laupäev, veebruar 07, 2009

Muuseumipäevik I. Museum diary I.

Miks mitte raskel ajal toetada muuseume ja käia paljudes kohtades, kuhu ma muidu vähe satun. Tänane käik oli Mikkeli muuseumi, kus praegu on väljas "Kadunud aegade aarded" - erakogudest ja Eesti muuseumidest pärit Vana-Kreeka, Egiptuse, Vana-Ida (enam ei öeldagi Lähis-Ida?) ja Kolumbuse-eelse Ameerika kultuuride [peamiselt savi-]esemed. Kõigepealt, ilusasti kujundatud näitus. On ka näituse ruumile endale tähelepanu pööratud. Igati euroopa malli järgi ja moodne. See tähendab, noh, antud juhul antiikne...
...Kadedus kohati närib. Kadedus nende inimeste peale, kes elasid sellist elu, kes kogesid nähtusi ja kasutasid asju, mida meid praegu ümbritsevas maailmas ei ole. Inimesed, kelle jaoks kõik need asjad olid täiesti igapäevased, ja kes ise tegid midagi meie jaoks uskumatult ilusat, ebatavalist ja väärtuslikku nagu rutiinset tööd. Kasvõi vaadake neid jooni egiptuse maalingutel. Täpsed, tabavad, teravad, kõhklematud, nagu Picasso, anatoomilised ebatäpsused kaasa arvatud. See meister ei loonud ju teadlikult suurt kunsti, ta illustreeris tahvlile jäädvustatud informatsiooni mustrite ja figuuridega. Joonistas nii, nagu praegu ajalehenurka koomikseid tehakse, kaks korda mõtlemata. Ei midagi erilist. Või nagu eriilmelised pisiplastikad... Osiris, vanemapoolne, teravate põsenukkidega nägu, pisut küüniline ilme ja jäik naeratus, või teine Osiris , kes paistab noor, tõsine ja idealistlik. Teised figuurid - torssis, uimane, range, leebe, lõbus.
Käisin ülakorruselt ka läbi, püsikollektsioonist. Saime mampsiga muide tasuta sisse, sest regulaarne piletimüüja oli kuskil teises majas ja asendaja ei teadnud vist arvuti salasõna. Üleval süvenes veelgi see tunne, et kui sa näed asju, mida sinu enda keskkonnas pole, tajud oskusi, mida sa ei valda, kujutad ette teistssugust elustiili, mida praegu enam ei harrastata, siis tuleb peale kadedus ja soov kas ajas rännata või vähemalt vahel teeselda ja mängida rolli. Vähemalt proovida, mis tunne oleks istuda sellises krinoliinseelikus nagu portselannukul seljas on kanapee peal ja mekkida kuuma šokolaadi mustast portselantassist tikrite ja kibuvitsaõitega. Tahaks oma silmaga näha, kuidas hiina meister selle kuju vormi viimistles ja mismoodi ta need kõrvanibud nii elutruuks sai. Kuidas portselanimeister sellist pitsilist struktuuri ja muid tekstiilseid pindu oskas imiteerida. Tahaks näha, kuidas India ametnik sellise rullpitsati välja tõmbas ja tehingut sellega kinnitas, ja millised olid need taskud, kust ta selle välja tõmbas, ja kuhu ta samal ajal piilus ja kes vaatas üle õla. Kui kiire pidi olema inimesel, kelle kiilkäekiri on nii konarlik. Ja kas selle meistri sõrmed, kes assüüria hobusekujukesel nina selliseks lamedaks londiks vajutas, olid lapsepõlves ukse vahele jäänud....

...kui juba käia näitustel, siis käia veel. Kadi näitusel käisin, aga sellest reguleeritavast heidepoomist ei olnudki fotot. Ainult heie oli. Aga vaata, tore on ka sellisel ajal elada, kus mõeldakse välja reguleeritavaid sugasid rattakodaratest. Ja kui näitustelt saab kaasa võtta üsna kergeid trükitud infolehekesi, mitte kolmekiloseid kiilkirjaga tahvleid.

Why not support the museums at these economically downflowing times and visit some exhibitions? Today, the Mikkeli museum had just opened their new show Treasures of lost times exhibiting ceramics and other curious things from greek, Egyptian, Peruvian, Indian and other cultures. The exhibition was well presented and the room showed a lot of modern european example, the way I have seen so many times in Vienna, London or even Tromso.
I feel....jealous. Towards the people who lived in such times, surrounded by such things, things and surroundings we dont have any more, a lifestyle we can´t experience. You start wishing you really could time travel to see craftsmen making those things every day as a routine, like someone drawing comics for the corner of a newspaper in our world. Stuff we view as exquisite artwork was to them just a job that needed to be donee. Drawing swift, precise and clean lines like Picassos´ just to illustrate what was more important at the time, the text in hieroglyphs. Making figurines that show such elaborate expressions just to be carried around in someones´ pocket or be offered in a temple, passing by. I would like to see the officials´ sly expressions that used those circular seals, and who was peeking over their shoulder. And I want to know if the master who made the nose of that assurian horse so flat had left his index finger between a door in his childhood, and why is someones´ sphenographic handwriting on that plate so damn crooked. I also walked through the main collections just to refresh my memory. The envy grew. I wish I could try what it felt like, the time of sitting on a canapé in a crinoline skirt, sipping hot chocolate from that black porcelain cup with gooseberries and hibisc blossoms. I am envious of people who mastered skills that I don´t , people to whom things we consider special and look at in museums were so ordinary and normal.
But here, in this time, we also have something nice, as seen on different exhibitions. We have people making adjustable reed blades and getting patents for veneer armours and detachable slub beams. And we can take along fine, colorful and rather light printouts from exhibitions, instead of 5 pound plates in an undeshiphered writing.

Kommentaare ei ole:

Ja reisusihiks oli meile Rotermann

My felted thingies on a freaky fashion show

Bubbles, Ethical Estonian Souvenir/Design Gallery Tallinn

Personality test ( the color test)

ColorQuiz.com Redfox took the free ColorQuiz.com personality test!

""Feels that nothing can upset her or phase her and..."

Click here to read the rest of the results.

Blog.tr.ee
blog.tr.ee