filmiõhtu. Movie night. Powaqqatsi.
Mul ei ole tarvis sellist filmi ümber jutustada, eks ole ju?
Surely you don´t need me to retell this film?
Alustan lõpust, sest lõpust kõik algab. hirmust selle ees, kuidas lõpetame, seame oma elu nii et lõpetaks kuidagi teisiti. Paremini? Lõpuks ikka samamoodi... mudas.
I will begin from the very end, the way it always begins. From the fear of how we will end up, we try to live so that we don´t end up that way. But in the END it is all the same mud.
Kui me, vaatajad, suurelt jaolt Needsamadboheemlasedkesikka, Kumu auditooriumist välja asusime minema, tuli koheselt tuttav tunne. Mäest, see tähendab trepist üles, film raskus turjal. Või ehk kergus? Kumb lause on siis õigeM, kas "Tõde vabastab" või "Teadmatus on õndsus"?
The deja vu attacked as soon as us viewers, Theverysameboheminasasalways, started climbing up hill, I mean stairs, in the New art museum auditorium, with the weight of the movie on our backs. Or was it relief? Which sentence IS correct, "Truth will set you free" or "Ignorance is bliss"?
Kas on parem olla osa sellest seltskonnast Mugavussõltlastest Anonymous, kelle süümepiinadele inimeseks olla ka see film pisut leevendust toob, sest nägime ja tundsime kaasa ja mõtlesime natukene. Või peaks siin saalis istumise asemel minema ja ... seda küsimust pole mõtet lõpetadagi, oleksin 20 aastat hiljaks jäänud.
is it better to be one of the Comfort Addicts Anonymous, sitting and watching a movie, feeling a bit at ease cause we though about something a little and felt for someone a little. Pretended to see for REAL and feel for REAL. Or should we have, instead of sitting there, gone right away and... There is no point finishing this question, I am 20 years too late.
Või kas olen? Ega asjad ju palju paremaks pole läinud. Tõestuseks kasvõi teinegi film vaesusest samal õhtul, ETVs, elu nõiaringist suurlinnades, nendes sissepoole pöördunud, sõõrikukujulistes aegruumides.... kõik süstivad ennast. Mõned narkootikumide ja mõned petlike unelmatega.
Or am I? Things havend changed all that drastically, have they. Need proof, there was another movie tonight, Megacities, the circle of those inwards, donut-shaped time-spaces. Everyone is injecting themselves, some with drugs, some with hopes and dreams.
Kõik on justkui kaetud sama värvipulbriga, millega vana pigmendisegaja. Kord kollased, kord punased, kord mustad, kord tumerohelised, pole vahet mis värvi on su nahavärv selle all, on kerge ka iseennast selle värvimaskeeringu taha kujutleda. Meie olemegi need kes ennast kordavad, kes ei saagi kõntsa maha pestud kui jälle uus kord peale langeb. Nagu Püha Sopajõgi.
Everything seems to be covered with the same color pigment, like the old dye shop worker. Sometimes yellow, sometimes red, sometimes black, sometimes dark green. It really doesn´t matter what color your skin is behind that mask of pigment, it doesnt matter who you are.It is easy to imagine yourself inside that forced disguise....WE´RE the ones who can´t seem to wahs the dirt off. Like the Ganges, you wash you get dirtier than you were...
On see paratamatus? Mingil määral ju on. Inimest on saanud liiga palju. Mitte inimesI. Inimest. Seda massi. Seda, mis käib nagu tainas segajas ringi, täitsa abitult. Nii need, kes ära kasutavad, kui need, keda ära kasutatakse. Pole tööturgu, pole valikuid. Üks töömetroo kõik. Kõik uksed korraga lahti, kõik korraga kas sees või väljas. Sa ei saa oodata. Osta pilet ja sõida. Aga sa saad ainult ühe pileti, ja see mulgustatakse väljumisel. Rohkem sõita ei saa, kõik.
Is it inevitable? it is somewhat, is it not? There is too much, a lot of, human. Not too many humans as it were. Humans have stepped in the same category as sugar, dough, water...Cirlcling in the mixer helplessly like dough. Those who exploit and those being exploited. No market, no choice. One life subway. You cannot wait, cause the mass will drag you with them. Buy the ticket, take the ride? Sure. But you only get one ticket, and you know it is marked at exit. So you just keep on riding.
Aga trammis üks vanamees luges lehest süvenenult artiklit maailma tulevikust... Maailma tulevik on minu meelest täiesti normaalsete väljavaadetega. Inimest tuleb lihtsalt natuke kinni sõtkuda, kuni kõnts käte küljest lahti koorub. I see your true colors shining through, thats why Iove you.
but in the tram a very very very old man was reading an article about "The Future of the Planet". So deep. Maybe if you work the bough long enough that shmuck coms off your hands?
ah ärge pange tähele mis ma siin poolel teel kesköösse nägu mudamaskist kange jahvatan. Ma niisama....sõnad on nii vahvad mänguasjad.
Never mind my stupid ramble. Half past too late, with a mud mask on my face. I just...words. Such wonderful toys.
Surely you don´t need me to retell this film?
Alustan lõpust, sest lõpust kõik algab. hirmust selle ees, kuidas lõpetame, seame oma elu nii et lõpetaks kuidagi teisiti. Paremini? Lõpuks ikka samamoodi... mudas.
I will begin from the very end, the way it always begins. From the fear of how we will end up, we try to live so that we don´t end up that way. But in the END it is all the same mud.
Kui me, vaatajad, suurelt jaolt Needsamadboheemlasedkesikka, Kumu auditooriumist välja asusime minema, tuli koheselt tuttav tunne. Mäest, see tähendab trepist üles, film raskus turjal. Või ehk kergus? Kumb lause on siis õigeM, kas "Tõde vabastab" või "Teadmatus on õndsus"?
The deja vu attacked as soon as us viewers, Theverysameboheminasasalways, started climbing up hill, I mean stairs, in the New art museum auditorium, with the weight of the movie on our backs. Or was it relief? Which sentence IS correct, "Truth will set you free" or "Ignorance is bliss"?
Kas on parem olla osa sellest seltskonnast Mugavussõltlastest Anonymous, kelle süümepiinadele inimeseks olla ka see film pisut leevendust toob, sest nägime ja tundsime kaasa ja mõtlesime natukene. Või peaks siin saalis istumise asemel minema ja ... seda küsimust pole mõtet lõpetadagi, oleksin 20 aastat hiljaks jäänud.
is it better to be one of the Comfort Addicts Anonymous, sitting and watching a movie, feeling a bit at ease cause we though about something a little and felt for someone a little. Pretended to see for REAL and feel for REAL. Or should we have, instead of sitting there, gone right away and... There is no point finishing this question, I am 20 years too late.
Või kas olen? Ega asjad ju palju paremaks pole läinud. Tõestuseks kasvõi teinegi film vaesusest samal õhtul, ETVs, elu nõiaringist suurlinnades, nendes sissepoole pöördunud, sõõrikukujulistes aegruumides.... kõik süstivad ennast. Mõned narkootikumide ja mõned petlike unelmatega.
Or am I? Things havend changed all that drastically, have they. Need proof, there was another movie tonight, Megacities, the circle of those inwards, donut-shaped time-spaces. Everyone is injecting themselves, some with drugs, some with hopes and dreams.
Kõik on justkui kaetud sama värvipulbriga, millega vana pigmendisegaja. Kord kollased, kord punased, kord mustad, kord tumerohelised, pole vahet mis värvi on su nahavärv selle all, on kerge ka iseennast selle värvimaskeeringu taha kujutleda. Meie olemegi need kes ennast kordavad, kes ei saagi kõntsa maha pestud kui jälle uus kord peale langeb. Nagu Püha Sopajõgi.
Everything seems to be covered with the same color pigment, like the old dye shop worker. Sometimes yellow, sometimes red, sometimes black, sometimes dark green. It really doesn´t matter what color your skin is behind that mask of pigment, it doesnt matter who you are.It is easy to imagine yourself inside that forced disguise....WE´RE the ones who can´t seem to wahs the dirt off. Like the Ganges, you wash you get dirtier than you were...
On see paratamatus? Mingil määral ju on. Inimest on saanud liiga palju. Mitte inimesI. Inimest. Seda massi. Seda, mis käib nagu tainas segajas ringi, täitsa abitult. Nii need, kes ära kasutavad, kui need, keda ära kasutatakse. Pole tööturgu, pole valikuid. Üks töömetroo kõik. Kõik uksed korraga lahti, kõik korraga kas sees või väljas. Sa ei saa oodata. Osta pilet ja sõida. Aga sa saad ainult ühe pileti, ja see mulgustatakse väljumisel. Rohkem sõita ei saa, kõik.
Is it inevitable? it is somewhat, is it not? There is too much, a lot of, human. Not too many humans as it were. Humans have stepped in the same category as sugar, dough, water...Cirlcling in the mixer helplessly like dough. Those who exploit and those being exploited. No market, no choice. One life subway. You cannot wait, cause the mass will drag you with them. Buy the ticket, take the ride? Sure. But you only get one ticket, and you know it is marked at exit. So you just keep on riding.
Aga trammis üks vanamees luges lehest süvenenult artiklit maailma tulevikust... Maailma tulevik on minu meelest täiesti normaalsete väljavaadetega. Inimest tuleb lihtsalt natuke kinni sõtkuda, kuni kõnts käte küljest lahti koorub. I see your true colors shining through, thats why Iove you.
but in the tram a very very very old man was reading an article about "The Future of the Planet". So deep. Maybe if you work the bough long enough that shmuck coms off your hands?
ah ärge pange tähele mis ma siin poolel teel kesköösse nägu mudamaskist kange jahvatan. Ma niisama....sõnad on nii vahvad mänguasjad.
Never mind my stupid ramble. Half past too late, with a mud mask on my face. I just...words. Such wonderful toys.
Kommentaarid