teisipäev, veebruar 28, 2006

esialgne versioon ühest käsil olevast artiklist.

Kui Mustamäe noor oli….

Huvitavaid noppeid omaaegsetest kodukujundusväljaannetest

Kui Mustamäed veel polnud

Tallinna esimese suurpaneelelamurajooni ehitamist alustati 1962.aastal. Lisaks sobivatele ehitusgeoloogilistele oludele sai selle koha valikul määravaks ka ümbrus männimetsa, mäenõlvade ning läheduses asuvate puhkerajoonidega. Kogu Mustamäe hoonestus on valminud praktiliselt viimase 20-30 aasta jooksul.

1958. aastal ilmumist alustanud almanahhis Kunst ja Kodu andis Mustamäe endast märku mitu aastat enne selle ehitamise algust. Esimene Mustamäe teemaline lugu - “Homsest elamuehitusest”- ilmus KjaKs 1960. a. III numbris juhtkirjana. Selles öeldi: “Tulevased suured elamurajoonid peavad paratamatult kerkima väljaspool praegusi linnapiire. Tallinnas kujuneb esimeseks taoliseks massiiviks Mustamäe. Ka arhitektile – planeerijale annab uute massiivide projekteerimine piiramatud võimalused täisväärtusliku ansambli loomiseks. Ükski hoone ei moodusta siin enam omaette arhitektuurset tervikut. See kõlas arhitektidele ehk masendavalt piiratuna, ent mis teha – iga elamutüüp oli ju “määratud teatud liikmete arvuga perekondade majutamiseks, igale pereliikmele oli ette nähtud eraldi tuba”.

1961. aastal räägitakse KjaKs samuti uutest mikrorajoonidest, end sujuvalt minnakse peagi üle väiksemate ridamajade ja väikeelamute võimaluste tutvustamisele. 1961. aasta III numbris ütleb E. Raag, et 1980. aastaks seatud eesmärk 16 m2 pinda elaniku kohta tähendab 800 – aastasele Tallinnale kõigest 20 aastaga veel ühe Tallinna juurde ehitamist. Sellise tegevuse tagajärjena tekkivat monotoonsust soovitab Raag leevendada värviliste paneelide ja rõdupiiretega. Julge seisukohavõtuna esitab ta ühes ja samas veerus positiivse eeskujuna Ameerika Ühendriikide purunematust klaasist värvilised rõdud ning kritiseerib kohe järgmisena Nõukogude tootmist: ”Kogemused näitavad, et suurpaneele valmistavates tehastes Leningradis ja Moskvas suhtutakse värvidesse väga tõrjuvalt.” Ning avaldab arvamust, et vajaliku kvaliteedini ei jõuta seal samuti niipea.

Nii nagu maja enda värvid, pidi selle ümbruski peegeldama korda, harmooniat ja ilu.

Mitmed ruumikujundajad ja arhitektid, kes K&K – s kirjutasid ja nõu andsid, olid seotud uute elurajoonide planeerimisega, püüdes siduda ka paneelelamud mingil moel ümbruse ja haljastusega. Tähtsust omas korterelamute “kodukultuur”, hooliv suhtumine omaenda ja kaaselanike kodukeskkonda ja ühiselt kasutatavatesse ruumidesse nagu trepikoda, maja ühtse välisilme säilitamine, ümbruse korrashoid.

Uno Sisa kirjutab Kunst ja Kodu I / 1962 artiklis “Selles majas me elame”: “Peaksime heaperemehelikult suhtuma kõigesse, mis meid ümbritseb ja kõikidesse paikadesse, kus me liigume /…/ “kui tahad teada, millised inimesed mingis majas elavad, vaata trepikotta.” Ta manitseb hoone ümbrust ja trepikoda korrastama: “Trepikoja seinte kaunistamiseks võib kasutada samas trepikojas elavate laste joonistusi.”/…/ “ Selleks, et valida sobivaimad joonistused, tuleb korraldada võistlus, iga korrustevahe tuleks kujundada erinevalt.”

Sisearhitektidele oli ideaaleeskujuks lakooniline ja funktsionaalne Soome disain ja arhitektuur, kuid peale hoonete ja esemete välimuse toodi Soomet eeskujuks ka muul põhjusel. R. Kivi kirjutab 1960/3 KjaKs artiklis Arhitekti muljeid Soomest: “Lagunenud ja värvimata hooneid, samuti räpakust ei hakanud Soomes silma”. Mustamäel oli õnn tekkida ajal mil, olgu siis Soome eeskujul või mitte, räägiti palju korterelamute ümbruse, trepikodade ja kõnniteede korrashoiust, elanike ühisvastutusest heakorra ja haljastuse eest. Vähemalt – seda tegid KjaK artiklite autorid, kes elanikel endil soovitasid nõu ja abi saamiseks pöörduda Aianduse ja Mesinduse Seltsi (E. Raag, KjaK 3/1960:32 –33)

Kõik ühte tuppa

Varakult torkab silma teravamaid probleeme seoses uut tüüpi majadega: imetillukestesse ruumidesse ei olnud võimalik paigutada harjumuspäraseid, mugavaid mööblitükke, ehkki inimesed neid ihaldasid. Nõukogude inimene ei vajavat liigseid mugavusi. Korduvalt tauniti suuri voodeid: kušett toimigu nii voodi kui istmena. Kunst ja Kodu 1/1960 artikkel “Väikekorteri sisustamine tüüpelamus” teatab: “Korteri suurem ruum peab jääma elutoaks. Kuna voodid siia ei sobi, on magamiseks ette nähtud kušett. Nagu varem märgitud, peab selle korteritüübi minimaalse köögi tõttu (4,3m2) söömine toimuma elutoas.” (Ü. Kulgver) Kitsas ruumis püüti paika panna ka inimese eluviisi.

Kušetti soovitati varustada ratastega ja lükata päevaks teise magamisaseme alla; kui keegi tingimata vajas “toretsevat luksust” voodi näol, tuli see paigutada seinakappi. Ei peetud vajalikuks eraldi riidekappe ja garderoobe - selle asemel tuli leppida sisseehitatud seinakappidega. Peegli koht ei olnud hästinähtaval seinal, pigem peideti need väikeses toas kapi siseküljele. Nipsasju ja erksaid seinavärve põlastati. KjaK almanahhis pakutakse ka panipaikadega mööbli eskiise väikekorteri omanikule ( KjaK 1/1963:8 –9). Nii mõnigi nendest joonistest meenutab ka praegusel ajal puutöömeistrite kätetööna valminud pink – kaste ja tumbasid.

Lugematu arv skeeme illustreeris tillukeste ruumide värvilahendusi, kus hilisemat euroremondivalget lage katsid veel pastelsed ja mööbliga samas toonis värvid.

Antakse ka üpris tänapäevaselt mõjuvaid soovitusi tapeedi valikuks väikesesse ruumi: mitte karta tumedat värvi, kuid tasakaalustada seda heledate detailidega; katta mõni sein teist tooni tapeediga või värvida. Mustriga ja mustrita pindade kombineerimine pidi looma avarust. Üht näidiseks toodud tapeeti pidavat ka olema “kauplustes saada mitmes värvitoonis.” Iga hinna eest soovitatakse vältida “pronksivärvi või pähkliimitatsiooniga tapeediliiste” (KjaK 1/1963).

Ühiselamutoa kujundus kui moraalne kasvatus

Mustamäe kortermajade kõrval otsitakse ideaalset ruumilahendust ka ühiselamutoale, ent kujunduse soovituslik lähtekoht võib näida veider. Kuulutatakse pidulikult:

“ennekõike ei tohi me hetkekski unustada ühiselamutele esitatavaid pedagoogilisi nõudeid, sest seal sirgub uus põlvkond kõrgeid moraalseid omadusi nõudvate suurte ühiskondlike ülesannete lahendamiseks.“

Ühiselamutoale kehtivad soovitused on võetud kui riukalikust muinasjutust: olla lakooniline, ent mahutada samas ära nii kapp, voodi(d), töölaud, toolid või taburetid, öökapp, riiul, vähemalt 3 lampi, mõni toataim, maal või graafiline leht seinale, peegel ja miniskulptuur. Kasutada tuli “erinevaid rõõmsaid värve, ent vältida kirevust”; arvestada värvide psühholoogilist mõju, ent mitte sattuda vastuollu ruumi funktsiooniga” jne. Arvestades niisugust hulka nõudmisi üheleainsale toale (KjaK 2/1961), ei tasu imestada miks enamik tube said endale beežid seinad, põranda, mööbli ja heal juhul teist värvi kardinad. Ka kangaste värv ja muster tuli valida “vastavalt ruumi otstarbele”(T. Vaskova KjaK 2/1961), mis siis, et kõik toodud kavandid esitasid lihtsa ja korrapärase geomeetrilise mustriga kangaid.

Vanaema tool ühes, Tombergi oma teises nurgas

Lööklauseks väikekorteri kujunduses sai mööbli grupeerimine ja seeläbi ruumi funktsionaalne jaotamine, samuti kombineeritud otstarbega mööblitükid nagu perenaise õmblusnurga sisseehitamine köögi tööpinda või esikukappi (KjaK 1/1960:12). Mitmel pool pakutakse ruumifunktsioonide lahutamise võimalusena erineva kõrgusega sektsioonkappide paigutamist risti või nurgeti üle ruumi. Nõuanded stiilis “ühest toast kaks” korduvad numbrist numbrisse, peale sektsioonkappide võivat ruumi ka visuaalselt poolitada näiteks eesriide, lattide vahele tõmmatud nööride või riiulitega. Kuidas see ühes “kindla liikmete arvuga perekonnale” mõeldud korteris, kus tegelikult võis elada palju rohkem inimesi, õnnestuma pidi….noh, tont seda teab. Arhitekt ise võis ju tihtipeale lubada lahedamat elamist.

Rohkem kui kahes numbris soovitati vanem ning uuem mööbel paigutada omaette gruppidena (nt. Saima Veidenberg KjaK 1960) Vana ja uue kokkusobitamiseks anti tänapäeva mööblirestauraatorile ehk võikana kõlavat nõu värvida vana kummut emailvärviga türkiissiniseks või roosaks. See - eest vanadele kirstudele tuli leida

koht, kus neid tänasel päevalgi näha võib: silmatorkaval kohal suures esikus ja elutoas. Etnograafiliste ning muidu kenade vanade esemete alleshoidmist uue ja kerge mööbli kõrval panid linalse südamele peale Veidenbergi ka Bruno Tomberg, Leila Pärtelpoeg ja mitmed teised. Ent ometi olevat nad kohanud ka korterist ruumipuudusel prügikasti kõrvale heidetud väärtuslikku vanakraami…uued ihaldusesemed tõrjusid need välja.

Uued toakaaslased

Samaaegselt Mustamäe rajamisega astusid linlase ellu üha kindlamalt uued ja enneolematud toakaaslased, millega paraku kaasnesid ka uued ja keerukad dilemmad.

Mustamäe standardkorterisse ei saanud enam soovitada laiutav – lopsakaid taimi, millede ellujäämine kuiva õhuga keskküttekorteris oleks olnud väike ime. Popiks said vähenõudlikud ja väikesed kaktused, millest räägiti 1962. aasta 1. numbris (lk. 28) Ellinor Piipuu artikli juures leidub ka kaktusepottide eskiise. Valve Pormeister tutvustab mitmes numbris kõrgmajade juurde sobivaid vähenõudlikke mägitaimi, mida võib kasvatada ka aknalaual “liua peal”.

Teleri saamine oli nii suursündmus kui ka suur dilemma. KjaK 1/1964 artikkel “Televiisor – kuhu ja kuidas?” illustreerib teleriomaniku muresid, mis tänapäeval veidrad tunduvad: “Ennekõike peame teadma, millist toaantenni kavatseme oma vastuvõtja juures kasutada. Teatavasti võivad toaantenni puhul esineda vastuvõtutingimustes kolossaalsed erinevused juba poolemeetrise vahe juures.”

Ka vaatamise kauguse nõue – 2,2 kuni 2,9 meetrit – tekitas mustamäelases omajagu nõutust. Kui ruum on 9 m2 suur ning seal on juba riidekapp, voodi, tugitool, laud, triikimisalus, puhvetkapp ja ka rõduust on tarvis mõnikord avada, kuhu siis veel telerile ruumi leida, rääkimata telerilauast? Kuna telekas ei või olla ei liig kõrgel ega liigi madalal, akna lähedal ega ukse all, samuti mitte toataimede ja lapse voodi kõrval, võeti almanahhis probleemi lahendamiseks appi lausa teaduslikud katsed: “Katseliselt on tehtud kindlaks, et istudes diivanil või tugitoolis ja andes kõigile lihasgruppidele teenitud võimaluse puhkuseks, peab teleriekraani tsenter asuma igal juhul allpool istuva inimese silmanivood.” Seda kõrgust arvutati sentimeetri täpsusega, arvestades lisaks ekraani suurusele inimese kasvu, istme kõrgust ja isegi istumise maneeri: ”Lugedes keskmiseks silmakõrguseks 110 cm miinus 37 cm (suure ekraani puhul ), saame 73 cm, ja miinus 26 (väikese ekraani puhul) saame 84 cm ekraanitsentri kõrguseks põrandast. Ekraani tüübist – 18 – 36,5, keskmine 26 –28 cm – olenevalt on televiisorilaua normaalseks kõrguseks 40 – 55 cm põrandast.” (märkus: kõrgus, mida edukalt saab kindlaks teha ka silma järgi).

Loomulikult oli ühel korralikul linlasel, kes suviti Pärnus puhkamas käis, juba

ka oma fotoaparaat. Kunst ja Kodus I / 1962 selgitab Leila Pärtelpoeg ühele lugejakirjale vastu tulles, kuidas kodus fotosid hoida ilma palju ruumi nõudvate nahkköites albumiteta.

Boikott paneelidele?

Kunst ja Kodu püüdis ka mikrorajoonide tekkimise järel pöörata tähelepanu ennekõike individuaalelamisele. 1960. aastatel oli almanahh täis nõuandeid aia puhkenurkade, väravate, kaevude ja kaminate rajamiseks, kirjutati ustest, treppidest ja koduraamatukogudest ja muusikatubadest. Näiteks Saima Veidenberg toob 1960. aasta 2. numbris põhjaliku juhendi erinevatesse eramutüüpidesse sobivate raamaturiiul – seinte konstrueerimiseks ning E. Raag juurdleb klaveri paigutamise võimaluste üle, kusjuures piltidel kujutatud tiibklaverit peeti nõukogude inimesele

“liigseks luksuseks”. Siiski leiti võimalus ka seda luksuseset oma kaasajas esile tõsta ning neil piltidel pole jälgegi hruštšovkade ja paneelmajade viimse piirini normeeritud eluruumidest, kus inimese kohta pidi piisama 16, hiljem 9 ruutmeetrist…. Tundub isegi, et enne Mustamäe rajamist räägiti almanahhis tulevasest linnaosast rohkem kui selle valmimise järel, mil otsekui oleks püütud paneelmajade teemat vältida. Ega eestlasel paneelmaja korteriga alguses eriti pistmist polnudki…Ka väikekorteritele pühendatud artiklid polnud oma “kangelaseks” võtnud üksikut “nõukogude töölist”, vaid traditsioonilise, 4 –5 liikmelise peremudeli, kelle elustiil ja vajadused pigem kultuuriinimeste ja haritlaste või tudengite oma, kelle kohta küll otseselt ei öeldud, et ta oma majas elab, ent Mustamäel see sihtgrupp enamasti ei elanud…

Maitse asi

Professionaalsete kunstnike suhtumine sellesse, mis lihtinimesele meeldis, oli tihti vastandlik. Eriline vimm tundus 1960. aastate alguses valitsevat suhtumises saksa mööblisse, pähklivineeri ja ümarnurkadesse, mida nimetati “kohatuks”, “maitselagedaks” ja “iganenuks”. Teisal aga õhutati kasutama interjööris rohkem käsitööesemeid, lillevaase ja dekoratiivseid detaile.

Üks Kunst ja Kodus rõhutatud aspekte oli iga kodu individuaalsuse esiletoomine vastandina ümbritsevale standardiseeritusele. M. Virkus kirjutab K&K 3/1965 lk. 29 : “ Vana rahvatarkuse järgi peegeldab iga kodu selle omaniku individuaalsust, tema iseloomu. Kui aga kõndida läbi vastvalminud korterelamu kõigist kaheksakümnest korterist, kipub see individuaalsus peaaegu pooltes korterites maad andma standardsele “mööblipoekarakterile”. Meil saadava mööbli üheplaanilisus ei võimalda aga tööstuse baasil sisustada eriti originaalset kodu./…/ kaasaja korterites on mööbli hulk taandunud miinimumini, seda toredam oleks leida mõni isetehtud pink, pereema kudumistöö. See oleks õige tee koduse interjööri ilmestamiseks ja elustamiseks.” Leila Pärtelpoeg mainib artiklis “Käsitöö täiendab kodu” K&K 3/1965, et “Inimese loova vaimu jaoks on käsitöövõtted kohased ja paindlikud. Individuaalsuse esiletoomine oli eriti oluline tillukeste tubade ja ühiskorterite massilise rajamise tingimustes”. M. Vaarandi artikkel “Ühes ja samas toas” 1965. aasta III numbris pakub võimalusi muuta ühiselamu, näiteks tudengikodu ainus tuba koduseks. Vaarandi näeb kodukujundust tavalise inimese seisukohalt, rõhutades detaile, inimlikkust, hubasust: “Lill aknalaual, pilt seinal ja vaas laual – need dekoreerivad kogu meie ruumi. Muidugi ei tohi nendega liialdada, vastasel juhul võib tuba muutuda kribu – krabuliseks ja maitsetult kirjuks.“

Mu paneelmaja on mu kindlus?

Olgugi et “Magamistoa õnnestunud proportsioonide korral on ühele elanikule küllalt 6 m2 pinnast” (KjaK III/1960), kodusoojus ja oma kodu tunne pole tingimata seotud korteri suuruse ega asukohaga. “Kodu” luuakse rohkem mõtteviisi kui mööbli ja seinavärvide abil.

Kui palju või kui vähe rakendati kodukujundusajakirjades pakutud nõuandeid, võib ehk küsida mõnelt veteran – mustamäelaselt. Ent kui Mustamäe noor oli, siis olid ka nõuandjad alles noored, kõik, mis uus, oli õige ja kõik, mis oma, oli armas.

“Teise Tallinna” kõige vanemate majade eluiga saab mõnede ekspertide arvates peagi ümber, eesti kujundus - ja kodukultuur on sellest ajast peale ainult täiskasvanuks saanud. Aga kodu jääb koduks.

reede, veebruar 24, 2006

Nii tänase Kaitseväe paraadi kui Vabadussõja peale mõeldes: mehed oma lollakate mänguasjadega on siiski vahel kuradi ajuhälvikud. 6000 krooni lask? no perse, andke andeks. Mul on juba TUNTAVALT kõrini sellest mõttetust kelkimisest. samal ajal kuulen uskumatuid lugusid Eesti haiglasüsteemi aukudest - või pigem kraatritest. Kuidas 60- aastane kopsupõletikuga mees toodi haiglasse ja unustati 3 tunniks kuni avastati et ta on oma pimedas palatis ära surnud. ja siis valetati tema pojale et on reanimatsioonis, kui oli juba teel surnukuuri poole. ja NEMAD mängivad oma relvadega. ma ütlen kuradile see kuradi riik. head kuradi aastapäeva. I don´t care.

pühapäev, veebruar 19, 2006

Lumelinna Mängude ülevaade. Coveridge of the Snow Town Games.


Pika liu järel on mõttepaus.
A silent moment after the long slide.

Pealtvaatajad kogunevad.
The audience is gathering.

"Jah, ta nina on külm...ei, haige see koer küll pole."
"The nose is cold...this dog aint sick."

"Kopp - kopp, Mäevanake! tule välja ja anna nõu, kuidas tõusta kõrgeimale astmele!"
"Knock - knock, Wise Old Man inside the hill ! Come out and adivse us how to raise to the highest step of the pjedesthal !"

Lõuna - Eesti künklik maastik ja /või eesti mehe kannikad.
Hilly landscape of Southern Estonia and /or but of an estonian guy.

Läks libedale teele?
chose a slippery path?

Majesteetlik hiirlane
Majestic rodent

Mul on sulle üks pikk saba rääkida .
I have a long tail to tell.

Misasjasavahid?
Whatcha´lookinat?

Iga algus on raske.
Every new start is difficult.

Aeg tutvustada meie sponsoreid. Nike.
Introducing the sponsors of our winter games - Nike.

Mõnede jaoks on Nike´i tossud kättesaamatud otsekui punase joone taga.
For some the Nike sneakers are unreachable as if behind the red line.

Auh - auh - auhinnaks on moodne valgusti.
Bark - bark -prize is a modern kitchen light.

Möh?

Kallis reporter Sarvik, PALUN kirjuta mu võistkonnast reportaaž !
Dearest reporter Hornbill, PLEASE write a coveridge on our team´s success !

Treener: "Ettevaatlikult!" Laskuja: "No ma tulen ju!"
Coach:" Careful!" Racer:" I am !"

Tippude vallutamine käib mitmel rindel korraga.
Conquering several tops simultaniously

teekond läks üle kivide ja ...eee...pokude.
rocky road.

Toompeale tehti sarvi
The goverment got horned

Sarvik: " Haa haa! Head allakäiku."
Goblin: " Haa Haa! Have a smooth journey down."

ühene bobikelk
on - man bobsleigh

Rada proovisid kõik vanusegrupid
The track was tested by racers of all age groups

Meeskondlik kiirlaskumine
Downhill teamrace

Maskott
Mascot

Nooremas vanuseklassis on lubatud kasutada treeneri/emme abi
Junior class is allowed to use the help of a coach /Mommy

Pealtvaatajad olid kiirlaskumisrajale ohtlikult lähedal.
The audience was dangerously close to the downhill track

Ülisuur - lontlom , võistluspaik - Vandiküla
Gigantic - drooplom, location: Proboscideania

Kobarlaskumine
Bundlerace

Reporter Sarvik kogub raha olümpiakülla sõitmiseks
Newscaster Hornbill is raising money to travel to olympic village


see on minu mägi. Pärast veereme koos paremale ära.
This is my hill. later on we´ll rolling smoothely to the right.Mägedel on silmad....
Mountains have eyes...ai, ai ai, sa istud ju silma peal !
Eye, eye, eye, you are sitting on the eye, you spy !
Õhtujuht suutis igas asendis totakas välja näha
The conferancieé managed to look stupid in every position.
Kes on võitjatest veel tähtsamad? Produtsendid....
Who´s more important than the winners? Producers...
ettevaatust, jäite kõrvale !
attention, you are on ear !

teisipäev, veebruar 14, 2006



on see siin valentinipäeva kaart või kirjapomm?....ei tea : ...........
Is it a valentine´s card or a mail bomb?...dunno:....................

laupäev, veebruar 11, 2006

Reiljan hakkab mulle juba Dead man´i meenutama. Pagan võtaks, ta teab et tal on lips läbi, aga näe, ikka teeb head nägu ja üritab edasi vingerdada. Teda ma kanuusse ei paneks ja vee peale hulpima, lihtsalt kivi külge, ja igatahes, põhja.
elagu anarhia.

teisipäev, veebruar 07, 2006

when you´re good to Momma, Momma is good to you

Ehk siis - Mamma õmbleb uue seeliku ( vanadest kaltsudest).
Momma made me a skirt. Peaks vist selgitama.
I guess some explanation could be used. Vijandi naabrinna töötas kunagi kardinapoes ja suvel andis ta mulle kottide viisi taft - ja siidriide tükke. see on nüüd siis alles TEINE kord kui neist tükkidest miskit tehtud on.Dear mrs. Neighbour from Viljandi worked in a curtain shop once and this summer she gave us a hell of a lot of cloth pieces. this skirt is the second attempt to make something of all those rags.
Ma hakkan pooseks kätte minema. varasemal ajal tekkis mul iseendast heal juhul 2 pilti aastas.
I am becoming a photo -whore. I used to hate letting myself being photographed.
Kui leian hea koha, kus on trepid, siis ehk tuleb vilditud pikkadest kleitidest ka paremaid pilte, mõne teise modelliga ;-)
If I happen to find a nice place that has stairs, I shall try and take better pics of the felted dresses using a different model.

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee