Tekstiilide hingehoid. Preservation of the soul of textiles.
Sellist pealkirja kannab kursus, mida Rahvaülikoolis loeb Ulve Kangro. Kas ma pean siia ka EL lipu postitama? Kursusel rõhutati nimelt, et me saame selles tasuta osaleda Euroopa Liidu toel.
Mul polnud kaasas oma kummutitäit pitse, ent mul oli kaasas see mis alati: valmidus ammutada uusi teadmisi ja need tuleviku (ja mineviku) jaoks kõrva taha panna (toruteibiga...jah, on küll valus, teatud mõttes).
Thats the name of a course I started to listen in an education center in Tallinn. The first thing we did was fill a survey to let the financer of the course - the great EU - know we are decent people etc etc etc... and we need to fill a feedback survaey at the end of the course. I did not have any stuff with me as we had been told, but I did have my thirst for knowledge. Attached with a duct tape behind my ear. What a pain...
Mis on tekstiili hing? Tema legend, tema lugu. Mõne jaoks on tähtis päritolu, mõnejaoks perekonna elukäik ja asjade saatus seoses inimeste endi elumuutustega. Mõne jaoks on tähtis lugu asjas eneses, mismoodi teda on kasutatud, mismoodi ta on kulunud, missuguseks muutunud, milline välja näeb kõigi oma plekkide ja rebendite ja parandustega. Mõne jaoks on oluline see, mida see ese räägib kultuurist, või mida ta räägib inimeste väärtushinnangutest; mõne jaoks on tähtis oskuste ja teadmiste lugu, mõne jaoks erinevate tehnikate tuhanded võimalused, mõne jaoks esemete valmistajate lemmikmotiivid ja mustrid. Hing on õigus olemasolule, vähemalt. Hinge hoidmine tähendabki seda, et me tagame eseme õiguse olemas olla sellisena, nagu on selle eseme seisukohalt kõige õigem. Võibolla alati küll mitte mõistlik. Aga hing polegi mõistusega seotud... või on? Esemetel võib olla hing aga mõistust pole... huvitav.
What is the soul of a textile artefact? For some, it is the background, where it is from; for some, it is the story of the family who has had it andhow peoples fate has changed the fate of the artefact. For some, the soul might lie in the thing itself, the way it looks, smells, in what way has it been used, what stains and defects and mendings it carries. For some the soul lies in what the artefact can tell us about the culture and peoples values in general. For some it is in the thousands of variations of one technique, or specific motifs and patterns an author or a maker has preferred, their creativity and individuality. An artefacts soul is its´ right to exist. To preserve the soul of a textile means enchancing its possibilities to exist, to be preserved in a form that is most suitable for the specific artefact. The state in which to preserve it may not always be the most sensible or beautyful-looking. But the soul is not meant to be sensible. Or is it? If a Thing can have a soul, can it not have a Mind?
Nojah, igatahes ma jagan teiega ka, mis ma teada sain. Paljud asjad, mida Ulve Kangro rääkis, olid mulle muidugi ammu teada ja iseenesestmõistetavad. Üldjoontes. Aga tegelikud teadmised peituvad pisiasjades. Eseme dokumentatsioon, tema kirjeldamine, tema loo jutustamine, põhjalik defektide otsimine ja eseme jäädvustamine (pildiline koopia või järgitegemine), selle ju tegin isegi 8. klassi tüdrukutega juba läbi. Ja kui UK ütleb, et vana ese on ka 2 aastat tagasi tehtu (sest kui seda juba praegu hoida saab temast kunagi eriti vana ese, mis kestab ja kestab), siis oli õige ka lasta tüdrukutel kopeerida hiljutisi esemeid, kuna vanemaid kõigil lihtsalt võtta ei olnud.
A lot of things we were told were already known and familiar to me. In the large scale. But true knowledge, of course, lies in details. The documentation of an artefact, describing it, telling its story, making a [picture] copy or a replica, finding out the defects and stains, I just did that with the girls in 8th grade! And the way the teacher said, "old" doesnt mean 100 years old, it can mean 2 years old... cause if we preserve and document things that are recent they can GET very VERY old. And thats also what I did with 8th grade, we started from whats around us NOW. It is going to BE hostory in the future.
Tehtud!. Aga see, et legend [kes, kus, millal, milleks tegi, mis tehnika, mis materjal, kuidas välja näeb, kus plekid, kust katki, mis mõõdud, kes kasutas, kuidas koguja kätte sattus] kirjutatakse alati hariliku pliiatsiga...ups? Seejuures meenusid vanaema kummutis olevad vihikulehele harilikuga kirjutatud lipikud. "Kindad Madisele 1995. a. Koeravill." või "Sokid Siimule, 3 paari, 1998". Ma ei tea, kas need vanaema lipikud ka alles on. Tundub, et ta oli sündinud legendikirjutaja. Tekstiilesemete kaardilugeja!!! Ja asjade kogumine on rallisõit!
The fact taht the legend [where, who, when made something, in what technique and material, to whom, what does it look like, how it came into the collectors´ possession etc] is supposed to be written with a pencil, not a pen....well oops. It slipped my mind. But that fact brought me a recollection of how granny always put notes in his drawers for stuff like "Mittens for Pops, 1996. Dog wool." or "Socks for S., 3 pairs, 1991". I wonder if the notes are preserved somewhere... I dont know what mom did with those drawers after granny died. Damn, if I could go back and collect them all. I am such a rat!
Asjadele eraldi riidetükile tikitud numbreid kinnitada ja legendid numbrite järgi kataloogida, see on liig. Ärge seda mult oodake. Kuigi....arvutis ma tegelikult tegin juba sellise nimekirja viidetega fotodele kõigist asjadest. Mustreid olen ma ka maha joonistanud niipalju kui suutsin. Aga hästi - edaspidi HOIAN PASTAKA TEKSTIILESEMETEST EEMALE. Isegi kui kõrval laua peal kirjutan... Eseme legend võib alata sealt kustmaalt see koguja kätte sattus, juhul kui tema ajalugu on tundmata. See on küll hea teada. Minu kogutud asjad ju on suures osas anonüümsed.
Eset tuleb pildistada algstaadiumis ehk korda tegemata kujul. Sellega on...ehk veidi nihu läinud. Kui ma asjade alleshoidmist ja kogumist alustasin, 8. klassis, siis mamps pesi nad kõik sipsti lumivalgeks ja mõnda kohe keetis. Tagantjärgi olen seda ammu kahetsenud, sest mõned asjad said kahjustada.
Dont even think I´m gonna EMBROIDER numbers on separate piece of cotton cloth and sew them on each thing, catalogueing the legends according to numbers. Thats museum work already! Too much for one person. But I do have a photo archive and descriptions of all the things based on photos. I´ve done that work already!!!I have copied as many patterns as I could also. But fine - I SHALL KEEP PENS AND MARKERS AWAY FROM MY CRAFTS!
When it comes to the right way of cleaning the artefacts, well, we haven´t been that diligent. My eager mom has washed most of the stuff, especially in the beginning of my collectionaire life when I was too young and unexperienced to know better or pay attention. She washed and boiled and whitened, and thats why some things were also ruined. What can you do...
Kõik, mis kodus väärt säilimist, tuleb aktiivsest kasutusest kõrvaldada. Või välja mõelda, kas eesmärk on eseme säilimine autentsel kujul või tema edasikasutamine. Noh, seepeale hakkasin mõtlema Viljandi rüiudele ja oma voodikatetele. Kõik vedelevad kusagil voodiriiete otsas ja me pole neid võtnud kui erilist väärtust. Mina ehk olen, teised mitte. Nüüd on mu kindel otsus, et ka kõik ema kooli käsitöötunnis tikitud asjad panen ÄRA. Täitsa ära, kusagile karpi, et neid ei väntsutataks. Kui palju õieti säilibki käsitöötundide ajalugu? Midagi ei säili...ainult fotod mõnes L.K. raamatus. Täitsa omaette teema kohe. Inimesed, küsige mis teie ema koolis tegi ja kas see on alles!!!! See on üks väärt teadmine, see on osa kultuuriloost. Kuidas meile käsitööd on õpetatud ja mida me tegime?
Now. I came to a conclusion that it is now or never. All that we havent considered important so far that is the least bit worth preserving will be removed from active use. Like the ryi carpets mom embroidered in highschool. Well, by dog, it is a whole field of study, a section of cultural history I dont think people have the wits to preserve, the history of teaching crafts and what kind of things our mothers made in crafts classes. Like, during the 1950ies -1960ies. I am going to put those things away for good now. Cause mom herself doesn´t seem to care, she even seems ashamed about making them. THOSE THINGS ARE OFF LIMITS AS OF NOW!
ESEME PUHASTAMINE. Kõige esmane puhastamine on kuivpuhastamine pintsli, harja, tolmuimejaga (arvutiklaviatuurile mõeldud otsikuga läbi tüllvõrgu), loodusliku käsnaga (sellega tehakse ka märgpesu vajutades ja mulujudes - mitte hõõrudes). Noh, kuivpuhastamise teema eest saan null punkti. Me oleme kõik pessu pannud. Jeerum, jeerum... Punutud tekstiilesemeid saab puhastada spetsiaalsest külmutatud pärmitaignast tehtud leivaga. kangapinda (nt. linast käterätti) saab puhastada kustukummipuruga, mille hõõrumiseks kasutada kummikindaid. Oh jiisver. Tekkis arutelu kust kummipuru saada- ilgem probleem, anna kumm 8. klassi poistele ja nad teevad sellele üks-null.
cleaning an artefact. First stage of cleaning is dry cleaning with a brush and a vacuum cleaner ( with the end thats meant for cleaning computer keyboard), or with a natural sponge. Or rubber eraser crumbs. We have never done that WITH ANYTHING. aLL WENT STRAIGHT INTO WASHING!!! damn.... A special kind of bread can be used to clean pleach structures.
Tolmuimejaga tulevat vaipu puhastada iga koerea alt mõlemast küljest ning 2 ruutmeetrise vaiba jaoks kuluvat 60 töötundi. Kui ma lisan sellele tekstiilide pärast pesu fööniga kuivatamise, siis kas Euroopa Liit võiks ka mu elekstiarved kinni maksta? Rahvarõivaseelikutel tuleb külgeõmmeldud kaunistused enne lahti võtta, et saaks tolmu imeda ka siseküljelt. Lagunema kippuvaid kangaid saab äärmisel juhul imeda läbi võrgu.
Kõiki tekstiilist lahti tulevaid niidijupikesi kasutatakse tema parandamiseks ära ning neid ei tohi minema visata.
The teacher mentioned vacuum cleaner, 60 and more work hours, hairdryers many, many times... a lot of energy. BIG electric bills. I wonder if EU is going to pay for those as well?
Villaste rätikute puhul lõngatükid kraasitakse ja parandatakse kiauke nõelviltimise teel, nii ei pidavat midagi näha jääma. Phhf, too much vacuum cleaning!!
Mõned asjad tuleb puhastamiseks lahti harutada, et pesta neid osi, mida annab pesta, ja kuivpuhastada ülejäänuid. Ka seda, mida hiljem pestakse, tuleb eelnevalt tolmust puhastada, et tolm pestes ei kinnituks. Kui tolm on eemaldatud, siis eriti määrgunud esemete puhul tulevad esile plektid ja kahjustused. nii saame teada, milliseid plekke esemel on ja milliseid erinevaid meetmeid tuleks nende eemaldamiseks kasutada.
Some things need to be unraveled to clean them, especially when part of the thing can be washed. But you are supposed to dry clean the thing from dust even before you wash it. That way the stains and damages become visible too and you can decide what method to use to remove eachdifferent stain and judge the state of the artefact. If there are holes in it they might become bigger in washing, but it is better to wash first and mend later to avoid choosing the wrong shade of yarn for repairs.
Kui mõnele kangale on värvi andnud tikand või on peal mustuselaigud, saab kasutada keefiriga kokkumäärimist. Tuleb kasutada ilma biobakteriteta tavalist keefiri ja katta ilma tikandita pinnad ning jätta 2 -3 tunniks seisma. Kui keefir maha pesta, siis selles olev hape takistab tikandit märjaks saades uuesti värvi andmast.
Sour milk can be used to remove large stains where an embroidery or another fabric has dyed the fabric around it.
Kui on tegu aukliku määrdunud esemega tuleks enne pesta ja hiljem parandada. Riskitakse sellega, et augud lähevad suuremaks, end välditakse parandamiseks vale värvi valimist.
Kui tegu on koiaukudega tuleks koidest kõigepealt lahti saada nt kuumas (50- 60 kraadi) saunas hoides või nädalaks sügavkülma (so spetsiaalsesse külmutuskirstu jättes (kilekoti sees ja vähemalt 18 või parem kui 28 miinuskraadi juures). Muuseumides on -40... Nädalase vahega pannakse ese veelkord kilekoti sees külmutusse.
To get rid of moth, you´re supposed to deep freeze the artefact for a week inside a plastic bag (not in the regular fridge but a deep freezer that has at least -18 C to even -28 C (they use -40 C chambers in museums). And you have to deep freeze it again with a weeks´ pause.
Suured vaibad saab talvel viia õue ja lasta täielikult krõbedaks külmuda ning neid siis lumel kloppida mõlemast küljest. Noh, eluaeg on seda tehtud ju!!! Kõigi voodi katteriiete ja muu kraamiga ka.
You can clean large blankets and carpets in winter by letting them freeze into crisp outside and beating the dust out on the snow.
Ja jälle tuleb [hallituse vältimiseks] fööniga kuivatada. Phöh, elektriarve kasvab muudkui.
Vabaõhumuuseumi Liili lisas omalt poolt, et mööblit ja kasukaid ka gaasitatakse puhastamiseks ja koide eemaldamiseks.
Gahh, more hair dryer!!! To prevent mold, you have to dry the carpet with a hair dryer.
Pesta soovitas UK Miniriski nõudepesuvahendiga ja naturaalse käsnaga. Parem on mitte püüda plekke iga hinna eest välja saada, mida karmim töötlus, seda rohkem võime eset teistpidi kahjustada. Mainiti mingit sapiseepi, mis pagan see veel on?
Liilil (Vabaõhumuuseumi tekstiilirestauraator, keda võisit ehk kohata Mardikojas 2004 Tammsaare pargis ketramas) oli kaasas seto hame, millel punased tikandid. Sellega seoses mainiti teooriat punase värvi eriti tugeva värviandmise kohta: punase värvi molekulid on liiga suured, et kiudude vahele ära mahtuda või...umbes midagi taolist....Tartu ja TTÜ teadlaste arvates, kes ka päriselt matsu ei jaga.
Pitse tuleb pesta ümber pudeli rulli keeratuna käsnaga vajutades, loputada 6 -7 veega ja uuesti pesta. Samas pudeli peal sakid välja vormida ja...kurat, jälle föön! Mul lähevad juba juhtmed kärssama!!!! Pestud pits keeratakse papitorule rulli (jah hoian ma neid jee oma ühes toas, karbid rullid ja muu jama. Juba praegu ei saa diivanvoodit lahti teha ja kapist pole ammu ühtegi riiet kätte saanud).
Laces should be washed rolled up on a bottle and with a natural sponge. The washing water should be 25 -35 C and you can add some Minirisk washing liquid.
Muuseumiinimestel pidi olema puhtal kujul mingit sintanooli-nimelist ainet, mida pesuainetes kasutatakse, aga seda vist praegu enam ei toodeta.
Pitsilise mitmemõõtmelise eseme piirjooned tuleks enne pesemist paberile joonistada, et tema väliskuju oleks hiljem võimalik selle järgi õigeks seada.
When washing lace objects you can draw the outlines of it on paper first to be able to restor it to its original shape after washing.
Pesuvesi ei tohiks olla kuumem kui 25 -35 kraadi ja pesemisel pannakse kindad kätte(mis kindad? see jäi küsimata, kas kummi või riidest).
Eset pestakse kausi põhjas ja see pööratakse ümber vees kile abil, et see vee raskuse mõjul ei veniks ega rebeneks Ohh, oh. Mul pole nii õrnu ja väärtuslikke asju. Mis siin peenutseda...
JÄLLE FÖÖN! Tuhat ja tuline, ma ütlen. Ma ei kuivata peadki sellega!!!
edasi kuivab veel kausi põhjas, puuvillasel asjal parem pool vastu kaussi, villasel ülalpool.
Vahel pannakse vajutuseks klaas peale kuivamise ajaks [Liili kommentaar: tõstab välja filtripaberite vahele kuivama, suured tekid kuivavad võrgu ja eriti rasked asjad stange peal; väikestele paneb peale filtripaberi ja rasked froteerätikud.]
Drying the objects: either in the bottom of the washing bowl or between filter papers, using either glass sheet or heavy towels as a weight. Large carpets are dryed on a net.
Sain veel viimaks teada, et muuseumides söövad riiet muuseuminäkid (need pole muide kõpskingades giidiõpilased). Siinkohal jääb mu konspekt pooleli.
The last thing I found out was that in museums there are little critters called museum nix ( they are not interns wearing stilettos, they are insects that eat shirts and stuff).
Tahaks...tahaks kohe olla HÄSTI KORRALIK. Aga esiteks, kui ma ka kõik esemed nii hästi korda teeks, mul pole nende sel moel hoidmiseks kohta. Ja ega ei viitsi ka eriti....kui kunagi mitte midagi muud teha pole, siis... siis võib asju juba liiga palju olla.
Ja kui palju neid siis käppida ja näidata võib...mis nendega peale säilitamise üldse veel teha saab? Kelle jaoks ja milleks ma neid hoian? Hingekoguja? Vampiir? ....
I would love to be that orderly and keep my craft stuffs well, but even if I tidy them up like that I have no space to keep them so they would be preserved in that state. And what am I supposed to do with things that have been tidied up to the max? Who can I show them to, what is their use? Can I even take them out? For what am I preserving them? Who am I? Soul collector...? A Vampire...?
Mul polnud kaasas oma kummutitäit pitse, ent mul oli kaasas see mis alati: valmidus ammutada uusi teadmisi ja need tuleviku (ja mineviku) jaoks kõrva taha panna (toruteibiga...jah, on küll valus, teatud mõttes).
Thats the name of a course I started to listen in an education center in Tallinn. The first thing we did was fill a survey to let the financer of the course - the great EU - know we are decent people etc etc etc... and we need to fill a feedback survaey at the end of the course. I did not have any stuff with me as we had been told, but I did have my thirst for knowledge. Attached with a duct tape behind my ear. What a pain...
Mis on tekstiili hing? Tema legend, tema lugu. Mõne jaoks on tähtis päritolu, mõnejaoks perekonna elukäik ja asjade saatus seoses inimeste endi elumuutustega. Mõne jaoks on tähtis lugu asjas eneses, mismoodi teda on kasutatud, mismoodi ta on kulunud, missuguseks muutunud, milline välja näeb kõigi oma plekkide ja rebendite ja parandustega. Mõne jaoks on oluline see, mida see ese räägib kultuurist, või mida ta räägib inimeste väärtushinnangutest; mõne jaoks on tähtis oskuste ja teadmiste lugu, mõne jaoks erinevate tehnikate tuhanded võimalused, mõne jaoks esemete valmistajate lemmikmotiivid ja mustrid. Hing on õigus olemasolule, vähemalt. Hinge hoidmine tähendabki seda, et me tagame eseme õiguse olemas olla sellisena, nagu on selle eseme seisukohalt kõige õigem. Võibolla alati küll mitte mõistlik. Aga hing polegi mõistusega seotud... või on? Esemetel võib olla hing aga mõistust pole... huvitav.
What is the soul of a textile artefact? For some, it is the background, where it is from; for some, it is the story of the family who has had it andhow peoples fate has changed the fate of the artefact. For some, the soul might lie in the thing itself, the way it looks, smells, in what way has it been used, what stains and defects and mendings it carries. For some the soul lies in what the artefact can tell us about the culture and peoples values in general. For some it is in the thousands of variations of one technique, or specific motifs and patterns an author or a maker has preferred, their creativity and individuality. An artefacts soul is its´ right to exist. To preserve the soul of a textile means enchancing its possibilities to exist, to be preserved in a form that is most suitable for the specific artefact. The state in which to preserve it may not always be the most sensible or beautyful-looking. But the soul is not meant to be sensible. Or is it? If a Thing can have a soul, can it not have a Mind?
Nojah, igatahes ma jagan teiega ka, mis ma teada sain. Paljud asjad, mida Ulve Kangro rääkis, olid mulle muidugi ammu teada ja iseenesestmõistetavad. Üldjoontes. Aga tegelikud teadmised peituvad pisiasjades. Eseme dokumentatsioon, tema kirjeldamine, tema loo jutustamine, põhjalik defektide otsimine ja eseme jäädvustamine (pildiline koopia või järgitegemine), selle ju tegin isegi 8. klassi tüdrukutega juba läbi. Ja kui UK ütleb, et vana ese on ka 2 aastat tagasi tehtu (sest kui seda juba praegu hoida saab temast kunagi eriti vana ese, mis kestab ja kestab), siis oli õige ka lasta tüdrukutel kopeerida hiljutisi esemeid, kuna vanemaid kõigil lihtsalt võtta ei olnud.
A lot of things we were told were already known and familiar to me. In the large scale. But true knowledge, of course, lies in details. The documentation of an artefact, describing it, telling its story, making a [picture] copy or a replica, finding out the defects and stains, I just did that with the girls in 8th grade! And the way the teacher said, "old" doesnt mean 100 years old, it can mean 2 years old... cause if we preserve and document things that are recent they can GET very VERY old. And thats also what I did with 8th grade, we started from whats around us NOW. It is going to BE hostory in the future.
Tehtud!. Aga see, et legend [kes, kus, millal, milleks tegi, mis tehnika, mis materjal, kuidas välja näeb, kus plekid, kust katki, mis mõõdud, kes kasutas, kuidas koguja kätte sattus] kirjutatakse alati hariliku pliiatsiga...ups? Seejuures meenusid vanaema kummutis olevad vihikulehele harilikuga kirjutatud lipikud. "Kindad Madisele 1995. a. Koeravill." või "Sokid Siimule, 3 paari, 1998". Ma ei tea, kas need vanaema lipikud ka alles on. Tundub, et ta oli sündinud legendikirjutaja. Tekstiilesemete kaardilugeja!!! Ja asjade kogumine on rallisõit!
The fact taht the legend [where, who, when made something, in what technique and material, to whom, what does it look like, how it came into the collectors´ possession etc] is supposed to be written with a pencil, not a pen....well oops. It slipped my mind. But that fact brought me a recollection of how granny always put notes in his drawers for stuff like "Mittens for Pops, 1996. Dog wool." or "Socks for S., 3 pairs, 1991". I wonder if the notes are preserved somewhere... I dont know what mom did with those drawers after granny died. Damn, if I could go back and collect them all. I am such a rat!
Asjadele eraldi riidetükile tikitud numbreid kinnitada ja legendid numbrite järgi kataloogida, see on liig. Ärge seda mult oodake. Kuigi....arvutis ma tegelikult tegin juba sellise nimekirja viidetega fotodele kõigist asjadest. Mustreid olen ma ka maha joonistanud niipalju kui suutsin. Aga hästi - edaspidi HOIAN PASTAKA TEKSTIILESEMETEST EEMALE. Isegi kui kõrval laua peal kirjutan... Eseme legend võib alata sealt kustmaalt see koguja kätte sattus, juhul kui tema ajalugu on tundmata. See on küll hea teada. Minu kogutud asjad ju on suures osas anonüümsed.
Eset tuleb pildistada algstaadiumis ehk korda tegemata kujul. Sellega on...ehk veidi nihu läinud. Kui ma asjade alleshoidmist ja kogumist alustasin, 8. klassis, siis mamps pesi nad kõik sipsti lumivalgeks ja mõnda kohe keetis. Tagantjärgi olen seda ammu kahetsenud, sest mõned asjad said kahjustada.
Dont even think I´m gonna EMBROIDER numbers on separate piece of cotton cloth and sew them on each thing, catalogueing the legends according to numbers. Thats museum work already! Too much for one person. But I do have a photo archive and descriptions of all the things based on photos. I´ve done that work already!!!I have copied as many patterns as I could also. But fine - I SHALL KEEP PENS AND MARKERS AWAY FROM MY CRAFTS!
When it comes to the right way of cleaning the artefacts, well, we haven´t been that diligent. My eager mom has washed most of the stuff, especially in the beginning of my collectionaire life when I was too young and unexperienced to know better or pay attention. She washed and boiled and whitened, and thats why some things were also ruined. What can you do...
Kõik, mis kodus väärt säilimist, tuleb aktiivsest kasutusest kõrvaldada. Või välja mõelda, kas eesmärk on eseme säilimine autentsel kujul või tema edasikasutamine. Noh, seepeale hakkasin mõtlema Viljandi rüiudele ja oma voodikatetele. Kõik vedelevad kusagil voodiriiete otsas ja me pole neid võtnud kui erilist väärtust. Mina ehk olen, teised mitte. Nüüd on mu kindel otsus, et ka kõik ema kooli käsitöötunnis tikitud asjad panen ÄRA. Täitsa ära, kusagile karpi, et neid ei väntsutataks. Kui palju õieti säilibki käsitöötundide ajalugu? Midagi ei säili...ainult fotod mõnes L.K. raamatus. Täitsa omaette teema kohe. Inimesed, küsige mis teie ema koolis tegi ja kas see on alles!!!! See on üks väärt teadmine, see on osa kultuuriloost. Kuidas meile käsitööd on õpetatud ja mida me tegime?
Now. I came to a conclusion that it is now or never. All that we havent considered important so far that is the least bit worth preserving will be removed from active use. Like the ryi carpets mom embroidered in highschool. Well, by dog, it is a whole field of study, a section of cultural history I dont think people have the wits to preserve, the history of teaching crafts and what kind of things our mothers made in crafts classes. Like, during the 1950ies -1960ies. I am going to put those things away for good now. Cause mom herself doesn´t seem to care, she even seems ashamed about making them. THOSE THINGS ARE OFF LIMITS AS OF NOW!
ESEME PUHASTAMINE. Kõige esmane puhastamine on kuivpuhastamine pintsli, harja, tolmuimejaga (arvutiklaviatuurile mõeldud otsikuga läbi tüllvõrgu), loodusliku käsnaga (sellega tehakse ka märgpesu vajutades ja mulujudes - mitte hõõrudes). Noh, kuivpuhastamise teema eest saan null punkti. Me oleme kõik pessu pannud. Jeerum, jeerum... Punutud tekstiilesemeid saab puhastada spetsiaalsest külmutatud pärmitaignast tehtud leivaga. kangapinda (nt. linast käterätti) saab puhastada kustukummipuruga, mille hõõrumiseks kasutada kummikindaid. Oh jiisver. Tekkis arutelu kust kummipuru saada- ilgem probleem, anna kumm 8. klassi poistele ja nad teevad sellele üks-null.
cleaning an artefact. First stage of cleaning is dry cleaning with a brush and a vacuum cleaner ( with the end thats meant for cleaning computer keyboard), or with a natural sponge. Or rubber eraser crumbs. We have never done that WITH ANYTHING. aLL WENT STRAIGHT INTO WASHING!!! damn.... A special kind of bread can be used to clean pleach structures.
Tolmuimejaga tulevat vaipu puhastada iga koerea alt mõlemast küljest ning 2 ruutmeetrise vaiba jaoks kuluvat 60 töötundi. Kui ma lisan sellele tekstiilide pärast pesu fööniga kuivatamise, siis kas Euroopa Liit võiks ka mu elekstiarved kinni maksta? Rahvarõivaseelikutel tuleb külgeõmmeldud kaunistused enne lahti võtta, et saaks tolmu imeda ka siseküljelt. Lagunema kippuvaid kangaid saab äärmisel juhul imeda läbi võrgu.
Kõiki tekstiilist lahti tulevaid niidijupikesi kasutatakse tema parandamiseks ära ning neid ei tohi minema visata.
The teacher mentioned vacuum cleaner, 60 and more work hours, hairdryers many, many times... a lot of energy. BIG electric bills. I wonder if EU is going to pay for those as well?
Villaste rätikute puhul lõngatükid kraasitakse ja parandatakse kiauke nõelviltimise teel, nii ei pidavat midagi näha jääma. Phhf, too much vacuum cleaning!!
Mõned asjad tuleb puhastamiseks lahti harutada, et pesta neid osi, mida annab pesta, ja kuivpuhastada ülejäänuid. Ka seda, mida hiljem pestakse, tuleb eelnevalt tolmust puhastada, et tolm pestes ei kinnituks. Kui tolm on eemaldatud, siis eriti määrgunud esemete puhul tulevad esile plektid ja kahjustused. nii saame teada, milliseid plekke esemel on ja milliseid erinevaid meetmeid tuleks nende eemaldamiseks kasutada.
Some things need to be unraveled to clean them, especially when part of the thing can be washed. But you are supposed to dry clean the thing from dust even before you wash it. That way the stains and damages become visible too and you can decide what method to use to remove eachdifferent stain and judge the state of the artefact. If there are holes in it they might become bigger in washing, but it is better to wash first and mend later to avoid choosing the wrong shade of yarn for repairs.
Kui mõnele kangale on värvi andnud tikand või on peal mustuselaigud, saab kasutada keefiriga kokkumäärimist. Tuleb kasutada ilma biobakteriteta tavalist keefiri ja katta ilma tikandita pinnad ning jätta 2 -3 tunniks seisma. Kui keefir maha pesta, siis selles olev hape takistab tikandit märjaks saades uuesti värvi andmast.
Sour milk can be used to remove large stains where an embroidery or another fabric has dyed the fabric around it.
Kui on tegu aukliku määrdunud esemega tuleks enne pesta ja hiljem parandada. Riskitakse sellega, et augud lähevad suuremaks, end välditakse parandamiseks vale värvi valimist.
Kui tegu on koiaukudega tuleks koidest kõigepealt lahti saada nt kuumas (50- 60 kraadi) saunas hoides või nädalaks sügavkülma (so spetsiaalsesse külmutuskirstu jättes (kilekoti sees ja vähemalt 18 või parem kui 28 miinuskraadi juures). Muuseumides on -40... Nädalase vahega pannakse ese veelkord kilekoti sees külmutusse.
To get rid of moth, you´re supposed to deep freeze the artefact for a week inside a plastic bag (not in the regular fridge but a deep freezer that has at least -18 C to even -28 C (they use -40 C chambers in museums). And you have to deep freeze it again with a weeks´ pause.
Suured vaibad saab talvel viia õue ja lasta täielikult krõbedaks külmuda ning neid siis lumel kloppida mõlemast küljest. Noh, eluaeg on seda tehtud ju!!! Kõigi voodi katteriiete ja muu kraamiga ka.
You can clean large blankets and carpets in winter by letting them freeze into crisp outside and beating the dust out on the snow.
Ja jälle tuleb [hallituse vältimiseks] fööniga kuivatada. Phöh, elektriarve kasvab muudkui.
Vabaõhumuuseumi Liili lisas omalt poolt, et mööblit ja kasukaid ka gaasitatakse puhastamiseks ja koide eemaldamiseks.
Gahh, more hair dryer!!! To prevent mold, you have to dry the carpet with a hair dryer.
Pesta soovitas UK Miniriski nõudepesuvahendiga ja naturaalse käsnaga. Parem on mitte püüda plekke iga hinna eest välja saada, mida karmim töötlus, seda rohkem võime eset teistpidi kahjustada. Mainiti mingit sapiseepi, mis pagan see veel on?
Liilil (Vabaõhumuuseumi tekstiilirestauraator, keda võisit ehk kohata Mardikojas 2004 Tammsaare pargis ketramas) oli kaasas seto hame, millel punased tikandid. Sellega seoses mainiti teooriat punase värvi eriti tugeva värviandmise kohta: punase värvi molekulid on liiga suured, et kiudude vahele ära mahtuda või...umbes midagi taolist....Tartu ja TTÜ teadlaste arvates, kes ka päriselt matsu ei jaga.
Pitse tuleb pesta ümber pudeli rulli keeratuna käsnaga vajutades, loputada 6 -7 veega ja uuesti pesta. Samas pudeli peal sakid välja vormida ja...kurat, jälle föön! Mul lähevad juba juhtmed kärssama!!!! Pestud pits keeratakse papitorule rulli (jah hoian ma neid jee oma ühes toas, karbid rullid ja muu jama. Juba praegu ei saa diivanvoodit lahti teha ja kapist pole ammu ühtegi riiet kätte saanud).
Laces should be washed rolled up on a bottle and with a natural sponge. The washing water should be 25 -35 C and you can add some Minirisk washing liquid.
Muuseumiinimestel pidi olema puhtal kujul mingit sintanooli-nimelist ainet, mida pesuainetes kasutatakse, aga seda vist praegu enam ei toodeta.
Pitsilise mitmemõõtmelise eseme piirjooned tuleks enne pesemist paberile joonistada, et tema väliskuju oleks hiljem võimalik selle järgi õigeks seada.
When washing lace objects you can draw the outlines of it on paper first to be able to restor it to its original shape after washing.
Pesuvesi ei tohiks olla kuumem kui 25 -35 kraadi ja pesemisel pannakse kindad kätte(mis kindad? see jäi küsimata, kas kummi või riidest).
Eset pestakse kausi põhjas ja see pööratakse ümber vees kile abil, et see vee raskuse mõjul ei veniks ega rebeneks Ohh, oh. Mul pole nii õrnu ja väärtuslikke asju. Mis siin peenutseda...
JÄLLE FÖÖN! Tuhat ja tuline, ma ütlen. Ma ei kuivata peadki sellega!!!
edasi kuivab veel kausi põhjas, puuvillasel asjal parem pool vastu kaussi, villasel ülalpool.
Vahel pannakse vajutuseks klaas peale kuivamise ajaks [Liili kommentaar: tõstab välja filtripaberite vahele kuivama, suured tekid kuivavad võrgu ja eriti rasked asjad stange peal; väikestele paneb peale filtripaberi ja rasked froteerätikud.]
Drying the objects: either in the bottom of the washing bowl or between filter papers, using either glass sheet or heavy towels as a weight. Large carpets are dryed on a net.
Sain veel viimaks teada, et muuseumides söövad riiet muuseuminäkid (need pole muide kõpskingades giidiõpilased). Siinkohal jääb mu konspekt pooleli.
The last thing I found out was that in museums there are little critters called museum nix ( they are not interns wearing stilettos, they are insects that eat shirts and stuff).
Tahaks...tahaks kohe olla HÄSTI KORRALIK. Aga esiteks, kui ma ka kõik esemed nii hästi korda teeks, mul pole nende sel moel hoidmiseks kohta. Ja ega ei viitsi ka eriti....kui kunagi mitte midagi muud teha pole, siis... siis võib asju juba liiga palju olla.
Ja kui palju neid siis käppida ja näidata võib...mis nendega peale säilitamise üldse veel teha saab? Kelle jaoks ja milleks ma neid hoian? Hingekoguja? Vampiir? ....
I would love to be that orderly and keep my craft stuffs well, but even if I tidy them up like that I have no space to keep them so they would be preserved in that state. And what am I supposed to do with things that have been tidied up to the max? Who can I show them to, what is their use? Can I even take them out? For what am I preserving them? Who am I? Soul collector...? A Vampire...?
Kommentaarid