Kolmandal korrusel on inimene lõksus. a man trapped inside on third floor.
Voolikud jooksevad üle tee, aia alt läbi, üle tee, ümber prügikastide, 5 neist on suunatud suurele puumajale, aga leekide möll ei taha vaibuda.
Fire hoses running across the street, around the trash cans, five of them aimed at a big wooden apartement house, but the fire can´t be tamed.
Ja kolm minutit pärast seda (või umbes kolm minutit, ega ma siis veel kella ei tundnud), kui tuli teade lõksusolevast mehest, hüppas too ....pööninguaknast välja ja murdis mõlemad jalad.
And three minutes ( approximately, I did not know time yet) after the message came about the trapped man, he jumped....out of the attick window and broke both legs.
Põlevaid puutükke kukkus talle järgi, otse talle selga; siiski oli ta elus, vähemalt esialgu.
Pieces of burning wood fell after him, right on his back, but at least at first he was alive.
Ent tulemöll oli nii suur, et kuni kiirabi saabumiseni ei tegelenud mehega keegi, sest muidu oleks maja neid kõiki enda alla matnud.
But the fire was so fierce that no one could pay him any attention until the ambulance arrived, cause otherwise the burning house would just have crashed down leaving everyone under it.
Tema särk põles, sellele pandi tekk peale....ja siis karjus teisel korrusel veel mingi naine. Selle nad said vist kätte. Majast jäi järgi ainult vundament.
His shirt was on fire, they put a blanket on it and put it out. Then a woman screamed on second floor. I think they got her. Only the foundation was left of the house.
See oli 1980. alguses Kotžebue ja Kopli tänava nurgal. Seal on ikka veel tühi plats, või mingi parkimisala, ja ma ei saa sealt niimoodi mööda sõita, et ma sellele tulekahjule ei mõtleks.
It was in the beginning of 1980ies, but the place is still empty - a parking lot, I think. I cant pass this place without thinking about that fire, never.
Tol päeval tulime just vanaema juurest mingilt koosviibimiselt ja ma olin kuskil 4ne. Eks Kalamajas sai paras hulk aega elatud, üksvahe ka sarisüütaja hirmus, ning neid tulekahjusid või katuste tagant tõusvat ähvardavat tossu ka hiljem nähtud.
On that day we were just visiting grandmama, there was this nice little gettogether, and I was about 4. I lived a remarkable amount of time in this region with all wooden houses and saw a great many fires.... or a grave smoke rising behind the rooftops. There was a serial arsonist one summer and...
See suure maja põleng, mil leekides inimesed aknast välja hüppasid, oli siiski kõige jubedam.
That big house on fire was the worst though.
Möödunud ja käesolev aasta on selles mõttes väga raske olnud. Mis tahes tulekahjust ja selle ohvritest kuuldes tekib mul jälle see paaniline hirm nagu kunagi ammu siis, kui veel puumajas sai elatud ja igal õhtul veel kord toast välja hiilitud, et vanematelt küsida: ega meie maja öösel ju põlema ei lähe? Igal öösel.
The past year, with so many house fires, lost homes, lost lifes, has been very hard. I panic every time I hear about new victims, I get this feeling like when living in a wooden house, asking my mom every night if the house gonna burn down while we sleep. Every night.
Seda, mida tuli on ära võtnud, ei anna enam miski tagasi. Ka hingerahu mitte. Ja ma mõtlen et kui meil oleks rohkem tuletõrjujaid, või oleks neil parem palk või oleks see üldse vabatahtlik teenistus nagu mõnel pool.....
What fire has taken away, nothing can give back, peace of mind too. I think if we had more firemen, or if their salary was better, or if it was voluntery like in some countries.
Ikkagi. Inimesed, palun olge ettevaatlikumad. Isegi siis, kui te kivimajas elate. Väga lihtne on hajameelne olla. See ei ole lihtsalt foobia, meil ei ole muud kindlustust kui enda mõistus.
Still, people please be more careful. Even if you are living in a stone house. It is so easy being absent minded. It wouldn´t be a phobia. We have no insurance but our own mind.
Ma ei taha rohkem neist tulekahjudest kuulda.
I just cant hear about any more fires....
Fire hoses running across the street, around the trash cans, five of them aimed at a big wooden apartement house, but the fire can´t be tamed.
Ja kolm minutit pärast seda (või umbes kolm minutit, ega ma siis veel kella ei tundnud), kui tuli teade lõksusolevast mehest, hüppas too ....pööninguaknast välja ja murdis mõlemad jalad.
And three minutes ( approximately, I did not know time yet) after the message came about the trapped man, he jumped....out of the attick window and broke both legs.
Põlevaid puutükke kukkus talle järgi, otse talle selga; siiski oli ta elus, vähemalt esialgu.
Pieces of burning wood fell after him, right on his back, but at least at first he was alive.
Ent tulemöll oli nii suur, et kuni kiirabi saabumiseni ei tegelenud mehega keegi, sest muidu oleks maja neid kõiki enda alla matnud.
But the fire was so fierce that no one could pay him any attention until the ambulance arrived, cause otherwise the burning house would just have crashed down leaving everyone under it.
Tema särk põles, sellele pandi tekk peale....ja siis karjus teisel korrusel veel mingi naine. Selle nad said vist kätte. Majast jäi järgi ainult vundament.
His shirt was on fire, they put a blanket on it and put it out. Then a woman screamed on second floor. I think they got her. Only the foundation was left of the house.
See oli 1980. alguses Kotžebue ja Kopli tänava nurgal. Seal on ikka veel tühi plats, või mingi parkimisala, ja ma ei saa sealt niimoodi mööda sõita, et ma sellele tulekahjule ei mõtleks.
It was in the beginning of 1980ies, but the place is still empty - a parking lot, I think. I cant pass this place without thinking about that fire, never.
Tol päeval tulime just vanaema juurest mingilt koosviibimiselt ja ma olin kuskil 4ne. Eks Kalamajas sai paras hulk aega elatud, üksvahe ka sarisüütaja hirmus, ning neid tulekahjusid või katuste tagant tõusvat ähvardavat tossu ka hiljem nähtud.
On that day we were just visiting grandmama, there was this nice little gettogether, and I was about 4. I lived a remarkable amount of time in this region with all wooden houses and saw a great many fires.... or a grave smoke rising behind the rooftops. There was a serial arsonist one summer and...
See suure maja põleng, mil leekides inimesed aknast välja hüppasid, oli siiski kõige jubedam.
That big house on fire was the worst though.
Möödunud ja käesolev aasta on selles mõttes väga raske olnud. Mis tahes tulekahjust ja selle ohvritest kuuldes tekib mul jälle see paaniline hirm nagu kunagi ammu siis, kui veel puumajas sai elatud ja igal õhtul veel kord toast välja hiilitud, et vanematelt küsida: ega meie maja öösel ju põlema ei lähe? Igal öösel.
The past year, with so many house fires, lost homes, lost lifes, has been very hard. I panic every time I hear about new victims, I get this feeling like when living in a wooden house, asking my mom every night if the house gonna burn down while we sleep. Every night.
Seda, mida tuli on ära võtnud, ei anna enam miski tagasi. Ka hingerahu mitte. Ja ma mõtlen et kui meil oleks rohkem tuletõrjujaid, või oleks neil parem palk või oleks see üldse vabatahtlik teenistus nagu mõnel pool.....
What fire has taken away, nothing can give back, peace of mind too. I think if we had more firemen, or if their salary was better, or if it was voluntery like in some countries.
Ikkagi. Inimesed, palun olge ettevaatlikumad. Isegi siis, kui te kivimajas elate. Väga lihtne on hajameelne olla. See ei ole lihtsalt foobia, meil ei ole muud kindlustust kui enda mõistus.
Still, people please be more careful. Even if you are living in a stone house. It is so easy being absent minded. It wouldn´t be a phobia. We have no insurance but our own mind.
Ma ei taha rohkem neist tulekahjudest kuulda.
I just cant hear about any more fires....
Kommentaarid