esmaspäev, mai 14, 2007

Eurovisioon, matakas Euroopa ühtsusele?

Is Eurovision Song contest a crack in European entity now?
Ma pole kunagi lugenud lauluvõistluse järgseist kommentaaridest nii palju viha ja tõrjumist. Toimub hirmus Ida vs. Lääneeuroopa vastandamine (variatsioonidega Balkanimaad vs. ülejäänud Euroopa, Ida vs. Lääs, postsovetlik vs "normaalsed inimesed", Suur Nelik vs. Need Kerjused, Kes Meie Kulul Osalevad jne). Seejuures on mõisted "Ida", "Lääs", postsovetlik, "Ex-Comm", nende inimeste jaoks üpris ähmased ja ühtne arusaam või tõlgendus puudub. Ning kuhu Eesti nende arvates kuulub, ei saa ma üldse aru. Meil justkui ei olegi kohta üheski ruumis. Kõige kindlamalt oleme ainult Soome väikevend. Ent nad ei tahagi meid omatahtsi kuhugi liigitada. Nad tahavad, et me ise ütleks, kes me täpselt oleme. Ja nad oleks sellega päri. Aga mina, totu, suutsin ka nad välja vihastada oma võibolla ebavajalike protestidega ....see paranoia ja usaldamatus seesuguste inimeste suhtes on minus liiga suur.
Kohati avaldavad inimesed soovi omamoodi apartheidiks, et Ida- Eurooplased hoidku omaette ja meie saame siis rahus omi asju ajada. Ei taheta tunnistada, et riikide hulk Euroopas on kasvanud, kasvab veelgi, ja et nendes riikides elavad inimesed ei saa ju midagi parata, kui nad nüüd järsku nn. "Vanalt Euroopalt" jõupositsiooni ära on napsanud. Vähemasti Euroleelul.

Mul tuli seesuguseid kommentaare lugedes meelde oma eelmise (2006. aasta) kevade essee, Edward Käärkäe põhjal kirjutet. Selle eestikeelset varianti ma ei olegi siia viitsinud susada, aga inglise keelne lühikokkuvõte on siin. Kummaline, aga see kõlab kokku praeguse aja sündmustega. Võibolla aitab see aru saada, vähemalt mul endal küll, praegu nii Eestis kui Euroopas tekkinud võõristusest ja leida võimalusi selle ületamiseks (huvitav, kas selliste lõhede tekkimine on nakkav? Ja kas Euroopa riikidevaheline integratsioon on veel puudulikum kui Eestis eestlaste-venelaste oma?).
Siin on mõned lõigud, Essee on Eesti kohta, aga mõelge nii, et see iseloomustab ka seda, kuidas end tunnevad eestivenelased ja Lääne- Euroopa idaeurooplased....ja üldse kõik inimesed, kel ei õnnestu sobida olemasolevasse ühiskonda. Sest integratsioon pole minu meelest niivõrd rahvustevaheline küsimus, vaid universaalne ja samas individuaalne... Kuidas Inimene kusagile sobitub? Ja kes aetakse tema lossi tagasi?

/.../ 1991. aastal, kui me taastasime oma iseseisvuse, valmis USAs üks väga mõtlemapanev ja liigutav film, Edward Käärkäsi. See on lugu hellahingelisest ja andekast Edwardist, kes oma muinasjutulossi üksindusest sattub ootamatult eelarvamusterohke, kuid sensatsioonijanulise äärelinna perekonda. Mulle tundub Eesti kui riigi saatus mõneti sarnane: eks sattusime meiegi iseseisvuse taastamise järel meie jaoks uude olukorda, uude maailma, mis suhtus meisse suure eelarvamusega, ent manas siiski ette sõbraliku näo. Ka indiviididena on eestlasi väntsutatud ühest keskkonnast ja reeglistikust teise nii vaimselt kui füüsiliselt, me oleme pidanud kohanema teistsuguse mõtteviisi ja elustiiliga nii oma kodumaal kui võõrastes ja VASTIKUTES paikades. Kõik see on paratamatult lõhkunud meie minapilti ja enesemääramisvõimet, pannud kahtlema põhilises – kas Meile, Sellistena Nagu Oleme, on Maailmas Kohta?

Kujutle end korraks filmi Edward Käärkäsi nimiosaliseks. Kujutle, et oled terve oma teadliku elu veetnud isoleeritult ning siis järsku tõugatud võõrasse ruumi. Ruumi, kus kehtivad reeglid, mida te pole veel õppinud, kuid mille täitmist teilt vastuvaidlematult nõutakse. Kujutle, et sinu mõtteviisi ja tahtmiste sarnasust kõigi ruumis viibijate omadega peetakse endastmõistetavaks – esialgu. Ent peagi leiad end olevat kõigi külmade, mõistmatute pilkude keskpunktist. Aimad, et oled kuidagi eksinud tolle ruumi toimimisseaduste vastu, kuid ei suuda oma viga üles leida. Oled ju lihtsalt…sina ise. Teadmata isegi, kelle soovi ja tahtmise pärast sa just selline oled.

/../ saabub paljudele inimestele aeg, mil läbi ja lõhki tuttavas kultuuris iseseisvalt ja nõuandjateta hakkama saada, liiga ootamatult. Järsku pead sa olema midagi enamat kui see, kelleks sind kasvatati – kuid ei saa olla ka selline, millisena sa sündisid. Pead olema ühtaegu Sina Ise ja Midagi Enamat. Ehk leidub keegi, kes hüüab : “Jookse!”, ja sa põgened. Mõtled, et jätad selle maa ning alustad uut elu kusagil mujal või tuled tagasi siis, kui kõik on sinu jaoks ideaalne. Ent seda ideaalset olukorda võibki ootama jääda. Iseendaks olemist antud võimaluste piires ei õpeta miski peale elu enda.

Üksikisiku tasandil kaaluvad isiklikud mured, unistused, tundmused kaugelt üles tõsise vajaduse patriotismi ning rahvusliku uhkuse järele. Kuidas tunda uhkust ja armastust ühiskonna vastu, kui sinu panust sellesse ühiskonda ei taheta hinnata ning mõnikord sinu soovidest ja igatsustest lihtsalt üle sõidetakse, ning kui mõned inimesed annavad sulle lubadusi ainult selleks, et enda aktsiaid tõsta?

/../ Isamaaarmastus on ju tegelikult kiindumus sellesse keskkonda, inimestesse ja kultuuri, mille kõrval ja sees oleme pikka aega elanud, mida tundma õppinud ja mille häid kui ka halbu külgi avastanud ja omaks võtnud.

/.../ Kiindumus võib alguse saada tänutundest, füüsilisest meeldivusest, väga ja väga isiklikest ning enamasti teistele mõistetamatutest põhjustest. Mõnikord ka uudishimust millegi ebatavalise ja raskesti mõistetava vastu. Ühest eredast mälestuskillust. Aga kohusetundest ? Tundub nõnda, et praegustes noortes püütakse isamaaarmastust ja rahvuslikkust kasvatada seeläbi, et tuletatakse neile meelde “tänuvõlga” oma kodumaa, vanemate, vabaduse ees.

/.../ Edward Käärkäe hinges valitseb ebakindlus talle äärelinna inimeste, elustiili ja bürokraatia poolt asetatud ootuste suhtes. Selles ühiskonnas, mida ta ei mõista ja kuhu ta oli sattunud juhuse läbi, on Boggside perekond tema jaoks ainus pidepunkt. Peg Boggs on teda emalikult, tingimusteta omaks võtnud, perepoeg Kevin vaimustunud lapselikult Edwardi võimetest, nähes käärkätes pigem enneolematult “cooli” atraktsiooni kui hirmuäratavat puuet. Peretütar Kim on õppinud Edwardit armastama läbi kaastunde. Edwardi kui olendi lõpetamatus ja haavatavus ei häirinud Boggse ning selles perekonnas sai ta olla tema ise. Kogu ülejäänud värvikirev “äärelinna paradiis” aga ei võtnud Edwardit lõpuni omaks ning nende ajutinegi huvi tema vastu lahtus kiiresti.

Pole ime, et Edwardi kiindumus nendesse, kes olid ta tunnistanud oma perekonna liikmeks, oli määratu, ning tema hirm kõigi teiste ees samavõrra suur. Kindlasti ei ole kiindumus ükskõik kellesse või millesse etteplaneeritav. Meis ei tekita seda tunnet ju tugev tahtejõud, vaid eelkõige isiklik positiivne kogemus ja emotsioon. Ning me ei pruugi esialgu olla sellest kiindumusest isegi teadlikud, võibolla arvame end tundvat sootuks vastupidist – pettumust, viha, jõuetust, abitust. Mõnikord tuleb kiindumus mingisse ühiskonda välja kõige ootamatumal hetkel. Ükskõik kui sügavalt ei arvaks me ka end seda ühiskonda vihkavat, on temas ikka midagi, mis meile isiklikult korda läheb. Kui rünnatakse seda, millest tõeliselt hoolime, jäävad igasugused poolt –või-vastu- argumendid kõrvale. Sellistel hetkedel reageerime me kiiresti ja vahel iseendid üllatades, tunnistades niimoodi kellegi või millegi tegelikku tähendust enda jaoks. Ent alati ei hinnata meie tegusid nende kõige olulisema tulemuse, vaid nende etteaimamatute ja külma dušina mõjuvate kõrvalmõjude järgi.

/.../ munder võib selles kalgis ja banaalses ühiskonnas määrata, millisena sind ennast nähakse. Need, kes astusid II Maailmasõja ajal ühte või teise armeesse, olid keskkooli lõpetajad, kelle unistused pääseda ülikooli ja ehitada oma elu üles takerdusid sissemarssinud võõra kultuuri seatud tingimustesse. Kuidas valida poolt, kui sa ei tea, milliseks ajalugu kujuneb? Kuidas on üldse võimalik teha valikut ühe või teise otsustuse kasuks, kui ei tea, mis on “ajaloovaimu” silmis õige ja hea, mis vale ja halb? Aeg ja koht, tingimused ja võimalused, kus eestlased nende valikute ette asetati, tegid nad relvituks. Nad leppisid võimalustega, mida pakuti.

/.../ Isiklikud unistused, vajadus olla Mina ise ja Midagi Veel, omandada haridus ning leida töökoht. Lihtsad asjad. Hirm kaotada oma kodu, oma perekond, OMA vabadus, oma kultuur. Tülgastus võõraste kommete ja põhimõtete vastu. Vaid kõige selle summa pani eestlasi hindama oma maa, OMA rahva keskel elamise võimalust. Kahjuks rebis rahva pooleks küsimus, kuidas ning kas ja kellega koos tegutsedes OMA kõige paremini kaitsta. Kes aga oskaks end täie kindlusega kaitsta, kui ta peale vaadatakse silmaklappidega, välistades mõistmise?

/.../ Me peaks leidma endas Peg Boggs´i, kes hüüab Edwardi jälitajatele: “Jätke ta rahule! Midagi halba pole juhtunud! See on lihtsalt üks väike kriimustus….” Kas meie kultuurikeskkond on piisavalt õpetanud meile valmidust üksteise eest välja astuda, isegi kui mõni tähtis delegaat euroopa parlamendist ei tule siis meile autoaknast lehvitama? Kas ta on õpetanud, et erandlik [ingl. k. exeptional] ei või ühel hetkel muutuda värdjaks [ingl. k. freak]?

/.../ Meie edusammude kõrval infotehnoloogias, meditsiinis, majanduses kõlavad muu maailma meedias jätkuvalt ka väljendid nagu “Ex – USSR”. Võibolla ei olegi meist 50 aastat kauem hoopis teistsuguses kultuurikeskkonnas elanud inimestele võimalik luua teistsugust kujutluspilti – me ju sadasime neile 15 aastat tagasi kaela nagu mingi veider, vigane olevus seitsme maa ja mere tagant. Täielikult ei ole me suutnud seda kujutluspilti muuta – mitmed Euroopa Liidu “vanad olijad” suhtuvad eelarvamusega uute liikmesriikide kodanikesse. Ehkki oleme püüdnud näidata oma kuulumist pigem Põhjala riikide hulka, näeme enamasti ikka endi liigitamist Ida – Euroopaks, paremal juhul oleme koos Läti ja Leeduga “The Baltics”.

/.../ 1955. aastal veensid ettevõtlikud naiskunstnikud Ajalehtede- Ajakirjade Kirjastust välja andma esimest Käsitööalbumit. 1958. aastal hakkas Tallinna Moemaja juurdekuuluv toimetus tegema Siluetti ja vastmoodustatud kirjastus Kunst üllitas almanahhi Kunst ja Kodu. Eestis müüdi nende väljaannete esimesed tiraažid mõne nädalaga, Käsitööalbumi puhul kunagise kaastöölise sõnul paari tunniga. Nendes ajakirjades säilitasid oma elujõu eestlaslik esteetika, esemeid vääristavad käsitöövõtted ja rahvuslik kodukultuur. 1960. aastate keskpaigaks olid ajakirjade tiraažid mitmekordistunud, peaaegu kaks kolmandikku kõikidest ajakirjadest rändas laiali üle Nõukogude Liidu. Nõudlus järjest kasvas, peagi ujutati toimetus üle kirjade lainega Annelinnast Sahhalini saareni, kirjutajateks nii kodukanad kui kunstikoolide direktorid. Küsimus ei olnud ainult Venemaa sarnaste väljaannete puudumises või viletsas trükipaberis. Ajal, kui eesti rahvast “ei olnud olemas”, kui rahvusliku eripära liigne rõhutamine tõi süüdistusi natsionalismis ning seda peeti nõukogude inimese juures vaat et (vaimseks) puudeks, võitis eesti mood, eesti kodukujundus ja kodukultuur “nõukogude inimese” tunnustuse kui silmatorkavalt teistest erinev. See võitis ÕIGUSE ERINEDA, ja rahvuslikkus ei olnud siis enam “puue” Ning need ajakirjad kestsid kuni esimeste iseseisvuse taastamise järgsete aastateni, jäädes tabamatuks tsensuuri nooltest ( kui mitte arvestada ajakirjade koostajate enesetsensuuri ). Selle aja jooksul tegid ajakirjadele kaastööd kümned, kui mitte sajad kunstnikud enam kui 20 kunstialalt, luues tuhandeid kavandeid ja eskiise, mille põhiline eesmärk oli vastanduda tsentraliseeritusele, standardiseeritusele, nõukogude kodaniku ehk massiinimese kujundamisele. Ning mingis mõttes oli taoline “vastukultuur” edukamgi kui avalik dissidentlus, sest kodu oli, on ja jääb eestlase kindluseks, varjupaigaks, samamoodi nagu Edward Käärkäele tema loss, mille katkisel pööningul ta oma jääskulptuure tahus.

Kodust paistis välja rahva tegelik elujõud. Ehkki eestlane oli allutatud võõrastele ( ja vahel rohkem naeruväärsetele kui julmadele) reeglitele, ehkki me ei saanud ega julgenud olla päriselt Meie Ise, rääkimata Millestki Veel, ei olnud võõras kultuur meid päriselt sandistanud. Me suutsime luua endale Oma Näo, olime kurioosum, kommunistliku ideoloogia kontekstis pea võimatu nähtus – erinesime Massist.

/.../ Käisin meie uues kunstitemplis Kumus 22. märtsil vaatamas 1992. aastal tehtud filmi” Baraka” ( “Õnn”.) Sõnadeta, vaid imeliste kaadrite ja muusikaga, andis see film edasi üht olulist sõnumit: on hea, kui kõikidel elusolenditel siin üksildasel, kosmoses hulpival planeedil, olenemata nende liigist, rassist, naha, juuste ja silmade värvist, on kasvõi üks paik, kus nad saavad olla Nemad Ise. Kus ei pea alati tormama, et olla Midagi Enamat, sest kellelgi on vaja just nimelt Sind Ennast, Nagu Sa Oled. Et kõneleksid seda keelt ja kannaksid just selliseid rõivaid. Et laulaksid just selliseid laule, et räägiksid selliseid lugusid. Koht, kus sinu eripäradesse ei suhtuta eelarvamusega ning kust sind ei aeta minema, tagasi su lossi, omaenda kurvastusse ja üksiolemisse /.../

Filmi – Edward Käärkäsi aeti tagasi tema lossi. Sina, kes sa püüdsid tema rollis hakkama saada, mõtle nüüd järgi. Kas ei ole sinu käsi….nojah, käsi, hm… ühesõnaga, kas pole sinul läinud paremini ? /.../ Kuhu sa ka ei läheks, saad kindlalt öelda, Kes Sa Oled ning kus on su Kodu. Kui kuulumine sellesse ühiskonda, sellesse kultuuri on andnud sulle piisava kindlustunde ja eneseaustuse, siis ütled sa, et oled Eestist.

/.../ Kuuluvustundeta on inimene ühelt poolt Edward Käärkäe sarnane: lõpetamata ja tõrjutud. Kuid teisalt oleks ka iga kultuur ilma selliste erandlike inimesteta sisemiselt surnud, diskussioonivõimetu. Meid liidab sallivus, tunnustus üksteisele, see, kui erinevusi ei peeta vaeguseks.

/.../ Me ei saa lasta ühiskonna vigadel ja puudustel end muuta, kuni muutume iseendile vastikuks. Me ei saa ka enda loodud ja kujundatud keskkonnaga sidemeid täielikult läbi lõigata ja solvunult minema joosta. Meil on vaja seda keskkonda, seda keelt ja kultuuri, sest vaid siin mõistetakse täielikult, Kes Me Oleme.
Mida tähendab sulle eestlus? Julgust olla meie ise, sest me olemegi juba Midagi Enamat.

Aga see viimane kehtib ka kõigi teiste kohta.

Kui te peate seda esseed labaseks ja läägeks, pidage pealegi. Ma sain muidu I koha ja "raskelt pappi" ta eest ;-)))) Ma ei ütle, et see kõik üks-ühele õige on, aga igatahes praegu on küll "deja vu" tunne.



Kommentaare ei ole:

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee