Essee. jälle. miks ma üldse vaevun? An essay. Another. Why do I even bother?
NII raske.
SO extremely difficult.
Oleks veel, et mingi muu teema, aga üleüldisel Eesti teemal olen ma juba kaks korda kirjutanud.
If only it were some other subject, but I have already written twice on the general Estonia-theme.
Esimesse paningi parimad mõtted ja võrdlused ära. See oli üldse parim essee mida ma eales kirjutanud olen.
My best thoughts and comparisons all found there place in the first essay. That´s actually THE best thing I have managed to write.
Ja mis nüüd? Mul pole enam eriti palju öelda. Aga äkki ikka on?
And now what? Have I got anything left to say- have I really?
Mul on tunne et ma sean endale liigseid piiranguid. Või mõtlen liiga palju auhinnale.
I have a feeling I set too many limits to myself - or have my mind circleing around the prize money, maybe. Põrgusse see 3-5 lehekülge, esialgu tulgu või 250.
To hell with the three to five page limit. Let it be 250 if it must, at first.
Põrgusse positiivne noot. Viimase aja kogemused on lihtsalt nii karmid, et ei saa head nägu teha.
To hell with the positivity. The experience of late is so rough I can´t pretend everything is fine.
Põrgusse laiem vaatenurk. Nad peavad ju aru saama, et mõne inimese Eesti ongi vaid vaade aknast porisele tänavale.
To hell with a wider point of view. They have to realize some peoples Estonia really is a narrow view onto a muddy street.
Põrgusse suur poliitika. Reaalses elus on üks tüütu pisiasi teise otsa.
To hell with the great politics. In real life it is just one minor trouble after another.
Põrgusse viisakus ja korralik eesti keel. Võibolla mahlakas äraspidine kõnepruuk ütleb palju enam.
to hell with politeness, a decent use of language. Maybe a juicy slang will say more.
jah, rääkida on sellest ju lihtne. aga vot, mis ja kas tast välja tuleb?
Yes, it is easy to plan like this, but how will it turn out?
SO extremely difficult.
Oleks veel, et mingi muu teema, aga üleüldisel Eesti teemal olen ma juba kaks korda kirjutanud.
If only it were some other subject, but I have already written twice on the general Estonia-theme.
Esimesse paningi parimad mõtted ja võrdlused ära. See oli üldse parim essee mida ma eales kirjutanud olen.
My best thoughts and comparisons all found there place in the first essay. That´s actually THE best thing I have managed to write.
Ja mis nüüd? Mul pole enam eriti palju öelda. Aga äkki ikka on?
And now what? Have I got anything left to say- have I really?
Mul on tunne et ma sean endale liigseid piiranguid. Või mõtlen liiga palju auhinnale.
I have a feeling I set too many limits to myself - or have my mind circleing around the prize money, maybe. Põrgusse see 3-5 lehekülge, esialgu tulgu või 250.
To hell with the three to five page limit. Let it be 250 if it must, at first.
Põrgusse positiivne noot. Viimase aja kogemused on lihtsalt nii karmid, et ei saa head nägu teha.
To hell with the positivity. The experience of late is so rough I can´t pretend everything is fine.
Põrgusse laiem vaatenurk. Nad peavad ju aru saama, et mõne inimese Eesti ongi vaid vaade aknast porisele tänavale.
To hell with a wider point of view. They have to realize some peoples Estonia really is a narrow view onto a muddy street.
Põrgusse suur poliitika. Reaalses elus on üks tüütu pisiasi teise otsa.
To hell with the great politics. In real life it is just one minor trouble after another.
Põrgusse viisakus ja korralik eesti keel. Võibolla mahlakas äraspidine kõnepruuk ütleb palju enam.
to hell with politeness, a decent use of language. Maybe a juicy slang will say more.
jah, rääkida on sellest ju lihtne. aga vot, mis ja kas tast välja tuleb?
Yes, it is easy to plan like this, but how will it turn out?
Kommentaarid