laupäev, november 29, 2008

Roosad Käärid. Pink Scissors.

Õnnelik 7. Roosade Kääride etendus ja noorte moedisainerite võistlus Rocca Al Mare Koolis, 28. novembril 2008.
Event: young fashion designers competition, Pink Scissors, show with a lucky number 7 on 28th of november in RAM School, Tallinn, Estonia.

Kohale pressis palju fotograafe, mina pressisin ennast pressile reserveeritud astmele istuma ja I. pressis end lavale kampsunikuues astuma, modellid asusid moeisu tekitama ja publik niisama toolide peal kükitama.
A considerable number of photographers and considerably interesting numbers on stage, with us, teachers, having our own moment of stardom when the gym teacher squeezed himself on the tiny catwalk with a kind of huge-ish "royal cloak" made of old school uniform sweaters.
Üht võin selle kooli kohta nüüd kindlalt öelda. Sealsele majavaimule ei meeldi mikrofonid. Ma ise nägin, kuidas ta juhet näris, püüdes seda illegaalset akti kohmakalt muffiniga varjata. Seejärel salvestas ta oma musatoosiga rea turtsatusi, röögatusi, kriginaid, röhatusi, ruigeid, kähinaid ja klähvatusi, seades nende taasesituse ajaks "Tähtsad hetked.".
I can at least confirm one thing about this school. The poltergeist that they have detests microphones. I was an eyewitness to him viciously chewing a chord, clumsily hiding the act with a Peanut- marzipan muffin. After having finished the chewing he recorded a row of roars, blurts, hisses, creaks, shouts, and barks, setting the time of their replay on "Crucial Moments."
Käsi südamel, noh. (???)
Cross my heart, y´know?
Õhtu esimeses pooles tuiskas meie eest läbi priske hulk saledaid modelle seitsmes vaatuses, ühe rihma otsas ja kahe roosa puhvvarrukaga, sebraga, sõbraga, triiksärgi ning tiigriga, augustatud koti ja kodustatud anarhistidega, retrokanga ja neoon-hoiatus-seelikutega ja mille kõigega veel.
During the first part of the evening we witnessed a fast forward film of slender models in seven thick rounds, on one leash and in two pink puffed sleeves, zebra-friendly vampresses and white- collared tigers, with a bag of holes and whole- in-one bachelor bunch, retro frabric and neon warning skirts and whatnot.
Õhtu teine osa oli










































pikk paus.
During the second part of the evening we had a break and sat in the chair of fine arts admiring the soon-to-go-on-stage sweater cloak and a red hot Dolce&Gabbana-clocks-and-palm-computers-covered turban.
Õhtu kolmandas osas nägime ja olime osa külaliskollektsioone ja -esinejaid, kuulutasime välja võitjad ja.... ei, seda tegi vist siiski keegi teine. Vist see tüüp, kes nägi välja nagu kondor Kuuno ja Plekkmäe.... ei, Eesmaa-Liisi.
In the third part of the evening we saw and were the guest collections and - performers and announced the winners....no, I think someone else did that. That guy who looked like a bald eagle and the young much praised fashion designer.
Võitjaks tuli seitse venda. Või õigemini õhtu ainus meesdisainer oma modellidega.
The winner was the only male designer in the competition with his models.
Ega ma rohkem midagi huvitavat ei räägigi. ........................ Mis teie siis ootasite?
......Hey, thats it. What else did you think I was gonna say? The end. Now get out. Shoot! Go, go!

laupäev, november 22, 2008

W h@d joy W h@d f4n, ja kus teie ülejäänud siis olite?

Ma tahtsin juba palju varem, kohe pärast kojujõudmist pildid nõndanimetet klassi....noh, klassi...kaas...osaliste.... hängimisest Kastellaanimaja ülakorrusel siia üles saada, aga see internetiühendus, mille E***ni põrssad mulle paigaldasid, on üks vana kühvel.
Meid niipalju kui oli, mis sinna ikka teha. Aga vaat, kui inimesi on palju koos, siis räägitakse tühjast tähjast ja ei saada üksteise kohta ikka palju rohkem teada.
Kes ei tulnud, need juba teavad isegi, millest ilma jäid. Villalilledest, vilditud seebist, muffinitest ja käsitsi maalitud tapeetidest. Käisime Vildel ka külas. Ta on, muide, surnud, teate jah? Nagu Karl XII.....
I wanted to upload pictures of my so-called or more or less non-existant class get-together (with 5 people) a lot earlier, right after getting home, but this internet connection is one slow tart. Although there werent too many of us, I liked this day, beause sometimes, with a lot of people, you dont really learn anything about anybody. You may not feel that linked.
We made some felted flowers, and felted soap and felted bookmarks, and, well, stuff that is felted. And we ate some muffins and drank some tea and coffee and paid our respect to Mr Vilde downstairs. He is dead.
Mis ma peaks ütlema.... kindlasti seda, et Hannes peaks arhitektuuriõpingud lõpule viima. Esiteks selle pärast, et kaua võib mingeid aknahingi ja ukseraame pildistada, teiseks seetõttu, et kui üks inimene mõtleb ja räägib vahetpidamatult ainult arhitektuurist, siis on selge, et see ala on ta juba ümber sõrme keeranud. ja kolmandaks sellepärast, et kui kulutada rohkem aega laua taga joonestamisele, ei ole tal nii palju võimalust autoga sõites kahel poole teed paiknevatele majadele viidates roolist alatasa lahti lasta.....
what do you think- should a person, who constantly talks about architecture and can hardly keep his mind off the difference between old and new windows or flooring, lets go the driving wheel when pointing on different buildings on each side of the road and takes a million pictures of window hinges, just abaondon the thought of finishing the architectural studies? I think not....I think he should continue. It is obvious the bug has dug deep.
Teatavatest illegaalsetest ja loovisikutele laastavalt mõjuvast toimingust kokkusaamise alguses ma parem ei iitsata. Ütleme lihtsalt, et tegelikkuses pole võimalik rippida "Folgilt ostetud CD-d", on ainult võimalik samadest lauludest teise täiesti ilma oma loota tooriku peale koopiad teha. Seega me ju ei paljunda ega levita tegelikult originaali? Isegi kui tellida e-poest või osta takkajärgi sama album, see poleks niimoodi arutledes ikkagi seesama, nii et mis vahet seal lõpuks on?
I can not possibly mention a certain act that is illegal and highly unfair towards people on a certain field of arts.... The word rip has a funny sound. I have never done that. But it is exactly how the word sounds itself - ripping off the artist. cannot say I like it, but...but if one really really really likes something? If there is no chance of getting your hands on the real thing ? I mean, one can order a CD from internet or buy it. But it wont be the "CD I bought from a kickass festival with a theme based on my favorite instrument". It can never be the same thing anyway. It cant have a story like that. So what difference does it make? even a legal copy will still be a replica in that sense. It may be wrong to share music, but is it worn to share a musical taste.....

Tegelikult on pildidl 25 inimest. Te ei näe või?
It is actually 25 people instead of the 4 your see. The others just sent their etherial bodies.

Aiäm ö bisibisi bisnessvomään. Nõutaim fojuu, kooling piipul ooldetaim. See - aikool. Aikiip kooling. Stillkooling. Kooling evribaadi.
Does she not look like a curator of the gallery or something? Or "that one from our class who isnt a life failure"?

Harjutamine teeb Hanneseks.
Practice is the father of Santa Claus.

Pimeda mehe kompamismeele harjutused?
Blind man refining his sense of materials?

Kuidagi nagu näeks topelt peaaegu.
Somehow I almost feel like seeing double....

Kloonimine ei õnnestu alati 100%-selt
Cloning doesnt always result in perfect success.

Täielik kammaijaa, vaata, mis kell on. Igavene vana saag see internet.
Damn that internet As slow as an environmentalist in
the US....

pühapäev, november 16, 2008

Svjata Vatra ja Haydamaky Pärimusmuusika Aidas, 15. novembril 2008

Oh issand...kas ma kunagi õpin korralikku märkmikku kaasas kandma? Püüan dešifreerida pimedas ja salaja kontserdi ajal, koti varjus sirgeldatud varesejalgu vanal kinkekaardiümbrikul ja tšekitagusel. Märksõnad...."turbulents"? ei, "tasakaal". "kurgisalat"? Ei see on..."kindlustunne". 5 elevanti? Ei, ei ei - 5 ELEMENTI!!! ... jah, nüüd tuleb meelde. kui ma vaatasin neid kõiki ( ma mõtlen Ruslani, Silverit, Kulnot, Jussi ja Kallet) seal laval, siis ma tabasin, et neist igaüks vastab tõesti omajagu ühele 5 müstilisest elemendist - maa, puu, õhk, vesi, tuli. Mõnikord nimetatakse ka metalli...noh, aga see on ju tromboon! Ja 7. element on publik
Mida need teised märksõnad tähendavad....Mauno? mis kuradi Mauno? Ahh, see on see, kes kinkekaardi kinkis. Kõik on segi, kõik on täitsa segamini! Ja veel olen ma vahele kirjutanud et "torus on voolik".... sel ei tundu küll kontserdiga midagi pistmist olevat. Äkki on need majapidamismärkmed? Ei, oota, see voolik oli tõesti torupilli torus! Ma ei tea miks, ma ei küsinud. Ilmselt selleks, et rohkem tuult ja õhku lasta suuremalt.
Jeerum, ma pole kunagi nii närvis olnud, ma vist nägin välja nagu narkomaan - seisin lava juures ja mudisin sõrmi ja toksisin kinganinaga põrandat ja nuuskasin nina, kuigi mul polnud nohu. Aga võibolla olin närvis hoopis seetõttu, et mööda aita luusis mingi vanamehenässist pervert, kes kommenteeris kõikide naisisikute tisse. Seda veel ka siia vaja....
Ja siis lõpuks..... Svjata Vatra. Nii kummaline on mõelda erinevatele kontsertidele läbi aastate ja siis neid käesolnuga võrrelda. Just nüüd on kõige selgemini võimalik mitte ainult muutusi tajuda, vaid neid ka sõnastada. On toimunud mingi kasvamine, küpsemine, tasakaalu leidmine; on olemas sisemine kindlustunne, miks ja mis tundega muusikat teha, miks koos mängida, mis on asja mõte.. tromboonilt peegeldub punane tuluke. Kas see oli siis vale mõte? Tromboon Vikerkaar, vaata et sa nüüd oma peremeest hästi teenid. Sind jälgib investorite nõukogu. Aga ma arvan, et Ruslani aktsiad tõuseks igal juhul, mis pilli ta ka ei mängiks.

Ma vaatasin igat laval seisjat ja püüdsin mõistada, mis võiks olla nende element Püha Tule universumis.

Ruslan on raudselt tuli - ehkki teda ei suuda keegi kontrollida, on see tuli pisut taltsutatud, põleb heledalt ja jõuliselt, vahel siiski pillub sädemeid ka ja tal tuleb ilmselt silma peal hoida nagu tulel ikka.
Kalle on puu, aga mitte tavaline puu, vaid selline ilmapuu, mis kunagi rääkida oskas, ning nüüd kõikudes ja ragisedes, raksudes ja oksi loopides kõnevõimet tagasi püüab saada. Vaadata Kallet trumme mängimas on nagu vaadata saarepuud tormi käes - ükskõik mis möll ka ümberringi ei toimuks, kui palju puu ka tuules ei ragiseks ja oksad tuules ei tantsiks, puu peab kõigele vastu. Ja pärast iga tormi on ikka endine. Ei räägi ta, aga tal on oma kõne, ja see on väga jõuline.


Juhan on muidugi õhk. Aga mitte tühipaljas õhk, vail tuulekeeris. Võibolla ta on see Eiseni juttude nõid-tuulispask? Siuke, mis võtab kaasa kitsi, toobreid ja vanaeitesid ja siis viskab nad mõisnikule pähe. Või on ta Pikker, kelle torupilli motoks on "üks napilt pikselöögist pääsenud lehm korraga!" Näe, endal tuul pealaegi lagedaks puhunud.
Kulno on maa. Aga mitte mingi suvaline põllapealne, vaid liikuv laam. Lükka, lükka lõõtsa, lõõtsa vahel mäed ja orud. Lükkab lõõtsa ja Viljandi sõidab Tapalt Türile. Teate, see mees lükkab ükskord veel lõõtsaga Lossimäed järve. Pange pulgad ette!


Silver....on muidugi vesi. Ei, ma ei ütle seda sellepärast et ta muiste voodilinadega mööda pastoraali pursskaevu ronis. Igal pool on elemente, mis ei püsi paigal. Vesi voolab. Oota....vesi, kuhu sa tahad nüüd voolata? Miks sa ära voolad? ....... miks?
Kui vesi voolab ära, kas teised elemendid jäävad siis kuivale?. Aga seda ma ei usu, sest too sisemine kindlus ja tasakaal, mis seda punti keerlemas hoiab, on tõenäoliselt saanud nii tugevaks et seda on võimatu kõigutada. Nagu saarepuud.

5 elemendi vahel toimub reaktsioon ja see paneb midagi kasvama ja arenema...ja ümberringi pudisevad väiksed viljaterad. Ja väiksed viljaterad kasvavad juba ise laval edasi ja otsivad oma elementi. Ja reaktsioonil eraldub soojus... sellepärast on Svjata Vatra kontserdil alati nii mõnus olla. See on müstiline elementide keemia.

Kui Svjata Vatra vabastas hinge kehast, siis Haydamaky võtab selle kesta, paneb talle nöörid külge ja väänab ning loobib seda oma tahtmise järgi. Ma võin siin pisut vinguda ja viriseda, öelda, et sel muusikal pole taolist tähendust ja sügavust nagu hing ihkaks, et kui asi kisub lavaserval poseerimiseks, siis kaob ära algne mõte, miks ja mis tundega muusikat teha. Aga või see rumal keha kuulab. Sa liigud. Sa lihtsalt liigud, ja su käed-jalad ei kuula enam sugugi sõna. Kuid Haydamaky möllab nii teises dimensioonis, et ma ei leia ust, kust sinna sisse saab. Nad on veel kiiremad. Nad on veel valjemad. Nad on veel teravamad. Minu aeglane eestlase-olemine jääb sellisest tormamisest väga, väga pika puuga maha. Vaadates enda kõrval vintsklevaid sültjaid kehasid, tundub et ka nende jõu, energia ja rütmikiirenduste limiit on ammu ületatud. Minu vaim vahib aida lae alt, kuidas ma abitult Haydamaky käes marionettnukuks muteerun ja püüab asjata mõistust koju tuua. Vaim teeb kehale oimukohal kruvimise žesti. Keha tõmbleb edasi. See on üks peatamatu ja stiihiline möll, ent Haydamaky tormab tulevikku ja jätab eestlased maha. Me ei jõua järgi!

Aga kui Ruslan trombooniga juurde astub, tekib sild. Kui meil läheb juba raskeks, siis on meie hulgas üks, kes suudab sammu pidada. Ning kui üks erk säde hüppab juba pisut madalamalt põlevasse lõkkesse tagasi, läheb kohe tunduvalt kuumemaks.

Imelik on see värk, eksju? Et kui keegi läheb, siis ta ühtaegu ka tuleb. Las siis vesi voolab. Sest kui kusagilt ei läheks midagi ära, siis ei tuleks mujale juurde....ühest lõkkest hüppab säde välja, ja siis tekib selline asi nagu Svjata Vatra....Vesi voolab mujale ja seal tekivad uued lood, mida ootama jääda, ja edasi jutustada. Kõik algas Haydamakyst...ei, kõik algas Folgist, siis tuli Haydamaky, ja siis tuli Ruslan (ja sõbrad), ja Svjata Vatra, ja siis need 5 elementi mis on praegu Svjata Vatra. Ja siis tuli see publik kes laulab Revolutsiooni peast kasvõi 100 korda ja hingab kogu aeg kaasa.

Kõnnin pühaba homku linnas, kotis poolik toores lõhe ja turuhoonest pätsatud kontserdiplakat (nad oleks ta ju nagunii ära visanud? ) Käin mööda pooleliolevat Arkaadia aeda ja pistan teepeal tasku ühe poolpõlenud lobudiku. Maramaa juures peatun ja vaatan ka koerale otsa. Mida linnapea näeb? Mida koer näeb? See on nii: linnapea jalutab mööda puiesteid ja näeb üht üksikut koera. Ta peatub ja muigab. "Tore kutsa!" Koer ei julge pilku veel tõsta, sest ta on segaduses. "Kes? Mina? Tõesti mina? Äkki ta ikka ei räägi minuga...ega ta saanud ju mõelda .... mind?" Need sõbralikud silmad ja julgustav naeratus musta ülikonna otsas on väga ligitõmbavad. Vaikselt kasvab rõõmus imestus ja ärevus. Varsti ilmselt ajaks koer end püsti ja nuhutaks arglikult Maramaa küünarnukki ja selle alt väljavaatavat jalutuskeppi, aga siis hakkavad kirikukellad lööma, linnapea raputab end fantaasiamaailmast välja ja asub reipal sammul minekule. Sündsalt pöörab ta pilgu kõrvale muuseumi naiste aluspesu näituse plakatilt. Mina jään nüüd täitsa omapäi koerale otsa vaatama. Aga koera ei huvita minusugune tühine tegelane, tema on jäänud Maramaale järgi vaatama. Noh, kuhu see tore sell siis kadus? Mis edasi? Mis edasi? Niimoodi see Viljandi voolab, ja nüüd on siis jälle hakanud vihma sadama. Ilgelt vastik novembriilm. Aga sees on jälle nii hea ja soe tunne. Nende inimestega on nii tore koos olla, seal aidas, pimedas saalis, vaadata, naerda, rütmi lüüa, laulda ja lasta kõik endast läbi.
Kuramuse Haydamaky. Ma panin nende Kobzari kodus mängijasse ja enne kui aru sain või midagi mõelda ja arvata jõudsin, olin kolmveerand tundi tantsinud ja higi voolas nina otsas. Kas nii tehaksegi zombisid? Aga plaat on mõnus. Ta pole nii agressiivne nagu oli kontsert. Ta on huvitav ja mitmekesine. Seal on palju aeglasi lugusid ka. Aga ikkagi...kui Haydamaky on praegusel ajal väga hästi produtseeritud bänd, siis Svjata Vatra on justkui...meie kõigi endi loodud selliseks.
Et, Svjata Vatra....seesamune et...nagu.... ma tahtsin seda öelda, et.... kalli-kalli ja nägemist.

reede, november 14, 2008

Tibi-talk

Trollis. 3 neiut või midagi selletaolist. Tibi 1: Nagu täiega onju ma ei või vabsee et lähen nagu sinna siis ja nagu TÄIEGA kõik vahivad t***, et ma nagu "kammoon vabsee" ja siis see rong on nagu TÄIEGA täis ilgelt tüübid nagu istuvad ja onju" Tibi 2: Ja siis kui nagu kohal olid? Tibi 1: No siis oli küll nagu et täitsa pu***** ma ju nagu jätsin pool mingi igast värki nagu TÄIEGA MAHA et siis ma mõtlesin v**** küll ja aga kui ma mingi sinna onju sünnale läksin siis seal oli see mingi tüüp onju, et nagu vaatab vabsee nii et ma ütlen mida sa jõllitad t***, ja siis see umbes nagu mingi pisarad tulevad nagu silma umbes et kammoon ma pean sind teadma või, a mul nagu TÄIEGA ei tule pilt ette a siis see tšikk mul ütleb et kuule nagu et see on mingi see, ja ma mõtlen nagu et täitsa p****** on jaa ja .... Tibi 3: No TÄIEGA sakib ju dõh. Tibi 1: no ja mingi siis et ma mõtlen nagu et asjad on ikka täitsa pellaris. [keegi helistab] Tibi 1: Saamesfoumieskokuoeimaeistasuetasi!sau (tõlge: Saame siis Foorumi ees kokku? Okei, ma helistan sulle tagasi. Tšau!)

see on umbmäärane üleskirjutus aga nii see tekst kõlas.

siis veel räägiti kuidas vene keeles TÄIEGA spikerdatakse vabsee ja ja õps on siuke t*** et mine m****
Ausõna, ma ei suuda kuulata sellist teksti. Rääkigu siis juba parem inglise keeles.

pühapäev, november 02, 2008

Eestlased vallutavad internetti

või....üks eestlane.... njah...mis siin rääkida, nagu äraeksinud metsloom .... TBC uus rahvusvaheline sektsioon ootab eestikeelseid mõtteavaldusi Tim Burtoni elust ja loomingust. PALUN öelge sõna sekka. See on ÄÄRMISELT OLULINE ( as if.) Ei, no tõsiselt. Suurim Tim Burtoni fännikogukond, seda ei juhtu iga päev, et nii polulaarsetel lehekülgedel eesti keeles lobiseda saab.

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee