Laupäev, 16. mai. Saturday, may 16th - TrammarT and Museum night. Well, museum EVENING and Eurovision night, to be exact.

Linn on tuttavaid nägusid täis. Siin juba tuleb vastu Trammivana, sääl sõbrad trammeldajad. Kastellaanimajas puha omad inimesed ja käib jube sobi - juba enne Muuseumiöö ametlikku algust on meil mammiga kleepsud buklettides, kuhu viis taolist kogudes on võimalik saada kingitus.

The whole town is full of familiar faces. The master of trams here, the folks from ThinkTram, and in Castellan´s house we are already pulled into a vile sceme of cheating when we get Museum Night stickers 3 hourse before the official start of it. If we collect 5 of those, we get a present from the last place we visit.

Ka päris tuntud nägusid käib mööda linna, ning imelik, ma ju olen ka nendega isiklikult ja otse varem kohtunud. Urmas Paeti näiteks, kes Rotermanni Soolalao ees vastu jalutab, kunagi Mardikojas; ja Maarjamäe lossis vabadussõja teemalist klippi jälgivat Marko Raati Tabamata Ime konverentsil Vildes.

Even some rather famous faces are going around this night, and by a coincidence those famous faces too are the ones I have personally met before. Like the foreign minister Urmas Paet, who once visited our Mardikoda (teepee event) when he was still a minister of culture; he passes by at the Museum of Architecture. Marko Raat, a filmmaker, is watching clips of the War of Independence by our side at the History Museum.

Kuidagi kujuneb kogu päev ja Trammarti üritused ja muuseumikülastused sellisteks, et minu tähelepanu keskendubki nägudele. Seda üldsegi mitte Eesti Näo projekti tõttu, vaid näod lihtsalt jäävad silma.

Somehow the whole day, Trammart event and the Museum Night turn out to be a meditationd about faces for me. It is not just because it is a subject I have dealt with during the whole year at school, although that probably has a part in it.

Kes on ilusaim eestlane? Mis teeb meid ilusaks? Linna mööda saalides, trammile ja sealt maha hüpates, muuseumidesse ja trammidepoosse põigates, inimesi jälgides hakkab mind kummitama mingi ühesolemise ja jätkuvuse tajumine. Justkui hoiaksin kinni mingist ajalõngast, jookseks mööda seda nagu mööda relsse. Inimesed tulevad peale, inimesed lähevad maha, mida rohkem sõita, seda rohkem tuleb peale tuttavaid nägusid, kuni kõik on omad.

Who is the most beautiful estonian? What makes us consider someone handsome or pretty? Watching the masses of people, going to different museums, hopping on and off [strictly TrammarT] trams and taking part in different events, seeing peoples reactions and the faces around me getting more familiar, I sense a unity, continuity. I am holding a thread of Time, running on it like on rails. People hop on, people hop off, the more time you spend riding the line the more likely you are to meet someone whome you can already recognize.

Ma tajun kui kiiresti saab kellegi nägu mulle tuttavaks. Piisab kahestkolmest peatusevahest ja ma juba tean, kes meiega sõitu Kadriorust alustasid. Miks muutuvad tuttavad näod meie jaoks justkui ilusamaks? Või kas.just....aga...meis tekib ikka mingi elevus, kui kasvõi muidu päris võõrast inimest juba neljandat korda päeva jooksul kohata. Juba vaat et ütleks tere, kuigi ei ole isegi tuttavad. "Oled ikka siin," ütlevad need näod mulle vaikides. Võibolla sellepärast, et sõidame samu relsse mööda. Meil on sama tee, meie lugu kulgeb praegu sarnaselt. Kasvõi trammis kõrvuti või kellegi taga istudes ja tema juttu kuulates tulevad Teised meile kuidagi lähemale. Ja miski peab need inimesed rääkima panema, panema reageerima, panema sind ennast sõna kaasa ütlema, muidu jääkski me kõik vaikivateks võõrasteks, kel pole tarvis üksteisele näkku vaadata ja naeratada. Just sellepärast ongi vaja selliseid üritusi nagu TrammarT ja Muuseumiöö, mil inimestel on Sama Tee.

I sense how fast a face gets familiar to me. It takes about three stops to know who started the ride with me. Does familiarity make facs prettier for us? We smile when we greet someone we know, and it refects back. a Small Joy of Not being COMPLETELY among masses strangers. We have the same road, we are holding the same string of time at that particular moment. We exchange some words, and we are not strangers any more. that is why such events as TrammarT or Museum Night are essential. We make take the same tram on an ordinary day, but we rarely feel we have the Same Road.

Ma polnud elus kunagi enne käinud Maarjamäe lossis...või olen? Jube tuttav torn... Äkki ma lihtsalt ei mäleta, millal ma seal käisin. Selle koha nägu on mulle igatahes tuttav. Viietuhande inimese Tee on neid täna siia toonud. Need, kellega koos närveldades ja torisedes muuseumibussi sai oodatud Pritsumaja ees, ilmselt ootavad siiani. Aga Ülejäänud on kohal. Maarjamäe lossi näitus Iseolemise Tahe eksponeerib võimsalt just meie ühist Teed ja Nägusid, keda sel teel võis kohata. Kas need on kõik ilusad näod, ma ei tea. Aga juba näituse alguses, nähes seina kultuuritegelaste portreedega, kellest paljusid ka meie kooli lapsed joonistanud ja tikkinud, kes on seeläbi meile tuttavamaks ja omaseks saanud (nagu Liiv, Koidula, Kreek, Under, Aavik, Tormis, Härma, Ernesaks, Matiisen, Visnapuu, Valgre, Pinna jt), mõtlen: "Ilusad eestlased."

I thought I had never been to the Estonian History Museum main building on Maarjamäe, but the tower looked awful familiar. Perhaps I just forgot having been here. About 5000 people have had the Same Road today. 5000!!! The museum guides shake their heads, they cannot believe it. The ones that waited for the very very late museum bus with us are probably still waiting in front of the old fire station. We got here on our own, and I am glad we did. The exhibition Will to be independent shows us our Shared Path, the Faces we have met on that road and some that got off at some unknown stop. Are all the faces on that road beautiful, I dunno. the exhibition starts with a lot of faces we are already acquainted with through our school project.

Kui ma peaksin valima kauneima eestlase, üleüldiselt, nii meeste kui naiste hulgast, kes see võiks olla? Millal me teda kohtasime? Minu tähelepanu keskendubki nüüd väljapanekus leiduvatele nägudele. Hulljulged vabadussõja koolipoisid neis veel säilinud kelmikuse ja krutskitega. Talumehed, väejuhid, riigipead, Kas mõnel ekraanil, näiteks Narva alla marssivate salkade seas on ka mu vanavanaisa nägu, keda isegi mammi ise pole näinud? Oli ta ilus mees? Oli ta tavaline eesti talumehenässakas? Miks meil temast fotot ega isegi joonistust ei ole... Või kas mõni mees fotol võiks olla vanaisa vend, kes Luki all surma sai... Kujutan ette, et ta ongi üks neist meestest ekraanil. Ainult nii saab mu tee temaga kuidagi ristuda.

If I had to choose the handsomest estonian, among all of them, men and women, who could it be? When did we meet him /her? Is it a sportsman, a head of state, a lieutenant of the War of Independence, an actor, a composer, a poet? I kind of like all of them.

Ka Eesti kaart paistab nagu nägu. Sellele näole kord valgub punane laik nagu veri, ja siis pestakse see nägu justtkui peale pikka, roppu, porist teekonda koju jõudes jälle puhtaks. Küll on kummaline vaadata, kuidas see pesuvesi voolab muudkui edasi ja peseb punast maha niikaugel kui Tsarskoje Selo. Eesti Vabadussõjal on pisut hoogu läinud hasartmängija nägu.

Kes on kõige ilusam Vabadussõja väejuht? Kuperjanov on mulle alati meeldinud oma julgete kasakavuntsidega. See-eest Papakiireliku välimusega Jaan Tõnisson pole küll minu tüüp. Kellegi Tipa tüüp kellel Tõnisson alias chef Postimehes töötamise ajal aga lauakella on kinkinud, tundus ta küll olevat, Eks ilu on vaataja silmades.

Even the map of Estonia starts looking like a face. That face gets covered in blood, all flooded with red, and then the blood and the dirt is washed off, dripping down the face, flooding even the shirt and the trousers, the person washing that face gets carried away like a traveller after a long journey through dirt and mud. The red is driven out and the face of Estonia gets clean.

The handsomest military leader? I think Julius Kuperjanov was quite a handsome guy, as well as Johann Laidoner. The statesman Tõnisson was nothing much even though someone named Tipa seemed to have liked him.

Mis veel teeb inimese ilusaks? Naiskodukaitse matroon Mari Raamot ei ole näo poolest küll mingi Petit minois aga tal on lihtsalt imetabased pikad läikivad juuksed. Selliseid juukseid pole ma küll ühelgi eestlasel näinud, tänapäeva missid selle vastu ei saaks! Ilmselt ei lasknud too Mari juuste ligi neid hirmsaid ja kahjulikke vahendeid, mis praegu Kastellaanimajas väljas on.

Gori karikatuuridel on muidugi kõik inimesed koledad. See-eest juba tol kaugel ajal retušeeriti reklaame ilustavad mehed-naised haldjalikult veatuteks superolenditeks. Ei midagi uut siin päikese all... tänapäeva reklaamid on selle kõrval vähemalt elulised, mitte nii unelmalikud. Aga ilu oli vajalik, sest nii seda elu tajuti.

What else makes a person beautiful? Some of them had GREAT hair at old days. On caricatures everyone is grotesque. In commercials they are all still retouched, it is nothing new. The world around had to be pretty, or it was ugly. It had to be perfect inside out or it was shown as grotesque. We have always needed to see both the pretty and the ugly faces I guess. There had to be both for the people themselves to feel that it is a beautiful time, they are beautiful, they are decent, they have a fine road ahead.

Nii...Päts saaks mult 6 p/10 ja Jaan Kukk...7. Ühe tahvli päris allservas paiknev valge habemega talujuss saab hoobilt 9 p/10. Ta on üks lühike, tokerjas, jalanartsudes tolkam, ent tema iseteadlik hoiak ja kuraasikas silmavaade teeb temast nii Uhke ja Hää, et see tundub lihtsalt vastupandamatu. Ilusad "vabariigiaegsed" inimesed... linnapreilid ja koolmeistrid, sportlased, kirjanikud, kunstnikud, nad on kõik ilusad, vabad inimesed.

There is some farmer at the very bottom of the wall with a white beard, shaggy clothes and raggedy footwear, but the look in his eyes is so bold and self-aware it makes him irresistable. Free people, beautiful people.

Nõukogude aeg tegi eestlase koledamaks mitte seetõttu, et huulepulka või juuksevõiet poest saada polnud. Eestlane läks oma vallutaja nägu? Ei, pigem...tema nägu lihtsalt kadus. Eestlane kattis näo maskiga, varjas seda, ta oli omadele võõras ega vaadanud otsa. Ta Keeras oma tunded lukku ja tema nägu ei näidanud enam midagi, ei tundud kedagi ära. Tee oli endiselt ühine, kuigi ükski ei tahtnud seda tegelikult käia. Sõidad ja sõidad ja sõidad ja ei tea, kas saad kunagi maha minna. Aga nüüd pole sel teel keegi oma, isegi kui sa istud ta kõrval või taga. Näod, ilmetud. Mitte inetud, aga mittemidagiütlevad. Kurvad, allaandnud, võidetud, retušeerimata isegi lootuse ja rõõmu poolt. Pealemaalitud plakatnaeratused, elutud nukud. See ON inetu. Niisugune nägu ei saa ilus olla.

The soviet time made us ugly not because there was no lipstick available. We closed up. We turned into stone. We turned off our positive emotions and we did not want to Know or Recognize the faces around us. We still had the same road, but it wasnt the road we wanted to walk. We just had to ride and ride in circles never knowing if we can ever get off at some stop. Or if there will even be stops for people to get on and off. No one becomes familiar on such a road, you don´t want to smile to anybody, your face remains expressionless, or gets painted over with a puppet-like mask. Ugly faceless people who dont look at each other.

Ja siis on veel need, kellest on alles ilus naeratav nägu fotol, ent tegelikult on inimene selle näo taga kadunud. Mis nägu olid nad sel hetkel tegelikult, kui neile järele tuldi? Me ei saa vist kunagi teada. Nendest nägudest pole fotosid. Võib ainult ette kujutada: kahvatu, kaoses, abitu. On fotosid vangilaagritesse viiduist. Elegantset, uhket, kena Laidoneri ei tunne äragi, see pole enam sama mees, see pole too ilus eestlane.

Then there are faces that remain pretty and smiling on their last photos, but the people themselves disappeared, and we will never know what was the last expression they wore. Was it fright, suprise, confusion, terror, helplessness? There are still some photos of people that didnt disappear right away, people that were taken to prison camps, like the handsome Johann Laidoner. You can´t even recognize him, it is not the same person. there is nohing beautiful about him! It has all disappeared from him, no pride, self-awareness nor courage.

Eestlane hakkas ka teistest üha koledamaid pilte joonistama, groteskseid karikatuure, jubedaid, moondunud lõustu. On selge vahe ilusa oma ja võika võõra vahel, visuaalne vahe, see vahe paistab just nägudest.

The estonians started even drawing uglier faces. The caricatures became much more grotesque than Goris´. Ugly, distorted strangers, faces of monsters, a clear difference between THEM and people you WANT sitting beside you in a tram. The kind of character you usually pull away from when they get on....

Põgeniku nägu. Ka see on ilus. Tõsine, mõtlik, kaugussevaatav, melanhoolne, pisut murelik, pisut vähem iseenda moodi, aga siiski....see nägu sai hommikul üles tõusta ja end peeglist vaadata, tuttavatele inimestele otsa vaadata, vähemalt oli ta endiselt olemas. Kodu-Eesti nägu muutus veel ilusamaks, pisut teistsuguseks, osa detaile läks kaduma. Nagu laps, kes ei mäleta täpselt, milline vana-vanaema välja nägi, mäletades teda siledama, suurema, värvilisema ja rõõsamana. Ei mäleta kõiki kortse, miimikat, näoilmeid, kõik on pisut multifilmilikum ja lihtsam. Aga väliseestlane tahtis jääda iseenda nägu, sest talle tundus, et teisiti poleks Ilus... Tahtis olla Ilus Eestlane, mitte lihtsalt Ise.

The face of a refugee. Beautiful, cause it is serious, thoughtful, a bit worried, less like himself, but not defeated. In foreign land the face of Estonia became less clear, like a great-grandmother you met as a little child but have almost forgotten. It became a bit simplified, brighter, but with less shades, less detailed, smoother, but without some important characteristics, vivid, but with fewer expressions. A bit cartoon-like. A foreign estonian wanted to preserve his face, cause he felt it wouldnt be as pretty if he lost it. He wanted to be a Beautiful Estonian, not just There, Somehow, Someone.

Jõuan 1980. aastatesse, oma aega. Siit tulevad juba näod, kellega minu tee on päris paralleelselt kulgenud, kellega koguni mingi maa ühes kõndinud või elus kasvõi paar peatust kõrvuti sõitnud. Mina olin laps, ja minu ümber olid lapsenäod. Eestlapsed, laululapsed, looduslapsed, maalapsed, lihtsad avali näod, avali ja lootusrikkad näod nagu lastel, olgu see vana või noor inimene, kes sulle 1980. aastate Laulva Revolutsiooni piltidelt vastu vaatab. Nagu vabariigiaegsed piltreportaažid tervetest rõõskadest beebidest sanatooriumides ja lasteaedades, istumas päikeseprillidega kiirgusaparaadi ees. Positiivsed näod, kangelaslikud, edasipüüdlikud, endasseuskuvad ilusad näod. Tõnis Mägi 16 p/10. Punkarid 8 p/10. Heinz Valk, Alo Mattisen mõlemad 10/10. Isegi need näod, mis omal ajal vastikud olid, on praegu omamoodi nummid, sest nad läksid juba üle-üleeelmises peatuses maha. Nende tee ei lähe enam koos meiega edasi ja mis sest ikka (näiteks Jevgeni Kogan. Ega ta kole mees ei ole ju? Ajalugu teeb asju mõnikord ilusamaks ikka ka).

I reach the 1980.ies. My own time. The path I have walked myself, and the faces that I have already walked side by side with. People, with whome I have rode even if a few stops. I was a child, and these are faces like those of children. A country child, a child of nature, a bit naive, a bit dazed, but looking forward, looking up again. Pretty faces, cause they are not scared to face you. Even the faces you used to hate during that time look sort of cute now, cause they got off a few good stops ago already and their route doesnt run in the same direction as ours.

Ja karikatuurid ei ole enam grotesksed, nad muutuvad nunnumaks, neid joonistavad Pärn ja Valter.

The comics aren´t as grotesque, they become cuter. They are drawn by a lighter hand.

Nägudel on tagakülg. Keegi pole täiuslik, kõigil on vigu. alati võib nägu ringi pöörates sealt midagi muud välja lugeda. Eestlastel on kombeks teineteist pahupidi pöörata, vaadata mitte lihtsalt näkku ja silma, vaid ikka mingeid maske ja fassaade maha kiskuda, et mis seal taga on... et miks ta mind vaatab niimoodi või miks ma teda täna juba 6. korda kohtan. No ja siis? Juhtub. Vahel lihtsalt sõidame paar peatust koos, kannata ära, ja kui nägu ei meeldi siis ära vaata. Trammiga sõitsid ekskursioonile ja puhkpilliorkestrit kuulama nii Kopli kalkarid kui firmajuhid, kunstnikud kui koorilauljatest tolkamid. Foto peal ei paista ükski lõust eriti kole.

The faces have a backside. No one is perfect, you may turn around and see a different side of someone. Even riding a few stops together we dont still feel quite comfortable. Is anyone wearing a mask? We suspect others of being ugly inside.

Nägudest peegeldub kogu tõde ja tegelikkus. Nägudest peegeldub see, millised me oleme. Täna oleme muuseumirahvas, trammirahvas, tallinlased, tõeline kultuurirahvas, kõik see mees nagu üks voolav mass liikumas mööda argipäevas kõige vaiksemaid kohti. Vaatamas terasemalt kui muidu, kuulamas lugusid, milleta seni nagu hakkama saadud aga.... aga vot, nüüd enam ei saa.

Milline on meie nägu täna? Huvitatud, ammulisuine, teadmishimuline, tähelepanelik, kaasaelav, vaimustunud, entusiastlik, vastuvõtlik.

Faces reflect reality and the truth, they reflect what we are. Today we are museum folks, tram folks, moving together around town, having the same path and the same goals, looking closer than usual, paying more attention when we listen. We are empathic, attentive, enthusiastic, receiving, thirsty for new things, going around with our mouths open and taking in everything we meet on the road.

Contrast maaliti iseäralikke, iseloomuga pilte. Kuidas mind joonistataks? Võibolla nagu Shivat: vehin kätega, seletan midagi, sõidan kuskil trammikatusel ja hüüan "Kukeleegu!" Tassin poolt elamist, fotoaparaati ja kolme märkmikku kaasas, pistan pastakaid kogemata võõrasse taskusse. Puhta hull. The poet we had as a model at art class on friday was painted with bright, warm colors. How would I be drawn? Like a complete whacko I guess, riding on the roof of a tram, carrying a lot of stuff and yelling "WHERE THE DAMN IS MY 3RD NOTEBOOK???"

"See Sandra on ikka üks kuradi ilus tüdruk", ütleb kreeklasest sõber mulle Facebookis. Siirad ja avali näod jäävad ka teistele silma. Oleks me iga päev sellised, et meist kellestki ei saaks joonistada kurja ja groteskset karikatuuri.

"Sandra [our Eurovision Song Contest participant] is one damn gorgeous girl", said my greek friend on Facebook. Bright, sincere face appeal to everyone. I wish we were like that every day so that no one could ever draw grotesque caricatures of us.

Muuseumid, kuhu jõudsime: Meremuuseum, Energiakeskus, Maarjamäe Loss, Rotermanni Soolaladu, Eduard Vilde Muuseum. Pluss Kopli trammidepoo.

Trammipargi puhkpilliorkester



Kaks kopli iludust: tamm ja troll

Two beauties from Kopli: the old oak tree and a local prince

"selle trammi me võtame!"

"This tram, we will take it!"





Trammist kostab mürts ja tuut

Kuskil laulab ka Marju Kuut...

Juhuslikku publikut

accidental audience


Ei jää midagi üle, kogu Kopli rahvas hakkab kultuurseks.

EVERYONE becomes cultural. There is no helping it.

Tuleb meelde lapsepõlv...

Remembering the childhood trip to the capital, seeing the trams for the first time....

Minu vanad ja trammivana

My folks and the tram boss

mängib pasunakoor

aktsioonis

taking initiative (Trammart guide asks locals questions about what they remember of the history of trams, their neighborhood etc)

Värvikaid kohalikke tüüpe

Extravagant local youth

Locomotive?

Sail ahoy! Purjekas Meremuuseumi katuselt nähtuna
Just you wait, give it an hour, maybe two, and you´ll see white sails on that horizon, Jack Sparrow.

Rikkad ratturid

bicycle fanatics heading on from the planetarium.

Ja tuligi: TrammarT tramm Meremuuseumi katuselt nähtuna! [ootasin 10 minutit...]

TrammarT tram from the top of the roof of the Sea Museum

Ride a tram today!!!

Sitsime pritsimaja ees, bussi ei tule, tramm tuli.
Museum buses let people down, but the trams were always passing by on schedule.

Post Scriptum I

Trammis ja selle möödumisi jälgides meenusid ja jäidki kummitama kaks Contra osalusel sündinud laulukest, mida võis kuulda Tallinna Laulu lõppkontserdil. Mõlemas neis oli juttu "rahulikust trammisõidust Tallinnas". Lisaks läks Erkki Meistri väljahõigatud hüüdlause "Tallinn, me pealinn, ilus ja hea linn" vähemalt laupäevase õhtu puhul täkkesse. Kõik inimesed olid nii kultuursed, keegi ei keeranud mingit jama kokku ega kiusanud kedagi teist, kõik arvestasid üksteisega...ja käisid muuseumides. Peaaegu nagu Viinis.

Riding the tram and watching it pass by I was haunted by two songs that I heard the previous night on a concert called Song of Tallinn (the top 10 songs of a competition by the same name). They both had a line in them about "peacefully riding the tram in Tallinn". The chorus of one talked about Tallinn "the capital, a beautiful and good city" and at least that night it seemed to hold true. I did not see any bickering or any of the usual vandalism, everyone was quite cultural and well-behaved, no one picked a fight. At least under my eyes, and they reach quite a few places. In addition people all went to museums. It reminded me of Vienna.

Post Scriptum II

Trammis oli väga halb heli....müra mattis ka kõvasti mikrofoni karjumise enda alla.

The sound in the tram kills even very loud microphones. There is just too much noise and it was quite impossible to hear anything clearly, when the guides were introducing the program.

Post Scriptum III

Järgmine kord võiks programmis

olla miskit IGAS trammis

kuigi Kesklinn pole kummist

tuua tondid ära slummist

igas peatuses võiks käia

tee pealt korjaks iga äia

kedagi ei jätaks kambast

kõlar Vabadusesambast

üle linna kuulutaks

sõitke lõppu liinil kaks.

Post Scriptum X

Mis siis, kui poleks selliseid asju nagu lõpppeatus? Võibolla Kopli ja muud taolised kandid on seotud lõpppeatuse fenomeniga? Aga kui oleks üks ring, mis läheks edasi ja edasi, siis ei saaks ükski peatus olla see Lõpp, kuhu keegi ei julge sõita....