Folgijutt
Eessõna,
Mis on mingis mõttes sissejuhatuse eest.
Kõigepealt tuleb mul teie ees vabandada, kuna lugu sai maailmatu pikk. Selle lugemine kestab teil tõenäoliselt kauem kui Uppini kontsert Suures Toas. See on kõik tolle kaevu süü. Lähed tirid õues natuke vett ärakärssand kurkide jaoks, vaatad all mustendavat veerõngast, kuulatad ämbri kõlksumist vastu pumbatoru ja mõtted tulevad ISEENESEST pähe. Meelde tuleb näiteks kausihäälestamine, prügibänd, Karl Kikkase lindilt kõlav kummituslik hääl ja, noh, kahjuks ka wok-pannile riisi sekka kolksuga kukkunud käekell….Ja ehkki seda vesimeditatsiooni juhtus kaks nädalit järjepanu iga päev ikka oma 3 –4 korda, kuis ma saan jätta selle kõik kirja panemata?
Ehk siis, lugege läbi, ja kui saate püsiva ajukahjustuse ärge muretsege: riik saadab teid siis 15 tonna eest tasuta sanatooriumisse koos kaslasega…., ei, ikka kaaslasega. Aga kui tüsistusi ei ilmne ning lugemine lõppeb enne, kui järgmine Folk peale hakkab, siis joonistage ja kirjutage mulle. Järgmises jutus loen teie kirjad ette.
Esimene mõlgutus,
Kus juttu tuleb iga-aastasest folkulatsioonist ja selle mõttekusest ning sellest, miks mõnedel kontsertidel on TEGELIKULT vähe rahvast.
Barnstormers maha, Brendan Begley kollaseks….nii…aga miks on Ugala kontsert kallim kui Suure Toa oma? Laupäev maha, neljapäev rohelisega läbi joonida. Oort…sealt ei jõua joosta. Kiharakolmio alla joonida….roosaga. No hakkab peale, mina lihtsalt ei suuda! Kui keegi laenaks varuaju… Unustasin ju joonimata need mida on ainult korra või kuhu kindla peale kõikjalt jõuan. Ööklubid muidugi….avamine, etno ja muud värgid. Ando ja Sõbrad, kui Barnstormersilt pisut varem tulema hakkan (aga sellest te veel kuulete), Svjata Vatra on kuue hüüumärgiga ja ette joonistasin linnukese. Ma arvan, et see on mingi värvuline. Ehkki nokk on tal pardi oma.
Rebane ja Dmitrienko, reede või pühapäev….reede. Hästi. Rannap ja Kikas või ehtne ungari tantsulka? Raske valik… andke vihjeid palun. Jummel Tummel, mis siin laupäevase kava peal toimub, ma ei saa ise ka aru. Roheline, roosa, kollane ja lilla marker on üle kogu lehekülje tantsu löönud ja vot ei tea, milliseid kontserte ma olen silmas pidanud külastada. Interneti - väljatrükk hakkab juba kaks päeva enne folki kapsaks muutuma, peaks ikka sel aastal lõpuks ka korraliku kava ostma. Ent selline hullu kapteni logiraamatu moodi vusserdis on aastatega armsaks saanud ( õigust öelda küll vaid nende aastatega, mil olen arvutile ligi saanud, enne seda polnud mul üldse mingit kava või pätsasin Kultuurimaja vastast teadetetahvlilt mõne plakati). Võibolla mõtleksin teisiti, kui teaksin juba praegu, mis pilt folgi ametlikus kavajuntsukeses leidub. Ent mina muudkui joonin, joonin ja arvutan. Ro : Toro…misasi see veel on? Mina sinna küll ei lähe, selline kahtlane nimi. Juurdlen hoopis selle üle, a mehi kui Tummelimürglit nautima (oioioi, ma lihtsalt TEAN ju, et mürgel kindla peale tuleb).
Kas roheline vildikas ka enam ei tööta? Ei tahaks nagu viiendat värvi mängu tuua, aga prantslased vajavad ülekriipsutamist. Seetõttu läheb roosa marker tatiravile. Kuna loodan jõuda ka Helevandi – tondilondi supisabakondi ranniku ja Norra ja mulkide ühisprojekti kuulama, siis kriipsutan seda nii kõvasti et paberisse tuleb auk. Tont võtaks, sai vist liiga ära tatistatud teine. No pole hullu, midagi saab peale kleepida. Hetkel pole kull kleeplinti käepärast, seetõttu ajab asja ära aegunud vene leikoplaaster. Ja nii jääbki.
Mis toimub Rohelisel Laval, seda ma üldse ei tea. Kindlasti tatsab sinna mõnel õhtal kohale selline üllataja, kes kõik mu higi ja vaeva nõudnud kriipseldused siin psühhedeelilise ajastu kleidiriiet meenutavail lehekülgedel kapitaalselt segi paiskab. Võibolla et üks teatud… aga ma ei usu, et ta sel aastal kohale hiilib. Võibolla kamandab venna kohale. Te saate aru, kellest ma räägin, eks ju? Folgi maskotist….
Muide, kas te teate, et mul on ka folgi eelarve? Arvutan kokku, kui palju peaksin maksma kõigile kontsertidele eraldi pileteid ostes (nagu igal aastal alates eelmisest sajandi viimase kümnendi keskpaiga lõpuosast, on mul pass, kusjuures folgi passi sain enne kui päris passi…). Nonii, seega, saan mingi summa, ja sellest lahutan sisekontsertide kulu ja passi hinna, ja siis saan teada, kui suure summaga ma plussi jään. Too summa jääb plaatide ostmiseks ning ootamatute kulude, näiteks söögi jaoks (üldiselt püüan ikka keel vesti peal koju lipata, kui nälg näpistama hakkab, ent väga tiheda programmi puhul jääb mul nii Sinna kui Tagasi jõudmiseks vaid 12 minutit ja 2 sekundit. Kogemused näitavad…)
Pidagem siiski silmas, et taoline folkulatsioon on täiesti absurdne, igasuguse kasutegurita ja suures osas loogikavaba, ent vahel pakub see hingele suurt lohutust. Ja mõnel eriti loogikavabal aastal selline skeem isegi töötab vastu torisevate ja pilkavate koduste igasuguseid ootusi. Ja kui ei tööta, siis midagi head saab sellest ikka. Näiteks pugutäie naerda.
Tõsi, folkulatsioon pole kunagi päris täiuslik, midagi jääb ikka kuulamata ja mõnd plaati müüvad esinejad nii areldi lava kaugemas nurgas, et ta jääb suurest musaisust hoolimata ostmata. Ent võibolla seletab minu “meetod”, miks mõned vähemtuntud esinejad, ehkki suurepärased ja enneolematud, ei kogu sama palju publikut kui mõned kuulsamad, ent sugugi mitte nii erilised tüübid. Kindlasti leidub ilmas sama napakaid kui mina, kes sarnaste kavadega kontserdilt kontserdile lippavad ja sinna vahele end vabalavavoolul aeg-ajalt kanda lasevad…. See ei ole mingi koorekihi kraapimine, mis publikut siia-sinna paiskab, vaid toetumine varem väljasetitatud kavale kui ainsale hulpivale plangule selles muusikaahnes inimmeres, mis Viljandisse kokku voolab. Kuid sama Juhus, mis kellegi mõnes esinejast mööda viib, võib tuua teisele just need Õiged Kuulajad, kes just Seda Elamust on oodanud, oodanud, ja oodanud nagu aedoapeenar on oodanud vihma….
Teine mõlgutus,
Mis algab ehmatusega, jätkub pastoraali ning pilafiga ja lõppeb revolutsiooniga.
“Sa püha lehma sabakoi!”
Ma ei tea, kui värvikaid hüüatusi te ise kuuldavale tooks, kui leiaksite oma napakalt irvitava lõusta sabatantsus tõmbleva keha otsas folgi kavabukletist vastu vaatamas, aga mina esinesin Kirsimäe aida ees just nimelt säärase toreda tsitaadiga. Siis panin kava letile tagasi – ma ei kavatsenud seda osta, lihtsalt sirvisin, ent see oli nüüd küll pauk, arvestades et ainult ühele ainumasele pildile ongi mul Folgi ajaloo jooksul õnnestunud jääda.
Igatahes, see veider pidu, mis igal nurgal üllatusi näkku paiskab, algab umbes tunni aja pärast. Rõngastada see püha lehm veel ei lase, see on ikka toimunud pärast Etnolaste ülesastumist. Seniks on ju võimalik aega surnuks lüüa igavaid kõnesid kuulates, mõtleb püha lehm, ja sammub tooreid karusmarju mäletsedes Lossi ning Jakobsoni nurgale Lasteparki, kus avatakse vurtskaevu Edgar Viiese skulptuuriga Pastoraal allikal. Alleaa ja kehkadivei, aga see on ju peaaegu nagu Avamine – kõik vajalikud asjapulgad on ju kohal, Ando, ja linnapea, ja muusikandid ja museaalid…see tähendab, muuseumiperemehed ikka. Kõned on täpselt nii igavad või põnevad kui konkreetse kõnepidaja suust oodata võiks ning mu meel saab kenasti lahutatud parajasti seks aaks, kui on aeg hakata Kaevumäe poole kooserdama. Mis minusse nüüd puutub, on Folk juba avatud, hakake ette andma, helimehed.
Hajameelselt sammun kogematakombel ikka söögitänavasse, sa imedeime, kuis juba enne esimest kontserti na palju rahvast oma kondid siia vedanud on. Tavaliselt saabuvad suuremad sumisejad ikka reede õdaguks. Palju maksab….. RIIS! Aga kus on mu kell? ÄRA SEGA! Ei, mitte et segad mind, ära seda riisi sega! Ohh, heldeke, sain veel parajal ajal teise kätte, muidu oleks mu Pariisist leitud käekell ära wokitud. Öelge nüüd veel et pilafi tegemine ei VÕTA palju AEGA. Mõnele tüübile üks “time-consuming” portsjon.
Ohh kui juustuselt kõlas see algul. Ah et mis? “Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida…” aga kui aplausi taustal mööda munakive mõeldes minna, ei saa üle ega ümber sõnade sisust. Näiteks, kas see festival siin suudab veel saavutada taolist muudatust, teha revolutsiooni? Tuleb siia veel sellist toormaterjali, mis pärimustrilist töötlemist üldse pole saanud? Veel enam: kuidas juba “torupilliusku pööratus” tekitada uusi revolutsioone, mis neid paneks Folgile truiks jääma? Iga kord kardab keegi pettuda, sest “sellist folki nagu siis, ei tule enam kunagi”.
Aga miks üldse peaks otsima revolutsiooni, sensatsiooni? Pigem kaldun üsna kriitiliselt kreeni Jaak Johansoni mõtteviisi poole, et pärimusmuusika, ja pärimuskultuur üldse, ei pea tingimata üksinda laval särada et inimesed ahhetaksid ja plaksutaksid. See pole ju ometi too Poola tsirkus, mis nädalapäevad hiljem tõi jaaguarid ja puudlid Viljandi turuplatsile trikke tegema. Aga inimesed folgil ei plaksuta ka sensatsiooni pärast….vaid ütlevad heale muusikule lihtsalt AITÜMA, JA MÄNGI PALUN VEEL. Nii tore, kui keegi mängibki veel, lisalood on toredad, aga kui lisalugusid ei saa. on ka tore koju plaate osta, et veel kuulata (selle peale need muusikalised ihnuskoid ju loodavadki, kes ei mängi lisalugusid) . Salaja ütlen ette ära, et Iker Goenagat, mis järgnes Ruslani ja sõ…vabandust, Svjata Vatra esinemisele, kuulan plaadilt kogu aeg. Selles on midagi, mängi palun veel. Ehk on revolutsioon see, kui miski jääb LÕPUKS OMETI KESTMA. Mingi tunne, tahtmine või teadmine... nagu jäi kestma reinkarnatsiooni läbi teinud iiri rahvamuusika, või nagu need sindrima kurepesad Mustla maantee veeres elektripostide otsas.
Kolmas Mõlgutus,
Mis on kohati kulinaarsete sugemetega, ent kesksel kohal on kontserdid.
Diederik ! Muidugi Diederik. Arvasingi, et teda avamisel märkasin, ja kuidas küll mu spekulatsioon väikevenna saatmisest perekonnatraditsiooni folgimaskotina jätkama nii sajaviieprotsendiliselt õigeks osutus? Kamoon, kamoon, mees, ma ju näen et sul ON pill kaasas, püha müristus, mängi !
Sestsinatsest reedelõunast pean toda ehtmoosekandiliku õlgkübaraga selli hoolega silmas. See on raske, arvestades oma vahepealset, juba teistkordset, suurt toasistumist. Õigemini küll Suures Toas istumist. Neljapäevaõhtusse puistas Brendan Begley vahvaid gaelikeelseid pajatusi ja kaugeimate iirimaa nurkade varemkuulmata, mahedaid laulu- ning lõõtsalugusid. Nüüd olen juba tunni ja suure tüki teistki naelutatud väga ebamugavale trepiastmele, samal ajal kui Juhan Uppin oma NELJA lõõtsa ja ühe KANDLEGA (!) kuidagi lavalt minema ei pääse. Aga kui Diederik… vahepeal….ei, ei, ma ei suuda mõelda et flandria nostalgilised valsid mul kuulmata jäävad. Kui saaks oma närvid ja aju anda pakihoidu, et vältida ülemäärast mõttes higistamist…..
Hänginud pisut telgis, kus Pärnu poisid puhtsüdamlikult kinnitavad, et põrutavad iga kitse, ehkki nende kodu on Jeruusalemmas, vantsin niisama mööda lähemat ümbrust. Kondase habeme ja püksitrakside nimel, kui suur maasikas ! (ei tobu, MINUL pole mingeid maasikaid. Ma räägin sellest mis Kondase Keskuse ees vedeleb.) Kõiksugu naljakat kola siia Viljandisse ikka tassitakse, vana tudula ka nüüd paljaid mehi ja naisi täis…
Malmist imemammu seiramisest tüdinud, jalutan tegelaste toa juurest mööduva silla suunas. Vastu tuleb tuttavliku näoga noormees, süle igasugu lännikuid ja vanakraami täis. Aknast pärib keegi uudistaja, kuhu ta selle kilakolaga minna tahab, ning vastuseks kuulen, et läheb rootoru kontserdile. “Mis pada ta ajab,” mõtlen mina, mis rootoru, kui tal on kausid ja kännud kaasas. “ Tuleb meelde et too tegelinski on seesama poiss kes pastoraali lahti harutas ja selleks purskkaevu ronis. Järsku on mingi pesupesumaniakk. Hakkab nüüd kolmes kausis korraga seda lina pesema, mis pastoraalil ümber oli. Aga siis ikkagi, miks rootorud.
Ehkki rootorude mõistatus painab mind nii hullusti, et kõrvade tagant hakkab sügelema, ei järgne ma siiski sellele kahtlasele tüübile. Päev on veel pikk ees ja nii rammus nagu Koidu pagari mulgi korbid.
Üleüldse pole pärimusmuusika mingi dieettoit, kui seda üldse toiduga võrrelda, siis on ta miskit rammusat. Küpsetatud karpkala koorekastmes. Kohupiimavaht vaarikatega. Vaarikad – issake, miks kõik söövad kontserdil vaarikaid ? Tõmban ninaga sügavalt õhku: see lõhn! Pöördesseajav vaarikalõhn. Aga hoolimata mu totaalsest vaarikapuudusest on päev olnud toitev: prantslased nagu pumatikommid, Henn ja Dimka nagu hea eesti õunapirukas, ja ammuigatset ungari ehedaim folk, mis jalgadele tõsiselt tuld andis nagu paprikaga ühepajaroog pärast saunaõhtut… kuid tänu sellele trampimisele ja kargamisele on reede hilisööl ka nahk märg nagu kiinis lehmal, ja kuna bussijaama tabloo tõestab mu varvastele, et õhusooja kell 3 ja 24 minutit on vaid 13 kraadi, plaanivad nimetet kehaosad öelda aidaa ja joosta enne mind koju ahju peale. Seega tuleb mul neist nüüd kiiremini joosta, ja hingeldades ….aga tantsides…. vajun läbi kastese värava oma pardisulepadjasse.
Neljas Mõlgutus,
Milles esineb loobumisi ja igavusminuteid, ent mille meeleolu on üldjoontes ülemeelik.
Laupäeva - pärastlõunasel toidutänaval saavad paljude varbad kannatada minu hajameelsete jalgade all, sest mind teeb kõigele ümbritsevale kurdiks kinnisidee ungari viiuldajast, kelle nägu fenomenaalselt Kalju(lrippujat) Stallonet meenutas. Ma, muideks, ei mõtlegi varvasteltallumist vabandada, ise te tormate mulle otsa nagu pühvlikari.
Ehh, eks meile kõigile kuluks ära paar viisaka käitumise õppetundi venelastelt Kvartet Uralist, kes, roosid rinnas, iga loo järel kummardades, olid justkui tulnud mitte folgipeole, vaid pigem keiserlikule matineele. Kuid näiteks Eesti-Vene Suprjadki ja AveNue ülemäärast viisakust ei tarvita, rokkides pillidest võhma välja ja õpetades seltskonnatantse kuni siidrätid narva daamide käes auravad suurest lehvitamisest. Keset kõige suuremat möllu näen Diederiki kavala näoga liginemas helipuldile ja valgustajale midagi sositamas. Peale seda hakkavad ungarlastest müstilisel kombel terveks jäänud tantsuplatsi kohal vilkuma diskotulede kaskaadid….. nojah.
Paistab see meie flandria mees üldse kuidagi diskoajastusse kistud olevat, sest tema vabalavalisel esinemisel (mis mind, muide, kardinaalselt oma plaane muutma sundis) näen pretsedenditult kogu folgi ajaloo jooksul esinejat saatmas TANTSUTÜDRUKUID. Jummala tõtt räägin, 18-kroonise latika nimel, värbas teine jeh kaks kohalikku (?) belgia plikat lavale biiti viilima.
Jäägu siis need elevandilonditondi sabakondiranniku tüübid üldse nägemata, ja mul lihtsalt on keel fliisi peal edasi tagasi kondamisest
ja Kaevumägi on lähemal…. Bulgaaria kidramees on ilustanud oma instrumendi kolme südamekujulise kleepekaga (muidugi kitarri, mitte mõne muu instrumendi). Säherdusi kleepse tõi paps mulle juba kunagi 1991. aastal sealtsamast maalt.
Ööklubiturgutuseks kohvi otsima minnes pistan käe kotti. Alles on. Goenaga plaat on alles ja ühes tükis, hoolimata sellest balkani meeste tekitatud rahvalikust tõmblusorgiast. Bask võib ju laulda pisut tüdruku häälega, aga pilli mängib sedavõrd hästi, et ei saa kuidagi villand. Ja just sel põhjusel ma ostsin tolle plaadi, mitte nagu põhjendavad Kirsimäe itsitavad plaadiletipiigad naispubliku tungi trikitixameistri helikonservi järgi: ” Nii ilus poiss ju!?” Ma tean võibolla õige, õige mitut ilusamat ka, aga need sunnikud ei oska isegi kammipilli mängida. Ega ma just ise ka…trianglit mängisin kunagi lasteaia teises rühmas küll kõigist teistest paremini, aga sellega mu muusikalised võimed peaaegu piirduvadki.
Viies ja viimane mõlgutus,
Kus laheneb mõnigi mõistatus, tõmmatakse revolutsiooniteooriatel otsi kokku ning sünnib Viimase Minuti Folgielamusi, ja mõningaid segadusseajavaid ning melanhoolseid emotsioone.
Sõrmitsen närviliselt oma peaaegu arusaamatuks kapsastunud folkulatsiooni ning mõtlen, mida viimasel folgipäeval mulle varuks on. Untsakad ja antsakad, Jullundur, hullutuur, Ro:Toro….Ro:Toro !!! Rootoru !!! ROO TORU ! Ah sa sunnik, see ei olegi mingi roopillide ansambel, hoopis ansambel Ro:Toro! No nüüd ma pean seda nalja küll nägema, aga mitte enne, kui Untsakatel käidud. Lavalt kuulutatakse aga Untsakate asemel matusetooniga välja üksildasena uitamast leitud inglise buldog, kes folgi kontoris peremeest ootab ja on juba kõik nähtavasti suutnud surmani ära tüüdata. Ei no tere hommikust, kas järgmine kord kaotab mõni külamees ehk paar tõupulli ja soku nimega Alfonso?
Ro:Toro kontsert lahendab ka viimase mõistatuse ja hajutab kahtlused Silver Sepa (tema see kaussidega sell ongi, igavene sunnik) pesupesemismaaniast. Kergendusohe, tegu on täiesti ometi hoopis TAVALISTE EESTI KAUSIPILLIDEGA, mida saatus on häälestanud saunastiilis mängima. Ja rootorude asemel on vanad head torupillid.
Juba kolmat aastat järjest suudan üle mõistuse hilineda Ando ja Sõprade kontserdile, aga põhjus on küll parim, mida seni esitanud olen. Juhus ja Folgi Vaim üllatavad mingil salapärasel põhjusel pea reeglina veel viimasil peohetkil ja seekord suutsid nad seda teha läbi kahe ameerika laudaründaja, kelle suhteliselt publikuvaene ja folgi ametlikest fotograafidest praktiliselt eiratud kontsert viis mu vaimusilmas folgi algusaastate juurde. Just sellel kontserdil kadus vajadus plaksutada, sest mehed olid niigi tulnud selleks, et VEEL MÄNGIDA. Ning minu mällu salvestunud kaadrit Sunnyland Bandist, kus prügipillidel mängivaid lapsi, pudelisse törtsutavaid ameerikamaa onkusid ja lusikaid täristavat Silver Seppa saatis bassil Olavi Kõrre, ei saanud isegi härra Haamer. Kõik, kes ütlevad, et “ sellist folki nagu siis…” - te oleks tõesti pidanud seal olema, see oli umbes nagu III folk. Nii tühjas saalis ei jäägi muud üle kui minna PÄRIS LÄHEDALE, ja ameeriklaste minevikupärand sai vähemalt minule küll palju lähedasemaks – nii pöörispidised iiri ja rootsi kõlad kui erinevate rahvaste kultuuripööningult tolmu seest välja koguitud rahvuspillide jänkipärased variandid.
Ajasränne oli tingitud küll paratamatusest, et suurem rahvamass kogunes kaevukale, kuid siiski oli ka see tagasipöördumine omaette revolutsioon. Mis saan mina parata, et kõik ajakirjanikud seisavad ühtlase läbitungimatu müürina nagu aafrika pühvlid reas just neil enimreklaamitud tüüpilistel folgikontsertidel – raiu või matšeetega, kui tahad läbi pääseda. Ja siis kirjutavad nad, et Folk pole enam see mis enne. Rumal lora, kirjatsurad - kõik on veel võimalik, Folgil on veel tallamata radasid küll ja küll. Igaüks saab kogeda seda erinevalt massist, Võimalust selleks on ning pole minu mure, kui te sellest kinni ei haara ning eelistate lihtsamaid teid.
Revolutsiooni vallapäästmiseks tuleb lasta südamel rääkida, see on õigus, ja minu südametunnistus ei lubanud suunduda Kaevukale enne, kui ameeriklased olid lõpetanud, et mitta jätta neile toredatele meestele päris tühja telki. Miks teie ei jäänud ? Võibolla polnud see teie revolutsioon.
Ööklubis ei suutnud ma enam olla. Raskemeelsus, kurvameelsus, haiglaselt rõhutud meeleolu, nii võiks ehk seda tunnet nimetada ugalase noormetsismi kasutades. Mitte ainult sellepärast, et Jälle Saab Otsa, vaid ka kümnel muul põhjusel tunnen ma end pühapäeva õhtul kuidagi seletamatult näruselt. Hiilin Ööpäevatelgist varahommikul minema ja ruttan mööda Tallinna tänavat kodu poole, endal pisarad silmis. Ma ei tunne end sama toreda ja suurepärase ja asendamatuna kui kõik siin. Terve folgi aja olen rääkinud vaid kolme inimesega… on mind siia vaja, rahvast on nii palju, nii hirmus palju siin väikses linnas, ja ma tunnen neist vaid ehk napilt viite. Ent ma ei söanda ühelgi Folgil isegi Tegelaste Tuppa oma nägu näidata. Ime siis, et mul tuttavaid pole. Näod on küll paljud tuttavamad kui oma tädide sihverplaadidki. Ent ise ma neid kõnetama ei lähe….
No mis see nüüd olgu, vihastan enda peale, mis sa istud siin pimedas tänavas pärnapuu all nagu totakas ja töinad ning halised. Laulud ei ole veel lõpuni lauldud, tantsudest pole pooligi tantsitud, ei tasu kurvastada, kui on veel võimalik peost viimast võtta. Aga kummaline folgimasendus ei lähe mööda enne ülejärgmise päeva õhtut, kui tühjadel tänavatel Viimset Seljakotimeest kohtan. Nagu õudusfilmis on ta ärganud siis, kui kogu linn on inimtühi. Mis ta võib mõelda? “Kus kõik on? Kuupäev, kellaaeg, aasta palun? Ema?” See on mullegi kergelt kõhe, ent teeb ometi hirmsal kombel nalja.
Võibolla ei oleks siis masendusse sattunud, kui oleks ka ostnud vaarikaid, mis folgi ajal maksid turul 25, ent paar aega hiljem juba 50 krooni KARP. Täpselt. See- eest karusmarjad said pühapäeval lõpuks valmis, tooreste söömine hakkaski juba seedimise peale.
Või oli see ehk hoopis põuamasendus, sest nüüd tuleb jälle vett vinnata….kui just vihm ei kavatse teha revolutsiooni ja lõpuks KORRALIKULT sadada - ehkki, aitäh Andole tugeva tahtejõuga kerge sabina saavutamise eest! Folgivihm oli Viljandis meie kurkidele tõesti esimene pärast minu juba 67ndat kaevust vinnatud punasavisegust ämbritäit
See, mis tuleb raamatutes pärast peatükke, aga mille nime ma ei mäleta,
Ja on tegelikult mõeldud lõppsõnaks.
Läbi ta ongi. Jah, Folk ka. Aga eelkõige minu seekordne lugu. Loodetavasti jõuate nüüd ikka veel hambad ära pesta, enne kui tuttu lähete? Ehkki ilmselt ei võta selle jutu lugemini päris tervet vaba õhtupoolikut. Mina olen vist küll Viimane Folkija, kes koju jõudis, täna on juba augusti esimene. Sellepärast jõudis folgimeenutusi rohkem koguneda, kuigi harilikult olen varem arvuti taha jõudnud. Iga aastaga jääb kõik mingil põhjusel ka paremini meelde. Olgu siis, tuleb tõesti lõppsõna. Mis oli kõige viimane sõna või fraas, mis folgil öeldi? Ilmselt “Näeme tuleval aastal”?
Kommentaarid