esmaspäev, august 24, 2009

jagan head teadet

*Armsad sõbrad!** **Alljärgnevaga ootame teid vaatama Hea Villa näitust Eesti Käsitöö Maja galeriis, Pikk 22, Tallinnas. **Avamine toimub 25.augustil kell 17.00, näitus jääb avatuks kuni 7.septembrini. *Galerii on avatud E-L 10.00-18.30 P 10.00-17.00
Hea Villa näitus sai ellu kutsud, et uurida, kas meie lambakasvatajad väärtustavad villa kui väärtuslikku toorainet ja palju kasvatatakse Eestis lambaid, kelle vill on sobilik tekstiilitöödeks.Näitusel on kokku saanud grupp käsitöösõpru, kel kõigil oma lambakari. Osalevad kuue talu perenaised, kelle karjasisene aretuspüüdlus on järjest parema villa suunas.Näitus erineb tavapärasest, kuna peaesinejaks on seekord materjal – lihtsalt vill kogu oma ilus. Väljapanekul saab näha ja katsuda villa erinevates töötluse etappides: pesemata villast käsitsikedratud lõngani.Asjassepühendamatu ei pruugi ette kujutada, kui erineva väljanägemise- ja omadustega see tuttav materjal olla võib. Samas iga käsitööline teab, et kvaliteetse käsitöö esmaseks nõudeks on õige materjali valik, olgu see siis vaibaks sobilik tugev ja vastupidav lõng või salli kudumiseks vajalik pehme peenvill.
Näitusel osalevad: Ülle Saar Vana-Olevi talust Märjamaal, Julika Roos Jaani talust Pärnumaal, Kadri Roosi Esna mõisast Järvamaal, Merike Palm Uue-Taatsi talust Läänemaal, Lilian Freiberg Ala-Mähkli talust Võrumaal ja Olivia Till Hallimäe talust Valgamaal, Liilia Tali Rõõmu talust Valgamaalt.* *Näituse idee algatas ja eri kandi villarahvast aitas kokku viia Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg MTÜ Vildiarenduskeskusest.
*Näituse avamine 25.08.2009, kell 17.00 Eesti Käsitöö Majas, Pikk 22. Ootame lahkelt villailu nautima ja värsket koduleiba ning kitsejuustu pruukima.*
*27. augustil, kell 12.00-18.00 toimub näitusesaalis villatöötlemise presentatsioon. Jaani talu perenaine, Julika Roos, tutvustab Loueti firma villatöötlemise töövahendeid: kraase, vokke, haspleid ja villakamme. Tulge tutvuma!*
Näituse kuraator Liisa KallamMTÜ Vildiarenduskeskuse-mail: lisakala@hot.ee <mailto:lisakala@hot.ee>tel. 56 636 178

pühapäev, august 23, 2009

täiesti määrustevastane tatraleib

nii....
hakkasin justkui retsepti järgi kiirrukkileiba tegema. hõõrusin pärmi lahti. asendasin suhkru linnasesiirupiga. pidi panema siis nisujahu. siis viimasel hetkel mõtlesin et panen hoopis tatrajahu. see paisus vuhh nii et ei saand edasi teha. siis võtsin peotäie rukkijuuretist (mul on kakuna) ja vedeldasin ära. rukkijuuretist nägi retsept ette küll aga teises faasis. no ma lasin seista sel...mitte hapneda. tegelt ei tohtinud taignategu pausiga veel segada aga... kui juba siis. segasin juuretise sinna hulka ja jätsin kerkima. mitte tunniks nagu retseptis, sest unustasin no tegemist oli. siis tulin hakkasin sõtkuma, tuli meelde et enne tuleb teised ained sisse segada. jätsin sõtkumise ja segasin kõik kokku. nüüd panin täisteranisujahu ka. pidi sõtkuma pikkamööda, ma panin täie auruga. täitsa suva. nagunii ma ei tea mis ma teen ja jahu teeb mis tahab. täitsa metsik jahu. pole iial kohand sellist. pidi jätma õliga kaetult seisma 30 minutiks aga ta oli ju täitsa jahupudi! siis ma sõtkusin koos õliga teda veel.... noh...ja siis ta kerkis.... ja kerkis....kaugelt üle kahe tunni..... ja siis ma surasin ta ahju ja unustasin jälle ära, pidi olema ainult 25 minutit, aga no ma ju panin tatart ja rukist ja.... siis võtsin välja kui paps hüüdis et kuule leib läks lõunal ju ahju või. põhi kumises. lõikasime. määrustevastaselt, kuumalt. oli täitsa leib mis leib. aga selline karaski maitsega ja jube hea.
täitsa hullumaja. ja kui ma teinekord teen rukkileivaga kõik nagu peab ei pruugi midagi välja tulla.
eelmisel õhtul siiski olin ka oma järjekordsed hapuleivad ära küpsetanud, pihlakaga, panin seekord ka köömneid sisse (kohe hapnemise alguses!!! ) ja nisuteri, aga nisuterad jäid IKKA kõvavõitu KUIGI ma nad kergelt läbi keetsin enne. Hmmm.... teraleib on ikka müsteerium mulle. Väga hea leib tuli. Sõtkusin ikka ka korralikult ja tuli just siuke ehedalt poorne ja pehme.

reede, august 21, 2009

Rukkinid /ruffins







Redfoxi lühiuudised. Short news.

* ma ei oska viljakohvi valmistada! ma ostsin paki orgaanilist kohvi Selverist, ei makst palju, mingi 50 krooni. Aga mul ei tule välja selline nagu Kohvicum Folgil pakkus. Kes õpetaks?
Who would teach me how to make a good grain coffee out of that organic barley coffee I bought? It just doesnt turn out the same way that super-delicious grain coffee I tasted at the Festival.... that one had a taste like the summer sun and surprise hugs.
* ma pole [hetkel] enam õpetaja. Kommentaarid võibolla kunagi hiljem. I am not a teacher as of recent. No comments for now.
* ma soovin et mul oleks suurem köök ja selle teised kasutajad vahel ka minuga arvestaks. Ma ei saa niimoodi leiba teha, kui pidevalt trügitakse ja kõik asjad lükatakse ümber!
I wish I had a wider kitchen (namely wider, it is 1 m large and 6 meters long)

laupäev, august 15, 2009

Rowan bread. pihlakaleib.







Nämma!!! - Yum! Väikse tüki proovisin see on tõesti hea kooslus.
ei kirjelda tegu, tegin seekord nö ühekordsetes vormides, mida poolmulgina muidugi kavatsen vähemalt 7 korda kasutada :-)))))
I wont give a description of the making this time, I just did it. I used so called throw-away casts, but I am going to use them at least 7 times of course, LOL.

Retsept /Recipe:

u. 900 g täistera Öko rukkijahu / 900 grams whole grain rye flour
u. 600 ml kuuma vett / 600 milliliters hot water
2,5 spl kadakamarjamett / 2 table spoons honey with juniper berries
1 spl linnasesiirupit / 1 table spoon dark malt syrup
1 tass nisukliisid (Öko) / a cup of wheat bran(fine, light ones)
2 spl linaseemneid / 2 table spoons of flax seeds
1 tl meresoola / 1 tea spoon sea salt
kaks peotäit kuivatatud pihlakamarju / two handfuls of dried rowan berries
2 spl toiduõli / 2 table spoons sunflower oil (at the very end !!!)
kalja /root beer.

Lasin seekord kaua ja aeglaselt hapneda, kloppisin vähem. Jahu puistasin vette kolmapäeva õhtul, neljapäeva hommikul lisasin teisest poolest poole. Reede õhtul kastsin taigna, lisasin maitseained ja lisandid ja lasin 3 ja pool tundi kerkida. Siis sõtkusin veel läbi, lisasin õli, panin vormidesse kerkima, silusin, puistasin jahu (ohtralt) ja tegin kerkimisaugud sisse. Kerkisid hommikuni, tegin veel auke ja panin ahju. Küpsesid 2 tundi. Määrisin kaljaga 3 korda. poole pealt panin teise panni kaitseks alla, hiljem fooliumi kooriku kaitseks leibade kohale ka. välja võttes niisutasin märja käega koorikut ja mässisin küpsetuspaberisse ning rätikusse.

let it go sour slowly and for long. I started on wednesday evening , mixing flour into hot water. Then I mixed a little and left it there for the next day and night. on thursday I added half of the remaining flour and gave the dough a good beating. I kept a paper on the bowl this time to prevent it from dirtying the towel also laid on top. I kept warmers on the sides of the bowl, more against any wind than to keep it warm. On friday night I added the spices, mixed the dough and spread a thick layer of flour on it. I let it rise in the bowl under the towel (just towel) for 3 and a half hours. Then I tread the dough for another time,devided into molds and let rise for the entire night. I had no intention getting up at 3 am or anything. In the morning I baked the bread for 2 hours, I brushed it with very dark root beer so it got a great tan. Half way through the baking I put another plate under the molds to keep the breads from burning and near the end I put aluminum foil above them to protect the crust. And of course there was a bowl of water at the bottom. I took them out and out of the mold about 35 minutes into cooling, and moistured with a wet hand. Then I left the breads inside the grease-proof paper and a towel, both separately, and now it is ready for tasting. MMmm!!!! Rowans give a really good taste to it!!!
Tekstuur / texture is great this time. Moist, but even and airy like it should be.

neljapäev, august 13, 2009

...retsept. Recipe.

Ma arvan et selle võin avaldada küll. Piisavalt harjutatud.
Minu rukkileib:
vähemalt kolme leivateo järgne vinge hapu juuretis, u. 150 g
700 g täistera-rukkijahu
300 g Veskimati rukkijahu VÕI soomlaste Rainbow-ökojahu (see on lihtsalt natuke kergem kui eesti jahu ja aitab paremini kerkida)
50 g köömneid
2 spl linaseemneid
tass nisukliisid
50 g riivitud kuivatatud porgandit (pane kuivama leiva hapnema panemisega ühel ajal, et ta päris krõbuskiks ei lähe, vaid jääks siuke värske)
2 spl toiduõli
2 spl linnasesiirupit
2 tl soola
korianditerasid pinnaleraputamiseks
100 ml täispiima leiva määrimiseks
2 spl mett lisanditeta
pool liitrit vett

leivateo ettevalmistus: pane kasutatavad anumad aknale sooja, tõsta välja vajaminev kogus juuretist et see "ärkaks", ülejäänut pole mõtet heast peast üles ajada. Otsi kokku kõik vajaminevad maitseained, mõõda välja ja jaga kahte ossa, jäta soojenema.

Teen ka täisterarukkist magushapu leiva meetodil. Pane vesi keema ja otsi suur nõu, kuhu see valada. jahuta vesi u. 85 kraadini kalla korraga sisse tassike vähem kui pool omavahel segatud jahudest. sega ja hõõru ühtlaseks pudruks. Lase täiesti maha jahtuda.

Lisa juuretis, klopi tainasse nüüd puuslusikaga õhku. mõne aja pärast hakkab see väga aktiivset elu elama. rahusta teda segades ja aegajalt uuesti kloppides, ära mässi midagi ümber, sest kui sa oma toimetusi teed, võib tainas üritada põgeneda ja kõik ära määrida. õhtul raputa tainale jahu ja ümbritse soojalt. Võid panna peale küpsetuspaberi ja sellele puhta rätiku.

järgmine hommik lisa poolest jahust pool ja anna tainale veel peksa. Ta peaks minema veidi paksemaks, ent püsima ühtlaselt õhuline.

poolest päevast meki hapusust. Liiga hapuks pole mõtet tainast lasta, pead pärast mõttetult palju suhkrut lisama. Kui on su jaoks hapuküllalt sega juurde sool, köömnedmesi ja kõik ülejäänd jahu juurde, selle järel siirup. Viimasena lisa õli. Jäta paar peotäit jahu pealeraputamiseks kuskile tassi. Sõtku tainast, ei pea käega aga kui tahad ehedat leivateo tunnet...see on raske. Pigem sega ikka puulusikaga tugevalt. Nüüd võid taigna kaheks jaotada ja ühele osale kuivatet porgandid juurde segada. Lase taignal kuskil 2 tundi kerkida samas anumas. Siis sõtku teda veel, kui tahad tugevamat leiba (seisab kah kauem) ning pane vormi kerkima. võid panna vaheldumisi porgandiga ja progandita taigent oma soovi järgi. Vormi võid määrida küpsetusmargariini või päevalilleõliga ja raputada kliisid sisse, need tulevad hästi maha kooriku pealt hiljem. Tee pind kenasti siledaks. Raputa jahu peale ja tee kerkimisaugud sisse, jäta 4 tunniks jummalast rahule ja sooja kohta räti alla. ära liiga kapitaalselt kinni kata.

Kui leib on kenasti kerkind, soojenda ahi pisut ette, mina panen gaasiahju 4 peale. Tee leivase peene pulgaga veel auke. vajuta pinnale koriandriterakesi või erinevaid seemuskeid mida soovid ja määri täispiima-väikse vee seguga. ahju põhja pane veevann.

pista leib ahju ja ära ava ahjuust enne kui oled veendunud et leib rohkem ei kerki. siis või teda keerata aga ära pinda pintselda kui pole just pragusid. umbes tunni möödudes kui soovid võid panna vormi kohale hõbepaberi siis seemuskid ei kõrbe ära. aga tee sellele augud sisse... pintseldada võid siis juba ka sama piima ja veega

leib küpseb mul u. kahe tunni ja 10 minutiga. siis võtan välja, [teen pilti], katan rätikuga, lasen pisut jahtuda ja tõstan vormist välja, siis käin käega-veega kooriku üle, enne pühin kliid maha, ja lasen räti sees kandikul täitsa maha jahtuda. Siuke leib seisab kuu aega värske. Külmkapis läheb veidi tihkeks aga röstides jälle pehmeks ( aga pannil või ahjus mitte röstris).
Porgand teeb osa leiba hästi tumedaks. Nii et saab teha kas tumeda leiva (isegi kui püülijahust teed, ikka läheb tumedaks) või kirju leiva. Hernejahuga saab rohekat kurkumiga kollast ja peedimahlaga roosat tooni, ja kakaoga sellist punakaspruuni.

kolmapäev, august 12, 2009

rukki-puuviljamuffinid. Kopli Kaljaleib ja Stromka Suhkrupomm (samuti rukkileib!!!)



Puuviljaleib ehk Stromka Suhkrupomm, slaavilikult magus ja koogitaoline rukkileib.

Fruit bread or Stroomi Sugar Momma, as sweet as the candy local russians prefer. But a RYE bread nevertheless.


Rukkikuklid või muffinid või misiganes, need tulevad 3-päevatainast päris kenad juba. Lootustandev. Järgmine sats tuleb totaalne muffinisadu, ei mingeid kamakaid enam.

No more huge loafs, I will keep making minis the next time I make 3-day-bread.

Dough.
Taigen mis vahutas nagu muiste.



the pot. I wrapped it in towels and warmers too, and kept so for an entire two days and nights, occasionally boiling water beside it and roasting bread and making soup so the warmth would keep coming.

Ma hoidsin potti soojendajate ja rättide sees ja kogu aeg keetsin vett või tootsin muul moel kuumust ta kõrval.


Koostisaineid. ÜKSIKUID.

SOME ingredients. No use thinking thats it.

pole ideaalsed, aga arvan, et õnnestusid küll. eks koolis siis toimub maitsmine ja kui ei lähe, tulevad koju tagasi. mul ongi ainult tume porgandileib järgi ja see on väiksem kui oli kliileib, mis just otsa lõppes.

Kõik mu leivad on vähemalt söödavad...nädalavahetusel ei ole leivategu, kui ainult veidi juuretist juurde et kilet saaks.

At least all my breads are eatable. This weekend there will only be some half-baking (just fermenting some starter for the rye bread mousse. I really love that cold, sticky thing. )














never let someone interfere with your baking!!!

cause they are stupid and they confuse you.
enam ei pane ma iial millekski oma ema susserdamist leivateo kõrval. ei tohi tema sonimist kuulata.
Õnneks pole leivad veel ahjus ja nad annab ära päästa.
I can still save them cause they are not in the oven. If I made the bread on my own I wouldnt make such mistakes. Stupid woman.

esmaspäev, august 10, 2009

Muuseumipäevik: Muuseum elavale klassikule. Museum Diary: a museum for a living artist

Muuseume pühendatakse küll rinnahoidjatele, puujalaga koertele ja musklitele ning aastale 1957. Loomulikult eksisteerib sadu surnud kunstnikele pühendatud muuseume. Harva aga leiab muuseume elavatele inimestele. Kõige vähem kunstnikele.
Museums. Some of them are dedicated to dogs with wooden legs and bras and manly muscles and the year 1957. Of course, there are hundreds of museums dedicated to dead artists. Only a number of museums in the world however are dedicated to the living ones and usually by themselves...
Evald Okase muuseumi Haapsalus aadressiga Karja tänav 24 lõid tema pühendunud tütred. See on majake, kus allkorrusel on 6 ruumiga galerii vahelduvate näituste tarbeks ning ülal Evald Okase joonistused ja maalid. All müüakse ka postkaarte ja seal on suvise leitsaku aal mõnusalt jahe ja varjuline, eriti, kui sisehoovi käiv uks lahti seisab. Tuul puhub otse läbi maja.
The Evald Okas Museum in Haapsalu was established by his diligent daughters. It is located on the address Karja str. 24. On the ground floor you´ll find an exhibition gallery for various shows and events, Evald Okas´s drawings and paintings are upstairs. There is a little souvenir stand and the midsummer breeze blows through the house thanks to a white back door facing the garden.
I was well on my way back home by half past 6 pm because there is a lot of difference whether you head out at 19 or at 10 to 9 when the first bus is an express and the other just a "fast line". Besides, me and mom had already spent a good 3 and a half hours strolling the streets and the seaside and also I was too humiliated already to face the shame of a failed attempt at baking....
Näituse "Nimed ja näod" avamine läks kiiresti ja ka mina lasin jalga nobedamalt kui oleks ehk isegi viisakas, ent on suur vahe, kas sa asud koduteele kella 19.00-se või 20.50.- se bussiga millest esimene lisaks ekspressija ja tagumine ainult kiirekene.
The opening of the exhibition called "names and faces" where I wasn´t quite truthfully presented after all [unless you count the portraits inside our Face of Estonia quilt that I sew], was opened in a blink of an eye. The artists were all lined up and introduced to each other and the audience and thanks given to the hard working curator, I guess the heat was killing everyone too much to stretch it unecessarily.
Ausalt öeldes, bussis vaevas mu pead delikaatne küsimus, kas Evald Okas on nüüd ikka elus või surnud juba. Ta ju nii vana mees, nägin küll teist üitspäe telekas seletamas midagi naiste ripsmete ja reie jämeduse seostest, ent kes teab mis vahepeal kõik juhtuda võib. Ma vist proua Rosenblomi käest küll sooja pesu ei saaks, mis puudutab nekroloogilisi teadmisi. Evald peaks kirjade järgi siiski veel iga päev meie keskel kõndima, mitte koos valge daamiga lossiaknal uluma. Seda parem. Elava pretsedendina annab ta ka õigustuse kõikidele eesti kunstnikele, kaasa arvatud siinkõneleja, kes peale surma kabelitondi küünemustagi väärt ei ole (need sõnad ei käi Okase enda kohta) luua iseendale pühendatud muuseum ja mahutada sinna kogu omanikutuna koju vedelema jäänud loominguline jääk.
To be quite honest with you, in the bus on the way to Haapsalu I spent quite a lot of time cracking my brains whether Evald Okas himself was alive or dead. He is very old after all. I saw him on tele a couple of weeks ago but who knows what might have happened in between. I am not in the group of children worthy of receiving long winter underwear from Mrs. Rosenblom. I was convinced by people who knew better that Evald is very much alive, not haunting on the castle window together with some white lady. As a living precedent he justifies all artists, yours truly included, that are not worth your socks AFTER they are dead [the words don´t apply about mr. Okas] to establish a museumfor oneself and stuck it with all the creative rubbish they haven´t found an owner to.
Haapsalu meenutab mulle Henningsværi, kuigi galeriid on siin pisut igavamad ja vähem omanäolised. Aga kõikidesse ma ju sisse ei pääsenud. Epp Maria Kokamäe galerii seinad olid küll kenad. Seal valitses õdus harmooniline õhkkond. Tegelikult, kas on vahet kunstniku peetaval galeriil ja isiklikul muuseumil, sisuliselt ju püüab loomeinimene mõlemal viisil kuidagi tähelepanu võita ja oma loomingu mingile teisele tasandile asetada võrreldes nendega, kes seisavad samas reas hobinikerdajatega kusagil tänaval ja püüavad kiirkunstitoodangut pennitule kodumaa pühapäevarändurile ahvatlevaks muuta. Aga paraku pakub mõnele hullule tekstiilikunstnikule hoopis rohkem huvi leti katmiseks lohakalt üle nurga laotatud peen ja õrn heegellina kui ....kurat teab, mis sal peal üldse oli.
Haapsalu reminds me of Henningsvær, although the galleries here are a bit more boring and run down. But I did not get inside to all of them. The gallery of Epp Maria Kokamägi, another painter, was all cutesy as far as interior decoration goes. There was an athmosphere of harmony and cozyness. There is not much of a difference is there- whether it is a "museum" or a gallery. The creative individual tries to get some attention somehow and lift oneself a step higher from street ground, above from the level of those artists who spend their days behinda souvenir counter selling artistic fast food and kitch that brings money in the pocket but should be forbidden to spend time on if they ever wanna be taken seriously. I on the other hand am madly drooling over what those tasteless trinkets are placed on - a shimmering white gorgeous lace tablecloth.
Noh, see on väheke ülbe minust, öelda, et ärge asetage end samasse ritta nendega, kellest te tõsimeeli teate parem olevat. Ent see on karm tõde. Kes koera saba kergitab kui koer ise ja kui iseenda väärtust ei tea, siis määrab keegi teine hinna. Siis kui sind [enam] juures ei ole. Ma ei ütle, et igalühel peaks olema isiklik galerii või muuseum.
Isiklikult annan heameelega asju lihtsalt Lühikesse Jalga müüki ja ausalt öeldes RAH võtan vähem kui nendega tööd ja tüli on. Arvestades et LJ lisab hinnale umbes 40% teenivad nad mu asjadelt üsna kenasti. Aga Ma tahan et see koht säiliks, et seal nurgal kutsuks külalist ja omainimest üks galerii, kus ei laiuta merevaik ja läti linane. Niimoodi müümine toob ehk vähem sisse kui päris oma galerii, aga tõstab mu väärtust inimesena (vaata ma olen siuke ülbik, ma tahan ISE kõigist parem inimene olla. Kuradi ekshibitsionist onju).
Samas on selline koht (mõtlen oma isiklik galerii) ka raam kunstniku tegevusele, mingi tähis ja tundemärk, et teda suurest massist leida, meelde jätta. Karja 24, Haapsalu. Selle aadressi panin igatahes kõrva taha.
It is a bit too self-conscious from me to say this, but take my example and don´t put yourself in the same row with people you know you are miles better of. That´s a fact, who else is gonna claim your spot other than yourself. If you are insecure and can´t say yourself what you are worth, someone else will put a price tag on you when you are not there. I am not saying every artist should have their own personal museum or even a sales gallery. I for example am gladly supporting The Lühike Jalg Gallery in Tallinn that belongs to the textile artists ´union so that there was at least one place in the Old Town that doesnt belong to russians and sell latvian dolls and lithuanian linen and amber and whatnot. I could put a fire on all the rest as long as my favorite galleries stay, so I charge a little less for some things. I feel it may not earn me the dingaling, but I earn more worth as a human being....
On the other hand, a personal gallery is a frame to an artists´ work, a place to find them among all the masses and write the address down. Karja 24, Haapsalu. I shall remember THAT address.

Haapsalu


Roosiaias ringi..
In the rose garden

Local log lady
Laps viib koju küttepuid et vanaisa soojaks kütta

Ema käis ringi pea pilvedes ei jagand maast ega ilmast, täitsa ohmuks jäänd
Mom went about with her head in a cloud

Kus ja mis, sauna taga, suur lilleaed, kalaleti ees.
where and why and Lucy in the sky, she didn´t know if it was day or night.


Poodud nukud. Kõige ilusam kaader mis linnast leida.
Hanged dolls. The most gorgeous frame in town.

Letilolev oli inetu aga lina oli lahe
the stuff ON this counter was something horrible. Deja Vu...I have seen it a lot of times that the merhcandise looks ugly but the table is set up with treasures treated like just a background. Do they realize it is exactly what they SHOULD show people. Throw the souvenirs away and bring out the treasure chest.


Noh, nunn. Käänata Nunn Nunnu Nunni. Nunnega (st mitme nunnaga murdes) Nunnata ehk nunnaks riietuda....
Nun. Run-run-run.

niipidi uks? huvitav mis majas ta elab...
sideways, a door. red pants.


Tuut-tuut!

Kohalikud noormehed: millal see läks? Ah, nüüd just, hommikul. Ahsoo. No ok.
Local dudes: when did this happen? this morn´. Oh. Well the hell with it.

Mahtus ära.
Fit...

Okase saal
Evald Okas Museum gallery

Pirks
curator

Ma lähen su juurest ära...
I am leaving you...

pühapäev, august 09, 2009

mingi jõle käkk















Muuseumipäevik: üks habemega võlg. A bearded dept: My Fair Granny in Viljandi Museum. Museum Diary VII or so.

arvatavasti lähen täna Evald Okase Muuseumi Haapsalus. sellega seoses meenus, et ma pole üldse kirjutanud Minu veetlevast vanaemast!!! (jutt pole MINU vanaemast, vaid Viljandi Muuseumi näitusest sel suvel. ) Kuna Folk mattis mu täiesti enda alla, siis kadusid need muljed kuhugi ajajõkke ära.
I am probably going to Evald Okas Museum in Haapsalu today, which reminded me of a dept from way back in midsummer. My Fair Granny. We aren´t talking about my own granny, but an exhibition in Viljandi Museum, which was titled like that. The impressions of the visit just kind of got buried under a lot of stuff , carried away by the flood and so on.
Aga ma võin teile öelda, mis ma kirjutasin Viljandi Muuseumi külalisteraamatusse: nii ilus näitus, et hing nurrub.
I can tell you what I wrote in the guest book of the museum: it was such a beautiful exhibition my soul was purring like a cat.
Üldmulje - on see pidulike sündmustega seotud esemete valikuline väljapanek? Ei ole. Kõik vanaemade asjad on või olid pidulikud, mitte argised. Argine oligi pidulik, iga päev. Iga päev oli tähtis, ilusad asjad tähistasid väärtusi, mida tolleaegsed naised ise hinges kandsid: väärikus, ausus, töökus, visadus, korrektsus, puhtus, diskreetsus, isikupära, enesekindlus, sirgeselgsus, tagasihoidlikkus, korraarmastus, eneseaustus ja muudkui samasse lainesse... Pidulikkus pühitses iga argise tegevuse oluliseks, aitas meeles pidada, et inimese parimad küljed ja ideaalseim olek pole vaid teistele näitamiseks, vaid tugi iseendale, et tunda ennast Naisena, Erakordsena, väärtusliku ja tundmaõppimist väärivana.
The general impression? That for these grannies, everyday was festive, ordinary was worth celebrating by surrounding oneself with beautiful things. Festivity, elegance, style was part of the social code, carrying a bigger message than "because it IS a fancy dress day". The women then expressed their values and virtues through the things they wore and used: discretion, order, perseverence, their individuality and imagination, self-respect and uprightness, most of all their good will to make everyones´ "everyday" better so that every day would be worth living like a festive one. They kept and cherished their beautyful things to feel like Someone Special.
Minu argine pidulik asi? Leivarätikud....nõud millest ma iga päev söön... minu käsitööraamatute riiul, see et püüan iga päeva lõpus nende õigele kohale tagasi panna. Ma püüan väärtustada argiseid asju enda ümber mitte ainult pidulikel päevadel. Püüan ka ise oma argist mina natuke ilusamaks muuta, nii füüsiliselt kui vaimselt. Muidugi on igaühe elus asju, mis jäävad ilurättide taha, sahtlite põhja vahele ja "kadunud" võtmega karpidesse, kuid see on inimliku olemise õigus.
What is my festive everyday thing? bread towels... the dishes I use for eating every day. The shelf where I keep my crafts books (well, all my bookshelves). The fact I try and put everything back on their rightful spot at the end of each day. I try to change myself little by little (it´ll take all life though) to be better both on the outside and the inside. Of course there are things in everyones´life that are kept behind tea towels and inside boxes with "keys gotten lost" but we have a right for that as mere human beings.
Me ei peagi olema nagu ajakiri juuksurisalongis, mida kümned võõrad pilgud päeva jooksul pealiskaudselt lehitsevad. Oleksime ammu auke täis.
We needn´t be like magazines on the hairdressers´ table for everyone to look at. We ´d only have all holes on every page.
Argine tuleb teha pidulikuks, sest me ei tea kunagi, millal tuleb võimalus midagi päriselt tähistada.
Everyday needs to be made festive because you never know if and when you actually have a reason to celebrate something.
Ja loomulikult tean ma et vanaemadel pole habet.
...And, yes, I know grannies have no beard.

reede, august 07, 2009

Näitusele Haapsallu!!! Names and faces, an exhibition.







Pühapäeval avatakse Haapsalus Evald Okase Muuseumis näitus Nimed ja näod.
Ka mina osalen.
I am taking part in an exhibition called Names and Faces in a small town Haapsalu. The town is famous for its lace scarves, a white ghost in the medieval castle, a world reknown childrens book illustrator Ilon Wikland (she drew the Pippi Langstrump, Brothers Lionhearts and Bullerby Children and Karlsson everyone knows best) and mud...yes, sea mud and sanatoriums. Chaikovsky has taken strolls there on the seaside and there is a bench named after him, there is also just some very lovely old wooden architecture and a railway museum.
Minu tööde mekki saate fotodest. Ka Eesti Näo lapitekk loodetavasti läheb üles.
You can get a glimpse of the work I personally present there right here right now. The great quilt we made at school will hopefully be shown too.

Sourdough pudding: a forgotten recipe. RUKKIkile.


My breakfast!!!!


Leivataigna kohta uurides kopisin ka lõigu juuretisest tehtavate toitude kohta. Mõtlete, et kes tahaks väärtuslikku kraami sellele raisata? No tehke süda kõvaks. Rukkikile maitseb ülihästi.
Sourdough pudding is made of bread starter. Usually a similar type of dish is made out of oat flour, but I found a description of the same thing made out of rye. The difference between this and the regular estonian bread soup is that bread soup is made of toughened bread that is softened in water. This recipe on the other hand uses fresh stuff. That means one bread doesnt get made. Like when eggs never become chicken omce you make the omelet...
I had about 1 cup of bread starter, I especially had a bowl of dough starter bubbling on the table yesterday for this. I am not gonna use up the starter meant for actual breadmaking now, would I?
I boiled some water at the bottom of a pot and poured in the starter that had gone every bit as sour as a grapefruit. I added 1 ts demerara sugar and 2 ts unsalted butter, a few dried plums, a cup of apple juice and then heated the mixture till it became sticky like some kind of wallpaper glue. then I had it cool down a bit, crushed the lumps it had inside and heated it up again. You´d probably better use a sieve for that job. Poured some into a bowl and buildt a little tower of pudding so it wouldn´t sink into milk later on. When it had cooled down completely I poured milk on it, decorated with raspberries, and rolled a bit of honey in crushed nuts to sweeten the pudding while eating. It was a bit like bread jello, the sticky runniness turned into a fine jellied mass, very light and tender.
Rukkikile kirjelduse leidsin Soomaa leheküljelt nende kunagise leivateotöötoa (miuke sõna) loost, see oli järgmine:

Leivakile

Leivakile valmistatakse samuti vedelast leivajuuretisest. Poti põhja
pannakse tilgake vett, kui see keema läheb, lisatakse sinna vedel kört. Esialgu
on segu valkjas. Seda segatakse ja kuumutatakse niikaua, kuni see tõmbub
tumedamaks. Lisatakse pisut suhkrut maitse järgi ja lastakse pisut mullitades
keeda, kuni tekib kergelt liimjas mass. Võib teha nii paksemat kui ka pehmemat,
vedelamat kilet. Seda võib valmistada ka õunamahlaga, lisades rukkijahu – tuleb
peaaegu samasugune kile välja. Süüakse piimaga. Leivakile on nii mõnegi meelest
maitsvam, kui kaerakile.
ja nii ta tuli ka...panin veidi õunamahla ja soola-suhkrut, aga suhkrut hästi tiba. Sest peal on pähklis veeretatud kadakamarja mee törts, mis magustas täitsa piisavalt selle roa mu jaoks. pole ÜLDSE magusa sõber. isegi "enema". Rukkikile ongi siuke limane...kui võrrelda tavalise leivasupiga siis on nagu tavaline jogurt ja viili omavahel. aga maitseb hea. kohv on nelgiga sest mul on läkaköha.EDIT: ikka LIIGA hapu... isegi minu jaoks. järgmiseks tarbimiseks uuesti kuumutatud koos kahe tl demerara suhkruga, nüüd on ok. Vaarikad tahtsid ka pisut vaniljet peale ja teistele serveerin nii et ehitan lusikhaaval tornikese üles muidu upub piima sisse ära. Kui ta külm on (nagu peab) siis on justkui....leivasült? õudselt hea. ei tea kas nüüd edaspidi ükski leib üldse valmis saab - eile lasin ekstra hapneda tainal selle jaoks.
Next time I make bread I´ll leave it go as sour as that and start a little more dough than I need so I can enjoy the same dessert on, say, a saturday morning with the whole family. Ohhh yeah...
Järgmine leivategu tuleb siis suuremalt ette võtta, saab kõike muud head ka teha. Mul siiani kõht nii täis, et jube. Leib toidab igal võimalikult viisil.

kolmapäev, august 05, 2009

lunch.

My lunch

nut butter sandwitches (self-made bread) and cold soup-salad.
the bread is rather good, it seemed a bit too sour at first, but now I am thinking it would be the better the more sour it is. The sourness brings out ryes´ strong nature more.

Fare-ye-well, old bastard.








Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee