Folkroonika 2019 (+ more)

Folkroonika 2019 (+veidi 2018...) Hiiu Folk ja Viljandi Folk. Hea lugu. The good story.

Eine murul. Le Déjeuner sur l’herbe.

Hea lugu - see on selleaastase Viljandi Folgi teema. Hea lugu, hea seltskond, hea muusika, hea teekond, hea jutuajamine... head lugu on hea lugeda, kuid parem kogeda...

See oli mu esimene road trip koos sõpradega. Ma pean sellest kirjutama, kuna tahan mäletada iga sekundit, olgu see nii tobe kui tahes. Kuigi kõik saaks öeldud ka kolme punktiga - aga kui äkki kunagi keegi küsib, ma ei tea, need meist, kellel saavad olema lapselapsed või pere, et mis te tegite ja kuidas see kõik oli, siis võibolla meie mälu vajab meeldetuletuseks rohkem kui ...

Kadri

Kui see kõik tundub teile totter ja suvaline ja keerlevat rohkem ümber kindlate inimeste kui ümber muusika, andke andeks. Isegi kui ühel päeval pole enam ühtegi sõpra, siis kirjapandud lugudes on nad endiselt mu sõbrad


Good Story - that is the theme for this years+ Viljandi Folk. Good life, good company, good music, good journey... it is great to read it but better to experience it. 
It was my very first road trip, actually. I need to write it down cause who knows when I might lose my memory. Then I can read and remind myself...
Even if everything can be said in three dots. But say some of us, who might have grandchildren or who will have a family in the future (so, not me) are asked: "So what did you do, and how was it all?" then three dots might not be enough. 

Sorry if you find it ridiculous or silly or random... It´s all from memory, no notes taken. And if some day I will have no friends... in the written stories they are still my friends. 


Päev enne Hiiu Folki. Parandan kodus keldriust - öösel käisid murdvargad ja lõhkusid bokse, mul tuli tükk lauda välja lõigata ja uks ära lappida. Õnneks oli papsi tööriistakast minu juures ja mitte keldris. Samal ajal olin veidi mossis. See igavene troll on juba 5 päeva Tallinnas ja veel Kalamajas... käib mu kodutänava restos söömas! Ja ma pole teda ikka näinud. Ja siis sa lähed suvaliselt hilisõhtul poodi, tuled tagasi torusiili ja kalapulkadega, ja seal ta istub,  sealsamas minu vana kodutänava nurgal, uue veinibaari Plan B ees...   Nii see ongi, alati su koduukse ees... Tahtsin hüüda hurraa ja ta maapähkliks pigistada, aga kartsin... ei teagi, mida. Rääkisime kõigest mis jääb Põhjanaba ja Antarktika vahele.

Veinibaar Plan B

 A day before Hiiu Folk. I was home fixing a door. In the night there were burglars in the basement - both my boxes had been ripped open and I had to cut some wood to repair it. At the same time, I was thoughtful and grumpy. That troll! Five days, right in my neighborhood and still I haven´t seen. Aaand then - you go late night shopping and you come back with pipe cleaner and fish fingers in your bag (of all things), and there he is... on the corner of your old street. I wanted to scream and squeeze him into a peanut, but got worried that . I dunno. I just worry nonstop, period. I know I am a crazy scary alien, but ...  I like  him. And there are just a few people I trust to this degree. 
We talked about everything between Greenland and Antarctica... 

We always see the shadow, but not the light, isn´t it?

Siis jalutasime Soo tänavani, visates nalja vanuse ja harjumuste üle, mööda mu lapsepõlve tänavaid, mu teekond lasteaeda;  ja leppisime kokku, et alustame koos Kalamajast sõitu Hiiu Folgile. Ma läksin koju ja hüppasin nagu ahv mööda tuba. Mu rõõm oli nii suur.

We walked back to Johansons´ place, my childhood streets, road to my kindergarten, and  agreed that we´ll meet next morning to start off for Hiiumaa. Then I went home and babooned along the room crazy from joy. I was so, so happy! But, some things made me a bit worried, too.. stubborn mothers and grannies etc. (worry again, I know...)

the golden trio of Ando, Stefan and Diederik. 

Järgmine hommik algaski Torokse talupoe juures. Moosi ja teed, ja siis asusime auto peale. Mul pole kunagi sellist taksot olnud. Ma sõidaks nüüd igal võimalusel Jaaguga.
Stefan oli mures, et Johanson ise jääb praamile hiljaks. „Me võime kõndida!“ kordas ta. "Mustamäele?", mõtlen mina. Kuid Johanson viskas meid Kadri maja nurgale ära. Jalutasime sihtpunkti.  Kadri pakkis tormiliselt asju. Tundub, et kõik peale Diederiku oli alles pakkimata... Siin võib veel päris kaua minna. Diederikut polnud ma ka mitu kuud näinud.

Next day started at Torokse, with jam and tea for Jaak and Krista... Stefan and Jaak went to get more ginger tea. Stefan worried that Jaak will be late for the ferry. "We can walk!", he repeated ("To Mustamäe?", I thought) but Johanson dropped us off next to Kadris´ house. Who was still packing. This is going to take a while. Then she had to lock herself into the bathroom for some procedures. 

Heltermaa

Tõin kotitäie Naissaare liiva. "Mis me sellega peale hakkame?" - „Jagage ära ja ehitage endile igaüks oma saar!“ Siis läks sõiduks. Kadri tahtis, et me kindlasti Nõmme turult läbi läheks. Mõtlesin, et ostame värskeid aiasaadusi. Nemad ostsid hoopis põdra! ... vorsti! Ma ei suutnud selle lihamere sees olla. Stefan marssis lilleleti juurde. „Mis tal nüüd plaanis on? Kellele ta lilli ostab?“ Stefan naases karusmarjadega. Oleks ma teadnud, et need ta lemmikud on... minu omad ka, pärast vaarikaid. Siis lunime Diederikult jäätised välja (mina ja Kadri).

Brought a bag of sand from the island of Naissaar. "What in the heck are we supposed to do with this?" - "Build an island. You can divide it..." Then Team Madingma headed off. Kadri insisted we drop by Nõmme market. I thought we would buy fresh produce but they bought a moose... moose sausage. I am surrounded by meat, help me! 
Stefan marched right to a flower stand. "What? Is he going to buy flowers? For whom?" But he came back with gooseberries. Oh! "My favorites" - "Seriously? We have loads in Viljandi..." Me and Kadri beg for Diederik to buy us ice cream. 

Sõru sadam

Tee peal tuleb veel kohvipeatus. Põletan topsikaane tõttu suu. Võtan karusmarjade ja kohvi toeks lahti paki wasabipähkleid ja teen Kadrile vaat et otsa peale, kange wasabi toob talle pisarad silma. "Vabandust...." Tegelikult ei ole nad nii kanged, kui neid just kurku ei tõmba. Diederik ei saa süüa, ta sõidab, ja mul on kahju, et ta marju ei söö, aga Stefan kaevub kohe pähklitesse. Kaks null tagapingi kasuks, mis vürtsikaid toite puutub. Aga kohviga põletan keele. Stefan: "Sa  ei teadvustanud, et see kuum on?" - "Ma tahtsin paar lonksu võtta et ei loksuks." - "See on kaane tõttu. Ma ei võta kunagi kaant."

This guy invited Madingma sailing, but we couldn´t find time.
would have missed the ferry...

Tundub, et keele põletamine on enne. Teen seda muudki moodi kui kohviga. Ja mu huumor on natuke liiga kange enamiku inimeste jaoks.

Sõru kompa

On the road we make a coffee stop. I open a pack of wasabi nuts, almost killing Kadri. "Why didn´t you warn me they were so strong!!!" Oeps. You know, they are not if you CHEW them properly.  Diederik can´t eat anything - berries are out and he has to follow the road. Not that he does, much... I don´t really know his relationship with spicy food. But Stefan digs in. 2 points for the back seat in the hot foods category. Except I lose my lead when I burn my tongue on coffee. Stefan: " You didn´t realize it would be hot?" - "I did it so it wouldn´t overflow!" - "It´s because of that lid. That´s why I never take the lid. "

Seems like a prediction, this. I burn my tongue in other ways than just with coffee.  My sense of humor is a bit sharp for most people. 

Kadri teadustab vahepeal: "Meil on oma tuba ja sina oled ühes toas rootsi viiuldaja Daniel Wikslundiga."
Viskame autos igasugu nalja, et teekonda ergastada. Jah, vahel on need päris pöörased, kuid - mu esimene road trip! Ma olen nii elevil.  Sa oled tulnukas, ütleb Stefan. Võibolla.  Nagu sa isegi. teiste planeetide elanikele oleme siin kõik tulnukad.

Kadri lets the boys know: "We have our own room, and Stefan, you are sharing one with Daniel Wikslund. The swedish fiddler." 


We keep up the mood in the car with crazy jokes. Maybe I wear the others out but I mean... it´s my first road trip! I´m friggin exited! And it´s just in my nature, I can´t help it. 

Stefan  tells me I am an alien. Well so are you. To life on other planets we are all aliens. 

„Diederik, palun vaata teed!“ röögime kõik kolmekesi oma juhile aegajalt. Igast kaubikust ei ole vaja mööduda. Meie ees sõidab Dafu Da Fantastic Food Truck . Hiiumaal osutuvad nad väga vahvateks tegelasteks. 

Ka vendadel mõlguvad mõlemil mingisugused auto-maja plaanid mõttes. "Man with a plan in a van", nagu Kalamajas leiutasime. "Sa ju ei tee plaane?", olin ma küsinud. See ilmselt tabas teda üllatusena. "Jah, nüüd siis teen!", sõnas Stefan.
Juhul, kui Diederik teeb toidukäru, siis ma peaks ka tteokbokki tegemise ära õppima. Võibolla saaks tema kärus kokana tööd, vahelduse mõttes.

Diederiks´new friend

Vahepeal ajame Diederiku täiesti segadusse eestikeelsete väljendite ja nende topelttähendusega. "Sellepärast ei olegi ma keelt selgeks saanud!", nuuksatab ta.

Peaks mingi laulu tegema talle... eesti keele õppimise laulu.
I should make a song for Diederik - to learn estonian. It´s annoying you know. Kadri is still translating everything. 

"Diederik, please watch the road!". We´re a bit on the edge when he tries to manuever past trucks. We have plenty of time to spare, we won´t be late and we have the ferry ticket for the car. Please don´t kill us yet. Dafu food truck is right in front of us the whole time. Both guys have also mentioned plans to get a truck or van. "Man with a plan in a van... I thought you didn´t make plans?" - "...well, I do, apparently!", said Stefan.


Meanwhile, we drive Diederik crazy with double meanings of estonian words. "That´s why I haven´t gotten hang of this language! Do you see what they are doing?" He is looking at his brother for help but Stefan isn´t phased.
If Diederik gets a food truck I need to learn to make tteokbokki, the spicy korean rice cakes. One- because I love spicy food, and two, because then I might get a job with him. I´m tired of being a guide...

Sadamas kohtume Ants Johansoniga ning Kadri saab kõne Jööri Folgi korraldajalt. Ma arvasin, et Saaremaa on ainus koht, kus oma folgifestival veel puudus, aga tuleb välja, et seda on juba 8 aastat korraldatud - ja ma pole kordagi kuulnud sellisest üritusest???
Nad tahaks Madingmat, aga kuna Stefan peab pärast Hiiumaad kohe ära sõitma, siis on pakkuda vaid pool. Niisiis teeb Kadri jälle kõik see aeg tööd ja otsib lisapillimehi.

I wanted to film on the helicopter landing spot
but the boys chickened out.

We meet Ants Johanson in the harbour, it´s a happy reunion. Kadri is, of course, working. She needs a lot more recognition for all the things she set rolling. It should be said!
 Now it is about Jööri folk - on Saaremaa. I thought Saaremaa definitely doesn´t have its´own folk festival, but they have - 8 years already???? How come I never heard of it, even once? 
Jööri Folk wants Madingma but since Stefan has to leave right after Hiiumaa, Kadri is trying to find someone to play with Diederik. ... I make it sound like he is 3. It´s august 3.. 

Tundub, et olen praamipileti täiesti tulutult ostnud, kuna keegi ei küsi seda. 3.40 vastu taevast - ma oleks Dafust selle eest pelmeene saanud. Või laeva peal kohvi.

Laeval filmime Astridi palvel tervituse Hiiumaa folgilistele. Minu arust saab see natuke lühike (umbes 7 sekundit), aga poisid ütlevad, et see ongi hea teaser. 

On the ship we film a greeting for visitors of Hiiu Folk from the boys - in estonian. It´s extremely short tho - 7 seconds but the guys say it is a great "teaser".  "7 seconds away.... just as long as you stay... I´ll be waiting..."

                                                                                                       Kadri ja Diederik. Mandoliini nime ei tea

  Did I buy the ferry ticket in vain? Nobody asks for it. Maybe because we were all in the car. I feel really bummed about this. Robbed, damn it! Could have gotten fries of dumplings for this. 


Kuldne kolmik sööb laevas põtru. Ei, ilma paanikata, ma mõtlen neid Nõmme turult ostetud vorste. Lisaks kohtame kohalikke lestapüüdjaid, kes teatavad mulle, et neil on veekindlad püksid ning vaatavad välismaalasi aupaklikult.Meenutavad pisut Coenite või Kaurismäki tegelasi.

The Golden Trio is eating moose on the ship. 
Sausage moose. Can we skip dead animals, please? Carnivores ignore me. I also meet some locals from Kassari, the flatfish catchers. They announce having waterproof pants.

Mustamäele sõites olime lootnud, et ehk on Jaak sama praami peal, kuid tema oma lahkus tund varem. Või....äkki ta siiski oli? Hiljem saate aru, mida ma mõtlen. 

Driving to Mustamäe, we had hoped that Jaak would be on the same ferry, but nope. Or maybe he was, after all? You will find out later what I mean by this.

Ja olemegi Hiiumaal, nagu nalja! Tee ääres on mõned lehmad, kes meenutavad kive, ja mõned kivid, mis meenutavad lehmi.

Welcome to Hiiumaa! On the side of the road there are many cows that look like rocks and many rocks that look like cows. Stefan is restless. "Let´s go to the hotel quick! I have a bad feeling!"
"Look, if you keep saying it, you will draw bad luck to you." - "Oh, I know, law of attraction, but in this case..."

photo by Stefan
don´t know who built the outhouse.

Kõigepealt  satume hoopis Kassari kabeli  juurde. Peame seal väikse pikniku. Kutid-mutid uurivad hoolega infotahvlit, kuna ma vahetan samal ajal pükse, siis ma ei tea, mis nad sealt välja peilisid. Stefan leiab välikempsu seinalt tulnuka. "Näedsa? See on nägu!" Mina: "Minu koduplaneedilt ta igatahes pole."


Unlike others, I did not diligently read through all the info boards, so I know nothing about the chappel. Besides, I was changing pants in the outhouse. Stefan finds another alien on the side of the outhouse. "See? That´s a face!" Me: "He is not from my planet."  

- Diederik: "Do we have any spirits?"
- Me, pointing at the cemetary: "There..."

History fanatics. Photo by a museum guide on vacation

I love that rock fence behind them.
The behinds aren´t bad either tho.

Kuna kabel on mu suvemaja lähedal, siis viskan esmalt asjad ära.
Männi suvemaja on imetore koht, mis kaunistatud omaloomingulise kunstiga ja lõhnab rahu ning vaikuse järele.
Kanalas klokutavad erinevad sulelised ning minu majake, sauna eestuba, on mõnusalt omaette. see on mul juba neljas kord elus kellegi saunas elada... Meenutab natuke peretütre rannamajakest  "Suvitajatest"... Võiks siin sokke parandada...ei, ta parandas vist pükse.

Since Google Maps is telling me my stay is close, then my friends kindly let me drop off my stuff first- I don´t know how late I will get back at night. 

Männi is a wonderful farm, beautiful houses, chicken of many different breeds, hammocks, a playhouse and my sauna room looks so cute and cosy. A bit like the room from a famous estonian movie "Siin me oleme". I should repair socks here, on the bench... and sing  this song. Oh, wait, she repaired pants tho.

Sauna window

Perenaine Ave-Marii kuivatab saunalaval põdrakanepi õisikuid, mis kiirelt kuuma saades säilitavad imelise erklilla värvitooni. Kõik on lihtsalt nii värviline!!! Natuke nagu mu vanas lasteaia rühmatoas, siiras ja armas.
Avaras hoovis leidub dekoratiivne kuivkäimla ja laste mängumaja, võrkkiiged. Jänesed! (jänesed ei ole värvilised, nad on mustad).

Suvemaja tagaküljel

The landlady is very pretty. In the sauna there are plants drying, preserving the bright color. In the large yard there is a playhouse and an abundantly decorated outhouse plus hammocks. There´s also rabbits. It is so colorful like a my old kindergarten playroom. Like I am back in my childhood... Also, the main location for Hiiu Folk is really close here, just a few kilometers. The guys say that´s far. Khmm, Iceland is far. This is doorstep.

Aias on ka kana (algul pean teda kukeks), kes näeb välja täpselt nagu Jaak Johanson. No võta või jäta, juuksed, habe, kõik on olemas, isegi näoilme on sama! Mul tekib kohe sümpaatia selle kana vastu.

There is a chicken in the yard that looks like a spot on image of Jaak. Hair, beard, like take or leave but even the facial expression is the same, kind of solemn and thoughtful, tho Jaak can have a very cheeky smile, too. It´s a very sympathetic chicken.

Suvemaja nurgake

decorations

Kiirustades jätan ka kõik soojad riided maha... see maksab hiljem Sõru sadamas kätte. Õnneks ei unusta ma oma mängurebast.

hommikune päike. morning sun

Teeservas kahisevad kadakad kui Soosteri maalide peal. Ma ei tea, kas ta maalis oma kodukohas või Kassaris (või oli see hoopis mälu järgi). Küll ikka keerati sitta kunstnikele nõukogude võimude poolt.

In a hurry I leave behind all my warm clothes, too. Maybe I should have just kept the bag... 

By the road there are junipers reminiscent of the paintings of Ülo Sooster, a repressed artist from Hiiumaa. Can´t remember where he painted, his home at Kõpu? Or Kassari? Or from memory? Have to dig out that biography again.



Lõpuks siis jõuame ka hotelli. Kardan et Stefan on juba üsna kannatamatuks muutunud aga see pole minu süü. Vähemalt nägime kabelit? Ja hotellist saame taksonumbri ning mina saan sealt ka tasuta postkaarte, mille ma saadan hiljem oma Postcrossingu tuttavatele. Ja tünga saan ka, sest postkaardi taga on Hiiu naljad ja ma jään neid uskuma. Tasuta parkime, minge metsa. Poisid saavad ka tünga, sest laeval oli öeldud et Sõru sadam on 5km hotellist, minge jala... aga vahemaa on 21km.

At last we reach hotel. My friends must be exhausted by now, but not my fault - at least we saw the chapel? They swim while I pick up free postcards and get punked by the jokes on the backside. Fool... The others go swimming and then we head off for Sõru. Stefan and Diederik had thought they can walk, because they had been told on the ship 5km. But it was 21 km. Punked again.

Sõru sadam on väga maaliline, kuigi väike. Oleme terve päev teel olnud ja kell on peaaegu 7. See annab tunda nii ajus kui kontides. Saame oma käepaelad ja proovime sisse elada. Täna on kavas Wikslund, Johansonid ja Cätlin Mägi.

Alguses lõõgastume lihtsalt kuuri taga murul. Üleväsinud manager kukub järsku lõkerdama. Kujutleme ühiselt homseid ajalehepealkirju. "Madingma mänedžer kaotas Sõru paadikuuri taga mõistuse!"

The harbour of Sõru is small, but pictoresque. There are some shipwrecks that one could paint perhaps... The opening ceremony takes place here. At first we just relax behind the boatshed. It is almost 7pm, we´ve been on the road for a while. Didn´t realize it had taken the whole day. Other performers are Johansons, Cätlin Mägi and Wikslund. Overtired Kadri suddenly bursts laughing. "Imagine the headlines tomorrow. Madingmas´ manager went crazy behind the boatshed!" 

Pärastpoole lahkneme - uitan siin ja seal ning teen pilti, aga ega ma ei tea, kuhu minna... Lastele on siin peamine atraktsioon üks äärmiselt vastupidav kits  ja mingi koeraks kostümeeritud tüüp, Klaus. Lapsed jumaldavad teda.

tobe honest Stefan also had white pants...

Siin on Tõnis Mägi, Jaak, ja kaunis Astrid.

After meeting Astrid we split and look around by ourselves. The main attraction for kids seems to be the goat and a guy in the costume of Klaus, a popular kids´ character. He really is the king around here, I don´t get how every single Lotte character is so popular and well known. But then I am not a parent.
The light in the harbour in the evening is very nice, but I can´t really catch it on picture. It would work with watercolor or something.

I try to follow the fiddlers´ performance a bit  but I think I am too tired and restless and there is suddenly so many people. The audience is very tamed compared to Tallinn - no mobile phones, no recording or Facebook lives. I keep walking in and out, since everyone has suddenly disappeared, I guess they needed a moment for themselves. 

Diederik ja Kadri ühinevad ning siis helistab ka Stefan, et kus me oleme. Jagame esimesi muljeid Hiiumaast ja Hiiu Folgist ning jutt läheb ka festivali alkoholivaba poliitika peale. Selles osas on vendadel mõningaid eri seisukohti. Stefan pooldab reeglite täielikku järgimist igal pool, austades korraldaja valikuid. Diederik arvab, et reeglitesse peaks suhtuma   reserveeringuga. P.S. aluspesuvabast festivalist hakkasime rääkima ainult sellepärast, et Diederik teatas et tal pole alukaid jalas. Ma üritasin diskreetne olla, aga segaduste vältimiseks pean paljastama.. ei, mitte otseselt paljastama, mõistate.

The prices in the harbour shop! How can people afford to live here? Maybe they won lottery.

Walking along the dam I am joined by Kadri and Diederik, then Stefan calls to ask where we hang. We share the first impressions of Hiiu Folk and also the alcohol free aspect. Stefan says it is a rule and should be followed everywhere, Diederik thinks you can bend the rules but we squint our eyes at him. At this he boldly announces not wearing any underwear - not that we needed to know this and I bet the readers don´t want to know that, I was going to be discreet but to explain where the "underwear free festival" joke came from, and to avoid confusion I have to bare all... well, no, not that, but you get what I mean. So there. 

Siis lähme muusikat kuulama - Cätlin Mägi, kelle pilk seisab rohkem küll oma luuperitel ja elektroonikal, sest neid on mingi 60 kg. Anname Stefanile teada, et tegu on 2018 aasta parima folkmuusikuga, aga need auhinnagalad lähvad mul segi, kas see oli Etnokulbid või EMA...

There is a fascinating swing like a swinging terrace but the village kids aren´t very generous in letting us use it. So we go hear music. Cätlin Mägi keeps her eyes more on her electronics than the audience but that´s forgivable I guess. There are something like 60 kg of loopers and stuff. Folk musician of the year 2018 we tell Stefan.

Kuna ma lõdisen ja soojad riided ununesid suvemajja, laenab Diederik mulle oma täisvillast kampsunit. Lähen süüa otsima, et end ka seestpoolt soojendada. Stefan ootab Dafu juures enda burksi. Kui mu friikad tulevad, kukun kohe ahmima ja kõrvetan suu ära. Jälle. "Kui vana sa oledki?" küsib Stefan irooniliselt. "17?" Mina: "13. Ma olen kolmteist. Ah ah ah!"

Ma ei saa sellest aru, miks belglased Eesti kartulisse ja eriti friikatesse nii põlastavalt suhtuvad. On need teie omad tõesti nii palju paremad? Millal ma neid proovida saan?

Since I am shivering like a leaf, Diederik kindly lends me a sweater. Thanks, I think it saved me. Know who your true friends are... some OTHERS just ignore the popsicle next to them - khmmm! Cold hearted alien.... Now I just need some food to warm up on the inside as well. Dafuuuuu! Stefan is waiting for his burger too. When my fries arrive, I burn my tongue again. "Just how old are you? 17?" - "Hööteen. I am 13!" 

Don´t get why my flemish friends act so despisingly towards Estonian potato and especially fries!!! Are yours REALLY that much better? ....prove me then


Kui ümber nurga keerame, Stefan kangestub. "Auto on läinud! Vaata, nad on ära sõitnud!"  Korraks ma arvasin, et äkki on tal õigus, aga...  "Oota, oota... see peab olema kaubiku taga. Näedsa, seal ta ongi." Kuid autost lastakse meile sireeni, sest seal käivad mingid salajutud. Istume siis kapotile ja ootame...unistame suitsukalast ja põldmarjadest.

After saying farewell to Johansons after their concert - all of them are there, after all! Stefan gets surrounded by a bunch of fans. You keep saying you don´t have any fans? Look at this! 
As we turn around the corner... "The car is gone! They took off without us!" - No way, man...it is probably behind the truck!" I say that hoping I´m right. Pheef. For a moment, it seemed true. But siren is blown cause there is some secret conversation underway. We sit on the hood and wait, dreaming of smoked fish. 

Tagasiteel saadab meid punane kuu.

Blood moon accompnaies us on the way back. I tried to film it, not very successfully. Looks like I am escaping monsters while someone is calmly talking about shoes. 

Järgmisel päeval on heliproov kiigeplatsil, mis läheb ülikiiresti. "See on kõige sujuvam heliproov, mis me teinud oleme! Nendivad poisid. Stefan rõhutab hiljem intervjuus, et heli oli suurepärane. Siis läksime lähedalasuvasse restorani sööma.  Elu parim hetk. Aitäh.
Mis sest et suitsukala ei saanudki.

Next day after soundcheck  - which goes so quick that the guys admit it is the smoothest soundcheck ever  and Stefan repeats it in an interview later, too - we went to eat to Kassari Resort. Best moment in my life so far.  Thanks.
Tho we don´t get any smoked fish, but the boys smoke while eating fish, so, almost.

Enne soundchecki olin külastanud Hiiumaa 19. sajandi ilusaimat meest, seigelnud võsas, kartes, et pidevalt ringitiirutav politsei võtab mu kinni kuna see ei näinud normaalne välja – keegi kõnnib ja hüppab aegajalt põõsasse, roomab mööda maad ja teeb 500 fotot tee ääres kasvavast heinast, seisab ja õhkab, siis haarab oksast kinni ja hüppab ulgudes õhku (see oli kibuvits).

Käisin ka Kassari muuseumis, saatsin sõbrale kaarti (Kassari muuseumi eritempliga! Minge küsige! Seal on ka kohalike kunstnike joonistatud kaarte) ja annetasin 5 eurot päästepaadi konserveerimise toetuseks. Muuseumis sai näha põhielementidele toetuvat näitust. Tuul... tuul on siin hiidlaste maal üks peategelane. Tuulelipud ja tuulesõlmed ja tähendusrikkad tekstid õhu olulisusest. Iseenesestmõistetav, kuid kas ikka on? Nüüd leiti, et ka õhk on mikroplastikut täis....




Before soundcheck I had visited the most handsome man in Hiiumaa - on the 19th century; then collected plants, grabbed a wild rose by accident and howled like the lone wolf of Hiiumaa in Kassari museum. That creature lived all alone, the only one of its´ species for 20 years... Like a Robinson. Humans aren´t the only heroes.

There I also sent a postcard with the local stamp (ask for it! ), donated money for the conservation of a lifeboat from the ship Estonia, bended some museum rules to take pictures of Eddy ( no shame, really...). My mom said she lost respect towards me when I showed those pictures. "Shame! You work in a museum!"  Me: that´s why I know which rules I CAN break. 
There were several exhibitions about wind. Me? Wind flags, wind knots, the significance of air, which is so natural for us, but... also dangerous. Now they have found microplastics in are carried by winds as well. 


Enne Madingmat esineb Naised Köögis.Interneeduska...Võibolla peaks ettevaatlikum olema nende sõnadega. Inimestel on erinevaid põhjuseid, miks nad on sotsiaalses isolatsioonis ja veedavad aega internetis. Võibolla neil pole perekonda. Võibolla kõik nende sõbrad on kolinud kuhgi kaugele. Võibolla on ta invaliid ja ei saagi majast välja. Mine siis kutsu ta kohvile?  Sotsiaalne isolatsioon pole alati valik. On väga palju inimesi, kel pole üldse päris maailmas sõpru.


I feel like Naised Köögis is somewhat in power position to say whatever they like, but lately it´s just been a bit ... Their song of internet addiction. Try to see it in a different perspective. Maybe some of them are handicapped and can´t leave the house, or all of their friends have moved abroad, or they don´t have a family. Some people just can´t make friends in real life, they can be introverted or not feeling safe to talk to strangers.  Then, invite them for coffee. I know I would have welcomed it ...



Muidugi on laulud geniaalsed, eriti seto leeloga segatud räpp, aga ma soovin, et välismaalased teaksid rohkem tausta, sest võibolla neile ei jõua kohale... nagu Eesti kontekst või nii. Kuid Naised Köögis ei loo laule välismaalaste jaoks. Nad laulavad vaid siin ja meile. Need ongi eestlastele.

Women and things.

On one hand, I feel it is regrettable that you will not get the genius message if you don´t speak estonian, but on the other hand, Naised Köögis (Women in the kitchen, which in itself is like an irony at everyone who think women belong in the kitchen, so what if all of them are there? They cook up a storm and a revolution...) so, they create songs for estonians, for us to take note and see our reflection in them. Foreigners don´t have to understand (though I wish my friends could). 

That bush must be Johanson...

Ja siis tulebki Madingma ettaste! Elevus... Ma tunnen, et poisid on ehk närvis (ma olen veel rohkem närvis, nagu unes liigutaks end). Pildistan kogu kampa lava taga koos Astridi ja tema tütrega, kelle nägu väljendas tüdimust täiskasvanute eneseimetlemisest. Võibolla peaks tõesti vähem pildistama endid... elama rohkem hetkes. Lapsed ei hooli, neile pole vaja seda, ja siis jõuab kohale, millise nartsissismiga me kõik harjunud oleme. See-eest mina unustasin ise mõnele fotole minna - isegi selfisid ei teinud üldse, kuna mul oli lihtsalt liiga äge  kogu aeg. Olgu, ma olen siis see kaadritagune tegelane...

Kids know what the best bands are.

 Then Madingma! I was so nervous. I felt boys were nervous too, a bit. I mean... First time here, and other issues... Took photos of everyone with Astrid and her child, and ... forgot to be on any of the pictures. Aaaarghhh! This always happen when I have too much fun. But less photos is good - you see how children don´t care about the narcissism, how they don´t need those pictures, and that makes you ashamed. How are we living, in self-admiration?

So cute, I can´t. So much love in this picture. 

Johanson pidi ka esinema koos Madingmaga aga kadus ja Stefan tegi näo, et ta oli põõsas. Mina loll vahtisin põõsasse, arvates et ta on päriselt seal.  Pärast selgus, et Jaak oli Kristale sadamasse vastu läinud. Oleks teadnud, siis oleks tolle Johansoni moodi kana suvemajast kaasa võtnud, sest mind ajas nähtamatu Johanson küll segadusse. Vahtisin põõsasse, sest väidetavalt "Johanson mängib põõsas kitarri, väga vaikselt!" Krt Stef oled sa hiidlane, ma jäin seda uskuma ja venitasin oma kaela paigast ära.
"Johanson on alati meiega, isegi kui teda pole kohal!", teatas Stefan. Ja võibolla nii ongi.

Viljandis oli vastupidi, Johanson oli laval, kuid tegi näo, et teda pole seal.

Tuleb meelde eelmine aasta, kui ootasime Jaaku Kondase juures tükk aega, enne, kui taipasime helistada ja saime teada, et ta on juba sealsamas Kondase hoovis. Hetk varem oli Stefan veendunult kinnitanud, et hoov on täiesti tühi. "Jaak is NOT there! I am positive!"

"Pärast meid tuleb Tõnis Mägi. Tal on Tallinnas oma bussipeatus. Tõsijutt! Ma ise nägin!"

The boys did well. They really did! Maybe not magic that lifts you up in clouds and make you smell flowers, like they usually do, but it was a good performance. 

"After us there will be Tõnis Mägi, he has his own bus stop in Tallinn. It´s true, I saw it with my own eyes!"

Jaak Johanson was supposed to come on stage after a joint performance with Kadri, but when Stefan called him... *crickets* . Oops... but he was just there, we talked to him...?

Nothing bothers the kids. They enjoy everything.

"He is there in the bush! Playing guitar very quietly, shh! Can you hear?" That confused me. I thought he really was. Stretched my neck trying to look in the direction Stefan was pointing and sharpen my ears catching the sound. Um, I think I am deaf, I don´t hear it?  Gaaah what. Punked!

"Johanson is always here even when he is not!" seems like everything is allowed for Jaak. Really good friends, best friends are forgiven even if they sometimes  bail on you on a crucial moment. But Jaak had suddenly gone to pick up Krista from harbour.

Then on other occasions Johanson IS there but pretends not to be, like on Ando and Friends in Viljandi. 

And there was this time last year when we waited for Johanson next to the Kondas center before calling more than half an hour later to find out he was already there, inside the yard, when Stefan had SWORN the yard was completely, totally empty. 


Pärast kontserti jooksid poiste juurde fännid, päris fännid teate, õhetavate nägudega noored tüdrukud. Nii mänedžer kui disainer-fotograaf kiunatasid seepeale valjusti.

There was quite a crowd and after the concert there were FANS, real fans, who ran up to the guys and ... 

we squealed. Me and Kadri. Fistpump!!! I know, they say they don´t do it for fans´ sake but just to play and feel the music, so people can dance, be happy, be together... But ahahha I know you like it. And we like it too. It´s so great you have fans.

I assure you the picture you see
 is NOT of Stefan slapping the fan
and her being happy about it. 

 "Me unustasime "Lilithit" mängida!", kahetseb Stefan. Ahah! Selge... Selle peale olen mina vist isegi rohkem kurb, tahtsin seda pala väga kuulda. Aga nii ei lähe! Need pikad näod ei kõlba kuhugi!

Ütlesin poistele, et kui nad päriselt oleks asja tuksi keeranud, oleks kumbki ühe toore muna vastu vahtimist saanud. Nad vaatasid mulle uskumatul pilgul otsa. Oot mida... jäitegi uskuma? Ma ei raiska toitu tegelikult... kuigi toored munad on juustele väga kasulikud.
"Kutid kuulge. Ma olen uhke te üle. Tegelt ka nagu." Ja ma tõesti olen. Ma ei suuda ikka uskuda, et need kaks, kes juba üle 25 aasta on olnud mulle suve ja folgi sümbolid, on nüüd mu sõbrad.

Diederik looks like a snail that carries his house around.

"We forgot to play "Lilith!" says Stefan defetaedly. Oh no. I remember now. It´s the tune I desperately wanted to hear! 
But looking at their faces ... this just won´t do. I have to do something!
So I tried cracking a joke that I had raw eggs in my bag and if they had really made mistakes or played badly they would have each gotten one in their face. But they took that seriously, gah!!! You´re too earnest, guys! Or I am a better actor than I thought. I´m sorry, just trying to cheer you up. 
 Besides, I respect the hard work of chicken. Never waste food made by another species. Chicken and bees and cows - RESPECT! ... but raw egg is good for the hair, removes electricity, just sayin`... Even if I really love that disobedient hair... But I add, to the boys: "Guys, I am very proud of you. Honest. You did well!" And I mean it. Having been symbols of summer and freedom and youth and folk music to me over 25 years... I am just so happy we are all together like this.

Pärast kontserti kutsuti  mind kaasa Ando Kivibergi ema sünnipäevale, peaaegu nagu normaalset inimest. Seal on ka Naised Köögis, st Kristiina Ehin, Kairi Leivo, Katrin  midagi  (Sofiat ei olnud) ja muidugi Ando pere - ja kõrtsmik, kes nii minu kui Diederiku arvates nägi välja sarnane mu kadunud onu Andrusele...

Ando laulab kui operetistaar ja ta ema ei jää maha... Ando emal on sama nimi mis minu emal ja ta õde on minu nimekaim, Tuuli. Minu emal on sünnipäev samal päeval Stefaniga. Kentsakas. Ando tütar Emma on väga hea laulja.

Stefan: "75 on uus 50!" kuid Andole ütles ta: "50 on uus 70!" Eee...
Laual olid täidetud munad. "Vaata, Stefan!", ütlesin ma. "Nad on ka munad valmis pannud, juhuks, kui teie mäng neile ei meeldi!" Seepeale oleks ühega peaaegu vastu vahtimist saanud, enne, kui see ära söödi. Tundus, et võimalikud isikuvastased relvad oli otsustatud likvideerida.

Ma muudkui vaatasin baarmäni - kui ma just parasjagu Kristiinal käest kinni ei hoidnud. Läksin ja sikutasin Diederikut käisest. "Kuule... kas sulle ei tundu, et too mees on mu kadunud onu Andrusega väga sarnane? Diederik ütles, et oli just sama mõelnud. Mul oli hea meel, kui kõrtsust liikuma hakkasime, sest Andruse, meie kõigi hea haldja, superkangelase meenutamine oli endiselt päris raske, eriti, kuna ta polnud esimene ega viimane, kelle vähk sel aastal ära võttis. Kokku on 6 ja nüüd võiks lõpetada.



Kolisime ümber võõrastemajja. Sellist pidu pole minu silmad veel näinud. Laul laulu otsa, ja Ando pea käis pidevalt vastu katust. Ma tegin grimasse, mispeale Stefan osutas leivakandikule, et teeks sellest kiivri. Ando ütles, et ta pea on juba harjunud. Taevake... kas ta teeb seda siis iga kord?  Ning vaene kutsikas Elbrus, ta pidas ikka vastu aga kukkus siis koerakoomasse. Ka me ise väsisime, välja arvatud Ando, mina haigutasin igatahes häälekalt  ja üldse mitte meelega, Diederikul oli zombi nägu ees, naised lahkusid köögist ja Stefan, kes terve õhtu oli üritanud mulle täidetud mune näkku visata ja ma kahtlustan, et täie tõsidusega, heitis lastevoodisse. Vahepeal aeti vaene Elbrus jälle üles. No halastage loomalegi vähemalt. Lõpuks otsustasime otsad kokku tõmmata, kuid majast välja saamiseks läks ikka umbes 45 minutit.

 After the concert I was brought along to a birthday party of Andos´ mother whose name happens to be the same as my mothers, and Andos´sister is Tuuli! Crazy coincidences - OR ARE THEY??? also, my moms´ birthday is on the same day as Stefans´. It´s a sign that we should all live in a commune and grow chicken.... Naised Köögis was also there. Kristiina Ehin the strange princess, we held hands like girlfriends. And we ate raw fish or something. The boys had a surprise performance for Andos´ mom Sirje, a really lively 75-year-old. Stefan shouts: "75 is the new 50!" and to Ando (who got 50 few days later): "50 is the new 70!" oh boy... 


There were devilled eggs on the table. "Look, Stefan... they also prepared eggs for when you mess up."  At this, I almost got punched with one in my face. Then the eggs started to disappear... destroying all possible means for an attack?

I kept staring at the barman, because... I sneaked up to Diederik. "Hey, buddy... do you see it too? That guy looks a litt...no, a lot like Andrus (owner of Dipri, that we lost to cancer this year). "Yes, I was thinking that too!" I was glad when we moved to the guesthouse, since being reminded of Andrus is still hard for me. He was a real Superman and a fairy godfather and besides, I fucking hate cancer, that evil thing has taken 6 people this year. Just stop please.

There was heavy singing in the guesthouse. I have never been at a party like this. But I got really worried when Ando kept hitting his head on the low ceiling. Stefan made a gesture to empty the bread basket for a makeshift helmet to protect his friend. Ando said it´s ok. He is used to it. Ouch. 

 We were all starting to get tired though. In the end Diederik looked like a zombie, women left the kitchen, some people disappeared alltogether and Stefan laid down in kids´ cradle.

 ja... ma ei saa seda kirja panna, sest ma ei tea, kui palju ja mida Ando teab, aga kui mind autoga teeotsa ära visati siis müksasin Stefanit: „You old fox!“  - "Sa arvad, et Ando lööb mu maha?" - "Kindlasti. Absoluutselt." Aga see oli nagu filmis... "Tema alustas!" - "Ma tean."

And I really can´t write all of this but after I was given a lift to my accommodation, I gave Stefan a slight punch. "You old fox!" - "Do you think Ando will kill me?" - "Probably. Definitely. You can say you were filming a movie scene." - "She started". -"I know."

Saun oli soe!!! Ja toas polnud sääski. Hommikul tegin pisikese treti rahvamaja juurde, kus lapsed palli mängisid, ent rahvamajas polnud hingelistki, ehkki uksed olid pärani valla. Natuke kõhe hakkas, selline kummituslossi tunne tuli peale, ma pole harjunud, et uksed on valla kui inimesi pole kohal. Tuled ka põlesid. Kuni kuskilt käivitus muruniiduk ja tõi argipäeva, õigemini küll laupäeva ennelõunasse tagasi. Huhuh. Siiski tegin sealt minekut enne kui keegi mind spioneerimises või milleski hullemas süüdistab. Tundub, et siin Kassaris on veel säilinud ka asutused, mida ma näiteks 2006. aastal veel hädasti vajasin, ehk avalikud internetipunktid. Tõesti, suuremal osal saarest pole mul levi, interneedusest rääkimata. Kunagi pidasid meresõitjad Hiiumaad maailma servaks. Äkki ongi. Kui maakera on ümmargune, siis me ju ei tea, kust meie teadlik maailm on kokku traageldatud. Neumanngrundi kraatri servast?

The sauna was warm. A whole big kettle of water. It felt really good to poor it on my head. I had a very deep sleep thanks to it. In the morning I walked to the community house. Not a soul in sight. two boys appeared playing ball. Then disappeared into air. Help, this place is haunted! All the doors were open and fire was lit but there was nobody. I was honestly creeped. Until a lawn mower brought me back into the saturday afternoon. There are people around after all. Still I left before anyone accuses me of spying. Public internet cafe - the last I saw one of these was 2006, I think. Most of the island doesn´t have coverage on my phone. There are some gaps where I have zero connection. ...old sailors used to think Hiiumaa is the end of the world and maybe it really is.

Veedan hommiku suvemajas, teen veel miljon pilti Eddyga, sajan neli korda võrkkiigest vastu maad – sunnik. Kuidas seda asjandust kasutatakse? Löön selja üsna korralikult ära, kukla samuti. Kohe raginaga. Päris valus... esialgu ei saa käiagi. Siin oleks võinud üsna halvasti minna.

 

Next morning before anyone wakes up I manage to fall down from all hammocks. It huuuurts. There were tree roots. The back of my head also hurts - a lot.  Those things should be fool proof, how come I  dont know how to use them? This could have ended with a broken spine. 

Liigun kiigeplatsile ja söön mõne pannkoogi, aga seda on vähe – ronin siis põõsastesse muulukajahile. Muulukatega on jälle see jama, et kui sööma hakkad, on raske lõpetada enne kui juba kurku tõusevad. Söön ja söön nagu kombain kuni mööduvad tuttavad hääled ning kujud... Muu. Möö. Mää! Poisid isegi ei imesta enam mu lolluste üle. Mainin, et Kristiina on üsna veider tüüp... "Ütleb keegi, kes käib ringi mängurebasega!", nendib Stefan sarkastiliselt. Eh, tõsi. "Sest ma ei saa ise pildi peal olla kui siin ringi uitan! Eddy on mu asendaja!" ... See repliik ei paranda vist asja.



I go to the festival area because I have nothing to eat in the summer house. No coffee yet, so I get a few pancakes from Dafu. I don´t like sweets but they say dumplings will be a while. It is an unfilling meal though, so I decide to find some strawberries. I eat and I eat like a harvester because these things don´t let you stop before  they can be seen through your ears, and then hear familiar voices. "Mooooooo! MOOOOOOO!" They might even hear me but don´t react. I jump out of the bush. They are not even surprised. We talk about Andos´ party. "Kristiina is a really weird princess!" - "Says someone who carries a toy fox around?"


Lõpuks on ka kohvimüüjad putkad lahti teinud piltlikult öeldes ja saame hääd rüübet mu perenaise tütarde käest. Nad on kaunitarid. Kahjuks olid nad eile Madingma kontserdi ajal harrastusteatri proovis...Kuid silt saunaaknal oli terve pere elevusse ajanud.








So we buy coffee from the beautiful daughter of my landlady who had been exited to see my poster for Madingma concert on the sauna window, but couldn´t make it due to theater rehearsal. 

Tore on istuda ühiselt varjualuses koos pensionäridega... kaugel see aeg siingi... Kuulame natuke Olavi Kõrre balkani rütme, kuid oleme eelmisest õhtust liiga väsinud tantsimiseks. Sellele järgneb Marek Sadam, kes korraldab igasugu aktsioone, ajab mehed lava ette ja ma ei tea mis kõik (kuulen üsna vähe, sest meil käib üsna tõsine arutelu laua taga, lihtsalt vältimatu).

Kuna suudan ka oma perenaise koos mehega kontserdile meelitada, saame me siia jääjad (Kadri ja Diederik kiirustasid Tallinna) Kassari kabeli juurde autoga. Stefan tuleb pool tundi varem suvemajja, istume sauna ees pingil ja joome pätikohvi. "See siin on paradiis!" nendib Stefan. "Sa oleksid peast hull, kui ei jääks siia veel üheks päevaks." - "Siin on hea ja rahulik." Mõtlen, kuidas ta ise pärast päevast möllu nii rahulik saab olla. Stefan osutab tätoveeringule. "See töötab!" kinnitab ta. Tahan näidata küülikuid aga need on tuppa viidud. "Nähtamatud küülikud?" - "Shut up!" Tögamine ei jää karistuseta, kuna hull koer, kes ei julge mulle lähemale tulla kui 50 meetrit ning lõugab haukuda iga kord kui mind näeb, käitub ka Stefaniga samamoodi. "Stefi!" kutsub omanik peni korrale. Hahahahaha. hull koer Stefi. Said nüüd!

It was nice to just sit and talk next to pensioneers - not far away for us... we listen to some bouzuki (Mr. Kõrre and his balkan dances) and a choir of men formed by Marek Sadam, then Curly Strings. Eeva has a yellow dress like she wasn´t bright enough?  Kadri and Diederik leave for the ferry, me and Stefan are staying. Since my landlady is also going to Jaak and Kristas´ concert, we manage to get a ride in the evening, the chapel is not that close to walk. Stefan arrives in the summer house a little early, I hear him through the window talking in flemish. We share some in-cup coffee on the bench in front of the sauna. "You would be insane to leave this place early! It´s paradise!" - "I know." I am amazed how he can be so calm after today. Stefan points at the tattoo. "It works, you know." I want to show him the rabbits but they have been taken in because of dogs. "Invisible rabbits?" - "ah shut up!" But his punishment is to meet the crazy dog that has been barking at me for 3 days from 50 ft away and learn that it is called Stefi. hahahaha there. Here´s your soulmate. 

Perenaine kutsub meid nüüd auto peale. Arutame Tallinnasse tagasisõitu. Stefan leiab, et ta peab tingimata minema lennukiga, kahjuks selgub hiljem, et selles on kõik kohad juba broneeritud. Aih!!! ma ei mõelnudki lennuki variandile, aga see jälle maandub Kärdlas... teine kord.
Kabel on soe, väljas on külm ja sääsed. Stefan jääb välja. Omal soovil. Hiljem on ta näost sinine ja lõdiseb. Ta on pidanud valvet laua juures, kuhu Krista CD plaadid jättis. Mõned inimesed püüavad talle piletiraha pakkuda. "Ma pole korraldajate hulgast!" korrutab Stefan ja on päris hädas, aga ta ei lähe ka ära.

The landlady is heading off now and we get on the car. Before the concert we discuss going back... I have a ticket for a late afternoon bus on sunday. Stefan gets an obsession of going on a plane but all the seats are taken. Plane - why didn´ t I think of that. Next time I will take the plane too. Except it lands in Kärdla. Then the concert - the room looks pretty with candles, electricity here would be nonsense so I hope they never get it. I spend more time looking at Jaak and Kristas´ expressions. When it is time to sing along, everybody knows all the lyrics. What people are these??? Half way through I get worried, it might get cold outside now, I keep looking back. Should I go get him? Did he not come in cause he didn´t have money? I could have paid. 


Kontsert on iseenesest väga liigutav ja küünaldega kaunistatud ruum näeb maagiline välja. Parim Krista ja Jaagu kontsert ever.
perenaine ootab... jooksen veel sisse. "Sa saad Johansoniga tagasi?" - "Jah. Mine!" Hiljem saadan sõnumi. "Kallista Johansoni, ta on kindlasti hästi soe." -"Tehtud!" Saan peagi vastuse.

It is very moving, best playing ever from Krista and Jaak, and the crowd singing along songs beginning to end, it is magical. 
After the concert I find a striped and shivering fool outside. "It´s so friggin cold!" - "You, go in quick, it is really warm there!"  But people keep wanting to give him money. "I´m not one of the organizers!" They also want to buy Kristas´ cd from him.  "I´m not one of the organizers!", he repeats. "Shh, Tuuli, can you go in and ask how much is it?" It´s 10 euros.  My landlady is waiting for me. "Will you get home with Jaak? Are you sure?" - "Yes, go!" - "All right! Get warm!"

Pühapäeval jään üksi Kassarisse ja kondan mööda Sääretirpi, aga päike lõõskab lihtsalt kohutavalt. Jään ülejäänud ajaks suvemajja koristama, klopin vaibad ära ja pühin tolmu ning viin voodiriided õue. Oleks ma sellise ilmaga jalgi Vaemla bussipeatuse poole teele asunud, siis oleks mu valged kondid vist praegu kusagil teeservas vedelemas. Tagasitee on sündmustevaene, kui välja arvata see, et üks autistist väike poiss röögib terve tee...







On Sunday I stay alone in Kassari - all concerts are in churches across Hiiumaa and I have no way to get there, no car and I can´t ride a bike. One of those electrical pushbikes would be nice.. I want to walk to the very end of Sääretirp but the sun gets real bad by 10.30. I put the jacket on my head and some people see me murmur underneath it like a mad woman. I was just saying "It´s too hot, I might die here!" No shadow among the junipers. But I made it back after hiding in a bigger forest for a while. Heart is pounding like crazy...  Going by foot to Vaemla 7 km will never work with all my luggage. What to do? But landlady drops me off and continues to Open Farms. So nice of her.  Until then I take out my bedclothes, wipe floors and dust and say goodbye to the 4 huge spiders who have kept me company

The journey is eventless, I eat a good meal on the ship. an autistic little boy is screaming the whole way though. Must not like buses...

Minu üldmulje on selline, et Hiiu folk on kogu saare festival. Toimub palju asju väga erinevates kohtades. Kohalikele on see hea, minule veitsa keeruline. Ma pole päris pihta saanud veel, kuidas saarel asjad käivad, kuigi rääkisime perenaisega üsna pikalt. Et kuidas kuskile kohale jõuda, ja kust ma bussigraafikud leiaks. Suurem osa festivalist möödus saart avastades ja sõpradega hängides. Parim aeg! Aitäh, Hiiumaa! Veider tundus see, et polnud pillimehi jämmimas kuskil nagu Viljandis tavaliselt.

Hiiu Folk is an All-Over-The Island festival. For locals everywhere it is a good thing, but for me, a first timer who doesnt know anybody, I just need a bit more adjustment time. Didnt quite know how to get around. Most of the festival was spent just discovering Kassari and spending time with friends. Best time ever. Thank you, Hiiumaa island. The weird: no musicoams jammin everywhere like they do in Viljandi.

 Enne ta äralendu viin Stefanile suveniirflöödi, mille ma Koreast tõin, ja ema kasvatatud värskeid chillikauni. Thumbs up, my friend.

Before Stefan goes back to Belgium (first) I give him a souvenir flute I got from Korea. "It´s so pretty, but I have no idea how to play it?" Everyone finally reiceives their presents except Diederik, but he gets a hug. I also have Stefan pack along a bunch of chillies grown by my mom. Knew he wouldn´t refuse those.


... ... ...!

Ja nüüd veel vaid kaks päeva, ning ongi Viljandi Folk. Need festivalid on ikka tõepoolest üksteise otsa topitud, Hiiu, Viljandi, Intsikurmu, vahepeal vist ka Kukemuru või misiganes, I Land Sound, Kalana, Viru Folk, Peipsi järvefestival ja Urissaare kantri. Kõik muudkui korraldavad, aga äkki lihtsalt oleks ja teeks iga päev ja elaks nii, et meil polegi festivale vaja, et oleks lõbus?
Aga ma ei kurda. Ja ma oleks ju nagunii Viljandis, sest kohe hakkavad õunad pähe kukkuma ja ma pean puu all istuma.




Just a few more days and I´ll be in Viljandi. It´s just crazy how the festivals are crammed one on top of the other: there was song festival, then maritime days, Hiiu folk, Intsikurmu, Kukemuru Ambient, that moving festival, I Land Sound, Viru Folk, etc etc. But it looks like numbers are dropping for Viljandi, 4000 less than last year? Not that it is bad if there is less people. most concerts were getting too crowded, I can´t handle that. Then I stay out of the popular ones.  I am kind of thinking why festivals? Let´s live in a way that we don´t need it. We can surround ourselves with a festival-like athmosphere when we are among friends and enjoy each others company, can´t we? Why does it have to be "event"? 





Aa, nüüd mul tuleb meelde, millest me veel teel Hiiumaale rääkisime: et valitsus tahab ära keelata nimed, mida võib mõne ilmastikunähtuse, geograafilise objekti või muu asjaga segi ajada nagu minu oma või siis mu tädi nimi Luule.

I remember what else we talked about on the way to Hiiumaa: how my name might get forbidden cause it is a meteoriólogical phenomena. And my aunts´ name Luule, which also means poetry. So everything that has an actual meaning would get forbidden. Then why even give people names, they already have numbers anyway...isnt that science fiction...

Viljandisse tegin plaani aga tglt polnud plaanis plaani järgida. Peamine missioon oli seekord iseseisvalt osa saada terrassijämmidest. Ma olin kuni eelmise aastani arvanud, et kohvikusse ega terrassile ei tohigi Folgi ajal minna muud kui esinejad /kaelakaardiga tegelased? Ma  ei tea miks. Aga 26. Folgil ma sealt tänu Madingma poistele peaaegu ei lahkunudki. Nii et nüüd ma teadsin, mida oodata.

I also planeed to be brave and go to the terrace alone even if I don´t know anybody. Ando might still be there, so it is safe. The reason I hadn´t been to the terrace before last year with Madingma was - , I thought it was all reserved for performers, cafe and all. Just seemed that way.
...

Eiljen längvids?
Bliss dõunbi mädädas. Badviäv meidid indoö moo svinginn vöösion.
Aisink hõulvinlandis ier. Hõuligraisd. Dissvoos öun õupl redig dängo. Badin vinnland vidõunõu sats dingesist sõuvi bleidid äsö dängo.
Suur idvas bjuudivul.
Kiitoskiitos tanke söön!!! Misasja, miks ta sööb tanke?
Ileven difrendneissöns. Öölovede vööd.
Dradissonal djuuns  me mängitaan teille.
Vibleimjuusigdadviils guud badei sõusiirjös dõu. Dearveisis aarnod sõuingemõusson. Laikdeiduinegsam.
Idsödääns nõusöödan bätten biliividor nott dissisvrom noovei. Viävdeiken idool vannsdebvööde. Indemidelovdenait ädait jusiias ögenn!

Helpige mua, ma ei oska ise ka seda soome aktsendi transkriptsiooni Orivesi Allstarilt lugeda, aga kuigi nende näoilmed muutusid täpselt sama palju kui graniitkalju 100 aastaga kuluda jõuab, oli see väga hea bänd. Nad väitsid kusjuures, et mängivad muusikat, mis teeb neid õnnelikuks aga ... see ei paistnud mitte kuskilt välja ???? Äkki on asi minus? Äkki ma peaks binokliga vaatama või... mikroskoobiga
Seal on need aafriklased... tahaksin teha Eddyga pilti aga löön araks ja ei küsi.

Untranslatable finglish. The Orivesi Allstars was funny in that they said "We will play happy tunes that make us feel really good!" but their faces didnt change at all! Perhaps I don´t know how to grasp the fine nuances though. I saw the ghanans but chickened out of asking a picture with Eddy. walked almost up to them then a sharp U turn like I had diarrhea or something. 

Kuid avastasin pea, et olen festivali jaoks sobivalt riides ja ka Eddy läheb teemasse.

I discovered that my dress and Eddy match the maskot of the festival. Fox Music Festival, hip hip hooray!!!

Lahkusin Kaevumäe kaudu ning jalutasin omis mõtteis mööda teed.  Keegi mängib klarnetit.... oota mida? See on Madingma ju... ei vist Fluxus. see tantsulugu, hei. Aga ma ei taha lähedalt filmida ega lindistada.
Kui lahe.

 Walking in the castle hills, across the bridge - since the whole surroundings of Ait are oo stuffy - I suddenly hear a familiar tune on a clarinet, but can´t put a finger on it. ummm...wait, it´s a Madingma? No Fluxus tune! How cool is this? But I didn´t interrupt .

Olen jõudnud nuusutada nii Lepasereed, Sam Lee´d kui Mandotriot aga Rohelisel Laval on ikka kõige parem programm. Kuigi ma ei mäleta üldse, mida ma seal esimesel päeval kuulasin. peale Leana ja Hartwini.
Ööülikoolis kuulan mitte juttu vaid seda kuidas jutustaja hääl õhu vibreerima paneb. Indrek Koffil on väga meeldiv vibratsioon. Nagu pehme taigna rullimine ühtlaselt ja parajaks. Huvitav, kas see mõjutab kuulajat füüsiliselt? Kas meie molekulid tunnevad end hästi, kui kuulame mõnd mõnusat häält?

I have listened to a little bit of this, a little bit of that, but nothing draws me in today. But who says everything has to? Lovely Hartwin and Leana take the Green stage in the evening after night university and bravely battle the intense drumming of the ghanans, coming from Kirsimägi. In Night University I listen not to the story but the vibrations of Indrek Koff´s voice that sound like rolling out a soft yeast dough on a smooth surface nicely and evenly. That´s kinda nerdy-sexy. 

Indrek Koff mainis Ööülikoolis seda, kuidas tegelane pole see, kellena ta algul näib. Sama ütles Dalai Laama. Miski pole nii, nagu sulle paistab, sest kõik väline on petlik. Näiteks ghanalased, kelle trummeldamine ja röökimine algul täitsa hirmu peale ajas, et appi, mis hullud? Osutusid kõike vaiksemateks, tagasihoidlikemateks, väga südamlikeks tüüpideks, ja sisimas introvertideks!

Nothing is how it appears, says Dalai Lama. Same as Indrek Koff said about story characters. They will turn out someone else entirely. Appearance is deceitful, get to know or wait ... 
Like, ghanans, who seemed like some mad drummers, are actually very quiet in person, humble, sweet and adorable introverts! 

Ja ka hiiukannel, talharpa. Väljasurnud zombipill? Tegelikult oli see Sofial (Joons) käes juba esimestel folkidel. Tema oli see, kes talharpa 1990. aastate keskel tagasi tõi.  Ramo on edasiviija.

Aga tõesti tundus see toona nagu mingi igav kast. See on umbes nagu shaolini munkadega. Sa ei oskaks aimata, et nad on ninjad.  Hiiukannel on harjutanud 27 aastat erinevate meistrite käe all. Ja nüüd on ta ninja.

Also the Talharpa for example. When Sofia Joons introduced it first in mid-nineties, here in Viljandi, it seemed like a modest box that could only make very-very silent tunes. But look what a ninja it has become in the hands of Puuluup! Learned from many masters, got a plack belt now, voila! Nobody would have predicted it for THIS instrument. Like, anything but the talharpa. 

Kuna ema on mul vampiir – ta ei saa kuuma päikese kätte minna, sest ta ninal on mingi tüügas, ja rohi, mida ta sellele peab määrima, ei kannata päikest üldse – siis veedan reede hommikupooliku kõigepealt Uueveski treppidel joostes – Tallinnas nii kõrgeid pole ju – ja siis pikalt  aias ravimtaimi korjates ning neid kuivama pannes. Mõned hommikused töötoad ja esimesed kontserdid jäävad käimata. Vanaema toas hõljub juba aastaid meeldiv pune ja piparmündi aroom. Kuumal suvel on oma aia taimedest valmistatud jäätee äärmiselt kosutav.  Kui pisut pärmi lisada, saab teha ka piparmündikalja. Salvei on õitsenud, lavendel õimlitseb, olen korjanud ka metsmaasika õisi, kuna neid on nii ilmatu palju siginenud.

My mom is a bit of a vampire. She has some nasty thing on her nose that creeps me out and she puts medicine on it that turns half her face red and it cannot tolerate hot sun, so she doesnt go out during day. I must pick all the berries and herbs. So I am a bit late going out the next day. 
We make a very good herbal iced tea y´know. If you add some yeast and lemon, you get a mead, but you must drink it quickly before it goes off and becomes beer. 

Otsustan esmalt piiluda natuke Eesti Etnot, kus seekord kõlavad Alžeeria ning Lähis-Ida rütmid ja üks noor soomlanna helletab nii et hing jääb kinni. Kuid seda müstilist soomeugri hõngu mis eelmisel aastal ma seekord eesti etnos ei tunneta. siis lähen ikka telki. Trio Durand Millet Raillard on tagasihoidlike noormeeste kolmik, üks neist meie Lennusadama saalihalduri koopia, aga nad mängivad väga hästi pilli. Folk võiks rohkem sinna tagasi minna: muusik ja instrument, nende suhe, areng, otsingud, kooskasvamine... Juhan Uppin esindab sellist pillimeest - ja ta on ka Vabariigi Pillimees. Siit on, mida kõrva taha panna, eks ole?
Kas ei võiks ka siin olla Vethno ehk etnolaager kogenud muusikutele, kes otsivad uut inspiratsiooni?

I like the simplicity. French trio Durand Millet Raillard. They are so quiet as people, almost not speaking a word, but dedicated to music. This is what I would like the Folk to be more about - just playing and no theater. Emphasizing the relationship between the musician and the instrument, the growth through playing together with others.... maybe we also need Veteran Ethno Camp? And then divide the Ethno concert in two... young and with credits. 

Tänane päev läheb kuidagi käest ära, ma ei tea, kas olen ajsu valesti üles märkinud, aga miski ei ole seal ja sel ajal kui olen kirja pannud.... molutan veidi Regilaulupesas, siis jätan vetsus käimata et filmida pisut Herbert Konnulat  ta papale saatmiseks ja kuulata Puuluubi kaht pala Kuku välistuudios. Järgmisena suurustlev Choor Kirsimäel, aga see teater ei istu mulle.

Jõuan viimastele Lena Jonssoni paladele. Ohoh. See on midagi ehtsat. Tüdruk on naljakas, patrab  antiloopidest ja Tinderist. Aga mängib sigahästi. Paneb peo ainult viiulirütmidega püsti!!! Miks ma kohe siia ei tulnud! See on palju parem kui Choor. Elektroonikat ja teatrit ei ole vaja, kui niimoodi pilli mängitakse. On vaja muusikut, kel on hea suhe oma instrumendiga.

Today gets out of hand, I think I have marked some things down wrong. Im just wasting time and going somewhere with nothing happening. Maybe I should just sit down and wait... in front of Ait. 

I make it to the last tunes of Lena Jonsson. I was thinking I won´t go, swedish music usually brings about a melancholy. But her tunes are energetic and happy and she plays, like, REALLY well, even though she keeps talking about antilopes??? But you don´t need electronics, you don´t need amplifyers to create a beat, to create an uplifting party mood. You just need a musician who has a very good understanding of her instrument.  I always wondered how in old times people danced when most instruments were very quiet, like kantele. They did it all without electronics. It is justified in some cases, but it is very impressive, when someone doesn´t need it. 

Kohalikke venelasi ei osalenud sel aastal üldse Ja Svjata Vatrat ka sel aastal ei kuulnud. See on küll üle pika aja esimene kord... Kas ei leidu lihtsalt kohalikke venelasi kes mängivad hästi rahvapille, punkt? Me ei pea iga kord Suprjadkit kutsuma. Ja kohalikud soomeugrilased - nad võiks lihtsalt kohal olla, kuna neid on vähe.

Too bad local russians aren´ t taking part. There must be someone other than Suprjadki, like simple instrumentalists, that can play folk tunes. We invite people from all over the world but not from Narva or Sillamäe? I don´t mean bands - can´t we find people who just PLAY well? Or sing well? 

Päeva oodatuim hetk, Puuluup – enne jooksen veel koju ja käin duši all ning panen pidulikuma vampiirikleidi (Dracula enda käest ostetud eelmisel aastal rumeenias) selga. Kipun juba hiljaks jääma, kuid juba 19.54 jõuan Lossimägede serva. Minu ees liigub rahvasumm. Püüan sealt läbi pugeda. Huvitav miks osadel on kõrvaseadmed... ja miks fotograafid mind pildistavad. Või keda.. järsku jõuab kohale et president pidi ju tulema kontserti kuulama ja sellepärast ootab ka Ando sillal käed õieli, ja siis on mu ees midagi lillelist ning vaevu suudan end pidurdada, et proua Kaljulaiule mitte selga joosta. Ups!

The most waited moment, Puuluup. Before that I run home again and shower, then put on the black dress from Draculas castle. I nearly bump into the president in my hurry to get there on time. Here I was thinking that photographers FINALLY discovered they don´t have a single picture of me during 26 years.  Delusional. So there I walk RIGHT BEHIND THE PRESIDENT AND ANDO,  and I am still not on pictures. Maybe I am a ghost... Oh, vampires don´t have a reflection, maybe they aren´t caught on photos either... maybe it´s this dress... 
The concert is packed, everyone knows the lyrics AND the choreography. Even king Ajisoba joins all the fans.

Pärast Puuluupi tekkis iseenesest mõistetavalt tahtmine lambaid vaadata ja siis tegin jälle pisut Trepimäe jooksu, et jõuda suurde tuppa Moradokmai Theater Community etendusele, mis osutus lihtsalt kontserdiks, aga oli siiski tore pilk ühe kultuuri ja selle harjumuste sisse. Oleks hea näha seda ehedas külakogukonnas nii toimimas, nagu nad jutustasid, et saabutakse, seatakse pillid üles ja siis kutsutakse küla kokku, kuna blackbox ei ole sama mis põlluserv (kuigi ta saaks seda olla, kui on osav jutustaja). Muusikaline jutuvestmine võiks veelgi enam ületada reaalsuse ja fantaasia piire ning mängida ruumi ja publikuga.

After Puuluup I naturally wanted to see the sheep and then ran up the stairs into Suur Tuba. Moradokmai Theater Community show is more of a concert but a nice and cute insight into a culture. Maybe it could be in Roheline Maja though, open air, and more natural, like they are describing, the come and set up instruments and then call the village together to see their performance. 

Ja nüüd on aeg öömatkaks.
Night excursion takes us through the secret corners of Viljandi. To my horror I hear that a glass box is planned in front of the big oak on Pikk Street. Why can´t we just leave beautiful views as such? Why must we always ruin things? human nature. And another concrete box is right next to Kassisaba alley. Well, fuck! FUCK!!!! Can we not at leats in Viljandi???

Terrassil käib vinge jämm ungarlaste ja prantslaste osalusel (viimased mängivad 5 tundi, kuid ei räägi seejuures sõnagi) ja nendega koos veel Lena. Kui videoid jagan, tuleb välja et Lena on Stefani ammune sõber .
Küll ta hoiab neid ungarlasi hästi vaos. Ma olin juba neid kartma hakkamas. Nad on jube võimukad. Aga nii kui ilmub Lena, vahivad kõik 13 meest teda ja tantsivad otseses mõttes ta pilli järgi. Võin end lõdvaks lasta, barbarid on kontrolli all.
Jämm on vahva, aga koju minnes valitseb väike üleväsimus. Ei, pigem tõsine... Tajud on totaalselt paigast ära... mõtlen joosta Lossimägedest Ugala puiesteele ning põrutan kuidagiviisi mööda Maramaad üle Tallinna tänava Paalalinna. Idioot. Noh, lähme siis Paalalinna kaudu Uueveskile. Võibolla on mulle linnaliini bussi marsruut sisse harjunud. Jõuan koju 3:40, magama lähen kell 5 pärast seda kui olen ära söönud kõik hapukurgid mis kuskilt leian (soolapuudus palavuses)

On the terrace there is heavy jamming with hungarians (who were so loud and pushy before Lena came that I was going to run away, but she tamed them and in an instant 13 men were staring at her and playing whatever she played), and also the french trio. Barbarians are under control and my favorites are here! So I stay but overdo it, I run home but past my street. I cant even tell where I am going. So tired... right across Tallinn street into Paalalinn, am I a city bus or what?  Should I take people on and make bus sounds? Brrnnn brnnnn. Arrive home 3:40 and go to sleep at 5, after eating all of the pickles I can find (lack of minerals from the heat)

Laupäev algab taas trepijooksuga, mis annab energiat kogu päevaks. Esimene kontsert oli laulupeo torupilduritelt Rohelisel Laval. Seejärel pigistasid kolm blondi tüdrukut mu aidas kui sidruni tühjaks juttudega oma suguvõsa meestest ja naistest ning küüditatud sugulaste katsumustest. Well, thanks, Kristiina, Eeva ja Karoliina. See oligi puudu. (ei ole sarkasm). Minu kõrval istuval naisel oli pluus vööni märg ja tema mees nuuskas nagu elevant. Ma olen saalist väljudes täitsa läbi raputatud. Mis te tegite muga.

Saturday starts with running (I know, I run too much! I just love it!) on Uueveski stairs. Give me a boost. The first performance is bagpipers of the song festival. Nice. Then three blond fairies in Ait who make the audience laugh and cry. The womans´ blouse next to me is wet down to the waist and her husband is blowing his nose like an elephant. 
Girls. What did you do to me. I am shook.


Maarja Soomre tantsuline etendus pilli loomisest oli folgi seksikaim kontsert. Uh, suht hot ju. Aga võibolla peaks ta kutsuma endaga trepijooksu tegema, sest võhm kipub otsa lõppema. Ei ole kerge laulda JA tantsida / liikuda. No ega ma ise ka joostes väga laulda ei suuda.

Jõuan näha Mandotrio viimaseid palu koos sõprade Riffarrica, Mandoterrori ja Silver Sepaga ning siis kuningas Ajisoba. Ta on nunnu, aga ma ei taha täna transsi minna. Eilne öö oli piisav. Ro Toro lõikab kultrahoovis kuldimune. Vaheaeg.
Mari Kalkun ja Rasmus Puur ning VHK keelpilliorkester teevad tuule ja vihmaloitsu. Sellest ka mulle piisab. Nagu mõnest raamatust loed vaid ühe lõigu ja juba tead kogu romaani sisu. 
Peldikumäel ehk Laidoneri künkal kisub liiga virvarriks - ekraan, Kuku, ERR, Roheline Lava ja siis Kirsimäelt live helid ning mõned pillimehed õllepruulijate ringis. Ma ei teagi enam, mida ma kuulen. Kuid kohati on see just koht õppida inimest tundma. King Ajisoba istus mingi hetk Telia telgis alandlikult kui nukk, ümberringi djembehääled,  kalkun ja närviajav plasttrummi tagumine. Must mees talub kõik ära. Äkki on tal ka mingi balansseeriv tätokas, mis teda toetab stressirohketel hetkedel? Tahaks talle kommi anda.

Maarja Soomres´ performance about the creation of folk instruments was the sexiest concert I´ve ever been to. But she needs to come running with me cause her stamina fails. Hmm, but can I sing while running? Nope. 
I also saw a bit of King Ajisoba but yesterdays terrace trance was enough, a bit of Mari Kalkun - the wind spell, actually; all of the concerts are like a book you only read the introduction and have enough. I want something... like a whole book... where you absorb it all and it´s not enough... to concentrate... maybe the problem is that there is too much going on. You especially realize it next to Laidoner statue on the hill. Kuku and ERR studios, Green Stage, the corner of Ait, Street performers, Kirsimägi concerts all at the same time, all mixed up, I don´t know what I am hearing, huuuh, give me a place to reload. How can King Ajisoba sit there so calmly. Maybe we could create a capsule of silence.... I want to give him candy. He is precious.

Teispoolt vallikraavi paistab kogu melu vaid kui anonüümsete sipelgate sagimine. Kes me oleme? On meie nimedel mingit tähtsust üldse? Kes ütleb, mitu okast igaüks peaks elu jooksul pessa tassima ja kas see lõpuks loeb? Kõik paistavad anonüümsete täpikestena ja pole tähtis, kas ma kedagi neist tunnen või mitte.
Rohelisel Laval esineb vahepeal Silver Jusilo nimeline noor trubaduur. Ta hääl tekitab ka meeldivaid vibratsioone.
Siis saabub küllastus. Sellest sagivast sipelgamerest, igas suunas vehklevatest tegevustest ja helidest. Igatsen Hiiumaad ja suvemaja õue...  ära... kus siin saaks omaette olla? Mingisugune kapsel võibolla... Vahepeal on vaja hetki, kus midagi ei toimu. Üldse mitte midagi. Totaalne ja täielik vaikus... hei, kui teeks järgmisel folgil ühe Time Stop aktsiooni? Et kindlal kellaajal kõik seisatuvad ja vaikivad? Kuidas märku anda? Kaameramehed filmiks ja.
Või siis mitte... lihtsalt oleks ise vaikuses...

Aga Duo ruut oma minimalismis jääb minu jaoks liiga vaikseks – kuigi nad alustavad tuulesõnadega, tuuli-tuuli-tuuli kõlab palju kordi üle lauluväljaku. Minu taga arutavad Eeva Talsi ja Sam Lee eesti regilaulu üle. Tahan jalutada üle Kaevumäe Kirsimäele, vaadata rahus järve. Aga turvamees ei luba ja jalutan siis ringiga ümber aida ikka rahvamelus.

Silver Jusilo doesn´t seem to fit in the Folk Festival program but he has a pleasant voice and good vibrations... He sings about living in the moment and not worrying. 

Duo Ruut on the other hand, although they lure a lot of people to Green Stage, are too quiet in their minimalism. I think the short haired girl likes to tune everything down to the very minimum. Maybe what I need though. I wish I was in Hiiumaa. There are too many things and I´m so lost. Going somewhere starts to feel like an obligation. Less is more... keep it simple. 

Zetodel tundub, et olen poi. Minu kõrvale tekib selline püsi liikumisrada, aga siis võtan laternaposti appi. Olen resoluutne. Ja sipelgad muudavadki trajektoori. Vahepeal teeme seda postitantsu koos Sandra Vabarnaga, kes on teiselt poolt kinni võtnud.  Kuulge, palun, tõesti, see pole mingi faarvaater.

On zetod I become a buoy and the ants all pass me. hey look now. I hold on to a lamp post firmly and the trail changes direction. Aha!!! Don´t you walk over me! Sandra Vabarna is on the other side of post. Are we pole dancing together against the mass migration or what? That´s a weird strategy ...

Kuningas Ajisoba jälle katusel ta näeb eddyt ja naeratab...nüüd äkki? Aga siis tuleb tarmo temaga rääkima. See eest võtan julguse kokku ning annan Lenale edasi tervitused Stefanilt ja teen temaga selfi. Tehtud!  Järgmine päev algabki Lena kontserdiga Kaevumäel. Minu telefon ütleb, et sooja on 31 kraadi, ent tundub kui 35. Oeh. Teen väikse otseka, kuid siis hakkab silme eest virvendama. See on ohtlik... püüan pugeda kiitsaka varjuriba sisse lava servas. Väike poiss lava ees nõristab säärtele liiva ja määrib seda laiali. Ei tea, kas püüab end sedasi aafrika nomaadide eeskujul päikse eest kaitsta? Peaks ka proovima, sest mu päikesekreem on ammu hapuks läinud ja haiseb üsna jõledalt. Hiiumaal oli see veel kasutuskõlbulik, aga ma unustasin end kaitsta. 

King Ajisoba sees Eddy on the roof and smiles wide. I almost got my picture then but Tarmo came to talk to him. At least I give greetings to Lena from Stefan. 


Next day starts with her concert in scorching heat. My phone says 31 that feels like 35. I try to make a facebook live, but start losing concsiousness, it´s really that bad. How did South of France survive 48C? I don´t have a hat and my sunscreen is spoiled, too. It wasn´t in Hiiumaa, but I forgot to use any there, so now I have a lot of smelly, greasy soup.... 



Niisuguse kuumaga on Lena lugude algusosa tantsimiseks õige sobilik. Nagu tigu, kel aega küll, kes läheb rahulikus tempos bussipeatuse poole. Aga oih, buss tuleb varem, juba keerab ümber nurga, ja tigu kiirendab. Ruttu ruttu, ruttu ruttu! Tigutantsust saab tolmutants ja siis galopp.
Ja siis veel lehvikutants, mille Maarjaga kohapeal leiutame. Tuuletants ja varjutants, püüdes pisimagi pilveräbala kaitset. Kuni vari lava servas kasvab ja sinna poetub järjest rohkem inimesi. ning läheb uuesti palavaks. 

The beginning of Lenas´ tunes is very good for hot weather: slloooooooooow like a snail granny going on a bus with time to spare. But then the bus comes early, is already turning round the corner and she panics, starts running! I take refuge next to stage in a thin patch of shadow. Me and Maarja invent a wind dance to cool ourselves. The patch grows and soon there is a bunch of people and now it gets hot again. Gaaah! someone says: "Those violin huggers, häh!

Keegi ütleb etnokate kohta: viiulikallistajad siuksed! Haha.
Üks päeva eredamaid elamusi on Must bass läks üle tee Rohelisel Laval. Punkfolk! Millal seda viimati kuulda sai? Minu arust pärast Haydamakyt polegi olnud... ütlen seda öösel lauljannale, kes bändis esilaulja-šamaanitrummi taguja rollis tundub olevat – kui ta on möödudes kommenteerinud Eddyt „nii vahva rebane!“ Vaene Eddy on nii tolmune et keegi ei taha teda enam paitada ega kallistada.
Kui RL astub Mandoliinikapell ja nendega liitub Mandorokkar (lokkar?), saab lõpuks meelde jäetud tema nimi-  Tanel. Õppige ära inimeste nimed ja kasutage neid. Hartwin jagas eile just sellist soovitust Fesaris. Tasub kuulata... Pärliine Gjangstalt ja Tarantella „Ristiisast“ kõlavad kui vanad pärimuspalad. Vahet ei ole ju, mis ajast, ka eile sündinud lugu on kunagi pärimus.

something very interesting I hear on Green Stage - punk folk. With a shamanic drum, at that. I don´t think this style has been represented since Haydamaky. Ages ago! The choice of songs is original, as well. Then I finally learn the name of the curly guy from Mandotrio - he is Tanel Sakrits. Hartwin shared a post that said learn peoples´ names and use them. I´m trying tho.

Siis tuleb see herneste ja sõpruse värk. Aidas  esinevad Vabarnad ning Piret Päär. Ei nad ei esine, nad on. Väga sidus see kõik pole aga küllap peakski tervikpildi saamiseks kuulama neid 4 tundi, 5 tundi, 6.... õppima tundma. Ma ei tunne kedagi neist isiklikult, ainult sõprade kaudu...
Sandra and Jalmar + Piret Päär are talking about friendship and peas. It goes in all directions but to get a full picture they would have to talk 5-6 hours. You really would have to give it more time than an hour
They say peas are like humans. If you support it at the right time, it pulls itself up. And that friends can be like air that you need always. 

Let´s be each others air, let breathe, but support internally, invisibly. But who supports air and keeps the molecules from being torn... who is the ground with its´ gravity... I need friends like that. Balancing points. My stability. 

Hernes pidavat olema nagu inimene. Kui õigel ajal toetada, siis võtab kinni ja tõmbab end üles. Just nii. Sõbrad võivad olla nagu toit, nagu ravim või nagu õhk. Õhk... olgem üksteise õhk, laskem hingata, õhule ei saa füüsiliselt toetuda, kuid ta toetab meid sisemiselt ja nähtamatult. Aga kes toetab õhku ja on maapinnaks sellel ebastabiilsele ning muutuvale atmosfäärile, kelle gravitatsioon hoiab õhumolekule paigal? Minu jaoks on hoopis sellised sõbrad olulised. Minu tasakaalupunktid. 

  Ja mõned inimesed ... Ando ja Sõprade kontserdi lõpp vajub ära. Siin oleks vaja seda... alati eksisteerivat maailmasammast... Oleks võinud kasvõi nime mainida...
Ando saab minu kujundatud postkaardid, kuhu staap on soovid kirjutanud. Tegime ära, Mari-Liis!

The last concert needs one more person to keep it together. if not in person, then in spirit, name... Johanson was there but not there. But we needed ONE. MORE. You troll, we need you here, damn it!!! 

Teeks nüüd vahelduseks ühe teemavaba aasta, kutsuks lihtsalt muusikuid, kes võibolla ei kuulugi ühtegi kollektiivi, aga mängivad sigahästi pilli? Ja nad ei pea olema laval, vaid looks neile oma ala, kus miksida ja jämmida... Võibolla suvemõis või see nõme betoonkolakas seal keskel, mis kõik aeg täitsa kasutult seisab.

what say you if we skip a theme next year and just invite kickass instrumentalists to hang, jam, mix and mingle and give them like their own zone, since terrace is rather small? Maybe the summer manor? 

head lood pole ülearu pikad nii et ma jätan siin täiesti ootamatult lihtsalt pooleli ja järgmisel aastal jätkan..

Good stories have conflict and turning point and the best ones leave an open end. So I end suddenly. 

...  ...  ...

P.S. Loodan väga, et mu veider huumoritaju ja teravad naljad võetakse naljadena, sest lõõpimine pole pahatahtlik. Minu stiil on selline gonzo ehk siis dokumenteerida sündmust osalejana ning midagi varjamata. Seega tuleb kõik  avameelselt üles kirjutada. Siiski jätsin osad omavahelises vestluses pillatud repliigid välja, kuna need võivad jätta vale mulje minust ja mu sõpradest ning sündmustest, milles osalesime. Me ei ole ülbikud, kes ei austaks teiste pingutusi.  Kõik pole nagu paistab. Kuidas asjad ja inimesed näivad, on petlik, pinna all võib olla torm...
Kuna kirjutasin peast, siis võib esineda ebatäpsusi otsekõnes.

I do hope my sense of humor is taken as humor. It is not malevolent, just the gonzo style that demands you write everything documentally without hiding or censoring anything and as a participant. A lot was left out though, for the wrong impression it may leave of me and my friends and the events we participated in. We are not uptight assholes who do not honor other peoples efforts. Things aren´t as they appear, either... a lot is going on under the crazy alien skin that nobody knows. There can also be mistakes in direct speech cause most of it was written down from memory.