neljapäev, september 27, 2007

Madness. Hullumeelsus.

Kummast hullumeelsusest ma esimesena räägin- kas sellest, mida just Sõpruse kinos vaatamas käisin, või sellest, milline haige seltskond hilisõhtul nr 40 bussi peal sõidab?
Räägiks siis kõigepealt filmist, sest ma kirjutasin pimedas kinos oma mõtted bussipiletile harilikuga ja see raske töö neid taas ära mõistada tuleb kõigepealt ära teha. Terve Tallinna linna peale kokku saal vaevu täis saada nii et keegi ei istugi treppide peal, hoolimata sellest et on tasuta seanss? Siiski, pole paha. Aga kui Kaljo Kiisk ei oleks just äsja meie seast lahkunud, kas ka siis oleks tema filmi vaatama tulnud terve saalitäis rahvast? Selles ma pole kindel... see rahvas oleks olnud teistsugune, fanaatiline. hullumeelsed.... Juuste järgi sain aru muide ja sain pärast kinnitust et täpselt minu ees kaks rida eespool istus Ewert Sundja. Teisi ma kedagi ära ei tund´, üsna igav ja suvaline seltskond. Ainult üks kutt luges Maalehte, see jäi miskipärast meelde, sest kesse tuleb kinno Maalehte lugema.
Which madness should I talk about first? The movie by that name that I just watched for free in a cinema theater or what a sick and twisted bunch rides bus no. 40 late at night?
I guess I will have to start with the movie. I wrote some notes on a bus ticket with a pencil and now they are fading. To barely fill the movie theater although it is a free seance? Good enough though.... If the director of this 1968 film had not passed away a week or so ago, would there be this many people here at all? The people who would usually come to see such a movie are different. Mad...
I did not spot many celebrities among the crowd, although this particular cinema is quite hip among the more posh people around here. I noticed a singer with a rather spunky hairstyle sitting two seats down. There was one guy I remembered randomly because he was reading a newspaper I usually dont see city people read. At least in the cinema.
Kui mõnele hollivudijale öelda, et Kiisk sai selle filmi eest miinimumhonorari, peavad nad teda hulluks. Aga midagi pidi ta sellest siiski saama, mis raha asendas. Ma ei olnud Hullumeelsust enne näinud. Aga mõtlesin kohe, kui see saja filmi naine või kesiganestaoli seal ees meile teost tutvustas, et küllap oli selleks vaevatasuks Sõnumi jõudmine kasvõi Kellegini. Ja tasu oli ka see, et nüüd on ta teeninud ära eesti kõigi aegade ühe parima filmi tiitli. Selles mõttes oli tolleaegne reziim unikaalse mõjuga. Kas keegi praegu vaevuks tegema filmi, kui talle öeldaks, et raha sa selle eest peaaegu ei saa ja väljaspool riigipiire me seda ei levita, ole õnnelik, et me sellele päris kääridega kallale ei lähe või tuld otsa ei pane? Kiisk tegi ikkagi, ja koputagu need prukheimrid rusikaga oimukohta palju tahvad.
If anyone told a Hollywood director that Kaljo Kiisk got a minimum wage for this film, they will think he himself was mad. But he must have gotten something that replaced the money. I had not seen Madness before, but when a lady from the foundation, that restores old movies introduced this flick before it began, I immediately thought the directors´ reward must have been a chance to take his message to at least SOMEBODY, and just to be able to make a movie, which at least nowadays tops Estonian film critics´ list of Best Estonian Movies of all times.....It was a unique era, the Soviet time. Would anyone today be willing to make a movie after being told he wont get paid almost anything, the movie will not go into distribution outside the country borders (it was also banned in the Soviet Union for some time, I think!), and that he should be grateful they don´t cut it up or just throw it in the fire in the first place? Kiisk still made it, and it doesn´t matter now how much Bruckheimer would jest that his screws were loose. The desire to make a point and show his vision exceeded all sense and reason. Madness!
Täitsa hea film tõesti tolle aja kohta, võibolla ainult....Ei, ma midagi muud ei julge öelda. Kurat teab, kui kõrge puu otsa mind tõmmataks, kui ma Hullumeelsust kritiseerida julgeksin. Filmile polegi midagi ette heita. Visuaalselt kohati täitsa nagu Welles. Näitlejad kohati nagu Fellinil. Huumor peaaegu nagu prantslastel. Tegevus toimus kuskil iks kohas .... ÕUDSELT imelik, et see on eesti film ja eesti keeles. Tundub peaaegu, et midagi on heas mõttes paigast ära ja ümber vahetatud. Et tehti kuskil mujal, kellegi teise poolt, siin ainult pandi tiitrid ja tekst juurde.
It was a really good movie for that time, if maybe...but I do not dare criticize it in fear of a film critics´ lynch mob. Visually almost like Orson Welles, the acting and directing like Fellinis´, witty humor like the french have, the location in a surrealistic, uncommon place, not the same old things I always see in our movies.... It is awfully strange and almost impossible to believe this is indeed an Estonian movie. Something is so positively out of place, like they had stolen some movie from somewhere else and dubbed it.
Heh.
Ja siis sõidan koju ja kuulan äsja pogrist vabanenud roolijoodiku hala oma kriminaalhooldaja karmusest ja ülekohtustest trahvidest, mida 180ga sõitmise eest tasuda tuleb, ja eesseisvast kohtulahingust ja kust ikka saaks sõidueksami papi eest kirja.... ja keegi polt üritas põhimõtteliselt justkui bussis oma tüdruksõpra ära vägistada....kolm linnadaami suutsid piletiaugustaja ära ummistada ja mingi parm tegi põrandale loigu. Miks kurat ma pean siukses linnas siukse bussiga sõuitma, parem võiks elada suures valges lossis ja mängida nelja nupuga malet.
Then I ride home, and eavesdrop an ex-con who complains about being caught, and left without a license for driving 180 km/h and unjustified fines, and a nasty parole officer; and the upcoming legal battle, and the possibilities in this town to buy a good driving exam result...and I watch some bloke trying to almost rape his girlfriend, and three middle aged chicks jamming the ticket machine... and a homeless guy peeing on the floor. And I am thinking: why the heck do I need to live in a town like this and ride in a bus like this.... why can I not live in a great, white castle, playing chess with a king, a pawn and two knights...
aga ei, see pole meie otsustada. You can watch yourself behaving this terrible way, but you can´t control it. Hüpiknukk iseenda käes, ma olen keegi kes pole mina. Kuidas te hullumajja sattusite? Vot ei tea.
It is not up to us. We are who we are not. How did you end up in this madhouse? There is no answer.
oehjah. ja kõik kes olid Hullumeelsuses, on surnud, nii et see ongi täiesti teine reaalsus, mingi eelmine elu, meile on jäänud ainult ekskavatsioon ja märkmete tegemine. Need olekski tundunud varjudena, olematute inimestena...Kui seda filmi oleks näidatud kaks nädalat tagasi, oleks Kiisk ise veel tundunud saadikuna elavate ja surnute maailma vahel. Nüüd on ta ise ka nende mustvalgete, ainult filmilindil eksisteerivate varjude hulgas. Nagu poleksi kunagi olnud päris inimene. Me otsime kedagi, keda pole kunagi olemas olnud.
And everybody from that film and everyone who helped make that film are dead, it is a different reality, a life already lived, a world of shadows, and now the director has joined them, or he would be the only link left with the world of the living. a two-dimensional, black-and-white shadow, all he is now. We are looking for a man, who never existed.
MOVIE SYNOPSY

Pildid näituse avamiselt (jah, tean, äraspidine järjekord.)


Mu vanaema (vasakul) ja Egge, kultuurikorraldusguru. Haa, ma tean, mul on supernunnu vanaema.
My granny on the left and Egge from Tallinn University cultural management studies on the right. And I know what you are going to say - I have a supercute granny!


Egge mina, poiss oranžis ja Piret.
Just a picture from the opening....

Indrek ja Egge

Kotid (R&B, Mulgi Hendrik, Betelgeuse, Muhu Mann ja Viljandi Virtin.)
Bags


Poeetiline mina
Poetic me


Piret teeb Mannist pilti
Piret being a paparazzi to Mann


Mammi nunnutab Egge poisse
My mom smooching Egge´s boys


Tutvumine portfolioga
Going through my portfolio, eh?

KeEriSeD.
sWirLs


See on "Mis see nupp teeb?" -nurk.
"What does this button do?"-corner.

Portaal galerii pannakse kinni.

Galerii Portaal. Tallinnas Vene tänaval. Olete te kunagi üldse käinud seal? Ilus koht, ilus tilluke galerii, üks väheseid eesti tarbekunsti müüvatest galeriidest. Ja ma mõtlen tarbekunsti, mitte käsitööd või tilulilukaupu.
Nad küll loodavad kusagil uued ruumid leida. Ma arvan, et võibolla mängis ka see oma rolli, et samal tänavalt saab Katariina Gildi ja Meistrite Hoovi ja igasugustesse teistesse töökodadesse ning siis ei tule enam kellelgi pähe veel ühte kõike koondavasse müügigaleriisse sisse astuda. Ma ei tea, kas majal on omanik, ja mis sinna edaspidi tuleb...ilmselt mingi butiik.
Portaal Gallery is closing (Tallinn, Vene street). It is a nice little place, one of the very few galleries selling estonian applied arts. I mean applied arts, not handicraft or souvenirs. They are hoping to find a new space to continue business though. I guess all those workshops and guilds on that same street played their part, cause people visited those first and there was not much to want from a gallery selling all the same stuff with a higher price.... I have no idea if the house they are in has an owner or what they want to do with the rooms later on. Like a boutique or something...
Praegu on lõpumüük. Niipalju kui seal veel asju on.

kolmapäev, september 26, 2007

Ela, paastu ja sure noorelt. Live, fast and die young.

Mul on tunne, et kogu see jama tänapäeval nullsuuruste ja peamisel viinast ja õhust elamisega tuleb James Deani sõnumi valestimõistmisest. Hollywoodi kirjaoskamatud tolad panid lauses koma valesse kohta vahele ja keegi ei viitsinud seda viga enam ära parandada. Hüüdlausest Ela kiirelt, sure noorelt saigi Ela, paastu ja sure noorelt (ära).
ahh, lihtsalt üks teooria.
I have got a feeling that the zero size epidemic of today, feeding from air and vodka, comes from misspelling Jam Deans´ famous slogan Liva fast, die young. They put the comma in the wrong place, those Hollywood illiterates. And no one bothered to correct the mistake later on. Live fast, die young....Live, fast and die young....
Just a theory.

is it not strange? Kas pole veider?

mida enam infot seda vähemateni see jõuab. internet läheb järjest sürrealistlikumaks. sürreaalsus on nüüd reaalsus? kas oleks Dali võinud arvata... lugedes suvaliselt enda ette ilmuvaid Google´i reklaame, jõuab kohale kui kohata ja sihita see on. Huupi põõsasse tulistamine ja mäest alla kihutav Perpeetum Mobile. Ja mitte ainult see..... juhuslikkus läheb seda suuremaks, mida rohkem me kõik läbi mõtleme. Kas nüüd saate aru, miks ma kogu aeg triivin? Ma ei teegi valikuid, ainult teie arvate nii. Ma ju näen, et midagi ei ole võimalik kontrollida. Mitte midagi ei saa surmkindlana võtta.
aga ikka on imelik, et on inimesi, kes arvavad, et just sinule tuleb näidata Google´i reisikindlustusreklaame ja saata koju autoajakirju. kas teegi üldse veel teab Millestki Midagi? Internet teab kõike aga konkreetselt ei midagi, sest ei saa suud lahti teha ja küsida.

esmaspäev, september 24, 2007

Old pink,

Mis värvi on vanaroosa? Tundub et kõik teavad sellist terminit, ainult mina ei tea.
Ma pean seda kiiresti teada saama. ma olen vähemalt kaheksa eri värvi asja leidnud, mis end vanaroosaks tahavad nimetada, aga milline on siis õige? On kas Üksroosapuha või siis nõnda, et üks on külm, teine soe, üks hele, teine tume - kas siis mingit värvide seletavat sõnaraamatut ei ole? Värvientsüklopeediat rahvapäraste nimetuste jaoks? Ma ju ei saa aru kui mingi 78-aastane püüab mulle innukalt selgitada, mis värvi salli ta tahab. Mu ema arvas et see on umbes nagu ihuvärvi kui sa hiinlane või neeger pole. Kas selle teksti värv on vanaroosa?

Ma igaks juhuks kudusin paar tükki juba olemasolevatest roosadest mohääridest valmis, kuni mulle pilt saadetakse (loodetavasti ta ei saada seda postituviga...)

Värvientsüklopeedia oleks aga sellegipoolest tore.

Loomad, litsid ja dialoog.

Vastu pühapäeva hommikut, mil me pidime metsa pohlale sõitma, hakkasin unes ilmselt alateadlikult madude kohtamisest mõtlema ja nägin seetõttu actionund, et olin vihmametsas puu otsas ja ei saanud sealt kuidagi alla. Võtsin siis anakondal peast kinni ja tegin väikse benji. Siis aga kerisin selle klipi unes tagasi ja hakkasin mõtlema loogiliselt, et ega vist anakonda, ükskõik kui vana ja tige, ei ole neljakümnemeetrine, ja võibolla ta siiski laseks puust lahti ja sajaks pärast kõige oma keerdudega mulle pähe, või siis oleks ta jällegi piisavalt tugev et end kuidagi ülespoole krussi tõmmata nii et ma jäängi mao otsa rippuma...
On the night before Sunday, when I was supposed to go to the forest to get berries and stuff, I probably started thinking about snakes in my sleep and thus I had sort of an "action-dream-sequence" of being in a rainforest up at a very very tall tree and not being able to get down from there. I grabbed an anaconda from the head and slid myself down, but then I had to rewind my dream because there was no logic in it. No anaconda, no matter how old and mean, is 40 meters long, and maybe it would let go of the branch and fall on top of me, and if I am not dead from the fall already it will hurt like hell. Or maybe it is strong enough to pull into a couple of dozen spirals and I will just stay hanging from the snake....
...nojah. Ja siis olime juba hommikuse rongi peal, kohvi jäigi vist vahele, ja seetõttu oli mul tunne, et ma olen tõepoolest puu otsast alla sadanud. Õnneks ei näinud enamik metsaliste vagunis (uus menusõna marju ja seeni korjama suunduvaid linlasi täis rongivaguni kohta) minust ka paremad välja. Kui siis Ülemiste jaamas veel mingi näost sinine "äärelinna iludus" peale tuli koos oma poolkoomas vanamehega, tundsin end kogu vaguni kõige targema, ilusama ja paremini rõivastatud isikuna. Ja mul olid uued kummikud!
Right. And next thing I remember we´re on a train already, I have skipped my essential morning coffee which is why I look like I have actually fallen from a tree. Thankfully most people in the wagon looked no better than me. And when some "fallen madonna" from the ghetto entered the train in the next stop, her face all swollen and purple, dragging along his old man who looked as if he is about to blank out, I felt like I was THE most beautyful, best dressed and intelligent person on that train. AND I had new rubber boots.
Siis hakkas peale. "Aleks, lähme maha. Aleks. Aleks, kuule. ALEKS. Kuule Aleks, me lähme seenele. " Sinise näoga vanavõitu neiuke istus nõutu näoga tagumisel pingil, kellegi jalgratas kuklas, ja tagus oma vanameest korviga. Õige peatus läks mööda. Või mine tea, kas ta isegi teadis, kus maha minna tuli. Rong sõitis edasi, ja kogu see aeg pühkis see õnnetu hing ainult oma sorakil juukseid. Alles siis, kui rong juba kinni hakkas pidama, püüdis ta pingile kägardunud torisevat jorssi uuesti välja ajada. "ALEKS!!! Aleks, tõuse üles, lähme maha! Aleks, me sõidame seenele" No sõitke jah, tõesti seenele. Juba ära hakkab tüütama. Nii läks teine peatus mööda, ja kolmas. Meie igastahes läksime Mustjõel maha ja meist jäi see sügislinnuke veel rongi. "Aleks, kurat, võta korv trata, tata, me peame trata, tata, trata, tata mine trata tata...." kadus nende ühepoolne vestlus eemalduva rongi mürinasse.
Then the weird couple started a rather one sided conversation. "Aleks, let´s go. Aleks. Listen, Aleks. ALEKS. Hey Aleks, we need to get off. We need to got pick some mushrooms." The oldish maiden with the blue face sat helplessly on the back bench, someones´ bicycle against her head, and was beating her old man with a basket. There goes their stop...or hell knows, if they are even heading somewhere particular. All the time between stops she did nothing. It was only right before stopping, when there clearly was no time to have any success any more, she tried to push out the guy . "ALEKS!!!! Let´s go, let´s get off. " Yes, DO get off. It is starting to bore me. Two stops. three. We got off at our stop and there they were....the woman pulling the guys hair and yelling at him, I could hear them through the closing doors.
Pohli oli metsas tõesti palju, ja veel kahte erinevat sorti. Kust ma neid täpselt korjasin, ma teile loomulikult ei ütle. Vene vanameestel oli pärast perroonil igatahes vahtimist ja sosistamist. Me olime üritanud ka seeni korjata, muide. Õigemini küll viskas ema ühel hetkel pilgeni marjaämbrid maha, haaras jooksu pealt korvi ja kadus võsa vahele, hüüdes "Ma....kas seal langi...teie edasi.....maha ja oodake." Ma ei tea küll, kuidas ta sellise kappamise pealt seeni suutis korjata, sest enne kui ma papsile seljakoti jälle selga sain vinnata, vilkus ema punane jope juba kaugel eespool. Ent sihi peale jõudes ei paistnud teda kusagilt.
There were so many cowberries. Two different kind of berries actually, some dark, large but rather bitter, others small, light but sweet. I will by no means tell you exactly where I picked them. The men that had been out there picking mushrooms were staring at our buckets with their jaws dropping to the ground later on at the platform. We too had tried to pick mushrooms. Or as a matter of fact, my mom just suddenly put down the buckets, grabbed a basket and swept off into the forest, yelling back "I...if the opening....forward and....down and wait." I have honestly no idea how she could spot or pick mushrooms at that speed, by the time I managed to help my dad hoist up the heavy rucksack she was way ahead of us. But when we reached the opening she was out of sight.
Umbes viisteist minutit hiljem mängisin ma regulaarselt infotelefon, hõigates metsa: "KELL! ON! KAKSTEIST!!!! VIISKEND ... KAKS! .....KELL! ON! KAKSTEIST! VIISKEND .... KAHEKSA!!!!" Kui ma kõik tukkuvad öökullid sellega üles äratasin, mis siis. Me ei saa ju lõunasest rongist maha jääda.
About 15 minutes later I was regularly announcing the time ( to whome, I don´t know. Maybe the poor owls....). "THE....TIME...IS....TWELVE....FIFTY....TWO!" I was nervous, cause the train left at 1 pm.
Kolmanda hõikumise peale kostis metsast vastu midagi sellist et "...Tea..veel...kus...on tatikas! Tasku..sööge..peale....risti peal!" Lõpuks tuli välja, et ema, kes metsas iialgi ära ei eksi, oli jõudnud tee peale välja ja selle teise teega sassi ajanud ning hakanud Aegviidu suusabaasi poole marssima.
After the third time of shouting I heard something like "...know elsewhere if...mush...Pocket....eat the...to....wait at the crossing!" it came out my mom who NEVER gets lost in the forest, had mixed up the roads and was merrily heading towards a nearby ski base.
Piletimüüja oli lätlane. Mitte et see iseenesest halb asi oleks. Aga ma ei ole kunagi rongis ühtegi lätlast kohanud. See-eest hommikust sinilindu rongi peal küll ei olnud. Võibolla käib praegu mööda metsa ja hüüab "Aleks! ALEKS!" Selle hõikumise asemel kuulasime valjuhääldist mahehäälset tädi, kes meid tänas selle eest et valisime EDASI LIIKUMISEKS elektrirongi....mitte eesli või tõukeratta....
Nüüd olen ma metsast nii sooda, et ei jaksa täna viltidagi, istun ja löön siin Hunter S. Thompsoni kuldreegli järgi kirjutades aega surnuks. Loomad, litsid ja dialoog. See olevat olnud talle teleka peale kleebitud. See tähendab, et kui sul toru täitsa umbe jookseb ja kohe mitte midagi pähe ei tule, kirjuta midagi loomadest (halloo, anakonda ju!), prostituutidest (ma arvan, et alkohoolikutest äärelinnailustus käib ka selle alla) või kirjuta jupike head dialoogi. Mulle meeldib see nõuanne, hästi lõbus oli kirjutada. Muidu poleks viitsinud teile üldse öelda, et metsas käisin.
Right now I am so exhausted from the forest I can´t make any felt today, so I kill time writing and following Hunter Thompsons´golden rule "Animals, whores and dialog." That means if nothing comes to mind, write something about animals, hookers or put down some nice dialog. So far I am having fun with that rule. Works for me.

reede, september 21, 2007

Näitus: Collapsibles

Tallinna Arhitektuuri- ja Disainigaleriis

Kus ma seda varem näinud olen? Ja kus ma SEDA KA varem näinud olen? Ja seda, seda, ja seda?
Kummaline, et näituse- konkursi tingimuseks oli uudsus ja et asju poleks varem näidatud, ent siiski olid paljud tööd juba väljas olnud tudengite näitusel Disaini- ja Tarbekunstimuuseumis (okei, mitte need konkreetsed objektid, aga sama disainiga teisest materjalist esemed).
Teise koha töö ajas lausa naeruturtsatuse peale. Pea täpipealt samasuguse kotiga on mitu tuttavat juba aastaid käinud ja ise tegin ka paar aastat tagasi sellise, aga see lagunes ära.... ja Eesti Märsi paremate tööde hulgast väljajäänute hulgas oli samuti üks samasugune nagu too "Lily" või misiganes.
Ja anda võit tollele teelauale!!!! Püha juudas. Kas nad kuuekümnendates elavad? Eksperimentaaltsehh, bruno Tomberg ja muud jorsid tulevad meelde. Või ehk ongi unustatud vana ja hea üles soojendet, sest tollal polnud meie tippdisainil ju võimalik maailmaareenile jõulisemalt tungida? Second attempt...?

Oeh. Hirmus igav hakkas. Kõik asjad olid justkui varemnähtud asjade arad variatsioonid, ei mingit ohhoo-efekti. Niisiis, Disain? Mina Di-ei-saand.

Villasilmaja vilditöötoa pildid. Photos of the felting workshop









Ja siit muidugi saate ka olnud näituse ära piiluda.
And naturally you get a sneak peek at the just-been exhibition.

neljapäev, september 20, 2007

Lible, ära mine? Kes nüüd kella lööb?

Eiiiiiiii nii ei saa. Ei või, ei saa! Ajamasinat, ajamasinat! Toome onu Johannese tagasi!

Aga aitäh selle aja eest mil sa meiega olid.

Ja kellega Kristjan nüüd jagelema hakkab? :-(((

lige ja tige. I am wet. I am angry. I am cold. I am tired.

Juudas, milline ilm. Ma pean õppima vihmavarje taluma. Aga see on raske, sest ma tunnen tõesti end pea kohal kõikuvast erakatusest ahistatuna.
Extremely shitty weather. I need to learn to tolerate umbrellas. It is SO difficult, because I feel harassed by anything that tangles along with me above my head.
Sain galeriisse asjad viidud ja veel teada, et Lühike Jalg rasvase hinna tõttu siiski disainikaardil pole. Aga inimesed ju ikka küsivad kindlasti, et kus veel midagi näha saab, ja sealt käib praegu tõega palju inimesi mööda/läbi.
I took a whole bag of stuff into the Lühike Jalg Gallery, and found out they are no on the design map. But that´s allright, because people will surely be asking where else they can see some art and design, and the street is rather busy right now as it is.
Ja ma pean veel meeste kindaid tegema.... väljamaalastel on paksud käed.
I still need to make men´s mittens. Foreigners have fat hands.
ahjaa see torujuhe... nagu ma kusagile juba spämmisin ei ole tõesti tarvis Läänemeres sonkida, et räimed veel rohkem helendama hakkaks. Mu kass paistab juba läbi, kui ta on kala söönud, ma arvan, et varsti ma saan nagu rõntgenis vaadata, kus täpselt ta karvapallid kinni on jäänud. Igale siilile on selge, et gaasijuhtme eesmärk on Eesti ümber piirata. See on nii pompöösselt kallis projekt et sellist gaasi ei jõua Angela merkel isiklikultki osta ilma et peaks eliitprostituudiks hakkama kusagil araabia ropprikaste šeikide juures.
The gas pipe that Russia and Germany want to build.... I am glad our government said a strict no. There is no need to dig up the bottom of the already over-polluted Baltic Sea. I can use the fish from our sea as an X-ray equipment to see how many fur balls my cat has in his stomach. Everyone can see, that the only purpose to build such a pipe is to surround Estonia with a "Russian influence zone". The project itself looks to be so ridiculously expensive that poor Angela will have to become a prostitute if she wants to buy the gas, not to mention the regular germans.

DisainiÖÖ - Design Night

Mida ma hetkeseisuga tean: Labo...ratura...ei, Rablatumii...., Labaroodu.... LaboraTOORIUMI tänaval on igav-sugu installatiivseid aktsioone ja mingisugune oskjon. Mina sel aastal sääl ei passi, ja hää on, sest need tornid on nii külmad ku üts igikelts.
The little I know about Tallinn Design Night and Arts & Lights Festival is that you can find installation objects and design auction on Laboratooriumi street on the edge of Old Town. I am not going to be in them cold, damp towers this year.
Mina viin lihtsalt kotitäie netimaid asju Lühikesse Jalga, mis ka loogika kohaselt Disainikaardil ja seega DisainiÖÖ programmis sees olema peaks, ja loodan, et seega on ka minu "osalus" DisainiÖÖl kirjas.
I am just taking a load of my stuff into the Lühikese Jala Galerii art gallery (translates as Short Leg gallery heh). That is at the end of a street that goes past the Niguliste Church, a little uphill. I am hoping my involvement in Design Night counts through being represented in this one gallery marked on Tallinn Deisgn Map.
Ma ainult loodan, et Pronksöö kangelased ei loe selle ürituse pealkirjast välja, et nüüd võib jälle vargile minna....galeriidesse.
I just wish the Bronze Night "heroes" won´t assume it is time to go robbing design shops again as it is Design night.

JA SIIS SAIN MA VEEL SELLISE KIRJA /this is a letter I received concerning design night:
Tere,
kutsume teid Disainiöö sündmuse ÖÖtekstiil avamisele sel reedel 21 septembril kell 19.00,
Laboratooriumi tänavale Eppingi torni.
Disainiööks 21. septembril ja sellele järgnevaks nädalavahetuseks loome Eppingi
torni neljale korrusele keskkonna,
kuhu sattunu saab näha arendusi unest ja ööst.
Peaosaline on trükitekstiil.
Kaasatud on muusika ja liikuvad pildid.

Meie väljapanekule sekundeerib Fokus Fabrik Soomest, kes Eppingi torni ühel
korrusel näitab, mida oskab.
Monika ja Keret
[Basically, two textile artists inviting people to see printed textiles in Epping Tower on Laboratooriumi street, in an installation of sleep and the night, involving music and other media.]

JA KA SELLISE KIRJA/ and this is another letter:

Mida kõike saab kokku panna ja lahti võtta tulge kaema
reedel 21.09 kl 16.30 Arhitektuuri- ja Disainigaleriisse (Pärnu mnt 6)
Näitus on sissejuhatus algavale Disainiööle.

Ilona Gurjanova

Eesti Disainerite Liit, esinaine
Estonian Association of Designers, Chair
Suur-Karja 14
Tallinn 10140
tel +372 55573687
[all that you can put together and break apart, an introduction to Design night]

teisipäev, september 18, 2007

Täna andsin esimest korda elus esmaabi....

....vildist lillele. Kippus teisel nõrk südamik tulema.
Muudki lõbusat tuli töötoas ette. Näiteks avastasime üheskoos julgete ja eesrindlike õppuritega, et siiruviiruline pall on justkui kodukootud (õigemini koduvilditud) üllatusmuna, sest pealmise kihi ajaks ollakse ära unustanud, mis värve sinna sisse pandi, ja kui ta siis pooleks lõigata on ikka päris ehtne "Ohhoo!"-efekt. Päris pull....Neid võiks mingiks tähtajaks ette valmis teha ja pärast koos "avada".
Ma püüdsin kohapeal ka uusi nippe ja objekte leiutada, aga sest ei tuld miskit head. mingi sütikpomm ja hull merikilpkonn.
Aga näitus on maas ja otsas, nii et ärge enam minge....see tähendab, Kastellaanimajja üleüldiselt muidugi minge, aga vilti, pisemat vildikübetki te sealt enam ei leia. Vot nii.

Ma võtsin külalisteraamatu ka täna koju juba, ja lugesin luubiga ühe hispaania ajakirjaniku sissekande, aga ikka ei lugenud sõnu välja! No siuke kirbukiri! Ega keegi juhuslikult mõnd käekirjaekperti ei tunne?

Ma tahaks kütteperioodi.

esmaspäev, september 17, 2007

nii, täpsustus vilditöötoa kohta.

Kuulsin seda ise ka alles peaaegu NÜÜD (tegelikult juba kolm tundi tagasi, aga siis oli toas liiga külm, et istuda arvuti taga ja teile teadet trükkida, nüüd on elektriradikas juba kõik mõnusasti ära soojendanud.)
Nii et mis see oluline asi siis on?
Minu poolt on töötuba küll täitsa tasuta, ja materjalid ka muidugi, aga selleks et NAGU ÜLEÜLDSE muuseumi majja sisse pääseda, tuleb teil muuseumipileti eest tasuda. mingi 5 / 10 krooni. Kui minu käest küsite, see on täiega aus. Eks teegi ju ka E. Vilde muuseum näitusi ja programme eelkõige selleks, et inimesed NENDE MAJJA rohkem käima harjuks. Seal on nii toredad tädid ka, alati olid nõus õhtul pisut kauem ootama, kui ma midagi kohendama-sättima jälle läksin. Ja üldse, muuseumid on meie....eee...noh, mälukas. Mälu, mälu, auk, mälutseja...ja .... seesamune. Teate küll noh. Mõistus või miskit seesugust. ja peale selle te näete seal alla vanaaegseid trussikuid!
Ja jumala eest, ma olenju niivõrd kuradi ihne ja kiivas inime. Ei, olen päriselt ka. Igas muus olukorras ma oma hinnalisi teadmisi ja villakübemekesi teile ainult 5 /10 krontsa eest ei jagaks. Äkää! Plekiks ikka nagu kõik need tobedad koolitajad, kes kõiksepäält jaotavad mingeid memosid, sheet´e ja faile, teevad kohvipause ja näitavad filmi ja siis ongi kogu moos.
Ma tegelt ei tea mis homme saama hakkab. kuidas ma üldse kõigi nende kodinatega trammi peale lähen oisajestas.
eioleviga, küllmesaameläbi, poola ehititajad tulevad appi.

Nii et ma olen meigi vastu allergiline.

Istusin ma seal telemajas grimmitoolis ja tundsin kuidas silmad sekunditega üles paistetavad ja punaseks lähevad, ja mõtlesin, et seda poleks küll tohtinud lasta teha endaga. Aga kaamera ees läikida ka muidugi ei taha....huvitav, kas sellest ei piisaks kui endale natuke jahu peale raputada? Igatahes kuna tegu polnud nende filmides ja teatris kuuldavasti kasutatavate allergiavabade grimmitoodetega vaid tavaliste Lumene puudritega, siis ma tundsin, et mu nägu hakkas lausa valutama, silmad jooksid vett ja hing oli pisut kinni. Aga ära ma oma jutu rääkisin, ja kordusest vaadates need silmad nii hirmus paistes ei olnudki.... või kuidas teile tundus, kas nägite vilditeemalist lõiku Terevisioonist?
Nojah.
Hihii.
I sat in make up in the national television studio lobby and felt my eyes swelling up in a matter of seconds. I was thinking: "I should not have allowed them to do this.....". But of course I could not just let my face glimmer in front of the camera. I wonder if sprinkling flour on the face would do the trick as well? Since the make up used was the regular Lumene powder and rouge, not the one used in films and theatre, which, I have heard, is non-allergenic, I felt my face almost started aching, my eyes were running and my breath was stuck. But i did say what I needed to say, and watching the replay later my eyes did not seem ALL that swollen.

Aga teate, mis mulle veel pähe torkas? näitus on Eduard Vilde muuseumis ja minul on Edward Viltkäsi.
You know what else I suddenly realized? I have Edward Feltedhands and the exhibition is in the museum of Eduard Vilde.

pühapäev, september 16, 2007

homme kell 7.20 terevisioonis

Püüan rääkida viltimisest, workshopist, ja veeretada paar siiruviirulist palli ka, kui miskit untsu ei lähe.
Vabandust et nii hilja ütlen, päev oli tööd täis. Kindlasti te ei loegi. aga ehk näete veel kordusest sel juhul.

laupäev, september 15, 2007

"Turn the steel, spin the wheel, spin, spin!"

"...wind it full
with finest wool
that every lad
may wear his plaid
turn the steel
spin the wheel,
spin-spin!"
See naiivne väike luuletusekesekene oli kaasas ühe kampsuniga, mis ma praegu just Paavli kaltsukast ostsin.
This innocent little poem came along with a sweater I just bought from a second hand shop.
Luuletus oli tavalise pastakaga kirjutatud kokkumurtud sildi sisse, mis teatas veel, et kampsunilõng on kodus kedratud 107-aastase vokiga M. MacDonald Ard[?]ay (üks täht on nii imelikult kirjutatud, ei loe välja) poolt kohalike Cheviot´-ja mustpealammaste villast.
The poem was handwritten on a sign that also informed me, that the yarn had been handmade at home by M. MacDonald Ard[?]ay (I cannot make out what this one letter is) with a 107-year-old spinning wheel from local Cheviot´- and Black Face sheep fleece.
Kare ja karm, nagu see Šoti vill ikka, aga see on midagi erilisemat, kui need kampsunid mida saad viskitehastest või kohalikest suveniiripoodidest osta. Kodutoode ikkagi. Nagu šotlased ise :-))
Tough and solid, as you can expect from Scottish wool, but this is a lot more special than the sweaters you can buy from any random whiskey breweries or local souvenir shops. Home product. Just like the scottish themselves.



Aga miks on sildi peal lehmad? Või ongi šoti lambad maskeeritud lehmadeks?
But why are there cows on the sign? Or are scottish sheep disguised as cows in general?

Valige turvalisim.
Valige soe.
Valige parim.

Valige vill!



Siis läksin veel turult läbi ja nägin, et seal müüdi Jahimehe Rasva. Noo jah....
then I went through the market and saw them selling Hunters Fat. O...key....

neljapäev, september 13, 2007

jälle Redfoxi lühi-uudised

Tähendab, ja ma tean, et teile ei meeldi kui keegi kasutab sõna tähendab, aga ma kasutan ikka, sest on vaja. Niisiis tähendab, sel nädalal ei õnnestunud villaworkshoppe teha Vildes, aga järgmisel nädalal näituse viimasel päeval, st. 18. septembril, saab päev otsa kasvõi õppida erinevaid vilditud lilli tegema (kui muuseumitädid ei hakka protestima, algul oli plaanis et paar tundi, aga kõik inimesed ju kindlal kellaajal ei saa tulla).
Teine lühi-uudis on see, et esmaspääva umiku panen ma segast terevisioonis arvatavasti, ei tea veel, mis ma seal täpselt räägin. Nad olevat Vildesse mingi kirja saatnud, kus jahusid lihtsatest ja kiirelt valmivatest vildimoodustistest. Eks paistab.
Kolmas uudis: ma nägin just Reporterist vahvat klippi kus Tim koos oma lõviga pani mööda punast vaipa fotograafide eest jooksu. Ülikoom. Ei tea mis tal hakkas. Lidus, lõvi õrnalt käes ja kartlikult selja taha pilke heites ukse poole.
Neljandaks: mis kammaijaad ma pean tegema?
NkyhfGBgdo

reede, september 07, 2007

KKK Villasilmaja kohta. FAQ about my felt exhibition

(translation to follow later)

Inimesed küsivad, aga üks loll ei jõua niipalju vastata kui...ei, oot...ahh ükspuha.



1. Kas sa oled nüüd PÄRIS kuntsnik?

Ähh, puhh, mida? Ei-ei....kuidas ma seda ütlen? näitusi tuleb teha selle jaoks et hakata kuidagi arenema kunstnikuks. Et saada paremaks, et üleüldse edasi liikuda, tuleb esitada iseendale võimalikult võimatu väljakutse. Ma pean ju kusagilt alustama. Vist. Ma arvan, et niimoodi need asjad toimivad. Kui ei toimi, eks see on näha siis.

2. aga miks sina teed näituse ja mõned kuulsamad ja paremad ei tee?

Noh, sellepärast teengi ju et siis ehk teevad nemad ka. Et kui mina võin, siis....inimesed võiks endale otsa vaadata ja öelda et aga ma OSKANGI paremini. No siis tehku! Ehk õnnestub nad piisavalt üles ärritada, ponimajesh?
Isegi kui mõni mu töö on halb...ma ei usu et see inimesed nutma ajab. naeravad mu üle? aga väga hea.... mul ükskõik, mis põhjusel ma inimeste päeva ühe killukese rõõmu ja vallatust toon, peaasi, et nad end hästi tunnevad.
Ja veel - sellest ma ikka tundsin puudust, et vaadata ISE enda töid teistmoodi. Seina peal ja....valgusega ja.... teadsa, kodus diivani peal ei näe nad üldse nii ilusad välja. See just õpetabki seda tööd tegema, et sa VAATAD hoolikamalt. aga vahepeal polnud mul selleks võimalust.

3. Kassa nüid teed iga aasta uue näituse?
Ehheeei....nii kuidas tööd ja tahtmist on ikka. kui on ilusaid asju siis ehk....aga järgmine peaks ikka olema mingi väga konkreetse kontseptsiooniga või nii. Selline...ekstraprojekt. Vähem asju. Ja võiks olla kuskil teises linnas. Ma ei hakka sellist ülevaatenäituse moodi asja enam tükimal ajal kokku panema.

4. Kuuledsa et...maikka ei saaru kudas sa neid kirjusi asju teed?

PÜHA ELEVANT mitu korda ma räägin sulle siis? Oehh.
Nii.
Kõigepealt koon, varrastel. Ühe tüki. Värvilisest lõngast. Villasest. Võib ka poolvillasest. Või mohäärlõngast. Pitsilise mustri võtan, või kombineerin ise erinevatest mustrijuppidest. Kavandi järgi, eksju.
Siis ma panen selle kootud tüki nööpnõeltega madratsi külge (no lihtsalt on mingi madrats. Ei, ta ei pea TINGIMATA madrats olema - mingi pehme alus noh.)
Siis laotan villa sinna peale, ja kui viitsin, loon villast omakorda mingi mustri. Kõige peale laotan mitu kihti villa tervenisti üle. Siis traageldan selle kõik korralikult läbi, eksju - soovitavalt niidiga mida on kerge välja tõmmata ja mis paistav sellest villaposust ka silma.
siis võtan selle tüki madratsi küljest lahti ja teen kindlaks - TÄHELEPANU NÜÜD!!! - teen ühesüõnaga kindlaks, et MITTE AINSATKI NÖÖPNÕELA sinna sisse ei jää. Ja madratsisse ka.
Siis võtan mullikile ja rannamati, ei sa võid näiteks bambusmati vms võtta, ei pea minema randa kellegi matti varastama. Ja siis ma pritsin seda värki seebiveega, kuumaga, ja vildin, noh, sellest saad ju isegi aru. Rullin. Mullikile on väga hea vahend.... viltimiseks....
ja siis pesen läbi ja viimistlen servad sirgeks ja siis tikin niipalju kui viitsin, eksju.

Mis mõttes sa ikka ei saa aru, millest ei saa aru? Et kuidas ma ah sinine kaelkirjak, oimai viitsi rohkem, mine ära.

5. Kas see kunstitegemine tuleb sul geenidest?
Ma ei tea, miks on mõnedel inimestel
(tegelikult pooltel peaaegu) üleloomulik tarvidus leida mingit ettemääratust või tõestada eelnevate põlvkondade mõju sellele milliseid valikuid keegi elus teeb. SEE ON PUHAS JUHUS! Päriselt ka. Jah, mu vanaema õppis Pallases kübeke aega. Jah, ta kudus telgedel ka. Aga ma ei ole sellepärast selle tekstiili juurde jäänud! Need asjad EI OLE omavahel seotud. See OLI juhus, ja kui teie pole juhtumisi mina siis te ei saa sellest aru. Mõelge siis pealegi et mul on mingi hull dünastia ja eriline Käsitöökromosoom või misiganes. See pole tõsi lihtsalt.

6. mis siis on iga töö täpne hind?

õumaigaaaaaaad ma ei tea? Kui väga sa seda TAHAD, seda tööd? Mõistad ju, et ma ei saa arvutada siukest asja sulel kohapeal senditäpsusega? Kui ma arvestan, et iga asjaga on vähemasti kaks nädalt tööd olnud ja materjal ka ja selle ainulaadsus või siis tavalisus.... Aga ma olen seda tüüpi inimene et ma pigem alahindan oma asjade väärtust, mõistad? Peaaegu miinimumpalkki ei tule ju täis. sa võiks ise olla selline südametunnistusega tüüp, et pakud ausat hinda.

Redfoxi inglise keele sõnaraamat I

triangle - prooviingel

mobile phone - liikuv foon

eighteen - munateismeline

department - lahkumineku tähendus

accumulator - akuga muulaajaja

castaway - näitetrupp minema

casting - auto astel

cheap chease - lambajuust

chauvinist - tšau, Viinistu !

cafeteria - kohvitirija

engineer - ingli neer

fanfare - fännide laat

fan - shaped - fännikujuline

Holocaust - õõnes kaust

landmine - mine maale

insecurity - turvamehe sees

milkmaid - piimast tehtud

mistaken - uduvõetud

monkey - kuu võti

outlive - õues elama

overcrowded - üleni vareseid täis

pesticide - pestud siid

scarcity - armiline linn

scanning - skännima ja....

smoke -dried - sigaret, kuivatatud

tender - kümme hirve

tenderness - kümne hirvega Ness

tenant - kümme sipelgat

tenancy - kümne sipelgaga Nancy

toward - varba valvur

under -tenant - üks hirv kümne sipelga all

under -the- counter - üks hirv - arvutaja

undertake - võtan ühe hirve

vanishing - point - pesuvalgendi kasutamise punkt

vibrant - VIP -sipelgas

warrant - sõjasipelgas

watch - dog - vahi koera !

kolmapäev, september 05, 2007

Tim ja lõvi! Tim and the Lion!






Riskides võimalusega saada Karini poolse pogrommi osaliseks....

... naljakas (luhtaläinud?) pildiseeria Villasilmaja avamiselt. PALUN VABANDUST, AGA SEE ON LIHTSALT NIIVÕRD NALJAKAS, KUIDAS ME EI SUUDA KUIDAGI SÜNKROONSELT NORMAALSED VÄLJA NÄHA!!!! Kuigi tegelt olen mina see peamine tutakas grimassitaja.....

A funny (messed up?) series of pictures from the opening of Villasilmaja exhibition. I AM AWFUL´SORRY, BUT IT IS JUST TOO FUNNY, HOW WE CAN´T SEEM TO MANAGE TO SYNCHRONIZE LOOKING NORMAL ON THE PICTURE!!!! Although as a matter of fact, it is me who is the main monkeyhead here....





E-maaaaaaa! See webcast ei tööta mul!!!!

Eiiiiiiiiiiiiiiii ei või olla, ma tahan Timi intervjuud näha.
Nuuks -nuuks, mis nüüd saab?

See on ehk läbi juba.

Möödas.
läind.

õu kräpp.
Kas keegi salvestas? Olge nüüd head inimesed, save my day and get me the Tim Burton interview from Venice please!

Suurpäev on käes. The Grandest day has arrived.

Täna siis saab Tim selle elutööauhinna Veneetsias. Toimub ka pressikonverents, kell 12.30 siinse aja järgi, mida saab elusas videolaines jälgida/live stream video.
Auhinnatseremoonia on kell 17.30
Issake, mul on kriidid ostmata!

Today Tim gets the lifetime achievement award. There is going to be a press conference that can be followed live from the link above ( if my sources are correct).
The award ceremony is at 17.30 (by this time zone)
I still need to buy chalk!


Kui keegi oskab salvestada kuidagi elusast videost mingit juppi, palun tehke seda, onju.
If there is anyone who can record a piece of that live stream, please do.

pühapäev, september 02, 2007

Kõik tööd üleval, hurraa! All pieces are up, hooray!

Saingi näituse üles pandud! Ossa mait. Alguses oli küll tunne, et need ruumid on nii tühjad ja suured, appi-appi, aga no eile ei olnud veel salle seal ega midagi.
I got my exhibiton up a day before the opening now! Holy giraffe. At first I had the feeling that "Those rooms are so huge, so huge and empty, I will never fill them." But then I did not have the scarves there or anything.
Isegi sildid panin ära, kuigi nagu ikka, viimasel hetkel turgatas mõne töö jaoks palju kiftim nimi pähe. Aga nimed pole nii hirmus olulised, oluline on emotsioon.
I even got the name tags all in place, although as usual, at the last moment I had some kick-ass name ideas for some of the stuff. But the names aren´t really that important, the emotion is.
ja muide, president Rüütli tööruumid tulevad sinna Galerii kõrvale majja, Roheline Aas 5
and the ex president Mr Rüütel´s office is gonna be in the house right next to the gallery.
Tagumine tuba tuli hästi ilus, kotid ja kindad ühel pool ja kirjud mustrilised vildid teisel pool, ja üks pisike pildiga (ja kiiksuga) töö ka sinna juurde, ning üks eriti värvikas sall. Keskmisel toal pole ka viga, sallid oleks tahtnud läbi paista rohkem, aga neid oleks kole ka lambisiinide külge kõiki riputada.
The back room turned out really pretty, with bags and mittens on one side and embroidered felts with national patterns on the other side, and one small piece with a really twisted picture and a very colorful scarf each in one corner. The room in the middle is ok, the scarves would really gain if the light came from the back side, but It would look cheap to hang them from the lamp beams.

MINGE SIIA/GO HERE:

Galerii asukoht kaardil / Location of the gallery on the map of Tallinn


Avamine homme kell 16 siis.

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee