Igal linnul oma laul. A song to every bird. Tallinn Music Week, 28.03.

[monoetendus ühes vaatuses. Avaneb eesriie. Tegelane istub laua taga ja trükib sisse õhtuseid märkmeid. Kell näitab 01:24]

18 lehekülge. Ma ei loe valesti. Ma tegin Tallinn Music Week üritusel täna 18 lehekülge märkmeid (hää küll, paar lehte on pildid Svjata Vatra uuest trummarist.) Ma ei ole püstihull.

At 1:24 am I was sitting at my desk typing in the notes from Tallinn Music Week event in the theater NO99 that evening. All right, I admit it was not all text - some pages had chibi- drawings of Svjata Vatras´ new percussionist Dimka.

Tegelikult olen küll püsti hull. Nii hull nagu täitsa VILJANDIST kohe. Nagu Andres Noormets. Olin esimest korda teatris NO99 ja seega esimest korda ka nende džässiklubis. Veidike tundsin end ikkagi nagu...dokumentideta võõras linnas. Punane ruum, täis Normaalseid Erilisi inimesi, nii et kohe lihtsalt peab kusagilt mõni tantsiv kääbus välja hüppama....aga ei.

I felt a lot like an alien there. Such a strange place and a weird event. Something new to my cultural experience. I must be insane. So insane that I am almost from Viljandi. Like the actor Andres Noormets, who performed in the jazzclub of NO99 with his improvisational trio ASK (the other members being Mart Soo and Taavi Kerikmäe).

Tuli hoopis improvisatsioonitrio ASK. Nende kava väändus välja publiku märksõnarägastikust. Lennarti kilusiluett ja...ei, kaktus, lennuväli, hääletu, soo-viktor (ilmselt vihje Kolmnurgale? Nad olidki üleni nagu Priit Pärna tsenseerimata multikast, pooled väga VILJANDIST on, sest seal kasvatavad kõik ise porgandeid...), ocean (sellest tuli väga etteaimatav traktaat) ja mis seal´s veel oli... Päeval, kui ma lindistasin teksti oma Peko juurde suutsin ma vaevu naeru pidada, kuidas see mees saab teha siukest klounaadi ja jääda nii tõsiseks? Täiesti sürr...väidetavalt sünnib meile ühel päeval päris oma Elvis.

The trio based their improvisations on keywords shouted from the audience. The name of our ex presidents and national foods, silence and wis-shh! and a cactus (a regular one, not a christmas cactus). I wonder how this guy can be so dead-serious doing something as hilarious and surreal as this. I couldnt even record my Peko- text without starting to giggle at least 8 times! I swear, actors are so well trained when it comes to maintaining a poker face while doing something funny.

Helletuste (ei, oot...nad peavad Elletuse olema ju????) ajal oli mul alul kavas lihtsalt mobiilimänge mängida või kududa. Aga laval oli nii ilus kontrabass... Siis nad tulid ja kutsusid meid esimese asjana swingima. (tüübid, see pole nii suur vaev need kolm-neli inglisekeelset lauset kirja panna ja pähe õppida kui te ette teate, kes teid kuulama tulevad...). Päris tore oleks olnud kuulata seda kontrabassi-saksi-kidra triot, kui taustal poleks tüütult vahele seganud need lauljad, elektrikitarr ja trummid... või need olidki peamised? EHH??? Tore oli vaadata, kuidas mees mängis kontrabassi nagu moosisaia.

During a band called Elletuse (they were misspelled on the program sheet !!!) I had planned just to play card games on my mobile or sit through it. But the bass caught my eye cause it was really pretty. ... I said the bass. Not the player. Well, he was also rather pretty. I sort of felt I would rather listen to the guitar-saxophone -bass trio than the band together with singers and drums and electric guitar....or perhaps I would keep the latter... I don´t really like the singing in this bunch at all. The double bass player had a I-am-eating-a-jam-and-peanut-butter-sandwitch face. I wonder if it feels that good playing a double bass? Then I wanna play one too.

Järgmine oli mingi Drum bum bum või midagi taolist. Nüüd ma julgesin juba sinna punaste kardinate ruumi minna, sest trummipõrina taustal ehk ei julge tantsivad kääbused mulle kallale hüpata. See koosseis tundus esmamuljena selgrootu ja võõrapärane oma liiga otseste ja liiga muutmata laenudega. Aga see, mis nad ise juurde panid, oli täitsa oma ja algupärane ja tal olid kondid täitsa sees ( kuigi trummimehed ise olid vedelad ja liikuvad nagu hiigelsuured amööbid).

The next performers were called Drum-Bum-Bum-Something. I wasn´t that scared being in the red curtain room when there were drum sounds. Dwarfs are afraid of drums. I hope. At first the sound seemed too alien and like it was all quoteds and loans. But the stuff they added to the african singing in the beginning of each tune, was raw, original, vibrant and captivating. It had a bone structure.... although the drummers themselves were so flexible and dynamic they did not seem to have any at all.

Seda musa oli parem silmad kinni kuulata, sest see, mis ümberringi oli, segas tollele muusikale keskendumist. Ühe loo ajal kangastusid mulle suured kirevate tiibadega liblikad (võibolla minu kotile tikitud liblikas tõusis lihtsalt lendu?) Teise loo ajal nägin tormi kõrbes, äikesepilvi, vihma kallas ja kallas, kõik täitus veega, kõigepealt hakkas jõgi voolama, siis sai sellest sisemeri ja ookean, mille tase tõusis ja tõusis kuni ma nägin vett üle serva voolamas (mis serva? veider nägemus) ja siis hakkasid kasvama hüdrad ja korallid ja edasi juba tulnukalikud amööbitaolised trummitaimed ja muu veealune elustik. Paras pooletunnine sukeldumine...

The music they played called for closing your eyes and imagining your own scene to accompany it. The sight of a jazzclub and people and cameras did not suit the athmosphere created by the drums. During one tune I saw huge colorful butterflies flying around in the sunlight. Perhaps it was just that the embroidered butterfly on my bag came alive. During another tune I closed my eyes to see a storm in the desert. There were rain- and thunder clouds, and it started pouring rain. First there were little streams, seeking their way into the ground, twirling around each stone and lump. Then it became a river, that rose and rose until it was a sea and a new ocean, and it still rose, the water was up to my eyebrows and started pouring over the Edge...(what edge? it seemed like a giant glass aquarium). Then I saw the deep sea plants and life forms, and then they became alien life forms like giant alien amoebas. A rather weird half an hour dive into the beat.

Paabel ei mängi pille nagu need oleks moosisaiad. Pigem mängivad nad justkui muusikalist rägbit või... kohati meenutab nende biit rodeot mehaanilise härjaga. Mis diil on nende kontrabassimängijatega, sellel siin lööb ka moosisaia nägu ette! Kui see on nii hea tunne, siis ma tahan ka kontrabassi mängida!

The band Paabel doesn´t treat their instruments as if they were jam sandwitches. It is rather like they are playing musical rugby...or take part in a rodeo with a mechanical bull. Again, what is the deal with the double bass players? He too has a jam sandwitch face. Do they also take these instruments into bed with them?

Just siis kui paabeli paabel toob meelde Eesti Oma Kirja, hakkavad nad kangakudumise lugu mängima. Ja sõnad on neil ka kohati ära segatud nii, nagu peab. Peab ütlema, et kõik, kes tulevad Viljandist, on üsna sarnasel moel täitsa...VILJANDIST.

Everyone from Viljandi is totally ...from VILJANDI. You know. They are not like you and me. They have a few strings loose. That´s why Paabel looks and sounds the way they do.

Jaak Sooäärel on nohikuprillid. Tuule Kann on peaaegu mu nimekaim. Minu meelest labajala nime nad tõlgivad ilmaasjata inglise keelde (Jaak Sooäärel on nohikuprillid muide). Mina sõna "labajalg" ei tõlgikski. See on nagu üldtuntud sümbolite ja kohanimede ja nimetustega. Notre Dame või pizza või film noir. Jaak Sooäärel, muide, on nohikuprillid.

In the next duo performing the guy has Harold Lloyd glasses. The woman is almost my namestake.

Palju on duo muusikas sellist, mida välismaalasele iial selgeks ei tee. Nagu mis tunne on alt jõe äärest saunast suveöösel tulla, rätik peas, õhk on metsane ja pääsukesed pärast vihma... nüüd ma lähen liiga rahvusromantiliseks, aga vot seal on see sees. Eriti tuleb see esile seetõttu, et Jaak Sooäärel on nohikuprillid. Toredate sarvraamidega. Ja siis sa istud ümber lõkke ja istud mõlemal pool, ja vaatad endale läbi leekide otsa, ja siis Jaagul on nohikuprillid peas, lõkke ääres. Ja on suvi teatri džässiklubis, ja pääsukesed....

A lot about their music is impossible to convey to foreigners. Their music has the feeling of a sunday night in july, when you come alone from the sauna down by the river, when the sun has already set, the air is cool and smells from forest trees and the sparrows are flying around. That´s too much national romanticism to handle, but that´s the athmosphere they created. And YOU, and you and you can never know what it feels like. Unless you move here, perhaps. And then you sit by the fire, and you look through the flames to see yourself sitting by the fire, and the guy has nerd glasses.

Alles 12 minutit. Liisi Koikson ajas mind siiski rohkem haigutama, aga temal olid ka nohikuprillid puudu...

They don´t make me yawn quite the way Liisi Koikson did, but then again, she did not have nerd glasses either.

Kandledisku. Tuule Kann ei püüa laulda "teisiti", "lahedamalt", "profimalt", "džässilikult" või misiganes. Ta laulab nii nagu laul end laulaks. Ja Jaak Sooäärel on nohikuprillid.

SVJATA VATRA. Saage nüüd aru, väliseksperdid. See pole teie pärast, eksju. Siin on tähtsamgi tagamõte. See on EKSAM, ponimajete? Et teada KAS? Teie välismaalased ei tea üldse mis VÄRK ON, eriti kui asi puudutab Svjata Vatrat.

Svjata Vatra. A new feel, a new member. This is not just because some foreign experts are here. It is an exam....will the new sound be accepted? Will it sound natural? This is something the foreign guys aren´t aware of, but there are plenty of people who came to this Tallinn Music Week event JUST FOR THAT. I can see them around here and there.

Vaatan et tuli juba põleb, aga suitsu ei tule. Ah, nüüd tuleb Suits ikka ka.

There is the holy fire now, but I don´t see any smoke coming. Ahh, there is smoke now (Suits, the name of the bagpipe player = smoke).

Ma püüdsin Dimkat joonistada (chibivormis, justnagu enne kõiki ülejäänud sädemekesi), aga mul oli sellest möllust vaat et endal pilt eest ära ja Dimkal läksid kõrvad valesse kohta...see tähendab, minu pildi peal. Muidu tundusid nad tõsel õiges paigas olevat. Väga raske oli korralikku joonistust teha, sest terve ruum kõikus. Ohh seda Svjatat, Neil pole vaja mingit mehaanilist härga, nad on ise paras tormav pühvlikari.

I tried drawing the new percussionist in the dark, as he is the only member I haven´t drawn yet . But his ears ended up in the wrong spot. On my picture, of course. It was rather tricky trying to draw a decent picture when the whole stage and the room was shaking.

Fännide otsus? Noh seda on näha, kui järksu kõik viimase loo ajal tantsima tormavad. See tähendab ainult üht Svjatale ja nende uuele trummarile. PASSED!!! Uus tüüp on ametlikult omaks võetud ja kuidagi väga loomulikult ja sujuvalt koosseisu sulandunud. Ma paneks A +...arvestusliku hinde saaksite siis kui kolmas plaat tuleb sarnase vungiga. JEEEEEEEEE!!!!!!!

So what is the verdict of fans? Is it ok? Does it sound right? Well... PASSED, with honors. It sounds amazing and the new member has blended into the whole like cream into the coffee. The proof? Fans taking the stage with a storm and starting dancing, jumping, howling, kicking and screaming right in the middle of a performance. I can´t imagine what those foreign VIPs might think of such a crazy bunch. I hope it benefits Svjata Vatras image that they have such supporters.

Damned be anyone who´d give you any less than an A+.

Gjangsta. Ma ei jõudnud pikka nime üles kirjutada, vaadake ise kuskilt myspace´i lehelt või... Neil on kuidagi lühikesed käed, ilmselt suurest keelpillide mängimisest. Ja JÄLLE on kontrabassistil moosisaia nägu ees!!!! No mida elevanti? Aga järsku on kultuuriminiseeriumil mingi "kontrabassimängijate moosisaiaga toetamise riiklik programm" millest ma kuulnud pole? Lõppude lõpuks peavad nad ju pea kõige raskemat pillikasti vedama... Kui te selle aja peale (mil ma olen juba 6 korda moosisaia maininud) pole tati tilkudes läinud endale moosisaia tegema, on teil küll raudne enesevalitsus.

Gjangsta is four young gentlemen with strings...err, string instruments. There is that jam sandwitch face on the double bass player again. Perhaps it is some government program I don´t know about... The Jam Sandwitch Program For Double Bass Players. After all, their intruments are some of the largest to carry around and they need to boost their energy... If you haven´t given in to a desire to go and make a jam sandwitch by now that I have mentioned it a few dozen times, you have a monstrous self-control.

Ma vaatan Gjangstade nelikut läbi punase lambikupli. Oleks nii et kui ma selle palli kaasa võtan, siis nad jäävad kõik sinna sisse nagu väiksed gängsta-kääbikud, ja siis ma riputan nad oma toas lakke ja nad mängivad mulle hommikuni.... aga lambil pole põhja all ja seepärast selline trikk ei õnnestu. Oleks vast tore olnud minna läbi linna, kõik oleks küsind et kellele sa selle maakera annad....

I am looking at the foursome through a red bubble-shaped lamp shade. it would be nice if, taking that bubble down, they would get stuck inside it like tiny gjangsta-midgets and I could take them home and hang the bubble in my room and have them play for me till morning. But the lampshade was bottomless, so my trick failed. They got out.

Lasin peolt jalga nagu Tuhkatriinu, aga selle asemel et mineraalsest materjalist jalavarje loopida, haarasin telefoni ja materdasin suusõnaliselt läbi tolkami, kes mulle keset Svjata Vatra esinemist helistas.

I left the party when the clock striked 23.30 like Cinderella. And then I yelled at the imbecil who called me during a performance over my cell phone.

Ja nüüd ma püüan Paabli kilest välja saada ja vaatan mis nende sees on.

Right now I am taking the Paabel CD out of the plastic cover and getting ready to disect that music inside out.

Käige ikka muusikat kuulamas, saate öise bussiga sõita pärast.

Go to a concert too. You get to ride the night bus.

Tšau. [kukub põrandale. kostab vaikset norinat. Eesriie ]

Bye. [the end of the performance. falls on the floor. quiet snorring. Curtain down.]