reede, oktoober 24, 2008

Vaheaeg!!!!!! Recess!!!!

Go gonzo!!!!!

Ralph Steadman joonistas....
Drawing by Ralph Steadman

neljapäev, oktoober 23, 2008

Meedia liigtarbimine äratab meis perverssuse geenid.

Over-usage of mass media awakens the genes of perversion in a human being.
See oli lühitutvustus ühe kahest täna Sõpruse kinos linastunud nukufilmist, autoriks Rao Heidmets. Film rääkis reality-showde väärastunud maailmapildist ja inimeste endi reaalsustaju täielikust degenereerumisest.
That was one of the two puppet films that were presented today in cinema theater Sõprus, basically showing how reality shows create a twisted image of life and how peoples sense of reality degenerates through watching those things.
mul tekkis küsimus: kas ekraanivägivald nukkude vastu on PÄRIS vägivald? Või kas ekraaninukkude vägivald mängu-pärisinimeste vastu on päris vägivald, või mänguvägivald? Kas inimesed teleriekraanil on nukud (noh tegelt ka olid mängu-elutoas nukkudena koheldavad pärisinimesed ja mängu-ekraanil päris-televisiooni imiteerivad nukud) ja kui inimesed on nukud, kas nendega võib siis kõike teha? Ainult inimene oskab mängida, ja kui inimene mängib, et keegi saab surma või mõne muu karistuse (väljalangemine mängust), siis pole vahet kas ta mängib nuku või inimesega.... Selleks ajaks, kui kuul-õhu-mänguaukudega Marika Korolev Viru keskuse eest mängult läbi jalutas nagu mingi Sims, oli see heidmetsa mängult mulle juba väga päriselt. Aga on mis on, kui palju kuule ka nukkude pihta ei vihiseks, päris "Päris-TV" on ikka kohati rõvedam. Hoolimata sellest, et nad neegreid ei tapa ja ka ainult siis kui ilusa nuku asemel mõni kole mats paljaks kistakse.
I have a question: is violence against puppets a real violence? Is the violence towards make-believe real people committed by screen puppets a real or pretended violence? What is pretended, if we can see it? Are people turned into puppets by the blue screen?And if people are puppets, can we do anything we like with them? But only a human being can play games like that, and then it doesnt matter if the object of violence is a human or a puppet. It is our own violence aimed at something. By the time an actress filled with imaginary bullet holes was walking along the main street smiling like a dummy, this make-believe violence had become very real to me. But see it as you like, reailty shows are still grosser even if they dont shoot negros.
Aga kui ühes nukufilmis mängult üht eriti rõvedat Päris-TV´d näidatakse siis paneb see inimesi küsima neid küsimusi, mis talle klaaskasti jõllitamise ajal pähe ei torka. Nagu et, millega me veel oleme valmis leppima, ja kui ma vaatangi sellist kraami olen ma siis enam inimene? Või ongi see just inimlik, äkki ongi see meil geenides...Kui me neid küsimusi ei esita, siis olemegi nukud....
But if a puppet film shows an especially gross make-believe reality show we ask questions that this blue screen is trying hard to prevent us from asking. If we dont ask such questions, we really are turned into the TV´s puppets.
Ühes foorumis, nimesid nimetamata, diskuteeriti selle üle, kas snuff-filmid on päriselt või on see lihtsalt turundustrikk. Ja kumb variant oleks hullem, kas see, kui mõni psühhopaat väntab tapmisfilme või see, kui leitakse olevat jube geniaalne oma filmi müüa vassitud väitega et "kõik mida te näete on päriselt!" Kas on normaalne eksponeerida seda kui midagi ihaldusväärset ja samas igaühele kättesaadavat, teha vägivallast lihtsalt üks võimalik viis midagi reklaamida - sama tavapärane kui poster prügikastil.
On a forum, naming no names, there was a discussion about snuff films, and whether they are real or not. And which would be worse - some psychopath making killing-videos or someone presenting ordinary films as "everything you see is real!" Is is normal to use peoples thirst of sensation and turn violence into just another way to advertise anything - to equal it to a poster on a garbage pin?
Teises filmis lebas surnud sõdur või nukk just nagu päris surnud inimene pommiaugus ja ma ei saanudki lõpuks aru kas see oli nukk kes hoidis lihtsalt silmi kinni või inimene kes ...või see tähendab, nukk, või inimene kes hoidis silmi kinni, jah, niipidi. Ja Siis olid seal rotid, kes mängult käitusid nagu inimesed. Imelikult kombel olid rottide inimlikud tunded mitmeplaanilisemad kui teise filmi inimeste omad.
in the other film there was a dead puppet, no, I mean, a dead actor. Or a soldier played by a living puppet...heck, it was so real that couldnt tell day from night. The rats in the film showed a greater variety of human emotions than the real fake humans in the other film.
Pikselleeritud reas laskus kinotäis rahvast treppidest alla, diskuteerimata ja kuulekalt nagu nukud. Ja siis ma tulen koju ja kuulen kultuuriuudistest, et kultuuriministeerium mängib jälle inime stega nagu nukkudega ja kasutab kultuuriinimesi, neidsamu režissööre, heliloojaid, kunstnikke katsejänestena. Eesti elu ja valitsemispoliitika on muutumas eriti rõvedaks reality showks. Ei tea, kas kunstnik, kes näitust tahab teha, peaks minema tõe hetke oma maksa ja soolikaid müüma ?
A pixellated row of people came down from the stairs of the cinema theater, without igniting discussion, obediently like dummies....but, naturally, these questions take a longer time to digest.
And then I come home and hear the government plays us like puppets, cutting down the financing for cultural field by half. Are we some lab rats? Those same directors, composers, artists and actors belong on that same cultural field, you know, missis Test Bunny? The life is becoming a gross reality show. I wonder if the next time someone wants to make an exhibition they have to go get their cash by selling their guts and liver on live broadcast auction?

kolmapäev, oktoober 15, 2008

....ma ei tea absull miks ma seda teen. I havent got a clue why I am doing what I am doing.

Seda uutmoodi vilti nimelt. Lõikan erivärvilistest vildijääkidest (kinnastest üle jäänud) lilli ja lehti ning õmblen tüllile muhu vaiba mustri järgi. Iga värvi tükikest ilustavad veel teist värvi tükikesed. Kavatsen selle siis põhjavärviga kokku viltida ja siis veel üle tikkida ja pärlite ning litritega kaunistada ja siis teha...maitea. Võibolla suure koti teha või jätta seinavaibaks.
Aga MIKS ma seda teen.....ma ei tea. No huvitav miks

It doesnt feel rational making this new sort of felt - cutting little mitten-leftover pieces into even smaller pieces, again decorated with rather miniature pieces, and sewing them together on a net creating a flowery ethnographic blanket pattern. I intend to felt it on top of a background color and on top of it all embroider over the felted pattern and garn it with beads and stitches. and make...something.Perhaps a huge bag, or a wall hanging. But why am I going through this insanity for that, why?

Juba neli kuradi päeva. Ei, see ikka lööb täitsa pildi klaariks selles suhtes, et mis tunne on üritada täistööaja kõrvalt kuntsi teha.
Four son-of-a-days. So this is how it feels trying to make real art by stealing minutes from a full time job.

teisipäev, oktoober 14, 2008

Svjata Vatra vajab abi. Operation Trombone replacement (hope they dont mind me forwarding this message)

Dear Friends,I turn to You with the plea of help. Namely, I went two
weekends ago with my band to Germany to the festival and due to the reckless
hands of airport employees an unfoertunat tragedy for me has ocurred – In my
baggage my trombone was broken. It is unfortunate, that in this particular time
we had no insurance made for ourselves. A trombone is my means of work, my
source of income.We start now dealing with airway company, but it might take
some considerable time for a positive income to arrive for us, maybe for months
on end, and the positive outcome of it all is not so assured. But the trombone
is needed practically TOMORROW! There are presentation concerts ahead for the
new album in different towns in Estonia with my former band Haydamaky, also a
lot of other concerts, including ones abroad. Since in Estonia there is no such
trombone to be found, that would suit me and the task, so, the closest place to
find it, is germany. I have to go to Germany this or next week and buy the new
trombone out. After that – send the documents to german airway company
Germanwings and wait for 2 months till the material is handled, and the answer
given. I ask for Your help to buy out the trombone, alltogether 32000-50000
Estonian kroons ( 2-3,2 thousand Euros). In the attachment of the e-mail there
are instruments shown, that I will choose from. I am VERY grateful for ebery
help! My account number is nr.10010426361015 TROCHYNSKYI RUSLAN SEB
IBAN:EE621010010426361015 BIC:EEUHEE2X Next month, in connection with album
presentation tour, there should be dome articles in press, also some radio- and
TV interviews. I will surely mention this unfortunate case and thank all the
people, who have helped.If the proceedings with airways company will end
positively, I will organize a big party! And if there is anyone, who would like
and is able to help me out in full amount of money, I will give a private
concert! Looking forward and hoping for Your help, Gratefully, Ruslan
Trochynskyi

06. 11 Genialistide club Tartu Svjata
Vatra14. 11 Ait Viljandi Svjata Vatra+Haydamaky15. 11. Amigo Tallinn Svjata
Vatra+Haydamaky28. 11 Pärnu Svjata Vatrap. s.Do you know music shop in
Spain(Madrid or Sevilla) where can I buy this trombon bach 36B?I will be in
Madrid 29. 10 and Sivilja Womex-03. 11...or Berlin -easyjet...or
Finland...thanks for the support :-)Ruslan Trochynskyi

@ Ruslan> ma luban, kui koju jõuan tagasi saadan ka midagi sutike. mul põle koode praega kaasas. palun ärge ainult kontserte ära jätke!!!

laupäev, oktoober 11, 2008

SDC Autoriõhtu "Kuidas portreteerida inimest " - meelte tsirkus. Authors night "How to portray a human being" - Circus of the mind.

Toimumiskoht - Rocca Al Mare Kool. Korraldajad - 12. klassid.
Location: a school. Exec. Producers - class 12
MEELETU töö, mis need noored ära tegid! Mul polnud aimugi, mida see SDC endast kujutab, arvasin, et mingi Drama Club ja et tegu tuleb etüüdide või miski taolisega. Hoo! Kool oli muudetud tõeliseks sündmuspaigaks. Nagu ühelt väljapandud fotopannooltki lugeda võis, inimese tegelik väärtus peegeldub selles, kui palju tähelepanu ta pöörab detailidele. Ja detailidele olid ka selle ürituse korraldajad tähelepanu pööranud. jestas, nag on isegi Nukufilmi rekvisiidid ära kaaperdanud!!! Kõik oli kaunistatud värviliste kangastega, küünaldega ja peeni punaseid viire heitvate valgus....noh, valgussiilidega, parema sõna puudusel. Fuajees ja treppide kõrval ning saali juures olid väljas kunstinäitused-projektid, mis kõik portreteerisid inimest ühel või teisel moel. Eriti avaldas mulle muljet gobeläänmees, töö, mis võiks vabalt ETL aastanäitusel esindatud olla. Maskid kogu klassi õpilastest olid ka väga vinged (meenutas ainult pisut Vabariigi Kodanike saadet). Kohvik ja kempski olid ürituse vaimus ära dekoreeritud, saali laest külgedeni veetud kangad markeerisid tsirkusetelki. kahel alumise korra klassis olid omamoodi installatsioonid ja üks audikas oli ajutiselt Indrek Pertelsonile pühendatud ning etenduste vaheajal nägi seal judopoiste demonstratsioonesinemist.

mis see SDC siis oli? Meile näidati filme. Väikseid filmijupikesi peamiselt oma klassivendadest-õdedest. Veel nägime täitsa esmaklassilisi tantsunumbreid, mille loojate südameasjaks olid olnud inimtunded ja inimestevahelised suhted. ja kõige lõppu lasti musa, palju musa, pikalt musa, lasti kohe tulla nagu torust, muudkui tuli ja tuli seda didgeridoo heli meenutavat elektroonilist jorinat, nii et sabakuues uksehoidja läks poistele õlale koputama nagu Ristumises peateega: pidu läbi, andke miljonid tagasi. Konferansjee võttis selle suhtumise üle ja teatas ka publikule üsna otseselt: tõuske nüüd püsti ja hakake astuma. Nojah, hea küll, juba lähen, rahu ainult rahu. Tuli aeg tänamiseks...oot oot, ma kuulsin enda nime? A mis ma tegin üldse, ah? Maitiagi. Ainult lubasin klassi kasutada.....sellest oligi saanud omamoodi staap.

Mulje õhtust? rabavalt jõuline kontseptsioon, äärmiselt loominguline, visuaalselt efektne esitus, professionaalidele kandadele astuv kunstilise väljapaneku tase, veidi kesisem filmipool ja natuke ette valmistumata konferansjee. Mõningaid miinusi ju kukuks...aga kõigesse oli pandud nii palju hinge, iga mõte endas läbi valutatud ja südamest tulnud, et gild annaks neile noortele vastuhäälteta meistripaberid.

Minu enda hajameelsus aga maksis mulle kätte, sest võrreldes kogu ülejäänud publikuga olin riides väga argiselt ja vähepidulikult. tundsin ennast nagu valge vares, mõneti ka lihtsalt seetõttu, et seltskondlikud koosviibimised pole üleüldiselt minu keskkond. Naljakas, et ma tõesti ei tulnud selle pealegi kohe, et peaks pidulikult riidesse panema. huvitav, kuidas teistel inimestel see mõtlemine nii loomulikuna tundub... oleks meelde tulnud, poleks aga tõenäoliselt ikka "korralikke" riideid selga pannud, oelks hoopis midagi pöörast ja ekstravagantset leiutanud.

Kuidas portreteerida inimest, kes kannab ainult iseenda maski? äkki võiks joonistada liivale.

Muide Stroomi rand teispool lahte oma valgustatud teedega paistab säältpoolt tõeliselt uhke.

Kolm. Three.


Punane ja hall pidid olema kuum teema
Red and gray are supposed to be hot

Mitte päris narmad
Not exactly fringe



Siin põle ästi näha aga ma kasutasin eri värvi kunstsiidi, panin ruudukujulised tükid vaheldumisi musta ja oranzi-punasekirjusse raami.
I used smaller squares of rayon, placing them in black and red-orange frames.

Muide, sügis on käes nagu näete

It is autumn as you can see.

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee