1980ndad. The 1980-ies.
Ma tahaks teada, mis ilma ma küll sündisin.
I wish I knew just what kind of world I was born into.
See tähendab, TÄPIPEALT missugusesse ilma, milline oli maailma elu aastal 1981, 25. jaanuaril, pühapäeval kell 6:45. Ma tahaks valida Ajatelefonil täpselt selle momendi ja küsida kommentaare kõigilt vähegi olulistelt jorssidelt, helistada neile täpipealt selsamal hetkel.
I mean, just about EXACTLY what kind of world, in 1981, at 6:45 a, on a sunday, what was the world like. I would like to dial 25.01.1981, 6:45 on the Time Phone. and call every slightly significant bloke in the world, reach them all at that very moment.
Ma küsiks nendelt: "Servus! Kuda kärab? Teadsa, ma just sünnin praegu, tahtsin sinu käest pärida üht-teist, et, nigu, mis teed? Millest sa hetkel mõtled? Mis su plaanid on? Kas sa kolid näiteks Nepaali, või ostad suurema, või Suurema, või SUUREMA auto? Mis saab küll sest ilmaelust? Kas Benny Hill on veel kuum sõna? Kas midagi lahedat saab selga panna? Kas disko annab otsad?
I want to ask them: "Hi there. How´s life? Y´know, I am being born right now, and I wanted to check in on you, like what´s cooking? What you are all thinking at this very moment? what are your plans for the future? are you gonna move to Nepal, or buy a bigger, I mean Bigger, I mean BIGGER car? Where do you think the world is going. Is Benny Hill still popular? How´s fashion, anything sensible to wear? Is disco gonna die?"
Tegelikult tahtsin ma teha vaid põgusa ajarännu 1980ndatesse.
anyway, I wanted to take a little memory trip to the 80ies. 1980ies to be exact.
80ndad. Ma väga palju vist ei mäletagi. Metsaskäigud, mustikad, maod ja sisalikud, kaunis tihti jalga laskmine. Mitte täitsa ära jooksmine, lihtsalt, et saada päevakeseks eemale oma vahikoertest.
the 80ies. don´t remember much....the trips to the forest, blueberries, snakes and lizards.... running oft oft. Not for real, just to spend a day out of sight from anyone....
Tühjad kuramuse poed, arstid ja poemutid kes ainult võõrast keelt rääkisid. Kilomeetrised poesabad (Keda huvitas mis seal müüdi, ehk vetsupaberit, pesu või kohvi).
empty f***ing stores, doctors and shopgals only speaking a strange language. one mile long shop lines ( they didnt care what the shop was selling, sometimes this, sometimes that. toiloet paper, underwear, coffee...)
Peaaegu kogu moos, õigemini juurviljad, tuli oma aiast. Banaani nägin siis, kui olin üheksane. Ja isegi see oli kuramuse tumeroheline.
growing our own vegetables. never saw a banana till I was 9. and even then it was dark green.
Soome oli võlusõna. See oli Välis ja sa ei saanud sinna naljalt, kui polnud just suusataja, estraaditäht, Georg Ots (mees või laev) või minu paps.
the magic word was Finland. Finland was outside those borders and you couldn´t go there unless you were a skier...or a star...or my dad.
Ojaa, ojaa - koor. Kuldaväärt, nad käisid igal pool ja tõid kõike. Justkui meremehed.
Yes the choir, bless them, dog dammit, they could go anywhere and bring anythin, just like sailors.
Soome oli Suur Nätsumaa. Sommid jooksid kabuhirmus Nätsueiolemaa laste eest.
Finland also meant The Great Chewing Gum Land, and their tourists were running scared from the kids of Not Even Bloody Caramels, Not To Mention Chewing Gum - Land.
Soome oli Marju Matikainen. Mina ja mu esimene pinks koolis mängisime keka tunnis soome suusatajaid. Ainult me ei teadnud ühtki naissuusatajat peale Marju Matikaise, ja pinks pidi tingimata tema olema. Kuna mina ei saanud ometigi olla Harri Kirvesniemi, siis mõtlesin ise välja supervinge soome suusataja Helmi Hetikäise. Naerge nüüd kõht ribadeks, põdrakesed.
Finland was Marju Matikainen. Me and my deskmate used to impersonate finnish skiers. We knew no one besides Marju. Since I obviously couldn´t be a male skier, no offence, Harri, so I invented an imaginary, famous finnish skier to compete with Marju. I called that skier Helmi Hetikäinen. Yes, finnish people can laugh their lungs out now.
80ndad. Vinüülplaadid. Onu Remuse jutud. Jänesed, rebased, mäger ja rasv ja till ja kibuvitsapõõsas on mu kodu, mu kindlus kulla vennas! Vinüül. Unelaulud, mustlaslaulud, Beethoveni 5. ja 9., Pipi Pikksukk ja Punamütsike (Ründama - Ründama -Ründ -Ründ -Ründ)
the 80ies. vinyl! uuh, vinyl. gypsy music, bedtime stories from a vinyl, Remus. Rabbits and foxes and badgers and lard and dill and hibisc bush as the shelter, dear brother! vinyl. Beethoven´s 5th and 9th. and Pippi Langstrump and Red Riding Hood.
Mustvalge telekas ja sellele soome blokk, saadud väljaspool järjekorda tuttavate kaudu.
black and white TV and finnish block for that, received out of the line from people we knew.
Ma vaatasin Pikku Kakkost vist rohkem kui Kriimsilma ja Leopoldi. Rölli, Pelle Hermanni, Barbababad, Ressu, Nukku-Matti, Nalle Luppakorva.
I watched finnish children programs more than estonian ones I think.
Ma käisin null klassis, see on ehk miskit eelkooli sarnast. Tihti jäi mul koolivormikleit koju ja ma ekponeerisin oma toredaid sukkpükse.
I went to 0-class. like pre-scool I think? often left my uniform home and sat on my desk in tights.
Rahvapeod olid tol ajal miskit erilist. Praegusel ajal on need ohtlikud, iga hetk või mõni sea moodi jokkis jorss sulle kuklasse sadada. Aga siis olid need kõige vingem asi pärast sügavkülmkappi, mida üks eelkoolitegelane näinud oli.
country parties were actually something fun at that time....now they are dangerous, cause you always have to look out for dead drunk people falling on your back. but back then, they were the raddest thing a pre-schooler had seen....
Ei, põrgusse mine, ma ei nostalgitse ju. Ma püüan end lihtsalt hüpnotiseeruda, natuke loitsida, leida kaheksakümnendate tunnet. Ma tahan rännata ajas. Ma püüan meenutada, kas asjad ikka olid nii nagu nad mul meeles on. Kurat teab.
NO , NO NO i AM NOT BECOMING NOSTALGIC!!!!! I am not that old..... I just want to hypnotize myself, chant a bit, get that 80ies feeling back. I want to time-travel..... I am trying to remember if things really were how I remember them. I am not sure.
80ndad.
Nad tundusid soojad....ehkki napakad ja muutlikud ja mõnikord ohtlikud ja vihaleajavad....aga meile meeldis? Tõesti?
They seemed warm....... although insane and radically changing, and sometimes dangerous and infuriating....we liked them? Did we really?
Sest, ma mõtlen, 4 nädalt varem kinni pandud kaugekõned Kanadasse? Kodutelefon oli vaid unenägu, jah, vahel oli elu nagu koonduslaagris, onju. Meile elamine meeldis. Teatud mõttes. Aga Kanada sugulased tulid, nägid, said hirmsa šoki ja ei kirjutanud-joonistanud enam 7 aastat.
I mean, long distance calls to Canada....booked 4 weeks before? no phones allowed at home, a fucking concentration camp sometimes, right. we liked them. it was life. or something. but relatives from Canada came, saw how we lived got a huge shock and did not write to us for 7 years.
Tegelikult olid 80ndad vähemasti huvitavad, samas kui 90ndad olid tobedad.....Kõik need lollused millest pöördesse minna, eks ole. Ei, 90ndad olid NÕMEDAD!
anyway, 80ies were at least curious, if nothing else. 90ies were sometimes stupid.... all those things to get high about, no, 90ies were IDIOTIC.
Esimest seebikat vaatas 760 000 inimest - mina istusin samal ajal kui sütel. Esimesed lükraga retuusid, mis kõigil jalas olid, armas aeg kui jube vaatepilt. Kõik p.... vahel kinni.
the first soap opera watched by 760 000 people - me being in excruciating pain having to tolerate that crap. first lycra tights, that everyone was wearing, dog dammit, still one of the ugliest sights , stuck between all their...y´know.
90ndad olid täiesti ülehaibitud. Liiga hüperaktiivsed. Liiga palju pudru ja kapsaid.
yes, 90ies were sort of over-hyped, too jumpy and too clueless and too much everything.
80ndad.
Siis oli vist parte rohkem. Ja luiki. Musta nokaga luiki linna suurimas pargis.
there were more ducks. and more swans. black beaked swans in the biggest park of town.
Ainult et mõned tiblasõduritest jorsid lõid luikesid lõbu pärast jalaga ja tõstsid kaelapidi üles.
but the soviet army soldiers, russians, went and kicked and strangled swans for fun.
Ükskord kadriorus uisutades ma hammustasin üht sõdurit. Minust oleks päris edukas Roherahu aktivist saanud, kui ma viiene olin.
I bit a soldier once. I would have made a great Greenpeace activist when I was 5.
Ükskord ma nägin üht bussi alla jäänud nõukasõdurit. Tal oli jalg ära....kõik kohad olid verd täis. Mamps tiris mu minema sealt ja pani käe silmade ette. Ma hakkasin jonnima sest see oli ju kõik nii huvitav. Huvitav, et enda verd ma ei kannata küll siiamaani näha.
Then one time I saw a russian soldier who had been hit by a bus, and lost a leg. Blood was all over the sidewalk. the ambulance came.....then mom pulled my hand and covered my eyes....and I was angry, because it was so interesting to watch. Weird cause I cant stand to see my own blood, never.
Mere äärde peaaegu ei pääsenud. Oli vaid mõni üksik rand kuhu minna tohtis. Ja ka siis vaid mõne suure ettevõtte tuusikuga.
You couldnt get to the seaside, there were a numbered few beaches you could go. Even then with a let from some big company.
omaenda linnas ei võinud mere ääres jalutada. See oli piiritsoon, iga natukese maa tagant tornid ja putkad ja värk.
You couldnt just take a walk by the seaside in your own town. It was a border zone, guarded by tens of watchtowers.
Sama lugu oli osade linnadega. Nagu Paldiski.
some towns were restricted areas too. One was a small one on the North coast where Soviet Army had established a secret nuclear waste dump.
Ükskord me läksime Kloogale seenele, ja eksisime totaalselt ära (ma ei tea, tavaliselt mu mamps kunagi ei eksinud, aga ta kaebas peavalu, ja kes teab mis seal metsas olla võis...
Once our family was in a close-by area picking mushrooms and we got lost, and somehow ended up in the inside of the fence. My mom otherwise never ever got lost, but she complained of a headache, and dog knows what they might have hidden in that forest.
Lõpuks jõudsime seespool Paldiski tsooni piiripunktini, sõdurid muudkui jõllitasid et kust need hullud välja ilmusid. Neil olid automaadid ja värk. Aga nad olid täitsa, isegi viskasid meie korvist paar mürgiseent välja. Ent ma arvan et ilma minuta oleks mu vanemad ilmselt arreteeritud. Ma olin kuuene.
We ended up inside the border zone and reached the road stop, the soldiers looked so stupid, staring at us, coming out of the forest inside the forbidden city border. they had automats....but they were quite nice, even threw some poisonous mushrooms away that we had accidentally picked. I am sure though we were quite close to being arrested. I was 6.
Jäätis ja šokolaad olid ilgelt head muidugi. Mõni asi oli püha, selle pealt ei võinud kokku hoida.
Ice cream and chocolate were much better than now though. Cause some stuff was holy, you couldnt get cheap on it.
mamps ütleb et tõeliselt hea oli jäätis siis kui piima osadeks ei lahtatud et kogu parem mant sealt välja lüpsta.
Mom said ice cream was even better in her childhood, before people started to take all the good stuff away from natural cowmilk and cream.
80ndatel olid vanemate töökohtade jõulupakid lastele ikka megasuured. Ma olen nt saanud 4 kg kommi. Olete kunagi nii suurt pakki saanud? eheee.....
children got huge christmas packages from the parents´ working places, 4 kg of candy. ever got a package that big? I doubt you have....
Jäätist päris igalt poolt ka ei saanud, olid ju jäätiseputkad ja baarid. Jäätist müüdi papptopsis ja söödi puupulgaga või alumiiniumpokaalis ja söödi teelusikaga.
but ice cream wasnt always so easy to get. there were special kiosks and cafeterias where they sold it in cardboard mugs or tin goblets.
Linnas said sa jäätise peale riivitud šokolaadi. Üks tädi köögis käsitsi riivis kuni sai gangreeni ma arvan.
in city ice cream portions were covered with chocolate crumbs or popped rice.
Maal pandi jäätisepokaali kamaluga värskeid metsamarju või aiamaasikaid.
and in the countryside they were sold with chocolate sauce, wild strawberries, raspberries, blueberries.
Jäätise- ja lastekohvikud olid ühed kohad kus tõesti head süüa oli. Kõik tassisid oma pudinad sinna, et mitte joosta läbi 18 toidupoodi ja seista 500 meetristes sabades.
ice cream- and childrens cafeterias were the only places to get really high-quality food though. everyone was taking their children there, so they didnt have to run through 18 shops and stand in 500 m lines to get food for dinner.
Laulupeod olid 80ndatel vist läbi aegade rahvarohkeimad. Me käisime ikka kõigil, kuigi see pole eriti raske ju iga nelja aasta takka.
The singing parties were the hugest ever in the 80ies. we went to all of them, well, they are in every 4 years so it is not a hard task....
Laulupeol võis kahe päeva jooksul käia kokku kuni 800 000 inimest. See ajas mind täiesti pöördesse. Aga vanemad muudkui närveldasid. Śest palju lapsi läks selles rahvasummas kaotsi.
There were up to 800 000 people on singing parties during 2 days....I was thrilled, like all children there, parents were nervous. cause many children got lost there.
Ma kujutlesin tihtipeale, mis tunne oleks ära kaduda. Su nime hüütaks kogu sellele kreplile suurtest valjuhäädlitest kõrgel torni otsas. Oleks vast midagi, juba 3-aastaselt kuulsaks saada, kui 800 000 inimest kuuleb su nime valjuhääldist.
I often imagined how it is getting lost. Your name would be called out from loudspeakers for 800 000 people to hear, that would have been something.
Ma arvan et kaotsiminevad lapsed seda taotlesidki. Ja kaotsis olla on ikka miskit erilist. Nagu üks eriti vinge peitusemäng, või nagu sa oleks king või vihmavari.
thats what the runaway kids were aiming at, I think. I thought it would be pretty neat and exiting to be lost like a shoe or an umbrella.
Sind pandaks ilmselt riiulile ja number külge nagu teistele kadunud asjadele. Ja kui vanemad sulle järgi tulevad, peavad nad kviitungi täitma.
they would put you on a shelf with all other things and then wait till you are picked up. and parents would signa receit for you.
Ma oskasin kõiki laule - mul polnud erilist valikut. Paps ju muudkui kires terve aasta oma toas, "Mingem üüüless määgedelllee, tuule õõõõrna õõõhuleeee..."
I knew all songs. cause my dad was learning those songs all year. practicing at home.
Rongid. Me sõitsime 80ndatel palju rohkem rongiga. Ma võin hakata uuesti rongidest lugu pidama, sest maanteed on liiga mõrvarlikuks kätte läinud.
trains. we used trains to travel a lot more back then. I think I might switch to trains again, cause they are slower, but the highway is a killer.
Rongid haisesid (metsik küüslaugu, suitsu-, kummist kalamehesaabaste, mullaste jurviljade ja aialillede lõhna segu. Ja kevadel oli terve vagun täis maikellukesi, see andis nii kõva laksu et terve pere magas norinal.
trains were smelly ( wild combination of cigarette smoke, garlic, rubber boots that fishermen heading for abandoned dumpsite wore. when we were heading towards town, there was also the smell of vegetables and self-grown garden flowers. and in spring it was lilies-of- the-valley, the whole wagon full of them. sometimes it was such a high, that we all fell into a very psychedelic dream.
Rongisõit oli pikk ja igav. Vaadata kuidas vanemad ajalehte loevad ja seda tõsimeeli põnevaks peavad, oli veel eriti hale ja igav. Ainus asi mida sai teha üks eelkooliealine plkanähvits, kes ei vajanud suitsupause ja kel polnud kedagi sõimata ja kes lugeda ei osanud, vähemalt seda täiskasvanute jama sernooblist ja korbitsonist, oli õppida peatused pähe.
trainride seemed terribly long. the only thing to do for a girl who didnt smoke and couldnt yet read the newspapers or didnt want to yell at anyone, was to learn the stops by heart.
Õppisingi. Ma ei tea, kui mitut ma veel mäletan.
and I did. I dont know how many I remember.
Tallinn
anyway. the 80ies. very different time to live, a very different place to be, a very unique experience.
Edasi tuleb ülevaada 80ndatel nähtud filmidest.
next up, the 80ies in movies I saw. one of the most delish subjects, and most memorable.
_________________
I wish I knew just what kind of world I was born into.
See tähendab, TÄPIPEALT missugusesse ilma, milline oli maailma elu aastal 1981, 25. jaanuaril, pühapäeval kell 6:45. Ma tahaks valida Ajatelefonil täpselt selle momendi ja küsida kommentaare kõigilt vähegi olulistelt jorssidelt, helistada neile täpipealt selsamal hetkel.
I mean, just about EXACTLY what kind of world, in 1981, at 6:45 a, on a sunday, what was the world like. I would like to dial 25.01.1981, 6:45 on the Time Phone. and call every slightly significant bloke in the world, reach them all at that very moment.
Ma küsiks nendelt: "Servus! Kuda kärab? Teadsa, ma just sünnin praegu, tahtsin sinu käest pärida üht-teist, et, nigu, mis teed? Millest sa hetkel mõtled? Mis su plaanid on? Kas sa kolid näiteks Nepaali, või ostad suurema, või Suurema, või SUUREMA auto? Mis saab küll sest ilmaelust? Kas Benny Hill on veel kuum sõna? Kas midagi lahedat saab selga panna? Kas disko annab otsad?
I want to ask them: "Hi there. How´s life? Y´know, I am being born right now, and I wanted to check in on you, like what´s cooking? What you are all thinking at this very moment? what are your plans for the future? are you gonna move to Nepal, or buy a bigger, I mean Bigger, I mean BIGGER car? Where do you think the world is going. Is Benny Hill still popular? How´s fashion, anything sensible to wear? Is disco gonna die?"
Tegelikult tahtsin ma teha vaid põgusa ajarännu 1980ndatesse.
anyway, I wanted to take a little memory trip to the 80ies. 1980ies to be exact.
80ndad. Ma väga palju vist ei mäletagi. Metsaskäigud, mustikad, maod ja sisalikud, kaunis tihti jalga laskmine. Mitte täitsa ära jooksmine, lihtsalt, et saada päevakeseks eemale oma vahikoertest.
the 80ies. don´t remember much....the trips to the forest, blueberries, snakes and lizards.... running oft oft. Not for real, just to spend a day out of sight from anyone....
Tühjad kuramuse poed, arstid ja poemutid kes ainult võõrast keelt rääkisid. Kilomeetrised poesabad (Keda huvitas mis seal müüdi, ehk vetsupaberit, pesu või kohvi).
empty f***ing stores, doctors and shopgals only speaking a strange language. one mile long shop lines ( they didnt care what the shop was selling, sometimes this, sometimes that. toiloet paper, underwear, coffee...)
Peaaegu kogu moos, õigemini juurviljad, tuli oma aiast. Banaani nägin siis, kui olin üheksane. Ja isegi see oli kuramuse tumeroheline.
growing our own vegetables. never saw a banana till I was 9. and even then it was dark green.
Soome oli võlusõna. See oli Välis ja sa ei saanud sinna naljalt, kui polnud just suusataja, estraaditäht, Georg Ots (mees või laev) või minu paps.
the magic word was Finland. Finland was outside those borders and you couldn´t go there unless you were a skier...or a star...or my dad.
Ojaa, ojaa - koor. Kuldaväärt, nad käisid igal pool ja tõid kõike. Justkui meremehed.
Yes the choir, bless them, dog dammit, they could go anywhere and bring anythin, just like sailors.
Soome oli Suur Nätsumaa. Sommid jooksid kabuhirmus Nätsueiolemaa laste eest.
Finland also meant The Great Chewing Gum Land, and their tourists were running scared from the kids of Not Even Bloody Caramels, Not To Mention Chewing Gum - Land.
Soome oli Marju Matikainen. Mina ja mu esimene pinks koolis mängisime keka tunnis soome suusatajaid. Ainult me ei teadnud ühtki naissuusatajat peale Marju Matikaise, ja pinks pidi tingimata tema olema. Kuna mina ei saanud ometigi olla Harri Kirvesniemi, siis mõtlesin ise välja supervinge soome suusataja Helmi Hetikäise. Naerge nüüd kõht ribadeks, põdrakesed.
Finland was Marju Matikainen. Me and my deskmate used to impersonate finnish skiers. We knew no one besides Marju. Since I obviously couldn´t be a male skier, no offence, Harri, so I invented an imaginary, famous finnish skier to compete with Marju. I called that skier Helmi Hetikäinen. Yes, finnish people can laugh their lungs out now.
80ndad. Vinüülplaadid. Onu Remuse jutud. Jänesed, rebased, mäger ja rasv ja till ja kibuvitsapõõsas on mu kodu, mu kindlus kulla vennas! Vinüül. Unelaulud, mustlaslaulud, Beethoveni 5. ja 9., Pipi Pikksukk ja Punamütsike (Ründama - Ründama -Ründ -Ründ -Ründ)
the 80ies. vinyl! uuh, vinyl. gypsy music, bedtime stories from a vinyl, Remus. Rabbits and foxes and badgers and lard and dill and hibisc bush as the shelter, dear brother! vinyl. Beethoven´s 5th and 9th. and Pippi Langstrump and Red Riding Hood.
Mustvalge telekas ja sellele soome blokk, saadud väljaspool järjekorda tuttavate kaudu.
black and white TV and finnish block for that, received out of the line from people we knew.
Ma vaatasin Pikku Kakkost vist rohkem kui Kriimsilma ja Leopoldi. Rölli, Pelle Hermanni, Barbababad, Ressu, Nukku-Matti, Nalle Luppakorva.
I watched finnish children programs more than estonian ones I think.
Ma käisin null klassis, see on ehk miskit eelkooli sarnast. Tihti jäi mul koolivormikleit koju ja ma ekponeerisin oma toredaid sukkpükse.
I went to 0-class. like pre-scool I think? often left my uniform home and sat on my desk in tights.
Rahvapeod olid tol ajal miskit erilist. Praegusel ajal on need ohtlikud, iga hetk või mõni sea moodi jokkis jorss sulle kuklasse sadada. Aga siis olid need kõige vingem asi pärast sügavkülmkappi, mida üks eelkoolitegelane näinud oli.
country parties were actually something fun at that time....now they are dangerous, cause you always have to look out for dead drunk people falling on your back. but back then, they were the raddest thing a pre-schooler had seen....
Ei, põrgusse mine, ma ei nostalgitse ju. Ma püüan end lihtsalt hüpnotiseeruda, natuke loitsida, leida kaheksakümnendate tunnet. Ma tahan rännata ajas. Ma püüan meenutada, kas asjad ikka olid nii nagu nad mul meeles on. Kurat teab.
NO , NO NO i AM NOT BECOMING NOSTALGIC!!!!! I am not that old..... I just want to hypnotize myself, chant a bit, get that 80ies feeling back. I want to time-travel..... I am trying to remember if things really were how I remember them. I am not sure.
80ndad.
Nad tundusid soojad....ehkki napakad ja muutlikud ja mõnikord ohtlikud ja vihaleajavad....aga meile meeldis? Tõesti?
They seemed warm....... although insane and radically changing, and sometimes dangerous and infuriating....we liked them? Did we really?
Sest, ma mõtlen, 4 nädalt varem kinni pandud kaugekõned Kanadasse? Kodutelefon oli vaid unenägu, jah, vahel oli elu nagu koonduslaagris, onju. Meile elamine meeldis. Teatud mõttes. Aga Kanada sugulased tulid, nägid, said hirmsa šoki ja ei kirjutanud-joonistanud enam 7 aastat.
I mean, long distance calls to Canada....booked 4 weeks before? no phones allowed at home, a fucking concentration camp sometimes, right. we liked them. it was life. or something. but relatives from Canada came, saw how we lived got a huge shock and did not write to us for 7 years.
Tegelikult olid 80ndad vähemasti huvitavad, samas kui 90ndad olid tobedad.....Kõik need lollused millest pöördesse minna, eks ole. Ei, 90ndad olid NÕMEDAD!
anyway, 80ies were at least curious, if nothing else. 90ies were sometimes stupid.... all those things to get high about, no, 90ies were IDIOTIC.
Esimest seebikat vaatas 760 000 inimest - mina istusin samal ajal kui sütel. Esimesed lükraga retuusid, mis kõigil jalas olid, armas aeg kui jube vaatepilt. Kõik p.... vahel kinni.
the first soap opera watched by 760 000 people - me being in excruciating pain having to tolerate that crap. first lycra tights, that everyone was wearing, dog dammit, still one of the ugliest sights , stuck between all their...y´know.
90ndad olid täiesti ülehaibitud. Liiga hüperaktiivsed. Liiga palju pudru ja kapsaid.
yes, 90ies were sort of over-hyped, too jumpy and too clueless and too much everything.
80ndad.
Siis oli vist parte rohkem. Ja luiki. Musta nokaga luiki linna suurimas pargis.
there were more ducks. and more swans. black beaked swans in the biggest park of town.
Ainult et mõned tiblasõduritest jorsid lõid luikesid lõbu pärast jalaga ja tõstsid kaelapidi üles.
but the soviet army soldiers, russians, went and kicked and strangled swans for fun.
Ükskord kadriorus uisutades ma hammustasin üht sõdurit. Minust oleks päris edukas Roherahu aktivist saanud, kui ma viiene olin.
I bit a soldier once. I would have made a great Greenpeace activist when I was 5.
Ükskord ma nägin üht bussi alla jäänud nõukasõdurit. Tal oli jalg ära....kõik kohad olid verd täis. Mamps tiris mu minema sealt ja pani käe silmade ette. Ma hakkasin jonnima sest see oli ju kõik nii huvitav. Huvitav, et enda verd ma ei kannata küll siiamaani näha.
Then one time I saw a russian soldier who had been hit by a bus, and lost a leg. Blood was all over the sidewalk. the ambulance came.....then mom pulled my hand and covered my eyes....and I was angry, because it was so interesting to watch. Weird cause I cant stand to see my own blood, never.
Mere äärde peaaegu ei pääsenud. Oli vaid mõni üksik rand kuhu minna tohtis. Ja ka siis vaid mõne suure ettevõtte tuusikuga.
You couldnt get to the seaside, there were a numbered few beaches you could go. Even then with a let from some big company.
omaenda linnas ei võinud mere ääres jalutada. See oli piiritsoon, iga natukese maa tagant tornid ja putkad ja värk.
You couldnt just take a walk by the seaside in your own town. It was a border zone, guarded by tens of watchtowers.
Sama lugu oli osade linnadega. Nagu Paldiski.
some towns were restricted areas too. One was a small one on the North coast where Soviet Army had established a secret nuclear waste dump.
Ükskord me läksime Kloogale seenele, ja eksisime totaalselt ära (ma ei tea, tavaliselt mu mamps kunagi ei eksinud, aga ta kaebas peavalu, ja kes teab mis seal metsas olla võis...
Once our family was in a close-by area picking mushrooms and we got lost, and somehow ended up in the inside of the fence. My mom otherwise never ever got lost, but she complained of a headache, and dog knows what they might have hidden in that forest.
Lõpuks jõudsime seespool Paldiski tsooni piiripunktini, sõdurid muudkui jõllitasid et kust need hullud välja ilmusid. Neil olid automaadid ja värk. Aga nad olid täitsa, isegi viskasid meie korvist paar mürgiseent välja. Ent ma arvan et ilma minuta oleks mu vanemad ilmselt arreteeritud. Ma olin kuuene.
We ended up inside the border zone and reached the road stop, the soldiers looked so stupid, staring at us, coming out of the forest inside the forbidden city border. they had automats....but they were quite nice, even threw some poisonous mushrooms away that we had accidentally picked. I am sure though we were quite close to being arrested. I was 6.
Jäätis ja šokolaad olid ilgelt head muidugi. Mõni asi oli püha, selle pealt ei võinud kokku hoida.
Ice cream and chocolate were much better than now though. Cause some stuff was holy, you couldnt get cheap on it.
mamps ütleb et tõeliselt hea oli jäätis siis kui piima osadeks ei lahtatud et kogu parem mant sealt välja lüpsta.
Mom said ice cream was even better in her childhood, before people started to take all the good stuff away from natural cowmilk and cream.
80ndatel olid vanemate töökohtade jõulupakid lastele ikka megasuured. Ma olen nt saanud 4 kg kommi. Olete kunagi nii suurt pakki saanud? eheee.....
children got huge christmas packages from the parents´ working places, 4 kg of candy. ever got a package that big? I doubt you have....
Jäätist päris igalt poolt ka ei saanud, olid ju jäätiseputkad ja baarid. Jäätist müüdi papptopsis ja söödi puupulgaga või alumiiniumpokaalis ja söödi teelusikaga.
but ice cream wasnt always so easy to get. there were special kiosks and cafeterias where they sold it in cardboard mugs or tin goblets.
Linnas said sa jäätise peale riivitud šokolaadi. Üks tädi köögis käsitsi riivis kuni sai gangreeni ma arvan.
in city ice cream portions were covered with chocolate crumbs or popped rice.
Maal pandi jäätisepokaali kamaluga värskeid metsamarju või aiamaasikaid.
and in the countryside they were sold with chocolate sauce, wild strawberries, raspberries, blueberries.
Jäätise- ja lastekohvikud olid ühed kohad kus tõesti head süüa oli. Kõik tassisid oma pudinad sinna, et mitte joosta läbi 18 toidupoodi ja seista 500 meetristes sabades.
ice cream- and childrens cafeterias were the only places to get really high-quality food though. everyone was taking their children there, so they didnt have to run through 18 shops and stand in 500 m lines to get food for dinner.
Laulupeod olid 80ndatel vist läbi aegade rahvarohkeimad. Me käisime ikka kõigil, kuigi see pole eriti raske ju iga nelja aasta takka.
The singing parties were the hugest ever in the 80ies. we went to all of them, well, they are in every 4 years so it is not a hard task....
Laulupeol võis kahe päeva jooksul käia kokku kuni 800 000 inimest. See ajas mind täiesti pöördesse. Aga vanemad muudkui närveldasid. Śest palju lapsi läks selles rahvasummas kaotsi.
There were up to 800 000 people on singing parties during 2 days....I was thrilled, like all children there, parents were nervous. cause many children got lost there.
Ma kujutlesin tihtipeale, mis tunne oleks ära kaduda. Su nime hüütaks kogu sellele kreplile suurtest valjuhäädlitest kõrgel torni otsas. Oleks vast midagi, juba 3-aastaselt kuulsaks saada, kui 800 000 inimest kuuleb su nime valjuhääldist.
I often imagined how it is getting lost. Your name would be called out from loudspeakers for 800 000 people to hear, that would have been something.
Ma arvan et kaotsiminevad lapsed seda taotlesidki. Ja kaotsis olla on ikka miskit erilist. Nagu üks eriti vinge peitusemäng, või nagu sa oleks king või vihmavari.
thats what the runaway kids were aiming at, I think. I thought it would be pretty neat and exiting to be lost like a shoe or an umbrella.
Sind pandaks ilmselt riiulile ja number külge nagu teistele kadunud asjadele. Ja kui vanemad sulle järgi tulevad, peavad nad kviitungi täitma.
they would put you on a shelf with all other things and then wait till you are picked up. and parents would signa receit for you.
Ma oskasin kõiki laule - mul polnud erilist valikut. Paps ju muudkui kires terve aasta oma toas, "Mingem üüüless määgedelllee, tuule õõõõrna õõõhuleeee..."
I knew all songs. cause my dad was learning those songs all year. practicing at home.
Rongid. Me sõitsime 80ndatel palju rohkem rongiga. Ma võin hakata uuesti rongidest lugu pidama, sest maanteed on liiga mõrvarlikuks kätte läinud.
trains. we used trains to travel a lot more back then. I think I might switch to trains again, cause they are slower, but the highway is a killer.
Rongid haisesid (metsik küüslaugu, suitsu-, kummist kalamehesaabaste, mullaste jurviljade ja aialillede lõhna segu. Ja kevadel oli terve vagun täis maikellukesi, see andis nii kõva laksu et terve pere magas norinal.
trains were smelly ( wild combination of cigarette smoke, garlic, rubber boots that fishermen heading for abandoned dumpsite wore. when we were heading towards town, there was also the smell of vegetables and self-grown garden flowers. and in spring it was lilies-of- the-valley, the whole wagon full of them. sometimes it was such a high, that we all fell into a very psychedelic dream.
Rongisõit oli pikk ja igav. Vaadata kuidas vanemad ajalehte loevad ja seda tõsimeeli põnevaks peavad, oli veel eriti hale ja igav. Ainus asi mida sai teha üks eelkooliealine plkanähvits, kes ei vajanud suitsupause ja kel polnud kedagi sõimata ja kes lugeda ei osanud, vähemalt seda täiskasvanute jama sernooblist ja korbitsonist, oli õppida peatused pähe.
trainride seemed terribly long. the only thing to do for a girl who didnt smoke and couldnt yet read the newspapers or didnt want to yell at anyone, was to learn the stops by heart.
Õppisingi. Ma ei tea, kui mitut ma veel mäletan.
and I did. I dont know how many I remember.
Tallinn
- Tallinn- Väike
- Liiva
- Männiku
- Saku
- Kasemetsa
- Kiisa
- Roobuka
- Lelle
- Kohila
- Lohu
- Hagudi
- Rapla
- Keava
- Käru
- Kolu
- Türi
- Kärevere
- Ollepa
- Võhma
- Olustvere
- Sürgavere
- Viljandi
anyway. the 80ies. very different time to live, a very different place to be, a very unique experience.
Edasi tuleb ülevaada 80ndatel nähtud filmidest.
next up, the 80ies in movies I saw. one of the most delish subjects, and most memorable.
_________________
Kommentaarid