Ma pole Kartmatu. I am no Braveheart.
Võibolla oli mul eile õhtal just elu hirmsaim kogemus. Võibolla, ja SENI hirmsaim.
Maybe I had the most horrendous experience of my life yesterday evening. Maybe, and SO FAR.
Üks sõber (khmmkhmm. lihtsalt sõber, tõepoolest) kutsus mind seansule
A friend ( never mind what kind of friend) invited me to a seance.
See tähendab kinno, kuna oli saanud tasuta pääsmed. Ma pidin minema hoopis teise kohta, aga läksin hoopis temaga kinno siis.
To the cinema that is, having won some free invitations from some internet site. I was originally supposed to be in another place, but decided to go with her to see the movie.
Kuidagi teeme ju iga päev otsuseid, mis tevrele meie päevale ilme annavad.
Somehow we make choices that characterize our whole day at the end.
Tegelikult algas kõik sellest, et ma unustasin kokkusaamise kellaaja ja otsustasin ajavõidu nimel joosta trammile (ning mitte vantsida bussile)
Actually this nightmare started from my decision to run to the streetcar stop, cause I thought I was running late to meet my friend. So I did run....instead of walking to the bus stop....
Istusin siis trammi maha ja vajusin oma mõtetesse nagu ikka.
I took a seat and fell into my daydreams as always.
Ühes peatuses istus, või õigemini öelda, kukkus, minu kõrvale haisev tegelane, kes küsis (vene keeles) kella.
At one stop, there was this smelly character who sat, or, truthfully said, fell, on the seat next to me and asked what time it is (in russian).
ma näitasin talle kella. Kuid järsku hakkas ta veidralt irvitama, öeldes eesti keeles "Ma olen narkar! Ma olen narkar!" ja pani tühja määrdunud süstlakesta otsaga vastu mu kintsu.
I showed my watch. But suddenly he grinned like a maniac, saying in estonian: "I am a junkie! I am a junkie!" and pressed a used, filthy syringe shell against my thigh.
Ma ei suuda kirjeldada kuidas ma ehmatasin, ei, ehmatasin KANGEKS.
I cant even begin to describe how I startled, no - I was paralyzed with fear.
Ma pole selle tähendust enne vist teadnudki.
I think I never knew before what "paralyzed with fear" meant.
See narkar irvitas mu üle, ütles, "Ära karda, ma olen narkar, ära karda!" Siis tõusis ta püsti ja hakkas justkui trammi teise otsa minema (see oli järgmises peatuses), aga kui tramm edasi sõitis, käis minust veel umbes 6 -7 korda mööda, vehkides süstakestade ja ka süstadega.
That junkie was laughing at me, saying "Don´t be afraid, i am a junkie! Don´t be afraid!". Then he got up and it seemed he was heading for the other end of streetcar ( it was the next stop then), but when the streetcar took off he walked past me another 7 times to threaten with syringe shells and actual syringes.
Ma karjusin ta peale: "Käi minema, käi minema" ja hüüdsin ka "Tulge appi", aga keegi ei mõelnudki mind aidata, kasvõi näiteks narkarit eemale tõugata et ma oma toolist välja pääseks - sest ta passis seal ja ma olin lõksus.
I yelled at him: "Get the f*** away from me!" and also yelled for help, but no one was gonna move to help me, even as much as to be able to escape from my chair - because he was lurking there around it and I was trapped.
Ta väljus ülejärgmises peatuses. Kuid kogu ülejäänud tee nööris mind mõte et kas see süstal...ja kui järsku...ja ta ju istus mu vastas...ja ehk peaks politsei...kuid ma ei kutsunud politseid, sest sellise hirmuga, mida seal tundsin, ei suutnud ma õieti ta välimustki meelde jätta.
He got out in the second stop after getting in. But the rest of the way I was bound by the thought that what if the syringe...and maybe I got.....and he sat next to...and perhaps I should call police.... But I did not call the police, because the fear I had felt had prevented me from even remembering the junkie´s looks.
Ning mis kasu sest oleks - ehkki narkarid tuleks kõik panna luku taha või hävitada, ei ole narkootikumide tarvitamine iseenesest kuritegu ka siis kui narkar kellelgi kallale tungib.
And what good would it do - although junkies should all be either locked up or destroyed, using drugs is not seen as a crime even when the junkie attacks somebody.
Seetõttu on ülioluline et inimesed - TEHKE HÄÄLT! Sekkuge! Visake see narkar sõidukist välja! Sest ohver, antud juhul mina, ei pruugi soki ja ettevaatuse tõttu suuta seda teha.
For that reason it is essential that people would RAISE THEIR VOICE! INTERFERE! Throw them out of the vehicle! Cause the victim, in this case me, might not be capable of doing anything more than yell because of shock and precaution.
Mu kinoõhtu polnud just meeldiv. Kõigepealt seisin väljas jubeda pakase käes, sest teatud viirused ju hävivad - 10 kraadi juures.
My movie night was nothing pleasent. At first I stood out there in freezing cold, they say certain viruses die in -10 celsius.
Siis läksin kino vetsu ja nühkisin kõik oma riided pabersalvrättidega üle (kuigi see tuletas mulle meelde lühifilmi Zen Läbi Prügi" aga mis teha...)
Then I went to the cinema toilet and scrubbed my clothes with paper napkins (though it reminded me of a short film called "Zen through garbage", but I had no choice...)
Kogu filmi aja istusin nagu sütel. Hea veel et nutma ei hakanud, kuigi filmi iseloom oleks seda ehk võimaldanudki ("Õnne otsinguil"). Ma pole kunagi leidnud et pillimisest midagi kasu oleks, kõige parem vahend oma ängi väljaelamiseks on ikka akende sisselöömine. seda ma ka kinos teha ei saa....
Throughout the whole movie I was sitting there like on fire. It is a good thing I didnt start crying, although the particular movie (Pursuit of Happyness) would even had helped me explain it... But I never found any good in sheding tears, the best way to get the angst out is still breaking windows. which is also impossible in a cinema...
Ma pääsesin veel kergelt. Või kas pääsesin? Eks näis, kas ma julgen veel kunagi trammiga sõita.
I got away easy, still. Or did I? We will see - perhaps I never dare to ride a streetcar again.
Maybe I had the most horrendous experience of my life yesterday evening. Maybe, and SO FAR.
Üks sõber (khmmkhmm. lihtsalt sõber, tõepoolest) kutsus mind seansule
A friend ( never mind what kind of friend) invited me to a seance.
See tähendab kinno, kuna oli saanud tasuta pääsmed. Ma pidin minema hoopis teise kohta, aga läksin hoopis temaga kinno siis.
To the cinema that is, having won some free invitations from some internet site. I was originally supposed to be in another place, but decided to go with her to see the movie.
Kuidagi teeme ju iga päev otsuseid, mis tevrele meie päevale ilme annavad.
Somehow we make choices that characterize our whole day at the end.
Tegelikult algas kõik sellest, et ma unustasin kokkusaamise kellaaja ja otsustasin ajavõidu nimel joosta trammile (ning mitte vantsida bussile)
Actually this nightmare started from my decision to run to the streetcar stop, cause I thought I was running late to meet my friend. So I did run....instead of walking to the bus stop....
Istusin siis trammi maha ja vajusin oma mõtetesse nagu ikka.
I took a seat and fell into my daydreams as always.
Ühes peatuses istus, või õigemini öelda, kukkus, minu kõrvale haisev tegelane, kes küsis (vene keeles) kella.
At one stop, there was this smelly character who sat, or, truthfully said, fell, on the seat next to me and asked what time it is (in russian).
ma näitasin talle kella. Kuid järsku hakkas ta veidralt irvitama, öeldes eesti keeles "Ma olen narkar! Ma olen narkar!" ja pani tühja määrdunud süstlakesta otsaga vastu mu kintsu.
I showed my watch. But suddenly he grinned like a maniac, saying in estonian: "I am a junkie! I am a junkie!" and pressed a used, filthy syringe shell against my thigh.
Ma ei suuda kirjeldada kuidas ma ehmatasin, ei, ehmatasin KANGEKS.
I cant even begin to describe how I startled, no - I was paralyzed with fear.
Ma pole selle tähendust enne vist teadnudki.
I think I never knew before what "paralyzed with fear" meant.
See narkar irvitas mu üle, ütles, "Ära karda, ma olen narkar, ära karda!" Siis tõusis ta püsti ja hakkas justkui trammi teise otsa minema (see oli järgmises peatuses), aga kui tramm edasi sõitis, käis minust veel umbes 6 -7 korda mööda, vehkides süstakestade ja ka süstadega.
That junkie was laughing at me, saying "Don´t be afraid, i am a junkie! Don´t be afraid!". Then he got up and it seemed he was heading for the other end of streetcar ( it was the next stop then), but when the streetcar took off he walked past me another 7 times to threaten with syringe shells and actual syringes.
Ma karjusin ta peale: "Käi minema, käi minema" ja hüüdsin ka "Tulge appi", aga keegi ei mõelnudki mind aidata, kasvõi näiteks narkarit eemale tõugata et ma oma toolist välja pääseks - sest ta passis seal ja ma olin lõksus.
I yelled at him: "Get the f*** away from me!" and also yelled for help, but no one was gonna move to help me, even as much as to be able to escape from my chair - because he was lurking there around it and I was trapped.
Ta väljus ülejärgmises peatuses. Kuid kogu ülejäänud tee nööris mind mõte et kas see süstal...ja kui järsku...ja ta ju istus mu vastas...ja ehk peaks politsei...kuid ma ei kutsunud politseid, sest sellise hirmuga, mida seal tundsin, ei suutnud ma õieti ta välimustki meelde jätta.
He got out in the second stop after getting in. But the rest of the way I was bound by the thought that what if the syringe...and maybe I got.....and he sat next to...and perhaps I should call police.... But I did not call the police, because the fear I had felt had prevented me from even remembering the junkie´s looks.
Ning mis kasu sest oleks - ehkki narkarid tuleks kõik panna luku taha või hävitada, ei ole narkootikumide tarvitamine iseenesest kuritegu ka siis kui narkar kellelgi kallale tungib.
And what good would it do - although junkies should all be either locked up or destroyed, using drugs is not seen as a crime even when the junkie attacks somebody.
Seetõttu on ülioluline et inimesed - TEHKE HÄÄLT! Sekkuge! Visake see narkar sõidukist välja! Sest ohver, antud juhul mina, ei pruugi soki ja ettevaatuse tõttu suuta seda teha.
For that reason it is essential that people would RAISE THEIR VOICE! INTERFERE! Throw them out of the vehicle! Cause the victim, in this case me, might not be capable of doing anything more than yell because of shock and precaution.
Mu kinoõhtu polnud just meeldiv. Kõigepealt seisin väljas jubeda pakase käes, sest teatud viirused ju hävivad - 10 kraadi juures.
My movie night was nothing pleasent. At first I stood out there in freezing cold, they say certain viruses die in -10 celsius.
Siis läksin kino vetsu ja nühkisin kõik oma riided pabersalvrättidega üle (kuigi see tuletas mulle meelde lühifilmi Zen Läbi Prügi" aga mis teha...)
Then I went to the cinema toilet and scrubbed my clothes with paper napkins (though it reminded me of a short film called "Zen through garbage", but I had no choice...)
Kogu filmi aja istusin nagu sütel. Hea veel et nutma ei hakanud, kuigi filmi iseloom oleks seda ehk võimaldanudki ("Õnne otsinguil"). Ma pole kunagi leidnud et pillimisest midagi kasu oleks, kõige parem vahend oma ängi väljaelamiseks on ikka akende sisselöömine. seda ma ka kinos teha ei saa....
Throughout the whole movie I was sitting there like on fire. It is a good thing I didnt start crying, although the particular movie (Pursuit of Happyness) would even had helped me explain it... But I never found any good in sheding tears, the best way to get the angst out is still breaking windows. which is also impossible in a cinema...
Ma pääsesin veel kergelt. Või kas pääsesin? Eks näis, kas ma julgen veel kunagi trammiga sõita.
I got away easy, still. Or did I? We will see - perhaps I never dare to ride a streetcar again.
Kommentaarid