Muuseumipäevikud. Kumu näitused. EXHIBITION DIARY. NOW ENGLISH TRANSLATION.
KES SURI? Miks nii palju lilli? Jah, õigus: see on ju FloroMAANIA. Ent ehk oleks siiski piisanud ka vähemast. Näiteks ainult ükskikutest VEIDRIKEST. Ehk oleks näituse koostaja moto pidanud olema Etskaemidakõikeonkunagitehtud. Oleks, oleks, oleks, oleks tädil rattad...sõidaks ta ajas tagasi päris ehtsasse kurioosumide kabinetti või kuidas neid kutsuti.
WHO THE HECK DIED? Why so many flowers? Oh, thats right: it is an exhibition called "Flower mania". But just maybe they could have settled for a little less... Perhaps the starting point should have been Just Imagine That Something Like This Has Once Been Created. Just the Curious Cases of flowers in art. Yeah, well, if the aunt had wheels she´d race Richard Hammond on a Bentley.
Kindlasti on lilleteemalise näituse kõige huvitavam osa see, mis erineb valdavast. Karl August Senffi [õpilaste] botaaniliste joonistuste puhul erinevalt väsitavast hulgast lillemaalidest on tunne, et siin pole lihtsalt TEHTUD LILLEMAALI, vaid on joonistatud taime hinge, ning puudu on vaid veretilk, mis õied ellu ärataks. Sealsamas, botaaniliste lahangute ja säsipaberil akvarellide vahel veedan friigitikandeid uurides terve kolmveerandtunni! Ei, ma ei tee nalja. '
I am not kidding when I say I spent three quarters of an hour exploring botanical drawings and super-fine 17th -18th century embroidery in one tiny corner of the exhibition hall. That was the most amazing and interesting part of the whole lot for me. I feel as if the plants drawn aren´t just a "flower-themed picture" but instead someone has drawn the soul of the flower, so that if a maiden was embroidering next to a drawing like this and happened to poke her finger then a drop of blood would be able to bring these plants to life.
Ma vaatasin neid rahataskuid ja kiudpeene traatvõrgu ning aukliku spoonikribu sisse torgitud varafeministlikke seisukohavõtte terve kolmveerandtunni (koos ülesmärkimise ja - joonistamisega). Ilus pole niivõrd töö ise, vaid ilus ja kummaline on fakt, see iseäralik OLEMASOLU, JUHTUMISE fakt, et maailmas ikka on leidunud hulle ka varem ja enesepiinamine läbi [tarbe]kunsti polegi midagi uut. Säh sulle nüüd minitekstiilid, Hop galerii väljapanek on ju SELLE mini kõrval nagu Maria Theresa slepiga pulmakleit võrrelduna Mary Quantiga. Ning kui vaadata paberptsist lilli, siis mõtlen, et kas selle tegija läks hulluks enne või pärast kääride paberisse löömist....
What is beautiful about these drawings is not the picture itself but the fact of existance of such things. The embroideries too... the noble ladies competing with each other with masochistic pleasure, trying to make their stitches near invisible, half a millimeter wide. The bitter sweet self torture of embroidery in that hermetic, stuck world of 18th century women dressed in lace and corsettes. But inside their heads there was a flower garden of unimaginable dimensions, you can see that dream garden from the eyes of the ladies on portraits at the other side of the room.
Homme helistan Andres Toltsile...või ehk esmaspäeval. Ei hakka inimest mingi kaktuse pärast puhkepäeval närvi ajama. Ma tahan nimelt teada, kas Floromaania näitusel oleva maali suurejooneline ja ülbe kaktus on veel elus ja kui pikaks ta praegu võiks olla kasvanud...
Venekeelse ekskursiooni ringi sagides näitusesaalis vaatan silma mõisaprouadele, kel lilled rohkem südames kui pildi peal... Kammitsetud ja korsetitatud ajastu naiste vikerkaarevärvilised unenäoaiad paistavad kusagilt sealt eemalolevate pilkude tagant. Nende mõisamajade kahhelahjudele oli pintseldatud tulevane põhjaeesti lilltikand ja nende tütred läksid tikkides hulluks... Ilus elu ja palju lilli matustel.
There is future flower-themed embroidery on the ceramic plates from mansions where the daughters went crazy while embroidering. A wonderful life and many, many flowers on their funerals.
Viiralt paneb nutma ja naerma.
Misasi on see Eesti Komitee, mille kingitusena Eedi pildid nii põhjaliku väljapanekuna Kumusse jõudsid, seda ma paraku ei tea. Ent keda see ka huvitab, kui juba esimene pilt paneb juuksekarvad püsti tõusma ja ajab sipelgad selga. "Deporteeritud", oli selle nimi, sünge, valus, kriipiv, silmad, mis vaatavad vaatajat, nii et veri väljas. Olen juba ära vaadatud, läbi vaadatud, lahatud, moonutatud, söövitatud, pressitud. Ja kolmanda pildi juures, kui soe ilm poleks mind nii kuivaks pigistanud, ja kui ma poleks selline kalestunud purikas, võiksid pisarad ka voolata. Pisut segi paiskab see küüditamisaegne kolmiksilmavaade mind igal juhul. Ja kui järgmises orvas ei järgneks targa, hea, kena, armsa kuraatori hoolitseval käel seinale nurruma ja lohutama seatud magavaid kasse, siis vajaks pooled inimesed näituse esimeste meetrite järel suhkruvett.
Eduard Viiralt is one of the most famous artists in estonian history. The exhibition in Kumu right now is a present from Estonian Committee. The very first picture that greets you at the exhibition hall makes your hair stand up with eyes so desperate and touching that your heart will bleed dry. I am all etched, carved and scarred and already at my limit after reaching just the 3rd picture. 1945. The time of deportations and arrests and knocks on the door in the middle of the night. One suitcase in exhcnage for your whole life... that all is showing in the eyes of the lady on the three prints of "Anxiety". The dear, dear curator has looked after me and put sleeping cats in the next set of pictures to calm me down. Purr-etty! Viiralt was a genius at drawing animals, they look so alive and...uh, meaty.
Ma mõtlen, kas Viiralt suutis midagi ka lihtsalt vaadata ilma TAHTMATA seda JOONISTADA? Tal pidi küll käsi kogu aeg krampis olema. Ma arvan, et vaatamine ja joonistamine olid tema jaoks omavahel eraldamatud ja mida ta nägi, seda ta ka joonistas, kohe ja kogu aeg.
Paljud neist piltidest said 8. klassile kümneid kordi ette näidatud räbalduma kippuvast Viiralti raamatust. Otsides groteski üleüldiselt jätsime aga ühe asja tähele panemata, mis näituse kaudu lausa vastu karjub. Enamik eurooplasi on groteskselt kujutatud, kuid teist etnilist mustrit kandvatest modellidest mitte ükski. Kas Viiralt püüdis teadlikult MITTE OLLA RASSIST või olid need inimesed juba ise piisavalt huvitavad ja kaasmaalased ning muuilma mittemurjanid lihtsalt nii igavad et neid tuli väänata ja moonutada? Kahju, et kõige huvitavam kraam - mitmesugused otse Viiralti ajust paberillipikutele voolanud, kõige tooremad mõttealged, visandid ja sirgeldised pole näinud tavalist trükipaberit. Neid oleks olnud tore groteski teemas õpilastele ette sööta.
I doubt an artist like him could just watch something WITHOUT grabbing a pencil and drawing. I bet he couldnt just sit and watch, you know, like look at an animal eating or the sunset or people sitting ata cafe talking; he had to draw EVERYTHING he saw. I notice something else too: he tried hard not to be a racist schwine. All the arabs and africans are nornal portraits while Viiralt is a guy who was drawn to grotesque and deforming the face. But only white people, europeans, his compatriots, parisians (where he studied and lived for a while) are grotesque. None from any other ethnicity or race... Perhaps they stand out well enough without having to make them more... interesting... especially the elderly berberian gentlemen on camels, who have an aura of wisdom and nobility to them.
Lõpp on lõpp...Viiralti viimane dateeritud töö toob mõttele, et kunagi ei tea ju, milline on VIIMANE. Viimane päev, viimane töö, viimane tõmmis. Kui teaks, kirjutaks ise juurde, et see on viimane. Ei kirjutaks, et "ninale rohkem valget" või "kõrvad eest tumedamad" nagu sebra pildil. Igasugu huvitavad asjad jätaks tegemata, kui teaks, et viimane. Või ehk, kui oleks Viiralt, siis lööks käega, et viimane, lihtsalt vaataks niikaua kui veel paistab, joonistaks, niikaua kuni pliiatsisöe ots teistpoolt pliiatsit välja kukub ja pluusi mansetid tuleb jälle viia mõnda immigrantide peetavasse pesumajja Rue de Kusiganes.
The end is the end.... we never know which picture will be that VERY LAST ONE. Which print will be the last one pressed into fine italian paper. If the zebra was his last, he wouldnt have made notes on the try-out print like "more white on the nose" or "darker ears". But I doubt he also would have written "This is my very last piece of work, if it ends up at an auction in 100 years or so ask a fucking big price for it!"...No way. He would have kept working still tillthe heart of the pencil falls out.
Ja võibolla kui teaks, et VIIMANE, teeks viimaseks veel ühe autoportree. Kiilakas oli ta nagunii, Arrakut ja Jüri Kassi seega järgida poleks mõtet. Ka autoprotreede näitus on kohati groteskne... Arraku pildirida meenutab mulle minu linikupesemise aktsiooni. Ainult Arrak ei keera ennast pärast happevabasse paberisse rulli ega topi kusagile kummutisse.
Marko Mäetamme skemaatiline kujyteldav vestlus on nagu Facebook´i LivingSocial vidinad ja ajaviitjad ainult et ilma I Like It funktsioonita sõprade jaoks (noh, see, et saad pöidla püsti tõsta jne). Kohati tundub, et kõik autoportreed läbi aegade on ühe režissööri lavastet. Kõik vaatavad mind sarnase nurga alt. Noh, mind ongi ju üks... igal klaasil peegeldub ka vaataja enda autoportree. Kes vaatab ennast, kes pilti. Hämarad lood...
Perhaps, if the artists knew which piece of work was going to be their last they would make it a self-portrait to save their person to the history. The self-portraits of artists are on the 4th floor of Kumu. They are all a little similar. Like the artists had been directed by the same person. They all look at me from the same angle. The viewers self portrait is reflecting on the glass. When does an artist paint a self-portrait? When he runs out of ideas? When he can´t afford to pay to real models? Or when he wants to play Truth or Dare with himself? or perhaps when he has forgotten who he really is? I don´t know.
Päev nagu unenägu ja üks lõputa lugu, neli ja pool tundi mitmesugust kunsti, luulet ja linnulaulu. Vahel harva on sel moel Tallinnas peaaegu sama mõnus kui Viljandis.
a day like a dream, like an endless journey through art, poetry and birds going crazy with spring.
WHO THE HECK DIED? Why so many flowers? Oh, thats right: it is an exhibition called "Flower mania". But just maybe they could have settled for a little less... Perhaps the starting point should have been Just Imagine That Something Like This Has Once Been Created. Just the Curious Cases of flowers in art. Yeah, well, if the aunt had wheels she´d race Richard Hammond on a Bentley.
Kindlasti on lilleteemalise näituse kõige huvitavam osa see, mis erineb valdavast. Karl August Senffi [õpilaste] botaaniliste joonistuste puhul erinevalt väsitavast hulgast lillemaalidest on tunne, et siin pole lihtsalt TEHTUD LILLEMAALI, vaid on joonistatud taime hinge, ning puudu on vaid veretilk, mis õied ellu ärataks. Sealsamas, botaaniliste lahangute ja säsipaberil akvarellide vahel veedan friigitikandeid uurides terve kolmveerandtunni! Ei, ma ei tee nalja. '
I am not kidding when I say I spent three quarters of an hour exploring botanical drawings and super-fine 17th -18th century embroidery in one tiny corner of the exhibition hall. That was the most amazing and interesting part of the whole lot for me. I feel as if the plants drawn aren´t just a "flower-themed picture" but instead someone has drawn the soul of the flower, so that if a maiden was embroidering next to a drawing like this and happened to poke her finger then a drop of blood would be able to bring these plants to life.
Ma vaatasin neid rahataskuid ja kiudpeene traatvõrgu ning aukliku spoonikribu sisse torgitud varafeministlikke seisukohavõtte terve kolmveerandtunni (koos ülesmärkimise ja - joonistamisega). Ilus pole niivõrd töö ise, vaid ilus ja kummaline on fakt, see iseäralik OLEMASOLU, JUHTUMISE fakt, et maailmas ikka on leidunud hulle ka varem ja enesepiinamine läbi [tarbe]kunsti polegi midagi uut. Säh sulle nüüd minitekstiilid, Hop galerii väljapanek on ju SELLE mini kõrval nagu Maria Theresa slepiga pulmakleit võrrelduna Mary Quantiga. Ning kui vaadata paberptsist lilli, siis mõtlen, et kas selle tegija läks hulluks enne või pärast kääride paberisse löömist....
What is beautiful about these drawings is not the picture itself but the fact of existance of such things. The embroideries too... the noble ladies competing with each other with masochistic pleasure, trying to make their stitches near invisible, half a millimeter wide. The bitter sweet self torture of embroidery in that hermetic, stuck world of 18th century women dressed in lace and corsettes. But inside their heads there was a flower garden of unimaginable dimensions, you can see that dream garden from the eyes of the ladies on portraits at the other side of the room.
Homme helistan Andres Toltsile...või ehk esmaspäeval. Ei hakka inimest mingi kaktuse pärast puhkepäeval närvi ajama. Ma tahan nimelt teada, kas Floromaania näitusel oleva maali suurejooneline ja ülbe kaktus on veel elus ja kui pikaks ta praegu võiks olla kasvanud...
Venekeelse ekskursiooni ringi sagides näitusesaalis vaatan silma mõisaprouadele, kel lilled rohkem südames kui pildi peal... Kammitsetud ja korsetitatud ajastu naiste vikerkaarevärvilised unenäoaiad paistavad kusagilt sealt eemalolevate pilkude tagant. Nende mõisamajade kahhelahjudele oli pintseldatud tulevane põhjaeesti lilltikand ja nende tütred läksid tikkides hulluks... Ilus elu ja palju lilli matustel.
There is future flower-themed embroidery on the ceramic plates from mansions where the daughters went crazy while embroidering. A wonderful life and many, many flowers on their funerals.
Viiralt paneb nutma ja naerma.
Misasi on see Eesti Komitee, mille kingitusena Eedi pildid nii põhjaliku väljapanekuna Kumusse jõudsid, seda ma paraku ei tea. Ent keda see ka huvitab, kui juba esimene pilt paneb juuksekarvad püsti tõusma ja ajab sipelgad selga. "Deporteeritud", oli selle nimi, sünge, valus, kriipiv, silmad, mis vaatavad vaatajat, nii et veri väljas. Olen juba ära vaadatud, läbi vaadatud, lahatud, moonutatud, söövitatud, pressitud. Ja kolmanda pildi juures, kui soe ilm poleks mind nii kuivaks pigistanud, ja kui ma poleks selline kalestunud purikas, võiksid pisarad ka voolata. Pisut segi paiskab see küüditamisaegne kolmiksilmavaade mind igal juhul. Ja kui järgmises orvas ei järgneks targa, hea, kena, armsa kuraatori hoolitseval käel seinale nurruma ja lohutama seatud magavaid kasse, siis vajaks pooled inimesed näituse esimeste meetrite järel suhkruvett.
Eduard Viiralt is one of the most famous artists in estonian history. The exhibition in Kumu right now is a present from Estonian Committee. The very first picture that greets you at the exhibition hall makes your hair stand up with eyes so desperate and touching that your heart will bleed dry. I am all etched, carved and scarred and already at my limit after reaching just the 3rd picture. 1945. The time of deportations and arrests and knocks on the door in the middle of the night. One suitcase in exhcnage for your whole life... that all is showing in the eyes of the lady on the three prints of "Anxiety". The dear, dear curator has looked after me and put sleeping cats in the next set of pictures to calm me down. Purr-etty! Viiralt was a genius at drawing animals, they look so alive and...uh, meaty.
Ma mõtlen, kas Viiralt suutis midagi ka lihtsalt vaadata ilma TAHTMATA seda JOONISTADA? Tal pidi küll käsi kogu aeg krampis olema. Ma arvan, et vaatamine ja joonistamine olid tema jaoks omavahel eraldamatud ja mida ta nägi, seda ta ka joonistas, kohe ja kogu aeg.
Paljud neist piltidest said 8. klassile kümneid kordi ette näidatud räbalduma kippuvast Viiralti raamatust. Otsides groteski üleüldiselt jätsime aga ühe asja tähele panemata, mis näituse kaudu lausa vastu karjub. Enamik eurooplasi on groteskselt kujutatud, kuid teist etnilist mustrit kandvatest modellidest mitte ükski. Kas Viiralt püüdis teadlikult MITTE OLLA RASSIST või olid need inimesed juba ise piisavalt huvitavad ja kaasmaalased ning muuilma mittemurjanid lihtsalt nii igavad et neid tuli väänata ja moonutada? Kahju, et kõige huvitavam kraam - mitmesugused otse Viiralti ajust paberillipikutele voolanud, kõige tooremad mõttealged, visandid ja sirgeldised pole näinud tavalist trükipaberit. Neid oleks olnud tore groteski teemas õpilastele ette sööta.
I doubt an artist like him could just watch something WITHOUT grabbing a pencil and drawing. I bet he couldnt just sit and watch, you know, like look at an animal eating or the sunset or people sitting ata cafe talking; he had to draw EVERYTHING he saw. I notice something else too: he tried hard not to be a racist schwine. All the arabs and africans are nornal portraits while Viiralt is a guy who was drawn to grotesque and deforming the face. But only white people, europeans, his compatriots, parisians (where he studied and lived for a while) are grotesque. None from any other ethnicity or race... Perhaps they stand out well enough without having to make them more... interesting... especially the elderly berberian gentlemen on camels, who have an aura of wisdom and nobility to them.
Lõpp on lõpp...Viiralti viimane dateeritud töö toob mõttele, et kunagi ei tea ju, milline on VIIMANE. Viimane päev, viimane töö, viimane tõmmis. Kui teaks, kirjutaks ise juurde, et see on viimane. Ei kirjutaks, et "ninale rohkem valget" või "kõrvad eest tumedamad" nagu sebra pildil. Igasugu huvitavad asjad jätaks tegemata, kui teaks, et viimane. Või ehk, kui oleks Viiralt, siis lööks käega, et viimane, lihtsalt vaataks niikaua kui veel paistab, joonistaks, niikaua kuni pliiatsisöe ots teistpoolt pliiatsit välja kukub ja pluusi mansetid tuleb jälle viia mõnda immigrantide peetavasse pesumajja Rue de Kusiganes.
The end is the end.... we never know which picture will be that VERY LAST ONE. Which print will be the last one pressed into fine italian paper. If the zebra was his last, he wouldnt have made notes on the try-out print like "more white on the nose" or "darker ears". But I doubt he also would have written "This is my very last piece of work, if it ends up at an auction in 100 years or so ask a fucking big price for it!"...No way. He would have kept working still tillthe heart of the pencil falls out.
Ja võibolla kui teaks, et VIIMANE, teeks viimaseks veel ühe autoportree. Kiilakas oli ta nagunii, Arrakut ja Jüri Kassi seega järgida poleks mõtet. Ka autoprotreede näitus on kohati groteskne... Arraku pildirida meenutab mulle minu linikupesemise aktsiooni. Ainult Arrak ei keera ennast pärast happevabasse paberisse rulli ega topi kusagile kummutisse.
Marko Mäetamme skemaatiline kujyteldav vestlus on nagu Facebook´i LivingSocial vidinad ja ajaviitjad ainult et ilma I Like It funktsioonita sõprade jaoks (noh, see, et saad pöidla püsti tõsta jne). Kohati tundub, et kõik autoportreed läbi aegade on ühe režissööri lavastet. Kõik vaatavad mind sarnase nurga alt. Noh, mind ongi ju üks... igal klaasil peegeldub ka vaataja enda autoportree. Kes vaatab ennast, kes pilti. Hämarad lood...
Perhaps, if the artists knew which piece of work was going to be their last they would make it a self-portrait to save their person to the history. The self-portraits of artists are on the 4th floor of Kumu. They are all a little similar. Like the artists had been directed by the same person. They all look at me from the same angle. The viewers self portrait is reflecting on the glass. When does an artist paint a self-portrait? When he runs out of ideas? When he can´t afford to pay to real models? Or when he wants to play Truth or Dare with himself? or perhaps when he has forgotten who he really is? I don´t know.
Päev nagu unenägu ja üks lõputa lugu, neli ja pool tundi mitmesugust kunsti, luulet ja linnulaulu. Vahel harva on sel moel Tallinnas peaaegu sama mõnus kui Viljandis.
a day like a dream, like an endless journey through art, poetry and birds going crazy with spring.
Kommentaarid