Eesti märgist, kultuurikorraldusest ja iseendast
About Estonian symbols, cultural management and myself.
Kas tõesti hakkab see taaskord otsast peale - otsitakse seda hüpoteetilist Miskit, Ühisnimetajat, mis peaks justkui ütlema Eesti kohta absoluutselt kõik....Ma ei tea, kas seda on võimalik niimoodi leida. Pigem võiks ju püüda tabada seda Erilist konreetsetes asjades, objektides, mis tulevad seoses Eestiga meelde.
Does it really start all over again - the search for that hypothetical something, that somehow has to say EVERYTHING about our country, however does not even have a material form.
Ja sellega seoses hakkasin mõtlema ka iseenda omandatud kenast kraadikesest, või siis kahest, tekstiilikunstist ja kultuurikorraldusest, et mis mul siis sellest on tulu tõusnud ja miks ma ikkagi kultuurikorraldajaks õppimas käisin. Ja kas ma siis olen seda. Jah, mingit tohuvabohu pole viimasel ajal korraldanud.
And in connection with that I started thinking, what good has come from my two degrees and am I at all what I studied to be. When it comes to cultural management, yes, I have not organized any big events lately.
Aga võibolla ongi minu puhul õige see lähenemine, et ma "korraldan" seda kultuuri oma loomingu kaudu, otsin ISE seda käegakastutavat Eesti Märki, teen Asju, teen Eesti Asju, mitte ei aja lihtsalt üldiselt Eesti asja. Võibolla see ongi viis, kuidas ma saan midagi suunata, mõjutada.... Vahepeal triivisid mu kaks nö kutsumust üksteisest kaugele. Aga ma ei ole tulnud seni selle peale, et nad võiksid olla ühe ja sama medali kaks külge. Kui kasvõi üks minu asi on üks väga konkreetne Eesti märk, üks toode, siis ju ongi juba midagi korraldatud?
But maybe in my case the right approach IS to "manage" this culture through my art and design objects, the attempts to create TANGIBLE Estonian things, that can possibly symbolize our culture. Maybe this IS the way I can influence and morph something. My two professions did drift very far from each other, but now I have a feeling they can be two sides of the same coin. If I manage to create even one visible symbol, I have done a lot, right?
Ja-ei, ega ma ei looda, et suudan luua nii tugeva sümboli kui Jaapani kimono või Hollandi puukingad. Aga midagi siiski sellist, et keegi viib oma koju ja ütleb et vaadake, see on üks Eesti asi. Midagi, mida saab konkreetselt ette näidata, et Eesti poleks lihtsalt sõna ja geograafiline koordinaat. Ning et minu spetsialisatsioon niiöelda oli muuseumid ja galeriid, aga magistritöö rohkem vaimse pärandiga seotud, siis rahvuslikke mustreid ja disaine arendades ma ju teatud mõttes teen muuseumitööd ka. Rohkem kui muuseumitööd. Loon midagi, mis võib muuseumi kunagi sattuda.
I do not hope to create anything as famous as japanese kimono or dutch tulips, but at least it can be taken along to another continent to say, look, this is a very Estonian thing. So the country is not just an image, a coordinate, a word. And because my specialization is museums and galleries, then I can present the folk-patterns and designs based art as preserving the intellectual heritage.
Ma ütlen kõigile viimasel ajal, et ma justkui triivin ja vahetevahel satun mõnele kaldale ka. Ma olen selline "Elame, näeme"- inimene. Kui miskit huvitavat ette juhtub, kui laine mind sinna paiskab, siis olen seal ja teen, mida saan. Kes teab, milleks on hea see, et ma lugusid ja esseesid kirjutanud olen, ehkki neid kuigi palju võibolla ei ole lugenud. Kes teab, ehk olen ma suutnud jätta mõnel workshopil käsitöönippe õpetades näiteks kasvõi paarile lapsele väga ereda mälestuse. Ma tean, kui hästi ma ise mäletan mingeid hetki ja inimesi....see on suur asi, kui kellegile meelde jääd, mitte ehk nimepidi, aga isiksusena. Võibolla see kultuuri korraldamine ei ole selline Suur Projekt alguse ja lõpuga, võibolla pole see aktiivne sekkumine üldse tähtis, et oleks palju kära ja Peeärri. Lihtsalt oma panus tuleb anda. Ja ongi kõik.
I always say "Let´s live and see", I just drift and sometimes the waves through me on the shore. If it is an interesting spot to make a stop, I take part in whatever I can. If nothing comes along, then it doesn´t. Who knows what it´s good for, to tell and write stories and essays. Who knows, maybe I manage to leave a bright memory on some of the workshops to at least a few children. It is a huge deal, when somebody remembers you as an interesting personality. I know how much I am influenced by my memories... Maybe cultural management is not this huge Project with a beginning and an ending, maybe it is not that important to have a lot of PR and make much noise. Just do whatever you can, that´s it..
Kas tõesti hakkab see taaskord otsast peale - otsitakse seda hüpoteetilist Miskit, Ühisnimetajat, mis peaks justkui ütlema Eesti kohta absoluutselt kõik....Ma ei tea, kas seda on võimalik niimoodi leida. Pigem võiks ju püüda tabada seda Erilist konreetsetes asjades, objektides, mis tulevad seoses Eestiga meelde.
Does it really start all over again - the search for that hypothetical something, that somehow has to say EVERYTHING about our country, however does not even have a material form.
Ja sellega seoses hakkasin mõtlema ka iseenda omandatud kenast kraadikesest, või siis kahest, tekstiilikunstist ja kultuurikorraldusest, et mis mul siis sellest on tulu tõusnud ja miks ma ikkagi kultuurikorraldajaks õppimas käisin. Ja kas ma siis olen seda. Jah, mingit tohuvabohu pole viimasel ajal korraldanud.
And in connection with that I started thinking, what good has come from my two degrees and am I at all what I studied to be. When it comes to cultural management, yes, I have not organized any big events lately.
Aga võibolla ongi minu puhul õige see lähenemine, et ma "korraldan" seda kultuuri oma loomingu kaudu, otsin ISE seda käegakastutavat Eesti Märki, teen Asju, teen Eesti Asju, mitte ei aja lihtsalt üldiselt Eesti asja. Võibolla see ongi viis, kuidas ma saan midagi suunata, mõjutada.... Vahepeal triivisid mu kaks nö kutsumust üksteisest kaugele. Aga ma ei ole tulnud seni selle peale, et nad võiksid olla ühe ja sama medali kaks külge. Kui kasvõi üks minu asi on üks väga konkreetne Eesti märk, üks toode, siis ju ongi juba midagi korraldatud?
But maybe in my case the right approach IS to "manage" this culture through my art and design objects, the attempts to create TANGIBLE Estonian things, that can possibly symbolize our culture. Maybe this IS the way I can influence and morph something. My two professions did drift very far from each other, but now I have a feeling they can be two sides of the same coin. If I manage to create even one visible symbol, I have done a lot, right?
Ja-ei, ega ma ei looda, et suudan luua nii tugeva sümboli kui Jaapani kimono või Hollandi puukingad. Aga midagi siiski sellist, et keegi viib oma koju ja ütleb et vaadake, see on üks Eesti asi. Midagi, mida saab konkreetselt ette näidata, et Eesti poleks lihtsalt sõna ja geograafiline koordinaat. Ning et minu spetsialisatsioon niiöelda oli muuseumid ja galeriid, aga magistritöö rohkem vaimse pärandiga seotud, siis rahvuslikke mustreid ja disaine arendades ma ju teatud mõttes teen muuseumitööd ka. Rohkem kui muuseumitööd. Loon midagi, mis võib muuseumi kunagi sattuda.
I do not hope to create anything as famous as japanese kimono or dutch tulips, but at least it can be taken along to another continent to say, look, this is a very Estonian thing. So the country is not just an image, a coordinate, a word. And because my specialization is museums and galleries, then I can present the folk-patterns and designs based art as preserving the intellectual heritage.
Ma ütlen kõigile viimasel ajal, et ma justkui triivin ja vahetevahel satun mõnele kaldale ka. Ma olen selline "Elame, näeme"- inimene. Kui miskit huvitavat ette juhtub, kui laine mind sinna paiskab, siis olen seal ja teen, mida saan. Kes teab, milleks on hea see, et ma lugusid ja esseesid kirjutanud olen, ehkki neid kuigi palju võibolla ei ole lugenud. Kes teab, ehk olen ma suutnud jätta mõnel workshopil käsitöönippe õpetades näiteks kasvõi paarile lapsele väga ereda mälestuse. Ma tean, kui hästi ma ise mäletan mingeid hetki ja inimesi....see on suur asi, kui kellegile meelde jääd, mitte ehk nimepidi, aga isiksusena. Võibolla see kultuuri korraldamine ei ole selline Suur Projekt alguse ja lõpuga, võibolla pole see aktiivne sekkumine üldse tähtis, et oleks palju kära ja Peeärri. Lihtsalt oma panus tuleb anda. Ja ongi kõik.
I always say "Let´s live and see", I just drift and sometimes the waves through me on the shore. If it is an interesting spot to make a stop, I take part in whatever I can. If nothing comes along, then it doesn´t. Who knows what it´s good for, to tell and write stories and essays. Who knows, maybe I manage to leave a bright memory on some of the workshops to at least a few children. It is a huge deal, when somebody remembers you as an interesting personality. I know how much I am influenced by my memories... Maybe cultural management is not this huge Project with a beginning and an ending, maybe it is not that important to have a lot of PR and make much noise. Just do whatever you can, that´s it..
Kommentaarid