Täna andsin esimest korda elus esmaabi....

....vildist lillele. Kippus teisel nõrk südamik tulema.
Muudki lõbusat tuli töötoas ette. Näiteks avastasime üheskoos julgete ja eesrindlike õppuritega, et siiruviiruline pall on justkui kodukootud (õigemini koduvilditud) üllatusmuna, sest pealmise kihi ajaks ollakse ära unustanud, mis värve sinna sisse pandi, ja kui ta siis pooleks lõigata on ikka päris ehtne "Ohhoo!"-efekt. Päris pull....Neid võiks mingiks tähtajaks ette valmis teha ja pärast koos "avada".
Ma püüdsin kohapeal ka uusi nippe ja objekte leiutada, aga sest ei tuld miskit head. mingi sütikpomm ja hull merikilpkonn.
Aga näitus on maas ja otsas, nii et ärge enam minge....see tähendab, Kastellaanimajja üleüldiselt muidugi minge, aga vilti, pisemat vildikübetki te sealt enam ei leia. Vot nii.

Ma võtsin külalisteraamatu ka täna koju juba, ja lugesin luubiga ühe hispaania ajakirjaniku sissekande, aga ikka ei lugenud sõnu välja! No siuke kirbukiri! Ega keegi juhuslikult mõnd käekirjaekperti ei tunne?

Ma tahaks kütteperioodi.

Kommentaarid