Norra reis: taimne nägu. Norway: the botanical face

Maad, kuhu me läksime , iseloomustab ehk kõige paremini suhtumine loodusesse, sellesse mis kasvab, õitseb ja maapinda katab. See loodus on ütlemata sitke ja tal on kombeks end maksma panna ka seal, kus ta normaalsete inimeste igapäevase loogika kohaselt üldse olla ei tohiks - kividel ja kõrgel mägedes, soolase vee ääres ja kohas, kus pool aastat valitseb polaaröö. Kõige selle juures on kõik suurem, jämedam, visam lopsakam ja värvilisem kui me harjunud oleme. Muidugi on polaaröö kõrval olemas ju ka polaarpäev, mis tähendab keskööpäikest, ja Golfi hoovusest mahendatud ja muhendatud kliima. Aga ikkagi.... mõnel maal rügab inimene kõik oma vabad tunnid aias ja on uhke kui pojengid enne jaanipäeva maad õielehti täis ei külva. Norras pole näha et keegi aiandusega otseselt tegeleks. Rohkem kui selles mida kasvama PANNA, sõltub siin sellest, mida kasvama JÄTTA.
The land we visited is perhaps best described through its relationship with nature, more precisely with everything that grows on the ground. The nature is tough and slick in its ways and can adjust almost against all common sense. High up in the mountains and on salty cliffs and with half a year of polar night ruling over all that. Naturally there is also the polar day which means midnight sun and a mild climate brought by Golf stream. Nevertheless, when you work all your spare time in the garden to make peonies last till St Johns day it upsets me baby, when norwegians have everything growing over their head without us seeing a single sould actually planting or taking care of something in the garden. It is not about what to plant here, it is about what to leave growing.


kibuvitsad on kohevamad
wild roses are fluffier

kortsleht on hiiglaslik
gigantic ladies-mantle (ohohoo I feel a bit naughty)

Loomulikkus iseloomustab kogu kultuuri kui ka norraka kodu lähiümbrust, olgu see maapiirkonnas või Põhja ühes suuremas linnas Tromsos. Meie mõistes umbrohi nagu takjad, nõgesed putked, ja metsataimed nagu osjad, põdrakanep ja soolikarohi - nendesse võib kõige otsesemas tähenduses ära uppuda. Loomulikkuse säilimisele aitab kaasa kõige rohkem üks reegel: ära astu rajalt kõrvale. see kehtib eriti õrnas ja tundlikus tundras, mägedes kui ka mäejalamitel, kus üks jalajälg vales kohas võib hävitada kogu elustiku palju suuremas raadiuses kui su kinganumber ennustab. Kuigi üldjuhul suvaline kontvõõras Norras marju korjata ei tohi, siis Lofootidel olevat see grupijuht Antsu ütluste järgi lubatud. Sellegipoolest tuleb ka lopsakates mägiorgudes loodusesse lugupidavalt suhtuda, et mitte häirida loomulikkust. muidu peaks norrakad tulevikus elama keskkonnas mida nad vihkavad - rohelise betooni ehk maapinnani nuditud ühtlase sirge muru keskel. Muru on parajasti niipalju, et peni öösel kuudist mäe otsast fjordi ei libiseks liiga kaldus maapinna tõttu.
Natural is the key word of the surroundings of a norwegian home. Be it it the countryside or a bigger city, the very north of Europe doesnt have the garden design you might see more to the south. Our senses tell us that the thing norwegian houses are sinked in is weed. Horsetail, fireweed, tansy and others. The preservation of natural environment is best backed up by the unwritten rule: never step aside from the path. Just one footstep in the tundra can do major harm. The environment a norwegian hates the most is "green concrete" decently and evenly mowed lawn. You can find only a limited patch of that sterile stuff in their yards, just enough to make a smoother surface to the trampoline or kids swimming pool or a dogshed so that the pooch wont slip into the mountain lake during the night....

Põdrakanep vohab ümber peaaegu kõigi majade ja paljudes piirkondades on võimatu midagi muud üldse kasvamas leida. Valge maja mäe serval ja ees üüratu väli põdrakanepit - see pilt kordus nii tihti, et Norrat võib ka nimetada Suureks Roosaks Deja-Vuks.
Fireweed is basically covering the whole of Norway. At least it is hard to see anything else cause you get pink spots dancing in front of your eyes. The combination of mountain-white cottage-fireweed ws so common, one might start calling Norway The Grand Pink Deja Vu.


putked, põhjamaa palmid
Tromsos juhiti meie tähelepanu linna massiliselt vallutanud kõrgetele putkedele "Ooooi oi karuputk!" hakkas bussi eestotsast kohe kostma. Ent tegu oli siiski kahjutu tegelasega, keda norrakad päris siiralt "põhjamaade palmiks" kutsuvad. Kuigi nägime putke ka teistes paikades, ei olnud seda tõesti kusagil nõnda palju kui Tromsos.
In Tromso our attention was shifted to the giant hogweed ruling over the rest of the greenery. Some of the folks immidiately thought it was the poisonous one everyone tries to get rid of, but this was not the case with this "northern palm tree" so worshipped by tromsoans. It looked weird and uncommon and a little careless and sloppy, a town with so much huge wild weeds, but I guess one might get used to it with the meagerness surrounding you in the mountains.




linna keskel säilib ka raba. kui ei ratsuta....
if you avoid horseback riding you can have a swamp next to the football field
Tromso teiseks üllatuseks oli ootamatult jalgpalliväljaku ja kämpingu vahelt avastatud linnaraba. Pisike, aga murakatest punnis ja tutt-villpead laia kruusatee kõrval miniatuurses laukas vohamas. Ühest küljest väike ime, teisalt....ehk on see viimane lapike, mida linn pole neelanud.
This is a minature swamp we discovered just outside our camping and next to the schools football grounds. Whether they really love the nature indeed...or it is just the last patch left as a demonstration in this town.

murakaõisKarasjokis ei leidnud me veel ühtegi valmis murakat. See oli liiga kaugel põhjas. Murakad alles õitsesid. Aga ka see on vaatemäng omaette, sest ega me kodus ei lähe ju selleks metsa et vaadata paljaid õisi, ikka lähme siis, kui saab korvi juba valmis marju täis tuupida. Vaadake siis murakaõit. kurat, ma ütlen vaadake! KAUEM! VEEL KAUEM!
In Karasjok, our first stop in Norway, we only met cloudberry blossoms and no berries. But the blossoms themselves are a sight for someone who usually doesnt go to the forest before the berries are done. So, lets look. I said, LOOK. LOOK AT THE BLOSSOMS, DAMMIT!!!!!

Esimest murakat, mida maitsta saime, ei noppinud me siiski Tromsost, vaid tollest mägipeatusest kus võõras bussijuht päevitas. ilmselt olidki tema kadunud reisjad läinud just murakajahile. Kõige suurema murakašoki saime aga Unesco kaitse all olevas kalurikülas Nusfjordis, kus väsitavalt turnimiselt mägijärvede äärest tagasi tulles avastasime paar sammu oma rorbust kõrgemale kaljule astudes terve rannakaljuraba hämmastavalt tõhusa turbakihiga. Asi on nimelt selles, et vesi ei voola läbi kivi..... suurte kaljude lohkudesse jääb pidama niiskust ja pinnast ning nõnda tekib maailma üks ebatavalisim raba - vaatega ookeanile.... Hea murakakoht oli ka laskesuusastaadion Solvaeri lähistel, kus marjad olid koha leidnud suusasilla all ja märklaudade taga.
The first cloudberry we got our hands on was in the stop with the sunbathing bus driver. Probably thats where his passengers had disappeared - to pick cloudberries. The greatest cloudberry shock however stroke in Nusfjord where, after a tiring climb to the mountain lake with no luck at finding any berries we stepped up to the cliffs behind the rorbu...and were met with a field of cloudberries in just 34 seconds. The whole cliff was covered evenly with a thick layer of turf and the cloudberries were some of the biggest I have seen in my life. Thats a phenomenae..... thing is, the water gets stuck in the holes inside the cliff along with soil and forms turf, resulting in a moor with a view to the ocean. it felt a little strange, looking at boats returning from the sea and eating cloudberries 20 feet above the rorbu rooftops. Another great cloudberry spot was at a biathlon stadium near Solvaer, where they grew under the ski bridge and behind the target boards.

Ema Solvaeri lähistel laskesuusastaadionil mustikaid korjamas
Mom picking blueberries

Suvaline teeäärne raba
Random roadside moor

iga piisk vett ja iga terake pinnast on võimalusTupp-villpeasid välgatas tee ääres mitmel pool ja tekitas meis alati väikese tõmbluse, sest kus on vippead, seal on raba, ja kus on raba seal on murakad. Aga iga kord ei saanud isegi selleks peatuda et valgete täpikestega ääristatud mägimaastikust pilti teha.
The sheathed cottonsedge caught our attention on the roadsides a lot, indicating a moor and thus cloudberries, but mostly we had no time to stop, even to catch those cute white buggers on the picture. This shot is taken on our climb to the Svartisen glacier, where even the tiniest pond of water enabled to form a tiny moor.

visad väikesed õied mägedes
tough little blossoms high up in the mountain tundra
Ilmselt kõige toredam koht botaanilisteks avastusteks on lagedana tunduv mägitundra. Selle kivises ja konarlikus maastikus domineerib kahkjasroheline samblikuvaip või siis terav ja bonsailik tundrukask. Aga sealt võiks ka päris toreda buketi lilli kokku panna.
Mountain tundra is the most wonderful place with its gray-green gamma of stones and moss. The moss and sharp bonzai-like mountain birch dominates this landscape, but if you look around a little you could gather a rather good variety of flowers into a bouquet.

tundrukased
birch

kased ei kasva ainult tundrus, vaid ka endisel liustiku asukohal siledaks muljutud kivide vahel. Need puud võiks küll mingi auhinna saada...
the birch was another thing that grew on the compressed and metallic cliffs of a former glacier, and should get some sort of a prize for that for sure.


samblikke Karasjokist, parlamendi tagant metsast.
lichen from Karasjok
Mis puutub aga noid rohekaid-hallikaid samblaid ja samblikke, siis on raske leida loodusest objekti mis lähivaates rohkem futuristlikku ulmelinna meenutaks.
It is hard to find anything that resembles of a futuristic science fiction construction than lichen

lill maailma serval
Kõige põhjapoolsemas Euroopa nurgas kasvavad lilled on ka ära nähtud. Õigust öelda, arvestades Nordkapi meeletut udu ja vihma millega meid seal üle kallati, oli niisugune pisike asi ainus mille peale kaamera suutis veel korralikult fokuseerida.
The northernmost flowers we saw in North Cape were conveniently tiny enough to focus my camera on in all the fog and rain we were met by in that place. Everything bigger was behind a curtain of fog and drove my Nikon crazy.





Kui te tahate näha tõelist põhjala taimede väljanäitust ja kõige nunnumaid norra nunnusid, siis peate aga minema Tromso vastrajatud botaanikaaeda, mille taimede värvidest meie hilisõhtuses hämaruses silmi kissitades ehk õieti sotti ei saanud. Et see on rajamisjärgus, andsid märku botaanikaaia servades oma tööpäeva algust ootavad labidad ja turbakotid. vaadata on seal siiski omajagu, nii et tõelisele aiandusfanaatikule jääb meile armulikult jäetud pooltunnist väheseks. Buklette seal vist veel ei jagata nii et ihaldusväärsemate põõsaste ja istikute nimed tuleb ise märkmikku üles kribada, kui te pole seda just bussi maha unustanud. Mina kasutasin eelmisest päevast taskus säilitatud muuseumipiletit.....
If you want to see all the northern plants all at once, you have to go to the freshly established Tromso botanical garden, which, although relatively small, is full of botanical wonders of the brightest colors and most abnormal sizes.... we have the same plants, but in modest proportions compared to theirs. (talk about sizes that matter....) We were given just half an hour to look at that place, but you need a whole lot more if you are a gardening fanatic and want to write down the names of your most desireable plants. They dont have any major brochures there yet, so.... bring a pen and a notebook. I forgot and used a museum ticket. And now I have lost that of course. What was the name of that fir again....?

taimed rannakividel Päris Põhjas
at the very northern coast

mägede kelluke
kivi ja kadakas
a rock and a juniper

kivi õitseb
rock in bloom

Kommentaarid

Populaarsed postitused