Asjade Seis, avamine täna kell viis. Applied arts exhibition opening today at 5.

Siiski õnnestus aeg teada saada. Aga miks ma järsku nii närvis olen? Äkki nad ikka ei pannud mu tööd üles? Äkki mind diskvalifitseeriti viimasel hetkel? Äkki nad lausa viskasid selle kuskile tagahoovi... Kas ma ikka julgen sinna minna? Võibolla mind ei lastagi. Ohjessas. Ma saan krambid.
I managed to find out what time it is...But why am I so nervous? Maybe they did not hang up my work at all? Maybe they disqualified me at the last moment? Maybe they through it in the back yard....Do I dare to go there? maybe they won´t let me. Ohdearme. I am having combustions.
Ärge pange tähele, ma iga sündmuse eel mõtlen nii. Iga kord, kui ma millestki osa võtan, olen ma kuni lõpliku selguse saamiseni kindel, et just minu töö vedeleb kuskil prügikastis. Teate, märsikonkursiga oli samamoodi. Ma mõtlesin, et kõik kotid kindlasti jäävad üleüldse välja. Saadetakse koos kurja kirjaga koju või miskit. Hirm ja paanika ja paranoia. Kuradi armeenia geenid.
Do not pay attention, I think like this before every event. Each time I participate in something, I have a feeling namely my work is somewhere in the dumpster. Fear and panic, bad waves of paranoia. Damn Armenian part of my genes.
Ei, ma USUN küll endasse. Aga ma lihtsalt olen selline pabistaja tüüp. Süda teeb sees karated, julmalt peksab mu kopse praegu. Jõmm siuke.
I DO believe in myself. But I am such a nervous type. The heart is doing karate moves to my lungs. The bastard.
Kui seal viinamarja ja küpsist ka ei saa, siis ei tasu küll näitustest üldse osa võtta. Satun veel lõpuks hullumajja.
If I don´t even get grapes and cookies at the opening, well, then there is no point taking part of these events, right? I may end up at a madhouse at this rate.

Kommentaarid

Populaarsed postitused