Muuseumipäevik: üks habemega võlg. A bearded dept: My Fair Granny in Viljandi Museum. Museum Diary VII or so.
arvatavasti lähen täna Evald Okase Muuseumi Haapsalus. sellega seoses meenus, et ma pole üldse kirjutanud Minu veetlevast vanaemast!!! (jutt pole MINU vanaemast, vaid Viljandi Muuseumi näitusest sel suvel. ) Kuna Folk mattis mu täiesti enda alla, siis kadusid need muljed kuhugi ajajõkke ära.
I am probably going to Evald Okas Museum in Haapsalu today, which reminded me of a dept from way back in midsummer. My Fair Granny. We aren´t talking about my own granny, but an exhibition in Viljandi Museum, which was titled like that. The impressions of the visit just kind of got buried under a lot of stuff , carried away by the flood and so on.
Aga ma võin teile öelda, mis ma kirjutasin Viljandi Muuseumi külalisteraamatusse: nii ilus näitus, et hing nurrub.
I can tell you what I wrote in the guest book of the museum: it was such a beautiful exhibition my soul was purring like a cat.
Üldmulje - on see pidulike sündmustega seotud esemete valikuline väljapanek? Ei ole. Kõik vanaemade asjad on või olid pidulikud, mitte argised. Argine oligi pidulik, iga päev. Iga päev oli tähtis, ilusad asjad tähistasid väärtusi, mida tolleaegsed naised ise hinges kandsid: väärikus, ausus, töökus, visadus, korrektsus, puhtus, diskreetsus, isikupära, enesekindlus, sirgeselgsus, tagasihoidlikkus, korraarmastus, eneseaustus ja muudkui samasse lainesse... Pidulikkus pühitses iga argise tegevuse oluliseks, aitas meeles pidada, et inimese parimad küljed ja ideaalseim olek pole vaid teistele näitamiseks, vaid tugi iseendale, et tunda ennast Naisena, Erakordsena, väärtusliku ja tundmaõppimist väärivana.
The general impression? That for these grannies, everyday was festive, ordinary was worth celebrating by surrounding oneself with beautiful things. Festivity, elegance, style was part of the social code, carrying a bigger message than "because it IS a fancy dress day". The women then expressed their values and virtues through the things they wore and used: discretion, order, perseverence, their individuality and imagination, self-respect and uprightness, most of all their good will to make everyones´ "everyday" better so that every day would be worth living like a festive one. They kept and cherished their beautyful things to feel like Someone Special.
Minu argine pidulik asi? Leivarätikud....nõud millest ma iga päev söön... minu käsitööraamatute riiul, see et püüan iga päeva lõpus nende õigele kohale tagasi panna. Ma püüan väärtustada argiseid asju enda ümber mitte ainult pidulikel päevadel. Püüan ka ise oma argist mina natuke ilusamaks muuta, nii füüsiliselt kui vaimselt. Muidugi on igaühe elus asju, mis jäävad ilurättide taha, sahtlite põhja vahele ja "kadunud" võtmega karpidesse, kuid see on inimliku olemise õigus.
What is my festive everyday thing? bread towels... the dishes I use for eating every day. The shelf where I keep my crafts books (well, all my bookshelves). The fact I try and put everything back on their rightful spot at the end of each day. I try to change myself little by little (it´ll take all life though) to be better both on the outside and the inside. Of course there are things in everyones´life that are kept behind tea towels and inside boxes with "keys gotten lost" but we have a right for that as mere human beings.
Me ei peagi olema nagu ajakiri juuksurisalongis, mida kümned võõrad pilgud päeva jooksul pealiskaudselt lehitsevad. Oleksime ammu auke täis.
We needn´t be like magazines on the hairdressers´ table for everyone to look at. We ´d only have all holes on every page.
Argine tuleb teha pidulikuks, sest me ei tea kunagi, millal tuleb võimalus midagi päriselt tähistada.
Everyday needs to be made festive because you never know if and when you actually have a reason to celebrate something.
Ja loomulikult tean ma et vanaemadel pole habet.
...And, yes, I know grannies have no beard.
I am probably going to Evald Okas Museum in Haapsalu today, which reminded me of a dept from way back in midsummer. My Fair Granny. We aren´t talking about my own granny, but an exhibition in Viljandi Museum, which was titled like that. The impressions of the visit just kind of got buried under a lot of stuff , carried away by the flood and so on.
Aga ma võin teile öelda, mis ma kirjutasin Viljandi Muuseumi külalisteraamatusse: nii ilus näitus, et hing nurrub.
I can tell you what I wrote in the guest book of the museum: it was such a beautiful exhibition my soul was purring like a cat.
Üldmulje - on see pidulike sündmustega seotud esemete valikuline väljapanek? Ei ole. Kõik vanaemade asjad on või olid pidulikud, mitte argised. Argine oligi pidulik, iga päev. Iga päev oli tähtis, ilusad asjad tähistasid väärtusi, mida tolleaegsed naised ise hinges kandsid: väärikus, ausus, töökus, visadus, korrektsus, puhtus, diskreetsus, isikupära, enesekindlus, sirgeselgsus, tagasihoidlikkus, korraarmastus, eneseaustus ja muudkui samasse lainesse... Pidulikkus pühitses iga argise tegevuse oluliseks, aitas meeles pidada, et inimese parimad küljed ja ideaalseim olek pole vaid teistele näitamiseks, vaid tugi iseendale, et tunda ennast Naisena, Erakordsena, väärtusliku ja tundmaõppimist väärivana.
The general impression? That for these grannies, everyday was festive, ordinary was worth celebrating by surrounding oneself with beautiful things. Festivity, elegance, style was part of the social code, carrying a bigger message than "because it IS a fancy dress day". The women then expressed their values and virtues through the things they wore and used: discretion, order, perseverence, their individuality and imagination, self-respect and uprightness, most of all their good will to make everyones´ "everyday" better so that every day would be worth living like a festive one. They kept and cherished their beautyful things to feel like Someone Special.
Minu argine pidulik asi? Leivarätikud....nõud millest ma iga päev söön... minu käsitööraamatute riiul, see et püüan iga päeva lõpus nende õigele kohale tagasi panna. Ma püüan väärtustada argiseid asju enda ümber mitte ainult pidulikel päevadel. Püüan ka ise oma argist mina natuke ilusamaks muuta, nii füüsiliselt kui vaimselt. Muidugi on igaühe elus asju, mis jäävad ilurättide taha, sahtlite põhja vahele ja "kadunud" võtmega karpidesse, kuid see on inimliku olemise õigus.
What is my festive everyday thing? bread towels... the dishes I use for eating every day. The shelf where I keep my crafts books (well, all my bookshelves). The fact I try and put everything back on their rightful spot at the end of each day. I try to change myself little by little (it´ll take all life though) to be better both on the outside and the inside. Of course there are things in everyones´life that are kept behind tea towels and inside boxes with "keys gotten lost" but we have a right for that as mere human beings.
Me ei peagi olema nagu ajakiri juuksurisalongis, mida kümned võõrad pilgud päeva jooksul pealiskaudselt lehitsevad. Oleksime ammu auke täis.
We needn´t be like magazines on the hairdressers´ table for everyone to look at. We ´d only have all holes on every page.
Argine tuleb teha pidulikuks, sest me ei tea kunagi, millal tuleb võimalus midagi päriselt tähistada.
Everyday needs to be made festive because you never know if and when you actually have a reason to celebrate something.
Ja loomulikult tean ma et vanaemadel pole habet.
...And, yes, I know grannies have no beard.
Kommentaarid