kuivõrd edukalt ikka saab blogis luua ka asjadele lugusid!
How successfully the stories can be created for things in blogs!
võtame näiteks silmuskudumisblogid.
Lets take knitting blogs for example.
Kes võiks jääda ükskõikseks kudumismeistri kirjeldusele oma tööprotsessist: valis hoolega lõngu, värvis neid, hakkas kuduma, avastas vea, harutas, kudus edasi, leidis kiftima mustri, harutas taas, lõpuks sai kampsun valmis... kõik imetlesid... siis pandi kampsun pessu ja kõik värvid läksid laiali.
Who can be indifferent towards a knitter´s description of how she worked: picked the yarns with care, dyed them, started to knit, discovered a mistake, disentangled , knitted on, found a better pattern and started over, then finished. everyone marveled it, then she put the sweater in water to wash it... and the colours all mixed into a blur.
Aga see eristab asjaarmastajat ja meistrit: meister on valmis riskima, katsema, ka hävitama oma tööd, et jõuda täiuslikkuseni. Ilma selleta sünnivad niisugused esemed mida keegi ei taha , soss -sepa -tööd. ülilaiad ja ülilühikesed kampsunid näiteks.
But that´s where the line can be drawn between a Master and a hobby -craftsman. The Master is prepared to risk, experiment, even destroy his work to get a better , perfect result. Without taking a chance of failing, by ignoring their lacking skills and the mistakes made, people create things that end up unwanted . For example, very short and wide sweaters....
Ent ka nässuläinud ja hävitatud tööl on oma lugu.Anghiari lahiong näiteks ( Da Vinci).
But even a messed up and destroyed work has it´s story. for example the battle of Anghiari by Leonardo Da Vinci.
blogides jäävad meelde just sellised kirjeldused, kus töö on lõpuks nässu läinud. need on lihtsalt värvikamad.
In weblogs the stories that stick to your mind are the ones about messed - up creations. those stories are more colourful.
How successfully the stories can be created for things in blogs!
võtame näiteks silmuskudumisblogid.
Lets take knitting blogs for example.
Kes võiks jääda ükskõikseks kudumismeistri kirjeldusele oma tööprotsessist: valis hoolega lõngu, värvis neid, hakkas kuduma, avastas vea, harutas, kudus edasi, leidis kiftima mustri, harutas taas, lõpuks sai kampsun valmis... kõik imetlesid... siis pandi kampsun pessu ja kõik värvid läksid laiali.
Who can be indifferent towards a knitter´s description of how she worked: picked the yarns with care, dyed them, started to knit, discovered a mistake, disentangled , knitted on, found a better pattern and started over, then finished. everyone marveled it, then she put the sweater in water to wash it... and the colours all mixed into a blur.
Aga see eristab asjaarmastajat ja meistrit: meister on valmis riskima, katsema, ka hävitama oma tööd, et jõuda täiuslikkuseni. Ilma selleta sünnivad niisugused esemed mida keegi ei taha , soss -sepa -tööd. ülilaiad ja ülilühikesed kampsunid näiteks.
But that´s where the line can be drawn between a Master and a hobby -craftsman. The Master is prepared to risk, experiment, even destroy his work to get a better , perfect result. Without taking a chance of failing, by ignoring their lacking skills and the mistakes made, people create things that end up unwanted . For example, very short and wide sweaters....
Ent ka nässuläinud ja hävitatud tööl on oma lugu.Anghiari lahiong näiteks ( Da Vinci).
But even a messed up and destroyed work has it´s story. for example the battle of Anghiari by Leonardo Da Vinci.
blogides jäävad meelde just sellised kirjeldused, kus töö on lõpuks nässu läinud. need on lihtsalt värvikamad.
In weblogs the stories that stick to your mind are the ones about messed - up creations. those stories are more colourful.
Kommentaarid