Loomad, litsid ja dialoog.

Vastu pühapäeva hommikut, mil me pidime metsa pohlale sõitma, hakkasin unes ilmselt alateadlikult madude kohtamisest mõtlema ja nägin seetõttu actionund, et olin vihmametsas puu otsas ja ei saanud sealt kuidagi alla. Võtsin siis anakondal peast kinni ja tegin väikse benji. Siis aga kerisin selle klipi unes tagasi ja hakkasin mõtlema loogiliselt, et ega vist anakonda, ükskõik kui vana ja tige, ei ole neljakümnemeetrine, ja võibolla ta siiski laseks puust lahti ja sajaks pärast kõige oma keerdudega mulle pähe, või siis oleks ta jällegi piisavalt tugev et end kuidagi ülespoole krussi tõmmata nii et ma jäängi mao otsa rippuma...
On the night before Sunday, when I was supposed to go to the forest to get berries and stuff, I probably started thinking about snakes in my sleep and thus I had sort of an "action-dream-sequence" of being in a rainforest up at a very very tall tree and not being able to get down from there. I grabbed an anaconda from the head and slid myself down, but then I had to rewind my dream because there was no logic in it. No anaconda, no matter how old and mean, is 40 meters long, and maybe it would let go of the branch and fall on top of me, and if I am not dead from the fall already it will hurt like hell. Or maybe it is strong enough to pull into a couple of dozen spirals and I will just stay hanging from the snake....
...nojah. Ja siis olime juba hommikuse rongi peal, kohvi jäigi vist vahele, ja seetõttu oli mul tunne, et ma olen tõepoolest puu otsast alla sadanud. Õnneks ei näinud enamik metsaliste vagunis (uus menusõna marju ja seeni korjama suunduvaid linlasi täis rongivaguni kohta) minust ka paremad välja. Kui siis Ülemiste jaamas veel mingi näost sinine "äärelinna iludus" peale tuli koos oma poolkoomas vanamehega, tundsin end kogu vaguni kõige targema, ilusama ja paremini rõivastatud isikuna. Ja mul olid uued kummikud!
Right. And next thing I remember we´re on a train already, I have skipped my essential morning coffee which is why I look like I have actually fallen from a tree. Thankfully most people in the wagon looked no better than me. And when some "fallen madonna" from the ghetto entered the train in the next stop, her face all swollen and purple, dragging along his old man who looked as if he is about to blank out, I felt like I was THE most beautyful, best dressed and intelligent person on that train. AND I had new rubber boots.
Siis hakkas peale. "Aleks, lähme maha. Aleks. Aleks, kuule. ALEKS. Kuule Aleks, me lähme seenele. " Sinise näoga vanavõitu neiuke istus nõutu näoga tagumisel pingil, kellegi jalgratas kuklas, ja tagus oma vanameest korviga. Õige peatus läks mööda. Või mine tea, kas ta isegi teadis, kus maha minna tuli. Rong sõitis edasi, ja kogu see aeg pühkis see õnnetu hing ainult oma sorakil juukseid. Alles siis, kui rong juba kinni hakkas pidama, püüdis ta pingile kägardunud torisevat jorssi uuesti välja ajada. "ALEKS!!! Aleks, tõuse üles, lähme maha! Aleks, me sõidame seenele" No sõitke jah, tõesti seenele. Juba ära hakkab tüütama. Nii läks teine peatus mööda, ja kolmas. Meie igastahes läksime Mustjõel maha ja meist jäi see sügislinnuke veel rongi. "Aleks, kurat, võta korv trata, tata, me peame trata, tata, trata, tata mine trata tata...." kadus nende ühepoolne vestlus eemalduva rongi mürinasse.
Then the weird couple started a rather one sided conversation. "Aleks, let´s go. Aleks. Listen, Aleks. ALEKS. Hey Aleks, we need to get off. We need to got pick some mushrooms." The oldish maiden with the blue face sat helplessly on the back bench, someones´ bicycle against her head, and was beating her old man with a basket. There goes their stop...or hell knows, if they are even heading somewhere particular. All the time between stops she did nothing. It was only right before stopping, when there clearly was no time to have any success any more, she tried to push out the guy . "ALEKS!!!! Let´s go, let´s get off. " Yes, DO get off. It is starting to bore me. Two stops. three. We got off at our stop and there they were....the woman pulling the guys hair and yelling at him, I could hear them through the closing doors.
Pohli oli metsas tõesti palju, ja veel kahte erinevat sorti. Kust ma neid täpselt korjasin, ma teile loomulikult ei ütle. Vene vanameestel oli pärast perroonil igatahes vahtimist ja sosistamist. Me olime üritanud ka seeni korjata, muide. Õigemini küll viskas ema ühel hetkel pilgeni marjaämbrid maha, haaras jooksu pealt korvi ja kadus võsa vahele, hüüdes "Ma....kas seal langi...teie edasi.....maha ja oodake." Ma ei tea küll, kuidas ta sellise kappamise pealt seeni suutis korjata, sest enne kui ma papsile seljakoti jälle selga sain vinnata, vilkus ema punane jope juba kaugel eespool. Ent sihi peale jõudes ei paistnud teda kusagilt.
There were so many cowberries. Two different kind of berries actually, some dark, large but rather bitter, others small, light but sweet. I will by no means tell you exactly where I picked them. The men that had been out there picking mushrooms were staring at our buckets with their jaws dropping to the ground later on at the platform. We too had tried to pick mushrooms. Or as a matter of fact, my mom just suddenly put down the buckets, grabbed a basket and swept off into the forest, yelling back "I...if the opening....forward and....down and wait." I have honestly no idea how she could spot or pick mushrooms at that speed, by the time I managed to help my dad hoist up the heavy rucksack she was way ahead of us. But when we reached the opening she was out of sight.
Umbes viisteist minutit hiljem mängisin ma regulaarselt infotelefon, hõigates metsa: "KELL! ON! KAKSTEIST!!!! VIISKEND ... KAKS! .....KELL! ON! KAKSTEIST! VIISKEND .... KAHEKSA!!!!" Kui ma kõik tukkuvad öökullid sellega üles äratasin, mis siis. Me ei saa ju lõunasest rongist maha jääda.
About 15 minutes later I was regularly announcing the time ( to whome, I don´t know. Maybe the poor owls....). "THE....TIME...IS....TWELVE....FIFTY....TWO!" I was nervous, cause the train left at 1 pm.
Kolmanda hõikumise peale kostis metsast vastu midagi sellist et "...Tea..veel...kus...on tatikas! Tasku..sööge..peale....risti peal!" Lõpuks tuli välja, et ema, kes metsas iialgi ära ei eksi, oli jõudnud tee peale välja ja selle teise teega sassi ajanud ning hakanud Aegviidu suusabaasi poole marssima.
After the third time of shouting I heard something like "...know elsewhere if...mush...Pocket....eat the...to....wait at the crossing!" it came out my mom who NEVER gets lost in the forest, had mixed up the roads and was merrily heading towards a nearby ski base.
Piletimüüja oli lätlane. Mitte et see iseenesest halb asi oleks. Aga ma ei ole kunagi rongis ühtegi lätlast kohanud. See-eest hommikust sinilindu rongi peal küll ei olnud. Võibolla käib praegu mööda metsa ja hüüab "Aleks! ALEKS!" Selle hõikumise asemel kuulasime valjuhääldist mahehäälset tädi, kes meid tänas selle eest et valisime EDASI LIIKUMISEKS elektrirongi....mitte eesli või tõukeratta....
Nüüd olen ma metsast nii sooda, et ei jaksa täna viltidagi, istun ja löön siin Hunter S. Thompsoni kuldreegli järgi kirjutades aega surnuks. Loomad, litsid ja dialoog. See olevat olnud talle teleka peale kleebitud. See tähendab, et kui sul toru täitsa umbe jookseb ja kohe mitte midagi pähe ei tule, kirjuta midagi loomadest (halloo, anakonda ju!), prostituutidest (ma arvan, et alkohoolikutest äärelinnailustus käib ka selle alla) või kirjuta jupike head dialoogi. Mulle meeldib see nõuanne, hästi lõbus oli kirjutada. Muidu poleks viitsinud teile üldse öelda, et metsas käisin.
Right now I am so exhausted from the forest I can´t make any felt today, so I kill time writing and following Hunter Thompsons´golden rule "Animals, whores and dialog." That means if nothing comes to mind, write something about animals, hookers or put down some nice dialog. So far I am having fun with that rule. Works for me.


Populaarsed postitused