Reis Norrasse osa I: tahtmatu turisti evolutsioon. Trip to Norway: evolution of an accidental tourist

Alguses oleme veel optimistid ja näeme välja triigitud ja täie mõistuse juures. In the beginning we are optimistic and look all ironed and sane.
Algus: meil on neli kotti. Suur seljakott, keskmine spordikott, väike võrk bussi ja ema õlakott, minul lisaks fotokas. Suure seljakoti põhjas on kauemsäilivam toidukraam, küljetaskutes pudruhelbed ja maitseained, keskel kergemad ülerõivad ja särgid, vetsupaber ning pealmises sahtlis pesemisasjad, rihmade vahel magamiskotid. Lisaks kerge pleed, juhuks kui bussis jahe hakkab, ja vihmamantlid. Spordikotis on enamik toidukraami, pesupulber, toidunõud ja käterätid. Väikses kotis on pakisupid, tee, kohv, tassid ja võileivakarp. Ema kotis on kurat teab mis. Fotoka kotis on peale fotoka ja juhtmete plaastrid, mesilasvaha ravisalv, käärid, niit, nõelapurk, telefonilaadija, patsikummid, näts ja köhakommid. Jope taskutes on lisaks veel reisi kaart, päikeseprillid, 3 pakki salvrätte, huulepulk, märkmik ja 5 pastakat, pakk pähkleid, mobiiltelefon, keep ja muud nipet-näpet. Kokkuvõttes ikkagi üsna kompaktne pagas. Ja mul on nimekiri kus on mis.
The Start: we have 4 bags. Large hiking backpack, midsize sports bag, a small carrying bag for the day in the bus, moms´ shoulder bag, my camera bag. The dry food stuffs are at the bottom of the backpack, porridge and potato flakes in the side pockets, warm clothes and shirts in the middle, shower bag in the upper pocket, sleeping bags stucked between the belts like we have seen REAL hikers do. Most of the food stuffs are in the sports bag, as well as some Ariel, dishes, towels. The bandages, battery, chewing gum, mint pastils, bee wax medical cream, scissors, thread and needles, they are all in my camera bag. In the pockets of my waterproof jacket there are the map, sunglasses, notebook and 5 pens, a sack of peanuts, cell phone, plastic raincoat, lipstick, 3 packs of kleenex and some small garbage. In the end though, a rather compressed pair of hikers. I keep a list of what is where.
Teine etapp: meil on neli kotti. Seljakotis on see mis seal ennegi oli. Mõned asjad nagu sääsetõrjevahend ja keeduspiraal on leidnud tee magamiskottidesse mis ei tahtnud rihmade vahel püsida juba sadamas ja kuulutasid välja iseseisvusdeklaratsiooni. Osa sööki on topitud bussivõrku ja leivad on spordikotis käterättide vahele sattunud. Musti riideid veel kotti ei sokuta, katsume pesta õhtul nagu viksid ja viisakad inimesed. Mul on nimekiri küsimustest: kus on mis?
Second stage: we have four bags, sort of. The backpack contains more or less the same things that were there before. Just a few small things like the cooking spiral and mosquito spray have found their way into the sleeping bags that declared independence from the backpack belts and live a gay and merry life on their own. Some of the food has been stuck into the carrying bag and the extra bread is sitting between the towels. We are still trying to wash the clothes we have worn during the day like good people do. I have a list of questions: what is where?
Kolmas etapp: osa leiba on sattunud seljakoti ülemisse otsa, tee on puha toidukotis laiali, muu enam vähem normaalne.... bussist välja võttes on veel seljakotiga võimalik ümber sadada ja magamiskotid on seotud kokku ning üle õla visatud. Jope koos hädavajaliku pisikraamiga istub turvaliselt bussis juba mitu päeva. Mõned kampsunid on spordikotist bussikardina vahele rännanud. Jalanõud on tooli all, kannan vaheldumisi. Enamik kalakraami on alles, sest Soomest haaratud suitsulõhe on võileiva vahel juba teist päeva. Osa üleriideid rändab spordikotti ja veel osa toitu seljakotti. Varukohv kaob kotisügavustesse, vetsupaber päris põhja. Tekib mustade sokkide kotike. särki veel pestakse. Käterätt kuivab, või õigemini ei kuiva mitte kuidagi bussis kardinatoru vahel, märkmik vedeleb lauakesel, päikseprillid ja mobiil on fotoka kotis ja reisikaart on kaelakotis.... Mul on nimekiri asjadest, mida potentsiaalselt ei pruugi enam kunagi üles leida.
Third stage: some of the bread has moved into the upper pocket of the backpack, the teabags are all over the carrying bag in the bus, the backpack is heavy enough to still fall over takeing it out of the bus, the sleeping bags are tied together and thrown over my shoulder. The jacket with the vital stuff like maps and refreshments is sitting in the bus, alone and forgotten. Some sweaters are stuffed between the bus curtain, the adidases are under the chair. Most of the many fish preserves are untouched, cause we are trying to stretch the smoked fish bought from Lapland for as far as we can. Some clothes go into the sports bag and some food into the backpack. there is a small bag of dirty socks, but the shirts still experience washing, more or less. The towel is, or should I say is not drying in the bus. The notebook lies on the desk. The sunglasses and the cell phone are in the camera bag and the map is in the purse. I have a list of things that are hopelessly lost.
Neljas etapp: spordikott rebeneb. nõelad-niidid jäävad jopetaskusse. Taskusse jääb ka osa kuivatatud puuvilja. Võileivakarpi sokutame meetotsikud. Tee on fotoka kotis ja laadija on botases. Käterätile lisaks kuivab-ei kuiva bussis särk ja matkapüksid. Mul on nimekiri, aga ka see on kadunud.
The fourth stage: the sports bag in all torn and gets repaired, thus all the needles and thread end up staying in the pocket of my jacket, along with some dried fruit. The tea is safe in the camera bag and the battery is in my sneaker. Along with the towel that still aint dry I have my shirt and hiking pants in the bus, not drying. I have a list that is lost.
Viies etapp: toidukotti, mis on bussis rändab teistest kottidest neli korda rohkem kraami kui ära jõuame süüa. Spordikoti sahtli lukk läheb katki ja leivad ning kalapasteet rändavad sissepoole, puhaste trussikute kotti. Musti riideid koguneb, osa riideid käib ümber kere, osa bussinagisse, tooli ja kardina vahele või eesoleva tooli leeni külge. Mõned asjad jäävad eri pükste taskutesse, näiteks kivid ja juustupulgad ja kuivem käterätt ja euromündid. Ma leidsin nimekirja, aga see on see esimene, kus kõik peab veel alles olema.
The fifth stage: the bus bag already contains a whole lot more food than we can handle. The small pocket of the sports bag is broken and all the bread and pateé goes inside between the clean underwear. There is a pile of dirty clothes that is being moved around the bag according to the location of the food we mean to eat. Some stuff is left in the pockets of different pants, like the souvenir pebbles and the drier towel and half euro coins and cheese sticks.... I found the list, but it is the first one where everything is in ideal order. Hopeless.
Kuues etapp. Õhtul asjadega kämpingusse minnes näen välja sedasi, et kõigepealt omad riided ja kampsun kere ümber, siis fotokakott, mille käepideme vahel ripub vahetussärk. Üle õla toidukotike, teisel õlal spordikott, magamiskotid kokkuseotuna kaela visatud, spordikoti küljes kokkuseotud botased ja ühes käes mahlapakk. Kusjuures seesuguses mundris üritan vahel veel fotokat kätte saada ja paar klõpsu teha, kui mõni huvitav tüüp teele ette jääb. Ma leidsin nimeki...ei, see on kasutatud salvrätik.
The sixth stage: In the evening when we take out all the stuff when the bus reaches our camp site, I have a sweater around my waist, the camera bag on my back, with a clean shirt stucked between the handle, the food bag and food dishes on one shoulder and the sports bag on the other, with my sneakers tied to it, and the sleeping bags around my neck, with my free hand holding an open pack of orange juice. The only problem about this uniform is the extreme effort it takes to reach for the camera and take a few shots when I see something interesting. But it can still be done. I found the li...no, it is a used kleenex.
Seitsmes etapp. Võileivad on taskus. Käibel üks särk ja ühed püksid. Teistest on kama. Kellel neid sooje riideid veel vaja on. Ronin kingadega mäkke ja lähen botastega voodisse. Toidukoti põhjas kolksub rohkem mälestuseks korjatud kive, kus kolksub joogitass seda ei mäleta ma üldse. Jopetaskutes on nii palju vidinaid, et riputusaas venib 15 cm pikkuseks. Akna vahel kuivavad matkapüksid ja käterätt ja ees tooli küljes pesu ja särk. Jopede all nagis on kaks suveniirikotti (õigemini lõngakotti).
The seventh stage: I have sandwitches in my pocket. I am using one shirt and one pair of trousers. I just dont care. Who needs warm clothes either. I climb the hills with my summer shoes and go to bed wearing my adidases- The food bag is full of stones and pebbles, where is my coffee cup, god knows. I have so much stuff put away in the pockets the jacket hangs to the ground. Shirts, towels, trousers and underwear all drying in the bus. Two bags of souvenirs ( in my case: norwegian yarn) hidden behind the chair.
Kaheksas etapp. Kottide ümberpakkimine, mille tulemusel on jumalast kama, kas ja kus midagi veel on või ei ole, peaasi et endal midagi seljas on ja et see kuramuse lukk kuidagi kinni läheb. Supid on juba tassi valmis raputatud koos kohvi ja teega, mida iganes... puder ja kivid on ühes sahtlis, kingad ja leivad teises ja ema õlakotis on kalapasteet ja lahtine meetotsik. Viigimarjad on fotoka koti väikses taskus ja seal on ka vahetussokid...
stage eight..... rearranging the bags.... who cares what is where as long as the zippers close. The soup and the tea nad the coffee are ready in the cups, just need hot water.... the shoes and the sandwitches are somewhere together and the rocks are mixed with the porridge. The honey and the fish are inisde the cover of the sunglasses in my moms´ shoulder bag. The figs and clean socks are in the small pocket of the camera bag.
Üheksas etapp. Emal on seljakott ja joped ja mul kõik ülejäänud asjad, mille kaal on täitsa köömes, arvestades, et liustiku juurde sai ronitud kaks tundi koos mitme kamaka roosa marmoriga pükste taskus. See on nagu jõusaalis, et masinale tuleb juba lisaraskusi panna, muidu pole enam änks.
Stage nine. My mom has the backback and I have the rest. It is no big deal considering I forgot to take the rocks out of my pockets before climbing to the glacier. It is like in the gym, it is not of no use after a while unless you add some extra weight.
Kümnes etapp. Kojujõudmine. Koju jõuame enam-vähem sarnases koosseisus kuivkraamiga nagu teele läksime, ära on söödud üsna vähe sellest. Enamik riideid on nagunii mustad, nii et pole vahet, kus nad on. Pleed, vihmamantlid, plaastrid, trikoo ja päevitusriided, kõik tulevad tagasi rõõsa ja puutumatuna. Kõike muud oleme õnneks jõudumööda ikka tarvitanud, nii et päris asjata oli kaasas vähe. Spordikoti "läbisõit" tuleks kuidagi tagasi kerida, ehkki tundub et ta on täitsa õhtal. Seljakott sai ka üsna vähe aega seljas olla.... meil ei olnud võimalust teda tõeliselt funktsioneerima panna. Järgmine kord võtan ta ise mäkke ronimisel selga, muidu tunneb ta end kõrvaletõugatu ja õnnetuna.
Stage ten. Getting home. The dry food is more or less untouched. Most of the clothes are dirty so who gives a shit where they are exactly. The plaid, bandages, swimming suit and bikini, all come back as fresh as new. Most of the other things have been used at least once, so it was not just extra weight, thank goodness. I feel sorry for the backpack that got very little working time as himself. You´d think it got its name from being carried on the back up and down the hills, but it is more like it got it from lieing on its back in the bus, alone and forgotten.
Mida järgmisele reisile kaasa võtta? Praegu, avanud lõpuks paki näkileibu ja neile kalapasteeti peale määrides tundub, et seda tasub teine kordki kaasa võtta ja siis juba ikka tee peal käsile võtta. Päris maitsev. Viigimarju võiks võtta kohe eraldi kotiga, sest teiste reisiseltsiliste neeludki hakkasid nende peale käima, aga Norra poodides ei paistnud tõisi kuskilt!!! Ausalt, me keegi ei leidnud neid üles. Kindlasti võtan kaasa fööni, et särke ja käterätte kiiremini kuivaks saada. Ja kuna hea pildi saamiseks sõidu pealt tuleb maniakaalselt fotokanuppu klõpsutada nagu meeleheitel paparatso, siis ostaks veel umbes 10 giga jagu mälukaarte, et ei peaks näppu päält ää võtmagi. Kodus jõuab kustutada.... kustutamine muide kulutab akut, ja siis loe sekundeid kui palju jõuad laadida enne kui buss su maha jätab.
So, what would I take along on my next trip? Judging by the taste of snack bread with fish pateé I just opened AFTER I got back, I feel as if next time I can actually eat it ON my way. I could take a whole bag of figs, cause I did not see them in norwegian shops anywhere! True dat, maybe I am blind. I will take a hair dryer to dry the towels and shirts.... and 10 gigabites worth of memory cards so I dont have to take the finger off the camera for a second. You know if you keep deleting the bad shots on your trip, your battery will not have enough time to charge before the bus leaves you behind.
Ja kotid peavad olema topeltõmblustega ning kui te kavatsete kaasa osta kohalikku juustu....siis jätke see parem tegemata. Või võtke kaasa külmutuskotike.
And the bags need to be sewn well. And if you want to buy local cheese, dont.