Lilleline sall. Proovin uusi asju. Flowered scarf. Trying out some new ideas.

Eelvildist välja lõigatud ja külge vilditud motiivid šifooni peal, mõlemas küljes. narmad servas.
motifs on both sides of the fabric and with fringe in the edge
Pärlid on nii kinnitamise huvides kui ilu pärast (muidu oli pisut igav). Sallide hind järjest tõuseb.... kusjuures galerii hindab mu asju kõrgemalt kui ma ise alguses omahinnaks ütlen. ma pean oma väärtuse vist ümber hindama.
I have to reconsider the worth of my stuff, cause the gallery gives me a higher prize then I first ask. The scarves get more expensive all the time.

Suure hilinemisega veel Norra reisi pilte (segiläbi). very late mixed "trip to Norway"- pictures

Oulu käsitöömaja, Lendav Lammas
Crafts house in Oulu (Finland) - the Flying Sheep


Savukalaa 3 km ! Suitsukala. Soomes on head suitsutajad peab ütlema.
Smoked fish 3 kilometers! very common to lure you with that in northern Finland. and we did buy some. tasted fine....





Borge viikingilaeva nina ja ahter
Viking ship in Borge


Norra ilutsevad postkastid
decorated and official mailboxes in Norway


Botnia lahe ääres meretuultes
Wood becomes like this near Botnia bay

Olulu Turupolitsei
Oulu (Finland) market square policeman (kind of like a city symbol, they even had a postcard on sail with him)

kiiskav kivi
glimmering stone


kivine jõepõhi
riverbed

ruunikivi
viking village, round stone with carvings


Tursk /torsk
dried fish heads

paadikivi
dock stone


rannik
coast



Svartisen

Jääkosk
Icefall

Hukkunud meremeeste mälestusmärk Tromsos
The memorial for fishermen perished at sea

Tromso

A

Viikingilaeva koopia Borges
a copy of a viking ship in Borge

Sugulased?
Related?


Atlandi ookean
The Atlantic Ocean



Kõrgel mäe otsas
Up on a hill

.....

minu sõber Havail.... kardab jubedalt et tuleb kolmas ilmasõda. ja ma ei suuda tema veendumust kõigutada. kuigi ma ise seda muidugi ei usus, aga..... AGA. Aga mis siis....? Mis siis juhtub järgmiseks? raske on ka uskuda et asjad lihtsalt maha rahunevad..... surume kätt ja lahkume sõpradena? see pole võimalik. Millises maailmas me aasta pärast elame? ....
inimesed on täiesti kapsaks ehmatanud et midagi nii vastikut ja ülbet võidakse üldse teha. see havai sõber teeb veel karmimalt maha Venemaa imperialistilikke püüdlusi kui ma ise. ja selliseid inimesi tunnen ma veel mitmel pool üle maailma. olen üsna kindel et teie ka tunnete. nii et pole õige öelda, keegi ei hooli ega kuula, keegi ei taha neid seal aidata. on palju inimesi igas ilmanurgas kes on mures. loodetavasti Gruusias teatakse seda.... kuni internet ja telefonid töötavad, saavad nad seda teada. onju.
rohkem ma siin teha ei saa kuio seda öelda. ja mida veel.. mingit okupatsiooni...lihtsalt ei saa tulla. seda ei saa lihtsalt jälle juhtuda. eksju? NEIL ei saa lasta seda teha. KUIDAS oleks võimalik lihtsalt LASTA neil seda teha? SEE ei ole võimalik. sest liiga paljusid inimesi maailmas kotib kõvasti.


vähemalt on hea kui ajakirjanik hõiskab raadiost et näe, ma saan helistada teile, ja kirjutada, emaili saata, ma vaatan praegu kodulehel kaarti, ma kuulen sind. see on vähemasti hea.

Norra reis: Tundra. Trip to Norway. the tundra.

See oli mu lemmikosa reisist, hallid, rohelised... hästi ilus ja rahulik ja selline kerge ja vaba ilme.
This was my fave part of the trip, those grays and greens, the peacefulness and elegance and the light air

Norra reis: teekond liustikule ja kivide kuningriik. The way to the glacier and the kingdom of rocks.

Teekond Svartiseni, Norra suuruselt teise liustiku juurde, kulges mööda kiiskavat kiviplatood, mis ammustest aegadest liustiku poolt siledaks lihvitud.
The path to Svartisen, second biggest glacier in Norway, went through a landscape of glimmering stones, all smoothened and compressed by the glacier once ten times the size of the current one.

Norra reis: rebasejaht. Trip to Norway: the fox hunting for foxes

saamid uskusid et virmalised sünnivad siis, kui rebane (polaarrebane) lööb sabaga vastu lumehange ja sealt lendavad sädemed taevasse. Naljakas on ka see et sõna inari mis on soome suurima järve nimi, on ka jaapani rebasjumaluse nimi, keda laialt kummardati, ent kindlasti pole need omavahel kuidagi seotud. Kuid mine tea.... igatahes veider kokkusattumus, eks ole.
Arvestades oma hüüdnime, oli mul Norra reisil rõõm sattuda peale ka mõnele oma nimekaimule, kes, tõsi küll, juhtusid enamasti olema hingestamata olekus.
The sami people believed that northern lights are created by a fox striking the snowdrift with her tail so that the sparks fly into the night sky. It is also a strange coincidence that the word "inari" is at the same time the name of Finlands biggest lake and a japanese fox god. Considering my own nickname too, it is no wonder I kept an eye out for foxes. Mostly however those foxes I met on my way were soulless.

Rebase kaljujoonis Altas
Carving of a fox in Alta


Rebase *nuuks* to... toho tooohoopis wuaaahaahaa mäe otsas kohvikus. Miks, MIKS??????
The...the.... taxide..taxidermy fox up on a hill in a cafeteria. Why, WHY????

väike rebassuveniir ühes saamide püstkojas tee peal
a small souvenir fox in a teepee on our road

Peale nende mis pildile jäid, nägime veel vilditud rebaseid Oulus (kuigi see ei ole Oulu sümbol). Ühes turistibroshüüris oli kirjas, et rebane on paljude Soome linnade sümbol, aga ma ei suutnud küll välja uuride, milliste. Kindlasti mitte Rovaniemi, sest muidu ei oleks sealses poes nii palju mahakooritud rebasenahku...
In addition to those caught by my camera we saw some felted foxes in Oulu, but they are not Oulus´ symbol as I first thought ( there was a brochure that said a lot of Finnish cities have fox as their symbolic animal). Unfortunately I havent been able to find out which ones do...
Fauske kämpingu lähedal mererannas roosat marmorit korjates olid meie reisikaaslased ka ehtsat elusat rebast näinud. Kahju, et mina sellest ilma jäin, aga vähemalt sain ma sellest teada. Mul on LUGU rebasest marmorihunniku otsas....
Near our camping in Fauske some of our travel companions saw a fox sitting on a pile of pink marble ( there is a marble strip mine near that place). I did not see her (I bet it was a she-fox), but at least they told me about it.
Ja siis, ülla-ülla, näidati tagasiteel bussis Zorro filmi [zorro= hisp.k. rebane]
And then they showed Zorro in the bus on the way back home!!!! What a coincidence... which means nothing I guess. I am reading so much into such pointless things. But it is just...I like to think so even if it is nonsense.
Nii et üks rebasereis.
A fox run indeed.

Norra reis: Lofootidel. Henningsvaer, Solvaer, A.

Mitu korda ma seda viga veel teen? lofootide kliima keeras mu sisetunde täiesti tuksi! Seal oli nii soe! ma läksin ükspäev maikaväel õue pärast reisilt naasmist ja seal oli 10 kraadi, kurat! Ja nüüd ma topin ennast igaks juhuks kogu aeg soojalt riide ja siis on jälle väljas palav! Ma olen täiesti tuksis omadega ma ei jaga üldse matsu!
Those damn Lofoten! You´d think you are on some tropical islands. the climate messed me up big time, it made me take such warmth naturally so I went out with a belly top the other day when it was 10 degrees celsius. Now I am extra precautious, bundling up when there is no need. I just dont know what to do, my intuition about weather is all messed up. But at least the Lofoten was pretty...
A







Mägi, maja ja põdrakanep. See pilt peaks olema entsüklopeedias termini "TÜÜPILINE Norra maastik" kõrval.
This picture should illustrate the term "typical norwegian landscape" in an encyclopedia

Aga kohvikut maailma lõpus ei olnud.
No cafe at the end of the world

Solvaer ja lähikond
The region of Solvaer

















Henningsvaer - kiire läbijooks
Trying to make "the fastest lap" in Henningsvaer. We had SOOOOOO little time. It deserved a whole lot more attention.

Norra reis: Nusfjord (Lofoodid). Trip to Norway: Nusfjord on the Lofoten

Nusfjord on ühelt poolt muuseum ja teiselt poolt ka rorbuhotell. Seal peatudes saab vabalt muuseumis ringi käia, niisama ringikondajad maksavad 50 NOKi. 19. sajandi kalurimajad ehk rorbud on hiljaaegu renoveeritud ja Unesco kaitse all ning ühtlasi on Nusfjord talviti funktsioneeriv kaluriküla.
Nusfjord is a museum, a rorbu hotel and at winter time a working fishing village at the same time. The 19th century rorbu houses have been recently renovated and under the protection of Unesco.
Nusfjord on peegelduste paradiis. Selge vesi, paadisillad, korduvad punased, kirkad kollased, kivid ja vetikad. Eriliselt kokkusobiv värvigamma. Päikeseta ja päikesega on sel paigal oma võlud. Päikesetõusu eel on vesi siledam ja rahulikum. selle järel peegeldused kirkamad ja sadama lõhnad tuntavamad. Mina peatusin rorbus nr 38 otse rannakaljude varjus, mille otsas laiutas vaimustav murakaraba. teised magasid üsna tavalistes tubades, meil oli aga võimalus kogeda tõelist meremehe koikut köögi kohal lavatsitel. Ehtsuse tunnet nullis pisut liiga palju renoveerimisega lisatud 21. sajandit ( dušikabiin, halloo?) aga kas te kujutaksite tänapäeval ette pesematuid ja tüükasse kasvanud habemega meremehi?...Võeh.
It is a reflection heaven. Clear and bright water, boat docks, repeating reds, bright yellows, stones and seaweed. It is an abnormally harmonious color combo that has its charm both with and without the sun - before the sun rises the water is calmer and colder, after that the reflections get more vivid. The rorbu I spent the night in was number 38 right under the cliffs with a moor on top of it. While other in our house chose the more conventional rooms, me and mom spent our nights on some authentic sailor bunks that were reachable with a shaky ladder and a plank to get to the beds on the other side of the room. Huuh! you expect me to walk that???.... ok, bring it on. It was fun, actually.
Meile vihjati midagi lähedalasuvatest mägijärvedest ja erinevalt paljudest teistest kes kasutasid kõigepealt võimalust paadiga merele tüürida ise mingi lootusetu kalaulma mõju all olles, otsustasime meie kõigepealt veidike turnida. Nusfjordis pole see raske, sest lugematud turistid on mäkke juba rajad sisse tallanud, ja seetõttu õnnestus meil emaga varsti all esimese järve ääres maha jääda otsustanud juubeldavatele majanaabritele kõrgelt künka otsast lehvitada. (Ma ei tea, kas öelda mägi või küngas, minu jaoks on ta kõrge küngas, eks ole. Kust see mägi geograafiaterminites hakkab üldse?) Ära õnnestus süüa umbes 3 liitrit mustikaid ja näha mägijärvede kaskaadi.
We got a hint that there are mountain lakes close by and so we decided to go climb and see them right away, instead of heading out to the sea with a rowing boat like many fish-dazed travel companions did. Climbing is a babies game in Nusfjord cause the hordes of tourists have treaded wide paths to the hill ( mountain? hill? I don´t know...it cant be high enough for a mountain, can it? I cannot decide). We managed to eat about 3 liters of blueberries (ok, maybe half a liter then) and see a cascade of mountain lakes (MOUNTAIN!!!! I mean it doesnt sound good when people say "hill lakes! right? So it is a "mountain" after all!!!)

võltspalmid
OMG norwegian palm trees lik can you believez it???




Kui nüüd täitsa aus olla, siis natuke võttis mul pea ikka pööritama küll, aga see polnud nii hirmus kui ma kartsin. Aga kui te seepärast ootate et ma sügisel õunapuu otsa ronin siis unustage ära.
As a matter of fact, I did get slightly dizzy waving back to our housemates from up there, but it wasnt as scary as I expected. Ehehe, but don´t even think about me climbing the apple tree in fall, now THAT is still too scary.

enne päikesetõusu before sunrise




pigine riiv (see on kalasuitsetamismaja ukse küljes. Ma ei saanud seda kaasa võtta, kuigi üritasin...MITTE! tarry door bolt ( attached to the fish smoking house door. couldnt take it along with me although tried to....NOT!!!)

maalilililililine impressionistic door

.. ettevaatust, uksed sulguvad ... doors closing!

tagurpidirorbula reversed rorbus

veealune maantee underwater highway

number 38

sellised ongi siis norra kahepereelamud. Muide kui panna rorbu vette siis mahub sinna kaks korda rohkem rahvast. Onju? These are the two-family houses in Norway. If you put a rorbu in the water it has twice as much space because it absorbes water and gets bigger. Right? RIGHT????



võrk ja võrk a net and a net

üles, alla, ja triibulised kivid
up, down and along the striped rocks

kumbapidi vaade
from which direction was I looking at this anyway?



mägi vees mountain in the water



veeteeserv





punased the reds


hallid the grays

pruunid the browns

hallikaspruunikasrohekaskollakaskulunud graysihbrownishgreenishyellowishwornout
Ma ei tea kas ma üldse võin väga palju pilte siia panna või mis, aga põhimõtteliselt see on ju ikka ka reklaam või nii, eks ole?
I am not so sure I am allowed to post so many pictures of this place but it is after all like commercial too is it not?

Norra reis: villahullusest, liputamisest ja lõngadest. Of wool frenzy, flags and yarn. And sheep, definitely sheep.

Vill A turismiinfopunkti vitriinis
Norwegian sheep wool in a stand in the tourist information center in A

Norrakas on agarad liputajad. Ma mõtlen lippude heiskamist. Iga kord, kui meie buss kuskile kämpingusse jõudis, tõmmati olemasolevatele lisaks masti ka eesti lipp. Loomulikult on põhja pool alati kõrvuti lehvimas Norra ja Saami lipp. See viimane on too hästi kirju, keskel rõngaga. Väljamaa lipud on väljas paljudes kohtades, ja Norra lippudest on eriti uhke Kuningliku Postiteenistuse embleemi kandev puna-sini-valge ja sakkidega. Täiesti juhuslikult avastasin praamil Lofootidelt mandrile, et ka minu džemper sisaldab norra värve. Peale selle olid mul jalas sini-punased šortsid. See vist oli mingi alateadlik impulss. Ja muide, jah, see allolev pilt on monteeritud. Kuramuse lipp oli nii kõrgel et lihtsalt ei mahtunud muidu minuga ühte kaadrisse ära.
Norwegians like flags. The hoist them everywhere. Especially foreign flags, and their own, and sami flags in the north. Every time our bus reached a camping they also hoisted estonian flag in addition to those that were already ther. it indicated who is staying there at the moment. The most vain one of the variations of norwegian flag was the flag for the Roayl Post, with zig-zag at the edge and an emblem. On the ferry from Lofotes to the coast I noticed that I had subconsciously worn norwegian colors - my sweater had blue-red-white stripes and I also had blue-red shorts. What a coincidence, I totally did not have that planned. the flag on the picture below is a montage, well, partly montage, I did not want to torture mom by ordering her to get me and the flag on the same shot.


Peale lippude hoidsin professionaalsest huvist silma peal ka muudel tekstiiliesemetel, nagu saami käsitöö (see mida ei müüdud 100 NOKi eest turismiinfopunktis). Minu suureks rõõmuks või kurvastuseks torkas silma ohtralt vilditud esemeid. Rõõmuks, sest need paistavad olevat populaarsed, kurvastuseks, sest nad oskavaid neid ise piisavalt äste teha et mitte tulla kuskilt lõunamaalt (Eestist) samu asju kokku ostma. Teisalt on vildikultuur igal pool nii erinev et täpselt sarnaseid asju ei tee keegi. Vilditud asjade hinnad aga olid üsna soolased, ühe tillukese 30x40 vaibakese eest küsiti üle 200 NOKi ja sussid maksid 160NOKi.
Besides flags I kept an eye on other textile items out of professional interest. The sami handicrafts (NOT the one they blackmail you several hundreds of NOKs or euros for). To my joy and regret they had a lot of felted items. Joy, cause they seem to love felt, regret, cause they are good enough in making it and probably wouldnt buy a lot of felts from their travels then. But on the other hand the felting traditions are so different everywhere feltmakers arent necessarily such head-on competitors.



Lofootidelt avastasime ka vilditud mütside poekese (tõsi need olid need kootud ja siis vilditud esemed), seal poes käperdasime ka käigu pealt mitmesuguseid norra lambavillast valmistatud lõngu. Hiljem õnnestus käia veel mitmes käsitööpoes uudistamas, kusjuures ühes pidasin müüjaga maha pikema vestluse villast, lõngadest ja traditsioonilistest esemetest. Näiteks lygged...lumes käimise papud, mida lapsed vanasti kandsid. Need on nagu paksendatud tallaga sokid, mille talla vahele topitakse lambavilla. Ja Solvaeris ostsin lõpuks lõnga.... ilusat naturaalset lambavillast, helebeeži halli, punast ja sinist. Värvilised lõngad olid supermarketis odavamadki kui meil, aga mul poleks väga suure hunnikuga midagi peale hakata. ma ei jõua seda ära kasutada. Lõnga ostsin Rootsiski, seal kukkusin aga pisut sisse, pidades 100 g hinda eksikombel kilohinnaks ja maksin 380 g peenvillase lõnga eest üle 30 euro. Noh, hea küll, mis tehtud see tehtud. Ja kahe-kolme salliga teen selle summa ikkagi tasa.
We discovered some craft and yarn shops on the Lofoten and a shop of felted hats ( the knitted-felted etchnique). In one craft shop I held a more serious converastion about some footwear I saw hanging on the wall, she called them "lygge" which is like a snow sock with a three layer footing that has sheep fool inside. She said at old days children wore them when playing outside in the snow. In Solvaer I finally bought some norwegian yarn too, some dark gray, natural beige and blue and red. In the supermarket the yarn seemed to be even cheaper than in Estonia. I also bought yarn in Sweden but I miscalculated the price and ended up spending over 30 euros on just 380 grams of fine woolen yarn. Oh, what the heck, nothing I can do about it. I´ll make it up by selling a few scarves.


Seda ilusat rüiuvaipa nägin kõrgel mäe otsas helesinise fjordi kohal ühes kohvikus. Ega muud polegi öelda. Mingid saamid seal askeldavad. ka veel kaader ülalpool olev tekk või kangas asus samas kohvikus.
This is a nice and rather large tapestry I saw in a cafeteria on top of a mountain. It apparently depicts sami people doing...something.


See gobelään aga kaunistas Borge kirikut.
This tapestry decorated the borge church and functioned as an altharpiece.

Ma oleks võinud veel veeta tunde Tromso muuseumi saamide väljapaneku vöösid, ketrusvahendeid, kostüüme ja punutisi uurides, ent olin niigi teistest maha jäänud. Ja oleks olnud tore osta ka mõni saamide kostüümi põhjalikumalt tutvustav raamat, ent ühe reisi aeg on liiga lühike et kõike korraga tahta.
I could have also spent hours and hours looking at the sami crafts at Tromso museum, all the belts and costumes and weaving techniques, but I had already stayed behind others way too many times because of my peculiar interests. I would also have loved to buy a book on sami costume but one cant ask too much from just a short trip. I guess I will have to keep my eyes open and perhaps try and order something from the internet. Or catch a planeto some city with a huge book store!

Norra reis: pilved, mäed ja vesi. Edekabel. Trip to Norway: clouds, hills and water, the Top Shots (if I dare say so...)

Mägi, mägi, mägi, mägi, mägi ja korrata
Mountain times 5 and repeat in the reflection
Tükk aega enne ja pärast Nordkappi ei näinud me mitte midagi peale inimtühjade piirkondade, pilvede, mägede ja vete. Kui sa mõtled et "teeks paar ilusat kaadrit", siis sa võid neid pildistama jäädagi ja hiljem fotosid vaadates surmani ära tüdineda. Ma teen siinkohal väikse edetabeli "Vesi-Pilved-Mäed" kaadritest, mitte et need mingisugused erilised ilupildid oleks, ma ei oska nii hästi. Aga kuna suurem osa ajast tuli klõpsutada mägesid bussiaknast (isegi täiesti hull inimene ei tee iga kord peatust), siis on enamik pilte ka suhteliselt mögad.


Kõige ilusam vee, pilvede ja mägede kooskõla oli minu meelest seal päris põhjas, Skandinaavia mäestiku alguses, see oli rahulik ja...noh, hall.
The most beautiful harmony of mountains water and clouds was, in my personal view, at the very beginning of the Scandinavian mountains, at the very north.

Kõige marutüüpilisem Norra "pilv ümber mäe" kaader.
The most typical scene from paintings of Nowegian landscape - a cloud embracing the hill.

Pilvesild
a bridge of clouds over the fjord

Ekspressiivsed pilved Alta jõe kohal
The expressive clouds over the Alta river

Pilvega näkku
Mountain gets smacked straight into the face with a cloud

Tiivuline küngas
A winged freak..I mean, a mountain

helendavad pilved
Glowing clouds

Sinine silmapiir
Blue horizon...blue all over the place

kokkutõmbumine
drawn together

Sügavsinine peegeldus
Deep blue reflection

Valge pilvemaja mäevundamendi ja aknaga
A white house of clouds with a foundation of mountains and a window of the sky

Norra reis: Nordkapp. Trip to Norway: North Cape

Meie järgmiseks tähtsamaks sihtkohaks oli Nordkapp. Tee sinna oli pikk ja üsna muljetevaene, mistõttu giid Ants veeris meile mingist reisiraamatustette kamaluga fakte Norra loodusest, mütoloogiast ja traditsioonilistest produktidest. Üks sellistest oli juust nimega Kamalost, tõlkes vana juust, mida meil ei õnnestunud aga veidral moel enne osta kui päris viimases poepeatuses reii lõpus. Võtsin praegu killukese....PÜHA JUUDAS mis jõledus. Mis ma selle kalli käkiga nüüd peale hakkan??? ... Kuigi näkileiva peal läheb ta alla tunduvalt libedamalt, ja eks see ole ilmselt harjumise asi.
Our next or THE most important destination was North Cape. The way there was eventless and a little tedious, so our guide spent hours and hours reading facts about Norwegian nature, mythology and food from some travel book. in slow motion. One of the national food products he mentioned was Kamalost, or the "old cheese", which we, surprisingly, still couldnt find in any shops or supermarkets before our very last "coin spilling spree" stop towards the end of our trip. Just now I decided to give it a little try . Holy giraffe, what a pile of ******** ! What am I supposed to do with this expensive piece of **** now? .... On another go with bread crisps it doesnt seem all that awful. Goes down although not without complications, and I also have a stomach ache.
bussis ei lõhnanud õhk mitte paremini kui vana juust ja Nordkappi jõudmine oli seetõttu meeldivaks värskenduseks. Europpa mandriosa kõige põhjapoolsem punkt asub Mageroya saarel, mille asustus on hõredamaid maailmas ja kus ei kasva praktiliselt ühtegi puud. Nordkapp ise on tegelikult 417 meetrit kõrge kaljunukk mis sirutub Põhja-Jäämere poole ja mille tüüpkaader kujutab kaljut keskkööpäikese erinevate faaside taustal.
the bus did not smell much less like old cheese so reaching North Cape seemed refreshing. The fog and rain that met us there, however, was received with many complaints from fellow travellers, who had expected a picture perfect view to the Arctic Ocean. The northernmost spot of the continental Europe is on the island of Mageroya, with some of the most barren land without almost a single tree. The 417 meters high rock stretches out into the Arctic Ocean and is most commonly seen on postcards on the background of the different phases of the midnight sun.

Juba Nordkappi jõudmise tegi vaevaliseks tihe udu, mis ülespoole ronides veelgi paksenes. Osas reisiseltsilistes tekitas see juba pahameelt Põhja-Jäämere nägemata jäämise pärast. kuulge, kas te tulite siia otsima päris elu või Hollywoodi...
Already reaching the tip of that rock was complicated because of the fog, but at the peak we couldnt see almost anything. Just a few steps away from the tourist center and you might already get lost. Should you pass the end of the fence in that fog, it may be the end of you. But thats what was the most exiting part of our visit for me! So scary, such a mythical, strange place. Had the sun been shining it would have taken away some of the magic.



Serv
The edge

Udus oli, tõsi küll, päris õudne. Serva all ei ole midagi. kui kukud jääd udusse hõljuma. Kaamera ei suuda fokuseerida, ise ei suuda keskenduda, iga asjaga jääme hiljaks, siis istume jälle pool tundi tühjas kinosaalis, silte unustame lugeda ja sugulaste aadressid kirjutame valesti.... kondame udus piirdeaia lõpuni kus pildistan viimast lille mäeküljel. siis jooksen kuuendat korda vetsu kaamerat kuivatama, saksa turistid vahivad hämmeldunult kuidas ma kõik paberkäterätid kiiruga hunnikusse laon ja neid likvideerima asun. Udu võimendas kogemust ilma otsast.
It was, however, quite scary, being near the edge and turning around....and not knowing how to o back to, well, anything. There was not just the fog outside.... your mind went into a sort of blur too. It is not just that the camera had nothing to focus on. You yourself cant focus and fall late for everything. You forget yourself in an empty cinema and sit there for half an hour before you realize the film is not going to start. You write all the addresses wrong, and you form a desire to step into the thick air where the fence ends. You really do believe you´d stay afloat...The german tourists gazed in wonder when I stacked all the paper towels on the restroom table and started carefully drying every part of my Nikon. I dont care if you are staring.... you are just another shadow in the fog. Nothing exists. It is the end of the world. One of a kind experience.
Nordkapi keskuses võis vaadata filmi, mida meie ei näinudki.... meil oli nii palju tegemist postkaartide saatmise, servalt mitte alla sadamise ja püüdlusega mb-kumb meist endist vähemalt ühe pildi peale saada ilma udusse täielikult neeldumata. Võimatu.... aga vägev.
There were things we couldnt make it to, like movie seances, we were busy writing cards, keeping us away from the edge, finding flowers on the cliffs and trying to get the camera to take at least one semi-decent shot of us. In vain.



Väga väga udused kaadrid
Hedgehogs in the fog
ent udu järgneb meile, nagu näriks keegi vaikselt ilmaserva, langoljeerid või midagi.
The fog follows us through the island, like in that Stephen King based movie...

Norra reis: Karasjok. Trip to Norway: Karasjok (the first stop)

Jättes täielikult vahele selle reisi osa, mis puudutab Soomet (mõningaid killukesi ja vihjeid leiate muu jutu vahelt), lähen edasi meie esimese peatuse juurde Norras - Karasjokis. Samal päeval, kui sinna jõudsime, olime käinud ära ka Rovaniemis, mis on nagu Disneyland päkapikkude ja paksu mehega. Neoontulede vilkudes määritakse sulle pähe roppkallist digiklõpsu Joulupukkist, igasugu pseudosaami vidinaid ja muud kraami.
Skipping the part of the trip that went through Finland (you can find bits and scraps integrated into the other chapters), I will go to our first stop in Norway, Karasjok. One the same day that we reached Karasjok, we had driven through Rovaniemi which is basically a northern disneyland with elfs and a fat guy in a chair. The neon lights are flashing and telling you to buy EVERYTHING from a goddamn expensive digital shot of the Santa to the simplified sami trinkets....
Kui Rovaniemi on soome saamide pealinn siis Karasjok olevat jällegi Norra saamide oma, kuigi hilisõhtul on linn niivõrd inimtühi, et ei näe me tavalisi norrakaidki, saamidest rääkimata. Kelle kuradi pealinn ta siis on...
If Rovaniemi is the capital of the finnish sami, then Karasjok is supposed to be the capital of the norwegian sami. Although we dont see even the regular norwegians anywhere in the city late at night. Thats quite common for norwegian cities to look that abandoned - they are all sitting at home or spending time in the mountain huts far away somewhere.

Kuid pealinnale kohaselt leiab siit täitsa korraliku parlamendi...õigemini, siit leiab parlamendihoone, aga parlament on tont teab kus ja käib kuulu järgi koos ainult mulje tekitamiseks saamide aktiivsest poliitilisest elust. Saadikud saavad muidugi roppu raha, aga mingit põhjapanevat mõjujõudu sel parlamendil ei pidavat olema - see neid lihtsalt ei huvita.
As fit for a capital, you can find a parliament here in Karasjok...well, ok, you can find the parliament BUILDING here in Karasjok, but the parliament itself is god knows where doing not much anything, coming together apparently just to pose to the cameras and collect their father heavy paycheck. The real political influence isn´t even something they seek for, and it is more easily achived through other measures.


Hoone ise on muidugi päris vahva, ja hea, et me seda ise juba õhtul vaatama tulime, sest meie grupijuhti kuulates ("homme päike paistab, saate ilusaid kaadreid!") poleks ilmselt ühtegi pilti teinud, ja järgmisel päeval veetsime maja juures mitte enam kui 20 sekundit ainult selleks et jõllitada üha tumenevasse taevasse...
The building itself looks rather cool, although silent, and it is a good thing we came to see it by ourselves already in the evening, cause had we listened to our guide ("you can get good shots tomorrow when the sun comes up!") we would have not taken a single photo, cause the next day we spent exactly about 20 seconds in front of the house staring at the sky clouding up and getting darker and darker with not a single ray of sun coming through.


Need siin on majakesed Karasjoki kämpingust. Enamik kämpinguid Norras kujutabki endast nende tüüpiliste mägionnide (hytte´de) kogumikku, milles narid, laud ja paar tooli ning hea õnne korral elektripliit. Karasjokis sattusime meie nende õnnelike hulka, kelle majake oli suurem, jättes ruumi omaenda tulaeti ja elutoa ning kööginurga jaoks, teised paigutati pisematesse putkadesse, kust tuli läbi märja rohu stagneerunud kööki ja pesuruumi koperdada. Sellegipoolest ei või keegi kurta, sest putkade kveekerlikkust korvas vaade jõele ja linnale ning lihtne ligipääs vaatamisväärsustele (parlamendile ja vabaõhumuuseumile), ja samuti kena metsaalune, kus oma pead tuulutamas käia. Looduskaunidusest ei jäänud ka üheski järgmises kämpingus puudu, ning oldud sai palju kitsamates hüttides kui meie Karasjoki peavari.
These are the huts from karasjok camp site. Mot campings in Norway are a collection of their typical mountain huts, containing beds, a table and chairs, and only if you get lucky, a little electric stove and /or a sink. We were the lucky ones who got a rather big house for 6 people with a toilet inside, a kitchen corner and a living room, while others had to settle for the cramped little huts. The camping had a good access to the "main attractions" though (parliament and the open air museum), and a nice little forest around it. The natural beauty of any camping we stayed in can stand any criticism, and we spent nights in lot less spacious huts than the one in Karasjok.



Jõgi
The Karasjoki river

Vabaõhumuuseumi sissepääs
The entrance to the open air museum

Karasjoki kirik
The church of Karasjok
Karasjoki vana, 1807. aasta puukirik, on vanim kirik Finnmarki platool ja ainus ehitis linnas, mis elas üle Teise Maailmasõja kahjustused sakslaste pommirünnakust. oma ehituselt meenutas ta mulle pisut Muhu kirikut, mida oleks justkui kahele poole peegeldatud, ainult üks on muidugi kivist ja teine puust....
The old wooden church in Karasjok, buildt in 1807, was the only building that survived german bombings that destroyed practically the whole city during WW II, and the oldest lutherian church on the Finnmark county. It sort of reminded me of the medieval Muhu church
Enamik kriikuid Norras ongi puukirikud ja seejuures väga ilusad ning hästi hoolitsetud, mis pole ka ime, sest 86 % norrakatest kuuluvad kirikusse.
Most churches in Norway seem to be wooden and they are all pretty and well taken care of, which is no wonder with 86 % of the population being a member of the state church.

Norra reis: teepeed, hütid ja hurtsikud. Trip to Norway: teepees, huts and shacks.

Mägionn rohukatusega
A mountain hut with a grass roof
Peale tobedate ja veidrate siltide jäid mulle Norra reisil silma kõikvõimalikud....ütleme, püstitised ja onnid ja telgid ja varjualused alates korralikest mägionnidest kuni kokkuvarisemise äärel olevate paadikuurideni vee ääres.
In addition to the silly and curious signs I was much attracted to the huts and shacks on the side of our road from souvenir-teepees to old boatshelters and hytte´s in the mountains, that are on the verge of collapsing but still standing side by side with the shiny new buildings.

Naljakas asi, Norra ülimalt korras elamiste kõrval leidub palju praktiliselt vaevu püsti seisvaid ja loodusega peaaegu ühte sulanud lobudikke, mida keegi siiski kokku ei lükka ja mis veedavad otse uute paadikuuride ja majakeste kõrval pensionipõlve.... mõned neist on veel viimse hetkeni kasutusel, vähemalt kui tundub et nad mingitki funktsiooni suudavad täita.
There are lots of them barely in the shape of an actual building any more, retired houses that arent being torn apart or pushed aside, but still trying to function if there is anything they can be used for. Even if it is hanging fish nets over them....

Kahjuks lippab palju kaadreid huvitavatest saradest sõidu ajal mööda, aga ükski fotograaf ei tohi ju kaotatud võimalusi taga nutta. Muidu läheks vist peast ogaraks, sest neid päästmatult "möödas!"-hetki on niivõrd palju.
So many wonderful shots rush by me....but I cannot cry for the lost chances. I would go crazy, if I thought about all the "Ahh, missed it!" moments. I can understand how photographers must feel - you cannot linger on it....


Paar sara
A couple of shacks
Teine objekt mis torkab maastikul silma rohkem kui ükski teine, on püstkoda. Enamasti, tõsi asuvad püstkodades suveniiripoed ja muud turistiatraktsioonid. Ühes niisuguses pakutakse põhjapõdrasuppi...Reinso MIDA????!
The other thing that catches the eye is the frequency of teepee, not just as souvenir shops and other tourist attractions, but as a practical dwelling in the mountains. In one of these they were selling raindeer soup...Reinso what????
PÜHA MÜRISTUS, MISASJA? REINSOO SUPP????? MILLAL MA SINNA POTTI SATTUSIN?????
Jeepers creepers? Why is that sign carrying my last name? when did they put ME in the soup????


Uhh-uhh. Milline ehmatus. See on minu jaoks päris õudne koda, vorstid ripuvad ja kõigil on nahk maha kooritud, igal pool mingi jõle liha. Tahan kähku välja.
What a fright. That teepee was rather horrible, with all those sausages and dark meat, all the deerskins and the smell of fat


Püstkoda ja püstkojatelk Karasjoki kämpingus
Teepee and a teepee-shaped individual tent in Karasjok campsite.
Traditsioonilist püstkoda kohtab kõige rohkem küll saami aladel, ent esmakordselt avastan ka, et on olemas püstkojaformaadis matkatelgid. Logish, see on ju hästi mugav variant, sest tavalises telgis sa juba lõket üles ei tee, aga püstkojas on see võimalik. Lõke ei anna lihtsalt sooja, sellel saab ju otse telgis teed keeta ja lisaks hoiab ta ka sääsed eemal.
The traditional sami teepee is most common in the northernmost region, but I also notice in a lot of camp sites and even peoples personal yards you can see a teepee shaped hiking tent. I think it must be really convenient, cause I mean, you can make a fire inside, which keeps away all the mosquito and warms you up nicely, not to mention you can cook on it (assuming you have some sort of a kettle).

Püstkoja sissepääs
Entrance to the teepee
Antud püstkojad erinevad neist, mida olen varem kohanud, nii oma kinnituste vaiade arvu kui ka asetuse poolest.
These teepees are semi-permanent with their built, they have a lot more poles and a tighter system of fasteners.


Vaiad on kinnitatud metallist rõnga külge, muutes koja praktiliselt püsiehitiseks.
The poles are attached to a metallic circle, turning the teepee into a half-permanent dwelling

Püstkoda on saamidele-norrakatele sedavõrd armas, et tema vorm kandub üle ka iseleiutatud saradele, mida kaunis raske isegi onniks kutsuda. Sellele konkreetsele moodustisele sattusime karasjokis suvaliste uusmajade vahel ringi konnates.
The teepee shape is also tranferred to shacks and dwellings that I am reluctant to call even a hut. This particular monstrosity was just stainding somehwere between the modern freshly built apartment houses in Karasjok and we just bumped into it.
Karasjoki üks attraktsioone on ka saami vabaõhumuuseum, kus võib tutvuda erinevate kodade ja onnikestega alates kaasasveetavast suuskade hoiuruumist kuni maaga kokku kasvanud mätasonnideni, mis on peamiselt mõeldud keldriteks ja külmutusruumideks.
One of the attractions in Karasjok is the open air sami museum with all the types of dwellings they used. The grass-covered cellars and huts were especially lovely, being half-swallowed by the ground.


Üks kummaline konstruktsioon leidus Karasjoki kämpingus, ilmselt on see saami koja raam, millele teoorias saaks katte peale tõmmata, võibolla mingeid põdranahku laduda. Hiljem, Tromso muuseumi seinal, tuleb see konstruktsioon igatahes tuttav ette, seal on näidatud veel lausa 8 varianti raame saami kojale ja mitmeid teisi rahvakildudelt üle ilma.
One strange construction caught my eye in the camping of Karasjok, I think it must be a teepee frame (the sami type), I saw a sketch of a similar frame in Tromso museum too. That museum gives you an idea of 8 types of frames and many sami dwellings along with other types of huts and teepees across the world.



Norrakad armastavad pisikesi majakesi nii väga, et ka nende prügikastid ja postkastid saavad endale isikliku putka. Koertest ja isegi kassidest rääkimata. Ime veel et koerakuudi kõrval pole omakorda isiklikku postkastimajakest.
The norwegians really do love their huts, not just as summer or ski houses in the mountains, but in general. Even their garbage containers and mailboxes get their own little house, not to mention their dogs and cats. I am just surpised their doghouses dont have their own mail box huts on the side too.

Ja siis on muidugi rorbud, see kõige kuulsam ja silmatorkavam Norramaa ehitis. Aga nendest kuulete siis, kui ma räägin Nusfjordi kalurikülast.
And of course there are the rorbu, the most famous dwelling of Norway. But that doesnt quite qualify as a shack or a hut, it is much more refined. So you´ll hear about the rorbu when I post a chapter on Nusfjord.

Norra reis: sildifetiš. Trip to Norway: Labeling fetish.

Üks harjumus, mille Norras omandasin, oli refleks pildistada kõiki silte ja viitasid mis teele ette jäid. Need võivad olla uskumatult lahedad, naljakad, informatiivsed, kordumatud ja mitmeti mõistetavad. Sildid tegid teekonna palju lõbusamaks ja kui sa pead loksuma bussis 600 kilomeetrit päevas, on sildid mõnus augutäide. Üsna pea aga hakkasid sildid mind tõsiselt huvitama.... mida kõike sa teada ei saa. tee ääres mööda lendavaid silte pildistades saad teada mida kõike sa POLE näinud....
A strange but useful habit I acquired in Norway was taking pictures of signs and labels and posters and, well all sort of sign-information that was on my way. They are original, funny, witty, informative, have multiple meaning or...are actually plain and simple but your own interpretationtwists the information around. One can learn a lot from signs....like all the things you´ve passed and never saw, when you look at the shot taken from road side signs passing by.
Sildifetiš algas Soomes, kui avastasin, et soomlastel on kombeks riputada silte puude vahele või lihtsalt puu najale toetada, ja arutasin omaette, kas neilt omatehtud (maalitud, kõrvetatud, voolitud, trükitud) sildi lihtsalt keset metsa maha panemise eest ka raha võetakse või tohib seda erinevalt billboardidest teha ilma rahata... sest kui kehtib viimane variant, miks kurat meil teeäärse reklaami eest üldse raha küsitakse? Pane silt metsa iga 5 km järel et pakud pannkooke (lettuja) kohvi ja suitsulõhet (savukalaa) ja ongi vaska. Mida kõike nad ei pakkunud nõndamoodi, ja ka muud infot jagati sarnaselt. Keegi pidas näiteks vajalikuks teavitada, et räägib inglise, saksa ja vene keelt. Kes ja kus, seda me teada ei saanudki. Aga mis vahet seal on, rõõmustagem, et soomlased on nii targad ja andekad.
The sign fetish started in Finalnd when I discovered their peculiar habit of hanging and placing signs in the middle of the forest. It did not seem like they were charged for that like the advertising companies do for billboards on the roadsides, which makes me ask, why the damn are billboards even necessary? We could just lean a hand-painted sign to a tree every 5 km and lure people with pancakes coffee and smoked fish like the finnish. Also, an unknown individual thought it wise to let us know he speaks german, english and russian, but who and where...we never found out. I guess we were just meant to be in awe of the smart and talented finnish...



Alguses pildistasin silte asjadest mida me lähemalt ei näind aga millele viidati. Karupesas ei käinud, linde ei näinud, kullast teed mööda kullamuuseumisse kullamäel kullametsas kullakülas ka ei sattunud.
At first I just tried to get shots of signs pointing to peculiar sights we did not have time to see, like the Bears cave stone, or the gold museum in a golden village on the golden hill where you can go along the golden way....

See on pood ja see on avatud. Kuule iga peni teab seda ju. Selle koeraga saime muide hiljem uuesti kokku. Vähemalt oli ühes kämpingus täpipealt samasugune koer.
Thats a shop. It is open. Thats a dog. It is beige. it is like a grammar book exercise. Shop, dog, open. We saw a dog in front of a shop that was open. Later we saw the same dog or an exact look-a-like in a camping.


Kindlasti võtsin üles kõik mis viitas meie põhisihtkohale Nordkapile, alustades viitadest Rovaniemis.
I documented all the signs pointing to our main goal, North Cape, starting from the ugly wooden ones in Rovaniemi


ja lõpetades teeviitadega ühest

kui ka teisest suunast. Noh, Nordkapp on nii tähtis et ju neid viitasid oleks tegelikult olnud iga künka otsas.
North Cape is important enough to point to it from every direction and any random distance




Henningsvaeris sain teada, et norra trollidel on ka oma lasteaed
A kindergarten for trolls, oh how super.

Majasildid olid aga tõistel portselaanist.
Porcelain house numbers

See oli ainus silt A-s lihtsalt muud suurt põldki pildistada, aga ma ei tunne ei William, Ludvikut, Elisabethi egaTove-Heidi-Olavit. Ma saan aru et mingid inimesed on aastaid kuskil mägedes telkimas juba?
Who the heck are these people and where are they camping and for how long already?

Kas nad natuke ei liialda selle tursa suurusega....?
Arent they overdoing it with the fisherman talk about the size of their "torsk"? or is that a whale...I cannot tell

See potnapekka on Oulus tagaotsitav kurjategija. Terve Pigisaar on tema eest hoiatavaid silte täis. Tegelikult see pole naljakas, üks reisikaaslane läks tema hammustusest jummalast paiste.




Ühe mäe otsas võis aga oma silmi kontrollida.
On a random hillside you could check your eyesight. If you can see the mountain, it is all right, drive on. But if you cant see the mountain, you are in trouble, mate.

Kõik sildid olid nunnustatud või aeti lihtsalt esteetilisemat välimust taga.
All the signs seemed cuter or exaggeratedly aesthetic like it would be embarrassing to hang out regular ones

Ma ei tea kas see on mingi kummardus Frank Sinatra poole, aga ma pole kuskil mujal kaabuga ülekäigurajamehikest näinud....
Apparently Frank Sinatra once crossed a road in Norway and left and undying impression...
Lõpupoole läks asi juba õite imelikuks.
On our way things got weirder and weirder....

Siit saab mustreid, kuulge, tulge mustreid saama.
Muster = pattern?

Lihtsalt naljakas. No aga on ju?

Enne liustikule minekut võtke koerad pantvangi.

Ühes lofootide linnas näiteks on võimalik kasutada advokaadi teenuseid kelle nimi kõlab üsna koduselt - Tore Haug. Ime, et neil ei olnud notarit Tere Talv.
The name Tore Haug translates in estonian as "Nice pike" so it is kind a funny for me.

Kes oleks võinud arvata et rabas ratsutamise peab liiklusmärgiga ära keelama?
Who would have thought you have to forbit horseback riding in the moor?

Tromso keskööpäikeses tõlgendab inimene asju ikka täitsa ogaralt. Siin suutsin lugeda siltidelt välja, et selles linnas ei tohi jalgrattad üle auto hüpata, ja autojuhil jälle soovitati takso võtta, selle asemel, et jalgratturist üle sõita.
In the midnight sun your brain goes into stange state where you interpret everything in an absurd way. Like the bikes cant jump over cars, or it is better to take a cab or a bus rather thanrunning over a biker. I am pretty sure you dont find it funny, unless you are actually IN Tromso, in the white night in front of the white cathedral....


Sildid hakkasid mind huvitama. Palju mõttekamad kui bussipeatused või piimapukid...kuigi ehk mitte nii müüvad kui kemmergud.....

Norra reis: taimne nägu. Norway: the botanical face

Maad, kuhu me läksime , iseloomustab ehk kõige paremini suhtumine loodusesse, sellesse mis kasvab, õitseb ja maapinda katab. See loodus on ütlemata sitke ja tal on kombeks end maksma panna ka seal, kus ta normaalsete inimeste igapäevase loogika kohaselt üldse olla ei tohiks - kividel ja kõrgel mägedes, soolase vee ääres ja kohas, kus pool aastat valitseb polaaröö. Kõige selle juures on kõik suurem, jämedam, visam lopsakam ja värvilisem kui me harjunud oleme. Muidugi on polaaröö kõrval olemas ju ka polaarpäev, mis tähendab keskööpäikest, ja Golfi hoovusest mahendatud ja muhendatud kliima. Aga ikkagi.... mõnel maal rügab inimene kõik oma vabad tunnid aias ja on uhke kui pojengid enne jaanipäeva maad õielehti täis ei külva. Norras pole näha et keegi aiandusega otseselt tegeleks. Rohkem kui selles mida kasvama PANNA, sõltub siin sellest, mida kasvama JÄTTA.
The land we visited is perhaps best described through its relationship with nature, more precisely with everything that grows on the ground. The nature is tough and slick in its ways and can adjust almost against all common sense. High up in the mountains and on salty cliffs and with half a year of polar night ruling over all that. Naturally there is also the polar day which means midnight sun and a mild climate brought by Golf stream. Nevertheless, when you work all your spare time in the garden to make peonies last till St Johns day it upsets me baby, when norwegians have everything growing over their head without us seeing a single sould actually planting or taking care of something in the garden. It is not about what to plant here, it is about what to leave growing.

kibuvitsad on kohevamad
wild roses are fluffier

kortsleht on hiiglaslik
gigantic ladies-mantle (ohohoo I feel a bit naughty)

Loomulikkus iseloomustab kogu kultuuri kui ka norraka kodu lähiümbrust, olgu see maapiirkonnas või Põhja ühes suuremas linnas Tromsos. Meie mõistes umbrohi nagu takjad, nõgesed putked, ja metsataimed nagu osjad, põdrakanep ja soolikarohi - nendesse võib kõige otsesemas tähenduses ära uppuda. Loomulikkuse säilimisele aitab kaasa kõige rohkem üks reegel: ära astu rajalt kõrvale. see kehtib eriti õrnas ja tundlikus tundras, mägedes kui ka mäejalamitel, kus üks jalajälg vales kohas võib hävitada kogu elustiku palju suuremas raadiuses kui su kinganumber ennustab. Kuigi üldjuhul suvaline kontvõõras Norras marju korjata ei tohi, siis Lofootidel olevat see grupijuht Antsu ütluste järgi lubatud. Sellegipoolest tuleb ka lopsakates mägiorgudes loodusesse lugupidavalt suhtuda, et mitte häirida loomulikkust. muidu peaks norrakad tulevikus elama keskkonnas mida nad vihkavad - rohelise betooni ehk maapinnani nuditud ühtlase sirge muru keskel. Muru on parajasti niipalju, et peni öösel kuudist mäe otsast fjordi ei libiseks liiga kaldus maapinna tõttu.
Natural is the key word of the surroundings of a norwegian home. Be it it the countryside or a bigger city, the very north of Europe doesnt have the garden design you might see more to the south. Our senses tell us that the thing norwegian houses are sinked in is weed. Horsetail, fireweed, tansy and others. The preservation of natural environment is best backed up by the unwritten rule: never step aside from the path. Just one footstep in the tundra can do major harm. The environment a norwegian hates the most is "green concrete" decently and evenly mowed lawn. You can find only a limited patch of that sterile stuff in their yards, just enough to make a smoother surface to the trampoline or kids swimming pool or a dogshed so that the pooch wont slip into the mountain lake during the night....

Põdrakanep vohab ümber peaaegu kõigi majade ja paljudes piirkondades on võimatu midagi muud üldse kasvamas leida. Valge maja mäe serval ja ees üüratu väli põdrakanepit - see pilt kordus nii tihti, et Norrat võib ka nimetada Suureks Roosaks Deja-Vuks.
Fireweed is basically covering the whole of Norway. At least it is hard to see anything else cause you get pink spots dancing in front of your eyes. The combination of mountain-white cottage-fireweed ws so common, one might start calling Norway The Grand Pink Deja Vu.

putked, põhjamaa palmid
Tromsos juhiti meie tähelepanu linna massiliselt vallutanud kõrgetele putkedele "Ooooi oi karuputk!" hakkas bussi eestotsast kohe kostma. Ent tegu oli siiski kahjutu tegelasega, keda norrakad päris siiralt "põhjamaade palmiks" kutsuvad. Kuigi nägime putke ka teistes paikades, ei olnud seda tõesti kusagil nõnda palju kui Tromsos.
In Tromso our attention was shifted to the giant hogweed ruling over the rest of the greenery. Some of the folks immidiately thought it was the poisonous one everyone tries to get rid of, but this was not the case with this "northern palm tree" so worshipped by tromsoans. It looked weird and uncommon and a little careless and sloppy, a town with so much huge wild weeds, but I guess one might get used to it with the meagerness surrounding you in the mountains.



linna keskel säilib ka raba. kui ei ratsuta....
if you avoid horseback riding you can have a swamp next to the football field
Tromso teiseks üllatuseks oli ootamatult jalgpalliväljaku ja kämpingu vahelt avastatud linnaraba. Pisike, aga murakatest punnis ja tutt-villpead laia kruusatee kõrval miniatuurses laukas vohamas. Ühest küljest väike ime, teisalt....ehk on see viimane lapike, mida linn pole neelanud.
This is a minature swamp we discovered just outside our camping and next to the schools football grounds. Whether they really love the nature indeed...or it is just the last patch left as a demonstration in this town.

murakaõis
Karasjokis ei leidnud me veel ühtegi valmis murakat. See oli liiga kaugel põhjas. Murakad alles õitsesid. Aga ka see on vaatemäng omaette, sest ega me kodus ei lähe ju selleks metsa et vaadata paljaid õisi, ikka lähme siis, kui saab korvi juba valmis marju täis tuupida. Vaadake siis murakaõit. kurat, ma ütlen vaadake! KAUEM! VEEL KAUEM!
In Karasjok, our first stop in Norway, we only met cloudberry blossoms and no berries. But the blossoms themselves are a sight for someone who usually doesnt go to the forest before the berries are done. So, lets look. I said, LOOK. LOOK AT THE BLOSSOMS, DAMMIT!!!!!

Esimest murakat, mida maitsta saime, ei noppinud me siiski Tromsost, vaid tollest mägipeatusest kus võõras bussijuht päevitas. ilmselt olidki tema kadunud reisjad läinud just murakajahile. Kõige suurema murakašoki saime aga Unesco kaitse all olevas kalurikülas Nusfjordis, kus väsitavalt turnimiselt mägijärvede äärest tagasi tulles avastasime paar sammu oma rorbust kõrgemale kaljule astudes terve rannakaljuraba hämmastavalt tõhusa turbakihiga. Asi on nimelt selles, et vesi ei voola läbi kivi..... suurte kaljude lohkudesse jääb pidama niiskust ja pinnast ning nõnda tekib maailma üks ebatavalisim raba - vaatega ookeanile.... Hea murakakoht oli ka laskesuusastaadion Solvaeri lähistel, kus marjad olid koha leidnud suusasilla all ja märklaudade taga.
The first cloudberry we got our hands on was in the stop with the sunbathing bus driver. Probably thats where his passengers had disappeared - to pick cloudberries. The greatest cloudberry shock however stroke in Nusfjord where, after a tiring climb to the mountain lake with no luck at finding any berries we stepped up to the cliffs behind the rorbu...and were met with a field of cloudberries in just 34 seconds. The whole cliff was covered evenly with a thick layer of turf and the cloudberries were some of the biggest I have seen in my life. Thats a phenomenae..... thing is, the water gets stuck in the holes inside the cliff along with soil and forms turf, resulting in a moor with a view to the ocean. it felt a little strange, looking at boats returning from the sea and eating cloudberries 20 feet above the rorbu rooftops. Another great cloudberry spot was at a biathlon stadium near Solvaer, where they grew under the ski bridge and behind the target boards.

Ema Solvaeri lähistel laskesuusastaadionil mustikaid korjamas
Mom picking blueberries

Suvaline teeäärne raba
Random roadside moor

iga piisk vett ja iga terake pinnast on võimalus
Tupp-villpeasid välgatas tee ääres mitmel pool ja tekitas meis alati väikese tõmbluse, sest kus on vippead, seal on raba, ja kus on raba seal on murakad. Aga iga kord ei saanud isegi selleks peatuda et valgete täpikestega ääristatud mägimaastikust pilti teha.
The sheathed cottonsedge caught our attention on the roadsides a lot, indicating a moor and thus cloudberries, but mostly we had no time to stop, even to catch those cute white buggers on the picture. This shot is taken on our climb to the Svartisen glacier, where even the tiniest pond of water enabled to form a tiny moor.

visad väikesed õied mägedes
tough little blossoms high up in the mountain tundra
Ilmselt kõige toredam koht botaanilisteks avastusteks on lagedana tunduv mägitundra. Selle kivises ja konarlikus maastikus domineerib kahkjasroheline samblikuvaip või siis terav ja bonsailik tundrukask. Aga sealt võiks ka päris toreda buketi lilli kokku panna.
Mountain tundra is the most wonderful place with its gray-green gamma of stones and moss. The moss and sharp bonzai-like mountain birch dominates this landscape, but if you look around a little you could gather a rather good variety of flowers into a bouquet.

tundrukased
birch

kased ei kasva ainult tundrus, vaid ka endisel liustiku asukohal siledaks muljutud kivide vahel. Need puud võiks küll mingi auhinna saada...
the birch was another thing that grew on the compressed and metallic cliffs of a former glacier, and should get some sort of a prize for that for sure.


samblikke Karasjokist, parlamendi tagant metsast.
lichen from Karasjok
Mis puutub aga noid rohekaid-hallikaid samblaid ja samblikke, siis on raske leida loodusest objekti mis lähivaates rohkem futuristlikku ulmelinna meenutaks.
It is hard to find anything that resembles of a futuristic science fiction construction than lichen

lill maailma serval
Kõige põhjapoolsemas Euroopa nurgas kasvavad lilled on ka ära nähtud. Õigust öelda, arvestades Nordkapi meeletut udu ja vihma millega meid seal üle kallati, oli niisugune pisike asi ainus mille peale kaamera suutis veel korralikult fokuseerida.
The northernmost flowers we saw in North Cape were conveniently tiny enough to focus my camera on in all the fog and rain we were met by in that place. Everything bigger was behind a curtain of fog and drove my Nikon crazy.





Kui te tahate näha tõelist põhjala taimede väljanäitust ja kõige nunnumaid norra nunnusid, siis peate aga minema Tromso vastrajatud botaanikaaeda, mille taimede värvidest meie hilisõhtuses hämaruses silmi kissitades ehk õieti sotti ei saanud. Et see on rajamisjärgus, andsid märku botaanikaaia servades oma tööpäeva algust ootavad labidad ja turbakotid. vaadata on seal siiski omajagu, nii et tõelisele aiandusfanaatikule jääb meile armulikult jäetud pooltunnist väheseks. Buklette seal vist veel ei jagata nii et ihaldusväärsemate põõsaste ja istikute nimed tuleb ise märkmikku üles kribada, kui te pole seda just bussi maha unustanud. Mina kasutasin eelmisest päevast taskus säilitatud muuseumipiletit.....
If you want to see all the northern plants all at once, you have to go to the freshly established Tromso botanical garden, which, although relatively small, is full of botanical wonders of the brightest colors and most abnormal sizes.... we have the same plants, but in modest proportions compared to theirs. (talk about sizes that matter....) We were given just half an hour to look at that place, but you need a whole lot more if you are a gardening fanatic and want to write down the names of your most desireable plants. They dont have any major brochures there yet, so.... bring a pen and a notebook. I forgot and used a museum ticket. And now I have lost that of course. What was the name of that fir again....?

taimed rannakividel Päris Põhjas
at the very northern coast

mägede kelluke

kivi ja kadakas
a rock and a juniper

kivi õitseb
rock in bloom

Norra reis: reisikaaslased, buss ja elu-olu

See siin oli meie buss.
This was the bus we drove through Finland, Norway and Sweden with.
Buss nagu buss ikka. Mida reisi lõpu poole, siis seda rohkem hakkas mulle aga tunduma, et ükski koht ei paistnud bussiaknast nii kaootiline kui minu oma.... võibolla ma kujutan seda lihtsalt ette. Kuid keegi teine ei paistnud dekoreerivat oma istekohta kuivava pesuga.... Bussijuhtidel pidi meiega ikka küll maru külm närv olema. Kõik see supiloopimine (Norras on pagana palju pimedaid tunneleid....)
Bus came as buses do. But the more towards the end of the trip, I started to sense there is something wrong with my "spot" - it seemed considerably more chaotic and messy from the window than all other peoples´ spots. Or maybe I am imagining that? The drivers must have had an immense patience with us, with all that accidental soup throwing (we sat right in front of the hot water machine and Norway, unfortunately, has many dark tunnels where stuff happens.

Too pikk hallhüljes sääl keskel on meie grupijuht Ants.
That tall walrus there is our guide Ants. (thats a name, it doesnt mean ants as in insects).

Nood kaks kükatist on meie bussijuhid. Lahedad vennad, vasakpoolne, Helmut, oli väga tagasihoidlik. Alguses ma arvasin, et see Helmut, kellest kõik pasundavad, on see maskott, mis akna peal ripub, siis ma arvasin, et see on mingi käigukast, pärast tuli välja, et bussijuht ongi Helmut. Etskae. Kogu aeg nad askeldasid hommikul vara ja hilja õhta kämpingutes oma toimetusi teha ja olid igatepidi väga asjalikud.
Those two are our bus drivers. The one on the left is Helmut. At first, when people in front of me were mentioning Helmut I thought it was the mascot hanging on the window. Then I thought perhaps they are calling the gear box Helmut. I was pretty amazed to find out it was actually the bus driver, cause a helmut that almost doesnt make a sound doesnt seem like a living thing.... The drivers were busy people, always earliest to rise and very thorough in all their duties.
Teisel bussijuhil oli seejuures veel aega meid, lambakarja, eraviisilisele ekskursioonile viia > ja mägedes teiste bussijuhtidega salajast informatsiooni vahetada, tema oli ka see, kes mind kõigepealt tõlgiks värbas. Minu missiooniks oli teada saada, kas üks hiljuti valminud tunnel on tasuta või peab maksma tunnelimaksu. Ühes linnas põld inemised nii kaugel käinud, nad ei teadnud sedagi, mis tuleb 100 km perast. Kämpingu perenaine ei teadnud misasi on tunnel. Lõpuks leidsime kuskil keset mäge ühe bussi. Buss oli jummalast tühi, aga selle ees istus lamamistoolis bussijuht ja päevitas oma karvast kõhtu. Ma polnud päris kindel, kas säärast tüüpi maksab tülitada, aga meie bussijuht tegi nii optimistliku näo pähe, et pistsin atlase tollele sellile nina alla. Jõudsin vaevu osutada tunnelile ja alustada " is that..." kui bussijuht juba kätega vehkides lõngutas "Yeees yees, free free!". Huh. Väike kahtlus jäi, et ehk ütles ta seda ainult selleks, et me kiiremini päikse eest ära läheks, aga tunnel oli lõpuks tõesti tasuta.
The other bus driver was a lively chap who spared time to take some of our flock on a private tour in Karasjok and exchange secret information with other bus drivers. He was the first to recruit me as a translator, with a misson to clarify if a certain tunnel has a tunnel fee on it or if it is free to drive through. In one city the folks did not even know what is 100 km away. In the camping the landlady didnt even know whats a tunnel!!! At last, just a few counted miles before the tunnel we found a bus in a very secluded spot between the mountains. the bus was empty, as if te passangers had vanished into thin air, but there was a bloke, apparently the bus driver, sitting in a leaning chair seemingly sunbathing his bare, hairy stomach. I wasnt sure if such a chap is worth approaching, but our bus driver was optimistic. So we approached the guy with the road map and before I even pointed the tunnel he yelled "free, free!" and pointed with his hand for us to move away from his sun.

See vasakpoolne on meie toanaaber Merle
Our roommate Merle on the left

Ja need on meie majalised Nusfjordis. Nemad on "süüdi" selles, et bussi esiots oli palju elavam ja kärarikkam kui tagumine ots. Igatahes oskasid need daamid reisi nautida. Mida seal tagumises otsas üldse tehti, võibolla neil oli mingi võistlus, et kes suudab kauem tõsiseks jääda? Tundub, et see jäi viiki.
Those ladies are our housemates in Nusfjord. It was all their doing that the front of the bus was a whole mile more lively than the back, apparently the people in the back were feeling they are no match to these fireballs.

Siin on reisiseltskonna noorimad liikmed viikingilaevas Borges
The three youngest in our group discovering the copy of a viking ship in Borge.


Ja siin on viis vaprat kes sõandasid Atlandi ookeani jäistesse lainetesse viskuda. Noh hää küll, tegelikult oli vesi 12 kraadi soe. Aga olles veetnud mitu päeva kuumadel Lofootidel, mille kliima sarnanes pigem Lõuna-Itaalia kui Põhja-Norraga, tundus 12 kraadi kohane pigem lõunamere pingviinidele.
The five daredevils thick-skinned enough to swim in the freezing Atlantic ocean. So, ok, it was 12 degrees celsius, but when you come from the Lofoten with a climate fit for Riviera rather than Norway, you wish you were born a penguin to swim there....

Reisikaaslastega võis rahule jääda, kuigi oleks ehk soovinud mõnda seltskonna friiki...aga kui järgi mõelda... siis võisin ma seda seekord ise olla
The only thing the company left to wish for was some freak in the bunch... but when I think about it carefully I might have been that myself this time.

Kultuuride katel Tallinn. Cultural meeting point Tallinn?

Enne, kui lähen edasi Norra reisimuljetega, tahaks jagada emotsioone eilsest Kataloonia kultuuri päevast raekoja platsil (täna on ka, aga täna ma linna ei lähe nagunii).
Before I go on with impressions of Norway I would like to share the emotions of Catalonian Culture day on the Town Hall square, Tallinn.
Pidavat seesugune üritis toimuma igal aastal erinevas linnas. Plats oli katalaani keelt vuristavaid kodanikke täis, palju vanamehi, kes tuletasid kangesti meelde Yle tv 1-s näidatavat hispaania ülipopulaarset teleseepi Serranod ja sealseid kummis rinnaga iseteadlikke onkleid.
The event is said to take place in a different city each year and this year it was in our town. The square was packed with catalan speaking folks, many of which remindd me a lot of the proud gents from spanish TV soap Serranos.
Üldse oli kuidagi väga kosmopoliitne meeleolu, selline rahvaste paabel kus kohalikud veidrikud 8-kohalisel ringsel jalgrattal on segamini reggae-plaadi-ümbriselt-maha astunud tüüpide, jaapani "fruktide" (ekstsentriliselt manga stiilis riietuvad plikad), jänkidest backpackerite ja soome hevirokkaritega.
The town has acquired a rather cosmopolitan atmosphere with local weirdos on 8-seat round bikes and medieval costumes are mixed with just-walked-off-a reggae-cd-cover sultana raisin colored punks, japanese fruits (chicks with eccentric manga dressing code), yankee backpackers and finnish heavy rockers.
Tantsud, mida katalaanid platsil esitasid, olid nii pikad et lause "ainult üks tants veel!" oleks tähendanud veel 15-minutilist platsil viibimist.
The dances were so long watching "just one more!" would have meant spending another 15 minutes in front of the stage.
Aga rahvaste paabel linnas tekitas mõtte et reisimuljete kirjutamiseks ei pea enam võõrale maale minema. Kui võõrast kultuuri nii palju koju kätte tuleb, piisab korra oma linnas ringi jalutamisest, ja ongi juba nagu reisil käidud.
But the cultural kettle boiling in the town center would enable one to take a look at a different cultural just by takeing a late night walk in your own town.

Reis Norrasse osa I: tahtmatu turisti evolutsioon. Trip to Norway: evolution of an accidental tourist

Alguses oleme veel optimistid ja näeme välja triigitud ja täie mõistuse juures. In the beginning we are optimistic and look all ironed and sane.
Algus: meil on neli kotti. Suur seljakott, keskmine spordikott, väike võrk bussi ja ema õlakott, minul lisaks fotokas. Suure seljakoti põhjas on kauemsäilivam toidukraam, küljetaskutes pudruhelbed ja maitseained, keskel kergemad ülerõivad ja särgid, vetsupaber ning pealmises sahtlis pesemisasjad, rihmade vahel magamiskotid. Lisaks kerge pleed, juhuks kui bussis jahe hakkab, ja vihmamantlid. Spordikotis on enamik toidukraami, pesupulber, toidunõud ja käterätid. Väikses kotis on pakisupid, tee, kohv, tassid ja võileivakarp. Ema kotis on kurat teab mis. Fotoka kotis on peale fotoka ja juhtmete plaastrid, mesilasvaha ravisalv, käärid, niit, nõelapurk, telefonilaadija, patsikummid, näts ja köhakommid. Jope taskutes on lisaks veel reisi kaart, päikeseprillid, 3 pakki salvrätte, huulepulk, märkmik ja 5 pastakat, pakk pähkleid, mobiiltelefon, keep ja muud nipet-näpet. Kokkuvõttes ikkagi üsna kompaktne pagas. Ja mul on nimekiri kus on mis.
The Start: we have 4 bags. Large hiking backpack, midsize sports bag, a small carrying bag for the day in the bus, moms´ shoulder bag, my camera bag. The dry food stuffs are at the bottom of the backpack, porridge and potato flakes in the side pockets, warm clothes and shirts in the middle, shower bag in the upper pocket, sleeping bags stucked between the belts like we have seen REAL hikers do. Most of the food stuffs are in the sports bag, as well as some Ariel, dishes, towels. The bandages, battery, chewing gum, mint pastils, bee wax medical cream, scissors, thread and needles, they are all in my camera bag. In the pockets of my waterproof jacket there are the map, sunglasses, notebook and 5 pens, a sack of peanuts, cell phone, plastic raincoat, lipstick, 3 packs of kleenex and some small garbage. In the end though, a rather compressed pair of hikers. I keep a list of what is where.
Teine etapp: meil on neli kotti. Seljakotis on see mis seal ennegi oli. Mõned asjad nagu sääsetõrjevahend ja keeduspiraal on leidnud tee magamiskottidesse mis ei tahtnud rihmade vahel püsida juba sadamas ja kuulutasid välja iseseisvusdeklaratsiooni. Osa sööki on topitud bussivõrku ja leivad on spordikotis käterättide vahele sattunud. Musti riideid veel kotti ei sokuta, katsume pesta õhtul nagu viksid ja viisakad inimesed. Mul on nimekiri küsimustest: kus on mis?
Second stage: we have four bags, sort of. The backpack contains more or less the same things that were there before. Just a few small things like the cooking spiral and mosquito spray have found their way into the sleeping bags that declared independence from the backpack belts and live a gay and merry life on their own. Some of the food has been stuck into the carrying bag and the extra bread is sitting between the towels. We are still trying to wash the clothes we have worn during the day like good people do. I have a list of questions: what is where?
Kolmas etapp: osa leiba on sattunud seljakoti ülemisse otsa, tee on puha toidukotis laiali, muu enam vähem normaalne.... bussist välja võttes on veel seljakotiga võimalik ümber sadada ja magamiskotid on seotud kokku ning üle õla visatud. Jope koos hädavajaliku pisikraamiga istub turvaliselt bussis juba mitu päeva. Mõned kampsunid on spordikotist bussikardina vahele rännanud. Jalanõud on tooli all, kannan vaheldumisi. Enamik kalakraami on alles, sest Soomest haaratud suitsulõhe on võileiva vahel juba teist päeva. Osa üleriideid rändab spordikotti ja veel osa toitu seljakotti. Varukohv kaob kotisügavustesse, vetsupaber päris põhja. Tekib mustade sokkide kotike. särki veel pestakse. Käterätt kuivab, või õigemini ei kuiva mitte kuidagi bussis kardinatoru vahel, märkmik vedeleb lauakesel, päikseprillid ja mobiil on fotoka kotis ja reisikaart on kaelakotis.... Mul on nimekiri asjadest, mida potentsiaalselt ei pruugi enam kunagi üles leida.
Third stage: some of the bread has moved into the upper pocket of the backpack, the teabags are all over the carrying bag in the bus, the backpack is heavy enough to still fall over takeing it out of the bus, the sleeping bags are tied together and thrown over my shoulder. The jacket with the vital stuff like maps and refreshments is sitting in the bus, alone and forgotten. Some sweaters are stuffed between the bus curtain, the adidases are under the chair. Most of the many fish preserves are untouched, cause we are trying to stretch the smoked fish bought from Lapland for as far as we can. Some clothes go into the sports bag and some food into the backpack. there is a small bag of dirty socks, but the shirts still experience washing, more or less. The towel is, or should I say is not drying in the bus. The notebook lies on the desk. The sunglasses and the cell phone are in the camera bag and the map is in the purse. I have a list of things that are hopelessly lost.
Neljas etapp: spordikott rebeneb. nõelad-niidid jäävad jopetaskusse. Taskusse jääb ka osa kuivatatud puuvilja. Võileivakarpi sokutame meetotsikud. Tee on fotoka kotis ja laadija on botases. Käterätile lisaks kuivab-ei kuiva bussis särk ja matkapüksid. Mul on nimekiri, aga ka see on kadunud.
The fourth stage: the sports bag in all torn and gets repaired, thus all the needles and thread end up staying in the pocket of my jacket, along with some dried fruit. The tea is safe in the camera bag and the battery is in my sneaker. Along with the towel that still aint dry I have my shirt and hiking pants in the bus, not drying. I have a list that is lost.
Viies etapp: toidukotti, mis on bussis rändab teistest kottidest neli korda rohkem kraami kui ära jõuame süüa. Spordikoti sahtli lukk läheb katki ja leivad ning kalapasteet rändavad sissepoole, puhaste trussikute kotti. Musti riideid koguneb, osa riideid käib ümber kere, osa bussinagisse, tooli ja kardina vahele või eesoleva tooli leeni külge. Mõned asjad jäävad eri pükste taskutesse, näiteks kivid ja juustupulgad ja kuivem käterätt ja euromündid. Ma leidsin nimekirja, aga see on see esimene, kus kõik peab veel alles olema.
The fifth stage: the bus bag already contains a whole lot more food than we can handle. The small pocket of the sports bag is broken and all the bread and pateé goes inside between the clean underwear. There is a pile of dirty clothes that is being moved around the bag according to the location of the food we mean to eat. Some stuff is left in the pockets of different pants, like the souvenir pebbles and the drier towel and half euro coins and cheese sticks.... I found the list, but it is the first one where everything is in ideal order. Hopeless.
Kuues etapp. Õhtul asjadega kämpingusse minnes näen välja sedasi, et kõigepealt omad riided ja kampsun kere ümber, siis fotokakott, mille käepideme vahel ripub vahetussärk. Üle õla toidukotike, teisel õlal spordikott, magamiskotid kokkuseotuna kaela visatud, spordikoti küljes kokkuseotud botased ja ühes käes mahlapakk. Kusjuures seesuguses mundris üritan vahel veel fotokat kätte saada ja paar klõpsu teha, kui mõni huvitav tüüp teele ette jääb. Ma leidsin nimeki...ei, see on kasutatud salvrätik.
The sixth stage: In the evening when we take out all the stuff when the bus reaches our camp site, I have a sweater around my waist, the camera bag on my back, with a clean shirt stucked between the handle, the food bag and food dishes on one shoulder and the sports bag on the other, with my sneakers tied to it, and the sleeping bags around my neck, with my free hand holding an open pack of orange juice. The only problem about this uniform is the extreme effort it takes to reach for the camera and take a few shots when I see something interesting. But it can still be done. I found the li...no, it is a used kleenex.
Seitsmes etapp. Võileivad on taskus. Käibel üks särk ja ühed püksid. Teistest on kama. Kellel neid sooje riideid veel vaja on. Ronin kingadega mäkke ja lähen botastega voodisse. Toidukoti põhjas kolksub rohkem mälestuseks korjatud kive, kus kolksub joogitass seda ei mäleta ma üldse. Jopetaskutes on nii palju vidinaid, et riputusaas venib 15 cm pikkuseks. Akna vahel kuivavad matkapüksid ja käterätt ja ees tooli küljes pesu ja särk. Jopede all nagis on kaks suveniirikotti (õigemini lõngakotti).
The seventh stage: I have sandwitches in my pocket. I am using one shirt and one pair of trousers. I just dont care. Who needs warm clothes either. I climb the hills with my summer shoes and go to bed wearing my adidases- The food bag is full of stones and pebbles, where is my coffee cup, god knows. I have so much stuff put away in the pockets the jacket hangs to the ground. Shirts, towels, trousers and underwear all drying in the bus. Two bags of souvenirs ( in my case: norwegian yarn) hidden behind the chair.
Kaheksas etapp. Kottide ümberpakkimine, mille tulemusel on jumalast kama, kas ja kus midagi veel on või ei ole, peaasi et endal midagi seljas on ja et see kuramuse lukk kuidagi kinni läheb. Supid on juba tassi valmis raputatud koos kohvi ja teega, mida iganes... puder ja kivid on ühes sahtlis, kingad ja leivad teises ja ema õlakotis on kalapasteet ja lahtine meetotsik. Viigimarjad on fotoka koti väikses taskus ja seal on ka vahetussokid...
stage eight..... rearranging the bags.... who cares what is where as long as the zippers close. The soup and the tea nad the coffee are ready in the cups, just need hot water.... the shoes and the sandwitches are somewhere together and the rocks are mixed with the porridge. The honey and the fish are inisde the cover of the sunglasses in my moms´ shoulder bag. The figs and clean socks are in the small pocket of the camera bag.
Üheksas etapp. Emal on seljakott ja joped ja mul kõik ülejäänud asjad, mille kaal on täitsa köömes, arvestades, et liustiku juurde sai ronitud kaks tundi koos mitme kamaka roosa marmoriga pükste taskus. See on nagu jõusaalis, et masinale tuleb juba lisaraskusi panna, muidu pole enam änks.
Stage nine. My mom has the backback and I have the rest. It is no big deal considering I forgot to take the rocks out of my pockets before climbing to the glacier. It is like in the gym, it is not of no use after a while unless you add some extra weight.
Kümnes etapp. Kojujõudmine. Koju jõuame enam-vähem sarnases koosseisus kuivkraamiga nagu teele läksime, ära on söödud üsna vähe sellest. Enamik riideid on nagunii mustad, nii et pole vahet, kus nad on. Pleed, vihmamantlid, plaastrid, trikoo ja päevitusriided, kõik tulevad tagasi rõõsa ja puutumatuna. Kõike muud oleme õnneks jõudumööda ikka tarvitanud, nii et päris asjata oli kaasas vähe. Spordikoti "läbisõit" tuleks kuidagi tagasi kerida, ehkki tundub et ta on täitsa õhtal. Seljakott sai ka üsna vähe aega seljas olla.... meil ei olnud võimalust teda tõeliselt funktsioneerima panna. Järgmine kord võtan ta ise mäkke ronimisel selga, muidu tunneb ta end kõrvaletõugatu ja õnnetuna.
Stage ten. Getting home. The dry food is more or less untouched. Most of the clothes are dirty so who gives a shit where they are exactly. The plaid, bandages, swimming suit and bikini, all come back as fresh as new. Most of the other things have been used at least once, so it was not just extra weight, thank goodness. I feel sorry for the backpack that got very little working time as himself. You´d think it got its name from being carried on the back up and down the hills, but it is more like it got it from lieing on its back in the bus, alone and forgotten.
Mida järgmisele reisile kaasa võtta? Praegu, avanud lõpuks paki näkileibu ja neile kalapasteeti peale määrides tundub, et seda tasub teine kordki kaasa võtta ja siis juba ikka tee peal käsile võtta. Päris maitsev. Viigimarju võiks võtta kohe eraldi kotiga, sest teiste reisiseltsiliste neeludki hakkasid nende peale käima, aga Norra poodides ei paistnud tõisi kuskilt!!! Ausalt, me keegi ei leidnud neid üles. Kindlasti võtan kaasa fööni, et särke ja käterätte kiiremini kuivaks saada. Ja kuna hea pildi saamiseks sõidu pealt tuleb maniakaalselt fotokanuppu klõpsutada nagu meeleheitel paparatso, siis ostaks veel umbes 10 giga jagu mälukaarte, et ei peaks näppu päält ää võtmagi. Kodus jõuab kustutada.... kustutamine muide kulutab akut, ja siis loe sekundeid kui palju jõuad laadida enne kui buss su maha jätab.
So, what would I take along on my next trip? Judging by the taste of snack bread with fish pateé I just opened AFTER I got back, I feel as if next time I can actually eat it ON my way. I could take a whole bag of figs, cause I did not see them in norwegian shops anywhere! True dat, maybe I am blind. I will take a hair dryer to dry the towels and shirts.... and 10 gigabites worth of memory cards so I dont have to take the finger off the camera for a second. You know if you keep deleting the bad shots on your trip, your battery will not have enough time to charge before the bus leaves you behind.
Ja kotid peavad olema topeltõmblustega ning kui te kavatsete kaasa osta kohalikku juustu....siis jätke see parem tegemata. Või võtke kaasa külmutuskotike.
And the bags need to be sewn well. And if you want to buy local cheese, dont.

Tundide ja sammudega Põhja-Norrat mõõtmas. Norway in steps, hours and kilometers, in a bus full of very quiet people.

Põhja-Norra 23.07.-01.08.2008.

Olen tagasi reisilt, mu sokid ei haise, aina segasin teisi ja kõrvas on paise....
I am back from a 10(11) day trip to Northern part of Norway, included the northernmost point of continental Europe - Nordkapp.
Praegu on mu laual hunnik möödundnädalisi ajalehti, et end esmakõrdselt kaotatet Folgi perast lohuta´. Olen ju pärast maal veedet suve ka 34 aastat vanu ajalehti lugend, sest kas ma teadsin neid asju varem, millest sääl kirjutatakse? E-hei. mis see nädal...aasta... mis on 5500 kilomeetrit või 8 tundi vaikust....
Right now I am catching up on the events and happenings from the newspapers of the past week. Thats even fast since I have also read 3 months old newspapers...heck, what - 34 years old newspapers, coming back from the countryside once. Cause, did I know it before, what they wrote? No, I definitely did not. So, they were worth reading. A week is nothing.... 5545 kilometers feels like nothing now...or 8 hours of silence... But I am scared to open those papers...will I be aching for the music festival I missed for the first time in 16 years?
Karbike roosat marmorit ja muid kiva seisab elutoas laual ema salaja ostetud trolli ja muude matkasuveniiride kõrval (kes nood saab? küll te näete...)
A box full of pink marble and a pile of other pebbles and stones picked from different coasts and riversides, mountain peeks and tundra lakes is standing on the table among moms´secretly bought worlds ugliest troll keychain and other souvenir gifts. Ohhh you´ll see who is getting what!
Te saate kuulda, mis salapärased kübaraga mehed Norras tee ääres luuravad, kus ei tohi linna vahel ratsutada, mis on põhjamaade palm, mis paistab üle serva ja kes on potnapekka, millises asulas tuleb sängi pääsemiseks planku mööda kõndida nagu piraadilaeval ja kuidas minust sai tõlk ja juhiabi ning palju muud huvitavat. Koos tsenseerimata fotodega.
You shall hear about the mysterious men in top hats standing on the road sides in Norway, places in the town center that arent suitable for horseback riding, what is a northern palm tree and what you can see over the Edge and who is a potnapekka, in which habitat must you walk the plank to get to bed, how I became a synchronized translator and executive assistant and a lot of other wonderous things. All that in the coming days.... with pictures, uncensored.