Nojah. Et siis, kuidas edasi?
Seda kõik muudkui küsivad, retooriliselt ja tõsiselt, kuigi vahet on võimatu teha, mismoodi keegi parasjagu seda mõtleb.Kas nüüd on kiil eestlaste ja venelaste vahel? ma ütleks ei, aga pättide ja normaalsete inimeste vahel on ju alati kiil olnud, olgu mis rahvus tahes. Mitteeestlane ei ole too, kes pole sündinud eestlaseks. Mitteeestlane on inimene, kes ei oska lugu pidada maast, kus ta elab ja inimestest, kelle seas viibib.
Kas meil peab dialoogi tihenema? Ilmselt, kuigi vähemasti minu majas on tegu üsna ühepoolse monoloogiga...ja mitte minu pärast. Ka mitte rahvuse pärast. Kõige rohkem ilmselt haridustaseme pärast. Või noh, seetõttu, et mõni inimene arvab endast palju rohkem, kui ta tegelikult väärt on. See pole rahvuse küsimus, lihtsalt leidub mingeid kuramuse tümakaid igal pool, kellele üldse mitte miski kohale ei jõua, kes mitte kusagil elades seadust ei järgiks, kes on valmis ükskõik kellele nuga selga lööma. Kas kõik me Eesti inimesed peaks mühakate pärast mingit uut strateegiat otsima meeleheitlikult? Kamm onn.
Ühiskonnas on alati mingi lõhe ju. Üks lihtsalt asendub teisega. Kui kaks inimest üksikule saarele sattuvad võib ka nende vahel sügav lõhe valitseda. Nojah, selle all võib mõelda ka ühe püütud kala või mägedevahelist kuristikku. Aga võibolla ka optimismi ja pessimismi vaheline lõhe, alates sellest kas see on saar või poolsaar ja lõpetades sellega, et kas saarelt on võimalik minema pääseda või ei. Aga mis siin siis nii erilist on? See on universaalne probleem, õppida omavahel suhtlema ja kokku leppima ja tegutsema seejärel ühise eesmärgi nimel. Hakkame hällis juba lällutama ja ikka ei oska? Kuigi jah, ega Eestis eriti kerge ei ole aru saada, mis see ühine eesmärk on, milles kokku leppida tuleks. Mõned ei saagi sellest aru. Mõned ei hakkagi saama. Mõnedele loevad ainult isiklikud eesmärgid. Mõnele partei omad. Ja mis siis? C´est la Vie. Ahvilegi selge.
Lepiks kõigepealt kokku ikka selles, et keegi meist ei ole üksi omaenda üksikul saarel, üksikisikud ega inimgrupid. Eesti on üks terve maa. Ja lepiks kokku, et kui me oleme saarel nimega Eesti, siis eelkõige püüab merehädaline leida ühist keelt aborigeeniga, kasvõi märkide keeles, kui alguses raske on sõnu järgi hääldada. Mitte et aborigeenide pealik annab merehädalise keeles aru, kesse kurat TEMA on ja mida TEMA sest merehädalisest tahab, ja kui ei oska, siis on MOTT. Aga vot kui vulkaan hakkab purskama, siis on kõigiga kööga. Vot niimoodi arvan mina. Saage aru kuidas tahate.
Kas meil peab dialoogi tihenema? Ilmselt, kuigi vähemasti minu majas on tegu üsna ühepoolse monoloogiga...ja mitte minu pärast. Ka mitte rahvuse pärast. Kõige rohkem ilmselt haridustaseme pärast. Või noh, seetõttu, et mõni inimene arvab endast palju rohkem, kui ta tegelikult väärt on. See pole rahvuse küsimus, lihtsalt leidub mingeid kuramuse tümakaid igal pool, kellele üldse mitte miski kohale ei jõua, kes mitte kusagil elades seadust ei järgiks, kes on valmis ükskõik kellele nuga selga lööma. Kas kõik me Eesti inimesed peaks mühakate pärast mingit uut strateegiat otsima meeleheitlikult? Kamm onn.
Ühiskonnas on alati mingi lõhe ju. Üks lihtsalt asendub teisega. Kui kaks inimest üksikule saarele sattuvad võib ka nende vahel sügav lõhe valitseda. Nojah, selle all võib mõelda ka ühe püütud kala või mägedevahelist kuristikku. Aga võibolla ka optimismi ja pessimismi vaheline lõhe, alates sellest kas see on saar või poolsaar ja lõpetades sellega, et kas saarelt on võimalik minema pääseda või ei. Aga mis siin siis nii erilist on? See on universaalne probleem, õppida omavahel suhtlema ja kokku leppima ja tegutsema seejärel ühise eesmärgi nimel. Hakkame hällis juba lällutama ja ikka ei oska? Kuigi jah, ega Eestis eriti kerge ei ole aru saada, mis see ühine eesmärk on, milles kokku leppida tuleks. Mõned ei saagi sellest aru. Mõned ei hakkagi saama. Mõnedele loevad ainult isiklikud eesmärgid. Mõnele partei omad. Ja mis siis? C´est la Vie. Ahvilegi selge.
Lepiks kõigepealt kokku ikka selles, et keegi meist ei ole üksi omaenda üksikul saarel, üksikisikud ega inimgrupid. Eesti on üks terve maa. Ja lepiks kokku, et kui me oleme saarel nimega Eesti, siis eelkõige püüab merehädaline leida ühist keelt aborigeeniga, kasvõi märkide keeles, kui alguses raske on sõnu järgi hääldada. Mitte et aborigeenide pealik annab merehädalise keeles aru, kesse kurat TEMA on ja mida TEMA sest merehädalisest tahab, ja kui ei oska, siis on MOTT. Aga vot kui vulkaan hakkab purskama, siis on kõigiga kööga. Vot niimoodi arvan mina. Saage aru kuidas tahate.
Kommentaarid