Svjata Vatra, Tartu Ülikooli Tallinna esinduses: muusikat, tantsu, nalja ja torti.
Silver Sepp on viie veaga väljas. Tõsijutt. Tegelikult oli esimene viga küll Ruslani oma, kes olevat hiljaks jäänud; ning teine viga helitehnika oma. Seejäreal kadus vist ära trummipulk, ja siis ei tahtnud Ruslanil vilepill tööle hakata. Ning viies viga oli see et rahvas istus toolidel ja ei tahtnud tantsida. Aga ei olnud meil pääsu kuskile, ukraina autokraat kamandas kõik ringi ja hakkasime sammuma ja jalahoope jagama. Ma mõtlen jalaga lööma. Isver, kuidas ma pean väljendama....jalga tõstma? Oo ei, see kõlab veel hoopis hullemini. Ühesõnaga see oli step-and-kick tants selline. Ja kellel sassi läks lööbi ringist välja. See tähendab, ei löödud, aga öeldi viisakalt, et sorri, beibe. Või ...noh....need teised tüübid. Mehed.
Tegelikult algas minu päev sellega, et mind veeti Niguliste kirikusse, kus ma erinevalt oma tavapärasest ülimatslikust ja ebaviisakast käitumises kirikutes suutsin seekord lausa pool tundi paigal istuda. Õnneks enne viiepalalist Mozarti-seeriat saime ikka tulema. Kuigi, tõesti, eesti laulud on alati imeilusad kuulata, ainult need vaimulikud laulud, sunnikud, ei suuda appikuiilus-meetrit küll iialgi tööle panna mul.
Siis mind uputati lõhnadesse. Kõigepealt kohvi- ja saialõhn Rahva Raamatu boualngerie´s. Siis mingi hirmus kalahais korrus allpool sama raamatupoe vanemas kohvenurgas. Siis Kaubamaja Ilumaailm, mis mul veel ükspäe hinge välja võtab. Mul oli tunne et lähen neist lõhnadest juba näost roheliseks. Siis mahepoed, kus tossasid viirukid ja hõngus üsna kallist lehka kõigist neist looduslikest puhastest Fair deal toodetest. Mu ergud rahunesid üsna maha, kuid õnnetuseks oli tarvis veelkord Ilumaailmast läbi minna. Oleksin peaaegu otsad andnud....ja seegi polnud veel viimane kord.
Kuna oli karta et selle lörtsise halluse ja lõhnadest segiaetud mõistusega ei suudaks üks inimene isegi noort tippdisaini vaadata, ilma et kingi kottadega segi ajaks, siis marssisime sinna kus pidi kontsert toimuma. Meie saatuseks oli aga enne veel sattuda kontvõõrastena Tallinna gümnaasiuminoorte traditsioonilisse väitlusklubisse või millesseiganes, mis põhimõtteliselt seisnes peaaegu 45 minutit selles, et oodati vastasväitlejaid kohale, kelle kontakte kellelgi ei olnud või ei tulnud neil pähe teisi informeerida, ning kes tegelikult ei pruukinud üldse teadagi et selline üritus just sel päeval toimub, ja kahtlemata ei tednud nad ka, kuhu tulla. Nii siis istus see tarkpeade seltskond, lüües aega surnuks, asudes lõpuks väitlema ebavõrdsete koosseisudega, mida natuke mõeldes oleks ammugi teha võinud. Teema oli muidugi tore, tehisteadvuse loomise võimalikkus, ent tegelikult võis vaid üht osalejat väga heaks väitlejaks nimetada. Ma ei tea kes too poiss oli, aga ta esines tõesti ägedalt.
Ärge küsige, kes võitis, hiilisime sealtki enne lõppu välja nagu Nipernaadid taludest.
Ohohooo. Svjata Vatra..... kui seda postitust loeb keegi, kes tegi pilti tahvlist selle sügavamõttelise skeemiga, kuidas bändi vead publikule üle kanduvad, kuidas ehitatakse sildu kultuuride vahel ja muude elutõdedega, siis ...teate isegi. Mind tõsiselt häiris, et inimesed istusid toolidel. Jah, muidugi, ega a) toolidel ei peagi ju hobused istuma ja b)inimesed ei pea istuma ka näiteks kõlarite otsas. Aga et just Svjata Vatra kontserdil, siis kehtib võrrand Inimene + Tool = Natuke Nagu Igav Või Nii.
Kuid muidu, jah, muidu pole mul vist kunagi nii lõbus olnud. Ei saa öelda, et kitsama ringi kontsert tekitabki sügavama elamuse. Lihtsalt, see maffia sai jälle kokku. Mingi sünergia ja ühtsustunne, mingi klann, kes teab, Mis Värk On.
A muide, mis arvate, kas kunagi hakatakse ukraina- eesti segarahva muusikat uurima nii nagu praegu uuritakse Pulsti või Teppot, ja siis otsitakse üle terve maa inimesi kes on oma silmaga näinud legendaarset Svjata Vatrat esinemas, ja siis meie, tudikesed, 156-aastased, heietame mälestusi. Kogu aeg on pärimusmuusika olnud midagi retrospektiivset, nüüd oleme me koos sellega Mingisuguses Alguses. Vist. Vähemasti Ühe Asja alguses.
Keegi vilistas muide minu tänava nurgal Kalinat, ent ma ei tuvastanud seda isikut. Kas oli see nüüd mingi tüüp kes juhtumisi minuga ühe sama nr. 40 bussi peale sattus või olin ma ise neist pagana lõhnadest nii segi ,et ei saanudki aru, et ma ise vilistasin. Võibolla see viimane variant, ma kardan....
Pikk päev oli. Ja nüüd ma loodan, et see plaadinimekirjas olek tasub ära ning uus, All-Boy-Band koosseisuga plaat tuleb RUTTU.
Kui veel midagi öelda, siis hirmus ahistamine läks pärast kontserti lahti. Just Sepa-poisi. Vaatasin ja imestasin - ta sattus ühe austajanna mitte seksuaalse, kuid kindlasti momentaalse, totalitaarse ja multifunktsionaalse rünnaku alla. Ja ahistaja oli vist ka edukas.... ohoh.
Aga võibolla tahaksid bändiliikmed et taolisi superfänne oleks veelgi rohkem?
Jätan küsimuse lahtiseks.
Tegelikult algas minu päev sellega, et mind veeti Niguliste kirikusse, kus ma erinevalt oma tavapärasest ülimatslikust ja ebaviisakast käitumises kirikutes suutsin seekord lausa pool tundi paigal istuda. Õnneks enne viiepalalist Mozarti-seeriat saime ikka tulema. Kuigi, tõesti, eesti laulud on alati imeilusad kuulata, ainult need vaimulikud laulud, sunnikud, ei suuda appikuiilus-meetrit küll iialgi tööle panna mul.
Siis mind uputati lõhnadesse. Kõigepealt kohvi- ja saialõhn Rahva Raamatu boualngerie´s. Siis mingi hirmus kalahais korrus allpool sama raamatupoe vanemas kohvenurgas. Siis Kaubamaja Ilumaailm, mis mul veel ükspäe hinge välja võtab. Mul oli tunne et lähen neist lõhnadest juba näost roheliseks. Siis mahepoed, kus tossasid viirukid ja hõngus üsna kallist lehka kõigist neist looduslikest puhastest Fair deal toodetest. Mu ergud rahunesid üsna maha, kuid õnnetuseks oli tarvis veelkord Ilumaailmast läbi minna. Oleksin peaaegu otsad andnud....ja seegi polnud veel viimane kord.
Kuna oli karta et selle lörtsise halluse ja lõhnadest segiaetud mõistusega ei suudaks üks inimene isegi noort tippdisaini vaadata, ilma et kingi kottadega segi ajaks, siis marssisime sinna kus pidi kontsert toimuma. Meie saatuseks oli aga enne veel sattuda kontvõõrastena Tallinna gümnaasiuminoorte traditsioonilisse väitlusklubisse või millesseiganes, mis põhimõtteliselt seisnes peaaegu 45 minutit selles, et oodati vastasväitlejaid kohale, kelle kontakte kellelgi ei olnud või ei tulnud neil pähe teisi informeerida, ning kes tegelikult ei pruukinud üldse teadagi et selline üritus just sel päeval toimub, ja kahtlemata ei tednud nad ka, kuhu tulla. Nii siis istus see tarkpeade seltskond, lüües aega surnuks, asudes lõpuks väitlema ebavõrdsete koosseisudega, mida natuke mõeldes oleks ammugi teha võinud. Teema oli muidugi tore, tehisteadvuse loomise võimalikkus, ent tegelikult võis vaid üht osalejat väga heaks väitlejaks nimetada. Ma ei tea kes too poiss oli, aga ta esines tõesti ägedalt.
Ärge küsige, kes võitis, hiilisime sealtki enne lõppu välja nagu Nipernaadid taludest.
Ohohooo. Svjata Vatra..... kui seda postitust loeb keegi, kes tegi pilti tahvlist selle sügavamõttelise skeemiga, kuidas bändi vead publikule üle kanduvad, kuidas ehitatakse sildu kultuuride vahel ja muude elutõdedega, siis ...teate isegi. Mind tõsiselt häiris, et inimesed istusid toolidel. Jah, muidugi, ega a) toolidel ei peagi ju hobused istuma ja b)inimesed ei pea istuma ka näiteks kõlarite otsas. Aga et just Svjata Vatra kontserdil, siis kehtib võrrand Inimene + Tool = Natuke Nagu Igav Või Nii.
Kuid muidu, jah, muidu pole mul vist kunagi nii lõbus olnud. Ei saa öelda, et kitsama ringi kontsert tekitabki sügavama elamuse. Lihtsalt, see maffia sai jälle kokku. Mingi sünergia ja ühtsustunne, mingi klann, kes teab, Mis Värk On.
A muide, mis arvate, kas kunagi hakatakse ukraina- eesti segarahva muusikat uurima nii nagu praegu uuritakse Pulsti või Teppot, ja siis otsitakse üle terve maa inimesi kes on oma silmaga näinud legendaarset Svjata Vatrat esinemas, ja siis meie, tudikesed, 156-aastased, heietame mälestusi. Kogu aeg on pärimusmuusika olnud midagi retrospektiivset, nüüd oleme me koos sellega Mingisuguses Alguses. Vist. Vähemasti Ühe Asja alguses.
Keegi vilistas muide minu tänava nurgal Kalinat, ent ma ei tuvastanud seda isikut. Kas oli see nüüd mingi tüüp kes juhtumisi minuga ühe sama nr. 40 bussi peale sattus või olin ma ise neist pagana lõhnadest nii segi ,et ei saanudki aru, et ma ise vilistasin. Võibolla see viimane variant, ma kardan....
Pikk päev oli. Ja nüüd ma loodan, et see plaadinimekirjas olek tasub ära ning uus, All-Boy-Band koosseisuga plaat tuleb RUTTU.
Kui veel midagi öelda, siis hirmus ahistamine läks pärast kontserti lahti. Just Sepa-poisi. Vaatasin ja imestasin - ta sattus ühe austajanna mitte seksuaalse, kuid kindlasti momentaalse, totalitaarse ja multifunktsionaalse rünnaku alla. Ja ahistaja oli vist ka edukas.... ohoh.
Aga võibolla tahaksid bändiliikmed et taolisi superfänne oleks veelgi rohkem?
Jätan küsimuse lahtiseks.
Kommentaarid