pühapäev, november 16, 2008

Svjata Vatra ja Haydamaky Pärimusmuusika Aidas, 15. novembril 2008

Oh issand...kas ma kunagi õpin korralikku märkmikku kaasas kandma? Püüan dešifreerida pimedas ja salaja kontserdi ajal, koti varjus sirgeldatud varesejalgu vanal kinkekaardiümbrikul ja tšekitagusel. Märksõnad...."turbulents"? ei, "tasakaal". "kurgisalat"? Ei see on..."kindlustunne". 5 elevanti? Ei, ei ei - 5 ELEMENTI!!! ... jah, nüüd tuleb meelde. kui ma vaatasin neid kõiki ( ma mõtlen Ruslani, Silverit, Kulnot, Jussi ja Kallet) seal laval, siis ma tabasin, et neist igaüks vastab tõesti omajagu ühele 5 müstilisest elemendist - maa, puu, õhk, vesi, tuli. Mõnikord nimetatakse ka metalli...noh, aga see on ju tromboon! Ja 7. element on publik
Mida need teised märksõnad tähendavad....Mauno? mis kuradi Mauno? Ahh, see on see, kes kinkekaardi kinkis. Kõik on segi, kõik on täitsa segamini! Ja veel olen ma vahele kirjutanud et "torus on voolik".... sel ei tundu küll kontserdiga midagi pistmist olevat. Äkki on need majapidamismärkmed? Ei, oota, see voolik oli tõesti torupilli torus! Ma ei tea miks, ma ei küsinud. Ilmselt selleks, et rohkem tuult ja õhku lasta suuremalt.
Jeerum, ma pole kunagi nii närvis olnud, ma vist nägin välja nagu narkomaan - seisin lava juures ja mudisin sõrmi ja toksisin kinganinaga põrandat ja nuuskasin nina, kuigi mul polnud nohu. Aga võibolla olin närvis hoopis seetõttu, et mööda aita luusis mingi vanamehenässist pervert, kes kommenteeris kõikide naisisikute tisse. Seda veel ka siia vaja....
Ja siis lõpuks..... Svjata Vatra. Nii kummaline on mõelda erinevatele kontsertidele läbi aastate ja siis neid käesolnuga võrrelda. Just nüüd on kõige selgemini võimalik mitte ainult muutusi tajuda, vaid neid ka sõnastada. On toimunud mingi kasvamine, küpsemine, tasakaalu leidmine; on olemas sisemine kindlustunne, miks ja mis tundega muusikat teha, miks koos mängida, mis on asja mõte.. tromboonilt peegeldub punane tuluke. Kas see oli siis vale mõte? Tromboon Vikerkaar, vaata et sa nüüd oma peremeest hästi teenid. Sind jälgib investorite nõukogu. Aga ma arvan, et Ruslani aktsiad tõuseks igal juhul, mis pilli ta ka ei mängiks.

Ma vaatasin igat laval seisjat ja püüdsin mõistada, mis võiks olla nende element Püha Tule universumis.

Ruslan on raudselt tuli - ehkki teda ei suuda keegi kontrollida, on see tuli pisut taltsutatud, põleb heledalt ja jõuliselt, vahel siiski pillub sädemeid ka ja tal tuleb ilmselt silma peal hoida nagu tulel ikka.
Kalle on puu, aga mitte tavaline puu, vaid selline ilmapuu, mis kunagi rääkida oskas, ning nüüd kõikudes ja ragisedes, raksudes ja oksi loopides kõnevõimet tagasi püüab saada. Vaadata Kallet trumme mängimas on nagu vaadata saarepuud tormi käes - ükskõik mis möll ka ümberringi ei toimuks, kui palju puu ka tuules ei ragiseks ja oksad tuules ei tantsiks, puu peab kõigele vastu. Ja pärast iga tormi on ikka endine. Ei räägi ta, aga tal on oma kõne, ja see on väga jõuline.


Juhan on muidugi õhk. Aga mitte tühipaljas õhk, vail tuulekeeris. Võibolla ta on see Eiseni juttude nõid-tuulispask? Siuke, mis võtab kaasa kitsi, toobreid ja vanaeitesid ja siis viskab nad mõisnikule pähe. Või on ta Pikker, kelle torupilli motoks on "üks napilt pikselöögist pääsenud lehm korraga!" Näe, endal tuul pealaegi lagedaks puhunud.
Kulno on maa. Aga mitte mingi suvaline põllapealne, vaid liikuv laam. Lükka, lükka lõõtsa, lõõtsa vahel mäed ja orud. Lükkab lõõtsa ja Viljandi sõidab Tapalt Türile. Teate, see mees lükkab ükskord veel lõõtsaga Lossimäed järve. Pange pulgad ette!


Silver....on muidugi vesi. Ei, ma ei ütle seda sellepärast et ta muiste voodilinadega mööda pastoraali pursskaevu ronis. Igal pool on elemente, mis ei püsi paigal. Vesi voolab. Oota....vesi, kuhu sa tahad nüüd voolata? Miks sa ära voolad? ....... miks?
Kui vesi voolab ära, kas teised elemendid jäävad siis kuivale?. Aga seda ma ei usu, sest too sisemine kindlus ja tasakaal, mis seda punti keerlemas hoiab, on tõenäoliselt saanud nii tugevaks et seda on võimatu kõigutada. Nagu saarepuud.

5 elemendi vahel toimub reaktsioon ja see paneb midagi kasvama ja arenema...ja ümberringi pudisevad väiksed viljaterad. Ja väiksed viljaterad kasvavad juba ise laval edasi ja otsivad oma elementi. Ja reaktsioonil eraldub soojus... sellepärast on Svjata Vatra kontserdil alati nii mõnus olla. See on müstiline elementide keemia.

Kui Svjata Vatra vabastas hinge kehast, siis Haydamaky võtab selle kesta, paneb talle nöörid külge ja väänab ning loobib seda oma tahtmise järgi. Ma võin siin pisut vinguda ja viriseda, öelda, et sel muusikal pole taolist tähendust ja sügavust nagu hing ihkaks, et kui asi kisub lavaserval poseerimiseks, siis kaob ära algne mõte, miks ja mis tundega muusikat teha. Aga või see rumal keha kuulab. Sa liigud. Sa lihtsalt liigud, ja su käed-jalad ei kuula enam sugugi sõna. Kuid Haydamaky möllab nii teises dimensioonis, et ma ei leia ust, kust sinna sisse saab. Nad on veel kiiremad. Nad on veel valjemad. Nad on veel teravamad. Minu aeglane eestlase-olemine jääb sellisest tormamisest väga, väga pika puuga maha. Vaadates enda kõrval vintsklevaid sültjaid kehasid, tundub et ka nende jõu, energia ja rütmikiirenduste limiit on ammu ületatud. Minu vaim vahib aida lae alt, kuidas ma abitult Haydamaky käes marionettnukuks muteerun ja püüab asjata mõistust koju tuua. Vaim teeb kehale oimukohal kruvimise žesti. Keha tõmbleb edasi. See on üks peatamatu ja stiihiline möll, ent Haydamaky tormab tulevikku ja jätab eestlased maha. Me ei jõua järgi!

Aga kui Ruslan trombooniga juurde astub, tekib sild. Kui meil läheb juba raskeks, siis on meie hulgas üks, kes suudab sammu pidada. Ning kui üks erk säde hüppab juba pisut madalamalt põlevasse lõkkesse tagasi, läheb kohe tunduvalt kuumemaks.

Imelik on see värk, eksju? Et kui keegi läheb, siis ta ühtaegu ka tuleb. Las siis vesi voolab. Sest kui kusagilt ei läheks midagi ära, siis ei tuleks mujale juurde....ühest lõkkest hüppab säde välja, ja siis tekib selline asi nagu Svjata Vatra....Vesi voolab mujale ja seal tekivad uued lood, mida ootama jääda, ja edasi jutustada. Kõik algas Haydamakyst...ei, kõik algas Folgist, siis tuli Haydamaky, ja siis tuli Ruslan (ja sõbrad), ja Svjata Vatra, ja siis need 5 elementi mis on praegu Svjata Vatra. Ja siis tuli see publik kes laulab Revolutsiooni peast kasvõi 100 korda ja hingab kogu aeg kaasa.

Kõnnin pühaba homku linnas, kotis poolik toores lõhe ja turuhoonest pätsatud kontserdiplakat (nad oleks ta ju nagunii ära visanud? ) Käin mööda pooleliolevat Arkaadia aeda ja pistan teepeal tasku ühe poolpõlenud lobudiku. Maramaa juures peatun ja vaatan ka koerale otsa. Mida linnapea näeb? Mida koer näeb? See on nii: linnapea jalutab mööda puiesteid ja näeb üht üksikut koera. Ta peatub ja muigab. "Tore kutsa!" Koer ei julge pilku veel tõsta, sest ta on segaduses. "Kes? Mina? Tõesti mina? Äkki ta ikka ei räägi minuga...ega ta saanud ju mõelda .... mind?" Need sõbralikud silmad ja julgustav naeratus musta ülikonna otsas on väga ligitõmbavad. Vaikselt kasvab rõõmus imestus ja ärevus. Varsti ilmselt ajaks koer end püsti ja nuhutaks arglikult Maramaa küünarnukki ja selle alt väljavaatavat jalutuskeppi, aga siis hakkavad kirikukellad lööma, linnapea raputab end fantaasiamaailmast välja ja asub reipal sammul minekule. Sündsalt pöörab ta pilgu kõrvale muuseumi naiste aluspesu näituse plakatilt. Mina jään nüüd täitsa omapäi koerale otsa vaatama. Aga koera ei huvita minusugune tühine tegelane, tema on jäänud Maramaale järgi vaatama. Noh, kuhu see tore sell siis kadus? Mis edasi? Mis edasi? Niimoodi see Viljandi voolab, ja nüüd on siis jälle hakanud vihma sadama. Ilgelt vastik novembriilm. Aga sees on jälle nii hea ja soe tunne. Nende inimestega on nii tore koos olla, seal aidas, pimedas saalis, vaadata, naerda, rütmi lüüa, laulda ja lasta kõik endast läbi.
Kuramuse Haydamaky. Ma panin nende Kobzari kodus mängijasse ja enne kui aru sain või midagi mõelda ja arvata jõudsin, olin kolmveerand tundi tantsinud ja higi voolas nina otsas. Kas nii tehaksegi zombisid? Aga plaat on mõnus. Ta pole nii agressiivne nagu oli kontsert. Ta on huvitav ja mitmekesine. Seal on palju aeglasi lugusid ka. Aga ikkagi...kui Haydamaky on praegusel ajal väga hästi produtseeritud bänd, siis Svjata Vatra on justkui...meie kõigi endi loodud selliseks.
Et, Svjata Vatra....seesamune et...nagu.... ma tahtsin seda öelda, et.... kalli-kalli ja nägemist.

Kommentaare ei ole:

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee