neljapäev, mai 31, 2007

Eesti märgist, kultuurikorraldusest ja iseendast

About Estonian symbols, cultural management and myself.
Kas tõesti hakkab see taaskord otsast peale - otsitakse seda hüpoteetilist Miskit, Ühisnimetajat, mis peaks justkui ütlema Eesti kohta absoluutselt kõik....Ma ei tea, kas seda on võimalik niimoodi leida. Pigem võiks ju püüda tabada seda Erilist konreetsetes asjades, objektides, mis tulevad seoses Eestiga meelde.
Does it really start all over again - the search for that hypothetical something, that somehow has to say EVERYTHING about our country, however does not even have a material form.
Ja sellega seoses hakkasin mõtlema ka iseenda omandatud kenast kraadikesest, või siis kahest, tekstiilikunstist ja kultuurikorraldusest, et mis mul siis sellest on tulu tõusnud ja miks ma ikkagi kultuurikorraldajaks õppimas käisin. Ja kas ma siis olen seda. Jah, mingit tohuvabohu pole viimasel ajal korraldanud.
And in connection with that I started thinking, what good has come from my two degrees and am I at all what I studied to be. When it comes to cultural management, yes, I have not organized any big events lately.
Aga võibolla ongi minu puhul õige see lähenemine, et ma "korraldan" seda kultuuri oma loomingu kaudu, otsin ISE seda käegakastutavat Eesti Märki, teen Asju, teen Eesti Asju, mitte ei aja lihtsalt üldiselt Eesti asja. Võibolla see ongi viis, kuidas ma saan midagi suunata, mõjutada.... Vahepeal triivisid mu kaks nö kutsumust üksteisest kaugele. Aga ma ei ole tulnud seni selle peale, et nad võiksid olla ühe ja sama medali kaks külge. Kui kasvõi üks minu asi on üks väga konkreetne Eesti märk, üks toode, siis ju ongi juba midagi korraldatud?
But maybe in my case the right approach IS to "manage" this culture through my art and design objects, the attempts to create TANGIBLE Estonian things, that can possibly symbolize our culture. Maybe this IS the way I can influence and morph something. My two professions did drift very far from each other, but now I have a feeling they can be two sides of the same coin. If I manage to create even one visible symbol, I have done a lot, right?
Ja-ei, ega ma ei looda, et suudan luua nii tugeva sümboli kui Jaapani kimono või Hollandi puukingad. Aga midagi siiski sellist, et keegi viib oma koju ja ütleb et vaadake, see on üks Eesti asi. Midagi, mida saab konkreetselt ette näidata, et Eesti poleks lihtsalt sõna ja geograafiline koordinaat. Ning et minu spetsialisatsioon niiöelda oli muuseumid ja galeriid, aga magistritöö rohkem vaimse pärandiga seotud, siis rahvuslikke mustreid ja disaine arendades ma ju teatud mõttes teen muuseumitööd ka. Rohkem kui muuseumitööd. Loon midagi, mis võib muuseumi kunagi sattuda.
I do not hope to create anything as famous as japanese kimono or dutch tulips, but at least it can be taken along to another continent to say, look, this is a very Estonian thing. So the country is not just an image, a coordinate, a word. And because my specialization is museums and galleries, then I can present the folk-patterns and designs based art as preserving the intellectual heritage.
Ma ütlen kõigile viimasel ajal, et ma justkui triivin ja vahetevahel satun mõnele kaldale ka. Ma olen selline "Elame, näeme"- inimene. Kui miskit huvitavat ette juhtub, kui laine mind sinna paiskab, siis olen seal ja teen, mida saan. Kes teab, milleks on hea see, et ma lugusid ja esseesid kirjutanud olen, ehkki neid kuigi palju võibolla ei ole lugenud. Kes teab, ehk olen ma suutnud jätta mõnel workshopil käsitöönippe õpetades näiteks kasvõi paarile lapsele väga ereda mälestuse. Ma tean, kui hästi ma ise mäletan mingeid hetki ja inimesi....see on suur asi, kui kellegile meelde jääd, mitte ehk nimepidi, aga isiksusena. Võibolla see kultuuri korraldamine ei ole selline Suur Projekt alguse ja lõpuga, võibolla pole see aktiivne sekkumine üldse tähtis, et oleks palju kära ja Peeärri. Lihtsalt oma panus tuleb anda. Ja ongi kõik.
I always say "Let´s live and see", I just drift and sometimes the waves through me on the shore. If it is an interesting spot to make a stop, I take part in whatever I can. If nothing comes along, then it doesn´t. Who knows what it´s good for, to tell and write stories and essays. Who knows, maybe I manage to leave a bright memory on some of the workshops to at least a few children. It is a huge deal, when somebody remembers you as an interesting personality. I know how much I am influenced by my memories... Maybe cultural management is not this huge Project with a beginning and an ending, maybe it is not that important to have a lot of PR and make much noise. Just do whatever you can, that´s it..

Stylin´



Mul oli tore õhtu hallukatega.

Had a wonderful night with hallucinations.
Unes vähemasti.
In my dreams, at least.
Mul käisid Jacki hallukad külas. Me mängisime kaarte, mõlemad kaotasime. Ma ei tea mismoodi .... kedagi teist ju seal polnud.
Jack´s hallucinations paid a visit. We played cards, and we BOTH lost, I don´t know how. There was no one else there.
Siis me lahendasime mingit hullu põrandalaiust ristsõna, ja ei saa öelda, et kõigil Jacki hallukatel väga lahtine pea oleks. Nad kirjutasid kõikidesse lahtritesse "Rumm."
Then we solved some sort of insanely large crossword, that covered the whole floor; and I cannot say ALL Jack´s hallucinations have an open mind. They were obsessed with "Rum" at that´ s what you see written in every box.
Ja siis me läksime Stromkale linde hirmutama.
Then we went to the beach to frighten the birds.
"Gaa gaa ga gaga gaa gaaaa gaga gaa ga gaa"

kolmapäev, mai 30, 2007

Jah, Maret Maripuu raamat oli väga armas aga....

...aga küll see oli ikka tobe olukord, et märsikonkursi laureaadil ei olnud KOTTI kaasas kuhu see raamat panna, ja nii ma siis tuiasingi mööda linna nagu telliskivi kaenlas. Isegi linnahalli katusel sai käidud. Ja kuna mul oli veel ridikül ja päris suur ja raske fotoaparaat ja lilled ja...siis võite isegi arvata, kui mõnus see oli.
The book I got from a local politician, who is involved with the Muhu region (which inspired my bag), it was lovely. But the situation turned ridiculous becasue me, the winner of a BAG contest did not have a BAG to put my stuff in. So I drooped along the town with this...brick under my arm. And since I also had a small bag for just my purse and cell phone, and also a big and heavy camera and then a bouquet of flowers, you can probably imagine how uncomfortable that was.
Kuna mul olid käed asju täis, õnnestus mul ka saboteerida üht vene näitsikut, kes üritas mulle mingit infobukletti ulatada. Kogu tema varandus pudenes Raeplatsi munakividele laiali ja mina oma koormaga seisin külma näoga kõrval kuni ta nad kokku korjas. Ta vist pidas mind eriliseks ülbikuks.
Because my hands were full of stuff, I managed to sabotage a girl on her summer job who tried to hand me some sort of booklet. I couldnt quite grab it, and I did not particularly want it either, so all her stuff fell all over the place, and there was I, watching with a very cold impression on my face, how she struggled to collect her booklets, not helping her at all. She must of thought me terribly rude.
Ja siis veel need maikellukesed....Käsitöö maja ees oodates läks mitu turismigruppi mööda ja iga jummala kui üks svensk peatus ja torkas oma paksu nina minu lilledesse! No mida veel? Ei ega ma kade pole. Aga asi läks pisut piinlikuks.
And those lilies-of-the-valley. In front of Estonian Crafts House several tourist groups passed by and every single one of them buggers stuck their fat nose into my flowers! Like what the hell? No, I am not greedy, but it turned a bit embarrassing.
tegelikult, suuremat kotti ei võtnud ma sellepärast, et ma tulin kodust kesklinna veel suuremate kodinatega. Mul oli näitusetöö kaasas. Ja siis jäin ma Kunstihoone ukse taha. Mingi töömees oli seal sees, mina koputan. Tema tuleb ukse juurde, vahib, vaikib. Mina näitan, et tee, kuramus, uks lahti. tema ütleb läbi ukse: "Ahh....kas te tahate sisse saada vää...?" Nagu dah! Siis seisab ja jõllitab veel tükk aega. Ust ta, sunnik, lahti ei tee, eks ole. Ja siis läheb minema! No on ikka tümakas. Siis tuli mingi tädi ja žestikuleeris ja tegi ahvitantsu, kuni ma sain aru, et pean minema teisest uksest.
Actually when I came to town center I had even more stuff, thats why I didnt take a larger bag either. I had the artwork I had to take to the exhibition. And then I was locked outside the gallery door. there were some workmen taking down the previous exhibition. I knock. he stares. I knock and try to make him understand I want to get in. He stares, not saying a word. Then says: "Uhh....you...want to get....in or...something...uhh?" Then stares , does not open the door, finally leaves. What a punk! Then some woman came and performed a monkey dance behind the door, until I realized that means I have to use the other door.
Niimoodi siis läks tegelikult see eilne päev.
That was my day.

teisipäev, mai 29, 2007

Märsinäitusest Eesti Käsitöö Majas.


"Sa jutas", mõtlesin mina, kui neid seinal rippuvaid imeasju nägin. "Ei tea mille eest nad MULLE selle esimese auhinna annavad?" Kõik need asjad olid lihtsalt fantastilised ja teostuselt täiesti laitmatud. Minu töö...ma olen rohkem siiski ideede inimene, disainer, kui käsitöömeister. Sellist viimistluse astet ei saavuta ma eladeski!. Aga ju siis mu Mannis oli see Miski, mis nad ära hüpnotiseeris, nii et isegi kui nad oleks tahtnud midagi muud valida, pidid nad valima selle. Oli see siis see kiiskav kollane või et ta on siukse kujuga või... Et on kaugelt näha, et selle koti tegin mina ja et see on Eesti all over.
"Bugger",
thought I, when I saw all of those miraculous creations hanging on the wall. "I wander what they gave ME the 1st prize for?" Those things were fantastic, perfectly finished. Mine is...I am a ideas generator, a designer, more than a crafts master. This finishing touch is beyond my skills. But I guess there was something in my Mary that hypnotized them. Be it color or the skirt-shape or the embroidered flowers... That it is visible from afar that I made it and it is just screaming "ESTONIA!!!" all over.
Teiste tööde hulgas ma Muhu teemat eriti ei kohanudki. Ainult ühel võrkkotil oli nõelaga vilditud peale üks täpselt selline muhu Mann, nagu ma koti juurde kirjutatud lookeses silme ette manasin. Lookese te...saate kunagi hiljem, ma ei tea kuhu ma nad pistsin.
I did not see patterns and designs from the same region as I used among other exhibition works. Just one "shopping bag" ( which also received some kind of special prize) had on it a Mary in life size, just like I imagined her in my story I wrote to go with the bag...
Tegelikult tahan ma ikkagi öelda, et ärgu keegi arvaku, nagu ma oleks võtnud märskikonkursist osa sellepärast, et kunstnikuna pidasin konkurentsi kergelt võidetavaks, et noh, mingid käsitöölised, mina suur seesamune EI kurat võtaks. Kaugel sellest, väga kaugel. Nend einimeste oskused on hirmutavad. Ma mõtlesin pigem, et ma paistan nende kõrval nagu amatöör. Ema ütleb seda ka tegelikult. Ma olen hea planeerija, aga teostus on kohe nagu mingi ristisõda. Kui ma asja üleüldse kavandist materjali suudan viia, siis ma tükk aega kohe ei suuda seda uskuda...aga neid kavandeid on mul tollesama koti ja Mulgi Hendriku kohta ka , ossa, kuskil 45 lehekülge.
Actually, I just really need to say this: no one should think that I took part of it because I thought: "Oh well, I am an artist, they have no chance." NO!!!! I was pretty scared, in fact. I was afraid to look like an amateur. Even my mom says that I am a good planner but when it comes to realizing the projects it is a miracle they get done at all. I just don´t have this...technological wisdom and fluency in making things. I have 45 pages of sketches and I only did make 3 bags.
Maaja Kalle rätikotid olid väga suurepärased, ja küll on õnn, et mina sellist ei esitanud, kuigi see oli üks idee, mille kallal vusserdasin. Siis oleks esiteks minu töö tundunud lihtsakoelisem ja vähem nutikas, teiseks oleks ju kumbagi palju vähem originaalseks peetud. Või see on spekulatsioon.
The bags that got the other 1st prize were wonderful, I had long struggled to find a similar solution, but in the end I dropped that idea. And it is a good thing I did, two similar projects would have probably drawn a lot less attention, the originality of the idea would have gotten lost.
Aga miks ikkagi selline, nagu Elna ütles, heas mõttes rahvuslik trendikott? Sest...ma ei tea. See on minu nägemus Eesti Asjast. Mingisugusest energiast ja kirest, kõigest sellest, mida eestlane julgeb panna pigem värvidesse ja mustritesse kui sõnadesse; ja asjadesse, millest saab kinni hoida ja endaga kaasa võtta ja NÄIDATA, et ei peaks jumala eest oma suud lahti tegema. Me ei ole tegelikult sellised hallvanakesed, meil on palju öelda. Iseasi, mille kaudu me räägime.
But why DID I make, as my ex-teacher said, a national trend bag? Well...I do not know. It is my vision of something "Estonian". Some kind of energy and passion that is in us, something, that we dare to put in patterns and colors but never in words; and into things that we can take along and SHOW, rather than open our mouth and speak up. We have a lot to say, but we say it differently.
Kunagi kolmekümnendail tegid Adamson-Eric ja teised kunstnikud väga palju koostööd tolleaegse Eesti Käsitöö liiduga, nad tegid kavandeid igasugu albumitesse ja ideevihikutesse, mida siis välja anti. Ja võibolla on see pisut totakas, olla professionaalse kunstnikuna rahvakunsti ja käsitöö fänn, aga seda peab minu meelest tegema. Vahetama neid ideid ja kogemusi ja tundma end ka võrdsena. sest me ajame võrdselt Eesti Asja. Meil peab olema Eesti Nägu.
In the 1930ies a famous estonian artist Adamson-Eric and many others co-operated with the Folk Art Assotiation alot, they drew patterns and carpet designs and whatnot to magazines and albums. And maybe it is a little naive andd silly to be so infatuated by folk art when you are in fact a professional artist.... But I think is has to be done. To keep that connection, to exchange ideas and feel equal (that goes for both sides). We are searching for the Estonian Thing together.
Ja veel, käsitöö on selline ala, mida võib kutsuda Minimaalseks Saastajaks. Mulle kohutavalt meeldib kõik see ka, millest Kärt OP-i saates rääkis, intelligentsed tekstiilid ja muu taoline, aga ma kardan seda, mis juhtub neid viimaseid asju tegelikult tootes. Ma ei usu, et kõik see toimuks ainult loodussõbralikul moel. Sellepärast on vill tore materjal, et pea midagi ei lähe kaotsi, midagi ei jää üle, materjal lihtsalt transformeerub asjaks nagu plastiliinikujud multikas.
And, crafts is the kind of field you can call "minimal polluter". I like all that my schoolmate talked about on TV immensely, the "intelligent textile" and spray-cloth and all. But I can´t help to doubt in the possibilities of actually producing those things without environmental damage. Thats why I like wool. You can use it all up to the last fiber. You just kinda turn the material into an object like clay in claymation.
Ma ei hakka siin loata reprodutseerima teiste inemiste kotte, minge vaadake ise, Tallinnas Pikk tänav mistandongi, 18 vist.
I won´t reproduce other peoples´ bags without permission, go see for yourselves, Pikk 18 in Tallinn Old Town.
Vot nii.

Mina, Mann ja ...khmm, riidenagi. Me, my winning bag and...well, coathanger, apparently.

esmaspäev, mai 28, 2007

Pirates of the Caribbean: In the middle of a big Hallucination.

Kui keegi kohe alguses kuramuse Will Turnerile oleks panniga pähe löönud, siis oleks see film olnud täiuslik.
If some kind gent would have hit Will Turner on the head with a frying pan right in the beginning, this movie would have been perfect.
Kahjuks tolknes ta terve filmi ulatuses jalus mingi tobeda süžeejoone tõttu ja lõpust me parem ei räägigi.
Unfortunately he kept drooping along throughout the whole thing because of some silly plotline. Not to mention that ...that slimy ending.
Aga ma ei hakka üksikuid ilaseid detaile välja tooma, sest, hoolimata poseerivast hoiakust et "Vaadake, milleks me valmis oleme et teil, popcornilehastel vaatajatel, igav ei hakkaks", oli see film vaatamist väärt. Ja te teate, et ma raha hea meelega tuulde ei lase.
But I am not going to bring out all the annoying, cheesy little details, because I thought it was worth my money. And you all know I am cheap.
Ma ei tea kelle idee olid hallutsinatsioonid...igastahes aitäh talle. Jackis (igaühes neist) oli seekord palju rohkem Raoul Duke´i kui kunagi varem....Minule igastahes mõjus. Eriti just hallutsinatsioonid üksi, ilma Jackita....ärge küsige, seda on raske seletada.
I don´t know whose idea was to bring in the hallucinations. But I thank whoever did that. You must have known I am a Raoul Duke fan! Jack (every single one of him) was very much like Duke this time. Worked on me. especially the hallucinations on their own without jack. Dont ask, it is difficult to explain.
Ja Keith Richards. Jumala eest, palun korraldage Eestis selle mehe sooloesinemine bluusikitarriga!!! Ta on üle mõistuse. Ta on lihtsalt kõige lahedam tegelane üleüldse terve maamuna peal. Mulle meeldis ka elektrikitarr, mis üks steen Kapten Teague´ist edasi taustaks mängis.
And Keith! How many times do I have to BEG for someone to arrange a solo concert of this guy in Estonia! With a blues guitar! He is the coolest thing on this planet, really. I liked the electric guitar musical background in the scene after Captain Teague´s first appearance.
Jah, need filmitegijad pugesid nahast välja, et meile meele järgi olla. Nad lükkisid filmi täis väikesi detaile, mis pidid meid tooli peal naerust vähkrema panema. Ma olin kavatsenud vastu hakata, aga see õnnestus neil ka minuga mingil kuradi seletamatul põhjusel.
yes, the filmmakers crawled out of their skins to please us. They put funny little details in it to make us wiggle with laughter. And they succeeded, although I had good intention to resist.
Ja neljas film on surmkindel, väitku nad mida tahes. Ning ma ei ole vastu sellele. Tulgu neid või kaksteist. Tulgu või kakskümmend viis. Mõnda muinasjuttu räägiti sada aastat. Miks peaks Jacki taoline tegelane rutem vaateväljast kaduma.
The 4th movie is dead certain, whatever they claim. And I would not be against it. Even if there were twelve. Even if there were 25. Some fairytales were told 100 years in a row, and they still live. Why should a character like Jack disappear from our sight?
Üks väike poiss jonnis ja nuttis fuajees. Ta oli läinud tülli oma emaga. "Ei, EIIIII EI Jack Spärro on PÄRISELT! Ta pole näitlejaaaaaa! Ta on piraaaaat!"
A little boy had a quarrel with his mother in the lobby. "No, NO NOOOOOO Jack Sparr-o is for REAL! He aint an actor, he is a PIRAAAAA-TE!!!"

Üks asi veel: jah, sellest filmist saaks 15 erinevat filmi. Põhimõtteliselt, Euroopa lähenemisviisiga oleks saanud venitada lihtsalt esimese hallutsinatsioonisteeni võimalikult pikaks. Aga Olles John Malchowitch on ju juba olemas....Parem las jääda nõnda.
One more thing: yes, you could make 15 different movies out of this. basically, with an "european approach" you´d be able to stretch the single hallucination scene in the beginning into an hour and a half. But we already have Being John Malchowitch. Lets just rather leave it the way it is.

pühapäev, mai 27, 2007

Veel üks nägemus: Hamlet + Hirm ja Põlgus Las Vegases?

Kujutage ette: vaatan teatris Hamletit ja mingi järjekordse suremise pealt sõidavad Gonzo ja Duke oma punase käruga sisse.
Just imagine: I am peacefully watching Hamlet in theater, and suddenly Gonzo and Duke in their red killer speed in.
Tegelikult oli see ainult unenägu. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et kas seda raamatut annaks kuidagi teatritükiks kohandada? Väga raske vist.
In truth, it was a dream I had last night. But it got me pondering on the possibilities of bringing F&LiLV on stage. It must be difficult, if not neigh impossible.

Muhu Mann, minu Eesti märss.

Märsikonkursiga on niimoodu
Ja selle koti pilt minu on kodus siuke (tglt ma unustasin pildid teha, eks ma´s näitusel teen koos nende nettide siltidega ;-))))
Bag contest bags...I forgot to take pictures of them!!!! But I guess I´ll do it on the exhibition. The one mentioned is this one:

Ja kui aus olla, ma lootsin, et võidab Mulgi Hendrik. Aga no vahet pole ju. Hendrik tuli viiendaks naguniigi.
To be sincere, I was routing for a different bags victory. But whatever. That other one became 5th, so, good enough.
Kuigi ma ei tea, palju üldse osavõtjaid oli. Kui väga vähe, siis on küll pettumus.
I don´t know, how many competitors there were all together, It would be a disappointment to learn there were just a few.
Eks paistab teisipäeval.
We´ll see on tuesday.
Nüüd te teate ka, mis kisa mul sääl allpool oli \/
Now you know also, why I screamed so loud down below \/

Nägemus Superstaari-Taavist.

A vision of Estonian Idol- candidate Taavi.
Ma vaatsin, kuis too poiss laulis, ja mul tuli silme ette pilt 50 aastat edasi, kus ta hakkab unoloobistuma vanuse poolest, ja samamoodi ikka trallitab lavadel.
I was watching that boy sing, and I pictured in my mind, how he has reached the age of, say. Richards or Plant, and still running full power, taking one stage after another.
Superstaarid superstaariks, see on ikka pigem ajutine seisus, kui ta sulle lihtsalt antakse nii järsku. Tõeline superstaar teeb end siiski ise...see on ju telesaade, jestas.
A real superstar makes himself. The way it comes in this show, this status is still temporary. It is a TV SHOW, goodness sakes!
Sellest Taavist võib saada üks siuke eesti muusika raudvara....aga eks ta ise otsustab.
This Taavi may become a classic in estonian music....if he decides to be.

Ma ei olegi seda saadet varem vaadanud, kahte kordust tükk aega tagasi vist....Saatejuhid käivad lihtsalt niivõrd närvidele. Millal nad välja hääletatakse?
I havent watched it at all, maybe twice. The hosts get on my nerves - when will THEY be voted out????

laupäev, mai 26, 2007

Leib, nämma. Bread, yummy.




ja see muide ei ole nätske, ta oli lihtsalt maha jahtumata. It is not tough or raw, it is just hot.

Ma teen leiba!

I am making bread!
mul tuleb vist paremini välja kui mampsil isegi.
I think it comes out better than mom´s.
Mul lihtsalt tuli hirmus suur isetehtud leiva isu ja ma mõtlesin, et mis siin ikka oodata, mil keegi teine mulle teeb. Eile tegin juuretise ja öösi sõtkusin tainast! Ohohoooo ma ei jõuaäraoodata..
I just got a craving for self-made bread and I thought, why wiat till they get home and make me some? I made the start of the dough yesterday and then I made the dough in the middle of the night, couldn´t even sleep! and oooh I can´t wait, the smell is delicious!

neljapäev, mai 24, 2007

teisipäev, mai 22, 2007

Who would donate me shoes no. 35 ?

Kes annetaks mulle kingad?
I have been to every dog damn shopping center in town, in all the shoe stores, and in another town, and in Helsinki, but I can´t find a single pair of shoes that would fit. Now, if I don´t find something decent and classical and with a normal heal from the children´s departements, I am goind to give up. I really must have something different from koalas and little pink hearts, I am already not being taken seriously anyway. 36 in european numbers is just a little too big for me. Is someone willing to send me a pair shoes, cause I am gonna be barefoot soon if I don´t find anything.

pühapäev, mai 20, 2007

Kuidas tansaanlannat nutma ajada...

ehk Vahur Kersna reisisaade. Ma tahan lihtsalt öelda, et küll ta jättis endast halva mulje. Ainult üks naine ja lehmi pole mitte ühtegi! Tolle vana murjani tütar, kes sääl kõrval istus hakkas ju peaaegu nutma - nii kurb meel kohe selle valge mehe pärast. Mõtle, kui vaeselt nad seal põhjas elavad.... Hoidku Vahuri-taolised vennikesed alt, kui internet Aafrikas täiskiirusel levima hakkab. Aafrika naised võtavad esimeseks ette panna kirja kõik tobukesed, kes oma kehvast kodusest seisust hoolimata Mustale Mandrile laiama tulevad. Sest muidu ehk valetavad nood valgetele suguõdedele, et neil on kamorkas kogunisti 70 lehma!

reede, mai 18, 2007

Õpiõu. Outdoor classroom. Võilillemahlane telestaar. Buttercuppy TV star....

niisiis eila kella 15.30 paiku võis Jõhvi bussijaamas näha mingit hullu punapead raami tassimas, kus peal hulgaliselt looduslikku sodi minivaibaks kootuna. Lisaks veel kott kust igasugu köiejuppe välja tolknes. Käed olid sel tüübil põhjalikult kollasetähnilised ja juuksed kokku kleepunud.
So yesterday you could see some crazy redhead at the bus station carrying some kind of a frame with lots of natural materials woven into a piece of rug. In addition a sack with lots of rope ends sticking out. The hands of this person were severely yellow-dotted and the hair had stuck together....
Kui te juhtusite ära tundma MIND, siis see teid imestama ei pannud. Aga kui olete eriti pikkade juhtmetega siis ma seletan: tulin õpitoast. Lapsed tegid vaipa. Minu raami peal. Valmis ei jõudnud. Nii et tuli mul raam kainalusse haarata ja astuma hakata.
If you happened to recognized ME, you are not surprised. But if you are really dumb, I´ll explain: I came from a workshop. Kids were making a rug. On my frame. Did not finish it. So I had to hoist it on my back in full, when I started coming home.
Nojah, ja käed olid võilillepiimaga koos, nagu ka juuksed. Õpetasime seal pärjapunumist koos ühe teise, vähe tuntuma punapeaga kui ma.
Right, and my hands were yellow with buttercup milk, as well as my hair. Me and a little more known redhead were teaching the children how to make a chain of flowers.
Ahjaa, see toimus Narvas, kus ma polegi vist päris päeva ajal veel käinud. Viimane kord igastahes oli südaöösi.
Oh yeah, it all took place in our border city Narva, where I think I have not been yet in broad daylight. The last time was somewhere around midnight two years ago.
See oli muide ühtlasi telesaate salvestus. Mulle see värk ei istu!!!!
It was also a recording for an educational TV program. I don´t like that....
Tegu oli keelekümbluse lastega, ja kasvataja ütles, et kui ma neile midagi õpetama hakkan, siis iga sõna ja väljend peaks käima tegevusega paralleelselt. Aga režissöör tahtis, et ma jõle kiiresti kõigepealt jutu ära räägiks ja alles siis näitaks. Kuidas lapsed siis oskavad asjad omavahel kokku viia?
We were at a kindergarten with russian children who learn estonian though everyday activity. Their teacher said if I say something it has to be accompanied by visual example. But the director wanted me to speak really quickly, and then afterwords I could show how everything is done. But that way chidren don´t connect words with what I do....
Ja teiseks oli igavene jama selle kaameranurgaga. mina panen kudumisraami nõnda, et kõik proovida tahtjad saaksid ligi. Aga kaameramees ütles et siis ei jää raam ja kudum ja lapse käsi korraga peale, et ta peab olea eemal ja käe välja sirutama! No see ei ole võimalik! kas ta peab siis ronimispuu peal pea alaspidi rippuma, et mitte "nurka" segada.
Secondly there was a lot of thinking with the camera angle. I placed the weaving frame in a way all children could see it and reach it. But the cameraman said that way he hasnt got the child´s hand and the frame and the weft in focus at the same time. That the child has to stay further away from the frame and just place the sticks and yarns into the warp by reaching out his hand really far. Like that is possible! Should they perhaps hang from the climbing post upside down like monkeys too, just so he doesnt interrupt the "angle"?
Ja siis läks punumine režissööri meelest liiga aeglaselt: ma punusin ise poole peale valmis ja siis filmiti veel veidi, kuidas lapsed seda kaunistasid käbide ja...muu taolisega. Aga lõpptulemus oli päris armas. Kahju, et ei olnud aega seda ära lõpetada, ma jätsin selle asemel neile kodus tehtud valmis näidise.
Then the weaving itself was too slow for the director, she thought it would just miraculously appear by itself there. They waited until I had woven it about half way, then filmed how children decorated the rug with cones and yarn. It came out really cute, too bad we had no time to finish it. I left them the sample instead, that I had made at home....
Selline asi tuleb teinekord ikka võtta vaikse rahuliku kahepäevase töötoa teemaks. Niisuguse rabistamise ja kiirustamise ja kaamera jaoks tegemisega ei saa lapsed ju midagi selgeks. Mina ei pea seda ausaks. Sellepärast mind kaamera eelkõige segaski, tahtsin keskenduda sellele, mida mul õpetada ja näidata on. Kurat.
This is the kind of thing very fit for a 2-day workshop, but in front of camera in 35 minutes....I do not think it is fair, in my eyes our main task there WAS to TEACH the children.
Aga see- eest sain Miku ja teiste toredate inimestega kokku, ja ärgu nad arvaku et mul ei olnud tore. Teinekord võivad nad ju veel mind kutsuda, aga eks siis peab mõtlema välja ülesande, mille tegemine käib sama kiiresti kui selle kirjeldamine.
Still, I saw some old friends again and met new interesting people, and they should not think it did not have great fun! They can invite me for a guest again some time, but then I have to think of a craft that is as fast to make as it describing how to make it.
Ahsoo, aga nende võililledega olin ma nii põhjalikult koos sellepärast, et teleinimesed tahtsid kõigepealt suurt plaani eksju. Tegin ühe pärja. Ja siis nad tahtsid teksti uuesti ja korraga. tegin veel ühe pärja. Siis nad tahtsid lähiplaani selja tagant, ja siis nad tahstid pärja lõpetamist mõlemalt poolt ja maitea mida. Ja siis oli ühel saatejuhil pärg puudu, sest ta oli käinud ühe lapse juurest teise juurde seletamas. Niisiis ma tegin ahvikiirusel talle ka pärja. No arvake ära, kui palju võilillemahla see teeb...huhh.
OH, and I was that dirty with buttercup juice because they filmed the process in big frame and in close up, and I had to do everything at least twice - the start, the making process, finishing. And we had to do 6 shots for my text, I was so embarrassed to be so stupid. And then one of the show´s hosts was missing a chain of flowers on her head for the finishing shot, and I had to be quick as monkey to make her one. So guess how much buttercup juice...huhuhh.

P.S. Ma suutsin oma kohaleilmumisega saatejuhi Maarja pisut ära ehmatada, sest tal pidavat olema minu omadega sarnased riided - kollane mantel, pruunid püksid ja triibuline džemper. Kuna me mõlemad oleme punapead, siis ta arvas vist, et talle on dublant tellitud! Heheh. Juhtub.
I managed to frighten the host Maarja with my outfit, cause she said she had similar yellow coat, brown trousers and a striped sweater, and as we were both redheads.... She probably thought the producer had arranged a stunt double for her! heheh. Happens.

kolmapäev, mai 16, 2007

Kassikangast oskab keegi?

Terve päeva olen proovinud, ent välja ei tule midagi. Ja pärast ei saa ise ka välja....
Does anyone know the "cats cradle"? I have been trying all day, but all I get is a mess.

esmaspäev, mai 14, 2007

Eestil ON oma perekond Boggs

Eelmise posti juurde: Eesti jaoks on "perekond Boggs" ilmselt need riigid, kes meid kõik toetavad praegusel kreisil ajal. Aga kas Venemaa on siis Jim?

Eurovisioon, matakas Euroopa ühtsusele?

Is Eurovision Song contest a crack in European entity now?
Ma pole kunagi lugenud lauluvõistluse järgseist kommentaaridest nii palju viha ja tõrjumist. Toimub hirmus Ida vs. Lääneeuroopa vastandamine (variatsioonidega Balkanimaad vs. ülejäänud Euroopa, Ida vs. Lääs, postsovetlik vs "normaalsed inimesed", Suur Nelik vs. Need Kerjused, Kes Meie Kulul Osalevad jne). Seejuures on mõisted "Ida", "Lääs", postsovetlik, "Ex-Comm", nende inimeste jaoks üpris ähmased ja ühtne arusaam või tõlgendus puudub. Ning kuhu Eesti nende arvates kuulub, ei saa ma üldse aru. Meil justkui ei olegi kohta üheski ruumis. Kõige kindlamalt oleme ainult Soome väikevend. Ent nad ei tahagi meid omatahtsi kuhugi liigitada. Nad tahavad, et me ise ütleks, kes me täpselt oleme. Ja nad oleks sellega päri. Aga mina, totu, suutsin ka nad välja vihastada oma võibolla ebavajalike protestidega ....see paranoia ja usaldamatus seesuguste inimeste suhtes on minus liiga suur.
Kohati avaldavad inimesed soovi omamoodi apartheidiks, et Ida- Eurooplased hoidku omaette ja meie saame siis rahus omi asju ajada. Ei taheta tunnistada, et riikide hulk Euroopas on kasvanud, kasvab veelgi, ja et nendes riikides elavad inimesed ei saa ju midagi parata, kui nad nüüd järsku nn. "Vanalt Euroopalt" jõupositsiooni ära on napsanud. Vähemasti Euroleelul.

Mul tuli seesuguseid kommentaare lugedes meelde oma eelmise (2006. aasta) kevade essee, Edward Käärkäe põhjal kirjutet. Selle eestikeelset varianti ma ei olegi siia viitsinud susada, aga inglise keelne lühikokkuvõte on siin. Kummaline, aga see kõlab kokku praeguse aja sündmustega. Võibolla aitab see aru saada, vähemalt mul endal küll, praegu nii Eestis kui Euroopas tekkinud võõristusest ja leida võimalusi selle ületamiseks (huvitav, kas selliste lõhede tekkimine on nakkav? Ja kas Euroopa riikidevaheline integratsioon on veel puudulikum kui Eestis eestlaste-venelaste oma?).
Siin on mõned lõigud, Essee on Eesti kohta, aga mõelge nii, et see iseloomustab ka seda, kuidas end tunnevad eestivenelased ja Lääne- Euroopa idaeurooplased....ja üldse kõik inimesed, kel ei õnnestu sobida olemasolevasse ühiskonda. Sest integratsioon pole minu meelest niivõrd rahvustevaheline küsimus, vaid universaalne ja samas individuaalne... Kuidas Inimene kusagile sobitub? Ja kes aetakse tema lossi tagasi?

/.../ 1991. aastal, kui me taastasime oma iseseisvuse, valmis USAs üks väga mõtlemapanev ja liigutav film, Edward Käärkäsi. See on lugu hellahingelisest ja andekast Edwardist, kes oma muinasjutulossi üksindusest sattub ootamatult eelarvamusterohke, kuid sensatsioonijanulise äärelinna perekonda. Mulle tundub Eesti kui riigi saatus mõneti sarnane: eks sattusime meiegi iseseisvuse taastamise järel meie jaoks uude olukorda, uude maailma, mis suhtus meisse suure eelarvamusega, ent manas siiski ette sõbraliku näo. Ka indiviididena on eestlasi väntsutatud ühest keskkonnast ja reeglistikust teise nii vaimselt kui füüsiliselt, me oleme pidanud kohanema teistsuguse mõtteviisi ja elustiiliga nii oma kodumaal kui võõrastes ja VASTIKUTES paikades. Kõik see on paratamatult lõhkunud meie minapilti ja enesemääramisvõimet, pannud kahtlema põhilises – kas Meile, Sellistena Nagu Oleme, on Maailmas Kohta?

Kujutle end korraks filmi Edward Käärkäsi nimiosaliseks. Kujutle, et oled terve oma teadliku elu veetnud isoleeritult ning siis järsku tõugatud võõrasse ruumi. Ruumi, kus kehtivad reeglid, mida te pole veel õppinud, kuid mille täitmist teilt vastuvaidlematult nõutakse. Kujutle, et sinu mõtteviisi ja tahtmiste sarnasust kõigi ruumis viibijate omadega peetakse endastmõistetavaks – esialgu. Ent peagi leiad end olevat kõigi külmade, mõistmatute pilkude keskpunktist. Aimad, et oled kuidagi eksinud tolle ruumi toimimisseaduste vastu, kuid ei suuda oma viga üles leida. Oled ju lihtsalt…sina ise. Teadmata isegi, kelle soovi ja tahtmise pärast sa just selline oled.

/../ saabub paljudele inimestele aeg, mil läbi ja lõhki tuttavas kultuuris iseseisvalt ja nõuandjateta hakkama saada, liiga ootamatult. Järsku pead sa olema midagi enamat kui see, kelleks sind kasvatati – kuid ei saa olla ka selline, millisena sa sündisid. Pead olema ühtaegu Sina Ise ja Midagi Enamat. Ehk leidub keegi, kes hüüab : “Jookse!”, ja sa põgened. Mõtled, et jätad selle maa ning alustad uut elu kusagil mujal või tuled tagasi siis, kui kõik on sinu jaoks ideaalne. Ent seda ideaalset olukorda võibki ootama jääda. Iseendaks olemist antud võimaluste piires ei õpeta miski peale elu enda.

Üksikisiku tasandil kaaluvad isiklikud mured, unistused, tundmused kaugelt üles tõsise vajaduse patriotismi ning rahvusliku uhkuse järele. Kuidas tunda uhkust ja armastust ühiskonna vastu, kui sinu panust sellesse ühiskonda ei taheta hinnata ning mõnikord sinu soovidest ja igatsustest lihtsalt üle sõidetakse, ning kui mõned inimesed annavad sulle lubadusi ainult selleks, et enda aktsiaid tõsta?

/../ Isamaaarmastus on ju tegelikult kiindumus sellesse keskkonda, inimestesse ja kultuuri, mille kõrval ja sees oleme pikka aega elanud, mida tundma õppinud ja mille häid kui ka halbu külgi avastanud ja omaks võtnud.

/.../ Kiindumus võib alguse saada tänutundest, füüsilisest meeldivusest, väga ja väga isiklikest ning enamasti teistele mõistetamatutest põhjustest. Mõnikord ka uudishimust millegi ebatavalise ja raskesti mõistetava vastu. Ühest eredast mälestuskillust. Aga kohusetundest ? Tundub nõnda, et praegustes noortes püütakse isamaaarmastust ja rahvuslikkust kasvatada seeläbi, et tuletatakse neile meelde “tänuvõlga” oma kodumaa, vanemate, vabaduse ees.

/.../ Edward Käärkäe hinges valitseb ebakindlus talle äärelinna inimeste, elustiili ja bürokraatia poolt asetatud ootuste suhtes. Selles ühiskonnas, mida ta ei mõista ja kuhu ta oli sattunud juhuse läbi, on Boggside perekond tema jaoks ainus pidepunkt. Peg Boggs on teda emalikult, tingimusteta omaks võtnud, perepoeg Kevin vaimustunud lapselikult Edwardi võimetest, nähes käärkätes pigem enneolematult “cooli” atraktsiooni kui hirmuäratavat puuet. Peretütar Kim on õppinud Edwardit armastama läbi kaastunde. Edwardi kui olendi lõpetamatus ja haavatavus ei häirinud Boggse ning selles perekonnas sai ta olla tema ise. Kogu ülejäänud värvikirev “äärelinna paradiis” aga ei võtnud Edwardit lõpuni omaks ning nende ajutinegi huvi tema vastu lahtus kiiresti.

Pole ime, et Edwardi kiindumus nendesse, kes olid ta tunnistanud oma perekonna liikmeks, oli määratu, ning tema hirm kõigi teiste ees samavõrra suur. Kindlasti ei ole kiindumus ükskõik kellesse või millesse etteplaneeritav. Meis ei tekita seda tunnet ju tugev tahtejõud, vaid eelkõige isiklik positiivne kogemus ja emotsioon. Ning me ei pruugi esialgu olla sellest kiindumusest isegi teadlikud, võibolla arvame end tundvat sootuks vastupidist – pettumust, viha, jõuetust, abitust. Mõnikord tuleb kiindumus mingisse ühiskonda välja kõige ootamatumal hetkel. Ükskõik kui sügavalt ei arvaks me ka end seda ühiskonda vihkavat, on temas ikka midagi, mis meile isiklikult korda läheb. Kui rünnatakse seda, millest tõeliselt hoolime, jäävad igasugused poolt –või-vastu- argumendid kõrvale. Sellistel hetkedel reageerime me kiiresti ja vahel iseendid üllatades, tunnistades niimoodi kellegi või millegi tegelikku tähendust enda jaoks. Ent alati ei hinnata meie tegusid nende kõige olulisema tulemuse, vaid nende etteaimamatute ja külma dušina mõjuvate kõrvalmõjude järgi.

/.../ munder võib selles kalgis ja banaalses ühiskonnas määrata, millisena sind ennast nähakse. Need, kes astusid II Maailmasõja ajal ühte või teise armeesse, olid keskkooli lõpetajad, kelle unistused pääseda ülikooli ja ehitada oma elu üles takerdusid sissemarssinud võõra kultuuri seatud tingimustesse. Kuidas valida poolt, kui sa ei tea, milliseks ajalugu kujuneb? Kuidas on üldse võimalik teha valikut ühe või teise otsustuse kasuks, kui ei tea, mis on “ajaloovaimu” silmis õige ja hea, mis vale ja halb? Aeg ja koht, tingimused ja võimalused, kus eestlased nende valikute ette asetati, tegid nad relvituks. Nad leppisid võimalustega, mida pakuti.

/.../ Isiklikud unistused, vajadus olla Mina ise ja Midagi Veel, omandada haridus ning leida töökoht. Lihtsad asjad. Hirm kaotada oma kodu, oma perekond, OMA vabadus, oma kultuur. Tülgastus võõraste kommete ja põhimõtete vastu. Vaid kõige selle summa pani eestlasi hindama oma maa, OMA rahva keskel elamise võimalust. Kahjuks rebis rahva pooleks küsimus, kuidas ning kas ja kellega koos tegutsedes OMA kõige paremini kaitsta. Kes aga oskaks end täie kindlusega kaitsta, kui ta peale vaadatakse silmaklappidega, välistades mõistmise?

/.../ Me peaks leidma endas Peg Boggs´i, kes hüüab Edwardi jälitajatele: “Jätke ta rahule! Midagi halba pole juhtunud! See on lihtsalt üks väike kriimustus….” Kas meie kultuurikeskkond on piisavalt õpetanud meile valmidust üksteise eest välja astuda, isegi kui mõni tähtis delegaat euroopa parlamendist ei tule siis meile autoaknast lehvitama? Kas ta on õpetanud, et erandlik [ingl. k. exeptional] ei või ühel hetkel muutuda värdjaks [ingl. k. freak]?

/.../ Meie edusammude kõrval infotehnoloogias, meditsiinis, majanduses kõlavad muu maailma meedias jätkuvalt ka väljendid nagu “Ex – USSR”. Võibolla ei olegi meist 50 aastat kauem hoopis teistsuguses kultuurikeskkonnas elanud inimestele võimalik luua teistsugust kujutluspilti – me ju sadasime neile 15 aastat tagasi kaela nagu mingi veider, vigane olevus seitsme maa ja mere tagant. Täielikult ei ole me suutnud seda kujutluspilti muuta – mitmed Euroopa Liidu “vanad olijad” suhtuvad eelarvamusega uute liikmesriikide kodanikesse. Ehkki oleme püüdnud näidata oma kuulumist pigem Põhjala riikide hulka, näeme enamasti ikka endi liigitamist Ida – Euroopaks, paremal juhul oleme koos Läti ja Leeduga “The Baltics”.

/.../ 1955. aastal veensid ettevõtlikud naiskunstnikud Ajalehtede- Ajakirjade Kirjastust välja andma esimest Käsitööalbumit. 1958. aastal hakkas Tallinna Moemaja juurdekuuluv toimetus tegema Siluetti ja vastmoodustatud kirjastus Kunst üllitas almanahhi Kunst ja Kodu. Eestis müüdi nende väljaannete esimesed tiraažid mõne nädalaga, Käsitööalbumi puhul kunagise kaastöölise sõnul paari tunniga. Nendes ajakirjades säilitasid oma elujõu eestlaslik esteetika, esemeid vääristavad käsitöövõtted ja rahvuslik kodukultuur. 1960. aastate keskpaigaks olid ajakirjade tiraažid mitmekordistunud, peaaegu kaks kolmandikku kõikidest ajakirjadest rändas laiali üle Nõukogude Liidu. Nõudlus järjest kasvas, peagi ujutati toimetus üle kirjade lainega Annelinnast Sahhalini saareni, kirjutajateks nii kodukanad kui kunstikoolide direktorid. Küsimus ei olnud ainult Venemaa sarnaste väljaannete puudumises või viletsas trükipaberis. Ajal, kui eesti rahvast “ei olnud olemas”, kui rahvusliku eripära liigne rõhutamine tõi süüdistusi natsionalismis ning seda peeti nõukogude inimese juures vaat et (vaimseks) puudeks, võitis eesti mood, eesti kodukujundus ja kodukultuur “nõukogude inimese” tunnustuse kui silmatorkavalt teistest erinev. See võitis ÕIGUSE ERINEDA, ja rahvuslikkus ei olnud siis enam “puue” Ning need ajakirjad kestsid kuni esimeste iseseisvuse taastamise järgsete aastateni, jäädes tabamatuks tsensuuri nooltest ( kui mitte arvestada ajakirjade koostajate enesetsensuuri ). Selle aja jooksul tegid ajakirjadele kaastööd kümned, kui mitte sajad kunstnikud enam kui 20 kunstialalt, luues tuhandeid kavandeid ja eskiise, mille põhiline eesmärk oli vastanduda tsentraliseeritusele, standardiseeritusele, nõukogude kodaniku ehk massiinimese kujundamisele. Ning mingis mõttes oli taoline “vastukultuur” edukamgi kui avalik dissidentlus, sest kodu oli, on ja jääb eestlase kindluseks, varjupaigaks, samamoodi nagu Edward Käärkäele tema loss, mille katkisel pööningul ta oma jääskulptuure tahus.

Kodust paistis välja rahva tegelik elujõud. Ehkki eestlane oli allutatud võõrastele ( ja vahel rohkem naeruväärsetele kui julmadele) reeglitele, ehkki me ei saanud ega julgenud olla päriselt Meie Ise, rääkimata Millestki Veel, ei olnud võõras kultuur meid päriselt sandistanud. Me suutsime luua endale Oma Näo, olime kurioosum, kommunistliku ideoloogia kontekstis pea võimatu nähtus – erinesime Massist.

/.../ Käisin meie uues kunstitemplis Kumus 22. märtsil vaatamas 1992. aastal tehtud filmi” Baraka” ( “Õnn”.) Sõnadeta, vaid imeliste kaadrite ja muusikaga, andis see film edasi üht olulist sõnumit: on hea, kui kõikidel elusolenditel siin üksildasel, kosmoses hulpival planeedil, olenemata nende liigist, rassist, naha, juuste ja silmade värvist, on kasvõi üks paik, kus nad saavad olla Nemad Ise. Kus ei pea alati tormama, et olla Midagi Enamat, sest kellelgi on vaja just nimelt Sind Ennast, Nagu Sa Oled. Et kõneleksid seda keelt ja kannaksid just selliseid rõivaid. Et laulaksid just selliseid laule, et räägiksid selliseid lugusid. Koht, kus sinu eripäradesse ei suhtuta eelarvamusega ning kust sind ei aeta minema, tagasi su lossi, omaenda kurvastusse ja üksiolemisse /.../

Filmi – Edward Käärkäsi aeti tagasi tema lossi. Sina, kes sa püüdsid tema rollis hakkama saada, mõtle nüüd järgi. Kas ei ole sinu käsi….nojah, käsi, hm… ühesõnaga, kas pole sinul läinud paremini ? /.../ Kuhu sa ka ei läheks, saad kindlalt öelda, Kes Sa Oled ning kus on su Kodu. Kui kuulumine sellesse ühiskonda, sellesse kultuuri on andnud sulle piisava kindlustunde ja eneseaustuse, siis ütled sa, et oled Eestist.

/.../ Kuuluvustundeta on inimene ühelt poolt Edward Käärkäe sarnane: lõpetamata ja tõrjutud. Kuid teisalt oleks ka iga kultuur ilma selliste erandlike inimesteta sisemiselt surnud, diskussioonivõimetu. Meid liidab sallivus, tunnustus üksteisele, see, kui erinevusi ei peeta vaeguseks.

/.../ Me ei saa lasta ühiskonna vigadel ja puudustel end muuta, kuni muutume iseendile vastikuks. Me ei saa ka enda loodud ja kujundatud keskkonnaga sidemeid täielikult läbi lõigata ja solvunult minema joosta. Meil on vaja seda keskkonda, seda keelt ja kultuuri, sest vaid siin mõistetakse täielikult, Kes Me Oleme.
Mida tähendab sulle eestlus? Julgust olla meie ise, sest me olemegi juba Midagi Enamat.

Aga see viimane kehtib ka kõigi teiste kohta.

Kui te peate seda esseed labaseks ja läägeks, pidage pealegi. Ma sain muidu I koha ja "raskelt pappi" ta eest ;-)))) Ma ei ütle, et see kõik üks-ühele õige on, aga igatahes praegu on küll "deja vu" tunne.



laupäev, mai 12, 2007

Redfoxi lühiuudised.

oimaolenunine. aga tahtsin öelda, et näitusele üks töö võeti teist mitte. see laste ja pultidega sai...kui ma nüüd õigesti aru sain ikka.
ja märsid viisin ka ära Rahvaülikoonu.
ja...ott, midagi veel. ahjaa ma vaatasin et neid on 325 kokku. esseesi. seal noh. võitslusel. Et ega mul vist ei ole aboluutselt midagi loota, ja ihukarvad tõesevad püsti kes on selle žüriis!!!!! miks ma nende šaakalite ette küll viskasin selle tüki. nad teevad mu põrmuks. jälle öeldakse kindlasti et kuradi amatöör, ime kodus lutti või kuidas see käiski. oimaivõi. kui õudne on olla praegust.

hüva side lõpp

reede, mai 11, 2007

Oot, kas ma vaatasin Eurovisiooni Lauluvõistlust?

Did I watch Eurovision Song Contest or not?

Eriti ma teda ei vaadanud, sest ma ju tikkisin. Ja hullemate etteastete ajal oli heli ka "tumma peal". Näiteks Bulgaaria ajal, mis oli kui kohv soola ja suhkruga.

No, I did not watch this contest too faithfully, because I was embroidering them felted balls. And during worst performances I also had the sound on "mute". For instance Bulgaria, which sounded like coffee with salt and sugar.


Küll nägin ma seda, et millegipärast tantsisid laval talvised tegelased, kuigi on mai. Siis nägin veel, et soomlased olid oma tantsunumbris esile tõstnud kaks punapead. See mulle loomulikult meeldis.

I did see that for some reason there were wintertime characters on stage although it is may. Then I saw that the fins had highlighted redheadedness in the dance number. Naturally to my liking.

Ja kuigi ma ootasin väga, milline ime suudetakse korda saata soomlaste inglise keele aktsendiga, läks asi nagu pidigi.
And although I was anxious to see, what kind of miracles they master with the finnish people english accents, veerything went as it was supposed to...

Letsii huudis haad vöökin piip-l rilli aa huu ävv ooganaised oll siss. Nau ids taim voor võuting duu biginn. vee-aar gõuin tuu sõu šoooot videos ögennn. Võut, Võut, võut! De nekssst fainalisst iis.....Tööökei!


Väga hästi valitud meesõhtujuht muidugi juhtis aktsendilt tähelepanu kõrvale... Kas seal oli naissaatejuht ka? Ma ei näinudki teda.
Well chosen male host drew the attention away from the bad accent, of course. Was there a female host t? I wasn´t looking at HER.

kolmapäev, mai 09, 2007

Lugupeetud Laine Jänes

Teie istute Toompeal ja teie ei kuule, ise koorijuht, kui fenomenaalselt valesti ja mööda laulsid need vene mutikesed sealsamas lähedal Tõnismäel oma laulukesi. See oli nagu mingi ketassae hääl rikkis grammofonilt. Oeh, õudust, ja homme veel Eurovisoon. VEEL peab viisipidamatust kuulma. Kuidas see inimlikult võimalik välja on kannatada, öelge mulle?
Praegu tunduks papsi harjutamine ka täitsa normaalne, lõõritas oma aafrika kava "keke-leelesid" siin ükspäev. ...Või mine tea.
Mis tuletab meelde, et kontserdi kinkekaart ikka välja vahetamata. Hooaeg lõpeb ära ja....

esmaspäev, mai 07, 2007

Nojah. Et siis, kuidas edasi?

Seda kõik muudkui küsivad, retooriliselt ja tõsiselt, kuigi vahet on võimatu teha, mismoodi keegi parasjagu seda mõtleb.Kas nüüd on kiil eestlaste ja venelaste vahel? ma ütleks ei, aga pättide ja normaalsete inimeste vahel on ju alati kiil olnud, olgu mis rahvus tahes. Mitteeestlane ei ole too, kes pole sündinud eestlaseks. Mitteeestlane on inimene, kes ei oska lugu pidada maast, kus ta elab ja inimestest, kelle seas viibib.
Kas meil peab dialoogi tihenema? Ilmselt, kuigi vähemasti minu majas on tegu üsna ühepoolse monoloogiga...ja mitte minu pärast. Ka mitte rahvuse pärast. Kõige rohkem ilmselt haridustaseme pärast. Või noh, seetõttu, et mõni inimene arvab endast palju rohkem, kui ta tegelikult väärt on. See pole rahvuse küsimus, lihtsalt leidub mingeid kuramuse tümakaid igal pool, kellele üldse mitte miski kohale ei jõua, kes mitte kusagil elades seadust ei järgiks, kes on valmis ükskõik kellele nuga selga lööma. Kas kõik me Eesti inimesed peaks mühakate pärast mingit uut strateegiat otsima meeleheitlikult? Kamm onn.

Ühiskonnas on alati mingi lõhe ju. Üks lihtsalt asendub teisega. Kui kaks inimest üksikule saarele sattuvad võib ka nende vahel sügav lõhe valitseda. Nojah, selle all võib mõelda ka ühe püütud kala või mägedevahelist kuristikku. Aga võibolla ka optimismi ja pessimismi vaheline lõhe, alates sellest kas see on saar või poolsaar ja lõpetades sellega, et kas saarelt on võimalik minema pääseda või ei. Aga mis siin siis nii erilist on? See on universaalne probleem, õppida omavahel suhtlema ja kokku leppima ja tegutsema seejärel ühise eesmärgi nimel. Hakkame hällis juba lällutama ja ikka ei oska? Kuigi jah, ega Eestis eriti kerge ei ole aru saada, mis see ühine eesmärk on, milles kokku leppida tuleks. Mõned ei saagi sellest aru. Mõned ei hakkagi saama. Mõnedele loevad ainult isiklikud eesmärgid. Mõnele partei omad. Ja mis siis? C´est la Vie. Ahvilegi selge.
Lepiks kõigepealt kokku ikka selles, et keegi meist ei ole üksi omaenda üksikul saarel, üksikisikud ega inimgrupid. Eesti on üks terve maa. Ja lepiks kokku, et kui me oleme saarel nimega Eesti, siis eelkõige püüab merehädaline leida ühist keelt aborigeeniga, kasvõi märkide keeles, kui alguses raske on sõnu järgi hääldada. Mitte et aborigeenide pealik annab merehädalise keeles aru, kesse kurat TEMA on ja mida TEMA sest merehädalisest tahab, ja kui ei oska, siis on MOTT. Aga vot kui vulkaan hakkab purskama, siis on kõigiga kööga. Vot niimoodi arvan mina. Saage aru kuidas tahate.

pühapäev, mai 06, 2007

Eurovisoonirahva punktitabeli simulaator

ehk Eurovision Nation Scoreboard Simulator. Aega võtab, sunnik, jõudsin Project Gutenbergist tüki mingit suvalist tarkade mõtete raamatut lugeda selle tulemuse ootamisega. Lükkasin seal neid pulki, et kui palju šanssu ma arvan mingil laulul olevat. ja lõppvõistuleelu tulem oli sääne.

1. Ukraine (262)
2. Moldova (258)
3. Germany (238)
4. Romania (223)
5. Slovenia (181)
6. Bulgaria (145)
7. Russia (140)
8. Denmark (125)
9. Serbia (115)
10. Israel (112)
11. Finland (100)
12. Estonia (84)
13. Hungary (73)
14. Greece (70)
15. Belarus (69)
16. Bosnia Herzegovina (62)
17. Ireland (45)
18. Sweden (43)
19. Montenegro (27)
20. France (21)
21. United Kingdom (19)
22. Spain (15)
23. Lithuania (9)
24. Armenia (0)
Mis kammaijaa? Epilk ja Osolin lööksid pea kidra sisse vist.
Ja pool-leelu saaks endale sellise auklikuks punktistatud tabeli:

1. Bulgaria (270)
2. Denmark (229)
3. Moldova (224)
4. Slovenia (195)
5. Estonia (163)
6. Belarus (129)
7. Serbia (125)
8. Israel (117)
9. Montenegro (109)
10. Hungary (107)
11. Georgia (103)
12. Belgium (99)
13. Poland (83)
14. Macedonia (73)
15. Austria (71)
16. Portugal (62)
17. Andorra (60)
18. Iceland (46)
19. Malta (42)
20. Switzerland (38)
21. Cyprus (28)
22. Czech Republic (16)
23. Turkey (14)
24. Croatia (11)
25. Latvia (11)
26. Netherlands (9)
27. Norway (2)
28. Albania (0)
Proovisin sellise variandi ka järele, kus käib õudne naabripoliitika.
Lõpp-leelu:
1. Montenegro (286)
2. Russia (216)
3. Macedonia (215)
4. Serbia (197)
5. Germany (161)
6. Denmark (147)
7. Bosnia Herzegovina (142)
8. Moldova (138)
9. Finland (133)
10. Bulgaria (130)
11. Turkey (100)
12. Ukraine (82)
13. Armenia (78)
14. Switzerland (76)
15. Greece (73)
16. Andorra (68)
17. Slovenia (52)
18. Romania (45)
19. Lithuania (36)
20. Spain (20)
21. France (12)
22. United Kingdom (12)
23. Sweden (10)
24. Ireland (7)
Pool-leelu:

1. Montenegro (307)
2. Macedonia (253)
3. Serbia (180)
4. Denmark (178)
5. Slovenia (162)
6. Moldova (154)
7. Switzerland (130)
8. Turkey (126)
9. Andorra (100)
10. Bulgaria (99)
11. Hungary (92)
12. Estonia (75)
13. Israel (67)
14. Austria (63)
15. Croatia (63)
16. Georgia (56)
17. Iceland (46)
18. Portugal (43)
19. Belarus (42)
20. Malta (41)
21. Poland (34)
22. Latvia (27)
23. Albania (22)
24. Cyprus (21)
25. Belgium (16)
26. Netherlands (14)
27. Czech Republic (13)
28. Norway (12)
Enomaitea eriline Uduvere.
Kuule, pühabahtal võib ju sutike lollitada?

Kas tõesti Okupatsioonide Muuseum

ei saanudki ühtki kolksu selle aprillilõpujamaga?
Üsna irooniline siis küll.

laupäev, mai 05, 2007

Mu grammatika on jõle?

Hiina keele kohta võibolla küll.

Mida tegi Trikimees Paavli kaltsukas?

Ma saan aru, väga kollane pealkiri. Aga ei saa ju eputamata jätta! Tema mind ei näinud, ma olin nähtamatu :-))
Igal juhul paistis toimuvat mingi suur hommiku või siis muidu mantlite kokkuostmine. Mis pagan ta nüüd plaanib? Võibolla lihtsalt heategevuseks. Aga äkki tekitab pataljoni Punaarmeelasi kuidagi nende sisse? No misiganes. Vahva igatahes lauba omku näha siukest tegelast peaaegu koduukse ees. Mis sest et trikke ta ei teinud...vähemalt kuna ma seal olin.

What did the estonian star magician in second hand shop near the most dangerous part of town?
I understand it is a very yellow title, but I cannot just leave it...you know? I have seen him. He didn´t see me, I was invisible. Anyway, he seemed engaged in a larger coat or morning gown buying action. What the heck is he up to now? Maybe it is just charity. But maybe he makes a troop of soldiers magically appear in those coats..... hatever. It is fun seeing someone like that on saturday so near my house. Although he didn´t do any tricks, at least until I was there.

reede, mai 04, 2007

Märsikonkurss

Bag contest.
No ma nii kibelen. aga ma ei saa teile näidata veel midagi.
I am itching to show you the bag I have done but I can´t. Yet.
Ei, pagan, ma tunnen end hetkel siiski andekana.
Damn, I do feel talented, well at this point.
Tegelikult enamus aega ma ju tunnen et ei oska midagi. Iga ülesanne, suur või väike. on justkui läbi müüri jooksmine.
Because, most of the time I feel I can´t do anything right. Every task, big or stiny is like running through brick wall.
Alati saan ise rohkem viga kui sein...Teistel tuleb kõik nii kergelt. Või see näib nõnda.
I often end up getting more damage than the wall....Others just seem to dance through life. Or it is just the way it seems to ME.
Seekord jah, sellest müürist on läbi kõnnitud! Kolm kotti. No mida ma saan öelda ilma liiga palju ütlemata...? Et üks on lõuna poolt. Üks on justkui sellise tähtsa tegelasega seotud. Ja üks on seotud ühe väiksemat sorti saarega.
But yes, this wall surrendered. Three bags. Well, what can I say without saying too much...? One is sort of ...laconic. One is connected to a very important guy. One is sort of naive, but funky.

varsti varsti varsti saate fotosid näha. Halastage! Kupjad siuksed :-))
Soonsoonsoon you WILL see the photos! Have mercy! Slavedrivers :-))

Siin ongi punkt.

Ending point here.
Kõigile juba olnud ülereageerimistele.
All the way too emotional reactions I might have had.
Aga teate, ma ei saanud ju lihtsalt leppida lavendliõlivanni või tuvide narrimisega, et kogu seda stressi maandada. Eksju.
But you know, I couldn´t just satisfy with lavender oil bath or harassing pigeons to fight with the stress of late.
Internet on ja jääb...mingisugusel määral vandumistoruks (vt. Dr. Dolittle, sea muinasjutt)
Internet will always be a cursing pipe (check Dr. Dolittle, pig´s fairytale)

Nalju ma küll ei kahetse. Huumor on terviseks, ütles pajapraad inimsööjale.
Jokes...those I do not regret. Cheers, said the roastbeef to the cannibal.

Veel üks veider unenägu

ma nägin unes et ma olin mingi väikeaadlik, mul oli tilluke mõis ja jõledalt hobuseid. Aga selles pisikeses mõisas tuli mul korraldada mingi hirmus suur pidu. Ma tellisin toitu üle terve mandri ja külalisi oli nii minevikust kui tulevikust. Mind sunniti ka Põõsa - Jürkat kutsuma, ja ma vist püüdsin teda mürgitada või ta voodit põlema panna. Sorri, George. Siis oli seal see rakettmees, kes lendas akendest sisse välja, ja oli rääkiv Muna Alice´ist Imedemaal, kes püüdis teha revolutsiooni. Ja järsku kõik toit kadus ära nagu tina tuhka, ja külalised olid jube vihased ja mina otsisin ja otsisin seda toitu igalt poolt. ma mõtlesin et kui leian vähemalt võileiva, siis....Viimane asi, mida mäletan, oli tooli peal seisev Charles De Gaulle, kel oli seljas lilla jakk nagu šokolaadivabrikant Wonkal, ja kes itsitas ja haukas grillitud kanakoiba, ja see ajas mu õudselt närvi.
I dreamed I was some baroness or something, at least I had a mansion and 45 horses, and I had to arrange this huge ball, like HUGE, I ordered food from 25 countries, and there were guests from the past and the future, and I was forced to invite George Bush and I think I tried to poison him and set his bed on fire. and then there was the Rocket Man, flying in and out of the windows, and the Egg from Alice in Wonderland tried to pull off a revolution. and then the food was gone and the guests got angry at me, I was terrified, I was thinking: there WAS food, there was! where could it be, I must find a sandwich? and kept looking under the table and behind a throne. the last thing I remember is Charles De Gaulle standing on a chair, wearing a Willy Wonka costume giggling and holding a baked chicken leg and mumbling with his mouth full, which is so annoying.

neljapäev, mai 03, 2007

Eestlased ajavad venelased Eestist välja.

Jah. Ei, mis - Venemaalt ka ajame ära. Kasutades kõrvenõgeseid ja setu leelokoori. Otse Põhja- Jäämerre ajame ja laseme jääkarudel renti küsida. Tegelikult võiks nagu üldse kõik inimesed Maakeralt ajada Kuu peale (kuradi kitsaks läheks neil seal) ja siis üksinda mööda maailma ülbama hakata.
...
...
Vaikus?
...
...
No kuulge. Tulge mõistusele. Ma tahaks tõega näha inimest, kes esimestki lauset usub. Aga võibolla ei taha ka - ma juba nägin ka inimest, kes seda viimast on valmis kohe päriselt uskuma, värisedes ja nuttes ja peaaegu hüsteeriasse sattudes. Minul enam naljakas pole. Teil on? Selliseid asju on imelik lugeda, mõtled, et see pole võimalik, et mu kulmud on praegu keset pealage, aga näe, on küll.
Kuulge poldid. Keegi ei aja mitte kedagi mitte kusagile. See on ju totrus. Heldene aeg küll, kuidas üldse sellist udu võib levitada. ja need Kasukad või kasakad ei aja meie Mantleid ka mitte kusagile. Ainult, noh...niidi võiksite mul küll aidata.... ma olen uudiste lugemisest juba poolpimedaks jäänud. ...ah, sunnik, vale värvi ka veel.

Pealegi, te ju ometi mõistate, et kui eestlased maailma ainsaks rahvaks jääks, siis on varsti kõigil ahvidel migreen ja maohaavad.

Ähh, hea nali!

Kahvel, küsimus Juhan Kivirähule: Mida oleks Juhan Kivirähk teinud Andrus Ansipi ASEMEL?
Mina tõesti ei tea, mis ta seal oleks teinud, võibolla kätšinud Ansipi naisega või mänginud padjasõda?
On see eesti keel ikka ka üks paras labürint.

Hüva, hüva, ma tean küll, mis selle all mõeldi, aga kas pole ta tõesti üks vildakas viis küsida....mida sa MINU asemel teeks? Väga huvitavaid pakkumisi võib tulla.

Unenägu turismireisi, rääkivate surnute ja laibapõletamisega.

Nii et jälle olin ma kellegi teise unenäos. Seekord mampsi.
So I ended up in another dream seen by someone else. Moms this time.
Ema: "Me olime mõlemad mingil ekskursioonil."
Mina: "Kuskohta?
Ema: "Jeruusalemma."
Mina: "Siis see küll mina polnud kes sinuga kaasas oli."
Ema: "Ükskõik. Igatahes me olime Jeruusalemmas, ja kõik oli väga segane ["üllatus üllatus", mõtlesin mina], et kuhu tohivad tursitid minna, ja kuhu kõik, ja kuhu ainult juudid. Ja siis oli seal selline müür, nagu Berliinis, aga see pidi kaitsma turiste, sest juudid kahtlustasid absoluutselt igaüht kurjas soovis nende habe maha ajada. Siis sina läksid turismigrupiga edasi kuskile väljakaevamistele aga mina jäin maha. Nägin veel, et tädi L. oli ka kaasas meiega ja ajas sinuga juttu."
Mina: "Ei, siis ma KINDLASTI ei olnud kohe mingil juhul selles unenäos. Ma ei ole selleks nõusolekut andnud! ja veel tädi L! Ei, Ma ei saanud seal olla lihtsalt!" (Tädi L. on hirmus latatara ja kohutav vandenõuteoreetik ja keelepeksja ja oihma ei või, igatahes, ma kindlasti ei läheks mingile paganama reisile koos temaga. Isegi kellegi teise unes mitte.)
Ema: "Olid küll, las ma nüüd...Ära sega. Ja kui ma järgi jõudsin teile, siis te parajasti hakkasite laipu põletama, mis te olite leidnud arheoloogilisel kaevamisel, mingid korstnad tulid maa seest välja ja laibad olid nende kohal lavatsite peal. Keegi rabbi või niisama hull veel ütles, et nüüd me tutvustame teile juudi matusekombeid. "
Mina: "Oehhh..."
Ema: " Ja need laibad seal kärssasid siis, ja siis hakkas rabbi karjuma et "Vaata, vaata, üks laseb jalga praegu!" Ja haaras ühel laibal jalast. Ja see oligi puha roosaks läinud, ja tõusis istuli ja tutistas seda rabit hirmsasti. Oli mingi naine lillas kleidis. Ja siis olid järsku kõik jälle kadunud kuhugi, ja mina üksi selle laibaga, ja ta ütles et ära muretse, küll sa nad kätte saad. Ja siis me jalutasime, hästi mõistlik laip, või no naine, oli [Mina:"ooooooohhhhhhh jeekim...."] ja ta oli ka matemaatikat õppinud ja [Mina: Einomuidugi.....]
Ema jätkas: "Ja siis meid ei lubatud lahkuda Iisraelist, me sattusime mingile kohtuprotsessile ja MINA olin juutidele midagi halvasti ütelnud või teinud. tädi L. hakkas rääkima et see on see V. maalt [üks sugulane, keda L. kõigis oma hädades ja viltuminekutes süüdistab], et see V. on kõik korraldanud sest ta tahab tema õmblusmasinat endale...."
Mina: " Ma ütlen sulle, see oli keegi teine seal, mina ei saa nii jaburas unenäos olla. "
Ema: "Ei olid ikka küll. Aga me saime sealt parvega tulema!"
Mina [mõmisen omaette:]ära nüüd ütle veel et sa selle oma juustega kokku sidusid....


Translation:
Mom: We were both on an excursion to Jerusalem.
Me: Jerusalem? Now THAT could NOT have been me!!!!
Mom: Yes, we were. It was all messed up [big surprise, I thought], tourists were meant to go to one place, there were spots everyone could go and places where only the jews could go. And then there was a wall, like the Berlin one, but it was to protect orthodox jews from people who wanted to shave them. Then you and the group went to some excavations and I stayed behind. I saw aunt L. was with you...
Me: Look, then I DEFINATELY could never have been in such a dream! [aunt L. just won´t shut up, and she has all these conspiracy theories you wouldn´t believe.....I wouldnt go on a tour with her even in someone else´s dream]
Mom: Now, let me... Then when I caught up with you, you had excavated dead bodies and prepared to burn them. There were some sort of chimneys coming out of the ground and the bodies were on top of these. And some sort of rabbi said: "Now we are going to introduce you to jewish burial traditions!"
Me: oh dear....
Mom: then these bodies fried there, and suddenly the rabbi starts to scream: "Stop her, stop her, she is trying to escape!" and grabbed one corpse from the leg. And indeed, the corpse had gone all pink and got up seated and pulled the rabbis hair something awful! It was a woman in a purple dress. Then I was suddenly alone with the corpse, everyone was gone, and she said: "Don´t worry, you´ll catch them!" and we slowly walked up the hill. She was a nice corpse, or a person [me: oohhhhh dear....], and she had studied accounting [me: well, yeah, right]
Mom continued: and then we weren´t allowed to leave Israel, we got in the middle of a court case, and I was accused of saying something awful to the jews! and aunt L. said it is V. from the country [ a relative whom L. accuses of stalking her], that V. arranged all this, to get her hands on my sewing machine!"
Me: I am telling you, I couldn´t have been in such a ridiculous dream!
Mom: You were too! But we got away from there... on a raft!
Me [mumbling]: don´t tell me you tied it together with your hair....

Täielik burtonism.
Total burtonism.

Polegi jäänud muud kui uriseda nende ohmude peale.

Urr Urr Urr, urrrrrõhhrõhh rrrru-uurrr, URR URR LÕRR, urr, urr.

(Teie ärge urisege muidugi, mis te ikka metsistute, aga mina olen nagunii rebane. Nii. )

Urr urr urr URR urr urr urr Urr urr urr URR urr urr urr urr Urr urr urr Urr urr urr urr URR urr
Urr urr urr URR urr urr urr Urr urr urr URR urr urr urr urr Urr urr urr Urr urr urr urr URR urr
URR URR URR URR URR URR URR URR.....

kolmapäev, mai 02, 2007

Muinasjutt Kuradist veskil ja Kaval-Antsust

ehk Venemaa väited, kuidas nii Eesti kui näiteks vaene ilmasüüta Rootsi saadik on nende ründamises ise süüdi.
Kaval-Ants ööbib kummitavas veskis, tuleb Kurat, mängivad kaarte, Kurat kaotab, Kaval-Ants paneb tal sõrmed pihtide vahele, ja ütleb, et ta nimi on Ise. Kurat karjub appi, teised kuradid tulevad ja küsivad et kes tegi? Kurat ütleb, Ise tegi!
sest kutsu Moskvas miilits, et mind rünnatakse.
- "Kes ründab?"
-"Naši!"
-"No kui vaši siis mis asja te halate eks ole?"
-"Ei, TEIE "Naši"!"
- on siis naši naši või vaši naši?
- Teie omad, pagan võtaks...
jne.

Lendan, lendan kasvõi ...ümber lambi...tralalalaa!

Oijessas....hahahahaaaa....uhuhuuu. Ei saanud mina aru millest mu pea ringi käib ja nii pilves tunne on. Istun, koon ja lõkerdan niisama diivanil, nii hea on olla, huhuu, hahaa, hehee. Siis langes pilk lauale ja kinnisele uksele. Nomuidugi, jaaaaa, hüatsindid, mis vanaema eila saatis Viljandist! Roosad. Sellepärast on mul seest ka nii roosa. Hakkas tulema tunne peale, et nüüd lähen teen ühe tiiru...ümber kroonlühtri. Ainult korraks. Nagu ööliblikas Björki videos. Aga läksin ja...tegin hoopis ukse lahti. Huhuu, hahaa. Ja siis toodi lõhnanartsisse ka veel. Oijessasküll.


Ohdearme. I did not understand why my head spins around, round.... such a cloudy feeling. Sit, knit, giggle on the sofa, very nice feeling. Then my glance stopped on the table...and the flowers ...Hyacinth....of course, and the door is closed. Granny sent them yesterday. Pink. Thats why I feel so...pink. I got the feeling I´ll now go on a journey around the light.... the lamp. Just for a second. Like a moth in a Björk video. But I went and...opened the door. And then they brought daffodils. Ohdearme.


Whoopiduuu!

pildid uutest töödest "Asjade seisu" jaoks.

I am hoping to get on an exhibition called Asjade Seis (The State of Things)





Ja see töö on kõik üks!
These are all one piece!
Tal saab mustrit muuta. Asjade SEIS, noh.

Changeable pattern. The STATE of things, you know.

OK, see on selline töö, et mul oli üks pisike 1930. aastatest pärit linikuke, ja ma võtsin sealt pealt need figuurid ja suurendasin ära. Need on 30.ndate lapsed justkui sattunud tänapäeva ja mängivad pultidega.
OK, this is the kind of work that I took a little napkin that was made on 1930ies, there were two figures I enlarged and now the children from 1930ies have somehow gotten into todays world and they are playing with different remote controls
Ostke ära, tengelpungad.
Buy them, fatpockets.

Eesti huumoriga terrorismi vastu

Kodanikud, vorpige nüüd naljavideoid duumasaadikuist, vandaalidest, kes karjuvad "Vsjo Naša!" ja kõigest muust arulagedast ja pange Youtube´i üles. Taustaks Benny Hilli muusika, mingid totakad lastelaulukesed ja homode hümn. Pronto, ale, ale! Youtube on palju suurem "riik" kui Venemaa.
(sorri, et ma kamandan, ma lihtsalt ise ei oska*shameshameshame*)

teisipäev, mai 01, 2007

Pühhvlid! Ahvrika Pühhvlid!

Tõsine mure. Inimesed on metssead. Terve linna inimesed vist. Vähe sellest et mingid hullud parkid trambivad oma 100-kiloste keredega hetkel. Tallatakse alles tärkavat muru, samas kui järjest enam platse on läinud asfaldi alla ja võiks pargid rahule jätta. Aga kus iganes mingi mururiba ümber maja või majade vahel on, sealt läheks nagu pühvlirajad üle. Mitte liblet ka ei jää. Igalt poolt aina otse ja aja kokkuhoidu sisuliselt ju sellega pole. Miks ma Viinis, Londonis, Brüsselis, Helsingis, Stockholmis, Bayeux´s, Saint Malos, Pariisis ja ISEGI Peterburis sellist asja ei näinud? Rääkimata Viljandist ja paljudest teistest väiksematest linnadest. Mu vanaema maja ümber ka, korteriühistu esimees ostis oma rahaga mulla ja muruseemne ja tegi kõik ise, praegu on kõik see 100 rm ainult mullapind. Kusjuures jalgrada plaatidest läheb murust läbi! Aga ei.
Kas tõesti on Tallinna inimestel nii kuradi kiire, ma ütlen. Võtke see kolm sekundit varuks ja minge mööda kõnniteed. Sellepärast on need kuradi tänavad nii tolmused et jää või pimedaks, et muld igal pool lendab. Ja muidugi autodega ka sõidetakse mööda muru, on nad teil mingid ATVd või?
Peaks hakkama uuesti näitama teles seda multikat, kus poiss põrsaks muutus, kui üle murulapi lõikas. See on KOLE, kui te nii teete, saate aru?
Ahh, minge kuu peale, ma ei viitsi jamada rohkem kah. Mõelge ise.

Duumasaadikute viljakusrituaalid?

Issake. Naera puruks. Hahahaa. No ma ei või lihtsalt.
Kus njeed jilusad Jeesti njaised sjiis on?
Russian State Duma members peeping though ladies room window in Tallinn Port.
Kui Pronkssjõduri mjune katsuda, siis ljambad jedenevad hjästi
Russian State Duma Members staring at Bronze Soldiers crotch
Vjaata, sjee küll Bräsiljan Batt Operatsjoon jei ole. Mine Teda jei paneks...
(Russian State Duma members inspecting the Bronze Soldier´s butt.

Homne "Must!": Pronkssõdur nõuab rasvaimule lisaks ka peenise suurendamist.

" Ma ei ole põrmugi rahul," ütleb pronkssõdur, kelle leinavad suunurgad on Botoxi toimel traagilises irves ülespoole väändunud. "Välisesindajate saabumise puhul siia kalmistule lubati mulle täielikku iluoperatsioonide kompleksi. Sain aga ainult rasvaimu, Brasiilia tagumiku ja Botoxit! Kas siis selle nimel teevad Venemaa spämmijad ränkrasket tööd ja ohverdavad ennast, et tuua kõikidele skulptuuridele üle maailma vajalikku infot sellekohastest abivahenditest? Kuidas ma neile surnud tšikkidele, keda siin leiduda võib, siis nüüd peale lähen? " Pronkssõdur ütles, et ta näitas armusangade eemaldamisest jäänud arme ka Vene riigiduuma saadikutele ja kurtis, et ta roosad stringid hõõruvad neid kohti nii mis kole. Riigiduuma saadikud lubasid esitada Peep Preele sellekohase noodi.
Must!´i toimetaja embas eufoorilise Hollywoodi irvega lohutamatut sõdurit ja lubas talle anda Inno telefoninumbri.
Pronkssõdur ütles intervjuu lõpetuseks, et see uus brasiilia tagumik sügeleb nagu sunnik ja kiviseina kah pole, mille vastu ennast nüüd sügada. Must!´i toimetaja halastas talle ja sügas natuke kõige kriitilisemat kohta.
"Ohh..." ohkas Irvitav sõdur. "Vot see on demokraatia!"

Do Not surrender to Russian terrorism.

Ärge alluge Venemaa hirmu ja paanika külvamisele.
School Bully. The level of immaturity in its accusations is unbelievable. I haven´t seen anything like this since 2nd grade.
Koolikiusaja! Ebaküpsuse tase Venemaa retoorikas on uskumatu. Ma pole midagi sellist näinud alates teisest klassist.
Russia IS a terrorist country, it wants to spread fear and loathing amongst its neighbours, especially estonians, cause they drool and itch for this little piece of land. LAND! Everyone wants land.
Venemaa on terrorist, sest ta levitab hirmu ja põlgust oma naabrite hulgas. Eriti eestlaste, sest nende ila tilgub selle tillukese maalapi järele juba sajandeid.
And yet, Russia wouldn´t dare to pick on someone their size, they choose the smaller, cause that´s all they can handle. Bully! Trouble child. Sellistest saavadki enesehävitajad.
Täielik koolikiusaja - valib endast nõrgemaid ja väiksemaid, sest teistega ta toime ei tuleks. Kiusaja! Murelaps. These kind become self-destructive.

And secondly, I repeat: Free Russia from slavery!
Ja teiseks esitan siin veelkord üleskutse: "Nõuame orjuse kaotamist Venemaal!"
Even the most intelligent people (although they could all live in a 1-room-apartement) in Russia cannot think freely, they are slaves to Putin.
Isegi terve mõistusega inimesed (ehkki nad mahuks ühetoalisse korterisse) ei saa Venemaal iseseisvalt mõelda. Nad on Putini orjad.

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee