Kellele me oleme tegelikult võlgu. Of those we are indepted to.

14. veebruar, Estonia Kontserdisaal. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu 80. aastapäeva tähistamine.

Valentines´day 2009. 80th anniversary of Estonians Crafts and Folk Art Union.

"Kui lubati vanaemasi kaasa võtta, siis see vist eriti pidulik üritus pole?" mõtlesin mina, ja loobusin vahetusjalanõusid otsimast.

Grannies and knitting allowed, so it can´t be that festive of an event? I thought and gave up searching for the hopelessly lost black shoes at home.

Rahvast igasugust, igaüks on Isetehtud, kõigil on hülge viga küljes, kellelgi pole poeriided selga mahtunud. Nagu näitus...

It is like an exhibition of Self-Made...people and clothes and things. Everyone is crafted and crafty and just don´t buy it.

Saal kihab. Kõigil on Rutt sabas (kes on Rutt? Mainäind teda kuskil...)

Everyone is in a Rush (hmm, what type of a vehicle is that I wonder...or is it a costume?)

Üleval, ma üritasin skeemi joonistada keda ma tundsin ja keda nad tundsid aga mul läks kõik sassi. Kadil on veel õnged väljas, et võibolla tuleb Idee.

I tried making a sketch of who I knew there but I f***ed up.

Kui ma enne just rääkisin identiteedist, siis seal saalis ma pidin sellele uuesti mõtlema. Käsitööinimeste identiteet on nii kuradi tugev et see on peaaegu sürreaalne. See on selline ideaalvariant nagu mingi Stepfordi naised.... Aga see on täitsa päriselt, ilma naljata. Nad ongi sellised.

I just posted about identity and sitting there in that concert hall I was forced to think about that subject again. The identity, the self consciousness of the crafts people is so strong it is almost surreal, like the ideal world...Stepford wives... Truman show... But it IS real, no joke. That´s the way they actually are. It is odd. There is no sign of doubt in them, no wavering, no shame.

Eesti Oma Mõte. See on see, mille kohta välismaalane ütleks, et ta ei saa aru, mis asju me ajame. Mis muinasrõivaste moeshow, mis värk?

Ja siis see kollektsioon, mille taustaks oli Ro:Toro lugu Hiidlase Vene Kamaaruška -

Austraalia ega USA supermodellid sellise liikumisjoonisega juba hakkama ei saaks.

That kind of a fashion show-dance performance would scorch the brains of Australian and American Supermodel-wannabes.
Täiesti oma moodi asi, või kas oma, aga teist moodi. Ja kolmandat-neljandat-kaheksakümnendat.

Original, different, something that flows to its own beat.
Rõivad on erinevad, identiteedid on erinevad aga labajalasaba on kõigil ühine.
Different folk costumes from different places all over the land, but the same music to dance to. the same steps. The same password.
Nägin ka sellise kollektsiooni ära, mille esitlusele Mindeluilmaskimuidueikutsutaks.
I also saw at least one collection to the presentation of which I would Neverevergetinvitedto.
2 itaallast või mingisugust eesreas arutasid aga vaid modellide kehamõõte.
And I saw two italian guys discussing the proportions of the models while everyone was engaged in taking notes of the use of national patterns in modern collections.
Ma vaatan seda, mis On Ümberringi ja tekib mingi Ahhaa!-tundmus.... mitte midagi pole laenatud ega panti antud, kõik on oma ja olemas ja seda ei pea panka panema, et ta intressi koguks.

What is that feeling, looking at all that is there? There is something in common for all of them...something I cant quite put in words. Oh - you know what? There is nothing borrowed, leased on lended. Nothing bought with credit cards, everything belongs to whoever you see using it and it collects interest without being managed by a bank.
Muusika oma, riided omad, tantsud omad ja tantsijad omad, saal oma, millegi eest ei olda võlgu, millegi pärast ei tunta hirmu, et sellest kohe-kohe ilma jäädaks. Keegi pole kriisis. Kuigi see näeb veider välja, ma ei tea, kas ma olen nii suures vaimustuses nagu võiks... aga mulle meeldib see fakt, et aetakse oma asja ja keegi ei kirtsuta nina ega pane kätt ette.

None of these people seem to be in any crisis, there is nothing that would make someone feel they´re about to lose it. Our own songs, our own dances, our own dancers, our own fashion, our own beat. That IS our identity. Although it is so odd... I dont identitfy myself thrugh the same things that are shown or how they are shown, but I identify myself through the fact that We Are Doing Our Own Thing And No One Is Stopping Us From Doing So.
Järsku hakkas kannel sürri panema (moekunstnike ühenduse kollektsioonide ajal). kas poleks lahe, kui mustrid kleidil muutuks vastavalt muusikale?
The folk instruments suddenly went crazy, because the fashion went wild. Hey, wouldnt it be great if the pattern would change according to what music is playing?
eestlased ei räägi? noh, asjad räägivad ju enda eest. mis seals´ikke pikalt möliseda. Onju, Mikko?Kel silmad pääs ja kõrvad pää küljes see jagab isegi matsu.

So, why are estonians quiet even when a foreigner has to turn his or her body language to maximum to get some kind of reaction from them? Well, you have eyes and ears dont you? Can´t we let things we do speak for themselves?

Ma võin tõlkida, mis seal toimus, kui väga vaja on....aga ma pean siis mesilaste signaaltantsu ära õppima.

I can translate what was going on...but I have to learn the signal language of bees first.

ma pole pilte-videosi leidnud aga kui komistan mõne otsa siis...

I have yet to stumble upon photos and videos of the event but...there will be.