps pesi nad kõik sipsti lumivalgeks ja mõnda kohe keetis. Tagantjärgi olen seda ammu kahetsenud, sest mõned asjad said kahjustada.
Dont even think I´m gonna EMBROIDER numbers on separate piece of cotton cloth and sew them on each thing, catalogueing the legends according to numbers. Thats museum work already! Too much for one person. But I do have a photo archive and descriptions of all the things based on photos. I´ve done that work already!!!I have copied as many patterns as I could also. But fine - I SHALL KEEP PENS AND MARKERS AWAY FROM MY CRAFTS!
When it comes to the right way of cleaning the artefacts, well, we haven´t been that diligent. My eager mom has washed most of the stuff, especially in the beginning of my collectionaire life when I was too young and unexperienced to know better or pay attention. She washed and boiled and whitened, and thats why some things were also ruined. What can you do...
Kõik, mis kodus väärt säilimist, tuleb aktiivsest kasutusest kõrvaldada. Või välja mõelda, kas eesmärk on eseme säilimine autentsel kujul või tema edasikasutamine. Noh, seepeale hakkasin mõtlema Viljandi rüiudele ja oma voodikatetele. Kõik vedelevad kusagil voodiriiete otsas ja me pole neid võtnud kui erilist väärtust. Mina ehk olen, teised mitte. Nüüd on mu kindel otsus, et ka kõik ema kooli käsitöötunnis tikitud asjad panen ÄRA. Täitsa ära, kusagile karpi, et neid ei väntsutataks. Kui palju õieti säilibki käsitöötundide ajalugu? Midagi ei säili...ainult fotod mõnes L.K. raamatus. Täitsa omaette teema kohe. Inimesed, küsige mis teie ema koolis tegi ja kas see on alles!!!! See on üks väärt teadmine, see on osa kultuuriloost. Kuidas meile käsitööd on õpetatud ja mida me tegime?
Now. I came to a conclusion that it is now or never. All that we havent considered important so far that is the least bit worth preserving will be removed from active use. Like the ryi carpets mom embroidered in highschool. Well, by dog, it is a whole field of study, a section of cultural history I dont think people have the wits to preserve, the history of teaching crafts and what kind of things our mothers made in crafts classes. Like, during the 1950ies -1960ies. I am going to put those things away for good now. Cause mom herself doesn´t seem to care, she even seems ashamed about making them. THOSE THINGS ARE OFF LIMITS AS OF NOW!
ESEME PUHASTAMINE. Kõige esmane puhastamine on kuivpuhastamine pintsli, harja, tolmuimejaga (arvutiklaviatuurile mõeldud otsikuga läbi tüllvõrgu), loodusliku käsnaga (sellega tehakse ka märgpesu vajutades ja mulujudes - mitte hõõrudes). Noh, kuivpuhastamise teema eest saan null punkti. Me oleme kõik pessu pannud. Jeerum, jeerum... Punutud tekstiilesemeid saab puhastada spetsiaalsest külmutatud pärmitaignast tehtud leivaga. kangapinda (nt. linast käterätti) saab puhastada kustukummipuruga, mille hõõrumiseks kasutada kummikindaid. Oh jiisver. Tekkis arutelu kust kummipuru saada- ilgem probleem, anna kumm 8. klassi poistele ja nad teevad sellele üks-null.
cleaning an artefact. First stage of cleaning is dry cleaning with a brush and a vacuum cleaner ( with the end thats meant for cleaning computer keyboard), or with a natural sponge. Or rubber eraser crumbs. We have never done that WITH ANYTHING. aLL WENT STRAIGHT INTO WASHING!!! damn.... A special kind of bread can be used to clean pleach structures.
Tolmuimejaga tulevat vaipu puhastada iga koerea alt mõlemast küljest ning 2 ruutmeetrise vaiba jaoks kuluvat 60 töötundi. Kui ma lisan sellele tekstiilide pärast pesu fööniga kuivatamise, siis kas Euroopa Liit võiks ka mu elekstiarved kinni maksta? Rahvarõivaseelikutel tuleb külgeõmmeldud kaunistused enne lahti võtta, et saaks tolmu imeda ka siseküljelt. Lagunema kippuvaid kangaid saab äärmisel juhul imeda läbi võrgu.
Kõiki tekstiilist lahti tulevaid niidijupikesi kasutatakse tema parandamiseks ära ning neid ei tohi minema visata.
The teacher mentioned vacuum cleaner, 60 and more work hours, hairdryers many, many times... a lot of energy. BIG electric bills. I wonder if EU is going to pay for those as well?
Villaste rätikute puhul lõngatükid kraasitakse ja parandatakse kiauke nõelviltimise teel, nii ei pidavat midagi näha jääma. Phhf, too much vacuum cleaning!!
Mõned asjad tuleb puhastamiseks lahti harutada, et pesta neid osi, mida annab pesta, ja kuivpuhastada ülejäänuid. Ka seda, mida hiljem pestakse, tuleb eelnevalt tolmust puhastada, et tolm pestes ei kinnituks. Kui tolm on eemaldatud, siis eriti määrgunud esemete puhul tulevad esile plektid ja kahjustused. nii saame teada, milliseid plekke esemel on ja milliseid erinevaid meetmeid tuleks nende eemaldamiseks kasutada.
Some things need to be unraveled to clean them, especially when part of the thing can be washed. But you are supposed to dry clean the thing from dust even before you wash it. That way the stains and damages become visible too and you can decide what method to use to remove eachdifferent stain and judge the state of the artefact. If there are holes in it they might become bigger in washing, but it is better to wash first and mend later to avoid choosing the wrong shade of yarn for repairs.
Kui mõnele kangale on värvi andnud tikand või on peal mustuselaigud, saab kasutada keefiriga kokkumäärimist. Tuleb kasutada ilma biobakteriteta tavalist keefiri ja katta ilma tikandita pinnad ning jätta 2 -3 tunniks seisma. Kui keefir maha pesta, siis selles olev hape takistab tikandit märjaks saades uuesti värvi andmast.
Sour milk can be used to remove large stains where an embroidery or another fabric has dyed the fabric around it.
Kui on tegu aukliku määrdunud esemega tuleks enne pesta ja hiljem parandada. Riskitakse sellega, et augud lähevad suuremaks, end välditakse parandamiseks vale värvi valimist.
Kui tegu on koiaukudega tuleks koidest kõigepealt lahti saada nt kuumas (50- 60 kraadi) saunas hoides või nädalaks sügavkülma (so spetsiaalsesse külmutuskirstu jättes (kilekoti sees ja vähemalt 18 või parem kui 28 miinuskraadi juures). Muuseumides on -40... Nädalase vahega pannakse ese veelkord kilekoti sees külmutusse.
To get rid of moth, you´re supposed to deep freeze the artefact for a week inside a plastic bag (not in the regular fridge but a deep freezer that has at least -18 C to even -28 C (they use -40 C chambers in museums). And you have to deep freeze it again with a weeks´ pause.
Suured vaibad saab talvel viia õue ja lasta täielikult krõbedaks külmuda ning neid siis lumel kloppida mõlemast küljest. Noh, eluaeg on seda tehtud ju!!! Kõigi voodi katteriiete ja muu kraamiga ka.
You can clean large blankets and carpets in winter by letting them freeze into crisp outside and beating the dust out on the snow.
Ja jälle tuleb [hallituse vältimiseks] fööniga kuivatada. Phöh, elektriarve kasvab muudkui.
Vabaõhumuuseumi Liili lisas omalt poolt, et mööblit ja kasukaid ka gaasitatakse puhastamiseks ja koide eemaldamiseks.
Gahh, more hair dryer!!! To prevent mold, you have to dry the carpet with a hair dryer.
Pesta soovitas UK Miniriski nõudepesuvahendiga ja naturaalse käsnaga. Parem on mitte püüda plekke iga hinna eest välja saada, mida karmim töötlus, seda rohkem võime eset teistpidi kahjustada. Mainiti mingit sapiseepi, mis pagan see veel on?
Liilil (Vabaõhumuuseumi tekstiilirestauraator, keda võisit ehk kohata Mardikojas 2004 Tammsaare pargis ketramas) oli kaasas seto hame, millel punased tikandid. Sellega seoses mainiti teooriat punase värvi eriti tugeva värviandmise kohta: punase värvi molekulid on liiga suured, et kiudude vahele ära mahtuda või...umbes midagi taolist....Tartu ja TTÜ teadlaste arvates, kes ka päriselt matsu ei jaga.
Pitse tuleb pesta ümber pudeli rulli keeratuna käsnaga vajutades, loputada 6 -7 veega ja uuesti pesta. Samas pudeli peal sakid välja vormida ja...kurat, jälle föön! Mul lähevad juba juhtmed kärssama!!!! Pestud pits keeratakse papitorule rulli (jah hoian ma neid jee oma ühes toas, karbid rullid ja muu jama. Juba praegu ei saa diivanvoodit lahti teha ja kapist pole ammu ühtegi riiet kätte saanud).
Laces should be washed rolled up on a bottle and with a natural sponge. The washing water should be 25 -35 C and you can add some Minirisk washing liquid.
Muuseumiinimestel pidi olema puhtal kujul mingit sintanooli-nimelist ainet, mida pesuainetes kasutatakse, aga seda vist praegu enam ei toodeta.
Pitsilise mitmemõõtmelise eseme piirjooned tuleks enne pesemist paberile joonistada, et tema väliskuju oleks hiljem võimalik selle järgi õigeks seada.
When washing lace objects you can draw the outlines of it on paper first to be able to restor it to its original shape after washing.
Pesuvesi ei tohiks olla kuumem kui 25 -35 kraadi ja pesemisel pannakse kindad kätte(mis kindad? see jäi küsimata, kas kummi või riidest).
Eset pestakse kausi põhjas ja see pööratakse ümber vees kile abil, et see vee raskuse mõjul ei veniks ega rebeneks Ohh, oh. Mul pole nii õrnu ja väärtuslikke asju. Mis siin peenutseda...
JÄLLE FÖÖN! Tuhat ja tuline, ma ütlen. Ma ei kuivata peadki sellega!!!
edasi kuivab veel kausi põhjas, puuvillasel asjal parem pool vastu kaussi, villasel ülalpool.
Vahel pannakse vajutuseks klaas peale kuivamise ajaks [Liili kommentaar: tõstab välja filtripaberite vahele kuivama, suured tekid kuivavad võrgu ja eriti rasked asjad stange peal; väikestele paneb peale filtripaberi ja rasked froteerätikud.]
Drying the objects: either in the bottom of the washing bowl or between filter papers, using either glass sheet or heavy towels as a weight. Large carpets are dryed on a net.
Sain veel viimaks teada, et muuseumides söövad riiet muuseuminäkid (need pole muide kõpskingades giidiõpilased). Siinkohal jääb mu konspekt pooleli.
The last thing I found out was that in museums there are little critters called museum nix ( they are not interns wearing stilettos, they are insects that eat shirts and stuff).
Tahaks...tahaks kohe olla HÄSTI KORRALIK. Aga esiteks, kui ma ka kõik esemed nii hästi korda teeks, mul pole nende sel moel hoidmiseks kohta. Ja ega ei viitsi ka eriti....kui kunagi mitte midagi muud teha pole, siis... siis võib asju juba liiga palju olla.
Ja kui palju neid siis käppida ja näidata võib...mis nendega peale säilitamise üldse veel teha saab? Kelle jaoks ja milleks ma neid hoian? Hingekoguja? Vampiir? ....
I would love to be that orderly and keep my craft stuffs well, but even if I tidy them up like that I have no space to keep them so they would be preserved in that state. And what am I supposed to do with things that have been tidied up to the max? Who can I show them to, what is their use? Can I even take them out? For what am I preserving them? Who am I? Soul collector...? A Vampire...?

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee