26.11.2005.Olav Vahelaiu ( Käsitööalbumi koostaja Emmi Vahelaiu lesk) juures.
-“Jah?”- “Tuuli Reinsoo on siin.”- “Kas saite sisse? Pange tuli koridoris põlema.”
Ronides vanalinlikult roppjärskudest treppidest imestan, kuidas minu külaskäigu objekt, Olav Vahelaid küll poes käib… unustan korrused lugemata. Üleval on uks juba avatud ja mind tervitab hallipäine vanahärra toasussides. Korter ei paista sugugi suur. Siin siis möllaski kuni 1988. aastani suur ajakirjakoostamine…
- “Jope võtaksite vahest siiski ehk ära?”
- “Jah, otse loomulikult.” Ulatan ka kaasavõetud kommikarbi…pärast tuleb välja et komme vanahärra ei armasta. Tervise pärast ka.
-“Mis siis teile kõige rohkem huvi pakub?”
Ma pole sugugi vormis selle vestluse jaoks. Tunnen end kõigi inimestega võrreldes olevat puudulike sotsiaalsete oskustega ja ebaviisakas. Aga püüan vastata oma parimal moel.
_” Olen ise uurinud läbi ajakirjad, rääkinud inimestega, kes kuulusid kolleegiumidesse või tegid kaastööd… Kõik nad rõhutasid tagasiside rohkust, kuid ka seda et suurem osa kirju andis toimetus Emmi Vahelaiu kätte. Tagasiside huvitabki kõige rohkem, sest kui kõik ütlevad, et seda oli palju, siis oleks väga kasulik ka mõnda neist kirjadest näha. “
Olav Vahelaid võtab seinaäärsest tuhkjaspruunist “sekretärist” keskmise paksusega kiirköitja. “Mõned huvitavamad olen alles hoidnud küll. Kõigi 23 numbri järel saadetud kirju ei oleks olnud võimalik hoida. Suur osa sai minema visatud. ….Kirjutasin siia üles ka üht teist. Emmi tegi peale Käsitööalbumi ju ka Leningradi ja Moskva ajakirjadele kaastööd. Eks ikka lisaraha eesmärgil.”
Minu ette kuhjatakse tööproove, sülle ajakirju, kirjastamislepinguid, töövõtete jooniseid ( mida joonistas V. Pihlo ja mis on tõesti oskuslikud, selged ja piltlikud).
-“ma ei teagi, kuidas selles end läbi närida…. Siin on tõesti ju palju erinevat materjali?”
Võtan kirjade kausta.
-“Vene keelt te oskate?”
-“ Piisavalt.”
-“enamik kirju ongi vene keeles.”
Ent kõik pole venelastelt. Läti, Kirgiisia, Mari, Komi, isegi Karjala, ja ka otse Peipsi tagant ja Pihkvast, Moskvast, Kaliningradist, Leningradist… mõned on kindlasti agaratelt käsitöömutikestelt kuskil keskvenemaal, käekiri nagu vanainimesel ikka, mõned on ka ametlikul blanketil , trükimasinaga ( näiteks Mõskvalähedasest kunstikoolist, kus palutakse koostada õppematerjal nende koolile.)
Püüan vaadata kohapeal läbi niipalju kui võimalik, et mitte tervet kollektsiooni häbitult kaasa tassida. Kirjad…
-“Kas võiksin selle kausta kaasa võtta ja hiljem tagasi tuua? Tahaksin mõnest kirjast koopia teha, aga ei raatsi neid siit niimoodi välja kiskuda…”
- “jah, ikka võib.”
Vaatan kõigepealt venekeelseid, Venemaal välja antud ajakirju. Need pole käsitööajakirjad, neis on vaid käsitööle pühendatud rubriik. Paber on oluliselt halvem kui Käsitööalbumil. Peaaegu nagu tualettpaber.
Emmi Vahelaiu koostatud rubriigid on näiteks ajakirjas Selskaja Nov( mida antud välja alates 1966. aastast) 6. ja 7. numrbis 1987. aastal ning juttu on seal kottide ja korvide punumisest (nöörist.) Sama töövõtet ja tehnoloogiat on ta eksponeerinud ka ajakirjas Dlja Umelõh Ruk ( 1986), kus rubriigi pealkirjaks “ Iz Pritjev Ivõ.”
Siis asun vaatama tööproove, millest mõned kohe esmavaatlusel ära tunnen. Näiteks Kristel Hmelnitski (Leedjärve) tööpoovid pitsilistele valgetele kamspunitele albumist 14 ja Amarta Lüüsi ptisiproovid albumist 17…
-“ See on väga väike osa. Eks neid tööproove oli terve kapi täis. Kunstnikud ise tegid neid, aga järele enam ei tulnud. Anu Stranberg võttis omad kaasa.”
Läheb korraks välja, siis teeb lahti kommikarbi. See jääb lauale, undides mind pilku tõstma ja toas ringi vaatama. Voodil on imekena silmkoes kattetekk, mille peal veel erksatooniline põimevaip. Põrandal on räsitud, ent hämmastavalt hästi oma helebeeži värvi säilitanud rüiu. Riiulitel veel linikud, Emmi lahkus ju siit alles pisut enam kui aasta tagasi…Küll võib see vanamees olla üksildane, kui sõbrad parasjagu külas pole.
-“Kas teed või kohvi jooksite?”
- “Kui ise ka joote.”
- “aga siis kumba, teed või kohvi?”
Olen absorbeerunud nüüd kirjade lugemisse. “ Teed…”, vastan hajameelselt.
- “ Kas hiina teed või rohuteed?”
- “No kui nii siis rohuteed ikka!”
- “Mul on piparmünti, melissi, kummelit ja saialille. Ma panen tavaliselt kõiki nelja segamini.”
- “Proovime ära!”
Kirjastuslepingud…. Proovitrükid….siin omapärases kodukollektsioonis on näiteks 10. albumi kaane proovitrükk, kuhu kunstiline toimetaja J. Klõšeiko on (eesti keeles ning sinise ja punase värvipliiatsiga) kirjutanud: “Lp. Retušeerijad! Tundub, et selles õies [ vihjates figuuri tagant paistvale kellukaõiele esikaanel] on musta palju ja punast vähe (vt.orig. ). Originaalil on õis meeldivalt violetne. Teie J. Klõšeiko. 25. III 1975.“
“Punast tugevamaks !” ja “NB! Vt. originaal! ” on Klõšeiko kirjutanud veel mitmele kavandite proovitrükile (1975. aastal)
- “kes siis tegi neid lõikelehti?”
- “Ma ju ise tegin esimesed… umbes 10 või ligi 10 aastat. Tüütu ja rutiinne töö, aga kes neid siis ikka tegi…joonistasin neid vaibaskeeme, kampsunilõikeid - muidugi moekunstniku eeskujude põhjal.
- “ Seda pole albumite peal isegi kirjas.”
- “ Tõesti?” …. Mõtleb. “ Pärast mind joonistas lõikelehti Pihlo, siis Üksine. Oli ka fotograaf, kes tegi fotosid töövõtetest , ma ei mäleta ta nime…”
- “Marje Üksine nimetas Boris Murdu.”
- “ Just Boris Murd oligi.”
- 1951. aastal olime Peter – Leningradis. 1951, 52, 53, 54. Mis aastal see esimene album ilmuski?”
- “1955. aastal.”
- “Siis tulimegi Eestisse tagasi. Käsitööalbum ei olnud kohe alguses see põhitegevus. Alguses oli Emmi ikka Eesti Naise palgalisel tööl [märkus: tolleaegne nimi tegelikult Nõukogude Naine, aga olles omaaegse Eesti Naise järeltulija ja praeguse eelkäija, nimetavad inimesed ikka tavavestluses seda Eesti Naiseks.] Peale Käsitööalbumi tegi ta veel sellist mudilaste albumit” – võtab kapi tagant art –decolikult lauakeselt, albumivirnade vahelt paar ajakirja, -“ Dlja Malõšei”, “Mudilastele”.
- “Mul on seda numbrit kaks, tahate ühte endale? Või pole teil sellega midagi teha?”
Neelatan. – “Ma ei oska õmmelda….muidu teeks sõbranna lapsele küll..,.”
-“ Ah soo. “
Ajakirja on, tagakaane siseküljelt vaadates, antud välja alates 1958. aastast, seda toimetanud on L. Visnap ja L. Märtman, ning kaastööd teinud ka Käsitöö albumist tuttavad selma Remme ja Lygia Habicht. Kummagi Olav vahelaiul olemasoleva numbri tiraaž on olnud 50 000 eksemplari.
Teetasse tuues räägib olav vahelaid edasi: “ Millalgi 1960ndate lõpul tuli ta siis Eesti Naisest [Nõukogude Naisest] ära. Eks see töö hakkas ka üle pea kasvama ja tervisele samuti mõjuma. “
- “ see võis ikka päris pöörane elu olla, kunstnikud saalimas oma kavanditega, terve laud pabereid täis…?”
- “ Eks oli muidugi… Mina tegin ikka muud tööd, käisin tööl, mind see kodune segadus ja töötegemine ei häirinud. Selleks ajaks, kui koju jõudsin, oli ikka suurem töö lõppenud ajakirja kallal. Ise joonistasin õhtuti neid lõikelehti. ”
Joon head teed, vaatan veel mõningaid tööproove, albume.
- “Oleksin pidanud fotoaparaadi kaasa võtma. Aga mul on mälukaart täis…ega vist ei ole mõtet neid tööproove üle pildistada, albumis on need ju nagunii olemas.”
- “ega teil pole neid mõtet jah topelt üles võtta.”
- “ ma pole eriti jutukas inimene,” ütleb Olav Vahelaid.
Mõtlen: vahel on ainuüksi mõne inimesega kohtudes juba väga palju selge. Mis ta on alles hoidnud, mida ta hindab…
Vaadates lauakesel seisvaid ajakirjakuhjasid, ütleb Olav Vahelaid:
-“ Siin on mul ikka terviklik kogu olemas. Mõtlesin anda need Tarbekunstimuuseumi, aga pole sellega väga tegelenud…”
Räägin talle et Tarbekunstimuuseum olevat andud oma raamatukogu üle Rahvusraamatukokku.
- “ ah soo. ma ei teadnudki.” Vaatab uuesti ajakirjakuhja, kenasti nööriga kokku seotut ja sildiga varustatut.
- “ Võibolla soovib Kunstiakadeemia neid? Seal vist ei olegi…” soovitan. Vanamees naeratab nukralt. “ Ehk , ei tea, eks paistab.”
Luban kirjade mapi niipea, kui sellega põhjalikumalt tutvunud olen, ära tuua, ja asutan end läbi niriseva lume trammipeatusse rühkima.
-“ Lüliti on vasakul.”
Ongi. “ Head aega, nägemist!” astun alla mööda mõrvarlikult kitsaid astmeid. Äkki käib poeg tal poes, või naaber. Kuidas ta posti kätte saab?
- “Nägemiseni.”Vanalinnas, sellesama maja lähedal saalivad turistid ja ostavad totaka näoga päkapikke ja kahe meetri pikkuseid mütse. Vene tänava majas aga on killuke eesti käsitöö kullafondist….paljude teadmata.
Kommentaarid