26. aprill. Huvitav kas ma 1986. aastal olin toas või õues.
I wonder if I was inside our out playing in 1986.
Ma vaatasin eile Tšernobõlist dokfilmi, tegelikult ehtsaid dokumentaalkaadreid "likvidaatoritest", nagu neid nimetati. Ümbruskonnas, õhust radioaktiivset tolmu kinnistavat vedelikku pritsimas, maaalusas tunnelis reaktorile lähenemas, katusel ja pärast reaktori tükkide kandmist oimetuna koridoris vedelemas.
I watched a movie on Chernobol, actually real shots of the liquidators, as they were called. In the immidiate surroundings, spraying something from the air to fasten radioactive dust to the ground, in an underground tunnel approaching the reactor from beneath or on the roof, carrying its pieces over the edge. And after that, lieing in the hall only half-concsious.
Kogu aeg püüdsin mina aga meelde tuletada, mida ma ise sel ajal tegin, kui radioaktiivne pilv meist üle lendas. Aga no ootad sa, et 5 aastane jätaks selle meelde? Ja kuidas meil siiski niimoodi vedas, et suurem osa sellest sadas maha Rootsi, Itaalia ja Prantsusmaa kohal....
All the time, while watching the movie, I tried to remember where I was when this radioactive cloud flew over us, but can you expect that a 5 year old would memorize it? And how we got so lucky that most of it fell down somewhere else.
Igatahes õudne sigadus, kuidas siiamaani valetatakse selle kohta, ja mitte ainult Ukraina või Venemaa, vaid ka Prantsusmaa ja Korsika elanikele.
Those pigs still lie about it.
ja huvitav mitu sarkofaagi veel peab järgmise 24 800 aasta jooksul ehitama, mil radioakstiivne poloonium teoreetiliselt ohutuks muutub?
And how many shells do the have to build around the reactor in the next 24 800 years until the radioactive fuel is totally harmless?
Gorbatšov ütles selles filmis, et tema sai siis aru, et tuleb üles ärgata ja aru saada, millise pommi otsas mitte ainult NSVL ja USA, vaid enamik maailma riike istub (Nõukogude liidul oli 2700 raketti, mille hävitusjõud oli 100 Tšernobõli). Gorba, saate aru, sunnikud! Tema jagab matsu, et need ei kujuta suurimat ohtu mitte vaenlasele, vaid riigi enda elanikkkonnale, veelgi enam: elule kui sellisele.
Gorbatšov said in that movie, that it was a wake up call for him, when he realized arming a country with 2700 missiles with a 100 times greater destructive force is not worth any of it. But not just Soviet Union and USA but many more big countries in the world were sitting on such a bomb! It is a threat not as much to the "enemy" but to the nation itself and to Life in general.
Film lõppes tõdemusega, et võidurelvastumine võib taasalata, ja et endiselt varjatakse inimeste eest, kui rasked olid tegelikult selle tuumajaama plahvatuse tagajärjed inimestele ja Euroopa elutingimustele. Varjatakse mitte riikide, vaid ülemaailmsete organisatsioonide tasemel.
The movie ended with a notion that the actual impact to people and European environment that this explosion caused is carefully denied and hidden on international level.
What dorks.
Ma vaatasin eile Tšernobõlist dokfilmi, tegelikult ehtsaid dokumentaalkaadreid "likvidaatoritest", nagu neid nimetati. Ümbruskonnas, õhust radioaktiivset tolmu kinnistavat vedelikku pritsimas, maaalusas tunnelis reaktorile lähenemas, katusel ja pärast reaktori tükkide kandmist oimetuna koridoris vedelemas.
I watched a movie on Chernobol, actually real shots of the liquidators, as they were called. In the immidiate surroundings, spraying something from the air to fasten radioactive dust to the ground, in an underground tunnel approaching the reactor from beneath or on the roof, carrying its pieces over the edge. And after that, lieing in the hall only half-concsious.
Kogu aeg püüdsin mina aga meelde tuletada, mida ma ise sel ajal tegin, kui radioaktiivne pilv meist üle lendas. Aga no ootad sa, et 5 aastane jätaks selle meelde? Ja kuidas meil siiski niimoodi vedas, et suurem osa sellest sadas maha Rootsi, Itaalia ja Prantsusmaa kohal....
All the time, while watching the movie, I tried to remember where I was when this radioactive cloud flew over us, but can you expect that a 5 year old would memorize it? And how we got so lucky that most of it fell down somewhere else.
Igatahes õudne sigadus, kuidas siiamaani valetatakse selle kohta, ja mitte ainult Ukraina või Venemaa, vaid ka Prantsusmaa ja Korsika elanikele.
Those pigs still lie about it.
ja huvitav mitu sarkofaagi veel peab järgmise 24 800 aasta jooksul ehitama, mil radioakstiivne poloonium teoreetiliselt ohutuks muutub?
And how many shells do the have to build around the reactor in the next 24 800 years until the radioactive fuel is totally harmless?
Gorbatšov ütles selles filmis, et tema sai siis aru, et tuleb üles ärgata ja aru saada, millise pommi otsas mitte ainult NSVL ja USA, vaid enamik maailma riike istub (Nõukogude liidul oli 2700 raketti, mille hävitusjõud oli 100 Tšernobõli). Gorba, saate aru, sunnikud! Tema jagab matsu, et need ei kujuta suurimat ohtu mitte vaenlasele, vaid riigi enda elanikkkonnale, veelgi enam: elule kui sellisele.
Gorbatšov said in that movie, that it was a wake up call for him, when he realized arming a country with 2700 missiles with a 100 times greater destructive force is not worth any of it. But not just Soviet Union and USA but many more big countries in the world were sitting on such a bomb! It is a threat not as much to the "enemy" but to the nation itself and to Life in general.
Film lõppes tõdemusega, et võidurelvastumine võib taasalata, ja et endiselt varjatakse inimeste eest, kui rasked olid tegelikult selle tuumajaama plahvatuse tagajärjed inimestele ja Euroopa elutingimustele. Varjatakse mitte riikide, vaid ülemaailmsete organisatsioonide tasemel.
The movie ended with a notion that the actual impact to people and European environment that this explosion caused is carefully denied and hidden on international level.
On ikka kanaajud küll.
Kommentaarid