laupäev, märts 14, 2009

Muuseumipäevik II. Museum diary II. Ultima Memoria ja Eesti Ajaloo Muuseumi Suurgildi hoone. An exhibition about the vanishing cultural heritage.

Lugu hävinud ja hävimisohus kultuurimälestiste näitusest võiks vabalt ka kirjutamata jääda, sest paber, kuhu ma näitust vaadates märkmeid tegin, põles minu hooletussejäetud küünla leegis ära. Hea veel, et arvuti põlema ei läinud...see tähendab, laud...ma mõtlen, korter...noh... Misiganes. Igastahes - kui irooniline.
This story about an exhibition presenting the heritage buildings that have been destroyed or in danger of being destroyed might not have been written at all. The sheet of paper I wrote notes on while watching the exhibition half burned into dust cause I carelessly left it next to a candle. It is a good thing that the computer didn´t...I mean, the desk....apartment? Didn´t catch fire. Whatever YOU think is important. How ironic anyway.
Aga eks ma püüan siis need mõttevälgatused oma mälust välja kaevata, kuni katus...ma mõtlen, kuni pea veel jagab.
Õieti oli sel näitusel piltide peal näha väga, väga imetilluke osa kõikidest nendest ehitistest ja objektidest, mis Eestis väärt säilitamist, ent mida aeg tükkhaaval laiali kannab sama hirmuäratava kiirusega nagu paberituhka.

I guess I´ll try and excavate the thoughts I had, before the roof of my memory collapses.
As a matter of fact only a tiny part of all the buildings in this country that are slowly spread out piece by piece all over the timeline can be seen in this particular exhibition.
Kõige üldisem mõte, mis kuklas kripeldama hakkas, oli omamoodi kaja tekstiilide hingehoiu kursusel kõlama jäänud põhitõdedest. Täpselt sama teema: mistarvis midagi säilitatakse? Kelle jaoks? Mis otstarbel? Kurb tõdemus seisneb selles, et restaureerimine ainult selle jaoks, et hoone jälle üksinda seisma jääks kuskil asulatest kaugel, kus keegi ei käi ega tegutse, on umbes sama, kui viia üksikul saarel hädasolijale telekas, kust näeb, mis maailmas sünnib, selle asemel, et merehädaline tsivilisatsiooni tagasi toimetada.
The main question that started to haunt me was sort of an echo of a thought planted in my head on the textile preservation course. Why preserve something, for whom and for what purpose? Just renovating a building that has no function, that is´too far from any community in a place no one goes to is sort of the same as taking a TV set to Robinson so he can watch the news from the world, when we could take him back to civilization.
Kõige rohkem ei ohusta kultuurimälestiste saatust mitte tuul, vihm ja hooletud omanikud, vaid neid hooneid kunagi ümbritsenud keskkonna, neile mõtte ja sisu andnud ühiskondlike nähtuste ning nende loomulikuks funktsioneerimiseks vajalike tingimuste kadumine. Kellele on vaja vesiveskit, kui jõgi on kuivanud? Vesiveskit ei tee teemast enam ka restaureerimine. Ta jääb veeta veskiks.
What threatenes the cultural heritage buildings the most is not the wind, the rain and the careless owners, but their traditional environment and phenomenas, the conditions for their existance vanishing around them. Who needs a watermill, when there isnt even a river? You can´t make the mill into a watermill even though restauring it. It will still be a waterless mill.
Aga: kas hoone kordategemine iseenesest ei ole põhjust omaette, et selle ümber tekiks uusi nähtusi ja elu hakkaks keerlema, kas ühe kultuurimälestise ümbersünd ärataks ellu ka teda ümbritseva tühjaks voolanud keskkonna? Ilmselt taolisest mõttekäigust tekivad ka paljude mälestise väärtusega hoonete omanike kõrgelennulised plaanid ja unistused rajada vanadesse tehastesse fantastilised tõmbekeskused, hotellid, kultuuriasutused, atraktsioonid... Ja siis saavad rahad otsa isegi enne kui mõistus, kui seda viimast üldse kunagi peas on olnud...
But: isn´t renovating a building a reason enough in itself to bring life back to forgotten places, to resurrect the enviroment and arouse motivation to move back into the area? I guess that´s the kind of hope that gives birth to pompedious plans and outrageous development projects in the minds of many owners of heritage buildings. They all have similar dreams, they all dream big, but a mere few can bring [not more than 5 to 10 percent of ] their dreams into reality.
...aga alustaks lihtsamatest asjadest? Teeks korda teed, mis mälestiste juurde viivad. Teeks kunstiprojekte... ähh, ma ei saa siin ruumis mõelda, sest umbes 10 ekraanilt korraga kõlab teksti ja küsimusi erinevatele muinsuskaitse ja mälestistega seotud inimestele nii Eestist kui välismaalt. Ma ei taha ainult kuulata, kui juba rääkida, siis las need tegelased ollagi siin kohal! Kui juba küsimusi küsida, siis otse, mõttetalgud, mitte montaaž! ...OK, ma tean küll, et seda oleks raske korraldada. Lihtsalt kuidagi liiga lahtiseks jäävad kõik otsad siin. Kõigil nägudel ekraanil on justkui vastused olemas, aga miks meile siis üldse neid maaliliselt lössivajunud lobudike pilte näidatakse?
But what if they started from simpler things? Like, renovating the path that leads to the heritage object...Making art performances... Damn, I cannot think in this hall, cause about 10 TV screens have talking heads answering questions and speaking their mind about preservation and protection of the buildings. If there are so many answers already, why are you showing these pictures of idyllically crashed shacks to us? If you know what to do and it is all a question of putting some sense into the OWNERS, what do you want from us? I would love to participate in a direct discussion, but you are not here, are you.
Mõned head laused korjan neilt tahvlitelt (mis põhimõtteliselt tunduvad hüpersuurte kataloogilehekülgedena) üles küll. Näiteks selle: kas on alternatiivi museal [paberi põlenud koht] tal [jälle põlenud]... noh, see tähendab...kui ma nüüd teaks. Vaat niimoodi juhtub, kui üks asi hävineb, ei tea enam, kas tegu on aia või selle auguga, ja kes on süüdi, et asi niimoodi läks.

Allesolevaid osi hävimisohus mälestistest ei saa ju ka lihtsalt ajaloomuuseumisse kokku tassida, kuigi Suurgildi hoone näitusesaal on üsna külm, kõrge ja tühjavõitu. Ega ajalookildude korjamine ei olegi ju võidujooks selle nimel, kes saab kokku suurema kuhja. Küsimus on asjade väärtuses. Pigem avaldada muljet pronksiaegse tippdisainiga kui toppida muuseumid täis mõttetut butafooriat. Ja kui ühest mälestisest saaks ühel päeval meelelahutusasutus, mille välimus muinsuskaitseliselt korrektne, ent ainult sensatsioonile ja šokeerimisele üles ehitatud sisuga, siis hakkaks küll mõtlema, kas poleks olnud targem lasta tal pigem maaliliselt laguneda. Igal asjal on lõppude lõpuks ikkagi oma eluiga ja tõenäoliselt elavad potikillud ja odaotsad lõpuks ikkagi üle kogu meie loodud kultuurikeskkonna.
One cannot just drag the damaged and endangered buildings into a history museum, even if the museum hall IS a bit too big, cold and empty. Collecting pieces of history is not a race of who gets a bigger pile of STUFF. It is about the worth of things. It is a lot more reasonable to impress people with top design from bronze age than to fill the museums with pointless attractions. The same goes to the cultural heritage buildings. Give money to the owner to restaure it, and you might one day find an entertainment center inside that is buildt up on shocking sensations. And you start wondering if it hadn´t been wiser to let the building pictoresquely deteriorate.
Võibolla et.... võibolla aitavad siin kogujad. Need redelite ja kärudega ja tänapäeval selle asemel fotoaparaatide ja GPRS seadmetega (selliseid ma Anu Raua Kogujate vaibal küll ei näinud, aga neid saab veel 31. märtsini Lühikese Jala Galeriis vaiba pealt otsimas käia). Kogujad talletavad vähemalt selle, mis oli ja on ühe hoone sees. Pildistada, joonistada, kirjeldada, jutustada, mõõta, lokeerida, isegi ehk nuusutada... Just, eriti nuusutada.
Perhaps the collectors are of some help (the ones on Anu Raud´ s tapestry that you can see in Lühikese Jala Galerii till the 31st of march). Not with buckets and ladders though, more like Canons and GPRS. Photograph, sketch, describe, measure, locate, even smell. That´s right, smelling is most important.
Näiteks me võime ju teada, kuidas lihtne renessansiaegne mõisahoone välja nägi ja me võime selle isegi ajaloomuuseumi info põhjal rekonstrueerida, aga kas me teame, mille järgi ta lõhnas? Noh, võibolla hobuste, rasvaküünalde, kevadiste põldude ja parkimata naha järele. Käia ja kraapida seinalt samblikku ja lugda üle seinast kukkunud kive ning otsida oma algupärase värvi säilitanud sindlitükikesi. Mõelda, millal oli viimane kord, kui vana mõisahoone jäänused läbi võsa veel pisut paistsid ja kes seal viimati käis. Kui üks asi ükskord korda tehakse, siis tahab mõni napakas ikka teada, milline ta lagunenud peast välja nägi. Ja võibolla on see palju kõnekam seik ajaloost, kui mõne teise hoone täiesti pilvitu eksistents.
We may know that a renaissance era manor house looked not much different from a regular peasants´ home, we may be even able to reconstruct it based on drawings from the history museum, but do we know how it smelled? Like horses, spring fields, gun powder and raw skins I guess. It is important to see the buildings in whatever state they are at. Scrape some moss off the wall, count the tiles fallen from the roof and missing squares in the windows, try and remember when was the last time the bushes didn´t completely cover the view on it in the winter. Who was the last one to ever use it and who was the last one to take a picture. Even if it is restaured or reconstructed, some nutcase might want to know how it looked when it was still in a mess and no one knew the color the walls had once been. The fact a building has been abaondoned and almost destroyed tells a lot more about history than a building that has stayed in perfect shape for centuries.

Infot näituse Ultima Memoria kohta saate Eesti Ajaloomuuseumi koduleheküljelt, mis ütleb, et
Näitus on Eesti Ajaloomuuseumis avatud 10. jaanuarist
28. märtsini 2009
neljapäevast teisipäevani kell 11-18. Suletud
kolmapäeviti.2009. aasta
jooksul on näitust võimalik näha ka Narvas, Pärnus
ja Tartus.

The exhibition is open in the Great Guild Hall is open
till 28th of march 2009, there is still a chance to see it later in Narva, Pärnu
and Tartu this year.



Muide, ma avastasin, et olen oma nööbitud kodupüksid kinnitanud ehisnõelaga, millel on juhtumisi Suurgildi hoone lõvipealise ukselingi kujutis.
By the way, I have fastened my buttonless home pants with a pin that depicts the door handle of the History Museum....

Kommentaare ei ole:

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee