neljapäev, oktoober 23, 2008

Meedia liigtarbimine äratab meis perverssuse geenid.

Over-usage of mass media awakens the genes of perversion in a human being.
See oli lühitutvustus ühe kahest täna Sõpruse kinos linastunud nukufilmist, autoriks Rao Heidmets. Film rääkis reality-showde väärastunud maailmapildist ja inimeste endi reaalsustaju täielikust degenereerumisest.
That was one of the two puppet films that were presented today in cinema theater Sõprus, basically showing how reality shows create a twisted image of life and how peoples sense of reality degenerates through watching those things.
mul tekkis küsimus: kas ekraanivägivald nukkude vastu on PÄRIS vägivald? Või kas ekraaninukkude vägivald mängu-pärisinimeste vastu on päris vägivald, või mänguvägivald? Kas inimesed teleriekraanil on nukud (noh tegelt ka olid mängu-elutoas nukkudena koheldavad pärisinimesed ja mängu-ekraanil päris-televisiooni imiteerivad nukud) ja kui inimesed on nukud, kas nendega võib siis kõike teha? Ainult inimene oskab mängida, ja kui inimene mängib, et keegi saab surma või mõne muu karistuse (väljalangemine mängust), siis pole vahet kas ta mängib nuku või inimesega.... Selleks ajaks, kui kuul-õhu-mänguaukudega Marika Korolev Viru keskuse eest mängult läbi jalutas nagu mingi Sims, oli see heidmetsa mängult mulle juba väga päriselt. Aga on mis on, kui palju kuule ka nukkude pihta ei vihiseks, päris "Päris-TV" on ikka kohati rõvedam. Hoolimata sellest, et nad neegreid ei tapa ja ka ainult siis kui ilusa nuku asemel mõni kole mats paljaks kistakse.
I have a question: is violence against puppets a real violence? Is the violence towards make-believe real people committed by screen puppets a real or pretended violence? What is pretended, if we can see it? Are people turned into puppets by the blue screen?And if people are puppets, can we do anything we like with them? But only a human being can play games like that, and then it doesnt matter if the object of violence is a human or a puppet. It is our own violence aimed at something. By the time an actress filled with imaginary bullet holes was walking along the main street smiling like a dummy, this make-believe violence had become very real to me. But see it as you like, reailty shows are still grosser even if they dont shoot negros.
Aga kui ühes nukufilmis mängult üht eriti rõvedat Päris-TV´d näidatakse siis paneb see inimesi küsima neid küsimusi, mis talle klaaskasti jõllitamise ajal pähe ei torka. Nagu et, millega me veel oleme valmis leppima, ja kui ma vaatangi sellist kraami olen ma siis enam inimene? Või ongi see just inimlik, äkki ongi see meil geenides...Kui me neid küsimusi ei esita, siis olemegi nukud....
But if a puppet film shows an especially gross make-believe reality show we ask questions that this blue screen is trying hard to prevent us from asking. If we dont ask such questions, we really are turned into the TV´s puppets.
Ühes foorumis, nimesid nimetamata, diskuteeriti selle üle, kas snuff-filmid on päriselt või on see lihtsalt turundustrikk. Ja kumb variant oleks hullem, kas see, kui mõni psühhopaat väntab tapmisfilme või see, kui leitakse olevat jube geniaalne oma filmi müüa vassitud väitega et "kõik mida te näete on päriselt!" Kas on normaalne eksponeerida seda kui midagi ihaldusväärset ja samas igaühele kättesaadavat, teha vägivallast lihtsalt üks võimalik viis midagi reklaamida - sama tavapärane kui poster prügikastil.
On a forum, naming no names, there was a discussion about snuff films, and whether they are real or not. And which would be worse - some psychopath making killing-videos or someone presenting ordinary films as "everything you see is real!" Is is normal to use peoples thirst of sensation and turn violence into just another way to advertise anything - to equal it to a poster on a garbage pin?
Teises filmis lebas surnud sõdur või nukk just nagu päris surnud inimene pommiaugus ja ma ei saanudki lõpuks aru kas see oli nukk kes hoidis lihtsalt silmi kinni või inimene kes ...või see tähendab, nukk, või inimene kes hoidis silmi kinni, jah, niipidi. Ja Siis olid seal rotid, kes mängult käitusid nagu inimesed. Imelikult kombel olid rottide inimlikud tunded mitmeplaanilisemad kui teise filmi inimeste omad.
in the other film there was a dead puppet, no, I mean, a dead actor. Or a soldier played by a living puppet...heck, it was so real that couldnt tell day from night. The rats in the film showed a greater variety of human emotions than the real fake humans in the other film.
Pikselleeritud reas laskus kinotäis rahvast treppidest alla, diskuteerimata ja kuulekalt nagu nukud. Ja siis ma tulen koju ja kuulen kultuuriuudistest, et kultuuriministeerium mängib jälle inime stega nagu nukkudega ja kasutab kultuuriinimesi, neidsamu režissööre, heliloojaid, kunstnikke katsejänestena. Eesti elu ja valitsemispoliitika on muutumas eriti rõvedaks reality showks. Ei tea, kas kunstnik, kes näitust tahab teha, peaks minema tõe hetke oma maksa ja soolikaid müüma ?
A pixellated row of people came down from the stairs of the cinema theater, without igniting discussion, obediently like dummies....but, naturally, these questions take a longer time to digest.
And then I come home and hear the government plays us like puppets, cutting down the financing for cultural field by half. Are we some lab rats? Those same directors, composers, artists and actors belong on that same cultural field, you know, missis Test Bunny? The life is becoming a gross reality show. I wonder if the next time someone wants to make an exhibition they have to go get their cash by selling their guts and liver on live broadcast auction?

Kommentaare ei ole:

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee