Märsinäitusest Eesti Käsitöö Majas.

"Sa jutas", mõtlesin mina, kui neid seinal rippuvaid imeasju nägin. "Ei tea mille eest nad MULLE selle esimese auhinna annavad?" Kõik need asjad olid lihtsalt fantastilised ja teostuselt täiesti laitmatud. Minu töö...ma olen rohkem siiski ideede inimene, disainer, kui käsitöömeister. Sellist viimistluse astet ei saavuta ma eladeski!. Aga ju siis mu Mannis oli see Miski, mis nad ära hüpnotiseeris, nii et isegi kui nad oleks tahtnud midagi muud valida, pidid nad valima selle. Oli see siis see kiiskav kollane või et ta on siukse kujuga või... Et on kaugelt näha, et selle koti tegin mina ja et see on Eesti all over.
"Bugger", thought I, when I saw all of those miraculous creations hanging on the wall. "I wander what they gave ME the 1st prize for?" Those things were fantastic, perfectly finished. Mine is...I am a ideas generator, a designer, more than a crafts master. This finishing touch is beyond my skills. But I guess there was something in my Mary that hypnotized them. Be it color or the skirt-shape or the embroidered flowers... That it is visible from afar that I made it and it is just screaming "ESTONIA!!!" all over.
Teiste tööde hulgas ma Muhu teemat eriti ei kohanudki. Ainult ühel võrkkotil oli nõelaga vilditud peale üks täpselt selline muhu Mann, nagu ma koti juurde kirjutatud lookeses silme ette manasin. Lookese te...saate kunagi hiljem, ma ei tea kuhu ma nad pistsin.
I did not see patterns and designs from the same region as I used among other exhibition works. Just one "shopping bag" ( which also received some kind of special prize) had on it a Mary in life size, just like I imagined her in my story I wrote to go with the bag...
Tegelikult tahan ma ikkagi öelda, et ärgu keegi arvaku, nagu ma oleks võtnud märskikonkursist osa sellepärast, et kunstnikuna pidasin konkurentsi kergelt võidetavaks, et noh, mingid käsitöölised, mina suur seesamune EI kurat võtaks. Kaugel sellest, väga kaugel. Nend einimeste oskused on hirmutavad. Ma mõtlesin pigem, et ma paistan nende kõrval nagu amatöör. Ema ütleb seda ka tegelikult. Ma olen hea planeerija, aga teostus on kohe nagu mingi ristisõda. Kui ma asja üleüldse kavandist materjali suudan viia, siis ma tükk aega kohe ei suuda seda uskuda...aga neid kavandeid on mul tollesama koti ja Mulgi Hendriku kohta ka , ossa, kuskil 45 lehekülge.
Actually, I just really need to say this: no one should think that I took part of it because I thought: "Oh well, I am an artist, they have no chance." NO!!!! I was pretty scared, in fact. I was afraid to look like an amateur. Even my mom says that I am a good planner but when it comes to realizing the projects it is a miracle they get done at all. I just don´t have this...technological wisdom and fluency in making things. I have 45 pages of sketches and I only did make 3 bags.
Maaja Kalle rätikotid olid väga suurepärased, ja küll on õnn, et mina sellist ei esitanud, kuigi see oli üks idee, mille kallal vusserdasin. Siis oleks esiteks minu töö tundunud lihtsakoelisem ja vähem nutikas, teiseks oleks ju kumbagi palju vähem originaalseks peetud. Või see on spekulatsioon.
The bags that got the other 1st prize were wonderful, I had long struggled to find a similar solution, but in the end I dropped that idea. And it is a good thing I did, two similar projects would have probably drawn a lot less attention, the originality of the idea would have gotten lost.
Aga miks ikkagi selline, nagu Elna ütles, heas mõttes rahvuslik trendikott? Sest...ma ei tea. See on minu nägemus Eesti Asjast. Mingisugusest energiast ja kirest, kõigest sellest, mida eestlane julgeb panna pigem värvidesse ja mustritesse kui sõnadesse; ja asjadesse, millest saab kinni hoida ja endaga kaasa võtta ja NÄIDATA, et ei peaks jumala eest oma suud lahti tegema. Me ei ole tegelikult sellised hallvanakesed, meil on palju öelda. Iseasi, mille kaudu me räägime.
But why DID I make, as my ex-teacher said, a national trend bag? Well...I do not know. It is my vision of something "Estonian". Some kind of energy and passion that is in us, something, that we dare to put in patterns and colors but never in words; and into things that we can take along and SHOW, rather than open our mouth and speak up. We have a lot to say, but we say it differently.
Kunagi kolmekümnendail tegid Adamson-Eric ja teised kunstnikud väga palju koostööd tolleaegse Eesti Käsitöö liiduga, nad tegid kavandeid igasugu albumitesse ja ideevihikutesse, mida siis välja anti. Ja võibolla on see pisut totakas, olla professionaalse kunstnikuna rahvakunsti ja käsitöö fänn, aga seda peab minu meelest tegema. Vahetama neid ideid ja kogemusi ja tundma end ka võrdsena. sest me ajame võrdselt Eesti Asja. Meil peab olema Eesti Nägu.
In the 1930ies a famous estonian artist Adamson-Eric and many others co-operated with the Folk Art Assotiation alot, they drew patterns and carpet designs and whatnot to magazines and albums. And maybe it is a little naive andd silly to be so infatuated by folk art when you are in fact a professional artist.... But I think is has to be done. To keep that connection, to exchange ideas and feel equal (that goes for both sides). We are searching for the Estonian Thing together.
Ja veel, käsitöö on selline ala, mida võib kutsuda Minimaalseks Saastajaks. Mulle kohutavalt meeldib kõik see ka, millest Kärt OP-i saates rääkis, intelligentsed tekstiilid ja muu taoline, aga ma kardan seda, mis juhtub neid viimaseid asju tegelikult tootes. Ma ei usu, et kõik see toimuks ainult loodussõbralikul moel. Sellepärast on vill tore materjal, et pea midagi ei lähe kaotsi, midagi ei jää üle, materjal lihtsalt transformeerub asjaks nagu plastiliinikujud multikas.
And, crafts is the kind of field you can call "minimal polluter". I like all that my schoolmate talked about on TV immensely, the "intelligent textile" and spray-cloth and all. But I can´t help to doubt in the possibilities of actually producing those things without environmental damage. Thats why I like wool. You can use it all up to the last fiber. You just kinda turn the material into an object like clay in claymation.
Ma ei hakka siin loata reprodutseerima teiste inemiste kotte, minge vaadake ise, Tallinnas Pikk tänav mistandongi, 18 vist.
I won´t reproduce other peoples´ bags without permission, go see for yourselves, Pikk 18 in Tallinn Old Town.
Vot nii.