Autori üksindus ja looming
Arutlesin mõttes natuke Edward Scissorhandsi üle ja see viis mind taoliste ideedeni:
I was debating with myself about Edward Scissorhands and that brought me to the following thought:
Mis saab loomingust, teosest siis, kui autor, looja on üksi?
What becomes of the creation, the masterwork, when the creator, author is alone?
Ilma nõuandjate, ärakuulajate, abiliste ja mõttekaaslasteta, kes teaks tagamaid ja loomislugusid?
Lacking advisors, listeners, helpers and ideological comrades, who know the background and stories?
Mis siis, kui meister oma teose maha jätab, selgitamata mida ta sellega mõtles?
What if the creator leaves the creation on it´s own, without explaning what he meant with it?
Millised võimalused on üldse siis selle loodu õigestitõlgendamiseks? Kas ei ole siis paratamatu, et seda mõistetakse valesti ja kasutatakse ära?
What are the chances at all to avoid misinterpretation and misconceptions and abuse of the creation?
Mulle hakkab tunduma, et too film vähemasti ei olnud üldsegi peamiselt Edwardist.
I am starting to feel that the particular movie wasn´t preliminarly about Edward at all.
See oli meistrist, loojast.
It was about the Master, Creator.
Ja kaudsemalt üldse sellest, kuidas inimene end ühiskonnas tunneb - mingil hetkel tajub ju enamik, nagu nad oleks elus jäetud üksikule saarele, et nad hulbivad selles mahajäetuna, poolikuna, oma kohta leidmata.
And indirectly about how the poeple feel in a society - at some point of their life feeling stranded, like on a deserted island, floating in an alien substance, unfinished, without a task or purpose.
Kui palju meistreid ja kunstnikke on üksinda- oma ideede ja püüdlustega, nokitsedes millegi kallal, suutmata seda lõpule viia. jaksu pole. aeg lõpeb otsa. Kasvõi Mozart!
How many masters have been alone with their ideas and works, dedicating themselves to their creation, when the time runs out... or strength... Take Mozart for example.
Edward Scissorhands oli Reekviem. Aga selline mis elas ja hingas omaette, kandmata isegi looja nime, ilma et keegi oleks teda tõeliselt ära tundnud.
Edward was a Requiem. but of the breathing and living kind, who lived on it´s own, without wearing the creators signature, without being fully recognized.
I was debating with myself about Edward Scissorhands and that brought me to the following thought:
Mis saab loomingust, teosest siis, kui autor, looja on üksi?
What becomes of the creation, the masterwork, when the creator, author is alone?
Ilma nõuandjate, ärakuulajate, abiliste ja mõttekaaslasteta, kes teaks tagamaid ja loomislugusid?
Lacking advisors, listeners, helpers and ideological comrades, who know the background and stories?
Mis siis, kui meister oma teose maha jätab, selgitamata mida ta sellega mõtles?
What if the creator leaves the creation on it´s own, without explaning what he meant with it?
Millised võimalused on üldse siis selle loodu õigestitõlgendamiseks? Kas ei ole siis paratamatu, et seda mõistetakse valesti ja kasutatakse ära?
What are the chances at all to avoid misinterpretation and misconceptions and abuse of the creation?
Mulle hakkab tunduma, et too film vähemasti ei olnud üldsegi peamiselt Edwardist.
I am starting to feel that the particular movie wasn´t preliminarly about Edward at all.
See oli meistrist, loojast.
It was about the Master, Creator.
Ja kaudsemalt üldse sellest, kuidas inimene end ühiskonnas tunneb - mingil hetkel tajub ju enamik, nagu nad oleks elus jäetud üksikule saarele, et nad hulbivad selles mahajäetuna, poolikuna, oma kohta leidmata.
And indirectly about how the poeple feel in a society - at some point of their life feeling stranded, like on a deserted island, floating in an alien substance, unfinished, without a task or purpose.
Kui palju meistreid ja kunstnikke on üksinda- oma ideede ja püüdlustega, nokitsedes millegi kallal, suutmata seda lõpule viia. jaksu pole. aeg lõpeb otsa. Kasvõi Mozart!
How many masters have been alone with their ideas and works, dedicating themselves to their creation, when the time runs out... or strength... Take Mozart for example.
Edward Scissorhands oli Reekviem. Aga selline mis elas ja hingas omaette, kandmata isegi looja nime, ilma et keegi oleks teda tõeliselt ära tundnud.
Edward was a Requiem. but of the breathing and living kind, who lived on it´s own, without wearing the creators signature, without being fully recognized.
Kommentaarid